Klassikaraadio. Tere päevast, head raadiokuulajad kohal eha suuremad ostuajalugu, et huvitav see maantee. Seal meie sõjasellega rahul, selle laenata. Tere päevast, räägivad, on eetris. On reede, teine november aasta 2012. Suures plaanis jagunevad inimkooslused kaheks, nendeks, keda tuleb jõu või kavalusega ehk siis piitsa ja präänikuga koos hoida ja neiks, kelle koosolemine püsib usaldusel. Esimesse gruppi asetaks siin näiteks vangimaja. Teise ühiskonna mõistagi ei liigitusi ja iga ühiskond staasi kontrollitud Saksa DV ühiskonda hoidsid koos okastraataiad ja Berliini müür. Mida väiksem on inimkooslus või grupp, seda olulisemat ja asendamatu Montrolli nende koos püsimisel mängibki usaldust näiteks üheks pisemaks kõnekamaksja usalduse olemasolul ka tugevamaks rakukeseks on perekond. Seda ka, milliseks muutub ühiskond, mida iseloomustab räsitud kahaneb või lausa puuduv usaldus. Ei pea otsima ajaloost või raja taganud usalduse vähenemise esmaseks põhjuseks on ikka omaenda valitsuse laiemalt aga võimu oskamatus või soovimatus teenida rahvast omakasupüüdmatult. Isetu ja ausale antakse andeks, nii mõnigi lapsus. Valeliku ei vabanda miski. Täna räägime usaldusest. Minu vestluskaaslane on kultuuriteoreetik, Tarmo Jüristo, tere päevast. Tere saatejuhina nagu ikka, Ignar Fjuk. Nonii kahtlemata pole usaldus ainus mis ühiskonda liidab, selleks võib olla ka mingi ühine eesmärk, mingisugune kannatus või, või kuri vaenlane. Vahel tundub, et tänases Eesti ühiskonnas on kujunemas ühisrinne mitte hooliva ja, ja ignorantselt tuima inimnäota valeliku valitsuse vastu. Näib, et umbusaldust ongi kuritarvitatud. Kas usalduse defitsiit on nüüd peamine, miks on hakatud muidu nii populaarsele valitsusele vastu? Noh, ma arvan, et see on, see on üks asi, mis kindlasti siin viimaste kuude jooksul on, on selgelt nähtaval olnud, et seda, seda usalduse limiiti, kui usaldust vähemaks on jäänud, aga, aga ma korraks tuleksin tagasi võib-olla selle juurde, mida sa paremini mainisid just sellest asi ja, ja, ja siis kunagise poole Saksamaaga seoses, eks, aga noh, täpselt meil on endal kogemus noh, mitte nii kaugest ajaloost, isegi et ühiskonnast, mis põhines just nimelt nagu selliseid usaldamatusel ja sellele, et selliselt, et leida vaenlaste enda keskelt või leida, et vaenlased on väljas. Et Nõukogude Liit suuresti oli üles ehitatud just sellised nagu üksteise järel valvamisel või usaldamatuse ja et noh, mulle tundub, et ühiskond saab põhineda ka sellele, et saab põhineda sellele, et ei usaldata, kaheldakse, kahtlustatakse. Aga noh, see, see on siis see valiku küsimus, et millises ühiskonnas me elada tahame või kuidas me tahame selles ühiskonnas elada. Ilmselt on see sõna usaldus kasutamine küllalt mitmeti määratletav, sest noh, võikski öelda, et ju kõik taandub usaldusele, aga samas on seal eelnevalt igasuguseid muid võimalusi. Kuidas sa siis kas sa siis sa võidad kellegi poolehoidu, kas sa oled, oled nagu ühes mõttelises sõnalises ruumis kellelegiga või, või sa nagu tulek Marsilt kokku Tobis mingisuguse teisest paradigmast mingisugusest olustiku. Aga see, millele sa viitasid, et, et kõigele vaatamata võib ka nii-öelda eelmise režiimi tingimustes suure vastasseisu kõrval kasvada ja tugevneda mingi muu konsolideerumine, noh see on ju väga sarnane meie laulva revolutsioonile, siis oli ka ju selle meeletu ühise eesmärgi nimel koondunud eestlaste ja, ja demokraatlikult mõtlevate muulaste liit nii tugev just seetõttu, et oli olemas vastasrinnas interine, kelle amoraalsus ja, ja meile täiesti vastuvõetamatu tulevikuvisioon just meid liitiski ja täna mulle tundub ka, et, et mõneti veel mõni aeg tagasi olnud selline ükskõiksus ühiskonnas on asendumas väga mõtestatud, uue olemisega, uue konsolideerumise ka sest nüüd on see valitsus, pagan võtaks, kes ei anna meile hingerahu, kes käitub amoraalselt, valetab, noh, nii nagu ma ajalehest loen Ja see on selles mõttes väga selline huvitav täheldus ja ma ise olen siin kuidas seda öeldagi kodus, nagu imestusega vaadanud oma oma meilipostkasti, et kuidas mulle siin viimaste päevade jooksul on tulnud noh, selliseid kirju ja palveid kokku saada ja arutada inimestelt, kes ma panengi lihtsalt paika nagu kaks sellist nagu mingis mõttes äärmust ühelt poolt siis nagu need Tallinnas toimetavad anarhistid ja teiselt poolt siis noh, selline nagu sotsid ja Vaba isamaaline kodanik. Nii et, et see on nagu selline see diapasoon joon nendest poliitilistest jõududest, kes näevad ühte ja sama probleemi võib-olla küll natukene erinevates varjundites erinevate nurkade alt ja kes selle ümber nagu konsolideeruda leiavad, et midagi peaks ette võtma, et me peame midagi tegema, et see on minu silmis küll nagu praegu. Täitsa selline hämmastav. Aga kas ei olegi see nüüd, kui kollalt tulla korra, tulla sellest erakondlikust kontekstist välja, sa rääkisid sellest vaba isamaalist kodanikust, mis on nagu järgnemine praegune pungumine Isamaaliidust või IRL iste Res Publicast ja ka sotsidest, kes on elanud üle igasuguseid perioode, mõõnu ja tõuse ja, ja nüüd nad on noh, vahel tundub, et juba üsna sõnakaks jaga, teokaks saamas. Kuigi kui vaadata sellist nii-öelda erakondade üldist karri kartellistumise kontekstis neid, siis nad ei erine mitte millegi poolest teistest. Aga kas see aeg ei olegi nüüd nagu õige aeg, kui me võime lootusrikkalt vaadata tulevikku ja arvata, et Eestis hakkab kodanikuühiskond oma nägu õiget nägu näitama, et alles nüüd alles ta õieti formeerub, et sellest nii-öelda sellest staadiumist, kus tehti nii-öelda projekte ja taotlusi, küljelise struktuur fondidele, külg kultuurkapitalile, mingisuguse rahanutsu saamiseks, et see on selja taga või et see ei ole enam oluline, et nüüd tõesti vaadatakse otse näkku ühiskonnale ja tahetakse ühiskonda muuta, ollakse osa kodanikuühiskonnast. Ma väga loodaks seda ja, ja see on tegelikult üsna täpselt see teema, mis oli, millest ma rääkisin oma kõnes riigikogus siin umbes vist kuu kuu aega tagasi, et, et kus ma rääkisin, kõnelesin just nimelt sellest, et, et kuidas mulle ka tundub, et siin, erinevatel põhjustel viimase aasta-paari jooksul on olnud väga lootustandvaid märke selles osas just et kodanikuühiskond on, on saamas nagu hakkamas kaela kandma. Et, et ta ei ole enam selline nagu poliitika või nii-öelda päris poliitika, lasteaed, kus mängitakse poliitikat või et mis oleks selline sisendiks päris poliitikale, vaid hakkab saama saavutama nagu mingit sellist autonoomsust ja iseseisvust. Ja ma väga loodan, et, et see, see nii võiks olla. Ja selle kohta isegi vahele tahtsin lihtsalt öelda repliigina vist Marju Lauristini kunagi. Noh, poolenisti ironiseerida poolenisti kahetsustundega, ütlesite, et see aktsiakampaania, mis oli, teeme ära. Et see ei ole kodanikuühiskond, et see on lihtsalt üks üks mõistlik tegu, mida ühed inimesed, kes peavad mingisuguse ühises ruumis elama, võtad ette, aga kodanikuühiskonnas peab olema see poliitiline element, teadlikkuse element, reaktsiooni element, arusaamine, et see meist igaüks, poliitiline loom ja, ja kui me seda ei ole, siis me ei vääri kodanikuks olemist. Ma olen Marjuga sel teemal siin ka suvel ja juhtimiseks ka eile natukene nagu sel teemal põgusalt rääkinud ja, ja siin on üks koht, kus meil muidu paljud asjad seisukohad on sarnased, aga et seal me Me oleme natukene eri meelt või isegi mitte eri meelt, vaid et mina vaatan poliitikat, et võib-olla veidikene avarama kontekstiga. Marju näeb seda, Marju Lauristinil näeb seda sellist täpsema, konkreetsema kitsamana selles mõttes. Et minu jaoks on, oli, teeme ära samamoodi tegelikult poliitiline aktsioon. Ta ei olnud poliitiline selles mõttes nagu poliitiline riigikogu või nagu poliitiline ministeerium. Aga et kui me räägime poliitikast, noh, nagu sa ise mainisid poliitiline loom, et räägime Aristotelese mõttes poliitiline poliitikast, mis tähendab seda, et me kodanik on see, kes aktiivselt osaleb oma elukeskkonna muutmises kujundamises, parandamisest kritiseerimiseks ja minu jaoks võib, teeme ärat ka noh, konkreetselt selle puhastus aktsiooni ja ammugi siis juba seda mõttetalgute asja näha just osana täpselt selle laiemas mõttes, poliitiliselt et poliitiline loom olemisena Kui sa tulid saatesse siia kokku saime, siis ma nagu küsisin su käest, et mis kohast sa nagu järsku alla sadasid, et esmakordne nagu selline põgus kohtumine oli sinuga paar aastat tagasi ühe arvamusloo puhul, mis oli noh, tõesti väga mõtlemapanev ja tõsine, aga, aga enne seda nagu pole olnud. Ja nüüd ma meenutan ka veel ühte teist sinu. Ilmselt see olid sina, kes mõnes artiklis ühes artiklis väljendasid mingit sellist mõtet milles, milles just väljendub seesama, mida sa nüüd oma eriarvamusest Marjuga esile tõi. Et kodanikuühiskond ei ja seal olevat nii-öelda poliitilised subjektid ei peagi taotlema pürgima võimule, et see peakski olema nagu iseenese mahlas toimiv tegutsev. Noh. Millega ma mina jälle ei nõustu, minu meelest see kodanikuühiskond on? Ei ole midagi erinevat, ütleks õigemini, nii et, et poliitiline võim. Meie esinduskogu ei ole midagi erinevat meist eneses enesest, et, et ma ei oska siia tõmmata nende vahele piiri lihtsalt ühel hetkel kodanikuühiskonnas olivad olevatel saab mõõt täis ja nad nagu tõstavad oma kvalifikatsiooni või oma positsiooni või, või nad tahavad rohkem ära teha. Noh, see, millele sa praegu viitad, et on tõepoolest, et ma tunnen seal ära oma oma mõtted, mida sa refereerisid, millele viitasid, aga, aga nende Nende sisu või iva on natukene teistsugune, et selles mõttes, mida ma olen püüdnud nagu kogu aeg öelda, et nad ei ole omaette eraldi asjad, kodanikuühiskond ei ole just nimelt ei ole omaettemahlas marineerima asi, ta ei tohiks seda olla, vaid see väljend, mida ma olen mitut puhku kasutanud, ega sealsamas riigikogu kõnes kasutasin, ütlesin, et minu jaoks on kodanikuühiskond, poliitika, horisontaalne mõõde. Et ta on sama asja teine dimensioon. Ja ma olen väga seda meelt, et nad noh, see see nagu vertikaalne poliitika, mis on siis selline noh, küsimus võimuvertikaali, st ühiskonnas, mis, mis näiteks noh, see võib leida erinevaid väljendusi. Ja et meie puhul see on siis nagu see joon või telg, mis jookseb kodanikust kuni peaministri või presidendini näiteks õnneks läbi selle esindusdemokraatia funktsioonide, see on üks poliitika mõõde, aga kui tal ei ole juures seda inimeste osalust inimeste enda kodanikutunne, et seda, et, et nad saavad ja tahavad ise teha asju ühiskonnas siis, siis ta jääb selliseks kitsaks hapraks. Vaat see on huvitav, sa rääkisid sellest nii-öelda võimuvertikaali, st ja, ja sellisena ma, ma isegi nõustun sinuga, sest sageli see tuleb juba juba meie põhiseadusest ja seadustest, et miski asi allub millegile ja millegi on suurem pädevus kui mõnel teisel asjal. Aga selle võimuvertikaali kõrval ma ikkagi räägiks poliitika vertikaalsusest. Võib-olla meie tänase võimu suurim häda ongi see, et nad liigselt on ennast samastanud mingisuguse vertikaalse olekuga, nad on ennast lahti kiskunud sellist nii-öelda kodanikuühiskonnast, nad nad arvavad, et, et kodanikuühiskond on lihtsalt mingisugune rudiment mingisugusest demokraatia õpikust, mida, mida nemad ei vaja, sest nende võimus, võimul olemine ei, ei, ei tulene neist, neil on olemas seadused, mis nende võimulolemist toetavad, neil on maksumaksja raha, mis maksab nende kampaaniat kinni, et saada jälle valituks. Nad on rahvale selja keeranud ja, ja, ja selles suhtes on just hea meenutada mõnda mõnda noh, sõna otseses mõttes suurt poliitikat, kes poliitikud, kes olles küll nii-öelda võimu tipus, ehk president Lennart Meri säilitas alati selle nagu olek kokku või oma päritolu märgi oma tegevuses oma ütlemistes, et ta tuli rahva seast, et ta on osa sellest rahvast, ta on rahvas ise. Tänane võim on selle minetanud? Jah, mulle võib-olla just seetõttu, et, et kodanikuühiskond positsioneerib ennast horisontaalselt ja ei taha pretensiooni esitada olla ka osa sellest võimust. Noh, siin siin ongi jah, võib-olla siis niisugune terminite küsimus, ma mõtlen, et kui meil siin jututeemaks on noh, väljakuulutatud usalduses, võib-olla ma ei taha minna väga sügavale siin sellest, et mul tuli pähe, et Antonina neegri on rääkinud sellest, eks, konstitueeritud konstitueerivast võimustajad, mismoodi nüüd omavahel suhtuvad ja et see oleks niisugune hea vastus sellele konkreetsele küsimusele. Aga et noh, ma, ma pelgan natukene seda, et maandume siin üsna sügaval sellist tehnilise poliitfilosoofia Vettel ja et võib-olla see läheb sellest peamisest teemast kõrvale, et lihtsalt ma võib-olla keeriks ära, et ma ütlen, et ma usun, et ma näen seda. Ja, ja saan aru ja hindan seda, seda punkti, mille, milles sa tõstatavad, aga Mu enda, see nägemus, mida ma olen püüdnud öelda natukene teistsugune, kust see mure sageli tekibki ja noh, eriti on see mure kohatav muuhulgas oli just nimelt kohatav ka sealsamas riigikogu saalis, et inimesed, kes seal saalis on nagu harjunud opereerima ja töötama, siis just nimelt sellise nagunstituitsionaliseeritud esindusdemokraatia raamides. Et neil on väga keeruline mõelda noh, nii-öelda poliitikast, mis ei pretendeeri võimule. Et, et see saaks olla päris päris poliitikaga, aga noh, see on pikem jutt ja ma kardan, et me seda ei jõua siin praegu ammendada. Aga usalduse juurde tagasi tulles ma ise mõtlesin nagu märkida või öelda ühte sellist huvitavat asja, et mis mulle on silma jäänud või mille üle ma olen mõelnud siin, et kuidas, kuidas üldse, millisel moel usaldus on suhtes siis sellise noh, nagu meie kaasaegse demokraatia demokraatiaga üldse ja seal on minu arust üks hästi huvitav selline natuke isegi nagu omamoodi vastuoluline olukord. Et Ühelt poolt kui vaadata seda nagu tehniliselt üles seatud võimumehhanisme, siis demokraatia põhineb suuresti ma tahaksin öelda, nagu usaldamatuse inimeste vastu, kes võimul on. Mis tähendab, et noh, meil on näiteks nagu piirid, et president saab olla võimul ainult kaks korda. Meil on piirid, et meil toimuvad regulaarsed valimised, meil on jagatud vastutusvaldkonnad ekse, täidesaatev võim allub seadusandliku võimu kontrollile, prokuratuur allub kohtu kontrollile. Et me ei usalda nende inimeste kätte seda võimu nagu selles täiuses. Aga teiselt poolt asi, mida sa ise eelpool ka mainisid, on see, et kogu kogu näiteks esinduse kontseptsioon selle legitiimsus põhineb usaldusel. Tagasi juba Edmund pürgis Bristoli kõne kunagi vist 1007 76, et kus ta nagu eristas, ütles, et rahvasaadik ei ole delegaat, vaid rahvasaadik on oma valija usaldusisik. Ja et kui see usaldus sealt tagant ära kaob, siis kogu see asi haihtub õhku, et, et siis siis siis ei olegi enam midagi. Jah, räägiks siis tõesti usaldusest, sest rahvakeeli võib ka seda nimetada või seda mina mõistan, kui me räägime, ütleme, poliitilises valdkonnas olevast usaldusest. Et minu jaoks on, kui ma usaldan valitsust, siis ma ennast samastan rohkem riigiga ja usaldan vähem, siis mul tekivad tõrked selle vast ütleme see see jada, kuidas see mehhanism lahti rullub, on nii, et esmalt ma, aga mitte usaldama mingit erakonda, siis ma hakkan mitte usaldama seda valitsejat, kes siis konkreetselt sellest, mitte usaldatavast erakonnast on seejärel juba institutsiooni siis antud juhul valitsust. Järgneb usaldamatus riigi vastu, mis on juba väga halb ja siis on põgenemine ehk selle usalduse alternatiiv on lahkumine, eemaletõuga tõukumine, kui see selle seda ei asendaks, tõsimeelne protest, milleks siis kodanikuühiskond peab säilitama endas mingisuguse noh, ütleme nagu mõtlesin, ma ütlen, tas peab olema alati moraalset jõudu aidata neid, kes tahaksid käega lüüa, ta peab kaasama neid, keda valitsus ei kaasa, ta peab õpetama raskustest võitu saama neil, kellest valitsus ei hooli. Selles võib-olla ongi see kodanikuühiskonna suur mõte, et ta, ta seob seda, mida, mida valitsus on hooletusse jätta. See on täpselt see horisontaalse dimensiooni asi, mida ma enne püüdsin öelda, et, et see on see, et ta ulatab välja või noh, nagu on suunatud teises dimensioonis, ta on omamoodi nagu esmaabipakett see oli ja, ja see mille, mille noh, nii-öelda vastu ta siis nagu aida aidata võiks, on, on minu arust on see ühesõnaga võõrandumine. Et see võõrandumine poliitilisest võimust, võõrandumine oma riigist, kodanik olemisest ja ja ma olen tegelikult täpselt sama asja muresid, mida sa mainisid, et mulle tundub ka, et siin on see, see ohtlik nagu progressioone, et siiamaani on Eestis üsna hästi vastu pidanud sedasama, mida siin Andrus Ansip alles paar päeva tagasi täiesti korrektselt tsiteeris euro parameetrit, mida ma ise siin ka mõned kuud tagasi lugesin ja see on väga põnev lugemine selle koha pealt. Aga millest räägivad need eurobaromeetri usaldusnäitajad, need räägivad usaldusest institutsioonide vastu just see, mis, mida sa mainisid, et ja see on Eestis tõepoolest olnud silmapaistvalt kõrge võrreldes Euroopa liidu keskmisega ja sellele on tegelikult jällegi terve hulk häid põhjuseid, miks see nii on. Ja see, sellel on häid põhjuseid, miks see peaks nii jääma, et lõppkokkuvõttes me oleme ikkagi nagu noh Euroopa mõistes, eks, kui Island kõrvale jätta, mis ei ole maismaa riik, et me oleme kõige väiksem rahvusriik ja siin on nagu palju läbi aegade teoreetikut, kes ongi öelnud, et, et noh, et, et ei ole võimalik, et miljoni inimesega ühiskond suudab nagu koos püsida. Ja seal ma arvan, et üks suur võti selle selle koospüsimise jaoks ongi just nimelt seesama see usaldus, mis võimaldab teha asju, mida ilma selleta oleks väga-väga keeruline. Ja ses suhtes ütleme, see saate alguses ette loetute pistlist või, või sellises see sissejuhatuses toodud paralleel vangimaja või, või vastanditena esitatud vangimaja ühiskond ei, ei olegi nii, nii võõrad meie tänases kontekstis, kui me näeme, et, et üha rohkem ma kuulen, et ära minemist õigustatakse või seletatakse, õigemini sellega, et ega minust ju keegi ei hooli, valitsus ei tee midagi, et masin oleksin. Nii et, et aga ühiskonnal ei ole kombeks vähem meie ühiskonnas kedagi väevõimuga kinni hoida, nii nagu Berliini müür hoidis tol ajal inimesi kinni ja et nad siis laiali jooksnud. Aga selle huvitava mõtte, mida sa ennem ennist tõid selle kohta, et see demokraatia põhinebki, mitte usaldusel tuues siia näiteks, et presidendil on kaks ametiaega ja midagi veel siis samas jälle ma näen, et üks nii öelda asi, mis võiks ka toimida sellisena aga ei toimi, on meil see, et ehkki meie põhiseadus võimaldab aga nüüd 20 iseseisvusaastat pole rakendatud erakorralisi valimisi. Et kui asi läheb väga hapuks, usaldus on täiesti kadunud, kui nähakse, et see seadusloome, mis peaks põhinema legitiimsuse hel, Max Weberi, mõistes seda, et, et et ühiskonnagrupid ja kodanikkond kaasatakse seadusloomesse, mida meil üldse ei tehta, mis on ainult vahel jutu jätkuks, aga mitte sisuliselt. Et, et, et et meil puudub see nii-öelda erakorraline koja puhastamine või et, et kui nähakse, et, et riigikogu ja erakonnad, kes valitsevad, on minetanud selle usaldus noh, limiidi, et, et nende asemel tuleksid uued, et meil nagu venitatakse selle viimse viimse hetkeni või kuidas seda seletada, et me ei taha noh, nagu Suurbritannias tavaline, et valimised toimuvadki erakordselt alati. Miks meil seda ei taheta? No eks see on Suurbritannia ja Eesti poliitilised kultuurid on ilmselt ka üsna üsna erinevad erinevad asjad, et ma enne just mõtlesin, et, et kui, kui on juttu sellest, et meil siin püütakse nagu võimalikult ära hoida sellist asja, et mul tuleb terve hulk riike meelde, kus täpselt samamoodi püütakse, et, et noh, need erakordsed valimised on ikkagi noh, nagu selline, kuidas öeldagi selline. Ma ei tea, et kas poliitika jätkamine teiste vahenditega või et sul nagu seda nähakse sellise nagu süsteemse kokkukukkumise või, või õnnetusena. Et peale mida siis on selline hädaabinõu. Et kogu see süsteem saaks uuesti restarti läbi teha ja uuesti tööle asuda. Ja noh, selgelt ju nende jaoks, kes, kes võimul on, on erakordsed valimised reeglina kipuvad olema väga-väga halb valik, on, on olemas ka teisi näiteid selliseid erakordseid ajaloost, et kus tegelikult võimulolijad on soovinud esile kutsuda erakordseid valimisi selleks et nuppe ümber mängida. Aga jah, ma arvan, et siin, meie puhul see on küll niisugune 20 aasta jooksul võib-olla niisugune kujunenud selline. Mulle tundub küll, et see, see tunne on ka üsna laialt levinud, et inimesed, et nagu noh, üldiselt ei, ei nähta erakordseid valimisi mingi asjale lahendusena, vaid et, et see on nagu selline hädaabinõu, mis võimaldab uuesti nagu rööpasse saada. Tere päevast, head raadiokuulajad pisukese sisse juhatada ja ka tema jaoks on sammu tagasi astuda. Me oleme sest praegu üks eetris siiski tühjaks natukene seda konteksti avardada. Ma tahtsin öelda humoristliku vaherepliigina kuulajate tähelepanu juhtida sellele mina esindan siis luuletajaid ja minu jaoks on poliitika psühholoogiline probleem, võib-olla täpsustaksime. Võib-olla kõik ei saanud aru, mis sa selle all mõtlesid ja muidugi on olemas veel üks vaatepunkt, see on eestlase vaate, kas siis selle armee laulud reetsed, küsimus, et mul on väike saladuse vabandamise tiraad, läks pikale. Kas see oli küll väga asjalik? Materjalid on väga huvitavad, aitäh. Õiguse eest. Räägivad. Hüva räägivad, jätkab stuudios sedapuhku kahekesi kultuuriteoreetik Tarmo Jüristo saatejuhina. Ignar Fjuk. Tõepoolest, selle usalduse kadumise puhul vahel tõesti igatseks seda nii-öelda valimisteaegsed ja valimiste järgset värsket õhku, mis ühiskonnast ja uut hingamist, mis ühiskonnast läbi käib, et see, see on üks kummaline, sellise demokraatiaga kaasas käiv, et, et, et aeg-ajalt lihtsalt vale vana. Tüütav heidetakse kõrvale läbi selle demokraatlikku protseduuri ja, ja alustatakse nagu uuelt lehelt. Ja, ja samas nüüd, kui ütleme, tulekski jutuks see, et, et võikski olla erakorralised valimised, siis öeldakse, osutades seda meie nii-öelda poliitilise suletusele ja parteide kartellistumisele, et ongi ainult nelja seast valida, tegelikult rohkem pole. Et noh, et mis siis ikka teeme valimised, aga kõik jääb ikka endiseks või siis või siis kodanikkond ütleb, et aga mis meie teha saame wet meist midagi olene sellega, viidates valimisseadusele, mis, mis annab jälle ühe mingisuguse eelise erakondadele, kes sepitsevad just sellise parlamendi koosseisu nagu neile kasulik, mitte see, mida, mida rahvas, oma esindajat tahaks näha. Aga üks, kolmas üks selline argument, mida esitavad parteilased ise, on niisugune kaval retooriline nipp, öeldakse, et kui juttu tuleks neiks uuest erakonnast, mis mis vastustaks, kas oma moraaliga juba ainuüksi olemasolevatele ja öeldakse, et noh, aga, aga nad tulevad, aga asi lõpeb ikka nii nagu Res Publicaga, et, et nad, nad võivad küll tulla, aga nad ei muuda midagi, nad muutuvad samasugusteks. Noh nagu meie oleme. Sellisena me just nagu oleksime suletud ringis. Aga ajalugu ei ole ju veel valmis. Eesti ühiskond, seda vähem. Miks me nõustume selliste argumentidega, mis meid nagu öeldakse ei lase või, või teevad meile selliseid ütleme, virtuaalseid tõkkeid, et oma eesmärke saavutada? Miks me laseme endaga manipuleerida, ma mõtlen rahvassini juures? No ma jällegi ütleksin, et ma loodan, et, et siin ka on, on, on viimasel ajal muutuseid näha, et, et teha ja on näha, näha muutuseid ju täitsa selliseid, et noh, ma, ma mõtlesin just selle jutu jutu jooksul tagasi korra siin, millal see oli jaanuarikuine oli vist see ACTA meeleavalduseks Vabaduse väljakul, kus ma olin ise kohal ja mis oli selle koha pealt nagu. Ma ütlen, et minu jaoks minu isiklik emotsioon oli seal täpselt seesama, mida sa kirjeldasid selline nagu värske õhu puhang. Et sa ühel hetkel näed, et, et inimesed on, on oma nagu sellest passiivsusest loobunud või korraks vähemalt sellest targast loobunud enne stuudiosse tulekut. Ma lugesin täna hommikust minu arust nagu äärmiselt huvitav ja tõeliselt lugemist väärt asi oli, kui ma nüüd nimega eksi vist Mikk Mägi kirjutas Postimehes arvamusloo arvamusküljel siis loo sellest, kuidas ta korraldas selle reformierakonna vastas üle tee aset leidnud meeleavalduse. Ja, ja, ja see on nagu tõeliselt, et noh, ma ei teagi, ma ei, ma ei taha pakkuda omalt poolt epiteete välja, aga minu arust mõtlemapanev lugu sellest, et kuidas ta kirjeldab, ütleb, et need süüdistused, mis kõlasid, et seal on äärmuslike vaadetega inimesed, kes seda korraldasid, et kes seda kõik veel finantseerisid. Kus inimene tõusis püsti, ütles, et Hancock, Ta on väikeettevõtja, maksumaksja ei kuulu ühtegi erakonda, pole kunagi kuulnud, on ju, eks, aga lihtsalt vaadates seda asja, mis toimub ja selleks viimaseks piisaks karikasse tema jaoks sai siis seesama, kuidas Reformierakond registreeris need kolm päeva kestvate liberaalse maailmavaate tutvustamise üritused oma oma maja eest. Et see oli põhjus, miks tema oleks noh, ja registreeris selle meeleavalduse, tal kulus selle peale 12 eurot, mis sisaldas siis nagu ühte markerit ja ühte bussipiletid sinna kohale tulemiseks ja tegi selle asja ära vaatab nagu lootusega edasi 13. novembri poole. Ja, ja see on minu arust nagu suurepärane näide sellisest asjast, et, et mismoodi me ei ole oma valikutes piiratud, see on kinni meie enda peades. See me ei ole kinni sellest, et et need valikud ainult need neli erakonda, mis seal on või et kui uus tuleb, võim tuleb, see on niikuinii korrumpeerunud, eks seal võib oma tõeiva olla selles asjas sees, aga et, et me ei pea mõtlema ainult nendes nendes etteantud kategooriates. Muidugi põhjusi, miks, miks ühiskonnas ühed või teised asjad käest ära lähevad, on ei ole ju mõistagi ainult selles, kuidas valitsus käitub või kuidas võim käib. Et see on nagu selline pika vinnaga asi, kus siis luuakse eeldused just selliseks ühiskondlikuks käitumiseks, nagu ta siis nüüd meil ees avaneb ja ja ma näen siin noh, paljude murettekitavate asjade kõrval ka näiteks sellist üha süvenevat korrut korporatiivsust ühiskonnas, et et kõik on nagu kõigega seotud ja ja, ja see seotus ei ei tulene mitte maailmavaatest või või õilisatest eesmärkidest või, või, või kaastundest või, või solidaarsusest, vaid see tugineb ainult rahale ja omakasule või, või mingisugusele eelisolukorra loomisele, mis ulatub sageli ka lausa riigikogu ja seadusandluse tasemel. Ja kui me vaatame näiteks taastuvenergia tasudega seonduvat või, või näiteid, võib teisigi tuua, kuidas seadusandja on ise loonud keskkonna, kus, nagu öeldakse juba ongi nagu, ütleme, Aabeetseeks amoraalsus ja teiste le teiste ees eelist omamine. Ma isiklikult siin ütleksin nii, et, et jällegi, et mul on terve hulk häid tuttavaid, kes on ka praegu näiteks Riigikogus ja kes on praegu toimetavad siin erinevates erakondades on ju eksju ja nende inimestega noh, olles ammu tuttav läbi rääkides, et ma, ma nagu ei ei usu või ise ei näe seda, nii et minnes suurde poliitikasse nad kuidagi nagu kaotavad moraali või muutuvad noh, nagu nagu siin Rein rauase kuulsaks saanud väljend moraalseteks värdjateks. Ja kahtlemata on ka neid, kes ajavad taga omakasu, aga mulle mina näen seda asja natukene selles võtmes, et, et kogu see, see meie riigikorraldus ja siin on jälle erinevaid põhjuseid, miks see nii on olnud. Ajaliselt on kujunenud, et ma ei näe siin taga kellelegi naguniisugust vandenõu või karvast kätt. Aga et see on nihkunud sinnapoole, et riigist on saanud nagu selline kuidas öeldagi teenusepakkuja. Et räägime haridusest kui teenusest, et me, me räägime, et tervishoiust kui teenusest ja, ja mida rohkem see see vaade või mõte levib, et, et riik pakub lihtsalt meile teenust, et me maksame selle eest oma maksudega ja siis tahame saada võimalikult head kaupa selle, selle raha eest, et seda, seda rohkem me jällegi nagu võõrandume sellest osast, mis, mis minu jaoks määratleb ühiskonda ja siin võib olla üks selline remark öelda, et, et mis, mis mulle k on tundunud ja see ei ole üldse ainult Eesti häda, et see on palju laiem, et kuidagi aina jätkuvalt jaotame kogu maailma nagu kahte suurde kasti, et on eraasjad ja on avalikud asjad. Ja, ja mulle tundub, et selle käigus läheb kaotsi üks, üks kolmas hästi tähtis liigendus, mis tähendab, millele ma viitaks, et on olemas ühised asjad. Ja selle näiteks ma võiksin tuua, et noh, näiteks ütleme, et seesama keel, mis me kõneleme, eesti keel, et see ei ole ei erasi, me ei saa noh, nagu Wittgenstein kuulus, see argument jookseb, eks, et ei ole võimalik ette kujutada erakeelt privaatkeelt. See ei ole ka avalik asi, kuigi noh, see kohati avalikult reguleeritakse, eks, aga keel on meie ühine asi, see on see, mis võimaldab meil teha asju üheskoos, see on see, kuhu me üheskoos kõik lisame. Ja, ja see ei kuulu nagu noh, Eesti riigile see on, see on meie ühine asi. Ja, ja mulle tundub, et riigi puhul oleks ka nagu hästi tähtis mõelda selle ühise dimensiooni peale mitte selle peale, et mida saavad kodanikud teha eraldi või mida riik saab avalikult teha kodanike jaoks, vaid, mis on see, see mil moel see riik kuulub meile kõigile ja mitte ainult kuulub meile kõigile, vaid mil moel me oleme kõik koos. See riik, aga nüüd see sinu kaitsekõne oma sõpradele, erakondadest, riigikogust on, on muidugi selline, mida võib toetada, kui jutt on mingisugusest suure plaanilisest, suli tempudest või kõigist neist operatsioonidest, mida ta tagatoad teevad ja millest erakondlastel pole aimugi, mis tegelikult erakonnas juhtub. Aga ma mõtlesin just seda nagu suuremat plaani, niisugust filosoofilist plaani, et, et ka vaikimine osalemine kuriteos või, või, või mingisuguses ebamoraalses olemises eba ebamoraalses käitumises vaikimine ja mitte oma rolli täitmine, sest kõik 101 riigikogu liiget on kohustatud kõnelema, rääkima, kui midagi on valesti, mitte vaikima. Kõik need, kes jätsid Silver Meikariga seoses oma arvamuse enda teada, kuigi nad olid ehk teist meelt. On ju sellest tegelikult osalised. Ainukene on siis Kaja Kallas, kellel, kellel jätkus söakust ja, ja ka vaimset kõlblikkust öelda, mida ta asjast arvab. Nii et selles suhtes see omakasu ei pruugi väljenduda otseses rahas, seal mugavus, säilitada oma positsioon, oma staatus Ko mängida edasi rahvaesindaja rolli. Tegelikult seda mõistmata. Mulle tuletasin kohe meelde kuulus tsitaat, et mis ma nüüd sõna-sõnalt ei mäleta, aga eesti keeles umbes võiks kõlada nii, et need, kes on vait moraalse kriisi päevil, nende jaoks on põrgus kõige hullem koht varuks jäetud, ma arvan, et see on jah, väga-väga tähtis õige asi ja, ja see on, see on asi, et, et mis on praegu olnud noh, nii-öelda rahva jaoks silme all kõik need need viis kuud ja sugugi mitte ainult ju Reformierakonna puhul. Et positsioonil Puhul seda enam, et miks nad vait on seal seesama põhjus, osalemine selles samas. Ja, ja see on, see on asi, et kus kõik on olnud paraleviseeritud ja teistpidi jällegi noh, et see on, see on ju ilm ilmselgelt olnud ka selline erakondadesisene poliitika, et, et on hoitud püütud seda asja hoida kaane all. Et ärme räägi sellest, las las see läheb mööda ja, ja siin selles suhtes mul oli huvitav vaadata eile Jürgen Ligi esinemist seal Kolmeraudses, et kus ta noh, ja ma jällegi, ma tahan öelda, et ma usun, et ta oli seda öeldes siiras, et ta ütleb, et, et tema ei ole valetav, tema ei ole nagu tema poliitika ei ole ostetav, müüdav tema on teinud oma tööd ausalt. Ja siis, kui Mihkel raudtee käest ühel hetkel küsis, aga et kas sa oled küsinud Michali käest, kas sa tead ja millele, millele Jürgen Ligi minu arust vastas väga-väga tähelepanu väärset sõnadega, et ma ei taha teada. Et ma ei ole küsinud, ma ei tahagi teada ja, ja see on nüüd üks hästi selline huvitav huvitav koht, mida tähele panna selles mõttes, et, et Jürgen Ligi tõesti saab nagu siiralt öelda, et minu südametunnistus on puhas, mida ta seal ütles? Ma arvan, et ei ole ta südametunnistus puhas, ta käed on puhtad. Aga, aga ta südametunnistus on puhas ainult selle hinnaga, et ta ei taha teada, et ta vaatab kõrvale. Et ta ei, ta ei küsi seda küsimust, mida ta minu arvates peaks. Küsima noh, see on omamoodi üks kummaline frukt või kummaline esindaja sellest Marek Reinas sõnastatud pimedast ja kurdist kolmandast Eestist, kes kelle moodustavad siis kõik need, kes, kes, keda ei huvita, kes ei taha teada, mis ühiskonnas on, miks on nii või teisiti, vaid on, on sukeldunud, ei, keskendunud sinna oma virtuaalsesse maailma. Aga nüüd ma kasutan saate viimases, 10. minutis seda head võimalust inimese käest, kes on töötanud panganduses. Et ma olen kuskilt kuulnud sellist toredat lauset, et pank kaupleb usaldusega. Kuivõrd on see nii-öelda usalduse-ga seonduv sinu meelest sarnane panganduses toimuval ja ühiskonnas toimuvale? On nad need usaldused, nende kaotamine, selle kuritarvitamine, tagasivõitmine samasugused samal mehhanismidele või on siin mingisuguste erisused? Nad on sarnased, aga mitte samad ja et siin on üks asi, et noh, näiteks ka kui võtta ka lugeda näiteks ütleme siis moraalifilosoofiast, kui räägitakse usaldusest, siis noh väga paljud, isegi enamus teoreetikuid, filosoof eristavad usaldust seda interpersonaalset usaldust, inimestevahelist, usaldust ning usaldust mingite näiteks sündmuste juhtimisel puhul noh, nagu näiteks siin on eks, David kiumi, see kuulus skeptitsismi aluskonstruktsioon, et, et kuidas ma saan uskuda, mille, millel põhineb usaldus selle suhteliselt homme päike tõuseb. Et need on nagu erinevad asjad ja siis samamoodi eristatakse usaldust institutsioonide vastu inst naas institutsionaalset usaldust nii-öelda, et seal on ühisosasid. Aga seal on ka olulisi erinevusi, aga noh, vastates sellele su su küsimusele või sellele konkreetsele jah, hästi levinud väljendile, et pangandus põhineb usaldusel või pank kaupleb usaldusega. Et, et siis tõepoolest, et see sarnasus fast jookseb sealt, et usalduse kaotusele on siis panganduses ja laiemalt ka majanduses samamoodi väga laastavad mõjud nagu sellel on poliitikas või nagu sellel on ka interpersonaalsete isikute vahel, eks. Mis tähendab, et ma just mõtlesin selle peale selle, kui sa, kui sa seda mainisid, et et mulle tundub, et tegelikult on ju võimalik pangandust ka panka pidada, nii et keegi sind ei usalda, aga see oleks lihtsalt kohutavalt kallis. See lõpeb sellega, et sul veel põhjustada seda seda asja teha. Ehk et kui, kui sind igal hetkel kahtlustatakse, siis see tähendab seda näiteks, et sul peab kogu raha nagu olema arvel või sa ei saa seda kuskile välja anda, et inimesed ei usalda seda, et sa sellega oskad korralikult ringi käia. Ja lõpetades sellega, et sul ükski nagu selline noh, nagu kokkulepe ei pea ilma selle, et, et sul oleks nii-öelda püssidega mehed, kes seda, kes seda tagavad, et see, et see peaks ja siin võib-olla tulebki välja üks selline üldine huvitav asi ka, mis, mis panganduse puhul tuleb väga huvitaval kombel just hästi teravalt välja. Sellistes panganduskriiside usalduskriiside puhul on see, et sageli me ei märka usaldust sellel ajal, kui ta töötab, et me märkame teda siis, kui ta otsa lõpeb. Sest tegelikult oma igapäevases elus ma just tahangi öelda, et, et ma usun, et enamus meist ei pane tähelegi, kui palju me toetume sedalaadi nagu institutsionaalsed usaldusel me usaldame. Et inimesed tänaval jälgivad liikluseeskirju, et autod jäävad punase tule taga seisma, et et inimesed, et noh, nagu täidavad oma kokkuleppeid, et kui nad midagi ütlevad, nad kuskile tulevad kohale, et siis nad seda teevad. Ja see hoiab kogu seda, seda meie igapäevase elu masinavärki käimas ja kui see ühel hetkel ära kaob, siis, siis siis me alles noh, tajume või mõistame, kui palju me sellele toetusele Ma ei oska sellist head analoogiat tuua, aga ilmselt on usaldus mingisugune selline meid kõiki ühendav ja läbiv nagu on inimesel jaoks vereringe, et ta kannab edasi emotsionaal õigeid emotsioone, õigeid otsuseid. Ta seob, teeb dialoogi võimalikuks ta. Ta annab mingisuguse sellise võimaluse, et üks pluss üks ei ole kaks, vaid on kolm või viis või 10 kuskilt. Mul on meeles, et, et noh, antropoloogid oma rännakutel leidsid Ida-Aafrikas mingi rahvakillu. Need olid vist ikid, kelle, kelle puhul nad täheldasid, et nad ehk oleksid jäänud püsima. Kuid millegipärast ühel hetkel nad hakkasid 11 umbusaldama, see just ilmnes. Järjest järjepanu mitmed sel aastal toimunud põudade ajal kui, siis selle asemel, et nad oleks koos mõelnud, mida teha, kuidas sellest sellest igaldustest seal välja tulla, Nad hakkasid nii-öelda perekonnad hakkasid oma oma kinnistutel või kuidas seal külas neid nimetati, kõrgeid müüre ehitama, nad lõpetasid läbi rääkiski, nad hakkaksid umbusaldama teineteist, kuni kuni nad oleks peaaegu et hävinud, ilma, et kui ei oleks tulnud välisabi. Et see usaldus on, ma arvan, et ühiskonna eksisteerimiseks mitte ainult nii emotsionaalses plaanis vajalik, vaid ta ongi see, mis ühiskonna loob. Kui usaldust pole, siis me ei saagi eeldad, et on tegemist ühiskonnaga, see on lihtsalt mingisugune mingisugune kogum inimesi, juhuslik, juhuslik, mingisugune, kes inimeseks saad üle tänava, kes ei hooli mitte millestki muust poest sama Läti või midagi taolist, noh et, et selle usalduse nimel tegutsemine. Kas kas ei võiks olla ühiskonnas rohkem neid mingisuguseid nii-öelda esmaabigruppe või, või, või mõttekodasid mõtte tanke, kes võtaksite omale eesmärgiks selle usalduse nimel sõna võtmise? See on huvitav, et sa mainisid just seda antropoloogilisi perspektiivi ja, ja see on asi, et kus tegelikult on ju olemas samamoodi noh, palju tähele pandud sedasama asja, et et keerulised olud ja, ja sellised noh, nagu näiteks nagu raske keskkond nagu kõrbes elavad hõimud. Et need on, need on kohad, kus, mis, mis tekitavad usaldust. Et see on see, see asi, mis võimaldab inimestel jääda ellu sellises kohas nagu kuskil sügaval põhjas või lõunas või hästi suure külma käes või kõrbes või ükskõik millistes olukordades see on, seal on huvitav asi, see ei ole ka omaette nagu antropoloogid, ajaloolased on dokumenteerinud väga põnevat nagu dünaamikat, mis leidis aset esimese maailmasõja ajal siis kaevikutes, et kus ma ei mäleta, mis, mis lahingutes rindel see täpselt oli, aga et kus nagu ehitati usaldust sellega, et sul olid nagu vaenutsevad, lähevad vastamisi, kust tulistati üle üksteise peade. Ja siis noh, sa, sa lõpuks sa jõuad selleni, et sa võid olla isegi sellises olukorras kindel, kus sul on, vastas olles nagu noh, sakslased, prantslased, sakslased, inglased vastamisi püssidega üksteise sihivad üksteise peale, aga sa usaldad, et sind ei tapeta. Ja, ja ma arvan, et võib-olla see on, oleks lootusrikas noot, millega võib-olla see tänane asi ka kokku tõmmata, et et, et äkki ei ole usaldus ikkagi selline noh nagu kuidas öeldagi, selline ammendub maavara või äkki seal midagi. Nojah, mida me saame taastoota ja mida taas toodavadki just nimelt rasked ajad. Nii et rohkem raskeid aegu, aga ilmselt see lootus või kirjeldus, kuidas ühiskond ei ammendu kunagi. Ja ikka on keegi, kes, kes oskab nagu öeldakse, tulla ja hea sõnaga, või heateoga panna kõiki uskuma, et, et see, et me oleme pääsenud, et me muutume paremaks, ehk tekib uuesti nii-öelda see usaldus, käendus RING. Ja, ja, ja kui ma ütlesin, et tuleb keegi, siis ma pidasin silmas, et see ei ole juhuslik möödamineja see on eliit või see on keegi, kes määratleb ennast liina või keda peetakse selliseks, kellelt oodatakse sellist sõnumit. Tänase kriisi nii suuremas plaanis ühiskonnas ja suuremas plaanis maailmas mida peetakse ka nii-öelda moraalseks kriisiks ja kõlbelises kriisiks. Selle üheks nii-öelda põhjustajaks võib olla eliidi kriis, et eliit on kuidagi sellessamas korporatiivsuses ära ostetud või ta tähelepanu läinud kõrvalistele asjadele, ta on nii-öelda oma eraasjas kinni võib-olla ka avalikus asjas, nagu sa ütlesid, et seal on niisugune üsna formaalne, aga mitte ühise asja eest. Et, et kas Eesti puhul võib ka tähendada, et teatud eliidi kriisi Noh, mul jällegi ma loodaks vähemalt, et, et see on samamoodi asi, et kus rasked ajad suudavad inimesi mobiliseerida ja jällegi ma arvan, et mulle seda, seda on ka siin viimastel aegadel ju näha olnud, et kui vaadata inimeste sõnavõtte ja ma ei pea silmas isegi mitte viimast paari nädalat, et kui, kui vaadata inimeste sõna võtta, et nii-öelda siis avalike intellektuaalide eliidi sõna sõnavõtte viimase aasta jooksul siis mina näen seal küll ka selliste julgustavat julgustavat distantsi või tendentsi. Et ma olen lootusrikas. Nonii, et, et rohkem halbu aegu, et siis selle kontekstis mitte ainult ei kosu ja ei kasva kodanikuühiskond, vaid me üldse saame mingisuguse uue hingamise, meie muutume tugevamaks läbi ka ühiskond muutub tugevamaks. Inimesed tõusevad oma väljakutsete kõrgusele. Täpselt, ja nüüd ma küsikski lõpuks sult hoopis midagi sellist, et et kuidas sa siis nüüd hindad meie tänast Eesti kodanikuühiskonda, ma tean, et sa oled omamoodi selline. Mitmepaikne tähendab, elad korra siin korra seatallad oled, oled nagu sisse elanud paljudesse erinevatesse ühiskondades, kuidas sa võrdleksite Eesti ühiskonda, noh, Ameerikas, kuskil New Yorgis või, või mõnes teises osariigis, seal on kindlasti natuke üsna erinevad ühiskondadega ja ja kas kõik, mis eristaks meid teistest, on kinni nii-öelda poliitilises kultuuris või on see midagi muud veel, mis, mis eristab? Ma arvan, siin on üsna palju juuri ikkagi veel mitte ainult kitsalt poliitiliselt, vaid laiemalt kultuuris ja siin neid noh, seda, see, see, see ei ole nagu üks niisugune lineaarne skaala kindlasti kohe mitte, eks jah, et noh, näiteks Ameerika puhul nagu sa mainisid, seal on ka väga-väga erinev, et, et kas me räägime New Yorgist võime, räägime kuskil lõunaosariigi, kodas landastmeda, kohtas Diana või, või, ja nii edasi on ju. Et see kodanikuks olemine varieerub ka Ameerika sees väga palju, aga teisalt jällegi loomulikult, et Ameerika poliitilises kultuuris on nagu aktiivne kodanik olemine. Noh, omaette niisuguse väga pika traditsiooniga asi, ma mäletan, mul oli kunagi bostonis, oli ühe taksojuhiga, oli, oli vestlus, nii et panime taksomeetri seisma ja istusime ja rääkisime kaks tundi taksos. Ta tegi märkmeid, kirjutas nimesid ja raamatuid üles, mida lugeda ja ta oli ise nagu väga põhjalikult kursis lugenud. Ja selliseid vestlusi Ameerikas kohtab sageli samas noh, näiteks kui võtta siin teine näide, on Hispaanias natukene elanud, kus on see kodanikuühiskonnal või kodanikuks olemisel jällegi hoopis teistsugune noh, nagu alge või tõuge. Ta tõstatub katoliiklikust kultuurist ja et mis tähendab, et sul on nagu perekond või kogukond selle, selle tähendus ja tähtsus on märksa kõrgem kui, kui, siis noh, protestantlikud Eestis protestantliku kultuuritaustaga, individualistlikud Eestis. Ja teistpidi jällegi olen väga veendunud, et, et noh, et see ei ole, me ei ole oma poliitilises tegevus kuidagi nagu määratud oma selliste religioossete või rahvuskultuuriliste taustada poolt, et meil on, meil on endal võimalus, meil on endal kohustus muuta neid asju Teha asju, kas siis võib öelda, et, et nii nagu mujalgi ja väga paljud Euroopa nii-öelda väiksemad ja suuremad kogukonnad on minetamas oma kitsalt rahvusliku identiteedi. Ma mõtlen teadvuse suhtes, et nad on siis nii-öelda hakkavad omama kas mingisugust pann euroopalikku dimensiooni või lausa muutuvat maailmakodanikeks. Et kas ei ole ka see Eesti puhul ja eestlase puhul, et et me, me õnneks hakkame mõtlema suurelt palju suuremalt, kui see miljon ja see väike maalapp meist oleks, ütleme, 100 aasta eest 50 aasta eest eeldanud või võimeid kohustanud, selleks et me, me olemegi juba just nagu vahel mulle tundub. Et me oleme juba mingisuguse nagu noh, vähemalt 10 miljoni seal rahvaesindajad. Ja ma arvan, et kui, kui selle asemel võiks juba öelda ka 50 miljonit, siis see oleks ehk parem, et me peame hakkama mõtlema suurelt ja olema ka suuremad. No ma ise loodaks, et need kaks asja ei välista ju 11, eks. Ma ei julgeks öelda seda või prognoosida seda, et rahvustunded või rahvuslikud identiteedid on kuidagi hääbumas, et pigem kui kui ringi vaadata, siis praegu paistaks nagu teistmoodi, et nad Galvaniseerumas nad on hoogu juurde saamas. Aga, aga ma, ma vähemalt loodaks jällegi etet. Et neile asjadele tekib lisaks rohkem teisi dimensioone, et täna kahtlemata see, see jällegi empiiriliselt tõsi, et vähe on inimesi, kes nagu kuidas öeldagi, mõistavad oma identiteeti nagu ainult ühes liinis või dimensioonis, et neid dimensioone juurde tulnud. Et me ei näe ennast nagu nii-öelda aina vähem inimesi, näeb ennast selles mõttes identiteedi mõttes matrjoška täna, et, et sa nagu võtad neid kihte lahti ja lõpuks jõuad selleni, kes sa päriselt oled, et ja selleks päriselt olemiseks siis lõpuks on eestlane et vaid pigem, et, et see on selline nagu erinevate tahkudega asi. No nii nagu protsessorid on juba nagu mitmetuumaline. Sa oled omad, mitte mitmesuguseid mõõtmeid, mitmesuguseid. Maailmapilte isegi jah, et sa ei ole kinni ühes kitsas ajaloos, vaid sa oled võib-olla kinni hoopis tulevikus ja seda me ei oska määratleda, jätame nii-öelda hästi palju tundmatuid sinna sisse, et sa ei ole kinni minevikus, vaid sa oled avatud tulevikule vast nii. Jah, hüva see oli nüüd tänane, räägivad saade. Rääkisime usaldusest ja minu vestluskaaslane oli Tarmo Jüristo saatejuhina Ignar Fjuk, uus saade on eetris uuel nädalal.