Jälle kord väike pidu sinus eneses pikk rida põnevaid ja kuulsaid paiku Pariisis, millest laulmata jätta ei saa. Paiku, mis on valmis sulle jutustama oma miljoneid lugusid ammustest aegadest tänase päevani välja. Pariisi pik suurtest sündmustest tulvil ajalugu jälitab siin selles linnas kõikjal sest veljed on vägevad ja suursugused ehtsad ja elegantsed, suured ka siis, kui nad oma mõõtmetelt seda ei ole. Sa imetled ja austan mõttes inimesi, kes selle linna sajandite kestel loonud on. Kadestad nende mõttehaaret, nende loomingut kadestavad ka neid, kellel on, on olnud siin elada ja luua, kirjutada, maalida, muusikat teha ning omaloominguga elamu sea unustust pakkuda. Neid ei ole unustatud, enamgi veel. Õige paljud neist on ikka veel siin, selles linnas paikades, mis on samuti suursugused ja ajaloolised, kuid millest Pariisi laulikul laulma polegi. Punud mon Mardri kalmistu, Mompannassi kalmistu tassi kalmistu, Jabelašeesi kalmistu. Need paigad on alati vaiksed, vaiksed tühjavõitu paigad keset tohutut tutt, elavat kiirustavat, rõõmsat linna. Pühapäevased paigad peale sees on neist suurim. Ilusat pühapäeva, siis taaskord sümboondimaanš. Mina olen Helgi Erilaid ja loodan, et pole täide oma lõputute Pariisi lugudega ikka veel päriselt jõudnud ära tüüdata. See on vikerraadio ja algas. Metroo muidugi metroo parim võimalus hiigellinnas õigeid kohti üles leida. Ja seekord, kui on sügisene pühapäev päev ja päike paistab, tõused sa maa peale metroojaamas, mille nimi ongi Berlošeese leiab pika kõrge müüri, väikese trepi ja väikese raudvärava väravas leiad koguka vanapoolse mussi, öö, kelle soeng rockabilly noorusaegadesse on ununenud ja selles on Madendilik õlu. Prantsuspärase sarmiga võtab ta vastu väheseid turiste, kes tema valvatavast väravast sisse on valmis astuma. Ja kust teie siis tulete, aitäh eestist. Ahhaa. Vanahärra võtab väelasesi kalmistu suure plaani, torkab näpuga eksimatult kõige kaugema tagumise müüri äärde ja teatab viralt. Prantslased panevad ju kõigil sõnadel rõhu otsemaid lõppu. Wiiralt. Kes on tegelikult meie Eduard Wiiralt? Süda läheb kohe soojaks, kuigi mõistus ütleb, et mis peab ju selliseid asju teadma, kui ta siin väravas neid plaane müüb. Ikkagi on vahva. Nii, meil tuleb minna mööda kalmistu ääri piiravat, tohutu pikka ring, Ave, nüüd lausa nurgani välja ja seal paremale pöörduda. Ring avenüül ja sellel kalmistul on avenüüd alleed, tänavad ja põiktänavad. Neid ääristavad madalamad ja kõrgemad, suuremad ja väiksemad hauakivid aegade pitserit kandvad hauakambrid ja hauamonumendid. Kivi pitsilised olid mõned kõrged ja uhked sammaste baldahhinidega. Mõnede sepis uksed on igaveseks suletud. Väikestest avarustest paistab ammu närbunud pärgi, mida kellegi käed ükskord sinna jätnud on. Nii palju kurbuse ja ühtekuuluvuse sümboleid, leinavaid ingleid, ühte põimunud, käsi, krutsifiksi ja küünlaid ja lilled igal pool lilled, Kivivaasid, igihaljad põõsad ning kõrged varjulised, vanad puud, mõnel pool lausa palistama Savenüüsid ja treppe ja muruplatse. Perlašeesi kalmistu, tohutu vaiki, lahkunute linn keset säravat ja elavat Pariisi müüride vahel, mis elu argipäevi siia sisse ei lase. Aga kõigepealt tahad sa üles leida selle linna ainsa eestlase ringavenüüst. Kahel pool seisab lõputudes ridades kohati juba paari sajandivanuseid hauakambreid. Sa kõnnid edasi ja mõtled, kuidas sa sõitsid kauge Pariisi äärelinna viimasesse metroopeatusse, et leida üks teatud tilluke põiktänav Impasse ÜRO ja selle hoovipealne maja number seitse mille esimesel korrusel Eduard Wiiralt Pariisis olles pisut aega elas. Tuli ju kogu aeg otsida paika, mille üür tasku järele oleks. Oligi siin väikese maja esimene korrus ilmselt üpris tagasihoidlik, ruumi viiv kitsas uks. Aga siin peab siis olema see tähistamata jälge Eesti kuulsaima kunstniku elus. Neid on Pariisis mitmeid, sest esimest korda tuli Wiiralt siia maailma linna 1925. aasta sügisel ja otsustas jäädagi, sest linn oma Mumbarnassiga tundus tollal lausa maailma kunstielu keskusena. Siit käis läbi kõik, mis kunstis uus ja avangard oli, paljugi sellest lausa sündis siin. 1939 tuli Wiiralt sõja jalust koju Eestisse, kuid võitmatu igatsus Pariisi järele viis 146. aastal uuesti sinna. Eduard Wiiralti viimane elukoht oli ligi 10 kilomeetri kaugusel Pariisi kesklinnast väikeses, so linnakeses Sudaani tänaval. Siis olid siin odavad üüritoad. Praegu seisavad reas kõige kallimad luksuspoed. Eduard Wiiralt suri kaheksandal jaanuaril 1954 Jaan maetud Lašeesi kalmistule. Nii see peaks nüüd õige koht olema. Sektor number 88 kohe kalmistu tagumise müüri ääres. Siin tundub olevat Ellašeesi uuem osa pikad read selledest marmorist või graniidist, heledaid hauakive tihedalt üksteise kõrval lilled kivide peal ja vahel ning kõrge tumehallist marmorist rist Tristile Tugujuga. Läikivate siledate hauakivide seas on näha aga üks nii eriline, otsekui hall krobeline eestimaabaas ja sellel tuttavatelt graafiliselt lehtedelt tuttav signatuur. Eduard Wiiralt. 20. märts 1898 kaheksas jaanuar 1954. Signatuur omaenese hauakivil. Sellega on ta tõenäoliselt rahul seal kusagil kunstirahva kõrgel ja kaugel taevasel Barnastil. Hauakivil on avaus lillede jaoks. Need kasvavad siin mullas värskete ja kaunitena kollased, oranžid seas ka üks punane roosipõõsas. Ja otse nime signatuuri alla on kellegi hoolikad käed jätnud värske veoletsete kannikeste kimbu ja valge küünla. Siin ta siis meil on väärikas mees, väärikas seltskonnas. Imelise häälega legendaarse diiva Maria Kallase puhkepaik polegi Wiiralti omast kuigi kaugel ka tantsijate ise, toored Ancani ja sürrealist Max Ernst hauad on leidnud koha krematooriumi künkal ringavenüült kalmistu sügavasse sisemusse juhtiva too avenüü ääres. Kauni Carmeni elama pannud jorbysee puhkab aga veelgi kaugemal avenüü teleChapelle ääres. Tohutu Perlašeesi kalmistu seisis aga siinsamas juba ammu enne seda, kui Karmen Don Hošeedia toreadooriskamiliot võrgutas kalmistu nime. Lugu jõuab otsapidi välja särava päike, kes see kuningale Lui Neljateistkümnenda õukonda. Sellele nii iseloomulikke intrigeerivaid ja skandaalseid seoseid luues. Perlažees isa lasseesi kalmistu Isalažees per François tellažees elanud kunagi praeguse kalmistu alal seisnud kabeli läheduses jesuiitide majas. Ta oli üle Prantsusmaa tuntud oma filosoofiliste loengut tutega. Tudengid saabusid teda kuulama nii kaugelt kui lähedalt. Aastal 1674 nimetas Leoni peapiiskop isadelašeesi Päikesekuningas Louis Neljateistkümnenda pihisaks. Ja tuleb välja, et pihiisa õis kuningategusid üliväga mõjutada mitte üksnes tegusid, vaid ka inimsuhteid ja otsustusi. Pihi isal tuleb välja, olid olemas ka oma kindlad mõjutusvahend olendid, mõnikord näiteks tabanud pihisabelašeesi just parajasti lihavõtete ajal haigushood, mistõttu ta ei saanud jumala saadikuna siin maa peal kuningale. D andeks anda. Mitte enne, kui kuningas oma pihiisa nõuannete kohaselt talitab. Igal ajal omad väljapressimismeetodid. Ja kuningas talitas kesisema pihisabelašeesi nõuannete kohaselt, mis tal üle jäi. Kuningas tegi tähtsa otsuse, jättes oma liidu madaam demontespaaniga ning võttis naiseks madaam teemante, Nooni. Neid väikese kuninga hiigelõukonna fäär, sosinaid ja saladusi, intriige ja skandaale, hiigelparukaid, krinoliine sära ja kalliskive. Ja käärivad nimetatud madaamidki, väikest tähelepanu õukonna intriigidesse süüvimist. François Terošuaar, Mort maardi hertsogi tütar, abiellus 22 aastasena 1663 mark Ki demontespaaniga. Too daam polnud mitte ainult kaunis ja sarmikas, vaid jõukas ja haritud kõrgseltskonna vaimukas, sädelev keskpunkt. Õige pea avanesid tema ees luineljateist 10. õukonna ja varsti ka kuningliku magamistoa uksed. Sellest liidust, mis abieluni ei jõudnud, sündis seitse last kes tunnustati seaduslikku ekskuninga järeltulijat, eks, ning said ka vastavakasvatuse. Umbes viie aasta pärast näitas kuninga kiindumus raugemise märke ja ma tean, demode spaan otsinud siis abi mustast maagiast. Teda süüdistati kuninga, järjekordse armukese, isegi kuninga enese mürgitamist plaanides, kuid kindlaks ei suudetud midagi teha. Selgus, et kuninga tapmise mõtteid mõlgutas hoopiski madaam demontespaani toatüdruk, kes samuti toimetas ka päikesekuninga lugematute lemmikute hulka, oli kuulunud. Kuid kelle vastu kuningas pärast nende lapse ilmaletulekut enam huvi ei tundnud. Mad andemontispaaniga oli teine lugu. Veel 1600 kaheksakümnendatel veetis löö 14. aega tema ruumides otis temasse armi tarkust ning vaimukust. Kuninga soosing kindlustes nii madam temate spaa nii perekonna kui daami enese tulevikku, nii et viimane sai heldekäeliselt suuri summasid heategevuseks annetada. Kui ma tean, temates pan 1707. aastal suri keelas kuningas nende ühistel lastel leinariideid kanda. Nende ema ei olnud ju kuninganna. Margist ehmentenooniga oli teine. François sõdabinjee sündis vanglas, kuhu oli suletute mässumeelne hugenotid, isa kuid ema harras katoliiklane, Läskiska tütre õige pea ristida. Piiga kasvas vaesuses, kuni tutvus tol ajal päris tuntud teravmeelse ja vaimuka kirjamehe Skaroniga kelle majas käis koos Pariisi tollane kirjanduse liit. Ja ei läinudki palju aega, kui neiust oli saanud madam Scar Roon François-s oli 25 aastat vana, kui tema invaliidist abikaasa suri ja jättis oma naise üpris vaesena siia maa peale. Aga õnn naeratas õige varsti. Ta oli see tol ajal juba kuninga armukeseks saanud madam demonde spani naeratus. Ja nende kahe kohtumisel olid saatuslikud tagajärjed. François ess meeldis kuningad olla sele lemmikule isegi nii väga, et viimane kutsus François õukonda ning tegi temast oma kuninglike lastekodud, et ta ei anna. Muidugi oli ka kuningas Louis 14 endale niimoodi võimalus oma lastekoduõpetajanna aga üha sagedamini kohtuda. Madaam tematespani väsitavat kire ja armukadedushood erinesid nii väga koduõpetajanna tasakaalukast rahulikust loomusest et kuningas hakkas fassaaz üha kõrgemalt hindama ning kinkis talle mentenoonil lossi koos seda ümbritsevate maadega. Nii sai luineljateist 10. laste Kuvernandist made andemaintenoon. Kuningas senisel favoriidil madaam temates paanil oli nüüd tõesti armukadedus, eks põhjust. Ma tean. Dementenoni ja kuningas Louis 14 Nende abielu sõlmiti versai lossis 1685. aasta talvel. Jah, pöörde Elažees kuninga pihiza viibinud selle privaatse kombetalituse juures. Kui suur oli tema osa tegelikult kuninga veenmisel seda sammu astuma? See jääb ilmselt ajaloo miljonite saladuste hulka, kuid madaam tematenoonist sai kuningas Louis 14 endale hea kaaslane ning võib arvata tema elu selles naeruväärse eetiketiga piiratud õukonnas ei olnud kuigi lihtne. Aga ta sai täita ühe oma ammuse soovi rajada kodu headest perekondadest pärit, kuid üksi ning vaestena siia maailma jäänud noorte tüdrukute jaoks paik kõhu selline kasvatusasutus loodi, oli sans süü ja sealsamas lahkus siit ilmast 1719. aastal ka madaam demantena unise Te siis kuhu võib välja jõuda Pariisi pöörlošeesi kalmistult alanud teekonnal ajalukku, mis juhtis meid isa Lašeesi juurde. Lui Neljateistkümnenda pihiisast veel natuke tema ikkagi andis sellele hiigelkalmistule nime. Niisiis, kui ma taandemonde spaan, oli kõrvale tõrjutud ja rangemate Noon esile tõusnud, kassas ka Franz saadelašeesi mõjuvõim õukonnas tublisti eriti usuasjadega seoses. Isalažees elas 85 aastat vanaks ning kuni surmani jaanuaris 1709 oli ta kuningas Louis Neljateistkümnenda pihiza. Kuid pärlašeesi kalmistu piirkond Pariisis ei kuulunud siiski otseselt Isalašeesile, vaid jesuiitide ordule. Ja nii sa siis kõnnid ringi selle hiiglasliku surnud linna vaiksete lavenüüdel, alleedel ja rahulikel kitsastel radadel. Viimaseid on rohkem kalmistu vanemas osas ja ühtlasi suuremas. See on täis väänlevaid, käänulisi kõrvaltänavaid, mida palistavad sajad vanad hauasambad, kabelit ja hauakivid kõik tihedalt üksteise kõrval. On teada, et Pariisi linn ostis siinsena mäenõlval laiuva maa-ala aastal 1804 ning samal ajal asuti siia keiser Napoleoni käsul kalmistut rajama. Pariisi linna piirides keelati kalmistud aastal 1786 kui suleti halli turu ääres seisnud süütute kalmistu põhjuseks oht linnarahva tervisele. Pärašees seisis tollal linna piiridest väljaspool nii kaugel, et pärast selle avamist seal alguses matuseid ei peetudki. Uus kalmistu vajas niisiis reklaami, kui koledasti see ka ei kõla. 1804 korraldati suured ümber naised ja uuel kalmistul leidsid oma viimase puhkepaiga kirjanikud fantanya maal jäär. Veelgi suurem vaatemäng korraldati aastal 1817. Aastatel 1079 kuni 1142 elas Prantsusmaal kuulus filosoof, teoloog Pier Abela kes juba kolmekümneaastasena avas Pariisis oma filosoofiakooli. Õige pea sai temast Notre Dame'i katedraali kooli juhataja ja hinnatud õpetaja. Ja siis astus tema ellu luba küsimata suur armastus, kelle nimi oli Elaiis. Nad said poja ja abiellusid salaja. Kõigi Abelarteoloogine poleks tohtinud seda sammu astuda. Loisi onu, Canoni Grifol väär lasknud aga kättemaksuks Abelari une pealt kastreerida. Hirmsad lood. Löis läks ühte kloostrisse, Abelaar täise. Viimane pani oma eluloo kirja. Paari kirjavahetust tuli samuti avalikuks ning üks maailmakirjanduse kuulsamaid armastuslugusid oligi sündinud. Rohkem kui seitse sajandit hiljem toodi siis väidetavalt Abelaaria Elaiici põrmud Perlašeesi kalmistule ümbermatmiseks koos nende hauamonumendi kuulsabalda hiiniga, mis olevat valmistatud vana norransus stseeni kloostriosadest. Traditsioon on selline, et armunud või armastust igatsevad üksiklased jätavad Abelari Heloysi krüpti oma soovide ja palvetega kirju lootuses, et nood ammu elanud armastajad neil õnne aitavad leida. Bellašeesi kalmistu reklaamikampaania nüüd juba ligi 200 aastat tagasi tootis tulu. Leinavad omaksed tahtsid tõestimatama armsaid lahkunuid kuulsate inimeste haudade lähedusse. Vaevalt mõne aasta pärast puhkas Perlašeesi kalmistul juba oma 33000 inimest. Tänapäeval on siin aga juba üle 300000 haua. Sa kõnnid mööda transvessaali Ave, nüüd otsima teist kuulsat paari. Kaugelt silma ja siin on rahvast, siin on väga palju kauneid lilli. Hauakivi ühes otsas suur kümnetest eriõitest kimp, läikiv mustas karikas, millel kuldsed tähed E ja P. Iiliti hauakivil krutsisiks ja teises otsas kummaliselt diagonaalselt paiguta teatud maailmakuulsa šansoone lauljatari foto kaunis kõrge, puhta laupaga proofil. Roosid hauakivil ja selle servadesse istutatud hulk õitsvaid taimi. Puhta sileda tumedast marmorist kiviküljel on kiri lambaukas eriti av 1000 915963. Ja kõrval teine kiri Diophanis lamba okas. Beusärapoa 1936 kuni 1970 Theo peafi viimane suur armastus. Pea ahvile ja teole õige lähedal lähedal täis Polavenüüd puhkab, teinegi kuulus paar madala keskosas, pisut kõrgema hauakivi kõrval seisab väike kuusk. Hauale on keegi jätnud kaks valget ja ühe punase roosi. Itaaliakeelse raidkirja alla kirjutatud on Amedija madileani kunstnik. Sündinud Livornos 12. juulil 1884 surnud Pariisis 24. jaanuaril 1920. Surm tabas teda kuulsuse lävel. Ja samas veidi allpool. Shan Ta on sündinud Pariisis kuuendale aprillil 1898 surnud Pariisis 25. jaanuaril 1920. Ame Teoomadil jaaniustav kaaslane, kes ilma temata elada ei suutnud. Kahe eludega tragöödia ühel hauakivil. Amedi omadel Jaanil sellel tõrksal vaesel tunnustamata kunstnikul oli vajavaid ootamatult ja traagiliselt surnud härra ning juba ta oligi oma kuulsuse lävest üle astunud. Modigliani nii kummalised ja omamoodi pildid muutusid kähku võluvateks väärtuslikeks. Nende autorist sai äkki geniaalne ja kordumatu kunstnik ning tema lõuendite hinnad tõusid pilvedeni. Ame teemadel Jaani pole ju hoopiski ainus looja, kelle jaoks siit ilmast lahkumine tema loomingu uuestisündi on tähendanud Bellašeesi kirdenurgast, kus seisavad peafiemadi hauad. Tuleb nüüd kalmistu sügavasse sisemusse tagasi kõndida. Kübelikessess. Töö. Eval levi on kirjutatud hauakivile eeva Monta. Niimoodi olevat ema teda lapsepõlves sünnimaal Itaalias tuppa hõiganud. Ja kui nooru Prantsusmaale elama asus, laulma õppis ja filmides hakkas mängima, oli tal juba uus nimi Irmontan. Seegi nimi on hauakivil. Noor, silmapaistvalt hea välimusega jev. Montaan kohtus ühel päikeselisel suvepäeval blondi piigaga, kelle nimi oli Simon temasse Iivi naine. Näitleja Simon Sinjoree. Eks prantsuse filmi suuri nimesid ka tema nimi on sellel lihtsal ja väikesel hauakivil mis võiks lausa kahe silma vahele jääda, kui sa väga tähelepanelikult ei otsiks. Põles sees on nii romantiline paik, kui romantiline üks kalmistu üldse olla saab. Siit ilmast lahkunud loojatega on kummaline lugu. Nagu ei olekski päriselt lahkunud, võtad karbist plaadi või riiulilt raamatu ja ta on jälle siin oma hääle oma muusikajama mõtetega. Hirmunud Nonii Simonsenioree puhkepaiga lähedal on väga tuntud helilooja fraasis Lemargi haud. Tema laule laulis Iiv ja vähemalt üht Pariisi laulu on laulnud kahlema. Tennessees kalmiste päris rohkem kui kolm. 100000 hauda vähe tuttavaid, nimesid, palju tundmatuid, iga nimedega. Eluterve maailm. Samal aastal 1804 Guyberlasesi kalmistu rajati sündis mees, keda maailm Allan kardeki nime all tundma õppis. Üliandekas mees, kes rääkis mitmeid keeli ja õpetas füüsikat, keemiat, astronoomiat, psühholoogiat ja anatoomiat ning kütus võrdlemisi hilises eas spiritismist, mis noil aegadel kõrgklassis kõvasti laineid lõi. Lugematutel salapärastel seanssidel püüti mitmel moel lahkunute vaime välja kutsuda ning neile küsimusi esitada. Ja üldiselt. Ta oli seal fenomenile enam-vähem ajaviitefunktsioon. Kuid akadeemilise hariduse ning soliidse teadusliku taustaga Allangartett otsustas asja uurida tagustes pikka küsimuste nimistu ning töötas koos meediumitega. Teatavasti spiritist tegel seanssidel hingede sõnumeid elavale maailmale vahendasid. Ja tänu sellele olevat vaimude maailmaga suhtlemise tase tublisti paranenud. Allan kartec andis välja ka mitu raamatut spiritismist. Korrekt olnud muide, tema pärisnimi Vaithipolycle on venisaar rivail. Nime nõngartec võttis veel oma pseudonüümi mikspärast, seda kui oli olnud ühenduses sefiir, on imekandva vaimuga, kes oli teatanud, et ühes oma eelmistest eludest oli veel olnud Trueed, kelle nimi oli alangardek. Selle mehe haual Berlošeesi kalmistul ei puudu iial värsked lilled. Ja kogu maailmas sõidab kohale tema õpetuse järgijaid, et puudutada pronksbüsti misjärel peaksid müstilisel kombel täituma. Puuduta jah, südamesoovid. Sa kõnnid edasi mööda lahkunute linna esimest transversaal, ava need. Siin ta ongi madal valge hauakivi millele toetub valge marmorsilt sellel noodivõti ja kiri, märsisõlme. Kogu hauakivi ümbrus ning enamus kivi pindagi on eredaid, värskeid lillekimpe täis. Aitäh lauludest. Sel väär Peko Mõned meetrid edasi seisab teinegi päris värske haud. Lilled, küünlad, kauni noorem naise fotod. Märsi Marii Mariidrintinjaans 1962 2003. Noore andeka näitlejatari rumal ja mõttetu surm. Ballašeesi kalmistu vanemast osast võib kõigi nende sadade ja tuhandete ammuste hauasammaste seast leida veelgi nooremana siit ilmast lahkunud kauni naise haua. Marii vürstinna Valewska 1786 kuni 1817. Kaunis blond poolatar vürst Valevski abikaasa kohtus aastal 1807 Prantsusmaa imperaator ehm von Abartiga. Sellest kohtumisest kasvas kirglik armulugu ja mais 1810 kinkis Marii Napoleonile poja. Kui keiser Elba saarel pagenduses oli, käis Marii koos pojaga tal seal külas täieliku ja absoluutse saladuskatte all. Marie esimene abikaasa oli selleks ajaks surnud ja 1816. aastal abiellus ta Napoleon esimese näovürst Filipp Anto Andornan nooga. Järgmisel aastal suri mari sünnitusel. Tema süda maeti ornanov suguvõsa hauakambrisse Perlašeesi kalmistul kuid tema keha viidi koju Poolasse. Chapäen minuti valss Waleska kaasmaalase ja kaasaegse maailmakuulsa helilooja ja pianisti Frederick show kraaniga. Juhtus vastupidi. Nagu ta ise oli soovinud, viidi tema süda Hornis Poolasse ning paigutati ühte Varssavi püharisti kiriku piilaritest. Tema keha jäi Pariisi ning maeti 1849. aasta hilissügisel Berložeeriga kalmistule. Schopeani valget hauasammast ümbritseb siin must sepisaed, mille raudpitsi on pärgi ja lilli põimitud. Massiivse marmorsamba esiküljel on vahelises raamissopääni reljeef. Profiil. Ülalt samba otsast asuvalt istmelt vaatleb seda langetatud peaga õrn ja kaunis noore naisekuju lein. Varjulise külg tee ääres seisva soprani hauasamba läheduses. Bellašeesi vanemas osas leidub paljude muusikamaailma kuulsuste haudu. Rubiini Berliini Rossini ja peaaegu viimase kõrval avenüü printsipaale ääres puhkab linnaplaneerija Parun Housman, tänu kellele Pariisist tõeliselt suursugune linn sai. Nii palju hauakive on siin surnute linnas nii palju tuttavaid nimesid, nii palju lugusid. Aga neist vaid mõned üksikud, pisut tuttavamad. Mõned lood on omalajal lausa skandaalsed olnud seatud põnevamad Teie vastuoluliste isiksuste, huvitavate eluteedega. Perlažees on need kõik vastu võtnud, siin puhkavad Polünäär. Valisak Mul jäär, Oskar vald poole loa ja marssal paavst, kunstnikud, Kamelbezzarro years ära. Säärabernhanud jahise toreda Ancan. Tulusad Räki kuulsate lõuendit ning 19. sajandi lõpu Pariisi tantsusaalide kuningat, ärid Žannavril ja iivet, Lil päev. Rohkem kui 300000 hauda. Ühe nende kõigi hulgast pead sa veel ilmtingimata leidma. 1960.-te teisel poolel mõne hullumeelse aasta jooksul rokimaailma valitsenud Doors grupil Jim Morrisoni heaks muutusid maailm ja inimesed üha kummalisemaks, kuni ta lõpuks Pariisis selle kõik seljataha jättis. Otsekui oleks ta oma ülesande siin elus täitnud. Ta oli kõike näinud ja kõike proovinud ebajumal omaenese ning nagu me nüüd teame ka mitme järgneva põlvkonna noorte inimeste jaoks. Ka pärast seda, kui Perlažeest 1971. aasta suvel vastu oli võtnud. Kuidas küll leida Jim Morrisoni hauda? Kell suurelt Perlašeesilt. Plaanil seisab ta päris kaugel suurtest avenüüdest ja selle juurde ei paista juhtivat ka ühtki nimetud väiksemat rada. Aga selliseid suuri ümaraid muruplatse keskel lilledest tõusev monument on kalmistuplaanil vaideid üks ja kusagil siin lähedal peab ta olema vahest minna koos selle noorte inimeste grupiga, võiks arvata, et nemadki tulid Morrissonile külla. Õigesti arvatud seal puude all hauakivide vahel seisab veel rohkem noori. Ja ongi simmarisse, ongi siis Morrison? Siit oleksid sa küll kindlasti mööda astunud, otsides Jimmy nime rahulikult, üksteise kõrval, seisvatelt, hauakividelt või monumentidelt. Ta pole väike ja ilmetuse Jimi haud, ta on piisavalt väärinud. Kas aga ta on sõna otseses mõttes ära peidetud? Kahest küljest piiravad teda kõrged suured monumendid, kolmandast isegi mingi väikese kabeli kivine sein. Isegi hauakivi esikülg pole päriselt avatud. Sa pead kummaliselt ümber nurga piiluma, et seda üldse näha. Poolele teele on isegi madal metalltara ette tõstetud. Aga lilli on see hauakivi üleni täis. Sõjakaaslased on halliks läinud Jim Morrison kuid uute põlvkondade noored, kes sinu legendi tunnevad neid ka siin sinu juures. Osa neist tahaks sinu moodi olla isegi siin suurel vaiksel kalmistul ja sina ei elanud oma elu sugugi vaikselt nurga taga, niisiis on püütud su haud nurga taha ära peita, et sõika vele andunud fännid teiste siin puhkajate ja sinu eneserahu ei rikuks. Muidugi leiavad nad su üles ja tänu neile leidsid su üles ka kaks eestlast, kellele su nimi kuldset noorust meenutab. Seal Hay. Pariis tohutu pöörlažees, sadade tuhandete inimeste lõppenud lood. Võiks arvata, et see on üks sünge ja nukker paik. Siin taga ei ole natuke nukker, tahes-tahtmata vaikne, tõsine, saladuslik, poeetiline, kaunis kogu oma rahus sel sügisesel pühapäeval täis sadu tuhandeid hääletuid, jutustusi, elatud eludest. Paik, mis elab oma ajaloos saladustesse legendides.