Minu nimi on Mary ja mina orientiiri kild Harold isi olevat. Aga seda eriala ma olen harrastanud üle 50 aasta. Ei ole selle üle väga õnnelik, et ma olen sellise eriala valinud, õigemini see valik oli ka minu ema valik. Aga muidugi kõige suuremad asjad on seotud Divigees, et see on kõik seotud pinu tunnetega ehk selle emotsiooniga, mida ma üritan vahendada orkestri ja enesevahel. Ja muidugi sel aastaajal on erinevad tunded külmal ajal võib-olla külmemad soojal ajal ehk soojemad. Aga ühel ajal tahame olla veelgi paremad. Veelgi tähelepanelikumalt. Kui minu lapsepõlv möödus Nõukogude režiimi tingimustes ja jõulude pidamine oli rangelt keelatud ja kui jõulukuusk oli kodus, siis pidi ikkagi ikkagi eesriided kinnitama. Nähtaks seda jõulupuud meil ja küünlaid ei nähtaks. Miks see poisina? Ma jooksin ka ikka kiriku usta sealt sisse piiluda, mis seal toimub, see oli siis tollel ajal väga muinasjutumaa. Ja muidugi jõuluvana nimi oli näärivana ja me teadsime ainult seda, et sel ajal võis saada ka mandariini, mis tol ajal oli niisugune frukt, mida ainult jõuluajal sai ja kõik olid väga lahked, fiksiinitsed pead ja see oli, ütleme niisugune tore aeg, aga see jõulutunne, see on jäänud kuni praeguste päevadeni ja see kingituste jagamine, see on üks niisugune traditsioon, mida vististi kõik tunnevad, mitte ainult kingituse saada kingitusi. Ja minu kingituse andmine toimub, ongi selles mõttes väga tihti mittemateriaalses vormis, vaid võistlust läbi muusika. Et ma üritan kinkida oma lähedastele ja kõigile seda muusikat, seda rõõmu, rõõmu muusikast, see on kingitus, mis jääb südamesse, sest et kuid rebite ilusa paberi sisse ära peidetud jõulukingi saate kätte. See rõõm on natuke lühem kui üks muusikalise kingi saamine ja ma loodan, et me saame kinki jagada väga paljude inimestega.