Tänases rahvamuusika pooldanis pöördume veel kord meenutustega tagasi muusikalise folklooriuurijate üleliidulise kokkutuleku juurde. Nagu meie saadetes juba varem juttu on olnud, kogunesid rahvamuusikauurijad möödunud detsembris üleliidulise heliloojate liidu rahvamuusikakomisjoni iga-aastasele ekspeditsioonide aruandesessioonile. Kohal olid esinejad peaaegu kõigist liiduvabariikidest suurematest ja väiksematest uurimiskeskustest. Ka meie vabariigi folkloristide kuulati mitu ettekannet. Kõigile esinejaile oli kolleegidele tutvustada huvid, tajaid, helisalvestisi, Fotosid ja diapositiive. Kohal olid ka mitmed rahvamuusikud ja rahvapillimeistrid, kes esinesid kontserditel, kohtumistel ja rahvapillinäitustel. Kõige kasulikumad kokkutulnutele olid aga muidugi isiklikud kontaktid kohale sõitnud kolleegide ja rahvamuusikutega sest ainult nii saab välja töötada ja täiustada kogumistöömetoodikat. Leida paralleelnähtusi ja kokkupuutepunkte lähedaste ja kaugemate kultuuripiirkondade vahel ning koordineerida tööd nende kokkulangevust väljaselgitamiseks. Üht niisugust kohtumist meenutamegi täna. Meie vestluskaaslane on Vladivostoki muusikateadlane Juri šeik. Kahjuks ei ole meil tänasesse saatesse anda muusikalist illustreerivad materjali ja seepärast, kuna juttu tuleb kontaktidest üsna paljude Siberi rahvaste vahel folkloorialastest, muusikalistest, kokkupuudetest ja, ja etnograafilistest kontaktidest ja siis anname täna kuulata muusikat paljudelt erinevatelt rahvusgruppidelt ja kuulajale jääb siis otsustada, kas ta leiab selles näidismaterjalis. Et see on kõik üks siberi rahvamuusika võis oodata need eraldadagi. Yorrisaikinsus on lõpetanud kaug-Ida Pedagoogilise Kunstiteaduste Instituudi, kus ta praegu ise pedagoogina töötab. Tema uurimisrajoon on Primorje krais, kus asub viis UT küla nii umbes 60 kuni 200 pereti. Igas kõik need külad asuvad sihote Aliini mäestikus niinimetatud Užuuri taigas. Kaugused on seal suured. Primorje krai territoorium on võrreldav Prantsusmaaga ja külad milledes. Ideed on tänapäeval koondunud asuvad üksteisest küllalt kaugel. Varasematel aegadel pidasid eri hõimud omavahel sidet üle mäestiku. Tänapäeval ei tule aga enam kellelegi mõttesse ülemmäeharja rännata ja nii on hõimudevahelised kontaktid just viimase 100 aasta jooksul peaaegu puudunud. Etnograafia folkloristide huvitabki. Kuidas toimub rahvakultuuri areng isoleeritud rühmades? Rahvas, keda juures rikki noorib, on Udeed neid nimetatud kaude keedeks udi Heedeks foratsioonideks. Rahva enda nimetus on siiski Udee, jääme meiegi selle juurde. Pealuuteede osutus kultuurikontaktide ja tüpoloogiliste sarnasust väljaselgitamiseks vajalikuks uurida ka nende lähemaid naabreid. Nihe ja nailasi. Edaspidi on plaanis tegeleda ka, aga kes, samuti onu teede naabrid. Enamus nimetatud rahvastest on omavahel suguluses kuuludest tunguusi Mansu keelte lõunarühma koos Kirde-Hiina kunagise suure kultuuri keele Mandžu keelega. Sama keelkonna põhjarühma rahvad, Eveenid ja evendid aga on juba naabrid samojeedi rahvaste idahõimudega, kelle hulgas seal kuppidest on ka meie saadetes juttu olnud. Juri sõikin valmistab praegu Leningradis ette oma dissertatsiooni, mille teemaks on Uudee rahvalaulude žanriline süsteem ja selle süsteemi seosed naaberkultuuridega. Seos sugulusrahvastega on siin ainult üks aspekt. Ideede naabrid on juga niphhid keeleliselt täiesti isoleeritud rahvakild Ida-Aasias. Ainult mõned filoloogid leiavad nende keeles sarnasust Põhja-Ameerika indi indiaanlaste keeltega. Rahvakultuuriuurijatel on sellised isoleeritud etnilised rühmad huvitavad just sellepärast, et nendes on sageli säilinud väga ürg-seid, arengujooni tuleb nad ainult üles leida. Kahjuks töötab tänapäeval kultuurikontaktidest rikas aeg sellise isoleerituse säilimise vastu ja nii peavad uurijad kiirustama. Juurde sõitmine jätkas pudee janai muusikat puurin ma vahetute kontaktide väljaselgitamiseks. Asi on selles, et kõiki sarnasusi ei saa seletada ainult kontaktidega. Et ühte onu teed üle võtnud nailastelt ja teisega on vastupidi. Seda muidugi on, kuid ei ole võimalik üle võtta rahva mõtlemisviisi. Ei ole võimalik mehhaaniliselt ühe rahva mõtet üle tõsta teise rahva ajusse. Need protsessid on väga keerulised ja dünaamilised. Mõned uurijad väidavad, et rahval on lihtsam luua uus vorm või laul, kui see ülevõtta naabritelt. Miks üldse toimuvad kultuurivahetused, seda peab kõigi vahenditega välja selgitada püüdma. Peale selle on oluline võidelda juba rohkem kui sajandivanuste seisukohtadega nagu oleks põhja rahvat mingisugune amorfne ja mahajäänud kultuuriga mass. See on suur eksitus. Meie ees on väga eredate sajandipikkuste kultuuritraditsioonidega rahvad kelle vaimset loomingut tuleb uurida, et mõista inimkonna ajalugu. Juures Heikkinen tunneb hästi uuritavat materjali kui ka keelt. Kas on see vajalik folkloristide materjali kogumisel? Kahtlemata mõtlen, et koguda ühe rahva folkloori tundmata selle rahva keelt, on isegi solvav sellele rahvale. Igal juhul leian ma, et suheldes kellegagi on tema paremaks mõistmiseks vaja vähekenegi tunda tema emakeelt sest siin peegeldub rahva mõtlemissüsteem. Ja kergem on muidugi ära õppida nende laule. Seda ta näitas meile ka oma ettekandes. Eriti lääne niinimetatud antropologistide teooriates on tähtsal kohal väide, et kultuuri arengusuuna määravad ära rahvaantropoloogilisi tunnuseid. Et eurooplane ei saa mõista niinimetatud vähearenenud rahvaste kultuuri ja et need rahvad ei ole võimelised omandama euroopa kultuuripeeni nüansse. Muhtu ajalooline muusikateadus peab meid vabastama sellistest ekslikest seisukohtadest, mis säilivad meie alateadvuses, kuna kogu meie õpetamissüsteem on Euroopa tsentristlik orienteeritud ainult Euroopa kultuuri mõistmiseks. Keeleoskus on muidugi tähtis komponent, kuid üksi sellest on vähe. Kui uurija ei püüa mõista laulmismaneeri pillimänguvõtteid. Ja nüüd palume tuua ka mõningaid näiteid uuritavast materjalist. Esimene meloodia on levinud ideede ühel grupil praegu. Ma ütlesin, lauldes ma laulan laulu Udee keeles. Ma improviseerin teksti käigu pealt. Sellist laulmismaneeri nimetavad ideed. Jagandi on muidugi ka laulmismaneer traditsioonilise poeetilise tekstiga ja need laulud pole vähem keerulised. Seda maneeri nimetatakse jõhk hõi. Ja ma meenutan praegu üht laulu nimega kui maa kui maa noormehe nimi. Tüdruk saadab teda kalapüügile ja laulab, et kui poiss ei vasta talle, siis uputab ta end. Kui ta armastab tüdrukut, siis hakkavad nad koos laulma armastuslaulu. Veel tahan ma näidata mõnd laulu muinasjuttudest. Muinasjutt on üldlevinud nimetus ja nimon kuu ei vasta täiesti sisuliselt muinasjutule. See žanr on kuskil muinasjutul müüdi ja pärimuse vahepealset. Isegi filoloogid ei ole osanud täpset žanrilist määratlust anda. Mina seda vähem, niisiis lihtsalt nimonku, selles on laululised episoodid, mõnedes neist on kõik episoodid esitatud ühel viisil. Teistes jällegi on igal tegelasel oma meloodia, aga on ka tegelasi, kellel on kõigis muinasjuttudes üks ja sama meloodia. Nii laulab. Eks küürakas šamaan alati, kui ta ilmub tegevustiku. See oli siis küürakas šamaani pohalangu laul millega ta ähvardab oma vastast. Jaagi diagaad, keda vahel nimetatakse ka mongla kuuks. Niisiis kaks vastandlikku võitlevat leeri. Ohalangu ja mon kõlakuu on ka võitlus vasklinnu raudlinnu vahel. Raudlind kehastab kurjust, Vaskne aga headust. Ometi laulavad nad ühel ja samal motiivil. Millele, kuidas algas ekspeditsiooni töö? Minu esimesed ekspeditsioonid said teoks tänu Igor Kes julges 16 aastase poisikese-Sahhalinil kaasa võtta? Seal töötasime terve kuu hiljem Kamtšatka all, andis ta mulle magnetofoni kätte ja saatis juba üksinda korjakide juurde. Kui Igor Vladivostokist lahkus, pidin õppima ainult raamatute järgi ja alles 1970. aastal usaldati mulle iseseisev ekspeditsioon ideede juurde. Niisiis Uudeedega tegelen ma seitse aastat üldse folklooriga 11 mis on meelde jäänud esimesest ekspeditsioonist. Üks ainumeloodia, mis oli minu kõige esimene folkloor, helisalvestis. Seda laulu laulavad ainult linnaruumi mõeldud townis ainunaine, kes seda meile laulis, ei mäletanud isegi, mida tähendavad need laulmisse, annavad Rõngrit hõngu hõi nüüd, kui sinust laulja naquomanni kordas neid nii, nagu ta kunagi oli kuulnud lauldavat. Võib-olla ei ole need midagi tähendanudki. Võib-olla on nad aga kauge mälestus ainude kunagi ammu-ammu eksisteerinud rituaalsest keelest, mida tohtisid kasutada vaid šamaanid. Nagu teada, On ainult üks huvitavama ja mõistatusliku maa päritoluga rahvas Aasia idaosas. Jaapani saarte põlisasukad, kes elasid seal ammu enne jaapanlaste tulekut tõrjuti uusasukate poolt ikka põhja poole. Oma kodusaareks peavad nad praegu hoc aidata, kuid varem on nad elanud ilmselt palju laiemal alal, Kaug-Ida saartel ja Kamtšatka all. See on valgenahaline rahvas kellel pole siiani leitud maailmas ühtki sugulaskeelt. Üldiselt loetletakse Ainosid pale, asiaatide, niphhide, tšuktši-eskimo ja teiste seas. Ometi pole need rahvad omavahel suguluses, vaid lihtsalt alles jäänud saared lõuna poolt sisserännanud. Muukeelsete rahvaste meres. Ainude folkloorist võib leida nii mõnegi huvitava joone, mis on ühine kogu põhja baasiale kuid ka üksikuid kokkulangevusi väga kaugete rahvaste, ka soomeugrilaste folklooriga. Rääkisime Juri sõitiniga ka neist ootamatutest kaugetest kokkupuutepunktidest. Mida arvata neist bioloogilistest, sarnasusest ja paralleelnähtustest näiteks soome-ugri ja Kaug-Ida rahvaste folklooris? Me ei saa seda veel praegu, tões seal nägime, kuid ma usun sellesse. Sellised sarnasused ongi võib-olla tõukejõuks inimkonna muusikalise mõtte arengus. Neid sarnasusi otsides võime leida need seaduspärasused, mis suunavad muusika arengut üldse. Usku nende seaduspärasuste olemasolusse tõestab meie poolt kogutav ja uuritav materjal. Ja tõtt-öelda ongi meie töö vajalik selleks, et neid seaduspärasusi tõestada. Et mõista probleeme, mis seisavad eesti folkloristide ees, peab tundma teie materjali. Kõigepealt elusas ettekandes ja noodiväljaannetes. Neid on aga üleliiduliselt kättesaadavate ilmunud väga vähe. Eesti folkloristika on väga sihipärane, see pole kompliment, vaid asjade tegelik seis ja ikkagi on seda võimalik mõista vaid seda materjalil tundes, millest uurimine lähtub. Sellepärast olen ma ka oma üliõpilastele ilmtingimata näidanud ka eesti folkloristide töid ja uurimismeetodeid. Ilma neid tundmata ei ole tänapäeva folkloristid võimalik töötada. Lõpuks tahan meenutada veel ühte meloodiat, seda laulis üks nirghi rahvalaulik Radchnoya külas paranay rajoonis. See meloodia on mulle sügavale hinge jäänud. Kuigi kuulsin seda ühel oma esimestest ekspeditsiooni idest siis ma veel ei saanud laulu sisust aru, alles hiljem tõlkisin seda sõnaraamatute abil. See fragment on algtuur. Selles räägitakse, kuidas jällegi üks neiu kaldal võrke punub ja vaatab järele oma armsamale, kes kalale läheb. Selline puht olustikuline visanud, meenutab jaapani gravi üüride lihtsaid süžee esid milles Aga peitub väga peenjoonte võlu ja palju Hallegoorilist. Ja nagu alguses lubatud, kuulame täna veel saate lõpuni muusikat teistelt rahvastelt. Kõigepealt kuulake katkendit Eveini tantsulaulust seitse ja selle järel esinevad Turkmeenia rahvalaulikud.