2012 on paljude inimeste jaoks olnud kehv aasta, mida mäletada ei tahagi, aga paljude jaoks on ta olnud ka väga hea aasta hea aasta, umbes nagu Ridley Scotti film Rossarbrauga peaosas. Tundub, et hea aasta oli 2012 ka Ilmar Raagi-le, kes on meie hea külaline. Tere päevast, Ilmar. Tere päevast, oli küll, minul oli täitsa hea vastaja. No tegelikult on paslik sinu käest kohe alustuseks seda küsida. Eile esilinastus eestlanna Pariisis Prantsusmaa kinodes ja võibki öelda, et alles nüüd kõik võiksid ju arvata, et see on juba ammuilma Prantsusmaal esilinastunud, sest Eestis on noh, väga paljud inimesed seda juba näinud. Kuidas, kuidas esilinastusel päev sinu jaoks läks? Noh, ütleme niimoodi üsna tehniliselt, sellepärast et Prantsusmaal on linastamine ikkagi päris palju erinev eesti linastamisest. Kõigepealt seetõttu, et et umbes kuu aega varem olen, on need saadetud erinevatelt prantsuse linnadesse, et ma osalesin seal eel esilinastusel kohtuksin inimestega kõik selle jaoks, et inimesed hakkasid üksteise rääkima, nende vaeste filmi vaatama minna ja eilne päev siin Pariisis tähendas siis seda, et istuti levitaja juures maas ja käis numbrite lugemine umbes nagu Ma olen näinud mõnel pool valimi sööd, kus nii nüüd on siis kella kaheteistkümneile seanss ja Beljees, kes vaatamas 24 inimest, siis käis vaatamas 49 inimest ja istutakse ja see on selline meeskonda tuua meeskonnatunne tunde üritus, kus sa pead ka kohal olema. Noh, kokkuvõttes, kui sa nüüd kohe järgnevalt küsida, et kui palju siis esimesel päeval vaatamas käis, siis lõplikke numbreid veel ei tea, aga ütleme, selline keskmine tulemus. Ma arvan, et siin oleks sobilik ka täpsustada, et tegelikult, samal ajal, kui meie siin Tallinnas istume, siis sina oled endiselt Prantsusmaal ja me oleme ühenduses Skype'i vahendusel ehk sellest ka selline mõningane läbi, ma ei oskagi öelda võrgu kostev pääl siia Tallinnasse, aga kui sa niimoodi oled neid hääli seal või hääli kõlabki, hääd, oled neid kinokülastajaid kokku lugenud, kas see on sulle selline ekstra ärevust tekitav või lisastressi tekitav olukord, kus sa tõesti igat üksikut kinokülastajat pead nagu ekstra hindama või ekstra arvesse võtma või saavutuseks pidama? Ma sain aru, et tegelikult, ega, ega vist lõppkokkuvõttes ma ise seal väga ei peakski olema, sellepärast et ma arvan, et režissöör peaks olema küll õnnelik, kui tema filmi vaadatakse, aga režissöör ise ei tohiks numbritest endale kultust teha. See sellepärast, et see viib lõpuks selleni, et filme hakatakse tegema valedel põhjustel. Ärme kultust tee, aga ma küsiksin ikkagi üle, palju neid siis umbes umbkaudu neid numbreid kokku tuli. Umbes tuli neid kokku 3000. See on selline keskpärane tulemus Prantsusmaa kohta sarvad. Ta on meie ilm, on selge see, et Prantsusmaa jaoks ikkagi väike film, selline väike, sõltumatu filmilevitaja püramiid on ka selline väikene väikene firma, nii et kui meil on 50 koopiat Prantsusmaa peale ehk et siis 50. kinosaalis ta korraga vihastub, siis selle kohta levitaja ise ütles niimoodi, et noh, see on üsna hea. Mis tähendabki seda, et me olime paremad kui samal päeval linastunud 13 prantsuse filmi, aga olime siiski kehvemad kui parim prantsuse film ja veel üks v mõned Ameerika filmid. No kaua üks režissöör oma lapsukesel käest kinni hoiab ja jälgib iga tema sammu ja iga tema linastumist või mis hetkel sa lased tal minna ja olla ja võib-olla teed iga paari kuu tagant kokkuvõtet, näe, kuidas tal nüüd seal läks ja mis olukord parasjagu on? Võiks ütelda või ma arvan, et tegelikult peaks palju parem laskma käest lahti. Aga osalt ei lubata ka, sellepärast et eriti siin Prantsusmaal olen, ma olen neid näinud, seda, millest ma varem ainult lugenud olin. Režissööril lasub lausa kohustus osaleda siis nende erinevate levitajate promoüritustel. Mis tähendab seda, et isegi kui mina ütleks, et hea küll, ma unustanud selle filmi ära ja tegelen läheme eluga edasi. Siis nemad ütlevad ei, nii ei saa. Näed, siin jaanuaris on sul vaja, selguvad seal olla sel kuupäeval seal olla. Märtsi alguses on meil siin veel vaja. Räägime natukene sellest ka, kuidas Eestis läks, et ma vaatasin, nüüd on ta ju Eestis nii-öelda kinodes praktiliselt ära jooksnud, aga jookseb veel, et rahvusvahelises filmide andmebaasis on, on eestlanna Pariisis reiting selline 6,5 punkti 10-st võimalikust, mis on eesti filmi kohta väga hea, et missuguse hinnangu sa täna, kui suurem osa noh ütleme Eesti võimalikke kinokülastajaid, on seda filmi juba vaatamas käinud. Eesti tulemustele annad? Ma arvan, et ma väga-väga rahule ja seda eelkõige sellepärast, et et ma arvasin, et numbrilises mõttes nii hästi ei lähe ja osaliselt on see seotud ka sellega, et isegi jätame, jätame numbrid kõrvale, see, see, et meil on siis umbes 37000 vaatajat. Et et see on hea tulemus, see selleks, aga aga olulisem oli see, et ma sain peaaegu nagu pärast klassi filmi vaatajatelt kirju kus nad rääkisid oma mõtetest. Ma sain aru, et, et neid inimesi on küll, kellele see film on korda läinud ja tegelikult see ongi see nagu peamine tunne, mis, mis lubab järgmist filmi hakata tegema. Seppide kõigel kõige muu suhtes on ju selge, et igal režissööril peab natukene säilima ka enesekriitilist meelt ja noh, ega, ega niigi arvan mina, et et noh, parem film on ikkagi alles see, mis ma nüüd alles hakkan tegema. Meediakajastus on tõepoolest olnud sinu selle filmi ümber üsna muljetavaldavalt arvatavalt suur, et ei ole vist olnud ühtegi sobilikku saadet, kus ei oleks selles näiteks televisioonis või raadios räägitud aga selle kõrval on olnud ju ka kriitikat, kui hästi sa üldse suudad hakkama saada kriitikaga, mis ei ole võib-olla sama meelt, kui sa ise arvad asjadest. Eks ma pea, mis, mis, mis, mis. Noh, sa ikka trumbid jalgu ka jonni vastu ka, ega sa niisama kõrvad lontis ei kuule, kui sulle öeldakse. Ei vot see siin on nagu see vahe, et näiteks klassifilmi puhul oli seal üks väga tugev nagu sotsiaalne sõnum või asi, mille, milles, mis mul endal kodanikuna tähtis. Ja kui keegi hakkas seda sõnumit puudutama, siis ma hakkasin kohe vaidlema, et see film olin seal selles suhtes tunduvalt pretensioonitum. Et ma lihtsalt räägin ühe loo ja kui see kellelegi ei meeldi noh, siis siis ei ole mul midagi teha, sellepärast et see on omamoodi paratamatu see, et sotsioloogiliselt ma tean, et et ühiskonnas, kuhu sa paiskad, ühe sõnumi on juba väga hästi kui 30 protsenti selle sõnumi kättesaajatest vastavad sulle positiivselt. Aga üle 30 protsendi juhtub väga harva seda positiivset vastukaja tuleb kõige rohkem jääb inimesi alati neutraalseks ja peaaegu alati on garanteeritud, et umbes 10 15 protsenti reageerika suhteliselt raevukalt vastupidiselt. No see on sul selline kaine arutelu, aga ega sa ennast iga kord kani kainelt ohjes ei hoia, kui sa isegi tead neid fakte, sa ikka ütledki vastu ka, kui sulle öeldakse. Ei, ei, ma ikka ütlen ka, aga noh, ma ütlen, et antud filmi puhul ega mul ei ole nagu õigust väga palju ütelda, sest et sest et ma tean, et selle filmi puhul osaliselt oli ka see asi, et ta paljude teiste vaatate kellele see film ei olnud ka mõeldud, nende jaoks jäi ta kuhugi keskteele, et ta ei olnud selline eriti eriti suure mitmetähendusliku sümbolistlike kunstifilmile mõeldud, mis tähendas, et kriitikute lemmikfilmiks ta ei olekski saanud saada samuti. Ma arvan, et pettusite ka väga paljud noored, kes lootsid, et sealt tuleb klassi riikseri klass kaks film. Aga vot vot see ongi nagu see, et. Alati tahaks ju, et kõigile meeldib, aga siis ma pean kirjagu pöördumale sellisele ennast rahustama selliste teaduslike faktidega, et see on normaalne, normaalne vist ei saagi. No üks kuhu me tahame võib-olla jõuda selle jutuga, oli see, et siin meedias oli vahepeal selline gigantide heitlus, kui nii võib öelda filmimaailmas, et ühelt poolt Tiina Lokk teiselt poolt sina, Tiina Lokk, võttis kritiseerida su filmi ja noh, siin võib olla erinevaid põhjuseid, miks ta seda tegi, aga küsime nii. Miks Tiina Loki kriitika sinule hinge läks? Aga kui, kui see nüüd seda ma arvan, teiegi juhtisite lugemisega Facebookis, siis tegelikult see on nagu selles suhtes huvitav, et mina ju ei vaidlustanud seda, mida Tiina Lokk ütles. Ma ei öelnud, et Tiina, sul ei ole õigus sisuliselt. Ma rääkisin natuke ühel teisel teemal, mida ma siinkohal ei hakka uuesti üles tõstatama. Ja suurem vaidlus toimus ju tegelikult teiste inimeste vahel seal samal leheküljel. Nii et seal nagu natukene oli tagantjärele üles kistud asi. Ja just see, et see jutt viide sellele, et just nagu Ma oleks vaidlustanud seda, mida Tiina Lokk ütles. Ei noh, loomulikult on temal omad kriteeriumide nägemused ja nii see on. Räägime natukene festivalidest ka, võib olla üks põhjus, miks see teema üleüldse ka tõstatus, oligi see, et et ma sain aru, et PÖFFile eestlanna Pariisis ei jõudnud ja, ja võib-olla siin on ka see üks põhjustest, miks see, miks see dispuut Facebookis alguse sai, kuid jätame selle, räägime festivalidest, kus eestlanna Pariisis käinud, missugused festivalid on ees ja, ja räägi natukene sellest festivalide maailmast, et mille põhjal režissöör ja produtsent valivad neid festivale, kuhu minna ja miks need festivalid on, on märkimisväärsed. No lisaks sellele, et on võimalik võita auhindu Jah, kõigepealt väike asi, see eestlanna Pariisis ikkagi Jewist pärast. Aga mis puutub nüüd nendesse festivalidest, siis mul on tegelikult on väga sümpaatne agika, uuris mägi, kunagine selline raevukas hoiakut, kus ta ütles, et talle ei meeldiks oma filmi saate kandlefestivali, sellepärast et lõpuks ei ole ju filmide, ei ole ju sportlasega festivali ei ole ka olümpiamängud. Et see on kõik alati lahke, suhteline. Filmitegijate jaoks mõtlen pigem, isegi produtsentide jaoks on filmifestivali eelkõige kohad, kus vaadatakse Äraco tundmatut filmid sest avat, kui film tuleb kinno, siis ega inimesed naljalt ei lähe vaatama filme, mille kohta nad mitte midagi ei tea. Ja siis on festivali just need kohad, kus vaadatakse ära muuhulgas ka tundmatud filmid ja võidakse avastada uusi talente või uusi huvitavaid filme ja hakatakse nendest filmidest rääkima söötu festivaliga on eelkõige selle jaoks head, et mingist filmist hakatakse äkkima see, et seal saadakse auhindu, see lihtsalt lisab sellele jutule natukene seda vunki juurde. Ja kui siis läheb valimiseks, siis tuleb jälle edasi aru saada seda, et et loomulikult ei ole objektiivsed kriteeriumid, kaks üks film on halb, film on hea ja nii on ka erinevad festivalid natuke erinevatele kriteeriumitele üles ehitatud. Ja siis kui need festivali valitakse, siis vaadatakse ka seda, et, et millise festivali nende kriteeriumites see film kõige enam töötaks. Noh näiteks võtame Eestis on muidugi kõige rohkem või kõige tuntum, mitte festival, aga selline suhkrumasinana Oscaritel masina ja noh, meilt on saadetud sinna õige mitmeid filme, aga noh, Oscarite puhul ma võin kohe rääkida seda, et et need on Ameerika filmiakadeemia liikmed, kes valivad parima võõrkeelse filmi Oscarit. Need on, nende keskmine vanus on umbes 65 70. Ja nad vaatavad filme niimoodi, et viiel-kuuel nädalal järjest igal nädalavahetusel vaatavad nad ära üks kaheksa kuni 10 filmi. Sellest tulenevalt sellele umbes kolmandal, neljandal nädalal on neil inimestel juba suhteliselt raske meenutada, mida nad nägid esimesel nädalal ja sealt. Et, et nad tegelikult kõik filmid, millest nad päris kohe aru ei saa, mis on sellised liialt keeruka montaaži või jutustamisviisiga. Et need lihtsalt lükkavad kõrvale, sest nad ei suuda meenutada neil, neil ei olnud see väga selge ja seepärast öeldaksegi, et parima võõrkeelse filmi Oscar on alati väga selge looga lugu. Et see sõnum võib olla teine, provokatiivne aga see lugu peab olema lihtne ja selge ja nüüd siis järgmine asi on siis see, et miks näiteks Eesti filmil on väga raske parima võõrkeelse filmi Oscarit saada, lihtsalt niimoodi, et see on lihtsalt hea film. Seda sellepärast, et enamalt jaolt kõik need filmid, mis lõpuks lähevad esimesest voorust edasi, on leidnud endale Ameerikast levitaja. Kes hakkab tegema kampaaniat? Kui kui mina sind klassiga käisin, siis mulle seletati, et näiteks soomlased, kes arvavad ka, et ega nad nagunii ei saa on puhtalt selle jaoks, et natukenegi oma filmile suuremat tähelepanuga ikka palganud sealt kohapealt ühe PR-firma, kes on omakorda öelnud, et ühe Oscari filmikampaania algab minimaalselt 100-st 1000-st eurost koha peale, aga et noh, võidukampaaniad on ikka sellise miljoni eurosed kampaaniad. Ja see kuur, mida siis loodetakse saada selle kõigepealt on ikkagi see esikoht, see auhind, see kuldne mehike, see on see, mille nimel seda raha siis sinna sisse maetakse. Au ja kuulsus. Ei ole ainult au ja kuulsus tegelikult seal on ikkagi natuke teistmoodi ka. Kui ikka raha tuleb veel juurde jah, et kuhu sisse panete, rohkem välja tuleb. Kõigepealt, kui sa saad juba selle esimese nelja või viie hulka, siis sa oled ka juba väga-väga tehtud. Aga see edasi tähendab seda, et statistika on näidanud, et kui sa oled jõudnud selle esimese nelja hulka, siis pärast seda, sinu film võib saada teisiti karjääri, sest mitmed inimesed, kes varem vaatasid Kressimist mööda, siis otsustavad, et nüüd igaks juhuks ära vaadata. Ja nii on öeldud, et 20 protsenti võib vaatajate arv suureneda pärast edukat Oscari kampaaniat. Seda esiteks. Ja teiseks on siis muidugi ka see, et see tähendab ka korraga paremaid uusi lepinguid. Ma tean, vähemalt kahte Euroopa režissööri kes on pärast Oscari võitu lihtsalt jäänudki sinna Ameerikasse Los Angelesse elama. Kas see on midagi, mis sinule kuldses helgesse tulevikku kõigemeelsem oleks selliselt sinu elu läheks? Ma olen nagu jõudnud nii kaugele, et ma arvan, et see, see Ameerika unistus isenesest ei ole. See ei ole nüüd selline absoluutselt väga huvitav unistus, et see, see ei ole midagi, midagi erilist. Sotsid eksootilisemaid väljundeid. Noh, ma mõtlen niimoodi, et Ameerikas tehakse ka väga häid filme ja ma ei ole noh, mis ma siin ütelnud, kui on väga huvitav stsenaarium, võimalusega ma ei ole ka vastu kunagi Ameerikas üks film teha. Aga see ei ole kindlasti see, mis. Eesmärk Ma ma toon mõned näited, et kes on kaasajal režissöörid, kellest Moskaks ka lugu pidada väljaspool Ameerikat olgu ta siis Lars von Trier või Alma modaar või, või Mikkal Haaneke. Nad kõik teevad rahulikult oma filmi Euroopast. Isegi kui neile on Ameerikas tööd pakutud. Aga teeme siin väikese muusikalise pausi, kuulame prantsuse muusikat ja siis tuleme juba filmirežissöör Ilmar Raagi ja filmijutuga tagasi. Ilmar Raag on meie tänane lõpp hea külaline ja tema on meiega ühenduses üle Skype'i ja istub praegu Pariisis. Ma usun, sa oled oma kodus. Ilmar jahe, koduks tabeli nimetaja, ütleme ikkagi üks väikene üürikorter, kus, kus ma siin ajutiselt peavad. Intervjuu üüripinnalt. Aga tuleme tagasi veel veel sinu viimase filmi juurde, mida, mida siis kinodes Eestis on olnud inimestel võimalik juba näha ligi kuu ja mis eile esilinastus Prantsusmaal vaatasin ja lugesin, et filmi ligikaudne eelarve oli 2,7 miljonit eurot, et kui palju nüüd siin tulu on oodata ja mida see sulle tähendab, kas see film teeb su rikkaks, Ilmar? Vana-hea Urmas Oti küsinud. Küsimusele ma võin ka nagu otse vastata teie ideega. Rikkam aga kuidas seda tulu prognoosite ja kas ta tuleb ots otsaga nii-öelda nulli? Siin tuleb öelda kaks asja, esiteks selle filmi ettevalmistusvenis väga pikaks. Mina kõigepealt esimest korda mõtlesin selle filmi idee peale 99. aastal. Ja mis aasta meil praegu on? 2000 peaaegu 13. Veel 12. Ja selle filmi esimese stsenaariumi versiooni ma sain valmis 2005. aastal ja sellest ajast alates on, olen ma saanud selle filmi tegemise eest jupphaaval nad natukene raha, mis tähendab seda, et tegelikult on mulle kõik raha juba ära makstud. Ja selle tulemus on lihtsalt see, et ma olen õnnelik mees. Et ma olen saanud viimasel noh, tal elada või mitte elada, vaid teha seda tööd, mis mulle meeldib, aga rikkuseni noh, see on selline suhteline asi. Et kui rikkus on siis uhke auto ja villa Lõuna-Hispaanias, siis seda kindlasti mitte. Ja nüüd, kuidas te seda raha tagasi Euroopas on see raha tagasiteenimisega luud väga-väga imelikud? Noh, nii nagu tegelikult ka Ameerikas ikkagi öeldakse, et 10-st filmist kaheksa ei iial oma kulusid tagasi ja seetõttu siis selleks, et seda riski maandada ongi 99 protsenti Euroopa filmidest tegelikult sellise riigipoolse toetusega, et kus riik aktsepteerib selle riski, et, et kui see raha tagasi ei tule olgu siis peale, aga vähemalt on ühiskonnal olnud midagi, mida on tore vaadata või mis, mis, mis seda ühist tunnet, võib-olla mingis ühiskonnas tekkinud seda filmi nüüd on? Müüdud küll tähendab juba 31. detsembril tuleb aga Saksamaal veel välja järgmise aasta alguses ka Itaalias ja müüdid on teda ka Austraaliasse, Uus-Meremaale, Jaapanisse, Kanadasse ja veel kuhugi, aga see süsteem on nii palju keeruline, et kui noh, ütleme kusagil Kanadas seda läheb keegi vaatama, siis piletitulu jagatakse kõigepealt ära selle kino kino omaniku vahel Kanadas. Kinoomanikul läheb 50 protsenti, seejärel läheb üks, 30 protsenti filmi levitaja Kanadas, siis järelejäänud rahast 20 protsenti läheb filmi müügiagendile Prantsusmaal. Siis järelejäänud rahast läheb veel 15 protsenti prantsuse produtsendile ja. Minu meelest on ammu üle 100 protsendi, kui ma neid kokku liidan. Selles mõttes, et sinna kõige lõppu nendele ilmselt ei jää enam midagi. Ilmselt ei jää enam midagi, ühesõnaga et teoreetiliselt võida vabandust. Praktiliselt ei ole küll mingisugust lootust, et ma selle filmi pealt mingi mingi sendi endale saada. Teoorias see lootus on aga aga noh, hea küll. Ükski Euroopa filmitegija, eriti kui ta väikesest riigist ei, ei ole tõsiseltvõetav, kui ta, kui ta räägib sellest, kuidas ta kindla peale hakkab maailmas filmiga raha teenivad. Et see, see võib olla mõnikord tore, tore boonus, sest imesid juhtub. Kui eestlane Pariisis filmivõtted olid lõpp või siis ajakirjanduses ütlesid, et oma järgmised filmid teed sa kindlasti Eestis. Kuidas siis tegelikult lood on, kas sind Eestisse üldse on lootust veel näha saada ka lähemalt kuuleme sinust ainult läbi Skype'i vahendusel ja aeg-ajalt lennujaamadest käid ka niimoodi tuld toomas. Aga mul on selle kohta kindel sõnum, et palun väga, sel suvel ma filmisin, kestis järgmise filmi nimega Kertu ja mul see film väga meeldib. Et, et see oma järgmise filmi pärast eestlannad tegid ma Eestis ja praegu käib selle filmi monteerimine. No see on juba selles mõttes mullune lumi, nagu öeldakse, et, et hetkel on vene keel ja hetkel on seal käimas juba vene film, tunnete film pooleli ja, ja mis aga mis selle filmi juures sinule oluline on, sest lisaks stsenaariumile, mis kindlasti on põnev, oled sa kunagi öelnud, et sa teed vaid isiklikke filme? Selle vene puhul jah, tähendab see sel aastal pigem juhtus niimoodi, et tööõnnetuse tulemusena mul toimeliselt kahe filmivõtted, see eestlanna oli ilusasti planeeritud Vene filmivõtted. Ta oli niimoodi, et mulle see stsenaarium väga meeldis. Aga venelased ütlesid, et kui me seda ei alusta sel aastal, siis me ei tea, kas meil järgmisel aastal enam raha on. Nii et igal juhul tuleb alustada. Et meid pandi fakti ette, et, et ei jää muud üle, tuleb kohe hakata tegema. Ja see lugu. Ta on inimlik selles suhtes, et, et mida enam seda filmisime, seda enam ma sain aru, kui palju ta on isiklik, ta laia fakt räägib sellest, kuidas seal on kaks lahkute kodust pärit tüdrukud, üks on 22 aastane ja teine on kolmeteistaastane. Ja ja üks asi, mis, mis nüüd kammitseb, on see. Tihtipeale räägitakse sellest, et lastele on vaja eriti kõige nooremas vanuses palju hellust ja armastust. Et kui nad seda ei saa, siis ei oska nad hiljem ise armastada. Ja nende tüdrukutega täpselt see probleem ongi, et neil on mõlemal tohutu läheduse või tähelepanu vajadus. Ja samal ajal ei oska nad selle, selle seda vajadus kuidagi realiseerida, et või, või need tõukavad ärane inimesi, kes meile õigetel põhjustel õiget armastust pakuksid. Ja, ja võib-olla lisaks sellele toimub seal teekond läbi Venemaa, nii et ühel hetkel muutub see just nagu kaasaegse Venemaa portree, eks. Et see kõik kokku tähendas seda, et mul oli nagu tunne, et ma hoiaksin kätt mingi tõelise asja pulsil. Et see on ju kokkusaamine selle mingisuguse asjaga, mis on päris, see on see, mis meid haarab, see on see, kui kui me läheme kinno, vaatame ühte filmi ja pärast tuleme kinost välja ja see film ei lähe meie peast ära. Kas see on mingi selline film, mida sa just ennist ütlesid, et see parim film, mis veel ees on? Ma arvan, see on kummaline film, sellepärast et selle stsenaarium on algselt olnud teatri teatri ühesõnaga näide. Ja kohati filmi tegime seal, ma sain ka aru, et et isegi kui ma seda natukene ümber kirjutasin, siis teatrialge on seal olemas, aga sa annad sellele finilisi kummalisi aura, et keset filme on need paar siis natukene pikemat dialoogi filmidesse tavaliselt pikki dialooge ei peeta, aga ka selliseid, mis on tulemas ja seetõttu ma arvan, et et mulle endale on see film kah kahtlemata kallis. Aga, aga kui ta vaatlejate jaoks toimib, siis kas ta lükatakse nagu täiesti kategooriliselt kõrvale või võita teatud tüüpi vaatajatele saada selliseks noh, peaaegu kultusfilmiks. Millal Eesti publik seda filmi näeb? Eesti publik peaks seda filmi nägema pärast Kertu filmi. Ehk siis aasta pärast, mitte varem. Sa murdsid selle filmivõtetel jala. Jah, see oli väga naljakas lugu. See ei kõla naljakalt. Selles suhtes, et see on uskumatu lugu. Filmivõtetest tegime Valgevenes, kus me pidime filmima just nagu Venemaa teid, mis oli kokkuvõttes ka väga absurdne, sellepärast et Valgevene ja Venemaa materiaalse kultuuri mõttelise väga erinevad riigid ja Valga teed on lihtsalt nii palju rohkem korras kui Venemaa teeb, aga see selleks. Ühel hommikul mõtlesin ma, et lähen sportlikult natukene jooksma ja jooksingi mööda pargihoone äärt äärte, vaatasin eemalt seda linna pilk kaugusesse ülesse suunatud. Ei märganud, et seal oli mingisugune auk, millelt oli ka kate pealt ära võetud, et ma ühel hetkel hopsti avastasin ennast poolteist meetrit sügavamale, ühes augus. Niimoodi kukkudes sinna auku oma jalaluuga murdsin. Aga, aga sinna kukkumine oli? Jah, komöödiafilmidest kukutakse niimoodi. Ja õudusunenägudes samamoodi. On su jalgu vähemasti korras, tänaseks. Tänaseks on korras, ei ole viga midagi, ehkki nende filmivõtete esimesed nädalad ma käisiniku karguga. Missugune see tänane Venemaa on? Suurem osa mas haruvõtetes toimus Peterburis. Ja tänane Venemaa on nagu tahaks öelda, et kontrastide riik selles suhtes, et ühest küljest on seal olemas kõik see, mis on mis on väga moodne omal viisil ma ütleks, et, et ka Peterburgi osa Venemaast-Peterburg väidetavalt ei ole Venemaa on noored, vähemalt sama tehnoloogiahullud kui, kui eestlased. Ehk et internet Skype ja mobiiltelefonid on nende selgelt igapäevased kaaslased, seal on rikkust palju suuremal hulgal kui, kui Eestist, aga aga seeläbi on ka selgelt näha, et see e-need Venemaa vaesed on vaesemad kui eestlased, vaesed ja Venemaa rikkad on mõõtmatult rikkamad kui. Kui Eesti rikkamad. Ja selle juures on kõige toredam see, et kui seal olla natukene pikemalt aega, siis saad aru, et, et Venemaal on tunduvalt rohkem meie või ja ütleme, lihtsalt normaalsed inimesi, kui, kui me eales arvaksime, kui me lihtsalt loeme Eesti ajakirjandust. Sellepärast et loomulikult on olemas ka selline kõrgemas ešelonis, toimib selline poliitkonflikt Eesti ja Venemaa vahel ja ja Venemaa televisioon, mis on riigi poolt kontrollitud, väga Eestit ei armasta. Aga sellest hoolimata lihtsamal tasandil seal ma arvan, et igaüks meist võiks leida inimesi, kes mõtlevad täpselt samamoodi nagu meie ja see äratundmine oli tegelikult väga hea. No see, kui sa tegelikult väga suure osa majast veenad Eestist väljaspool annab mingisuguse võimaluse heita niisugust kõrvalpilku Eestis toimuvale, sa kindlasti loed ajakirjandust, sa oled kursis, sa kommenteerid ärritavamatel teemadel ka oma Facebookis, mis sul parasjagu meelel on. Kuidas sa hindad seda Eesti selleaastast, elu, mis on vähemalt poliitilisel maastikul küll olnud üsna pingeline? Ma ma arvan, et, et see, mis on Eestis kriisiks, et see on seesama kriis, mida me näeme kogu arenenud demokraatia või, või ka igal pool Lääne-Euroopas kus riik on muutunud nii keeruliseks ja mis on omakorda võõrandunud riigivalitsejaid muudest inimestest kuni selleni, et tihtipeale seda dialoogi ei peeta enam demokraatia osaks. Et noh, selles suhtes kui nüüd küsitakse, et kas ma arvan, et Eesti demokraatia on kriisis siis ta on jah kriisis, aga aga tundub, et see on mingil moel ka selline laiem ja suurem kriis ja kuhu see lõpuks jõuab, ega seda ma ei tea mul mulle endale ühelt küljest valmistab hirmu see, et et nii palju kui reaalseid numbreid kokku panna, siis mulle tundub, et nii hästi kui me elasime viis-kuus aastat tagasi, ilmselt meie põlvkond ei hakka enam iial elama. Ja see tekitab hirmu, sellepärast et enamasti suured sotsiaalsed rahutused, konfliktid, sõjad tekivad ikkagi sellise kõige lihtsama vaesusele vile all, eriti kui elustandard peaksid allapoole minema. Teisest küljest jälle, aga me oleme näinud, et inimkond on ju väga kohanemisvõimeline. Et äkki see, et numbrilises mõttes me ei hakka nii kiiresti enam iial arenema, kui me arenesime, et võib-olla see ei muutugi enam nii tähtsaks ja selle asemele tuleb siis natuke teistele väärtustele tuginev kultuur. Aga sulle tundub, et siin on demokraatia kriisis, et et tõesti on vaja leida mingisugust uut teed, mingisugust uut väljundit, millele sa ise ilmselgelt praegu nime ei oska anda. Noh, kõige kõige laiemas plaanis muidugi Eesti demokraatia toimib nagu täiesti. Et laias plaanis on meil alles see, mis on kõige olulisem, et meil on vabad valimised, ühetaolised valimised, aga teisest küljest jälle tundub, et et see tulemus toodab tegelikult samasugust natuke võõrandunud valitsemist, kus kus ma ei ole kindel, et et laias laastus inimesed kes, kes peavad uskuma, et valitud rahvasaadikud ja valitsus teostab võimu nende nimel, seda enam usuvad. Nii et ühel hetkel see demokraatia võib muutuda lihtsalt selles suhtes fiktsiooniks, et jah, valitakse küll ära, aga tegelikult selle esimese esindatus enam ei usu. Ta kriis küll jah. Mingis mõttes on meil olnud Eestis väga raju aasta. Ma pean silmas seda, et poliitiliselt on tube tuulutatud kõvasti. Rahvas on muutunud aktiivseks ja, ja häält tõstnud, et sa oled tõesti palju eemal olnud. Aga ma olen üsna veendunud, et sa oled võrdlemisi hästi kõigega siin toimuvaga kursis. Mis sa arvad, miks see juhtus just 2012. aastal, see selline vabakondade ja rahva? Ärme ütle ülestõusuga, ütleme siis aktiviseerumine. Kunagi pidi see toimuma sest ma ei oska küll ütelda, miks see toimus just praegu, aga varem või hiljem pidi see toimuma sellepärast, et Mul on endal selline tunne, ma tahaksin ühiskonda üha rohkem vaadata just nagu füüsikalist sellist kompotti, kus kus aatomid ja molekulid toimivad vastavalt, noh, näiteks näiteks temperatuuri muutumisele ja, ja noh, isegi kui meile tundub, et meil on olemas selline vaba tahe siis teatud näitajate noh näiteks siis majanduskriis või siis teatud valija valimissüsteem varem või hiljem peavad produtseerima sellise tulemusena praegu on. Et kas see oli nüüd just ta pidi juhtuma kahe 2012. aastal, noh, see, seda ma ei oska ütelda, et ta oleks võinud väga vabalt juhtuda ka näiteks aasta varem, sest me vaatame, kuidas mitmel pool mujal Euroopas suured demonstratsioonid hakkasid juba varem peale Peamine hirm, mida ka lõpp hea kõik hea saates Jaak Jõerüüt eile väljendas, on selles, et, et nüüd äkki rahvas uuesti uinub ja siis need alanud muudatused või see, see ei vii nagu mitte kuhugi, et kuidas sulle tundub, kas 2013. aasta kujuneb pigem selliseks uinumiseks või pigem lähevad need protsessid edasi Eestis. Ma ei julge seda ütelda, aga ma arvan, et see sõltub väga palju, muuhulgas ka sellest kas majanduskriis Euroopasse jätkab seda uut allakäik, kui või mitte, sest on ju ka teooriad ja nägemused, mille, mille kohaselt see majanduskriis oli see W-kujuline. Ja, ja nüüd on tulemas teine langus. Juba on käimas teine langus, mis võib-olla ei tule nii kui esimene, aga ta igal juhul tuleb. Ja noh, kõige laiemas plaanis tähendaks seda, kui Saksamaa ja Rootsi meie peamised majanduspartnerid ei suuda enam piisavalt osta eesti kaupasid ja teenuseid. Ja sealt edasi langeb ka Eesti tulubaas ja peame ka meie taaskord kärpima, et et eks Eestis sellised rahutuse võimalused on igal juhul veel alles, et ma arvan, et, et mitte mingil juhul ei saa mäe süda rahuga ütelda tuleb igal juhul parem. Me saame ainult soovida, et me suudaksime sellest aastast inimestena läbi minna. See kirglikkus, millega sa Eesti teemasid puudutavad, näitab ilmselgelt, et sa muretsed selle riigi ja selle rahvaga pärast. Aga sa, su enda eluviis on selline rändav, sa su kodusid on mööda ilma laiali, võib nii öelda praegu sa oled seal üürikorteris Pariisis sisse tuled Eestisse käima, siis sa oled Venemaal võtete. Kus su kodu tegelikult on. Mu kodu on kindlasti Eestis ja ma arvan, et et kui ma midagi tean, siis ikkagi seda, et et mul on alati Eestisse tagasi, seda esiteks, sest mul ei ole mitte kusagil mujal nii mõnus kui Eestis see, see, seda teema ikka päris kindlasti. Aga kui sa oled kusagil seal laias ilmas, kas sa tunned ennast üksildasena? Muidugi, internet võimaldab sul olla sõpradega tuttavatega kogu aeg ühenduses, aga aga selline kohalolek on hoopis midagi muud. Oled sa üksildane? Jah, see välismaal olek tihtipeale seostub Mullega üksildusega, tõsi. Aga ma tahtsin öelda, et üks asi veel, mida ma eestlannat tehes mõistsin on see, et ma mäletan küll seda, kuidas mina ja paljud minu sõbrad 90.-te aastate alguses me mõtlesime sellest, kuidas nüüd, kus on vabaduste kohe ära minema. Tookord oli peamine probleem selles, et lihtsalt ei olnud see võimalik, sellepärast et saada pikkasid viisasid, töölubasid, see oli väga-väga raske ja selles suhtes ma kõik see jutt, mis praegu sellest, kuidas eestlased lähevad Eestist praegu ära, sellepärast et nüüd on eriliselt halvaks läinud ma minu meelest on see suhteliselt jama, sellepärast et ma ikkagi mäletan seda, kuidas 90.-te aastate alguses kõik tahtsid ikkagi kohtutud, seda vaba inimesi, võimalust kohe välismaale minna tookord lihtsalt ei saanud. Sellepärast et piirid olid ees, aga ma mäletan seda, et kui ma pariisi jõudsin ja kuidas ma siis ka proovisin pariislased Pariislaseks saada, siis ma pean praegu aru saanud, et ükskõik kelleks ma oleks ka võib-olla tahtnud muutuda. Igal juhul ma jään eestlaseks. Ja, ja ma tunnen ennast ka paremini, kui ma siis seda ausalt iseendale tunnistan. See on nii ilus mõte, et sellega on paslik meie pisikene jutuajamine täna lõpetada ja ja suur suur aitäh sulle, Ilmar. Aitäh sulle ja kaunist päeva. Ja muidugi ilusat aasta lõppu ja tule siis jälle Eestisse.