Ta vallutas Anton brokne Kraasi 1894. aastal. Tema viies sümfoonia täitis kõik ajastu märgid. Vajalik ülesehitus, korralik helistik, suur orkester ja titaanvorm. Austria-Ungari impeerium oli saavutamas juhtpositsiooni Euroopa poliitikas ning taotles visalt tunnustamist riigina. Number üks Anton progner oli täies oma hiilguses. Kas ehk nüüd lõpuks tunnustatakse ka teda kogu maailma heliloojaks number üks. Sel samal, 1894. aastal kirjutab üks kolmekümneaastane prantslane orkestriteose mille ühestainsast flöödi meloodias piisas, et 20. sajandi modernse muusika ajalugu võiks alata. Kogu Pariis oli hämmingus miks on laval suure orkestri asemel mingi väike inimrühmitus, kus vajalik algus, peateema ja kõrvalteemaga mitte mingi ebamäe, kraane, flöödi susisemine, kuhu jäävad tempo, Ko jääb rütme. Ja miks ei ole meile veel ühtegi kindlat helistiku antud. Juba kooliajal vilistas Kloote visii nende reglementide peale, mida talle konservatooriumis püüti õpetada ja otsis agaralt uusi väljendusvõimalusi. Muusikaakadeemiasse teda pärast vastu ei võetud. Ja ei läinud palju aega, kui ta sellesama nüüd kuuldava fauni pärastlõuna kirjutas. Imelik küll, kriitikud ja publik võtsid selle vastu üsna heasoovlikult ning teosest kujunes debiicii läbimurre Pariisi kõrgemates seltskondades. Erinevalt Brucknerist või kogu maailmas tol ajal valitsenud romantilisest parandusest hakkab Devisii end üha vabamalt tundma muusika seaduspärasuste keskel. Selle asemel, et kirjutada selgete vormidega korralikke lugusid kasutab ta ainult muusikalisi ideid, mille eesmärk on kuulajat inspireerida end mõnes kaunis maastikus mõnes müütilise stseenis ette kujutada. See oli midagi uut. Nii vabalt polnud veel keegi muusikaga ringi käinud. Pariisist moodustus samal ajal kujutava kunstikeskus ja samad tendentsid, mida debiicii alles veel otsis, leidsid väljapääsu kõigepealt maalikunstis. Need tolleaegsed prantsuse kunstnikud loobusid kõigi üldiseks pahameeleks esemete täpsest kujutamisest ja pöörasid järjest rohkem tähelepanu valguse ja meeleolu kujutamisele tehes seda võimalikult ebamääraste ja häguste pintslitõmmetega. Praeguseks on klassikud. Liitudes tihedalt selle nõndanimetatud Impressionistide rühmitusega lähenesite visii järjest rohkem sellele samale tunnete rohkele värvi külasele ja õhkõrnale maailmale, nagu seda Impressionistide poolt loodud maailm oli. Viis aastat hiljem, aasta enne sajandivahetust. On debiicii oma orkestriteoses Nocturnid jõudnud lõpuks samale tasemele. Ta külvab rikkust ja looduse ilumeeleolusid ja töötlemata ideid ja lausa varrukast ja jätab unarusse kõik klassikalised arendused ja töötlused juhindudes ainult ühest eesmärgist. Meeleolu. Muide Ta tähistab seda meeleolukast esiettekande õhtul mitte ainult oma abikaasa, vaid ka armukese mahajätmisega ja too vaene üritab ennast ära tappa, mis tal küll ei õnnestu. Mõne aasta pärast leiab ka päris abikaasa ennast maha lasta. Aga südame asemel tulistab ta endale hoopis õlga. Locturnide esimese osa pealkiri on pilved. Umbes samal ajal läheb üks pank Austrias pankrotti ja kõik selle töötajad vallandatakse. Üks nendest, Austria juudist Arnold sönberg hakkab selle peale aktiivselt heliloominguga tegelema. Komistab samade probleemide otsa, millega noor debiicii parajasti Pariisis tegeleb. Euroopa rahvaste hulgas sigineb rahulolematus. Kontrast vaeste ja rikaste vahel on läinud tagasipöördumatult suureks ning keegi ei metsiseda inimeste vahele tekkinud lõhet enam kinni. Takerdutakse teiste varjatud asjade ja mõtete taha. Kogu Euroopa kultuurielu on tabanud suur metafüüsika. Laine kirjanikud, kunstnikud on hakanud paaniliselt otsima teispoolsust elu varjatud mõtet. Mängu ilmuvad sümbolid, vihjed, midagi ei taheta enam öelda otse vene heliloojast. Krabin leiab lohutust teosoofilistest ringkondadest. Hilisromantika suurimaid sümfoonikuid Gustav Mahler tegeleb looduse ja inimese kokku sobitamisega. Maailmakirjandust valitseb tol ajal belglane morismeeterlink, kes on võimeline pikki romaane kirjutama ilma, et seal midagi erilist juhtuks, sest igast toori muutuks kriitiliseks ja kus peategelased vahetavad vaid tühja-tähja said ja palju ütlevaid repliike vihjates vahetpidamata müstikale jämeta füüsikale. Selle juured on palju sügavamal. Juba vaagne Ravas uksed sellisele mõtlemisele ligi 30 aastat varem. Sajandivahetuse paiku teevadki kõik Euroopa heliloojad Kadebiicii sönberg palverännakuid Bayroti Wagneri poolt ehitatud ooperiteatrisse ja naasevad sealt vaimustatuna tagasi. Wagneri Kromaatiline ja müütiline maailm on nad enese poole võitnud. Sellest peab saama uue muusika päikesetõus. Heliloojad välja arvatud ehk rebiysii, võtavad eeskujuks Wagneri suurejoonelisus paisutades orkestreid yle mõistuse suurtesse massidesse ja pikendades teose kestvust. Nõiaring läheb järjest kitsamaks. Konkurentsi tingimustes tahavad kõik teineteisest üle lüüa, luues üha monumentaalsemaid ning surematumaid teoseid. Samal ajal küpsevad õhus juba esimese maailmasõjatundemärgid ning kõik tunnetavad, et ollakse liikumas suure kriisi poole. Aga keegi veel ei tea, kuidas paise vallandub. Anton Veebern, Schönbergi õpilane, kellest meil hiljem veel palju juttu tuleb kirjutab alles veel ilusaid peenest romantikast läbi. Kui see miski versioon tollel ajastul Webernon tollal alles 20 aastane Schellenberg 30 kahene ja tunnetab lõpmatuseni välja paisatud romantilise muusika edasiarenemise võimatust. Kohusetundliku sakslasena leiab ta, et muusikaajalugu peab ka sellest surnud punktist välja tulema. Schönbergi naine jätab Taima püssist tulistamatama ja sönberg, kes oli ka muide suurepärane kunstnik maalib ühe ahastava autoportree teise järel. Tema jaoks on kriisnud alanud. Ta püüab keset seda lootusetust vapralt edasi töötada tuues kogu oma isikliku ja ühiskondliku kõikumise demonstreerivalt esile senine kindlapõhjaline maailm, tonaalsus, liikumine kindlas helistikus laguneb raginal. Ta mõistab, et edasi kirjutada võimalik ainult kogu senist turvalist maailma, purustades elu viib teda nagu voolust, kantuna tundmatus suunas. Isegi kui ta sellele kogu jõust vastu on. Ta kirjutab. Ma leian, et ma ei suuda vastu seista sellele kohustusele, mida tähendab kogu maailmast minuni kandunud muusikaline laeng. Kõik mu ümber keeb. Mulle tundub, nagu ma oleksin kukkunud 100 kraadisesse ookeani. Sa ei põleta ainuüksi minu ihu vaid ka kõige mu sees. Kuidas ma saaksin sellele vastu seista? Terve maailm pidutseb nagu elataks viimast päeva. Ehitatakse üle mõistuse suuri ehitisi, tehnika areneb, pannakse raudkastidele propellerid ette ja tõustakse nendega koos, len. Daamide kontsad hakkavad tasapisi kõrgemale tõusma. Körlid loobivad varieteerise majas. Plikus ahastuses loobuta ka viimastest kuidas tahes tuttavatest akordidest meloodiates ja viimased tonaalsuse jäänused kummitavad tema loomingus veel paar aastat. Kuni lõpuks 1909. aastal loodud viies orkestripala Soobus 16 kaovad needki koormatuna igasugusest õhus paksult hõljumas dramaatikast. Kolmanda osa nimi viiest orkestripalast oopus 16 on Farben värvid. Schellenberg läheneb siin teisele väga olulisele elemendile. 20. sajandi muusikas tähendab kõla peale siis vormivabaduse, mis oli see esimene inspireerituna valguse ja laine mänglemisest hommikuse mere ääres. Teose alapealkiri on hommik mere ääres. Kasutata siin esmakordselt meie sajandil üht väga levinud võtet instrumenteerib ühte ja sedasama kordi koordise kord teise pillirühmaga, saavutades omapärase tuikleva liikumise. Just nagu hommikuti mere ääres. Sellele tuiklemisele aitab kaasa ka see traditsiooniline kindla põhja tonaalsusega kadumine. Schellenberg mõistab väga pikalt niimoodi kirjutada ei saa ja toob uued elemendid muusikat koos hoidma. Tämbrid, tiheduse, mõttetiheduse. Kõik suured pealkirjad meie sajandi muusikas. Ühel jalutuskäigul 20.-te aastate algul teatab Schönbergi oma sõbrale. Olen teinud avastuse, mis garanteerib saksa muusikale juhtpositsiooni järgnevaks 100-ks aastaks. Pikkamööda ning vaevaliselt oli sündinud uus ja väga mitmekülgne võimalus kirjutada uut, ära kulutamata muusikat. Selle põhjal ei seisnud enam kolmkõlad nagu möödunud 300 aasta jooksul. Ega kolmkõlade suhted, teine teistesse, vaid helid ise. Kõik helid oktavi sees pidid võrdsed olema. Tonaalsus tähendabki ühe heli üleolekut teiste suhtes. Kõik helid liiguvad ühe mingi teatud heli suunas. Nüüd tänu sönbergile oli see kadumas. Muusika pidi iseenda energiast püsti seisma. Ta nimetab seda meetodit Todecafooniaks. 1912. aastal kirjutada šokeerivaima teose oma loomingus. Hooline teos ise on kirjutatud väiksele ansamblile. Laulja, kes õieti ei laula, vaid retsiteerib lauldes flööt, klarnet, viiul, klaver. Tekst räägibki hoost, kes on näost valgeks värvitud Klao võrdluspilt kunstnikust, kes on haavu ja alati armunud ning kelle ainsaks sõbraks on kuu, kes on tähtsuse järjekorras teine olemus maa peal. Teos jaguneb kolme ossa. Esimeses osas esitleb PRO end kogu omas hiilguses kuu hullustuses. Armu igatsustes. Teises osas on pea teemaks eksimused, süüdlus, tunded ja karistus. Kolmandas aga kojuigatsus ja nostalgia vanade aegade järele. Me kuulame kolmandat laulu esimeses osas terideni. Pierre istub peegli ees ja meigivend. Kolmas element, millega 20. sajandi muusikas mängima hakatakse, on rütm. Ligi 300 aastat oli rütmil olnud õigupoolest tühine roll. Kuni 16. sajandini oli rütm üks olulisemaid muusika koostisosi. Pärast Lutheri reformatsiooni 1530 pääses võimule aga tuim, samas rütmis 11 kordav vaakumine mis jättis tugeva jälje kogu hilisemale saksa muusikale. Kui ungarlased spela partok Transilvaania säradopi mägedes rahvamuusikaotsingute tähe all ringi käib on ta tehtud avastustest tumm. Kõik see, mida oli siiani peetud tolle kandi rahvamuusikaks. See oli palju hilisem ja tühisem osake kui maailma rikkalikust rahvavaesetes. Roodopi kolkaküladest leidis Spartak kabameetada. Ilma helistikuta vabal muusikalisel laineharjal triivimist lauluvõtteid, mida ei tuntud ja kõige olulisem liikuvat rütmi mis polnud ühegi taktimõõduga seotud. Igor Stravinski, kes 10. aastal püüdis Pariisi oma muusikaga vallutada, õnnestus lõpuks ka politsei kontserdilavadele tuua. Süüks olid peaasjalikult rütmid. Kui tema kevadpühitsus 1912. aastal Jaagi levi vene balletipoolt esimest korda ette kanti tõusis saalis selline möll ja vilekoor. Et publiku rahustamiseks oli lausa kõrgemaid võimusid mundrites vaja. Pariisi publik, kes kristallist veini Keeaa sises ja seemisnahast kindad teises käes oli lõpmatuseni ära hellitatud õrnade ja veetlevat une pahvakutega mis tahes kontserdilavalt. Oli hingepõhjani rabatud, kui balleti süžee kohaselt parti laval noort neidu asja ees teist taga kollektiivselt veristama. Ja seda veel niisuguse jõhkra barbaarse muusika rütmidega nagu. Samal ajal vabastab kogu Euroopa mõtlemist enim käsitlust Sigmund Freudi esimest psühhoanalüütiliselt teost. Inimene, keda senini oli peetav kõige pühamaks olemiseks, kelle kultuursuste tsiviliseeritult kummardati kõhklematult muutus järsku selleaegsest vaatepunktist nähtuna täiesti elajalikuks metsikuks olemuses. Selgus, et kogu inimese elu juhtisid seksuaalset tungi ja lapsepõlv. Inimene, kes siiani oli eelkõige iseennast valitsenud, ei suutnud tegelikult ennast kontrollida Ki vaid lendas eluaegseks vaal fantaasiatega oma emast või isast. See oli parandamatu sokk äärmiselt peenutsema Austria-Ungari ühiskonnale robinal üksteise järel langesid inimkonna hoolikalt ette kleebitud maskid. Kuid hullem oli veel ees. Tollal ei aimanud veel keegi, milleks inimene suuteline 1914 algavas maailmasõjas. Inimkonna südames pesitsev kriis aga ei leia lahendust. Esimeses maailmasõjas. Kibekiiresti hakatakse valmistuma uueks maailmasõjaks. Tehnika areneb pöörase kiirusega edasi ning esimest korda inimsugu tunnetab, et tema poolt senini nii-öelda kontrolli all olnud olemus hakkab ohtlikult käest ära libisema. Inimkonna Prountras olek kajastub kõige tugevamalt Arnold Schönbergi ühe õpilase all Bambergi loomingus. Alban Berg oli ise äärmiselt haiglase olemusega inimene ja kartis isegi lahtist kapi ust sest sealt võiks ju tuul tõmmata. Peale selle oli ta kole hirmus haavu ja tundeline natuur, mis kõik soodustas tema haigestumist kõik võimalikudesse haigustesse. Ta suri ka võimalikult ise äralikult, nagu heliloojatel tavaliselt kombeks. Herilasehammustus jõululaupäeval. Berg oli sönbergi õpilastest ehk kõige romantilisem ja selle tõttu on temale võib-olla kergem läheneda. Veeber, teine, Schönbergi õpilane ei ole kaugeltki nii ruttu avanev ja ahvatlev. Albambergi looming on äärmiselt napp üks valminud ja üks pooleli jäänud ooper, viiulikontsertklaverisonaat, üks orkestriteos, neli kammermuusika teost ja paarkümmend soololaulu Nendest. Igaüks on aga tähendusrikas ning pärast mitmekordset kuulamist igati uut. Ando teosena. Umbes 100 aastat varem hukati Saksamaal üks soldat, kes oli skiso freenilisena ja hallutsionatsioonidest vaevatuna tapnud oma armukese. Tekkinud skandaalist sai inspiratsiooni Georg Pühner, kes nägi hukatus oma elutingimuste õnnetut ohvrit kes armukese poolt petetuna teiste poolt hüljatuna ja boikoteerituna lõpuks oli sunnitud tapma nii armakese kui ka iseenda. Ehkki Pühneri draama oli kirja pandud romantilisel ajajärgul nägi Berg seda kui igavesti aktuaalselt teemat ja kirjutas ise libreto oma ooperi Fotzek jaoks. 50 aastat pärast Bergi ooperit kasutab sedasama teemat Keslovski oma filmis lühike film tapmisest. Lugu sellest, kui pahasti maailm võib inimesi haavata ja seesmiselt kildudeks purustada. Ooperi süžee on järgmine. Jalaväesoldat vatsak teenib taskuraha nii habemeajaja kui ka ühe psühholoogilisi eksperimente tegeva doktorikatsejänesele. Otsekov vaene, lihtne ja aeglane. Aga ta mõtleb palju asjade üle järele. Ta elab koos margiga, kellega tal on laps, aga kellelegi ta pole laulatatud. Marii hakkab kurameerima uhkes mundris Tambuur majoriga. Kasarmis see jää tähele panemata ja votsekit hakatakse pilkama igast ilmakaarest. Marja votsekviidlevad, mille tagajärjel Marii viskab otsaki lihtsalt majast välja. Paari päeva pärast kohtuvad nad ühe oja juures. Punase Kuu tõustes hakkab otsek nägema hallutsinatsioone. Ta põgeneb sündmuskohalt lähedal asuvasse kõrtsi kus avastab oma noa ära kaotanud. Kartes lõpuni hulluks aetuna ja täiesti segasena Läheb ta otsima nuga. Aga uppu, Boya. Ooper lõpeb stseeniga, kus lapsed mängivad hoovis ja lapsed püüavad marja Vodzaki lapsele selgitada, et tema ema laip on oja ääres. Täiesti nagu tänapäeva Eestis. Imed, mitte veel mõnes poes, üldisel väljakul. Täiesti mõistmatuna, mis on juhtunud? Kappab Maria potsaki laps oma kepphobusel edasi. Hopp. Meie näide on stseenist oja ääres. Seal dekoratsioonide vahetamise ajal esitatav dimensioon ühele helile stseen kõrtsis uuesti ojale sääres ja Vodzaki uppumine. Pärast votsekilt 1927. aastal kirjutas Albambeeerr veel viiulikontserdi milles ta ennustas ligi 50 aastat hiljem saabuvatodekafoonia kriisi. Todecafooniline muusika ei pidanud vastu sadat aastat, nagu sönberg oli lubanud. Ja kohe viiulikontserdi kirjutamise järel lendab sumisedes kohale saatuslik herilane. Halvambergi hammustama. Vahepeal on Saksamaal võimule tulnud Hitler. Euroopa jõud astuvad uude vastasseisu. Teine maailmasõda võib alata.