Mida kuulajad? Ei pruugi olla veel edasi. Kõik, mida ta Ei saagi olla suge. Vaira ei nässu. Teeaa Malve kuu. Kui liiga vaikne on tahe Et palju või Tondaga? Coin mõtlev. Kui sa veel ei tee Kas nii palju all olla? Selles jões on peidus pärlik, suured puhtad pärlid, kui pisarad määratud varandused on siia kokku kogutud. Jõgi on andnud tuhandeile rikkus, tean ma, armas, tahad, ma lasen sulle teha pärlitest keed võiksid end imetledes kuuvalgel kõndida. Tahad, ma ehitan sulle lossi ning kingin 500 valitamate orja, kes valvaksid su ilu ja kaitseksid su rahu. Kui mu pärlipüüdja kullaga, aga siia jõuavad le ehitame ka iseendale siia lossi. Kuid pane tähele, ainult Nipernaadi tohib astuda üles oleve. Kõik teised nurjatud igatsejad visatakse merre. Tere. Kui kõige suuremad roimarid? Muidugi ei ole siin raasugi tõtt, ainult Nipernaadi fantaasia, siseAugust Gailiti jama. Pole mingeid pärleid ega loss siin karmis põhjalas või on lossid peaksid kuningate juurde kuulama, karmistunud ja lase on kuningaid õige kaua olnud, jäige mitmeid. Nemad juba lossidete hakkama ei saa. Ilusat pühapäeva siis taaskord mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios Aja jälg kivis. Mis? On ka veel me siin käe. Ta Laasakaks, padi. Põhjala, lossid, Põhjala pluus, kõik on olemas. Johnny Mäedsin, suur uhke pikkade juustega habemik, taanima bluusimees Shani mäed, seal võiks kujutleda, et sellised kärulikud viikingid olid kaitse põhjala vanad kuningad, kes oma meestega Põhjala laantes möllasid, maid vallutasid ja kindlusi ehitasid. Juba 11. sajandi alguses olnud Taani ju lausa suurriik, vallutatud oli Norra ja isegi osa Inglismaast, kuid see suurriik lagunes juba õige pea. Rahulikke aeguda vanimal tollal vist küll eriti ei tuntud. Ikka käis võitlus võimu pärast. Suur maade vallutamine. 1202. aastal tuli võimule kuningas Valdemar teine, kes oma käed üle mere juba ka Eestimaa järele sirutas. Taanlaste sõjakäigust Eestimaale on mitmetes kroonikates juttu olnud ka Läti Henriku amas. Niisiis, 1219 tuli Suur-Sõjavägi, mida juhtis Taani kuningas Valdemar teine koos hulga piiskop idega valasse ja vallutas. Hindan isa kindluse kohtallinna noil aegadel Skandinaavias. Kutsuti kõik, kirjutab Läti Henrik. Ravalased ja harjulased kutsusid kokku suure sõjaväe ja ründasid taanlastele laagrite õhtu eel, kui söögiaeg möödas oli. Lahingu algus oli eestlastele edukas, kuid ootamatult lõid kaasa rüügeni saarelt pärit lääneslaavlaste väed. Taani kuninga vasallid kesku sakslastega lahingu käigu Eesti vastu pöörasid koos sakslastega just sest lõuna pool Eestimaal kindlustasid samale rajal oma võimu sakslased. Kangekaelne Eestimaa rahvas tuli ju lõpuks ometi ära ristida. Eks ta siis ristiti ka. Kangekaelne maarahvas ja kindlust lahe kaldal hakati Taanilinnaks kutsuma. Kuid otsustav võit suures lahingus eestlastega Lindanise all ei tulnud taanlastele sugugi kergelt kätte. Nad olnud seda lahingut juba kaotamas ja palunud härdalt jumalalt abi ja nii neile läkitatudki taevast kaunis punane valge ristiga lipp. Anneborg. Selle ümber kogunedes suutnud nad lõpuks paganadest eestlasi, aitäh. Ja see lugu juhtunud paigas, mida hiljem Taani kuninga aiaks hakati kutsuma. Borg lehvib, sest peale kõikjal Taanimaal jaaniaeg Põhja-Eestis kestis kuni aastani 1346. Kellest siis veel lugusid ja legende põlvest põlve edasi pajatada kõnnite kuningatest? Põhjalaski on neid pikkade ridadena valitsenud nii Taanis kui Rootsis, kui Norras ja paljude teiste kuulsate kuningate seas oli Taani üks kuulsamaid Christian neljas ajaloost on teada, et tema vallutas ühesuguse eduga nii maid kui südameid. Järeltulijaid, nii seaduslikke kui ebaseaduslik, ei olnud tal tervelt 26 võib-olla ka rohkem. Aga ta oli ka ehitaja arhitekt kuningaks kutsutud, kes kutsus endale abiks osavaid töömehi ja linna planeerijaid Saksamaalt ja Hollandist. Et linn, mida ta slots Holmeni Kaarel seisnud vägeva kindluse ümber rajama asus ka tema väärikusele ja prestiižile vastaks. Kunagi ammu oli paik saanud nimeks kökman Haaven kaupmeeste linn. Saarele kerkis Uhke Christian sporgyloss toredate majadega piiratud peadenabstre kätt hakkas välja kujunema uus sadam, võttis ilmet ja kindlusemüürid ning tornid pidid linna kutsumata külaliste eest kaitsma, kuid müüridest väljaspool vett täis Vallikraavi taga seisis hulk linnaelanikele kuulunud aedu. Siia aastal 1606 Taani kõige vanemad kuninga aeda, rajama suure hulga hekkide ja põõsastikega renessansiajastu bar. Kuningliku köögi tarvis kasvatati siin juurvilju ja puuvilju, kuid suurem osa pargist oli mõeldud jalutuskäikude ja pidude jaoks. Siin-seal seisis ka väikesi hooneid. Ühest sellisest kujunes Christian neljanda lemmikloss alguses ühekorruseline, siis lisati teine korrus ja kaks väiksemat torni. Ning lõpuks 1624 suur torn ja kolmas korrus. Elegantne renessanss loss, Rosenberg, kolmekorruseline, punastest tellistest hoone kolm täpselt samuti korrusteks jaotatud rni eelduvad lossiseintest ühel küljel kõrgeim Seitsmekorruseline torn, vastasküljel kaks täpselt ühesugust viiekorruselist torni ja nende vahel veel väike kaheksane barokne torn, milles trepp ülespoole viib palju torne. Nende ja kogu hoone nurki palistavad heledad raidkivide sakilised read. Kõrgeima tornikiivri moodustavad kolm üksteise kohal seisvat ja püramiidi kombel lähenevat lahtist sammastiku. Madalamatel tornidel on neid kaks. Katuse toredad esiviilud on samuti heledates draid kividest kaunistustega. Siin on põimornament, pehmeid ümaraid, vormekkar, tusse, eraid kujusid mitte kuigi suur, kuid võluv ja stiilne. Rosenborgi loss pole imet, kuningas Christian neljas seda nii väga armastas. 1648. aasta jaanuaris oli 71 aastane kuningas Christian neljas juba väga haigena Fredrik sporgi lossis Kopenhaagenist 30 kilomeetrit põhja pool. Aga surra tahtis vana kuningas oma lemmiklossis Rosen pargis. Veebruari lõpul oli selge, et enam on oodata ei saa. Kaheksa hobust rakendati Nonii ette ja tekkidesse mähitud kuningas tõsteti saani. Metsik kihutamine Rosenborgi lõppes sellega, et üks hobune kukkus elutuna kokku kuid kuningas jõudis oma kõige armsamast lossi. Nädal hiljem oli Taani kuningas Christian neljas siit ilmast lahkunud. Siis Rosenberg kuninglikul Taanimaal lugu ühest teisest Põhjala lossist võiks alustada kuninglikult Rootsimaalt. Riigikirega. Reisist on mul õieti päris vähe meeles, see oligi ammu kümneid aastaid tagasi. See teekond Lõuna-Rootsist Malmest mööda ääresundi maalilist rannikut põhja poole Taanit ja Rootsit eraldava kitsa väina kõige kitsamas kohas seisab vastakuti kaks sarnase nimega linna Helsingborgi, Rootsi ja Helsinger Taani poolel. Ja Rootsi poole seisijatele näidati üle väina paistvat tornidega kindluse moodi ehitest. Vaadake, see seal on Hamleti loss, Kronberg. Nii palju, kui ma mäletan, too Hamleti loss seal teispool väina tundus kivine ja süngevõitu. Üks raskepärane Põhjala loss, mille šeik Spirhelsingariks nimetas ja kuhu ta oma Hamleti sündmused tõi. Arvatakse küll, et Shakespeare pidas silmas mitte praegust kroonpargi lossi, vaid sünget ja hirmuäratavat kindlust järsul kaljuserval, mille all möllab ja vahutab tormine meri. Ja arvatakse veel, et Shakespeari draama aluseks olnud lugu üheksandal sajandil elanud prints Hamletist mille Taani ajaloolane Saksa grammatika kunagi 12. sajandil kirja on pannud. Grünbergi lossis on aeg-ajalt ka Shakespeare'i Hamletit esitatud paikkoni õige. Hollandi saare kaarja neeme otsas merest tõusvel rohelisel tasandikul. Sellesse paika lasknud Taani kuningas Pommeri Erik umbes 1400 kahekümnendatel aastatel kroogeni kindluse ehitada. Tegemist oli ju väina kõige kitsama kohaga ja kuningas leidis, et võõrama kaubale laevad peavad selle läbimisel tollimaksma vägevate müüridega ähvardav kindlusasutus kaupmeeste veenmisvahendina üpris tõhusaks. Oli 1580 liis, kui kuningas Frederik teine kroogeri kindluse uhkeks renessanss lossiks ümber laskis ehitada. Ta kutsus appi Laamlasest arhitekti Anthony Swan opergeni, kes tegi siis Pahkron pargi nime kandva lossi jaoks lausa uued plaanid. Neli pikka kolmekorruselist hoonetiiba ühendati ümberavara täisnurkse siseõue tohutuks lossi nelinurgaks. Seda katab kõrge aja käes rohekaks muutunud vaskplekiga kaetud viilkatus ärkliakendega viilkatus. Selle katuse all nimelt vaikne Felgolm maja korrust. Kolm kuusnurkset nurgatorni on kõrged akende ja toredate terava otsialiste kaunistatud kiivritega. 400 madal nelinurkne ja massiivne. Põhjatiiva katuse kohale tõuseb siseõuest kõrge mitmekorruselise kiivriga torn. Kroonburgist oli suur massiivne jama jo välimusega renessanss loss. Teist sellist oli 16. sajandi lõpu Euroopas päris raske leida. Oli 1629, kui kaks töömeest juhtus kroonburgist tulega hooletult ümber käima. Ja lossist jäi järele peagu ainult kabel tänulik toetanud tugevatele kaartele meie vana tuttav arhitektist, kuningas Christian neljas pani kõik ehitusmehed kroonbergis tööle. Väliselt oli loss juba 10 aasta pärast sama uhke kui enne. Aga seestpoolt ei jõutud lossis õieti enam kunagi selle endist kuninglikku hiilgust taastada. Rootslastel polnud kuigi pikk maa üle väina Helsingori tulla ja 1658. aastal vallutasidki nad pärast pikka piiramist kraanbargi. Aga mitte kauaks. Taanlased ehitasid pärast seda kalossi maapoolsesse külge uue kindlustusliini. Koos bastionide ja vallikraavide ka, misjärel kraanborgist sai seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul kõige tugevam kindlus Euroopas. Sünge kindlus, sest 18. sajandi algupoole muudeti kraanberg vanglaks meeste vanglaks ja vangid olid kahte rühma jaotatud neid, kelle süüteod polnud väga rasked ega karistusaeg kuigi pikk, kutsuti ausateks vangideks ja neil oli lubatud töötada ka lossimüürist väljaspool vägivaldsete tegude, mõrvade süütamise eest vangi mõistetud olid ebaausad ja nemad pidid seespool müüre lossi kindlustamise rasket tööd tegema. Kuid kõik vangid olid ahelates ja nende ööd möödusid külmades ja niisketes kongides. Neli kuud oma lühikesest elust jaanuarist aprillini 1772 oli aga kraanborgis vangis Taani kuninganna Caroline Mathilde aha väga huvitavalt ja vajab raamistuseks. Miks mitte, Johnny mäed? Sostil. Palkessaa Stas teil. Loo heinas. Sooni tellida Spriimudki. Pluus kui nukrus on alati olemas olnud, nii et lõikugem siit unustatud ja aegade taha kadunud tragöödia juurde, mis on tõenäoliselt üks tuhandetest ka Taani riigi pikas ajaloos Aastal 1766 astus pärast kuningas Frederik viienda surma taanima troonile tema poeg, tollal vaid seitsmeteistkümne aastane Christian VII. Temast kõnelevad ajalooürikud on ühel meelel. Noor kuningas oli hea iseloomuga ja andekas kuid paheline ja brutaalne koduõpetaja Detlev revent Low oli noorukit pikki aastaid terror registreerinud, nii et kuigi iseloomult intelligentsel Kristjanil oli ka selgemaid aegu põdezda tegelikult mitut vaimuhaigust, ilmselt ka skisofreeniat. Nii et 15 aastane briti monarhi George, kolmanda õde, printsess Caroline Mathilde ei pruukinud kuigi õnnelik olla, kui ta saama 1766. aasta novembris Christian sporgi palees Taani kuningale Christian seitsmendale mehele pandi. Nii see tol ajal käis ikka kuningriikide huvides. Noor liiderlikkus, selle sõna otseses mõttes pühendunud Taani kuningas, teatanud kohe avalikult, et tema ei saa Caroline Mathilde kuidagi armastada, sest oma naist armastada pole lihtsalt moes. Kuid ometi tuli 1768. aasta jaanuaris ilmale Taani kroonprints, hilisem kuningas Frederik. Kuues. Sama aasta mais läks Christian VII pikale reisile mööda Euroopat. Reis kestis ligi kaheksa kuud ja tagasi saabus kuningas koos uue võluva ihuarsti Johann Friedrich Struensee ka, kes tõenäoliselt suutis kuninga paranoiat ja hallutsinatsioone enam-vähem vaos hoida. Noor kuninganna Karoliine Matilde välja tõrjutud ja õnnetu hakkasega üha enam võluva doktor Struensee vastu huvi tundma. Armulugu algas Nende 770. aasta suvel ja järgmise aasta juulis tuli ilmale kuningapere teine laps. Printsess Louise Auguste. Minge kahelnud õukond, jaga kahtlega ajaloolased selles, et printsessi saali Struensee 1772 võeti vahi alla nii noor kuninganna Karoliine Matilde kui Struensee. See juhtus pärast maskiballi Christian sporgi lossi kuninglikus teatris. Kuninglik abielu tunnistati kehtetuks ja Karoliine Matilde viidi kohtuotsuse väljakuulutamise nihkroonbargi lossi. Kohtuotsus tuli aprillis. Struensee hukati ning Karalinemateegia sõidutati Inglise regatil Taanimaalt Saksamaale. Selle linna. Ta ei näinud enam iial oma lapsi ja suri sarlakides aastal 1775. Ainult 23 aastat oligi talle antud. Ja Christian VII tema jäi vaid nime poolest. Animakuningaks valitsesid võimukad, sugulased ja lõpuks juba Kristjani poeg Frederik kuues. Christian lahkus siit ilmast 59 aastasena, põhjuseks mitte meeletu hirmu hoog, nagu mõnel pool kirjas, vaid ajuverejooks. Ja Rootsi poolelt üle kitsa väina süngevõitu Grünbergi lossi vaadates ei oska aimatagi, milliseid lugusid päevavalgele võib tulla. Kui mõnd Põhjala lossi pisut lähemalt uurida. Keset heledat säravat Sid asuve kui päike, peaaegu Ilo jõgi. Südasuvine Stockholm tõika rõõmustab oma veefestivali ja muude pidustustega ka vanalinn ja sillad ja lossid. Kuid vanade Rotningolmi loss keset võrratut, park, jaan tavaliselt vaiksem. Suur hele barokkehitus kahe korrapärase sümmeetrilise tiivaga. Keskuses on kolm korrust, tiibadel kaks. Viimaste otsi tähistavad katusel madalat plid, rohekad, nägu, uhka, kogetuski. Pargi poolse sissekäigu ees seisab kõrge avar terrass. Kahelt poolt tõusevad trepid, päradusteni. Rootsi kuningal Johan kolmandal õnnestus pärast oma ülisõjaka venna Eeriku troonilt kukutamist Taani ja Poolaga vaherahu sõlmida ning Eestimaa Rootsiga liita just Johan. Siin oli see, kes oma Poolas sündinud kuningannale Katariina-le kingituseks Stockholmist pisut eemal seisvale Loveeni saarele lossi laskis ehitada throt ning tähendab kuningannat. Holm väikest saart. Siit sai loss ka Manime. Kuid aastal 1661 põles esimene Tratninkholmi lass maani maha. Leskkuninganna Hedvig Eleonora käsul asuti siia õige pea uut lossi ehitama. Tööd alustas arhitekt nagu teenustesse on vanem ja selle lõpetas Nico Teemustesse noorem. Trotninkholmi on teinekord ka Põhjamaade versaiks kutsutud, kuid need, kes Loveeni saarelt midagi päikesekuningapalee sarnast otsima tõttavad, peavad siiski pettuma. Siin on kõik hoopis kaar, ärge kõigi trot ning Holm on kauneim barokkstiilis. Loss Põhja-Euroopas ehitatud selleks, et kuninganna del läbi pikkade sajandite oleks üks mugav ja kaunis paik pealinnakärast eemal. Esimene kuninganna oli siis kuningas Karl 10. lesk Hedvig Eleonora. Rootsi ja Prantsusmaa olid tollal heades suhetes ja arvatakse, et tegelikult valmisid trootningolmi lossi ja seda ümbritseva pargi plaanib Prantsusmaal arhitektid desse. Neid isa ja poeg viisid need ellu ühel mäleri jõesaarel kaheksa kilomeetrit Stockholmist lääne pool sinna keset põhjamaa metsi. Raasu kerkis loss, mida on nimetatud rootsi hiilga, väegade kivistunud kehastuseks. Rootsi kuningas Kaarel XII astust Nonii 14 aastasena 1697. Kolm aastat hiljem oli ta juba Eestimaal, sest põhjasõda oli elanud. Venemaa tahtis väljapääsu Läänemerele, mille valitseja oli Rootsi ja liidus Taani, Poola ja Saksimaaga aastas Peeter esimene Rootsi vastu sõtta. Peale sõjaretkede ja lahingute nor Rootsi kuningas oma elust vist suurt ei näinudki. Ta langes Torres 1718. Kunagi nii vägev. Rootsi kuningriik oli üle võimu Läänemerel kaotanud ning eestilli viie Ingerimaa läksid Vene riigi valdusse. Sõda oli rootsima laastanud lossidega polnud kellelgi asja ja trootminkholm seisis just sellisena, nagu ta arhitekt des nooremast jäänud oli. Kuni kuninganna Ulrike kuningas Adolf Friedrichi naine umbes 1762. aastal siin ümberehitustöid hakkas tegema. Ta laskis lossile kauni külg osa ehitada ja tema näpunäidete järgi sisustati osa lossist ka uuesti. Et miin Ulrike poeg Gustav kolmas püüdis valgustatud absolotismi vaimus riiki valitseda mis ka teaduse ja kunstiõitsengut, tähendas Gustav Jaanlik stiil kunstis tähendas põhijoontes prantsuse ja itaalia mõjudega klassitsismi mis kaunistas aristokraatide eluasemed ja rõivad. Sinise ja kullaga. Tratninkholmi saabus Gustav kolmas 1777 ja küllap ehitati seegi loss siis ümber ja ehiti sinise ja kullaga. Võib vaid kujutleda õhtute kul senist idülli, trotningolmi elegantses väikeses barokseks õue teatris. Heledaid Krinaliine ja ehteid, aumärke ja puuderdatud parukaid. Muusika, naer, Spree ja palju sinist ja. Järgmine värvikas Rootsi kuninganna kestvat ning holmi armus ja siin õnnelikke suvesid veetis, oli kuninganna des Ibeeria kuningas Kaarel 14. Johani abikaasa. See kuninganna oli tegelikult külmarssey siidikaupmehed, tar Bernardi šenniidisi reklari ning kuningas hiigelkasvab prantsuse kindral rändatisternadot. Nende lugu algas Pariisis pärast suurt prantsuse revolutsiooni, kui teenid, olid oma töö teinud ning kõiki prantslasi kutsuti võrdselt kodanikeks. Aga see lugu on eriti pikk ja keeruline ja ükskord siinsamas ka juba räägitud on teadet Karl 14. Ines Johan valitses Rootsit kuni aastani 1844 ja pärast kuninganna des ideeriet ele strootnholmis veel mitmeid kuninganna Sid lossi praegune valitsejanna, kuningas Carl, 16. Gustav ja abikaasa Silvia, kes elatuvad ning Holmil lossi lõunatiivas ja temal lemmikpaigaks olevat lossi raamatukogu. Põhjale kuningannad Põhjala lossides ja kuningad, kes ikka ka Eestimaa järele oma käsi välja sirutanud. No ega Eestimaalgi ainuüksi Nipernaadi moodi õhulosse ei ehitata, seal on ikka päris lossega losse, meenutavad uhked mõisahooned üle kogu maa Toompeast ja kadriorust rääkimatta. Õieti on nii Toompea kui Kadrioru lossist üpris palju räägitud. Aga teel Tallinna kesklinnast Piritale seisab meil veel üks lass Maarjamäe loss mis pole sugugi ilma ajaloota. Juba seitsmeteistkümnendal sajandil seisnud siin suvemõis paiga nimi, olnud siis streiterg kastriiterg. Just siin leidnud Liivi sõja ajal aset kokkupõrge Tallinna Mustpeade vennaskonna väesalga ja linna piiravate venelaste vahel lahingupaika hakatudki kutsuma riiu võitlusmäeks. On teada, et 1811 ostis triitpergi kaupmees Johan klipp Clemens ja rajas siia suhkruvabriku. Sellest ajast on alles mõned kivid, on need ja osa piirdemüürist, kuid Cleventsi suhkruvabrik ei tulnud ots-otsaga kokku ja pidi juba 1837. aastal uksed kinni panema. Kaubahoovi omanik Christian Rotermann ostis koha endale ja pani siin tööle tärklise ja piiritusevabriku. 1861 ehitati vabriku juurde auruveski arvatavasti esimene Eestimaa kubermangus, kuid 1869 hävitas vabriku tulekahju. Ja neli aastat hiljem ostis Peterburi krahh Taarja õukonna talliülem kindralleitnant Anatoli Orlov ta Võõdov Rotermanni pärijatelt ära Strandbergi krundi. Jah, seal seisvad hooned. Paiga uueks nimeks sai Marjenberg küllap seetõttu, et nii Orlov ta vööde või naise kui tütre nimi oli Maria. Krahvlasi Marjenbergi vanade hoonete kõrvale oma suvemõisa peahoone ehitada. Browni mereni välja ulatuva trepistik terrassi. On teada, et suvelossiprojekti tegi Peterburi kunstiakadeemia professor arhitekt Robert Köödike ja ehitustöid juhtis sama akadeemia lõpetanud Tallinna arhitekt Nikolai tham. Vanem hoone sai valmis arvatavasti 1874. Need, vanad tumedad trepid, merele vaatav kummaline terrass ning künka tipul paistev massiivne päris kõrge torn muutsin ma alati uudishimulikuks. Alati, kui juhtusin sõitma mööda Pirita teed Rebee vist tavaliselt alati mööda, kuni lõpuks oli põhjust peatuda ja treppidest üles kõndida. Seal ta siis seisis. Maarjamäe loss. Ajalugu teab ja teatab histeritsistliku peahoone dominant, see on pseudogooti vormis Alt nelinurkne ülalt kaheksatahuline, neljakorruseline paekivist torn. Torni fassaadi uhke portaali kohal oli kunagi Orlov ta vööda võite, vapp, selle originaal, kui just on praegu alles väide, ümbritseb kartus. Tõepoolest väike põhjamaine loss. Kui näoga selle poole seisad, siis kõrgub vasakust nurgast just kirjeldatud toren. Peaukse kohal on tore sakiliste äärtega kolmnurkne viil. Rahulik, karge ja tagasihoidlik krahvi suveresidents. Krahvi perekond saabus siis pärast hoone valmimist aastal 1874 tavaliselt suvehooajaks koos teenijatega Marjenbergi. Läbi aasta elasid siin vaid mõisavalitseja ja aednik oma abilistega. Suvel käis Marjenbergis palju külalisi Peterburi kõrgemast seltskonnast, nende seas olnud ka tsaariperekond, kuna liikmeid, eks nad siis jalutasid ringi suures lossipargis ja mängisid Lasna mäenõlva kalde ennist. Siin seisnud madal talutare moodi majake krahvinna maalimisateljee. Niiet krahvipereelul polnud siin vistera midagi. Kuni kõik muu Orlov vöödovid emigreerusid 1900 kahekümnendatel Prantsusmaale. Maarjamäe lossist sai siis hoopiski Eesti Hollandi konsuli suvituspaik, kuid otseühenduse merega katkestas 1926 kuni 28 trepiterrassi, et mere äärde ehitatud praegune Pirita tee. No ma vaatan, mis ma tegema pean, et märg. Ei ja ole lahke. Elo-Maarjamõisa suvelossi peahoones Pirita tee ääres muutus 1932. Siin tegi uksed lahti restoran Gran Riviera palee. Selle omanik vahetas juba kolme aasta pärast ja restoranile lisandus öölokaal. Maarjamõisa lossist sai Tallinna elegantsem väljasõidukoht, kus õhtuti nii lossi saalides kübargisk pidevkab are toimus. Kuid juba 1937. aastal kolis see asutus kesklinna Maarjamäe lossis. Lootus taas kord kõik siin hakkas tegutsema Eesti vabariigi sõjaväelennukool. 1940 jälle pööre. Lossi asus üks teine armee ja kui see lahkus, ehitati hoone täis ühisköökidega kortereid. Õnnetu maarjamäe loss, lisahooned, kaunis. Kõik lagunes ärisustus. Aastal 1975, kui siinsed hooned Eesti ajaloo muuseumile üle andnud ärkasin loss ja selle ümbrus vähehaaval uuesti ellu. Ajad läksid edasi ja muutusid paremaks. Arhitektid. Ajaloolased leidsid, et Maarjamäe on üks väheseid, kui mitte ainus enam-vähem tervikliku ansambli säilinud suvemõist Tallinnas ja seda tuleb säilitada ning anda talle ajalooliselt võimalikult õige ilme. Vähehaaval on seda tehtud ja tehakse edasi. Hooned hoiavad ajalugu, eluhooned, kirikud ja lossid. Põhjala lossid võivad tunduda kivisemate ja kinnisematena kui Lääne-Euroopa uhkelt ehitud gootika barokklossid mis oma tummaks võtvad temast appide ja iluga sulle kohe oma lugusid asuvad jutustama. Põhjala lossid hoiavad oma saladusi nagu põhjala looduskevalgematel suveöödel. Sellest loodusest jutustas kord põhjamaapoiss nimega Toomas kauge kaport alarikkama harratša haigele tütrele. Ene Leele oli tema nimi ja printsess saigi terveks. Küll pakuti loomale kujuteldamatult rikkusi, kuid tema lausus. Ma ei taha teilt kübetki, kust, sest olen ise 1000 korda rikkam. Mul on põhjamaa lõõtsuvaid metsi mullaniite ja seal õitsevad meelislilled veetlevamalt, kui teie rubiinide kuhjad, mul põllud ja kui tuul sillerdab raskeid kuldseid viljapäid näib nagu kohiseks meri. Ja mul on päike, päike, mis särab ja hiilgab isegi keskööl. Eks ole, seda suvel ei saa kuidagi ilma Gailiti Nipernaadi jah, Annemasikuta.