Mina olen Kersti Kreismann. Minu jaoks on jõulud kõige tähtsam püha üldse soe ja kodune, aga mõtlen sellele sõnale siis enamalt jaolt, mul tuleb kõigepealt meelde selline häbitunne kaugest lapsepõlvest. Ma olin esimeses klassis ja meil oli hästi tore klassijuhataja ja, ja siis, kui jõulud hakkasid lähenema, siis üks minu klassiõde ütles, et aga meil on juba jõulukuusk, toas. Oli selline kummaline hetk, kus õpetaja oli väga kohmetu, ongi pause, et midagi sellist juttu mujale ja mina mäletan enda tunne, et ma olin ju siis ma olin seitsmeaastane, kaheksa aastane. Ja ma mäletan seda mõtet küll, jumal, et sellest ju ei räägita. Hiljem mul on ikka ja jälle tuleb see meelde, et kui pestud need ajud juba siis olid, et selline kaksikmoraal, mis suurus täielikult tollel ajal meie ellu, et juba väike laps teadis, mida võib rääkida, mitte rääkida. Aga Mulle meeldib väga jõulukinke teha, jõulukinke saada ema kodus oli selle koha pealt hästi nutikas, olid kehvemad ajad, vahepeal ei olnud mitte midagi üldse saada. Siis tema oli nii fantaasia ja tal olid sellised ideed, et ükskõik mida ja kui kehv aega ei olnud, aga ükskõik mida, aga alati tuli sellest välja. Need pakid olid väga ilusad. Mees oli kas kuivatatud õunu, kuhu ta siis kirjutas peale maali näts, ta kutsus ennast klassi kutsuda maalikseni, isa oli talle sellised hüüdnime pannud. Pakist ei jäänud kunagi keegi ilma. No mina ka, mulle meeldib juba varakult mõelda oma lähedastele varakult peale hakata, siis nii väga sellist jõuluängi paanikat ei tulegi. Omal ajal teatrid sõitsid väga palju ringi ja oli selline defitsiidi aeg, siis ma mäletan, et meil oli terve augustikuu tavaliselt Tartu baas ja siis mis seal seal ikka teed, et käisime siis poodides ja mina juba ostsin tegelikult augustikuus vaikselt kinkevalmis. Mul ei tule terve aasta kunagi meeldegi, näiteks verivorst, aga mai, aga põhjus, miks ma jõulal peaksime pead murdma, pitsa nüüd mõelda ja mida teha, et ikka kõik need kõige traditsioonilisem viimasel ajal üldiselt mu lihagi söön vähem, nii et igal juhul seapraad ja hapukapsad turult ja verivorst ja sült ja kõik selline traditsiooniline toidulaud. Olin seda väga ja minu jaoks kuulub jõulumeeleolu juurde jõuluaja juurde, nii et tuleb ikka siia uhkelt ja nii nagu kogu aeg on söödud Eestis. Kui ma nüüd siin Tallinnas elan, siis tavaliselt jõulupühal ma käin kindlasti kalmistul oma lähedaste haudadel, aga ma nii palju, kui ma mäletan, kogu aeg olen ma jõulupakid saanud raamatuid. Ja ma mäletan juba lapsepõlvest peale. Nii tore, lõhin isegi juba tegelikult jõulu öösel tahtsin nagu neid lugeda ja praegu, et see kuulub kindlasti minu pühadeaja veetmise juurde, et ma hoidun sellistest rahvarohketest kohtadest ja olen pigem siis oma kõige lähedasematega või päriskodus. Kui ma kodus olen, siis mul on kogu aeg raadio lahti ja sealt tulevad need igihaljad jõululood ja kui nad mind küll ära tüüdata, see tekitab sellise härda ja, ja natuke nostalgilise meeleolu ja nad paratamatult toovad kaasa mälestusi sündmustest ja nendest inimestest, keda enam ei ole, see ei ole ja ja mõtled lähedaste peale, et see on selline helge meeleolu ja kui on saanud need askeldamist niimoodi õige lae tasakesi doseerides ära tehtud, et advendiaeg on ka ikka tegelikult hästi tore. Raadiost tuleb piisavalt otseselt jõulumuusikat, igasuguseid ülekandeid kontserditelt ja nii edasi, aga konkreetselt sellel aastal ma olen võtnud ette plaadid ja ma järjest koolal neid nii palju, kui ma kodus olema. Nii plaadil on selline hoog peal praegu, et nad on nagu meelest äragi läinud, ikka väga vägevaid esitusi ja natuke tehniliselt tülikas. Nii ruttu läheb mööda jälvaja pöörata ringi, plaadi reisijale midagi, see kuulub selle juurde. Ega ma mingi originaalne oma mõtetes ei ole, aga kui vanus, siis pusad ja tülid ära lahendada ja ja suhelda inimestega, helistada või saata kaart näiteks lagu kasv, seiskus saatmine, aga nüüd mehele kuidagi tunnen, et nii tore on postkastist postkaarti saada, nii et, et ma olen ennast kokku võtnud ja saadud ka postkaarte ja soovitan sedagi teha, teistel.