Mina olen Ilmar, ma tegin Pariisis filmi eestlastest ja sellega seoses elasin seal ligi kolm aastat ja kuulsin palju rohkem lugusid kui need, mis lõpuks sinna filmi läksid. Üheks terviklikuks loogsaid. Üks lugu nendest paljudest ei mul sellepärast hingele, et see kuidagi oli väga mõjus ja mul on väga kahju, et see film ei jõudnud tihtipeale nende väliseestlastega, on kummalised lood eelkõige selles suhtes, kuidas nad suhestuvad Eestisse või kuidas nad iseennast defineerivad eestlastena. On ju nende seas väga palju ka neid, kes on siit minema läinud sajatades. Kui väike on sama halb, kui tige on sema ja minnakse mujale. Ja seejärel tihtipeale on selle mineku taga ka soov siis saada kellekski teiseks. Seejärel lähevad aastad ja hakkad sammhaaval aru saama, et sa ei ole mitte kellekski teiseks saanud. Hoolimata kõigest oled sa jäänud selleks samaks. Siis oligi seal lugu. Ühest vanast daamist, kes oli kolmekümnendatel aastatel Eestist ära läinud ja läinud Pariis ikka sellesama mõttega, et et Eesti on liialt provintsiaalne, liialt kolkalik läheb Pariis ja saab seal Pariisitariks. Ja seejärel kõik enam-vähem niimoodi toimiski, temal läks väga hästi. Ja esimesed tagasilöögid just nagu tulid sel hetkel, kui ta siis üks kümmekond aastat hiljem, siis kui Eesti oli okupeeritud, sai teada, et ja ema on surnud. Ta soovis oma ema matustele minna. Aga kuna ta oli saanud vahepeal prantsuse kodanikuks, siis ei antud siia Nõukogude liitu enam sissesõiduviisat. Ja selle peale siis väidetavalt olevat vihastanud, okei, tee minul tulles mullile teid ka vaja. Aga sealt samm edasi olid mõned kirjad, mida ta vahetas oma Eestisse jäänud vennaga ja mis lõppesid ka sellega, et ühel hetkel lõpetas kodueestlastega suhtlemise täiesti ära. Siis kui kolu Eestist tulid kirjad, kus küsiti Elle teksapükse, viltpliiatseid ja muud sellist värviliste träni, mida ma mäletan küll, et siin Eestis olles oli, oli väga uhke hea, kui kellelgi võib välismaa sugulased ja taolist klantspiltidega asju oli võimalik saada. Temale sellele vanale naisele oli see väga materiaalne lähenemine. Härra kasutame natuke liiast ja ühel hetkel ta nendele kirjadele enam ei vastanud. Ja siis möödusid aastad möödusid aastad, ta ei teadnud oma vennast oma Eestisse jäänud sugulastest, seal on mitte mitte midagi. Kuni siis selle hetkeni, mil tema juures oli ka siis üks eestistunud koduabiline ja tema ise oli peamiselt selline voodihaige, natukene ta käis ringi, aga oli väga nõrk ja väga vana naine juba kui kusagil detsembris üheksakümnendatel aastatel Gustab uksekell. Ja see ei ole mitte päris ukse taga, vaid esialgu veel tänaval ja see abiline läheb sinna ja kes seal on? Noh, mina olen, ütlen suvalise line praegu, et ma olen Kertu ja et, et kas siin peaks elama ja see madaam, see ja see, et ma olen selle vennatütar või venna lapselaps. Ja et ma tulin vaatama, kas vanatädi veel elab. Selle peale läheb see hoidja vanadaami juurde ja ütleb, et kuulge, teie, see vennalapselaps on seal. Ja hoidja juba väriseb sellepärast et ta teab, kuivõrd suure põlgusega oli vanadaam rääkinud oma Eestisse jäänud sugulastest. Kui halvasti suhtus nendesse sellesse mammona kogumisse või materiaalsusesse ta peaaegu ligi hirmul, et nüüd see vana tamm vastab ka midagi järsult. Hoide taipas küll kohe, et need olid need jõuluekskursioonid, mida tihtipeale tol korral bussiga tehti, kus Eestis hakati bussiga kusagil detsembris sõitma läbi Poola ja Saksamaa ja siis sinna ja ööbiti väga odavas hotellis kusagil seal siis selle korraga oli saabunud see lapselaps. Aga nüüd, kui see vana tamme see uudis oli ära öeldud, siis ta jõudis vaid öelda, et jah, jah ja seejärel kohe hakanud nutma, et kus siis lapselapseni üles tuli siis vanadaam sisuliselt ei saanud sõnagi suust. Kogu selle kohtumise aja jooksu olevat peamist, ainult nutnud mis minule kõnelasse lugu peamiselt just nimelt sellest, et et tõepoolest, et ükskõik kellega ma ei katkesta suhteid või, või kuidas me kodumaalt ka ära ei lähe, et me ei pea iial arvama, et see kõik on kadunud jälgi jätmata. Nii nagu sisaliku tee kivil jätab jälje. Ja minule see lugu kõneleb veel sellest, et väga paljud jõululood räägivad motiivi, kuidas iseenesest mingil moel isekad ja halvad inimesed järsku siis jõuluajal teevad midagi sellist, mis oleks just nagu nende loomuvastane. Aga ma arvan, selle loo nende paljude väga taoliste lugude taga arusaamine, et, et need inimesed, kes peavad ennast isekaks ja ma usun, et igalühel meist on oma, see isekuse pisike, kusagil veres see inimlikkus ja neis kuhugi kadunud see ootused, et midagi võiks järsku ka minust teistmoodi olla. Selles suhtes ma arvan küll, et jõul võiks olla mitte lihtsalt see aeg, kus oleme nüüd sõbrad ja koos aga ka see aeg, kus siis antakse andeks nendele, kellel juba ammu oleks tahtnud andeks anda.