Algavas kesksaates kuulate Paul-Eerik Rummo mõtteid luulest ja luulet autori loomingut, vahendab Mikk Mikiver. Saade kannab pealkirja. Siin olen kasvanud. Me hoiame nõnda ühte kui heitunud mesilaspere. Me hoiame nõnda ühte ja läheme läbi mere. Me läbi mere, mis tõuseb me vastu, tige, ja läheme läbi mere ja muud me ei vaja tuge ja muud, me ei vaja tuge, kui üksteise selged õlad ja muud me ei vaja tuge kui ühised rõõmsad võlad. Kui ühised rõõmsad võlad, mis üheskoos tuleb meil kesta, need ühised rõõmsad võlad, neid meri ei saa mees pesta. Autor on sügisel Maale elama takerdunud, kuulab ajaviiteks raadiot, Ansib loodust ja targutab oma elust. Paul-Eerik Rummo, kuidas need värsiread neid iseloomustab? Juurde mingis mõttes iseloomustab küll samas nagu pealkirjas on, et on takerdunud, vastupidi, ma meelsamini meelsamini, aga noh, on harjunud rohkem linnas olema, ma arvan, suviti lihtsalt, vahel on asjaolud sügisel tulema linn ja siis teeb mind pigem närviliseks. Ja selles mõttes on see takerdunud seal siis meelsamini võib-olla väldiksime situatsiooni, kus iseenesest tulevad, tulevad pähe liiga põhjalikud mõtted või elaksin meelsasti tõenäoliselt pealiskaudsemalt, aga siis äkki aeg seisma jääb mingite juhuslike asjaolude tõttu, siis siis hakkab kõiksugu helist ärkiga pähe tulevad, mille peale muidu tegevuse sees olles võib-olla väga ei mõtle ükski. Ja siis mõnel puhul sellistest situatsioonidest võivad siis tulla ka luuletused, aga üldiselt ma ei pea vajalikuks isegi taha luuletuste kirjutamiseks igavesest eluvoolust oluliselt kõrvale tõmbuda. Et pigem vastupidi. Kuskilt pügamas mõtlesin niukseid saginas ees on ikka kuskil see üks teadvuseks tasand või mingisugune selline lõik, mis funktsioneerib omaette. Ei lase ennast selles saginas halvas mõttes segada, heas mõttes kaasa kiskuda. Kas siis mingi kõrvaltvaatamise tasand, mis kogu aeg on ka sisse lülitatud nooremana või päris noorena kirjutanud luuletuse tunduvalt rohkem kui praegu, mis vahepeal oli üks üsna pikk, 80 praktilist üldse ei kirjutanud ja nüüd vahel vähehaaval kirjutan jälle, aga no muidugi kõiki enda eluga seostu asjana tegelikult raske seletada sulle kõrvalt selgemini mis on luule, olen ma püüdnud ka vahel mõelda, ega ei oska päris hästi öelda, seda oluliselt defineerimata ja samamoodi ka noh, ütleme enda kui tegija poolt, aga kui ise loed täiesti ohtrasti luuletusi siis jah, mul on nii kaunis, kaunis, keskmine korralik psühholoogiline haridus nimelt kirjandusteaduse pealt hakkama ei oskaks vastselt ära põhjendada seda, miks, miks mulle üks autor või, või teated, luuletused meeldivad? Rohkem kui teise omad? Ikka sind tulevad ikka sellised pool defineerimatut kategooriat mängu nagu võib-olla hingesuguluse juhuslikud asjad nagu meeleolu. No igal juhul peaks olema luuletuses rohkem, kui, kui otse nendes sõnades on, mis sealhulgas kokku on pandud. Ja teise teise autori sellist luuletust lugedes, kus sa tunned, et see niimoodi on, aga ega ei oskaks, seleta, millega teine selle saavutanud on. Milles õieti seisneb? Et siin on rohkem sees kui, kui lihtsalt see võib olla väga-väga tuttavate tavaliselt. Mis on looja unelm, milles ta ei raatsi loobuda? Et ma olen kuskil oma luuletuse ette kandnud ja ja mul on selles mõttes hästi läinud, et noh, et publik on täiesti vastu võtnud ja mulle kasutanud on. Oleks oleks muidugi kena ka jah, kui kui pärast seda, need inimesed, kes selle publiku on moodustunud nendest mingi mingisugusel määral midagi muutunud või mingisugune kas või sel õhtul või selle korragi meeleolu või et, et noh, seal omavahel midagi rääkida, see, mis pärast räägivad, kui nad on, ütleme, luuletusi kuulnud oleks midagi muud. Neeme räägiksid varietš kuidagi teistmoodi. Muidugi tahaks, et, et nendel oleks parem olla võrdne. Te olete kunagi avaldanud mõtterežissöörist, kes teeb ideaalset filmi, valib sinna kõik kujutatava inimese elupildid kogu elu. Ent kõik ei mahu ju kuidagi ära, tuleb valida. Mida teie oma luulest luule mõttest ise välja valiksite. Uurin just seda sellepärast, et luule lugemine ja sellest elamuse saamine on väga isiklik ja ja järgnevalt tuleb luulekava, mis on ainult üks osa sellest, kaugeltki mitte ammendatud võimalus teie luulest. Ma olen sageli arvanud, et tõesti isegi isegi täiesti elus hinges olevat autorite puhul nende valikkogusid ja muid selliseid üldisemaid teoseid võiksid koostööd ja teised inimesed, mitte nad iseenesest ise tõesti ei oska suurt midagi välja valida ja on sellised noh, varasema aja luuletusi. Kui ta on mingis mõttes nagu häbenen võiks, jäävad nagu väga kaugeks juba või köied hakata tegema, mingit suuremat valik kogumiskeelt seisabki vast ees ka siis ütleme nüüd jätaksin välja, aga aga üldiselt oma asjadesse on väga raske nii kõrvaltvaatajana suhtuda, ühte helistada või teist, mitte samamoodi, ega ma arvan ka, et iga iga iga kunstnikku tegevuse viljad või tema loomingulised viljad, et see on ka moodustab ka kokku ikka mingisse terviku, millest on väga raske midagi, midagi eelistada. On olemas mingi mingi meeleolu dominant, võib-olla mees kuskil sees istub sügavamal vaatamata sellele, mismoodi, kas ülejäänud osa minast funktsioneerib päriselt? Millestki muust, millest ei oska öelda, ei ole seda palju enda puhul jälgida, tee on juba töökäiguteed, nende luuletus, siis, siis lülitub küll täiesti ratsionaalne teadvus ka täiesti sisse, sest tehnika on ka olemas ja. Enesekontroll. Dominant, mille pinnalt siis on võib-olla oluline osa uduletse kirjutatud. Ehk see ongi sama maailmaühtsuse tunnetamine või kujutlus, et maailm on üks tervik. Elu iseendast selline igapäevane jooksev elu on küll küllalt närviline ratta, igal inimesel mis iganes, see nagu selle üle mõnikord üllatanud mõtlema, et mis mehhanismi inimeses on, mis, mis kaitseb selle vastu. Võime tegeleda igasuguse pudi-padi keelena samas mitte tulla pealiskaudne inimene. Mitte et sunnib vajabki luuletusi kirjutama vett ja see võimaldab ka kunsti, muuhulgas andma terviklikkuse joonise endaga samasse tunne. Meelte ja Erkude tuhatkond on ametis painavale summal. Vaimukalt keelab neil puhata, moosida kui mesilasi. Jumal. Nad kannavad minusse raugetelt, pärnadelt, päikselist saaki ja tubakaväljadelt kaugetelt rasket kibedat taaki. Kui viimaste külmade astrite seas sügis käib radu märgi Suurmesinik tuleb näoga ta peas. Ja murrab must kõigile kärgi. Kas mõni teab tammetõru tiveerimisi vahtratiibade rabisevaid lende? Kõigi seemnete tuule? Teid. Juhuslik puhang pillab, nad teadku paebraku Liivikule. Mattumaks olematumaks kõik. Ja mitte kui midagi. Lagedus. Puuritakse juured paesse, pigistatakse pihud liiva, et Rudiseb juba sünnivad. Juba hakkavad jääma ringid, teab kust toodud alguse ümber. Juba seisabki. Kordavad taevast pilved lasuvad seal. Taevast mis seisab kaskede kitsaste õlgade peal Tume Rohelistelt väljadelt on hilised pääsukesed. Pääsukesi kas kõik jõuavad pärale, tume Rohelistelt väljadelt katuseräästa varju, koduse räästa varju, ümarate pesade rüppe. Kui kõik on kohal läheb sadu lahinal lahti, just nagu märku andnuks mu isa, kes pidas vahti mu isale, dub papa ja suudleb mu ema. Neil mõlemil on väga noored silmad. Noored ehkki on palju näinud. Noored sellest, mis näinud. Pääsukesed on kodus. Mu isa ja ema on kodus. Ja vihm lahvat päästaist ja vihm koob kardinaid aknal. Ja tunnid mööduvad Rodus. Mõtted on suured ja selged nagu klaar õunad. Sügisel kui sajab vihma, pole mõtetel ruttu. Mu isa vestab kadakast kepi nagu vestetakse juttu. Ta nikerdab sinna oma Nemad aastad. Neid on mõni üle poolesaja ja sellest saab vähe. Ja ta nikerdab sinna kõik oma aastat, mis ootavad värava juures. Ja neid on palju. Üle poolesaja. Taevas teiseneb heledaks ja enam ei 100. Ootavad Uueks kastetud rajad ja vastse kadakas, et imika najal astub mu isa kui hea võlur. Pääsukesed on jälle hoos ja nii nad siis jälle lähevad õuest üheskoos. Kummikud jalas ja seljas vana veekindel. Nii mulle meeldib kujutleda mu isa metsas märgade sipelgapesade maailmas. Pärast sadu otsimas seeni, puu juurte kõrvalt. Ja ikka ja jälle otsimas juuri maailma asjade all. Luha serval tee veeres roosipõõsas õites karikakrad tulikat, tee pääl savised, loigud. Kust ma tulnud isegi ei tea? Pilve koormatest sai taevas priiks. Märg maailmamuster rinnuni suuni. Õõtsumine. Meele heldus. Roosipõõsas maailmas loojangus õites. Eksleiast saanud korraks eksel. Siin oled kasvanud tasasel maal. Siit on suur rahu ja tasakaal. Munamägi on pilvepiirpilv, on madal ja hall nagu siir. Maailmapilet, sul kätant? Nende seenemetsade sekka ikka kui tuled, kui usulman meka. Nüüd kõik Teedongased ohust tehtud valge ja valge mustad mustrit sees. Ning need viis kaske keset kirgas lagedust on viis lahus teed. Samasse võõrasse. Veel on seal lehti, juba on seal lund, lumi juba langes, lehed ei jõudnud veel korraks kokku, lageduse kohale said teelesaatja keelemine ja teele saata Paat ja valge ja valge teelemine ja mustaks mustriks sees. Kõik üksainus suur pereelu veereb, mõõdab vere mööda ilma laiali. Ühe taela sädemed. Üheda. Kõik üksainus suur pere. Mööda laiali kõik üksainus suur pere mööda ilma. Elutseme elust mööda kõik üksainus suur pere laiali kivised, lumelademed. Jah, ma nägin lumevalgust ükskord, kui ma polnud laps. Ning ei kirjand seda valgust ükski langev varjuga. Kirjand lumevalgust ükski langev varju Habs. Ning ma nägin seda valgust. Sellest saati olen laps. Silmis lumevalgust vahtinud. See saab lumepimedaks. Mees, kes lumevalgust vahtinud. See saab lapseks imejaks. Jah, mu sõnadest saab lalin rääkida kui proovindast. Ning kõik rajad, mis kavalin kaugemale toovatast. Tik. Olla maastik suurejooneline voortel kuuseladvus, kobrutamas, käbimaastik, lumevalge tuulejälje sooneline, olla maastikküllase maastik, mida läbib jõgi. Samasid jää pääl laste Summi, kandes karussell tavaid ülemeelik kuina, samast tammi hangest roheliselt langedes lausvee seelikutena veelinikuina. Olla maastik, millel vana villaveski pisitasa pöörab võlli ise tasa vappub igavesest ajast igavesti. Maastik nälginud varestele kisendada maastik, hundi, Ein maastik, päikseeelne maas, tik keerutada karusselli võlli, kanda tähetorni, kanda klaasiat võlvi, olla maastik, olla maastik. Suureme eelneb pisi linnamuuseumi seinal lamades kiirgav maastik ümber tuhmunud raami randid, mündid, kondid leegivad, vitriini lavades. Haigutavad lontis ekssandid olla, olles teades, et ei leita eales sõna sulle nimeks teades, et ei saa haagi seda leida eales. Olla maastik lumevalgust heita, olla maastik, hoida Tuisu järgset rahu. Kuni keegi, kellele ei mahu rindu, tema süda tuiskab ele tuha. Täidab lõuendisse noa. Pilvede liikumist kuulan kinnisilmi siin lamades niiskes tumedas rohus. Sinu süda, mu rinnus keskpäevakivi Narusk, kogub tundmatu armastus. Tema nimi on kohus. Tema nimi on kohustus. 1000 astmeline tusk. Pilvede liikumist kuulan. Mesilassummana mähkute ümber kohisev Rünk. Nüüd kohe algab see, mis täidab kõik vabad lahtrid kinni, kasvab ja armistubki kui sädelev rünkpilvede liikumist. Kuulan. Kuulan, kuis veretuid raage, lõikab lindude keevitus vöötideks tuulde. Mustadeks. Korraks päikese preesnikel kiledalt läigatab. Taandub. Viimane viivitus. Keerlev veri kui kärestik kuskil mu enese sees. Maailm mu hinge tunginud vaid imbus. Südamesse sisse ei murdnud, vaid sööbis. Pikad ärkvel ööd mu toanurgas ööbis ümber halloo, kui pühaku nimbus. Kas tema tahtis mind piinata või lohutele ainiti kärpides mu unelambitahti hällitada, ärritada, rahustada, kohutada, kohustada millekski? Kas ta tahtis üldse midagi? Lihtsalt ehk niisama tunnil mil silmadega mõõtmetuks pisenes Mööduva teelisena tuulevarju sisenes oli ja tundes, et hakkab piisama, vöö sidus vööle jälle ja lahkus iipeta, nii nagu ennist tuli jäi mul hingata. Haiguseta lahkus, karmuseta kargus, ühtlane tuli, tuli, mis ei hävita, värviline kainus. Hääl, mis on igal poolvenna eest õe poolest. Kirgas ükskõiksus. Kõiksus on tõepoolest. Oo, et sädemeid killuks mu hing. Kui käia lihvitav väärisvaas joon, millel ootan kitsas sild abisin ärevalt, silmad maas. Üksainuski mõõde ja seon, kaugus mu ees ja taga, kui valge nool. Vaid valged tunnel ja muud ei ma ei, Alley õlal ei külgede pool. Maal vast taevas keerleb, kui torn. Mu kohale, jõgede põrendik, vool, kohalvast, võrade jäätanud, võrk all, surnud meredest jäänud sool. Vast paremal mastimändide sood vastu vasemal kaelu Laugaste. Kui te ei, vaid kaugus mudaga ja ees vaid sild, mille seisan ma, silmad maas. Maloidsin liikuma tunnelisuu ja tunnengi mõngahtab kauguse tipp, sa tuled mu poole, ma tunnen, sa tuled. See oled sina, see ärganud täpp. Sa tuled lastud korallide lumel Tallonsu jalus, koraalide kaik, sa tuled Sagasvat, tume ja elav kui külmadel väljadel märtsilaik, sa tuled? Liigud mu suunas, kui kuusel tüvedzi nõrgub juurtele vaik, sa tuled vaid minu suunas, saad tulla kõrvale astuda, puudub sul paik. Üksainus mõõde ja see augus. Ning sina selle lähenev tip, sa lähenev, elav täpp, mattardum, mu kehas plagised, kärsitus, lipp. Sa jõuad siiani. Tuleme kokku. Ei rinnalt tõstama isekat pead. Sel kitsal sillal sa minuni jõuad. Sammas hõõguv kui sulaklaas. Ning sulad läbi mu abaluude. Must sula lahti ja lähed taas. Vahik nõrgub lumme, koraal jääb vaikseks. Ja jälle kauguse lõpp. Sust saab. Oo, et sädemeid killuks mu hing. Kui käia lihvitav, väärisvaas tunnel mu tagama, teha andvaid sild, ma tean, ei pööra. Ei tõsta oma pead. Hääletult. Vähemalt nii palju teha või meilt ära ei võeta. Päevi antakse pääle. Loojak on jõukam kui tõus. Koguja paljuta jääb. Ei taeva kirjatud nõeta, taeva tähitud tõeta, meeltevärk, eluga nõus, ranitsa scalitses juhused, lillede sõlmuvad lõhnad, millest kord selgeks lööb. Kordlevineb abastav Ui töökoda kartmata loodan, et jalad, kingade, põhjad, maa lapibise, kord kleepuv, kord vermeile pulbrina kui vähemalt niipalju tean, et paljude ümar päidki reegleid täna veel rivist ei löödud. Vähemalt niipalju tean, et kui saab halliks mu lõug. Veel kaua teid pidi järele vean. Me hoiame nõnda ühte kui heitunud mesilaspere. Nõnda ühte ja läheme läbi mere. Ja läheme läbi mere, mis tõuseb me vastu, tige. Ja läheme läbi mere ja muud me ei vaja tuge ja muu muud, me ei vaja tuge kui üksteise selged õlad ja muu muud, me ei vaja tuge kui ühised rõõmsad võlad kui ühised rõõmsad võlad, mis üheskoos tuleb meil kesta. Meede ühised rõõmsad võlad. Neid meri ei saa meid pesta. Ma tahan su rindade kaudu ka tuul mis neid puudutab, mõista. Ja tahan su kandade kaudu seal maa all, millele seisad seista seal all, millele seisad seista ja mõtelda kõigile maile. See maa, millel seisame, seistan antud armasta jälile. Sa armasta siis minu silmi kui nendes maailma taevast ja laulavaid, seda mu salmi, mis Mu südamevaevast sõlm mu südamevaevast, kui aiman tundmatuid ohte. See sall on mu südamevaevast. Kas oskame hoida kõiki yhte? Kas oskame hoida ühte kui heitunud mesilaspere? Kas oskame hoida yhte? Mikk Mikiveri esituses kuulsite Paul-Eerik Rummo luulet. Saate seadis kokku Maarja Pärl.