Palun, tõmba see kiir on nüüd algava saate pealkiri. Kutsume luulesõpru Jüri talveti luuleilma, mida tutvustavad autor ise ja näitleja Raivo Adlas. Jälle painutatakse meid üle noa vaheda tera. Ühel poolpäev, mis paistis juba päris kindel koduraamatud lohuke toolil, vertikaalse tarkuse muigab tunnimees. Ja teisel pool öise rongi metallkaugusi kahmuvad kilomeetrid vastasistmel võnkuv, vaikiv pea uneski valmis hoolsasti hoidma oma mõtete narmaid. Ühel pool päev peaaegu nagu taim meie küljes, sirgudes vähehaaval parasiidiks meid, jättes teisel pool see, mis ta ongi. Võõras, pime, tabamata kuristikud, pattude metsad, ihardoiged, kõik, mis riita, laotus seegi lükatud jälle. Aga lõpuks keegi ei ütle, et oleks võimatu puhkus. Suure soojad kivid mere ääres ja selginud pilk, mis tasapisi Üheksaveega. Inimesed istuvad, käivad, kõnelevad, söövad. Kõigil on näod, ilmed, silmade värv. Seda võib näha. Kuid nägemata jääb tundlate mets. Liaanid, mis väljuvad ajudest, veresoontest, närvide urust, roomavad tänavail, vaateakendele turnivad läbi seinte sängida saladusse, uurduvat, olla näitsiku kuldsesse, liiva klammerduvad magnetina kõige omataval külge, lootes põlistada oma kojad. Lasevad end erutada punasel või kohutada mustal uksel. Igatundele kaitseb oma Valdjat. Ühe juured vaevalt tilpnema taju äärtel. Teisel on nendeks rindade tuletornid, kolmandal algavad nad sealt luude ja liha alt kus õieti midagi pole. Aga ta liigub lindude lennuga samal kõrgusel. Avarusele. Nähtamatud tuuled puhuvad selles metsas nähtamatult tornid redestavad, välistavad liaane, need katkevad, ent haarduvad üksteise taas võideldes põlastades, kiindudes, maa iga-le vapustuse vastates nähtamatult kerkib inimlik mets. Uus elu. Uus usk, uus elu, milles seda luua, kui ümberringi sammugi taganemata seisavad neli seina seisab torn, mille ustest pääseb ainult sisse. Muidugi mul on meeles sinu hingeõhk, mis kurbedel tundidel oli alati puhas niisama puhas nagu sina ise. Sa oled mu juurde märkamatult toonud ühed väikesed elud, kes mind mõnikord puudutavad minust oma kaaslast õue kutsudes. Siis lõpetasin selle töö, silitasin peoga üle viimaste kivide. Oli hommik, astusin välja, aga toredama lossis unustasingi põlema. Kuulanud, kuidas teie ise oma luuletusi loete, on esimene küsimus, et kas nyyd lugedes teelate jälle nad läbi või kuidas oma luulet lugeda. Jah, võib-olla tõesti. On siiski selline küllaltki kordumatu akt, minu meelest kordumatu toiming. Kõige ehedam on ta siis, kui on ikkagi kirjutades ja nähtavasti siis igaühele, kes seda loeb vastu võttes võib-olla jah, see esimene lugemine on kõige tähtsam võib-olla ka üle lugema, midagi annab, ka need on, on suhteliselt vanad, võib öelda, nad on juba ligi aasta aega tagasi kirjutatud. Võib-olla jah, tõesti, viimase aja sellest, mis ma olen suutnud kirjutada võib-olla kõige viimist töötumad ja võib-olla kõige lähedasemad sellele luulele, mida ma oma kujutluses pean enam-vähem heaks luuleks. Aga niisugust luulet kirjutada on äärmiselt raske, sest et nii või teisiti Ta on kogu aeg on tegemist mingisuguste ohtudega kuhu luuleta võib langeda, ta võib minna liiga abstraktseks sellise luulega, kus on põhirõhk, on kujunditele. Ja need kujundid ei pruugi alati haakuda tegelikkusega, kuigi minu arvates luure, luure peaks kuidagi tegelikkusega siiski sõlmama ja haakuma on kogu aeg mingisugused sellised äärmused, ohtlikud äärmused, millest see minu arvates luurata ei peaks laskuma. Ühelt poolt ütleme selline puht impressionistliku luule, mis võib-olla ainult mingisuguseid üksikuid, et tema võib-olla tundehetki tabab, mõnikord võivad olla ainult küllaltki ehedad, ehtsad, aga samas niisugust luuletan tõesti liiga palju. Ja minu arvates võib see noh, sellist impressionistliku luuletajat suhteliselt keskmisel heal tasemel kirjutada võib-olla iga iga kolmas inimene, see on natuke võib-olla liiga vähese selles luuras puudub oma selline kontseptuaalne, keskendus mingisugune just filosoofisem kujund selles enamasti puududa. Ja teine äärmus, mis on isegi veelgi ohtlikum ja mida on väga palju ta eesti luules see on minu arvates on jutustamine mõtte jutustamine, see tähendab, et räägitakse millestki aga praktilised, jutustatakse mõtet, see jääb liiga paljaks skeemiks ega, ega ole kujundit see, mis õieti tee mõtest, luure ja kogu aeg, need niisugused karid varitsevad iga luuletajat. Äärmiselt raske on, ütleme, neid eri tasandis seostada, mõnel üksikul õnnestub mõnes üksikus luuletuses täpselt mu enda luure kohta, täpselt samuti arvan, et et see on vaid väga üksikuid õnnestumisi. Peale selle muidugi igasugused muud ohud veel, seal on paljusõnalisus ja sellised asjad, mida, millest muidugi keegi ei ole päris vaba. Neid loetleme ei ole, ei ole kindlasti kerge kunagi. Ja see on siiski küllaltki haruldane, kui, kui valmib tõeliselt hea luuletus. Ja kui mõni arvab, et luuletust kirjutada on kergem kui proosa, siis ei ole niimoodi head luuletust. Väga head luuletused on täpselt sama raske kirjutada nagu väga head proosat. Te olete väliskirjanduse õppejõud, te olete tõlkija. Kuidas on seotud luuletaja teis teie igapäevase tööga? Ma kujutan ette nii, et see igapäevane töö, mis muidugi mõnel hetkel võib muutuda rutiiniks ja kindlasti mõnikord muutubki sellegipoolest kuivõrd see on kirjandusega tegelemine, siis ta nii või teisiti noh, aitab mul natukene avardada oma teadmisi. Sunnib avaldava teadmise, sunnib laiendama eruditsiooni ja sunnib mõtlema ka kirjanduse loomingusse akti üle üle, kuidas kirjandus on realiseerunud ajaloos läbi erinevate aegade, missugused kirjanduse tüübid, missugused võimalused ja see on igal juhul, on, on see, on see väga-väga kasulik olnud mulle, et ma ei kahtle, et, et need on sotsialistide vastastikku seotud ühelt poolt kirjanduse õpetamine ja uurimine ja teiselt poolt kirjanduse enda loomine. Aga külge sealjuures, kas tõlkimine mõjutab kujundite valikut või midagi, tähendab seda on ikka teie puhul otsitud. Jah, seda on otsitud ja ma arvan, et ta nii otseselt ei mõjuta nii otseteed, lausa mingeid mingisugust kujundite valikut, aga ta aga ta mõjutab just nimetasite tunnetuslikku alust selles mõttes, et ta mõjutav teatavaid põhimõtteid, millest kirjutamine algab. Näiteks sisulised luuletajad, kellega ma olen rohkem tegelenud omal ajal koos Ain Kaalepiga, tõlkisime hispaanlase Vincent Alexandre luulevoliniku Loomingu raamatukogus ja samuti umbes samal ajal Kataloonia luuletaja Salvadoris prio voliniku ja kumbki neist on kaudselt muidugi on mõjutanud jällegi see mõju ei ole otsene, seda on andnud teatavaid impulsse, teatavaid mõtteid, üksikuid mõtteid selle kohta, kuidas, missugune luule võiks olla ütleme, Alexandre kaudu. Võib-olla ma avastasin selle, kui palju tegelikult soosi luule võib endas hõlmata ja kui muidugi õnnestub, kuidas ta suudab palju väga palju objekte poetiseerida ja kuidas on, on väga palju võimalik hõlmata luulesse. Aleksander luule on ka selline pantestik luule, elukõiksust hõlmata püüdev luulega, aga teiselt poolt seda tüüpi luulel on muidugi alati see oht, teata paljusõnalisus poole kalduda. Jällegi muidugi väga üksikutel hetkedel on võib-olla siin mingi õnnestub õnnestunud süntees on võimalik, aga Vincent, Alexandre võib-olla isegi veelgi rohkem on mind õpetanud selles mõttes, et et just tema luules ma leidsin selle erilise kujundi tiheduse erilise kujundi tiheduse, mis on peaaegu keskse tähtsusega peamise tähtsusega üldse minu jaoks kogu luules. Ma tean väga hästi, et ka tema, see kaugeltki alati ei ole õnnestunud ja vähem on see õnnestunud, minul aga vähemalt selle poole me oleme siiski püüelnud, kus on ka muidugi alati olemas mingisugune filosoofia, mingisugune mõttemaailm kindlasti mingisugune kindel suund mille poole liikuda. Aga see kõik on alati tingimata kujundite kaudu. Palun, tõmba see piir. Nüüd, kus ta on kõige lähemal meile, sinule see roheline tuli, mis avab maagilise väega mu samblase metsa avaras, sädeleva oru salajase sügavikku. Ja näitab mu silmile välkude saledat torni algavat pidu, mida vaevalt aimata julgen, laseb su kätesse voolata magusat nisuväljalt, mille ainsaks piirideks on minu uinuvad mäed. Nüüd kus igavene janu on samuti vihmaks ja tuul ise tähendab Kuuno vaikust. Pilved on saanud puuks minut pilvedeks ja minu uni mahedaks mullaks ja sinu lumi nii päikese kuldseks seemneks. Nüüd palun kas oma südamega või minu haavadega, tõmba siiski see piir sinna, kus välgud ei jõua järele sõnadele. Tund ei tagasi tõrjuma enam ainuski, naeratus, teispoole, valguse, kindlaid valle sinna, kus lõpeb päev ja külmad käed juba rebivad sinust ema ja isa jõgi, mis kuivab su all kalju, mis mureneb sinu kohal piir, mis ütleb sulle ja minule ütleb puhta ega seda, mis on meie armastus, kus meie armastus algab. Sinna, kus kõneleb vaikus sinna, kus möllab Ferry. Sinna, kus puud on noored sinna, kus kahekesi tajume ainsat soojust läbimas meie kehi. Samas sunniks surmaks, mis on hingede meri, puhtasse vaikusesse, lahkume kahekesi. Keset lillede ja hellituste hommikut sooja ihu ja kirglike kallistuste metsa armastuse hõngusid, mis voolavad jalgadesse südamesse, tõusevad tumedaimast kuristikust läbi meie kehade, kandes mehe meeled mõistusegi kujutuse, Hergetel tiibadel, surematuse riiki. On ainult hing, see, mis valuta püha, leidmata lohutust selles keha hiilgava lennus. Selles jumalikkuse jätkuvuses. Tõususurmade üle on ainult hing see, kes teab kõikide kehade kõige sügavama kõige kaunima kohtumise taga valutavad silmi kannatavat vaikust. Surma, milles hommikut ei ole. Sa ära lendate juurest. Kui ma jutustan sinust merega poevad lainetesse su huuled. Kui ma kõnelen sinust, vihmaga. Paljas puu on su ihupuud. Kui su järele valuline temaga ikka su armastust kuulen. Kui nende kuumade päikesehäälel mind ihaldavate silmade tagant leian üles mind aina sügavamale magusasse unne kutsuva läte ei tea mada hõngudesse lahustades kunagi ta kallaste pehmet liiva puudutades kunagi. Kas ma pöördun tagasi? Siin on nägu, mille sul neid nõlvu soojas suudlusestuminevaid värve võib armastada lõputult. Mida võib armastada ilma nägemata üksi puudutades huultega pääsukeste hapraid pesi nende pesade põhjas peituvate järvede lüümet vett kutsudes oma suu viivuks kaugemale hõõguvast koldest, et siis seda vabamana kahtlustest sulada veretava peatumatu Koiduna läbi hämariku läbi pimedamaks. Mets, mille lõhnades tunneb rändaja teist ja veelgi sügavamat metsa veelgi sügavamat järve, mis ainult ohkab oma rikkuses teadmata isegi, millal ja keda oodata. Kinkides end igal tunnil igal hetkel esimesele väsinule, ühtviisi hoolimatule, päiksele, kõige kurvemale kannatajale lohutades, ühtede lämbuvad südameid ja teistele nende südameid andes ja kolmandatelt neid võttes. Siin olen mina ja ma ei tea, kellele kingib see helde armastaja minu ihu missugusele, olendile või inimesele. Ma loodan, et heale. Aga ma tunnen surma tema hingetuse embuses. Tunnen maa oma sunnist, surma ja valu lõppemisest, valu lahkumisest, mida oodates mile pöördumatut tulekut teades lõpuks mitte varem, mitte iialgi enne tõeliselt, ainult siis olen ma oma süda. Olen maa. Mitmel keskpäeval heleda päikesega ja eriti tundes end Meil nii harva ja haruldase päikesekülalisena. Olen lapsena imetlenud tema valgust, mis tillukeste Stabrastest kätest kasvatab tehaste metall-seid õisi laseb nende vahelt lendu kosmilisi linde paneb südamed põksuma ainsas rütmis, peaaegu eksimatute kelladena. Luuegümnes illusiooni kuule, aia mõõtjast korraldab hiiglasuurt inimruumi, kui maagilist avanevad ja sulguvad ja avanevate ustega. Ja seetõttu üha ärkavate noorte lootustega imeteatrit. Päikese pärani silmi külalisena ei taha ma ära tunda neid vaeseid pimedaid, kelle konar, kepp õhtu-õhtult järel jätmatu jonniga Songib mu akna ees hämara prügikasti yhtsas räpas. Ahtas sõõris, kus üle või läbiminekut lõplikult teadmata jäävad. Ja kui ma nad ära tunnen, ei tea ma enam kellele laulda. Kas pimedaile või päiksele. Sõna on taganenud taas minu eest. Nüüd, kus varisevad vanad kestad haprunud jäässe viskuvad päikesenoad. Salajane soojus, vallandub sinu muidu nii jahedais kätes. Ellu ärkab end talvesse unustanud kärbes. Ja sõnad luituvad, kaotavad oma värvi. Rohelised sõnad, mis ennustasid maailma ühtsust. Sinised sõnad, mida kuulda, oli mõnikord külm kollased sõnad, mis kallistasid kahjuks ainult kevadel. Isegi kirgede purk, purused, sõnad kahvatusid hallid ja mustad sõnad, mis tähistasid mõtteid igapäevase vaimukord kõrgemaid, kord sügavamaid uurdeid ei tundnud mind üldsegi ära. Kõige valusam oli pillata sõna tänavale lootusega see uuesti üles korjata ja selles kuulda, hulkade hääli aga vastasid võõrad kajad. Ja siiski jääma selgitama oma sõna seda, mis ei vajagi vastust viimse käänaku järel. Sest põrmu kurt see on olemas ainsana edevuse hilpudes paljana surma ikka lama tuttavana ainsana lubav sündima jalgel oma jäljes aimata valgust. Nii mööduvad päevad ja nädalad isegi aastakümned küllalt pikad, et ikka veel kergendust loota. Õnnetus kasvatab endale selga sileda muru, tõmbub sügavale salaurgu. Paistab, et sina ei olegi vanemaks jäänud. Su hambad on noore pilli roositked, võrsed. Endiselt ei räägi rahvas muust kui kuninga haledas varjust, kes haudade vahel ekseldas aset otsib. Aga varvaste all varisevad mulda, tema taeva teeks, peab ega mõtlegi surra. Küll leidub haadises juba saksu, kes alla käske saadavad ja rahvale teada annavad, keda pidada sõbrad kaks ja kelle heaks rühmata. Sulepea mu laual on ühtviisi raske juba 100 aastat aga minu süda on sellest 1000 korda raskem. Lihtsalt surmad on vihmapiisad, mis veidi märgavad hinge aknaklaase, kuni uus päike, Nat kuivatab. Luuletajad palvetavad vabaduse inimese poole. Aga üleval põrgus ei ole kõrvu nende sõnu kuulmas. Või kuuleb ainult Kerberos ja kolm päise lõrinal eksitaja kallale tormab. Kuidas jätkata selles koridoris tühjuse poole viivas Kerberose paljunäoline kuju, tagasiteed valvamas? Üks nägu lörisemas mu lapse ja valguse peale. Teine tuhnimas mu suguvõsa kalmu kurblikus käpas. Kolmas ja himu Raim lohutamas mu sõprade ja mu armastuse jälgi. Ei, ees on vaid tasane tühjus. Põrgu siin juba algab ja kannatajad on süüta. Need, kes kahtlesid, tegid õigesti, õpetussõnu pühitsetud, kuulda võtmata. Need, kes armastasid, tegid õigesti paberist hirme käristades hõõgvel kehade vahel. Need, kes usaldasid, olid puhtad. Need, kes kannatasid, kõrgetakse lindudeks, tõusid ja lendasid kaugele üle igavikude mere. Siin põrgus, selles koridoris kõik kannatajad, politsei süüta. Kevad äratab sinililled, kannikesed armastajate silmad kohtuvad üha üle kauguste üle merede. Metsad vallandavad endi soojemaid tuuli, suve tulekul. Aga taevas, kui ma iseendasse kaua vaatan, suletuks jääda. Kas pole nüüd hoopis põrgu väravad, mis avanevad ülal? Kas ei murdu ühtäkki naeratavate inglite tiivad, kui alt maa pealt vaevu-vaevu neid riivama jõuab? Kannatuse? Minu. Kas ei heida nad endalt ehmunult headuse edeva rüü, et närvlikult otsima sööst oma kuratlik, raudseid, turviseid? Ma vaatan iseendasse, kaua Sis palvuseks pilgu tõstan. Kuid sulguvate pilveväravate vahelt vahib mulle vastu libesilmne saatan. Ja iga kord, kui vasksete häältega läbi tänavate metallsettetunnelite läbi inimeste, külmalt kõlisevate rindade hõigatakse parastades teda ei ole enam hõigatakse uhkustades teda ei ole enam. Hõigatakse himu rõõmuga, teda ei ole enam. Hõigatakse kahurite kõmisevate kogupaukudega hõigatakse alasti sõdurite närvitute kehadega. Teda ei ole enam hõigatakse noogutavate ametnike klaasitud hingedega. Teda ei ole enam läbi telefonikabiinide, teda ei ole enam läbi tänavanurkade, teda ei ole enam läbi turu väravate, libisevate, pidurdamatult paotuvate plagisevate suude. Teda ei ole enam. Kuuleme meie kuuleme meie aina üle Rutjuvate aastate läbi hingedel asuva harjumuse igapäevase tolmu. Tasa sahisevad leebest juustest. Igavesti on ta kurbusest tumenenud niiskist silmist. Igavesti on ta pehmelt liginevast kirkas ihust. Igavesti on ta õrnalt Tuksatavast kätest naeruks, avanevast, imestavaist, tuultest. Igavesti on ta nõrgast väga nõrgast Hellast südamest, puhtast, väga puhtast kannatusest taga, puhtast alust. Igavesti. On ta igavesti, on ta. See, et tund lööd ja ennast anda, kord tuleb mullas vaikuses sõrmedes jäämise rahu. Mis kaob õhtuste soodustuseks ka kartes küsides üksi ja teadmatu tasu. Ennast andev kord tuleb. Kas kuulsus veel varjab kiivalt lapitud kuub ümber Nutrunud aru anda tuleb? Kas ametitoolide nihelev raskusi ka ühes sinu südame pleekinud sadul anda tuleb? Kilpe langeb ja südametükke plekist paigad, kui soojust, veenid ei talu. Rammus hoog, kuumase ja kõigele lisaks rõõmus süda mis enam sinus ei asu. Kas tähendab see jõge hommikut mis oma kiirtega marrastad, meie südant põletab tulise sõõri ümber meie elude magusat kivi, mis oma arutute süütute suurustega lämmatab meie hinge. Armastada. Kas tähendab see selgust, mõõdetud nurki, piiritletud kõrvalekaldeid, puhastatud helisid, muusikat, mis oma kehatute kallistustega riivas tummalt teadvaid, Veitlevaid tähti? Ainsat sõna, mida keegi enne lõputuid aastaid lõpmatust igatsemata lausunud ja kohe unustanud oli? Armastada kas tähendab see mullal hingavat habras südant vahavalges üksinduses, kuhu enam ei jõua mahajääjate lohutuseks valmits sõna südant mis puhtal silmil vaatab rõõmsate jääjate kurbi hulki südant, et mis avaneb mullas ja teab ja valutav. Kas tähendab see muud? Kuulsite Jüri talveti luulet, mida esitasid autor ja näitleja Raivo Adlas. Saate režissöör oli Astrid Relve, helikujundaja Jaak Ojakääroperaator, Lilian Veldermann ja saate koostas Maarja Pärl.