Tere, mina olen Olav Ehala ja meenutan oma elu jooksul meelde jäänud jõuluid. Kindlasti üks tähelepanuväärsemaid oli päris lapsepõlves see, mida arvatakse lastele olevat shop. Ma teadsin, et minu vanaemal elas kõrvalmajas sõbranna, keda kutsuti tädi mainsuks. Ta käis meil ikka aeg-ajalt külas ja ka sügaval nõukogude ajal. Meie peres peeti alati jõule ja siis jõuluvana käis alati. Ja äkki ma ei mäleta, kui vanana olin taas jõulud ja tulid külla jõuluvana. Prilliraame vaatama ja jalanõusid ja kas tõesti võib-olla jõuluvana nii tädimansu moodi ma ei rääkinud sellest vanematele ega sellele jõuluvanale, aga kahtluseuss puges hinge. Ja eks siis selle aasta jooksul on see illusioon, purunes para. Et selline seik, mis ma arvan kõikidele lastele ükskord tuleb üle elada. Aga hilisemast ajast on meelde jäänud jõulud Nõukogude armees. Teenisin aega Riia staabiorkestris ja see oli minu jaoks täitsa vahva aastasest. Käisin kujutage ette nõukogude armee ajateenistuse ajalt kuu aega Itaalias kontserte andmas ja jõuluaeg loomulikult pidime veetma seal oma kasarmus, aga meil oli niisugune kohv, mida ma ei teagi, kuidas eesti keeles öelda, seda nimetati Captiorca niukene ruumikene, kus hoiti mingeid asju. Ikkagi vaikselt olid neil seal küünlad, põlesid ja joodi Lätis populaarseid jooke nagu Riia palsam mis oli muidugi sõduritele rangelt keelatud, aga noh, meil oli kõik konservatooriumi lõpetanud poisina niisugune hea seltskond, et vaikselt omaette saime seda pidada. Ja mõned nukrad asjaolud veel, kuna nõukogude ajal jõule ju ei peetud. Aga mul oli Riia noorsooteatriga Adolf Shapiro peanäitejuhiga pikkade aastate jooksul pidev koostöö. Ja ikka juhtus niimoodi, et mingi lavastuse väljatulek sattus sinna jõulude ja aega. Ja mäletan, kui käisid kliendiproovid, millele ma olin siis muusika teinud ja külma üritasin piirale selgeks teha, et on jõulud ja et ma ikka tahaks koju minna. Ei nad kuidagi seda võimalust ja kui tore oli siis avastada, et proovi ajal lava taga Läti teatri näitlejad olid katnud ka jõululaua ja, ja seal oli suureks üllatuseks täiesti eesti rahvuslik toit, mulgikapsad praktiliselt sama asi Läti variandis. Ja jaa muidugi. Ja see väikene lauakene laialdaselt, see jäi väga meelde, sest oleks tahtnud ikkagi olla olla kodu, seal, seal oli kõik veel nõukogude ajal, aga siis ma sain aru, et Adolf nägime kurvastust ja siis kutsus ikka pärast proovi enda juurde koju. Ja noh, kuna ilmselt temal ei olnud sellist traditsiooni, siis vaatas kella, kui kell oli kaks, teistest tõstis klaasid jõuludele terviseks, nii nagu uue aasta terviseks. Üheteist klaasega helistatakse. Aga noh, see tunne on ikkagi lapsest saati nagu, nagu südames olemas, et erinevad inimesed ilmselt kogevad neid asju erinevalt. Õnneks suurem osa jõule on saanud ikkagi oma pere ringis veeta.