1960, kui noor Adriano tšilentaano niimoodi rock n roll'i rallitas sai, kuulus Lukinowisconti valmis ühe oma parimatest filmidest. Rocco ja tema vennad. See on süngevõitu mustvalget olustiku trööstitus suures linnas, kuhu rokkobere päikeselisest Sitsiiliast elama oli tulnud. Dokumentaalstiilis neorealismi ja filminaari segu ning täiesti vapustav noor läände loon, kelle pärast seda filmi vähemalt kolm korda vaadata tuli. Linn, kus dramaatiline lugu aset leidis, oli Milano ja vähemasti ühe stseeni taustaks selle linna imelise toomkiriku katus. Aga kes siis seda tähele oskas panna, kui loon linal tegutses. Huvitav, kui levinud on itaalias nimi, viskunn? Ilmselt piisavalt mitte otsida sidet 20. sajandi tuntud filmi- ja teatrilavastaja neorealismi rajajate hulka kuuluva Loginovi Skonti ning Lombardia Schiba 10. sajandi lõpust tuntud seodaalide suguvõsa hilisemate Milano valitsejate piss kontide vahel. Aga ei või iial teada. Igatahes oli üks Milanos valitsenud viskondisid sängale Atso kõvasti seotud Milano hiigelsuure toomkirikusante Marii ennast tsente katedraali rajamisega. Ilusat pühapäeva, siis jälle kord. Mina olen Helgi Erilaid. Vikerraadios algas. Püha Peetri kirik Roomas Püha Markuse kirik Veneetsias, Santa Mariedelfiore Firenzes, Sämbitaale Ravennas, Santa Marianažente katedraal Milanos. Lisaks neile teenitult maailmakuulsatele on nii nendes kui teistes Itaalia linnades veel lugematu hulk suuremaid ja väiksemaid vanemaid ja uuemaid kirikuid. Itaalia vanadest kuulsatest katedraalist mõeldes võiks küll küsida, kuidas suudeti luua midagi nii imelist kui Itaalia linnriigid omavahel peaaegu lakkamatuid sõdu pidasid. Muidugi mõõdetakse nende suurte uhkete pühakodade rajamiseks läinud aega ka sajandites. Ja küllap võime nende loojate pühendumisele tänulikud olla. Praeguse suure Põhja-Itaalia keskuse millana rajasid insumrid, mis oli üks keldi hõim umbes 400 aastat enne Kristuse sündi. Ja nüüd järgneb sellele Lombardia linna ajaloos piknimede ja aastaarvude rida, mis kõik näitavad, kuidas linn sajandite jooksul käest kätte on käinud. Õieti on alates aastast 1395 juba tegemist Milano hertsogiriigiga, mis võttis enda alla suure osalambardiast ning kunagise Itaalia kuningriigi traditsioonilised keskused Milana ja Paavia. Hertsogiriigi rajas kes muu kui Milano tollane valitseja Jean kõle Atso Wisconti. Ühel 19. sajandi portree-l on näha seangale Atso jõuline profiil. Eriti tahtejõuline on tema ulatuv lõug, mida rõhutab sellelt veel kaugele etteulatuv terava otsaga lühike habe. On teada, et Jean ka läätse sai Milano valitsejaks tõugates mitte kõige ausamal moel troonilt oma türannist onu varnaba. Õige pea pärast ohjade haaramist Milanos vallutas sõjakas Kalazza Verona litsentse ja Paavia ning nii oli varsti tema kontrolli all peaaegu kogu puujõe org. Tema unistus oli ühendada kogu Põhja-Itaalia. Kindlasti pidi sellesse ühendus riiki kuuluma Molonia ja ilmtingimata Firenze. Molonia vallutamine läks aastal 1395 korda, kuid ferentseni ise endale ad sõi jõudnud. Ta suri palavikku septembris 1402 kuid tema valitsemise ajal aastal 1386 asuti Milanosse uut gooti katedraali ehitama. Ja nüüd oleks aeg meenutada veel 1000 aastat varem elanud Milano piiskopi püha hambroosist. Pühambraasiuse kohta, kes oli neljanda sajandi algupoolel Rooma kodanik on olemas legend, järgmine kui väike Prociasse üle lapsena mahelis lamanud, laskunud tema näole üks kord terve mesilassülem ja jätnud enesest maha tilgakese met. Tema isa pidanud seda poja tulevase kõneosavuse lausa mesikeelsuse märgiks. Seetõttu leiduvadki pühaku sümbolite seas sageli mesilasi ja mesitarusid. Bambroosius oligi kõneosav, vaevalt ta muidu Milano piiskopi toolini jõudnud oleks. Ta oskas kreeka keelt, mis tol ajal Läänes juba üpris haruldane oli, uuris piibli kõrval ka vanakreeka kirjandust ja õpetusi ning võitles noil keerulistel aegadel, kui kristlus ju sugugi veel valitsev religioon ei olnud igatpidi selle usule isiku eest. Tema teeneid peeti pühakuks kuulutamise vääriliseks ja tema pühapaigaks jäi püham proovisuse basiilika Milanos. Kuid ta on seotud ka Milano toomkiriku ehitamisega. Milano toomkirik, Santa Mariana ssente katedraal valitseb kogu vanalinna keskust. Kunagi oli siin roomaaegne foorum ning juba kolmandal sajandil veetuse basiilika. Viimase varemetele ehitati viiendal sajandil Santa Maria matšeoore Püha Ambroosiuse niinimetatud uus basiilika. 836. aastal püstitati viimase kõrvale veel teinegi kirik Santa dekla, kuid 1075. aastal rüüstas Milana tulekahju ja mõlemad kirikud said tublisti kannatada. Siis otsustati samasse kohta, kus aegade algusest ikka pühakojad seisnud, olid kahe kannatada saanud kiriku varemetest jumalaemale pühendatud toomkirik rajada oma ladina sõnast Toomus maja jumala ning temasse uskujad, tema aia ja ühtlasi ka katedraalkirikus piiskop kogudusele õpetust jagab ning oma piiskopkonda juhib. 1386. aastal otsustas tollane peapiiskop Antonio ta Saluzza oma väljakule aga hoopiski gooti stiilis kiriku rajada stiilis, mis oli küll rohkem Prantsusmaale kui Itaaliale omane. Otsus tehti ajal, mil Milaanot valitses peapiiskopi nõbu meile nüüd Jubadutavad Jean Kalazzovisconti. Milano elanikud olevat küll uut katedraali tahtnud aga sellist, mille ehitamisel oleks saanud kasutada puujõe orus nii tuttavat materjali, põletatud savi. Kuid savijalgadel ühe riigi ja selle valitseja prestiiži seisa, leidis Jean kale otsa Wisconti. Ta nõudis, et uus uhke katedraal ehitataks ka teistes Euroopa riikides tuntud gooti stiilis. Selleks oli vaja ka hoopis teistsugust ehitusmaterjali. Hertsog Wisconti leidis selle materjali malliore järve kohal kõrguvatest kandollija kivi murdudest. See oli marmor, mis toodi kohale mööda veeteed. Ja enne suure ehituse algust tuli tulevane peatsadelduvama tühjaks teha, lammutada seal seisnud paleed ja ristimiskabel. Vana Santa Maria Emaitsioone kirikukivid otsustati uues ehituses ära kasutada. Milanosse saabus uut katedraali ehitama suur hulk rahvast nii lambardiast kui kaugemalt arhitekte, insenere, skulptorid, ehitusmeistreid, maalikunstnikke, kivi, räidureid, siinseid kokku erinevate Itaalia piirkondade kultuurid, dialektid, erinevate meistrit, kogemused, kõik selleks, et luua üks imeline ehitis. Suur loomistuhin haaras ka Milano ja selle ümbruse elanikke ja nutikas Changale. Atso kogus koos oma peapiiskopi näoga kiriku püstitamiseks hulgaliselt annetusi kuid ehitustöid juhtima ja uuele katedraal line soovitud gooti välimust andma kutsuti ikka prantsuse arhitekte. Pariisist saabus 1399. aastal kohale Jean minio et seni tehtud töö üle vaataks ja heaks kiidaks. Pealegi jäi ehitusmeestel teadmisi ja kogemusi väheks. Niisugust hiigelhoonet polnud nad ju seni näinudki, ehitamisest rääkimata. Prantslane menio teatas, et kogu senine ehitis on purunemisohus, sest tööd on siin tehtud siineskientsia siis teadvuse seniseid saavutusi kuigivõrd arvesse võtmata. Järgnevad aastad näitasid, et prantslase ennustus täide ei läinud. Kirik seisis. Samas aga õppisid kale otsa insenerid ka pidevalt uusid tehnilisi võtteid kasutama. Töö edenes ja aastaks 1402, kui yangalatsu siit ilmast lahkus, oli peaaegu pool hiigelkatedraalist juba püsti. Küllap ta lahkus siit ilmast teadmisega, et tema unistus rajada Milanosse maailma suurim katedraal on täide minemas. Milano toomkirik muide, oligi tollal maailma suurim. Kuni Rooma uus San Pietro valmis sai. Kuid pärast kale hätsad Milano uhke toomkiriku ehitustööde hoog rauges, kuni jäi lõpuks peaaegu päris soiku. Et järgmise Milano ajalukku märkimisväärse jälje jätnud valitseja aegadel taas tuure koguda. Milano vanasti kuulsast haartsa aadlisoost pärit luda viicost sai Milano hertsog aastal 1494. Tal oli teinegi nimi luda ilm, moora, maur tumedamat sorti nahatooni järgi ilma Oro pidas väga lugu kõiksugu kunstidest ja kunstnikest ning soosis ka Leonardo da Vinci, kes oli tulnud Milanosse oma püha õhtusöömaaega maalima. Niisiis helisevad 22. oktoobril 1494 Milanos kõik kirikukellad, uus valitseja, Lodoviko seljas brokaat, mantel noogutab kaks tundi akna all tänaval seisvale rahvajõugule. Tema kaasa veetlev ja võimukas veatriidseteste oma kuldses rüüs näitab end samuti kaks tundi ja siis sammuvad mõlemad üksmeelselt katedraali poole. Ajalugu läheb edasi. Ajalugu läks edasi, kuid Ludovi kael moora jaoks polnud ta kuigi sõbralik. Tema lühikest valitsemisaega varjutasid sõjad prantslastega. Ja lõpuks juhtus selline kummaline lugu, et vastastikuse esid Ludovi koja prantsuse kuninga lõi 12. väed. Kuid mõlemas sõjaväes teenis hull Šveitsi palgasõdureid. Nemad olid väga hinnatud sõjamehed, keda juba paari sajandi jooksul lausa võitmatuks oli peetud. Kuid nad keeldusid võitlemast omavahel ning lahkusid nii Prantsusmaa kui Itaalia vägedest. Rikka ilmoro jäi prantslastega Vangi ja surigi vangis aastal 1508 kuid kunstide Zoozia Ilmo rajal jõuti ameti edasi Milano toomkiriku ehitamisega. Kaheksanurkne kupp Koppel sai valmis ja katedraali sees leidsid oma koha neli 15-st kujust koosnevat skulptuuride seeriat. Pühakud, prohvetid sib üllid ja hulk teisi piiblitegelasi. Keerulised ajad Milano hertsogiriigi jaoks jätkusid ning Milano toomkiriku jaoks samuti. Igal uuel valitsejal oli katedraal Ta oma nägemus, mida ta ka ellu püüdis viia. Kui peapiiskop Carlos murrame ja 1565. aastal oma kohale astuda viidi katedraalist välja kõik vähegi ilmalikumalt laadi monumendid, mis tähendas aga ka seniste Milano valitsejate hauamonumente. Kuhu need viidi, ei teadnud keegi. Morra Mea mõttekaaslaseks sai tema nimetatud ehitustööde peainsener Pellegrino Pellegrini. Kahekesi otsustasid nad, et katedraali tuleb ikkagi anda renessanss-stiilis välimus mis oleks rohkem Itaaliale omane ja loobuda nii-öelda välismaalt pärit gooti stiilist jääd fassaad oli veel suuresti poolel, kujundas Pellegrini uue sammaste, Abeliskide ja antiiktemplile omase viiluga sellist fassaadi ehitatud Milano toomkirikule külmite kunagi. Anne. Soosaare kommentaar ei tea, et ta on osake ja avaloomuga ränne. No väga hilja veel mädaneda, loba käivad. Kell on pool ja patarei nina vidiooda. Tähendab Ülo arengu. Ja keelenäppu ja veebilehtede patada saksa soola saanud väga hoolega. 1649 katedraali uus peaarhitekt Carlo Purtse teatas võrutava uudise. Santa Marianne ssente fassaad tuleb ikkagi algselt plaanide kohaselt gooti stiilis, mis tähendas, et jäävad alles juba valmis ehitatud gooti osad. Kaks suurt kellatorni kaasa arvatud. 1765 lõpuks saadi püsti arhitekt Franz essco Krootsche kavandatud toomkirikukeskne Torn pead pööritavalt kõrge 108 ja pool meetrit. Madon Niina torn. See tähendab väikest madonnat. Torni tipus seisis nimelt kullatud madonna kuju koopia originaalkujust katedraali sees. 1805 tulevane Itaalia valitseja Napoleon Bonaparte andis käsu Milano toomkiriku fassaad, et ükskord valmis teha entusiastlikult lubastajat. Kõik vajalikud kulud kannab Prantsusmaavara üle. Ajalooallikatest pole kulude katmise kohta kinnitust leitud, kuid see on küll kindel, et järgneva seitsme aasta jooksul ehitanud katedraali fassaad valmis. No ei paindunud taga, mädaneda loba, käivad. Nina videota tähendab ja see düno arenguid. Ta viitas Arhitekt Franciscus Saave oli põhiosas järginud Karla vürtsi gooti projekti ning lisanud kõrgematele akendele ka mõned uusgooti detailid. Ja ühe torni tippu sai Napoleoni kuju seisma pandud. Järgnevate aastate jooksul leidsid oma koha puuduvad kaared ja Tooranid. Kõik kujud ja skulptuurigrupid, seintel ja peafassaad. Juustel. Uued maalitud klaasaknad asendasid vanu. Viimased katedraali detailid said paika juba 20. sajandil. Nimelt viimane hoone paljudes ustest tunnistati pidulikult valminuks ja ka kogu hiigelehitus lõpetatuks kuuendal jaanuaril 1965. Ja millal alustas Jaan kale Atsamis konti gooti katedraali ehitamist Milanosse 1386 579 aastat, niisiis. Skandinaavia lumi noodi, komest kõmu. 579 kevadet, sügist ja talve. Ja see kümnete ja kümnete tuhandete meistrite kätetöö seisab nüüd siin uhke Milano peatsadelduvamal. Täiesti kirjeldamatuna. Sest kuidas sa imed, kirjeldad, aga peab ikka vist proovima. Kõigepealt Milano toomkirik on hiigelsuur, temast suurem on vaid Püha Peetri kirik Roomas. Ja Voldemar Vaga kirjeldab oma üldises kunstiajaloos Milano toomkirikus kanna mahult kõige suurem gooti stiili ehitusmaailmas. See itaalia ehitis, milles võib-olla kõige rohkem ehtsa gootika vaimu tunda on. Milano katedraali mahub 40000 inimest. Deka, eks tähendab see jov pürgimist kõrgusse, saledad kõrged, teravad tornid ikka ülespoole akent teravad kaared ikka kõrgemale, pikad peened sambad, õhuline kivipits. Kõik see seisab Milana peatsadel Toomal hiigelsuures, heledas marmor kolossis. See on nende vägevate gooti katedraali juures üks arusaamatu asi. Nad on hiigelsuured, kuid kuidagi elegantsed ja kraatsilised ja õhulised tänu taeva poole tõusvatele, heledad pitsilistele, tornidele ja tornikestele ja neid on ju loendamatu hulk. Ning pikisuunas liigendatud kujusid, kaari, reljeef, sambaid, ornamente täis fassaadile. Milano toomkiriku tornide tornikesed on siiski üle loetud. Neid on 135. Kujutle nüüd neid kõiki üles taeva poole tõusvat tohutust marmorhoonest mille kolmnurkne otsaviil järk-järgult astmetena kõrgemale tõuseb ise üleni äärestatud heledate, õhukeste pitsiliste, teravate tornikest Tereaga. Säntama riienessente peafassaadil on kokku viis tohututust keskmine neist kõrgem ning kõige uhkemini kaunistatud lugematute pronksfiguuride ja ornamentidega uste kohal reljeefidega ilustatud portaalid madalate ümarate kaar tähe all. Kuigi kootilikud pole ka teise korruse hiigelakende ümarkaared nende kohal kaunistuseks klassikalisi templeid meenutavad viilud. Milano toomkirikut ehitati ju 579 aastat. Üht-teist on alles ka neist aegadest, mil koodistiilist loobuda oli otsustatud. Kuid mida kõrgemale, seda kootilikumaks lähevad nii fassaad kui kogu ehitus. Tohutut teravkaaraknad, teravad viilud, teravad tornid, inimese teekond sinna kõrgele jumala juurde. Oma teekonnal jumala juurde Milanos ante Mariannažente katedraalis pole inimene sugugi üksi. Tal on sel teel üksjagu avastamist. Kiriku lööve Pälistavate monumentaalsete kõrgusse pürgivat kapiteelide ja tornide otstes seisavad pikkades ridades märtrid ja pühakud. Suure ristlevi läheduses loovutavad nad kohad patriarhidele, prohvetite leia kuningatele. Kuni vana testamendi põhitegelasteni välja. Tervet katedraali kaunistab 3000 403400 erinevat raidkuju. Eriti uhke võib vist küll olla rännak mööda toomkiriku katust, mille marmorterrassi äärestavad kahelt poolt pikad read. Ühesuguseid kõrgeid Kivibitsilisi walkijaid, torne ega torni otsas kivine pühak või prohvet. Ja kõige kõrgema torni otsas troonib linnavalvav nelja meetri kõrgune Madon. Niina ja linn ulatub udustesse kaugustesse, kust paistavad Alpide tipud. Milano toomkirik kõrgusse tõusvate heledate pitsiliste gooti marmortornide hiiglaslik kogum annab oma külalistele pisut ikka ka aimu sellest, milline võis olla Santa Maria Nažente oma pika tee alguses, siis neljandal sajandil. Just sissekäigu seina juurest viib kitsas trepp alla kunagise ristimiskabeli asukohta. Seal on näha kaheksanurkse ruumi, seinte varemeid ning üksikuid mustvalgeid põrandakive. Need on seisnud siin on kaudu 1700 aastat. Katedraalis sees olles on tõenäoliselt tajutav selle hiigelhoone pealöövi pikkus ligi 150 meetrit. Nagu ütleb Voldemar Vaga, on meil siin tegemist viie löövilise basiilikaga välised löövida, madalamad sisemised kõrgemad. Neid eraldab üksteisest 40 hiigelsammast. Meie võime siin üle lugeda lööve ja sambaid, kuid asjatundjad avastavad ka kogu põhiliselt 16.-st sajandist pärit suuresti Pellegrino Pellegrini kavandatud interjööri sügavama sisu. Ja kirja on pandud nagu kõik keskaegsed ja eriti gooti katedraali. Ta oli ka Milano toomkirik kogu oma arhitektuuri ja kaunistustega rajatud selleks et edasi anda kristlikku lunastuse sõnumit. See sõnum oli tõusvasse katedraali ning sajandite jätkuvus edasi kantud. Jumala jõudmist inimese juurde on kujutatud apsid. Kesksel maalitud klaasaknal roosakna filigraanse Se marmorpitsi paigutatud skulptuur annab kogu templile. Idast tõusev suur päikeseketas sümboliseerib Jeesus Kristust. Paremal kuulab Neitsi Maarja hämmastunult. Tema ees põlvitavad peaingel Gaabrieli, kes toob talle taevase sõnumi. Maarja nõusolekul astub Jeesus inimkonna ajalugu. Ko. Pühambroosius jälgib tänuliku imetlusega Milano elanikke uskliku vagadust. Santa Maria jänes seente katedraalis nagu igas teiseski kirikus on igal skulptuuri reljeef, hüljes Tseenil oma kindel tähendus ning sisu. Seda teades oleks kahtlemata hoopis huvitavam ja õpetlikum kirikuid uurida ja vaadelda kuid võib arvata, Teadjaid just väga palju ei ole. Niisiis imetleme kirikutesse kogutud ammust kunsti ja kunagi elanud meistrit, teine pärast loomingut. Seda on uskumatult palju ka Milano toomkirikus. Kunagiste peapiiskoppide sajanditevanused sarkofaagi Marko Karelli sarkofaag kes annetas 35000 tukatit katedraali ehitamiseks, Pellegrino Pellegrini loodud kolm uhket ja vägevat altarit vaimulikule määratud altaripoolses kiriku osas Prespiteeriumis seisab Pellegrini tempel, kaks vase ja pronksiga kaetud hiigelkujudest toetatud kantslit. Transport disseisab kaheosaline hiigelkande laaber toetudes 12.-st sajandist pärit alusele, mis kujutab enesest viinapuude aedviljade ning fantastiliste loomade imepärast kogumit. Heabsiidi all märgib väike punane lambike seda paika, kus asetseb imeline reliikvia. Üks nael Kristuse ristist. Püüa, kuidas püüad, ega sellise hiigelime kirjeldamisega kuigi hästi toime ei tule. Eriti veel, kui su käsutuses on vaid fotod. Ehk siis tuleks anda sõna kellelegi, kes Milano Santa mari jänes seente katedraali atmosfääri endasse hinganud on ja tema kivi pitsi oma käega puudutanud. Ja kui tegemist on kirjanikuga, siis tema leiab kindlasti õiged sõnad. Magdrueen on leidnud järgmised. Milline ime see küll on, nii suursugune, nii pidulik, nii suur ja ometi nii habras, nii õhuline, nii kraatseen, tohutult suur ja raske ja samas tundub ta otsekui Viirestusliku härmatise-ga kaetud jääloss mille soe hingus hävitada võiks. Keskmist viiest suurest uksest vääristava reljeefi linnud, puuviljad, loomad ja putukad on nii puhtsüdamlikult marmorist välja raiutud. Et nad tunduvad elusolendid. Täna ja figuure on nii tohutu hulk ning nende kujundus nii keeruline, et sa võiksid neid huvi kaotamata terve nädala uurida. Igast selle hiigelehituse nišis igal pjedestaalil aluses tornideta põdeni välja seisab marmorkuju ja iga kuju vajaks eraldi uurimist ja kõrgel ülal tohutul katusel tõusevad õhku. Lõputuna tunduvad ornamentidega ehitud Kiviibitsiliste tornide read ja läbi nende rikkaliku raamistiku vitsa kaugelt taevast näha. Kõrgete tornide pikad read otsekui hajuksid kaugusse ja siin ülal näed saed marmorkuju iga torni tipus on inimkasvust tublisti suurem, kuigi Al maa pealt vaadates tunduvad nad nukkudena. Ma ei mõista, kuidas küll on inimkäed suutnud luua midagi nii erakordset ja kaunist. Nõnda on kirjutanud maak Trueen Milano toomkiriku kohta.