Helga ja tere head klassikaraadio kuulajad. Alustame sellenädalase heligaja saatega ja stuudios on toimetaja nelejevasteinfeld. Nüüd tänase saate teemadest. Põhiline raskuspunkt on rahvusvahelise pianistide festivali klaver. Kontserdi muljetel ja stuudios on pianisti Tiia Rämmel ja Lembit Tarkse, kellega räägime festivali teemadel ja arutame toimunut kontserte. Oma muljeid jagavad kannatalisakos Matti Reimann, Olav Ehala, Kersti Sumera, leelo kõlar ja mitmed teisedki. Ja samuti on saates muusika uudised maailmast head kuulamist. Alustame juttu rahvusvahelisest festivalist, klaver, mis algas 26. oktoobril ja mis tõi kuulajateni 13 kontsert. Ja meil on siin klassikaraadio stuudios nüüd pianistid iija Rämmel ja Lembit Orgse. Millised muljed teil sellest festivalist on või milline areng on toimunud nende kaheksa korraga ehk aastast 98? No mulle tundub, et tase on kogu aeg väga kõrge nendel festivalidel ja sellel festivalil oli tase veel eriti hea, kunstilisel juhil oli õnnestunud siia väga põnevaid mängijaid kokku saada. Noh kui mõelda noorele prantslasele Tibergeemi kes on niisugune energeetiline väga intellektuaalselt huvitav oi siis rääkimata sellest plahvatuslikest kuultoševist, Tšaikovski konkursi võitjast vene pianismi väga suurepärasest esindajast Peterburi koolkonna esindaja, tema õpetajaks on sealne kuulus professor Aleksander Chandler kelle käe alt on tulnud mitmed silmapaistvad pianistid veel. Ja kui siis välisnimedest rääkida, siis Fellini neljast tere, keda me siis eile saime imetleda, kes siis kannab endas pianismi, kuldajastu kauneid traditsioone hoone aegadest, mil mängisid veel rich järgilels Horowitz Arrow, kõik sellised nimed ja siis muidugi väga tublid on meie oma Eesti pianistid, et see valik oli ka väga hea, kes siis mängisid Shura Sten Lassmann siis aasta tagasi toimunud rahvusvahelise teise Tallinna pianistide konkursi võitjad ja muidugi Vardo Rumessen meie suurkuju ja siis ka nüüdismuusikast John Keltši kontsert. Ja mulle tundub, et festivali kunstilisel juhil Lauri Väin mal teda abistaval meeskonnal Eesti kontserdist on õnnestunud välja kujundada, eks laiahaardeline ja kaleidoskoopiline sündmuste jada, mis sisaldab endas väga palju olulist, mis üldse seondub klaveriga ja klaverimänguga. Kui nüüd neid festivalide piirjooni vaadata ja ka muidugi kunstilise juhi palju ütlemisi muid intervjuusid jälgida, siis tundub, et on alati olnud eesmärgiks tutvustada erinevaid klaverikoolkondi siis iga festival on proovinud esitleda klaverimängu ja isegi klahvpillimängu läbi erinevate sajandite. Eelnevate festivalide raames on sinuga esinenud isegi klavessiinimängija, ilmul tuleb Pupanosprennile ja ja muidugi haamerklaver on olnud viimastel festivalidel pidevalt esindatud ja ka seekordne maailma praeguse hetke tipptegija staieri kontsert oli muidugi unustamatu muusikasündmus selles festivalil. Alati on lisaks sellisele romantilisele mainstream pianismi leia klaverimuusikale esitletud 20. sajandi ja siis juba 21. sajandi modernseid suundumusi ja džässklaverimänguvaldkond on alati olnud esindatud kui üks ka tänapäeval. Klaveriga seondub oluline valdkond ja mulle tundub, et festivalikohtades on alati peetud silmas erinevaid koosseise, mis klaveriga ühenduvad. Ja festivalid on alati ka püüdnud tähistada tähtpäevi. Ja muidugi näitused, mis viimastel festivalidel on kaasnenud, klaverit ajalugu tutvustavad, noh seekord on siis seal ka põnev näitus tahvel klaverist kahest omapärasest klaverivormist, mis on siis Eesti rahvusliku klaverimuuseumi ja Alo Põldmäe poolt koostatud ja kokku pandud. Ja muidugi Vardo Rumessen, nii tänavuaastase juubilari toideti siin ja tema väljaandeid kajastav näitus, nii et kõik, et killud kokku moodustavad väga laiahaardelise pildi kõigest, mis klaveriga klaverimänguga seondub. Milline on Eesti muusikaelus, klaveriõhtu kui selline tähendus või positsioon hetkel, et ma tean, ERSO kontserdid on viimaste hooaegade jooksul väga ja reklaamide tulemusena tavaliselt puupüsti rahvast täis. Kuidas on klaveriõhtutega näiteks nii selle festivali raames kui ka muidu? Klaveriõhtu on üks selline eriti klassikaline kontserdivorm ja seal muidugi saab mingil määral eksperimenteerida, saab mingil määral seal lisatud Ta visuaali või eriti nüüdismuusika puhul nüüdismuusika kava. Kollegi siine, klassikaline klaveriõhtu siis, ega sinna palju mingisuguseid lisandeid külge ei sobi, nagu panna. Ta läheb nagu sellest õigest raamistusest siis välja. Põhirõhk on tegelikult väga huvitav kontserdivorm, aga see võib-olla ei ole lihtsale kuulajale nii hirmus kergesti kuulatav, kui tal ei ole eelteadmisi. Kui mängitakse, ütleme romantismi kaua siis veel, aga kui midagi nihukest vähem tuntumad, siis on jälle aske kuulus nimi muidugi toob saali alati paksult täis. Ka Freire kontsert oli eile väga täis ja kui ma meenutan varasematest aastatest näiteks Volodosse kontserti, mis oli nii, et mitte ühtegi vaba kohta ei olnud ja nii, et see on aga selge see, et ei saa tuua kuulsaid nimesid, vaid peab andma võimalusi tutvustama igasuguseid erinevaid muusikuid. No minu arust on selle kontserdivormiga siin meie kontserdielus olnud erinevaid etapp perioode. Ma õieti mäletan siis üheksakümnendatel aastatel pärast Eesti vabariigi taassündi see küllaltki ohtralt viljeldud ja nii-öelda välja kujunenud etableerunud kontserdivorm mõnevõrra taandus kontserdielust. Aga nüüd kahetuhandendatel aastatel on seda tegevust jälle hakatud rohkem hindama ja läbi viima. Ja eriti just viimastel hooaegadel eesti interpreetide liidu eestvõttel on ju meie noorte pianistide meie igas eas pianistide klaveriõhtuid üsna ohtralt toimuma olnud ja ma usun, et see on üks kontserdivorm, mis on ajaproovile vastu pidanud mis uueneb ja täieneb tasapisi, nagu Jeremija ütles, et see sisaldab nii sellist oodatavat repertuaari kui ka võimalust eksperimenteerida. Ja ma arvan, et inimene, kes sellesse maailma siseneb, see üldiselt asuksime nüüd siis arutama erinevate klaveriõhtute üle, mis on kuuldud sellel festivalil. Millised olid siis teie kõige eredamad muljed? Esimene asi, mis meelde tuleb, on Nelson Schweile kontsert, mis on kindlasti selle festivali üks tippsündmusi tegu on ikka vaieldamatu maailma tipp pianistiga. Tundub, et küpsus ja süvenemine ja üleolek oma oma kunstist, aga see on midagi, mis mõjub kõikidele meeltele ja jääb tõesti meelde pikkadeks pikkadeks aegadeks. Tavaliselt sellise kvaliteedimärgiga kunsti järele peaks sõitma kodumaalt kaugemale ja seetõttu on eriti suurepärane, et Eesti kontserdil ja Lauri võimul õnnestus meil Sabrile meie mängima saada. Pean samuti ütlema nagu Lembit just äsja, et väga sügava mulje jättis Nelson Freire. Ta on pianismi kuldajastu esindaja ja me ei ole viimasel ajal enam sellist tüüpi mängijaid siin väga palju kuulnud. Temas on midagi sellist, mis nendega kuidagi nende traditsioonidega on seotud selle nii-öelda ajalooga. Klaverimänguajalugu on ju väga sügav ja väga tihe ja väga selline noh, omajagu eriline. Ja mis mind muidugi hämmastas, tema puhul oli see saksa muusika väga sügav mõistmine, ta mängis Bahamsi kolmandat sonaati ja ta on ju ise brasiillane oma päritolult. Vot selline saksa vaimu mingi jagu, väga sügav mõistmine, mis sellest teosest väljendus. See oli otse vapustav. Seda enam, et Sebamsi, kolmas sonaat ei ole mingi väga kergesti interpreteeritud teose mingi, mis nagu öeldakse, isemängiv lugu, vaid vastupidi, see sõltub interpretatsioonis taga palju. Ma tooks esile just ka selle tema erakordse ajataju erakordse oskuse ajarütmiga ümber käia, tõesti, ta suudab mängida pooletunnise teose üheks hetkeks kuulaja vastuvõtu jaoks ja see on omadus, mida aresti esineb väga harva ja tõesti tõeliselt suurtel kunstnikel. Ja nagu Remmel ütles. Ta rõhutas ka, et ta tõi siia kohe kujutluse sellest ideaalsest pianistist ütleme, 19. sajandi teisest poolest ja 20 sajandi esimesest poolest. Et klaverimängukultuurist, klaverimängust kui sellisest pühast heas mõttes tõsisest sügavast kunstist, et seal tõesti ei ole midagi ülearust ega ei ole ka midagi puudu. Sedasama Johannes Transi kolmandat sonaati saime me kuulata sel festivalil veel ühes ettekandes meie oma noor Sten Lassmann, enne kui me asuksime sellest siin rääkima, kuuleksime, mida arvas leelo kõlar sellest kontserdist vahetult, kui see kontsert oli toimunud. Muljed on väga head, ma väga nautisin eriti seda kava esimest poolt, sest ta on niisugune tunne, et Sten on täiesti kodus selles muusikas ja oskab seda teha mõistetavaks ja koduseks ja armsaks kuulajale. Mul on selline tunne. Oleks väga rõõmus, kui ta kuuleks niisugust mängu sest seal on kõik hästi paigas ikka nii loogiline ja loomulik. Ta mängib väga hea faktuuriga, seal on väga palju ilusaid kõlalisi leide väga häid kujundeid ja need on küllaltki kontrastsed. Huvitav on kuulata, kuidas ta need kõik seal järjestab ja kuidas ta neid üles ehitab. Ka oli üldse hästi koostatud, minu meelest ta oli väga hästi kuulatav ja nautisin väga seda kõike. Niisugune üldmulje tervest sellest esimesest poolest oli läbinisti musitseeriv ja pakkuda tahtev ja sealjuures sellest materjalist täiesti valdas väga hästi kõike ja suutis veenvalt seda välja pakkuda, nii et see oli suur õnnestumine teises pooles mul oli rohkem mõtteid, mõningaid, et ta nagu ei olnud kõigest asjast hästi üle sest see on ikkagi hirmus raske ülesanne võetud ka monument haalne teose, seal juhtub nii palju ja see on kõik nii kontsentreeritud kujul. Niisugune tunne oli, et sageli see energia ei olnud nagu küllalt täide kõikide mõtete pingetega, nagu tarvis, oli teine osa muidugi kõige suurem pähkel. Et seda niimoodi üles ehitada, et see midagi kogu aeg ütleks. Väga raske, see tahab vist pikemat elu saada. Valss tahab elegantsi rohkem ja ega see viimane osa ka kerge ja nii et üldiselt siin on meil probleem. Mul on väga raske lisada midagi just äsja kuuldud leelo kõlari väga üksik asjalistele muljetele. Ma võib-olla rõhutaks veel ka seda, et Sten Lassmanni mängus on väga põnev tõdeda, et ta ei karda või ei, väldi väga aeglaseid temposid. Meenutame siin meditatsiooni, mõtiskluse esitust või siis ka lisapaladeks esitatud kellade suurepärast esitust, et tal on oskust ja suutlikkust sellistes tavamängija jaoks ohtlikult aeglastes tempodes täita see muusikaline kangas sisuga ja, ja hoida nagu kuulaja tähelepanu üleval. Elleri muusika peene koe väljatoomine oli Sten kasvani mängus ääretult meisterlik ja nauditav. Kõik oli esitatud lihtsa ja võib-olla heas mõttes kodumaise lihtsuse ja üleolekuga. Et need olidki kvaliteedid, mis tegid selle kontserdi eriliseks. Lisaks Sten Lassmannile oli ju veel mitmeid eesti pianistide kontserte, nii juubilaride kui Äsja noorte rahvusvahelise konkursi võitnud pianistide ülesastumisi ma võib-olla meenutaksin siis Vardo Rumessen klaveriõhtut, kes tähistab oma seitsmekümnendat sünnipäeva. Pealtkava oli ääretult mastaapne, väga raske, väga tõsine, praktiliselt kõik saarelt klaveriprelüüdi ta ja teises pooles suur hulk šopäenib peenia, selliseid keerukaid masurkasid veel üht-teist siia-sinna ja siis veel lõpus see tohutu ske abini, seitsmes sonaat. Vaata et Rumessen on ju teinud tohutult palju eesti muusikakultuurile ja kes võib-olla veel ja mida komisjon on teinud, siis sai näha sellest näitusest, mis väljas on kõik need väljaanded, tema raamatud, noodid, mida ta on teinud aastakümnete vältel väga palju CD sidet, ühesõnaga ta on kogunud, välja toonud salvestanud tohutul hulgal eesti klassikalist muusikat, et, et see on väga suur väärtus. Aga klave õhtude minnes, mis mind väga võlus tema mängu juures, on see tema tegelemine kõlaga või süvenemine kõlasse. Kõlamaailm on muutunud talk väga nüansirohkeks väga kaunid pianud. See maailm on väga mitmekesine ja värviline ja see just väljendust saare preili müütides ja loomulikus plaanima Surkades siis teisest küljest täpsus, mis tema mängule on alati omane olnud. Mis siis tuli väljaskaabini seitsmendast sonaadis ja võtta siis selline teos oma kava väga pikka kava lõpunumbriks näitab mingisugust, väga suurt vaimset jõudu ja murdumatust, mis Vardo Rumessen is on alati olnud. Aga nüüd päris noored TPS-i 150. sünniaastapäeva kontsert. Millise mulje see jättis? Kontsert oli esitatud praktiliselt täissaalile. Loomulikult süvenemine, depressiiv kõlakujundite maailma ei ole noore generatsiooni värssidele väga lihtne ülesanne. Klaverimängu ja väga häid esitusi, kus oli hästi vaeva nähtud kõlaviimistlusega ja EDS-i huvitavate eksootiliste kujundite väljatoomisega. Meenutaksin ühe ereda vana Karl Petersoni mustlastantsuesitust on võib-olla mitte traditsiooniline Devisii muusik kaadrit üks tema varasemaid kirja pandud klaveriteoseid üldse. Selles esituses oli lisaks sellisele suurepärasele klaverimängule ja kõlakäsitlusele reaalsust ja julgust ja paindlikkust ja Rubaatot, mis sellesse muusikasse suurepäraselt sobis. Tooksin Mariin Killi rõõmu Mare esituse välja sellest suurepärasest Elysee galakontserdist kus tõesti vormusid silme ees pildid, mis seotud selle pala tekiga ilmselt Vat too kuulus maal põgenemine või veel lahkumine, kiti ja võib-olla ka Nonii maalid, lõunamaistest rõõmu saartest. See kujundite maailm maringil esituses kujunes aga väga veenvaks ja meeldejäävaks. Kui üks teemaõhtu tänavusel festivalil oli Kloote püssi õhtu, siis teiseks teema õhtuks oli Jon Gatesi 100.-le sünniaastapäevale pühendatud kontsert, kus siis olid meie noored akadeemia üliõpilased esinemas? Mina, kuid John Gates'i loomingu suur austaja, ootasin seda väga suure põnevusega ja sai ka jälle üle hulga aja ette valmistatud powerit kuulata. No ma leian, et Priidik, Purga, Marian heinmaa, Talvi Hunt ja Kirke Karja olid kõik kuidagi väga eredad, väga kujundlikud. Väga hea, selline nüüdismuusikatunnetuse tajumine ja mingi mingi teadmine oli kõigil taga. Muidugi oli ka väga hea siis nende ilmset mentor Adriano prosiini, kes on itaalia nüüdismuusikamängija. Ma kuulsin siit-sealt natuke selliseid arvamusi, et teatseb epareeritud klaveriheli on ju väga põnev ja tore, aga et kui teda nagu pikemat aega suuremas koguses kuulata, siis ta kuidagi nagu ammendab ennast või ei ole enam nii värske siinkohal rubla vaidleks samast kohast vastu. Et noh, iga instrumendi heli suures koguses võib muutuda ühetaoliseks ka klaver ise, eks ole, oma kõlades võib ju muutuda ühetaoliseks. Noh, loomulikult mängib epa ehitud klaveril igal kontserdil. Aga see valdkond ja nagu iga valdkond vajab, võib-olla ma ei tea, kas kahjuks või õnneks ajab mingeid eelteadmisi või süvenemist sellesse maailma. Et siis nagu hakkavad need nüansid sealt välja kostma või, või see nii-öelda filosoofia, mis selles asjas peitub. Kuulame nüüd, mida noored John Gates'i teoste interpreedid ise oma kontserdist ja muljetest ja kogemusest rääkisid. Ma muutusin murelikuks selle kontserdi pärast, kui see klaver oli lõpuks ära prepareeritud ja sa vajutab mingit ja välja tuleb hoopis midagi muud, kui ootad. Lõpuks muidugi harjusime sellega ära, aga tõeline ettevalmistusprotsess algas tegelikult üleeile, ma julgeks öelda, niiet preplareeritud klaveri peal ei olnud teist keegi enne üleeilset mänginud, ehk siis kaks päeva enne kontserti. Mina ei olnud kindlasti, aga samas when Kirkega täiesti nõus, et et kaks päeva tagasi, kui me siis lõpuks istusime sinna Brebereeritud klaveri taha on sellest ühest sonaadist interlaadimist oli hoopiski teine. Aga samasse üllatus minu meelest oli pigem selline erutust tekitav ja pigem positiivne, et ohoh, et mis me nüüd saame siin ära teha, aga muidugi natuke segadust tekitav, sellepärast võtad mingisugust pikka kahe löögilist kõla ja siis tuleb väike kolks kuskilt välja ja see on hoopiski midagi muud, aga ei, mina julgen öelda, et kui oleks saanud veel näiteks kaks päeva selle klaveriga harjuda ja natukene nagu proovi teha rohkem, et siis oleks võib-olla veel rohkem mingeid värve leidnud ja natuke rohkem harjunud selle asjaga. Mina olen tegelikult ennem mängib repereeritud klaveri peal, ma olen ise proponeerinud ka, aga mul oli ikkagi üllatuseks, kui me hakkasime nüüd kaks päeva tagasi neid lugusid mängima, sest et mul oli kõrv juba leidnud näiteks mingid huvitavad meloodiad välja, mida seal enam lihtsalt ei olnud ja siis tuli harjuda uue kõlapildiga. Täiesti. Androsiini rääkis ka, et iga klaver, mis Pepereeritakse ära on, on ikkagi iseäraliku kõlaga. Ei ole päris samasugune, mingisugune ettekujutus oli olemas, kuidas need lood võiksid kõlada? Mina tegin sohki, et ma mängisin väga üldiselt ja kuulasin Youtube'ist juba krüpteeritud salvestust ja siis üritasin selle pealt minna. Meistriklassi ei läinudki nii hullusti, kui oleks võinud arvata. Ja üllatus oli ka tänased klaver, mis nüüd preparaati sel tänaseks kontserdiks. Et see no tegelikult hoopis teistsuguse saundiga, mis meil oli meistriklassides ja et kui me sealt otse peale jooksin, siis meeldiv värskuse. Selline üllatus oli mängida, et need hääled olid kohati täiesti erinevad. Kas klaveri breklareerimine on teil endal ka nüüd selge, kuidas siis selliste teoste ettekandmiseks seda teha tuleks? Me tegime selle koos juhendajaga läbi, et siis võtad selle juhendi ette, siis hakkad mõõtma ja võtad õiged poldid ja muud instrumendid ja siis hakkad pusima ja kuulama, et kus see kõige huvitavam kõla välja tuleks. Ma arvan, et üks suur osa tegelikult nende lugude interpretatsioonis tungis, et kuidas üks, üks või teine pianist selle klaveri äratab, opereerib, et millised kõlad tema, nagu enda esituseks valib. Millised olid professori nõuanded teile? Põhiasju oli see, et, et me ei tohi mõelda nagu klaverimängijad, et me peaks mõtlema nagu löökpillimängijad, et ta tõesti palju paralleele igast erinevate löökpillidega. Esimene asi, mis mulle tunnis öeldi, et unusta ära tsed eesti pianist, vaid et sa oled mustanahaline lepilli mängija. Kõik need ilusad legaato kaared, mis seal peal on need täielikult selle fraasi sees on niivõrd palju erinevaid instrumente, et sa peadki kuulame erinevaid rütme, mis siis kokku annavad selle ühise kõlava, nii et sellega, nagu oligi vaja harjuda, seni ühtsus tekiks või niimoodi. Loodan, et need andmed on õiged, aga ilmselt me oleme Jon Keitši sonaatide ja intervjuude, mitte esmaettekandjad. Eestis. Nii rääkisid Jon Gatesi muusikat esitanud noored pianistid Marian Heinla, Kirke Karja, Talvi Hunt ja Priidik Purga. Aga me jätkame siit stuudiost vestlust klaverifestivali kontsertide üle ja oma muljeid jagavad Iierremmel ja Lembit Tarkse. Festivalil olid ka uudisteosed Timo Steinerit Marco kõlarilt ja neid esitasid Tallinna teise rahvusvahelise pianistide konkursi laureaadid Kristi kapten ja Holger Marjamaa. Väga põnev oli taas kuulda. Mis aasta suure rahvusvahelise konkursi laureaate ja tõesti see üks selle kontserdi, selliseid lisaväärtusi oli vast just nende äsjakirjutatud ja lõpetatud ja õpitud uudisteoste ettekanne. Ma usun, et nii Margusele mari kahel kaldal kui kütime Heleri Ilu inetusi ja vabadus on teosed, mis ehk leiavad tee üha uute Eesti noorte ja täiskasvanud pianistide repertuaari. Aga kontsert oli ju väga tõsiseltvõetav. Kristi kaptenikava oli koostatud heas mõttes kontrastsed teostest. Mozarti Sanaadile järgnes Albanbergi sonaat ja me kuulsime suurepärast, väga hea kõlakultuuri ja vormida klaverimängu. Holger marja. Ulgeri enda teos ON modernjazzi stiilis võib-olla sealt hulgeri esimesest raski välja tuues tema selline loominguline alge ja mitmekülgsus, mis selles tema kontserdipooles avaldus võib-olla kõige eredamad just oma teoses mustema loomingulised otsingud, nii jazzi kui ka sellega piirnevatel stiile kevadel kenasti välja tulid esitatud said. Ja muidugi suur ülesanne Rahmaninovi teine klaverisonaat millest Marjamaa esitus jättis väga-väga suurepärase mulje. Pill kõlas tõeliselt Rahmaninulikult ja sealsed keerukused olid hea olekuga ületatud. Sellel kontserdil kõlasid uued uudisteosed ja Holger marjamaalt ka omalooming džässivallast. Siinkohal oleks vist põhjust rääkida ka Kristjan Randalu kontserdist ja kuulame kõigepealt muljeid, mida rääkisid Olav Ehala ja Kersti Sumera, Natali sakos ja Diana kiivit. Kuidas teie muljed on? Paremad ei saa üldse olla maal Kristjanile mainisin, kahetada, üldse millegagi võrrelda, siis tuleb endal noorena põlves kuuldud kitšarletti Kölni kontsert meelde mees, kes suudab niimoodi köita pikalt pikalt üksi laval viibides ja noh, selles kategoorias meil nagu kedagi teist ei ole ja see on lausa hämmastav, mismoodi Christian on arenenud, see täielik tehniline üleolek. See on üks asi, aga teine asi, talle meeldivad väga igasugused ostinaatod, mõnikord võivad nihukesed pikad ostinaatod muutuda tüütavaks, aga tema oskab seda Stinaatod täita sellised värvikusega, et see on nagu mingi allikas, kus kogu aeg tuleb uut värsket vett mis karastab nii et tema klassikaline taust annab talle sellist tohutut vabadust, võimalusi. Kindlasti, seda on igast noodist kuulda. Kõlavärvid, kõlakultuur see on suurepärane, et, et oleks selline mees, kes mõlemad žanrit niimoodi valdab ja nimetatakse teda küll, ütleme nüüd džässpianistiks, aga need on suisa ikkagi ütleme kompositsioonid. Ma ei karda öelda, et Kristjan on ikka väga tugev helilooja. Mina olen tänasest kontserdist lihtsalt vaimustatud. Mulle meeldib, Christian. Klaverivaldamine on fantastiline ja ta ideed ka ei lõpe otsa. Mulle meeldib see, et igal palal oli nagu mingisugune oma mõte, oma mingisugune nägu ja mitte ükski järgmine, nagu ei kordan eelmist ja väga liigutavad on tema lastelaulud, need lähevad ju täiesti hinge ja ilmselt aitab ikkagi see tema väga korralik klassikaline põhi, et võib teha klaveril mida tahes ja kasutab ka klassikalisi kõlavärve selle kõige mängimiseks. Ega mul ei ole palju midagi lisada, ma ütleks täpselt samuti, et lihtsalt silmi nii vaimustatud meeldib, kuidas vaim välgub, meeldib, kuidas pill heliseb. Kuidas seejuures on kõik nii loomulik ja ütleme hea maitsega. Ainult iga hetk tahaks jälle kuulata. Kui esimeses kontserdipooles kõlasid enne varem kuuldud bändi seadus Rootsis teises pooles oli palju uut loomingut ja selleks tõsiselt hinge. Minu jaoks on väga huvitav helilooja ja džässpianist ühes isikus minu meelest suur kingitus Eesti jazzmuusikale, klaverimuusikale ja kunstmuusikale üldisemalt. Heliloojana siukse tugeva kompanistasin omanäolisi kompaniistjana seab ma ütleks 20 sajandi kunst muusikatraditsioone ja siis need käesolevat džässmuusikat. Nii rääkisid Kristjan Randalu kontserdist Olav Ehala, Kersti Sumera, Natalja kas ja Diana kiivid aga puudutades veel oma loomingut ja nüüdisloomingut, siis seda võis kuulda ka ju Maxim hurraa. Kavas, kus ta esitas oma tsükli kolm klaveripala, mis on siis aastast 2009 ja kuulame, mida arvas Maksim jura kontserdist vahetult pärast kontserdi toimumist. Kersti Sumera. No väga tore, mina ju seda noort inimest tean juba pikka aega õppimise ajast peale ja mulle on alati meeldinud, alati on ta niisugune väga erk, väga hea pianismiga, ma olen väga-väga vaimustatud täna kontserdi, selles mõttes hämmastas, et absoluutselt kindel, tal on fantastiline pianism. Talon, faktuur, pikad liinid, kõik karakterit, erinevused, kõik on olemas. Ja vägagi Nendel mäng, aga ta on minu arust on olnud alati niisugune, et tal on nagu raadiopool ja siis emotsiooni pool on täitsa toredasti tasakaalus. Ja praegu mulle tänasel kontserdil tundus, et oli raadio, pole ülekaalus väga suurkava ja eluline kava, Bach on ju väga keeruline ja Brahmsi ja no subnigunii. Mida rohkem ma nagu tundsin, et ta tundis vabadust omaenesepalu mängides. Aga et, et pahis ja Brahmsi said ka, oleks nii teinud, et noh, natuke nisukest emotsiooni poolt ja kõlavärvi poolt oleks nagu julgemalt antud. Aga muidugi on see risk, et nii kui raadio kaob natukene allapoole, siis võib juhtuda midagi, nii et ma saan sellest väga hästi aru. Ta on rannas noor inimene ja ta praegu teeb seda, et oleks kõik viimase peal väga hästi ja oli kõik väga hästi. Aga et see, et ta laseks ennast rohkem sellesse muusikasse, see tuleb ilmselt ajaga, ta tulebki kindlasti, sest ta on niisugune tüüp. Ja teda on igal juhul ka väga, väga huvitav kuulata alati, et ma tema kontserdil alati läheks. Tahaksin lihtsalt lisada, et ma olen tema seda pardiita, t tuur esitust kuulnud varem ka ja ja mulle tegelikult tundub, et tal oleks potentsiaali, palju rohkem Bachi mängida, sest et tal on väga sihuke huvitav originaalne mõtlemine seal, mis Bachi puhul väga tähtis ja see, kuidas ta teeb näiteks kaunistusi, noh see on omaette niisugune filosoof kohvi ja milleks peab soont olema ja see, kuidas ta kujundab neid tantse, kuidas ta kordusi varieerib ja kõik tegelikult ma väga suure põnevusega kuulaksin suuremal hulgal Bachi veel edaspidi ettekandest. Ja ta on üldse selline väga loominguline nagu väga omapärase mõtlemisega natuur, mida näitab ka see tema enda looming mida ma olen ka ühteteist natukene kuulnud varem. Kas loomingu pool, ma usun, et seda ka järjest avardub ja läheb edasi, nii et igatahes põnevusega ootama selliseid poolidema mängust veel tulevikus. Maksim Shira. Kavas oli väga oluline osa siis kontserdi esimeses pooles Johann Sebastian Bachi neljas partiita D-duur aga järgmisel päeval andis kontserdivarastele klahvpillidele spetsialiseerunud meister Andreas taier ja tema kavas oli Haydni muusika. No see oli kahtlemata üks suuri elamusi festivalil see on selline suurmeister, aga teisest küljest on ta väga põnev isiksus. Ja tema isiksuses ei ole midagi akadeemilist, mis teeb ta ka huvitavaks, et noh, ma lugesin intervjuusid temaga, ta on niisugune väga ootamatu mees ja ta võib ütelda järsku midagi sellist, mida absoluutselt noh küsimusele vastata, mida, mida ilmselt intervjueerija ei oodanud, et ta ütleb, ta on tundub, et siin on väga nagu uudishimulik maailmale väga lahti, ta tahab asju tundma õppida ja ta on valmis midagi uut jälle kogema. Ja ta on väga isepäine, ka seda tuli nendes intervjuudes välja, et nii nagu ütleb, nii ta ka teeb ja ta ei allu nendele auto tyypidele nii, nii tohutult. Ehkki samas, kus ta lähtub parimatest traditsioonidest, võib öelda, aga ta lisab sinna mingisuguse väga sellise oma individuaalse nüansi, mis teeb tema haamerklaverimängu nii põnevaks. Vanad instrumendid, sellised pillid, mis vajavad mingisugust eelteadmist või, või mingitki süvenemist sellesse maailma, et hakata seda mitmekesisust ja märkama. Ja mis muidugi taie puhul ka fantastiline, et see nagu see ajastu tajumine, naine, ajastu tajumine, siis peegeldub ülitugevasti. Kuulame siia vahele, mida arvasid vahetult peale kontserti Reinud Tepp ja Matti Reimann. Sõnadega on seda raske kirjeldada minu jaoks kõige suurem tunnustus interpreedi-le oleks võib-olla see, kui ma taaskord jällegi või nimetada, kui head muusikat on kirjutatud ja kui palju see meid kõnetab. Kui interpreet oskab selle nii üdini välja tuua selle elulisuse, mis Hayden muusikas on igas noodis igas taktis siis tundub isegi kohatu vaimustusest hüüda. Andrus Treier minu meelest tegeles ta niisuguse vaikuse korraldamisega, mis ta siis teeb, ta paneb sind kuulama ja see ei ole tähtis, missuguse kõlajõuga seal sina kuuled, lihtsalt intensiivseal teistpidi paneb asja, kuid tavaliselt eriti see s-duur sonaat, mis kangesti see rütmid sarnanevad, ütleb mõne Händeli Concerto gross algusega, missuguse suursugusega seda mängida ja olenevalt siis, kus ta selles muusikas asus, kuidas ta seda nagu suunda muutis ja läbi selle rütmi ühte sedasama juttu vaid muutis seda vastavalt siis vajadusele, kuhu ta tahab välja jõuda, need kõlavärvid ja, ja ikka ikka polüfoonia polüfoonia on see märksõna, eks ole. Kui polüfoonia on mängus, siis muusika hakkab elama keskele üleval all ja ma isegi vaatasin ta kasutades mingisuguseid pikki pedaal, lesin sõnaga, mis hiljem Beethoven täiuslikkuseni välja arenesid ja muidugi mis on väga huvitav, seda Haydni ja Beethoveni kui õpetaja õpilase seost oli ikka kuulda küll neis sonaatides jaga tõlgitsus. Veel planeerimine väga kuulama ja veenduma, et helistikke valik ei ole mitte juhuslik. Hayden Ell jagas täierile, kui erinevalt kõnelevad meile wet betonaalsused ja mis iseloomud ja atmosfäär sellega kaasneb. Et see on taaskord võrratu kogeda. See festival läbi ka väga huvitavaks, sellepärast et need ei ole plaadid, need ei ole teeveedeed, vaid siin saalis, kogu aeg toimub midagi ja see, mis siin on olnud, on ikka ikka väga tähelepanu väärne. See on kõrge kõrge tase siiamaani. Ja mida teie lisaksite läbitakse ja ma nõustun täiesti kuuldud muljetega. Eks siin lisada oleks palju, sest tegu on suurepärase artistiga ja väga mitmekülgse mängijaga, kes tegelikult on olnud vanamuusika ja varase muusika interpretatsiooni taevas juba aastakümneid ja üks juhtfiguure ja praegusel hetkel samuti kõige hinnatum varastel lahkpillidel mängija. Tooksin välja ka selle tilli momendi, et meil Eesti kontserdil on ju suurepärane haamerklaver, millel siiski väga tihti ei mänginud ja nüüd ütleme, kõikide eelnevate kuuldud mängijate hulgast vast staieri esinemine oli üks, üks nendest, mis rikastas ja avas selles pildis peituvaid võimalusi. Tõsi, peab tunnistama, et enne Andreas täieri kontserti Eesti Kontsert kutsus ka koha selle pillimeistri, kes pilli oluliselt korrastas, remontis, mis sealt peituvat palju paremini laskis avada. Et tegu on siis sellise mängija, kes valdab muidugi suurepäraselt varajase interpretatsiooni temaatikatega, samas on selle kooli nii-öelda ületanud ja lisab oma Amiste ja oma oma isiksusega sellele kordumatust. Ja tema mängus tuli just välja, et kõik see, mis on haigi muusikas eriline mis on üllatav, mis on ebatavaline, ta oskas jah, suurepäraselt välja tuua teatud Tyson andsid ootamatult fraasikäänud siis overit kõlad, mida ta suutis parandada ja mis muidugi haamerklaveri tämbrites. Noh, võiks siiski öelda, et tulevad pigem paremini iseenesest välja. Noh, kasvõi seal Hoboken 49, Es-duur sonaadi, teise osa, keskmine lõik või c-moll sonaadi, kolmanda osa, dramaatilised hetked, kus need päri särisevad passid ja, ja need kolmkõlade lained ja selline kaeblik meloodia hakkavad juba puht iseenesest kõlama väga paljud sellised haamerklaveri olemuslikud kõlale omased kvaliteedid, neid on tänapäeval klaveril üsna raske saavutada ja samas vot justkui mängida kaasaegsel pillil aineid, siis on oluliselt vajalik tunda selle pilli kõla omadusi ja kõlavõimalusi, milleks see kontsert andis suurepärase võimaluse. Andreas staieri, aia ja fraasikäsitlus on ka täiesti omaette klass. Ta suudab selles vallas muusikaga panna muusika mängima nii nagu mitte keegi teine. Nii palju, kui ma erinevate kuulaja ega ka pärast erinevaid kontserte rääkisin, siis ühe kõige suurema erilisema elamuse lisaks Andreas staieri mängule pakkus paljudele sellelt festivalilt ka Miroslav Kultaševi klaveriõhtu. Tema on siis Tšaikovski konkursi võitja aastast 2007 Peterburi hooliga pianist. Kuulame, mida arvas tema mängust Matti Reimann. Selle pianisti nimi võiks nüüd hästi meelde jääda, tähendab, mul on niisugune tunne. Miroslav kujutaks ja nende Tallinna klaverimuusikafestivalide lõikes on nagu absoluutses tipus, et kes siin siis on olnud, Schumanni fantaasia on mänginud fantastiliselt versale otse ja vot niukseid asju kõrvutada. Katsaris mängis nüüd kolmas kord juba siinsamas Estonia kontserdisaalis. Võrdlus tekib, see muudab asja, kui tema kava kaasata paga tellid Schumanni fantaasia ja paneeli ballaadi, see kava hakkab ka silma niukse Äärmise intelligentsiga, Schopenn, taadi, hotellid, süsteemid, niisugune kava ei teki juhuslikult, vaid näitab teatud suurt repertuaari tagamaade valdamist, millega nad tegelesid? Täielik aristokraat, täielik tundlikus, täielik temperament. Vot niisugused omadused, mis ei kuule, iga päev on üks, teine aga vot selline harmooniline, ta mängis niisuguse eneseandmisega ja kusjuures ta forsseerinud mitte kuskil saal lihtsalt helises ja, ja temal on veel noh, üks üks tähtis omadus on seal veel, kui mõni pianist täidab saali, eks seal väga hea. Aga tema võtab kaasa ja Ta laseb aplausile tekkida alles siis, kui ta tahab, Schuman lõppes ja mis sa seal plaksutab selle fantaasia? Ta tegi selle veel ära, nii et aplaus hakkas mitukümmend sekundit talle selja. Kuidas siis kommenteeriksite Matti Reimanni muljeid Miroslav? Ma tegelikult tahaks lisada muljet tema proovist. Mul oli suur õnn seda kuulda natukene. Ma katsusin seal olla väga vaikselt, sest et oli kohe näha, et kust ta on selline ülitundlik muusik kergelt nagu lahtine haav lausa. Ja see väljendub tema muusikas ka tegelikult see, et ta avab kõik, mis temas on kuulajale ja samas täielikult süveneb sellesse, mida ta mängib. Muidugi kõik interpreedid süvenevad, aga see oli midagi nagu täiesti sellist erilist ja see on tema stiil, see teebki teda selliseks eriliseks muusikuks, nagu ta on. Iisraeli pianistid Ivan Silver ja kil karburg mängisid klaverit, USA oli siis üks erilisemaid ansambli vorme tänavuselt festivalilt, et mis mulje see kontsert jättis? Äärmiselt? Kõrgekvaliteediline duo koosmäng oli täiesti täiuslik, võiks öelda, et kaks inimest, kaks mängijat hingasid ja mängisid tõesti nagu üks ja ja oli ka väga põnev nendel soni suveunenäo ütlus kahele klaverile. Sedasorti muusika neile tundus väga sobivate hingelähedane olevat ja mis seal või seal nautida eriliselt võib-olla seda testri või noh, ülekantud tähendusorkestriga, no tegelikult siis nagu klaverifaktuuri või nii-öelda vertikaalse kõlavuse ülimat peent, läbi kostust. Kuigi tegu on siis sellise suure resonantsiga pillidega nagu klaver on ja eriti kui veel mängida kahe klaveriga sisse kõla täituvus või üldisus kipub sageli juhtuma, et, et me ei kuule faktuuri läbi ega seal tõesti iga orkestri seal iga kiht, iga hääle niidikene kõlas suurepärase selguse ja tähendusega nende mängust. Seda kontserti ja iseloomustama selline ülim andumus, emotsionaalsus, mis jättis väga sooja tunde sellest kontserdist. Ja võib-olla ka siiski huvitavat teosed, mis olid siis sellele koosseisule sätitud kas või viimaseks mängitud sansansi introduktsioonist Randost tehtud debiicii seade kahele klaverile, kus muuseas partnereid vahetasid kohad ja siis kyll karburg mängis esimest klaverit ülemist häält mis andis võib-olla ka teatud teisel kvaliteedi võrreldes sinnani kuuldud kontserdile. Et oleks väga, väga meeldejääv ja kõrgekvaliteediline kontsert. Ja olemegi jõudnud välja festivali algusesse ja siit kohe seos šansi muusikaga festivali avakontserdile, kus pianist Fredrik Tiberg jään soleeris ka, miks šansi klaverikontserdiga number kaks g-moll kuulame siit ka, mida arvas peale seda kontserti Matti Reimann. Elegantsed inimesed olid nii käitumises laval ja nagu prantslased on ja kui need pianistrist rääkide seanssi Keemalt klaverikontsert see kuulub ja et ka nende kõige-kõige mängitavat hulka piano pianist on ikka väga ilus kõlafraas, vaikne muusika, värvid, tämbrid vahelduvad loogiliselt ja musikaalselt ja mis kõige tähtsam tal on, see omadused täidab saali ja räägiks veidikene sellest seanssi kontserdist paari sõnaga tema on niisugune noorte poolt armastavat kontsert, aga nagu ikka, niisugustes asjades peituvad ka oma kihid ja kui neid mõelda peale, siis tuleb päris üllatav, et kõigepealt kuulame selgelt Bachi eestilisatsioone šansse nii-öelda loomingu kaudu. Aga seal on ju veel selline prantsuse muusika muidugi, aga seal heitaalia Tarantella ja aafrikagi kumab sealt kuskilt ja vot see pakub juba võimalusi on asi läheb huvitavaks, et kuda ta neid vahekordi helikeelt nihutab. Need tagajärjed võivad siis olla väga üllatavad. Seda on ikka suhteliselt noor, temal on eeldused saada väga suureks, tõeliselt sellesse tippklassi, kus ta nagu oma tehnilistelt võimetelt ju on. Aga kui ma siin midagi ütleks selle kohta ja see on lihtsalt nagu mõtiskledes või, aga mänguajalise turi, et siinses on kohad ka, mis peaksid sulle nii-öelda hirmu nahka ajama täiesti tõsiselt, kohe. See oleks avardanud veel midagi, aga need niuksed, süvaasjad ei anna kergelt kätte, nad on peidetud dirigent arenemisjärgus, tähendab, oli palju tööd tehtud, TPS-i ei tule välja, ta logiseb ja siin on näha, et see oli korraldatud, see asi ja ka kõik väga hästi, kuigi jälle võid mõelda seda, et see dirigendi sarapärane omadus kõik ühendada ja viia suureks, ta töötab Paavo Järvi assistendina, orkester. Ja no vot, eks ole, ja vat ma olen ennegi mõelnud need assistendi asjad siis ta ei saa ju olla alati päris ise. Ma kujutan ette, et ta valmistub, ütleme seal Paavo Järvi või kellelegi teisele selle orkestri väga hästi ette, kuidas aga tuleb, siis ta saab näidata, milleks ta võimeline on. Nii et tema, minu arust on veel dirigendina kujunemisel. No minu arust festivali avakontsert, et mis oli sisustatud prantsuse muusikaga, oli väga hea valik ja selle kontserdi siis klaveri puudutav osa sansansi, teine klaverikontsert, kaleidoskoopiline muusika, mis iseloomustab ka tervet festivali ja selle sisu võtab ennast natukene seda kokku. Mulle tundus, et see kontsert edenes tõusvas joones ja muidugi pianist esindas kõige paremas mõttes head prantsuse klaverikooli lisaks heale maitsele ja, ja suurepärasele klaverimängule siin olemas ka teatud selline lehvi vaimulend ja, ja selliseid eksootilised ja ootamatut terava vaimuga mängitud üllatused, et minu jaoks tõsine Bachi poole kummardav algus ja siis järjest lustakamaks muutuv lõpuosa moodustasid sellise kenasti ja järjest rohkem tuure koguva terviku. Et see oli üks suurepärane algus, löök kogu järgnevale festivali. Nii et selline festival siis sel korral pianistid kuulatud. Jah, tahaks õnnitleda. Ahjaa, soovida õnne Lauri väinmale ja teda abistava Eesti kontserdimeeskonnale selle suurepärase festivali eest, et on õnnestunud kokku saada. Ta on selline suurepärane valik, väga põnevaid esinejaid ja panna need kontserdid omavahel väga kõnekalt mängima sõna otseses mõttes. Ja sobiks samamoodi õnne, et ka järgmistel kordadel esineja kätevõimalused ja meie võimalused omavahel nii õnnelikul kombel. Sobiksid aitäh Iierremmel ja Lembit Orgsem, teie arvamustes teie muljetest, mida te festivalil kogesite ja festivali klaver, 2012 lõppkontserdist saate kuulda järgmises heligaja saates. Muusikauudised maailmast. Uudis on tabanud heliloojate maailma. 27. oktoobril lahkus 80 kuueaastaselt 20. sajandi teise poole üks olulisemaid oma muusika ja ooperi komponiste saksa helilooja Hans Werner Henze. Hans Werner-Jensen sündis 1926. aastal ja säilitas loomevõime peaaegu puni elades viimastel aastatel küll peamiselt Itaalias. Sense muusikaline stiil oli väga mitmekesine, läbi aegade võis sellest tunda mõjutusi seeriatehnikast aga ka näiteks itaalia muusikat, kast araabia muusikast ja Tšassist tundaalid ka mõjutused Igor Stravinski ja muidugi saksa traditsioonilisest kompositsiooni koolkonnast. Tuntud on Hans Werner Hence koostöökirjanik Ingeborg Bachmann. Iga mitmed Librätosid kirjutas ja näiteks Eestiski hästi tuntud lavastaja Joachim Hertz lavastas Berliinis edukalt Henze ooperi noor lord, mida helilooja pidas selle teose üheks paremaks interpetatsiooniks. Viimane Hans Werner Henze esiettekanne toimus vaid mõne nädala Berliini Deutsche Ooperi 100. asutamis taastagaalal. Kuigi helilooja helse viibis ise, siis juba Dresdenis haiglas. Hantsler Meil on endiselt võib pidada pärast Benjamin Britteni surma Euroopa üheks olulisemaks ooperi kompanistiks ning tema loominguline pagas sisaldab kõiki tähtsamaid lavamuusikavorme. Tema teoseid on tal ligemale 60. Loomingus on ka 10 sümfooniat, mis on loodud ajavahemikul 1947 kuni 2000. Ja kammermuusikast on kõige väljapaistvamad teks teostaks viis keelpillikvarteti, mille on salvestanud ka näiteks Arditi kvartett. Nüüd aga uudiskonkursi maailmast 23 aastane vene pianist Pavel kalašnikov võitis ester Honensi nimelise rahvusvahelise pianistide konkursi kalgeris. Auhinnaks oli 100000 dollarit ja kolmeaastane kunstilise arenguprogramm, mille väärtuseks on omakorda pool miljonit USA dollarit. Ester olen siin nimeline konkurss peab end eriliseks selle poolest, et nende eesmärgiks on üles otsida andekad 20 esimeses sajandi pianistid kunstnikud ja pakkuda nende mängu 21. sajandi publikule. Ja selle konkursi laureaadid ei pea olema sellised esitama ainuüksi konkursiks mõeldud repertuaari. Võib neil peab olema lai silmaring, kultuuritaust ja oskus suhelda muusika ja kultuuriajakirjanikega ja võime kommunikeeruda publik koga. Kunstilise arenguprogrammi hulka kuuluvad soolokontserdid üle maailma plaadileping firmaga haipeerian ja juhendamine sellistelt tunnustatud pianisterdelt nagu Shanne flambavuse, Leon Fletcher Angeles ja Steven haav. Võitja üheks mentoriks saab olema ka dirigent söörnevil märviner. Konkursi žürii hinnangul on pianist Pavel kolisnikov väga sisukas ja tõsine muusik, kel on oma esitusega publikule väga palju öelda. Pavel kollesnikov on õppinud Moskva konservatooriumis Londoni kuninglikus muusikakolledžis ja nüüd lühiuudiseid. Pekka plaadifirma andis dirigent George Zolti 100. sünniaastapäeva puhul välja eksklusiivse CD komplekti millel kõlamas Richard Wagneri ooperi Detroloogia Nibelungide sõrmus. Komplektid iraažiks on 7000 eksemplari. Dirigent solki tegi deka plaadifirmaga oma muusikuteel koostööd ligemale 50 aastat. Deka firmaga on aga taas lepingu sõlminud ka tshehhi Filharmoonikute, kelle rahvusvahelises tegevuses oli viimasel 20-l aastal suhteliselt suur auk. Nüüd on orkestri juurde peadirigendiks naasnud maailmas tunnustatud tšehhi dirigent Jerzy Pielolavekk, kes kunagi ka oli selle orkestri eesotsas ja nüüd on orkestrilt temaga koos saabunud taas head ajad. Nimelt plaanivad tsehhi Filharmoonikute koos hirsi Piele olevat läkiga deka firmale plaadistada Antoninud voosaki üheksa sümfooniat. Klandamboni festival andis teada, et ootamatu õnnetuse tõttu jääb ära Norwitši kuninglikus teatris Antoninud vasak Russalka etendus sest ooperikompanii esinemisturnee ajal sai autoõnnetuses surma üks osatäitjatest. Inglise Ta on Robert Bolton. Esimesel novembril lahkus ka kaheksakümneaastaselt meie seast vene helilooja Sergei Rahmaninovi lapselaps Aleksander Rahmaninovi kes suri oma kodus Šveitsis. Aleksander elas oma vanaisale Sergei-le kuulunud villas lutserni järve ääres. Dirigent Valeri kergev nimetati aga Peterburi konservatooriumi auprofessoriks. Kergem on ise sellesama konservatooriumi õpilane olnud. Ameerika idarannikut tabanud orkaan Sandy tõttu leiavad aset ka mitmed muudatused. Eks New Yorgi kontserdielus, sest kuulus kaanegi hool on suletud. Ümber on tõstetud ja edasi lükatud mitmed kontserdid, näiteks sellistelt artistidelt ja kollektiividelt nagu The King Singas pianist Maria Raija ja peld shea keelpillikvarteti esinemised. Pianist Igor Levik sõlmis pikaajalise plaadilepingu firmaga Sony Classical ja esimese ühistööna on plaanis välja anda CD-plaat Ludwig van Beethoveni sooloklaveriteostega. Plaat peaks ilmuma tuleval aastal. 25-l aastane vene pianist on olnud BBC uue generatsiooni muusikute toetusskeemi liige ja tema kontserte on toimunud kavigmarhooli lõunamuusikasarjas. Käesoleval hooajal annab pianist kontserte, agaadid kammerfilharmoonia preemeniga ja esineb ka näiteks Berliini filharmoonias, Amsterdami kontsertpausi ja miini musike päranis. Ja lõpetuseks Eestiga seonduvast Trio Estonia, mille koosseisu kuuluvad viiuldaja Arvo Leibur, tšellist Aare Tammesalu ja pianist Norman illis. Reintam kolid eelmisel nädalal kontsertturneel Kanadas Ontario suuremates linnades koostöös kahe Kanada laulja. Ka anti kolm kontsert. Noore helilooja Riho Maimetsa uudisteos. Piutytjud viiulile ja instrumentaalansamblile tuleb aga esiettekandele ansambel kontemparaan. Demon reaali. Kanada kontsert turneel, mis algas teisel novembril ja lõpeb 13. novembril. Ansambli kontsertkava, sisaldab nelja uudisteost neljalt noorelt heliloojalt, nende seas ka Riho Maimets, kes projektinseneration 2012 raames valiti aasta eest välja ansamblile teosed komponeerima. Erkki-Sven Tüüri teos salve regina tuleb 31.-st oktoobrist kaheksanda novembrini Andres Mustoneni juhatusel osalaga seitsmel kontserdil Iisraelis. 2005. aastal kirjutatud teos meeskoorile ja orkestrile tuleb Iisraelis ettekandele aga uues versioonis viiulile ja orkestrile, solistiks Andres Mustonen. Filmiga ja selline oli tänane heligaja saade, kus põhjalikult oli jutte rahvusvahelisest pianistide festivalist klaver. Saatele tegid kaastööd Iierremmel Lembit Arksaja, Matti Reimann. Saate pani kokku toimetaja Nele-Eva Steinfeldja. Helimontaaži tegi Helle Paas.