Täna on juubelisünnipäev endisel Eesti riikliku sümfooniaorkestri ja Rahvusooper Estonia peadirigendile Arvo Volmeri keda saame õnnitleda otse klassikaraadio stuudios, tere ja palju õnne. Sõna jube mõjub iseenesest kuidagi pidulikult ja aukartust äratavalt, aga mis tundeid ja mõtteid see sinus tekitab? Ausalt öeldes mitte mingisuguseid erilisi, minul on küllaltki tihe muutuste periood, sellepärast et küllaltki kaua on saanud töötada erinevate organisatsioonide heaks ja järsku hakkas mõned aastad tagasi peas küpsema selline mõte, et peaks proovima siiski mingisuguse perioodi elus elada niimoodi, ilma sõltumata plaanipidamiste ja, ja vastutusega seotud kohustustest. Pool sajandit on pikk aeg inimese elus sel puhul sageli tehakse selline väike peatus. Mida sa siis ilmselt nüüd oledki juba teinud uusi rajajooni endale seades, aga oled sa ka nõus korraks tahapoole, selja taha vaatama? Sellest poolest sajandist on ju pool aega tegelikult täiesti kasutut kulunud lapsepõlvele kooliskäimisele ja enne kolmekümnendat eluaastat tavaliselt meie laiuskraadidel ei ole mõtet, tervitab tõsisest tegevusest rääkides, et muidugi ta on tõsine, aga ta ei ole niivõrd veel teadvustatud ja kogu eesmärk on kuhugi jõudmine, selle asemel et millegi tõsise sammuga tegeleda. Jah, aga kui seda eelnevat perioodi ei oleks, siis ei oleks ka seda tulemust, see kõik on ju ettevalmistus päris sellisele professionaalsele ametile pühendatud elule. Kuidas muusika juurde üldse jõudsid ja mis sai määravaks, et sa just muusika valisid, oleks võinud mõne teise meheliku elukutse omandada. Isa ja ema on mõlemad ehitus, eriti tavalised lapsed teevad seda, mida vanemad eest kuidagi läheb automaatselt. Eks need mõtted, kest, minul ka peast läbi ja lapsepõlves meeldis väga joonistada, Ta mõtlesin arhitektuuriga seotud asenduste peale ja. Reaalained meeldisid ka mingil eluetapil. Aga vanaema sundis mind lapsena klaverit mängima ja kõrv on mul üsna hea. Kuidagimoodi tekkis see alternatiiv, ei pea tingimata tegema sedasama, mida vanemad teevad ja mida lähemalt seda muusikaasja ise tehes katsuda, seda rohkem ta muutub põnevamaks ja maailm avardub väga kiiresti, teatud teatud etapil, see algus on ju väga raske ja vaevaline, aga kui juba kuhugile jõuda, siis järsku hakkavad avanema uued horisondid, jõuad heliloojad võt, mõttele, laadid muusikas ja kogu see ajastute vaheline side nagu otseühendus minevikuga ja tulevikuga kahjuks ei õnnestu. Aga no mineviku suhtes, et see kõik see Beethoveni, Bachi ja ja miks mitte montiveerdja, et see oleks just nagu praegu. Muusika kaudu on võimalik leida igasuguseid paralleele muudest kultuuri valdkondadest, see on lihtsalt niivõrd niivõrd põnev maailm. Nii et kõik sai alguse vanaemast ja klaverist aga kuidas su muusikaline haridustee kulges? See algas suhteliselt hilja, tõsisem tegevus, need sellepärast jäigi see klaverimäng suhteliselt vara pooleli. Kuna ma hakkasin kaunis hilja peale laste muusikakoolis. Ja siis olid juba kohe sportlikud huvid ja igasugused muud tegevused, nii et selleks ajaks ja konservatooriumisse astuda, noh ei olnud mu klaverit asjad sugugi mitte säärane, et ma oleks võinud kindel olla selle pääl eri klaveri selleks pidulikult vastu võetud. Aga klaveriõpetaja Veera Lensin, kelle juures on õppinud väga mitmedki eesti tuntud muusikategelased ja suurem osa koorijuhtidest oli vaja ja kuna areng minu teada, nende hulgas mõlemad ja Veera Lensin soovitas siis mul vaadata sinnapoole ja võttis ka ise ühendust oma endiste õpilastega ja niimoodi see kuidagi väga loomulikult läksid. Koorijuhtimist hakkasid õppinud konservatooriumis siis juures, kuidas siis sellest koorijuhtimisest. Orkestri juhatamine sai? Professor Olev Oja on ka ise olnud orkestri dirigendina küllaltki palju tegev ja enne kui ta rammis peadirigendi koha, võttis tema toetas vägagi minu ja oma teise kuulsa õpilase Vello Pähn juures just seda võimalust, et ikkagi orkestrit püüda. Ikka võimalikult palju. Alguses saatis meid Roman matsu juurde, kes tol ajal konservatooriumis fakultatiiv ainena orkestridirigeerimist õpetas. Et ma võin ka öelda, et need kolm inimest Veera, Lensin, Olev Oja ja Roman matsu on minu jaoks olnud otsustava tähtsusega algetapil aga siis loogiline jätk Leningradi konservatooriumis orkestrijuhtimise eriala olemas, kus siis õpetati ka näiteks teoreetilisi aineid, need oli täiesti loogiline pürgida Peterburgi konservatooriumisse või Leningradi tol ajal oli kus oli üliõpilaste käsutuses kaks erinevat orkestrit ooperis, stuudio oma orkestriga. Jaa, jaa. Ronja orkester, kes siis töötasid viis päeva nädalat ainult üliõpilaste jaoks. Säärast luksust pole mitte kusagil maailmas vist mitte kunagi olnud ega ei tule ka enam ja ega seda ju ei ole ka enam Peterburgis enamal, säärasel kujul. See oli kahtlemata väga niukene, õnnelik situatsioon, et õnnestus sinna sisse pääseda, sest et võeti iga aasta kaks või kolm inimest ja tahtjaid oli 100 ringis, nii et ei olnud sugugi mitte nii väga lihtne. Ma oleks soovinud minna arvits, Janssen siia maris Janssen tsi klassi, aga just aastat enne mine sisseastumist, kui ma nüüd õigesti mäletan, lahkus arvits Jeans ootamatult. Ja klass lagunes, sest et maris Jansons oli juba sellel ajal tegev Oslos peadirigendina ja tema visiidid Leningradi jäid järjest harvemaks ja harvemaks. Kuulus professoril ja muud, siin oli ka variant. Aga ja tema tööpäevad ei sobinud minu tolleaegse elusituatsiooniga eriti hästi. Nii et pidin ma õpetama Padise kaheksaklassilises koolis muusikaõpetust või alternatiivina oleks olnud teenimine nõukogude armees. Paaniliselt kartsin seda aega kaotada. Tilliamuuzini klassi ei saanud ma kahjuks minna, sest ma ei oleks saanud reedeti tunniski süstemaatiliselt. Reedeti puudumine ei tulnud kõne alla. Aga siis ma avaldasin soovi, õppida saab Ilmartöönovi klassis, kes on kahjuks tänaseks päevaks ka meie hulgast lahkunud. Refilmartöönov oli äärmiselt terava pilguga ja kõrvaga muusik. Natukene vastuvoolu ja Peterburgi koolkonnas. Sest nii palju kui sellest suurest rahvaste sõprusest räägitud, tehti Peterburgis alati väga selgelt rahvuslike piiride vahel vahet. Venelased tegid väga kergelt vahet, kes on näiteks juudi rahvusest, nüüd jälle üheskoos moodustasid ühisrinde tatarlaste vastu agarad Vervitš parteina voli tatarlane rahvuselt. Tema võitlus Peterburgi muusika bürokraatiaga oligi kangelaslik, edukas on, eks, aga aga kindlasti väsitas, kulutas ta head õppejõudu. Palju märtjonovi õpetamisprintsiipide hulka ei kuulunud. Nõuda, et õpilased jäljendaksid teda või teeksid täpselt nii, nagu tema tahaks ise, vaid vastupidi, ta julgustas inimesi ise otsima ja ise mõtlema ja nõudis alati seda et oleks valmis omapoolne mingisugune nägemus probleemide lahendamiseks, öeldes, et kui kui ma näen, et te olete enda jaoks mingi asja välja mõelnud ja see ei tule välja, et siis me võime koos otsida variante, kuidas neid küsimusi lahendada, aga senikaua, kuni te lihtsalt tulete, ütlete, et aidake nüüd mind või andke mulle mingisugune lahendus selle jaoks, et siin nii kaua tema ei taha õpetada. Soositud oli kõikides klassides käimine, mina veetsin väga palju tunde iga Peterburgi külaskäigu ajal William Husseini klassis vaadates mismoodi see töö seal käib ja alati, kui seal püüdsin ka sinna klassi pääseda. Klassidesse sissepääs oli vabaõppejõu käest tuli küsida, aga ma ei ole küll kuulnud, et keegi oleks keelanud tunde vaadata. Valitses selline kollegiaalne ja võistluslik õhkkond. Kes koos sinuga sel ajal veel dirigeerimist seal õppisid? Veidi pärast mind õppis Peterfera need, kes on Slovakkia 90, kes on siin Tallinnas ka käinud vaatamas ja on lühikest aega töötanud ka suure teatri peadirigendina ja ja praegu on igal pool Euroopas päris laialt tuntud. Käisid seal ka välisüliõpilased? Tuntud on BBC Scottisi peadirigent Martin pläbinski sepis hilja muuseni juures. Edwards samuti ja ma ostsin juures kõige tuntumad dirigendid muidugi Vello Pähn ja Jüri Alpeten sellest seltskonnast, kes enam-vähem minu ajal õppisi riigil õpistasid varem välja natukene vanem. Nii et Peterburi dirigeerimis koolkond oli selline kõva sõna ka Euroopas. Kahtlemata tegeleti seal tõsiselt pingutamisega, et saaks anda mingisugust süsteemset haridust ja selle üle võib alati vaielda, et kes on alati kõige parem variant. Ma arvan, et asjadest, mis on seotud mingi kindla tehnilisi oskusega süsteemsusest kindlasti kasu. Aga näiteks nagu džässi õpetamisel või natukene kuulubki sinna dirigeerimine, kus tegelikult isiksus ongi just see, kes ennast murrab läbi kõikidest hoolimata. Seal võib tegelikult liigne süsteemsus ka tulemusena on ta selle, et saadakse küllaltki ühtlase tasemega ka üsna häid professionaale. Kes aga nii-öelda vastuvoolu ujuda ei suuda ja kes ei ole võimelised midagi kaalukat looma, sest nende isiklikud eripära nukid on maha lihvitud selles õppeprotsessis. See küsimus jääbki ausalt öeldes vastamata ralleerina öelda, et üks maailma edukamaid terrigeerimis pedagooge soomlane Jorma panule on alati kasutanud seda meetodit, kus ta püüab õpilastele mitte midagi õpetada vaid vastupidi, sundida neid ise vastuseid otsima ja selles mõttes on ta olnud hiilgav juhendaja. Kuidas sulle tundub, mis sinu jaoks kõige olulisem oli sellest õpingute perioodist, millest sul nüüd kõige rohkem kasu on olnud? Siiamaani väga meeles Ma enda õppejõu muusikaalased üldistused ja vormi ehitamise seisukoha pealt ja just niuksed ikkagi üldisemad tõekspidamised. Samas mäletan ja väga hästi eredaid momente, mida näiteks professor muusin suutis oma üliõpilastele pakkuda ja näidata ja kahtlemata palukamaid asju, mida õnnestus kaasa teha, oli see pidev kontserdielu ja iga õhtu püüdsime alati kuhugile kontserdile sisse murda üliõpilaspiletiga filharmooniasse massidega võitlemine. See oli küllaltki hästi käes, selleks ajaks Aga pärast oma õpinguid sattusid, saab professionaalsete kollektiivide ette ju küllaltki vara. 20.-te eluaastate alguses ja Eesti väiksust arvestades on tegelikult see pigem reegel kui erand, et niimoodi läheb, et üsna noorelt satud juba vastamisi sellise professionaalse orkestriga. Sinult nõutakse sellist täit vastutust. Jah, see on väga suur õnn, et, et Eestis on, ma arvan, suuremal osal tõsiselt üritajatest mitmeid võimalusi ennast ennast proovile panna ei saa öelda kunagi sajaprotsendiliselt, võib-olla on ka olnud inimesi, kes tunnevad, et et neil ei ole seda võimalust tekkinud või antud või pakutud, ei julge siinkohal täie veendumusega seda väita, aga aga väga paljudel jah, on just selle eesti väiksese tõttu olnud selline võimalus. Kogu see Eesti muusikaelu piltki on, et meil ei ole nii nagu suurriikides, kus kui sa ei oska, sind, jäetakse kõrvale. Ei, meil ikka püütakse kõigest jõust ja anname veel aega ja otsime ja ja niimoodi me olemegi tegelikult loonud täiesti erisuguse muusikute põlvkonna, kes ei ole mitte tingimata kõik imelapsed, aga kes on kolleegide ja õpetajate ja ümbruse toel jõudnud kõrge tasemeni, kõige esimene kokkupuude professionaalse orkestriga oli ooperiteatris ikkagi Estonia teatris ja esimesi etendusi juhatasin ma 85. aasta maikuus ja peaks olema Endel jooperaltšina kus ma olin Paulmegi assistent ja sain juhatada neid etendusi päris palju ja proove teha. Ja see oli väga huvitav kogemus, mäletan väga kui sellist barokk, ooperit, mida Estonias ei olnud varem tehtud mis tähendab seda, et lauljatel ka ei olnud kogemust ja meil kellelgi olnud kogemust, kui me koos otsisime laulmistehnilisi võimalusi ja kuulasime ja püüdsime leida variante ja väga kuulsad selleaegset lauljat tegelesid selle asjandusega väga tõsiselt, et ma mäletan, et Margarita Voites, kes seal väga, väga palju koos vaeva nähtud ja minule kui väga noorele inimesele selle kahtlemata suureks väljakutseks, aga väga suureks kooliks. Kahe ühtlasi inimesed suhtusid hästi, et hävitatud ära. Pere oli su esimene töö Estonia teatris ja ja samal ajal paralleelselt, siis tekkisid ka ERSO-s võimalused. Sul on kogu aeg nagu kaks rada ees olnud. Ise pean ennast väga õnnelikuks, aga väga raske on teinekord valikuid teha või kurssi määrata. Eks ma selle tõttu olengi selline natukene universaalne, ehk siis, et teen kõike, mitte midagi väga põhjalikult. No ei tea seda võimalust, et sa põhjalikult oma tööd ei tee, sulle elu lihtsalt ei ole pakkunud, sellepärast et sa oled olnud väga kõrgel positsioonil Jaanil ERSO peadirigent ja ka Rahvusooper Estonia kunstiline juht ja peadirigent, et seal nagu sellist pealiskaudsust endale ilmselt lubada siiski siiski olnud. Aga 1987 olid sa juba ERSO ees ja ei läinudki kuigi palju aega, kui sinust sai ERSO peadirigent ja kas olid ikka veel väga noor? Naeru oli selline, et suured ühiskondlikud muutused tekitasid ka palju võimalusi. See oli ka üheso eelmise ajaloo jooksul olnud nii, et pärast Neeme Järvi lahkumist Peeter Lilje söödud orkestri üle võtma veel nooremana ja noorus ei ole lõppude lõpuks mingisugune karistus lihtsalt selle võrra raskem on endal. Sest et iga küsimus, millele tuleb anda niukene Mallukas ja põhjalikku vastust, on tegelikult ka enda jaoks uus praegu õudne mõelda aga 30 aastat juhatanud järjest siiski ja olnud selle poole pealt professionaalselt tasandil küllaltki hõivatud. Praegu mul on terve hunnik vastuseid ikkagi, elu on nüüd juba, kuna nad on settinud ja neid on läbi proovitud, erinevates situatsioonides tuleks tunduvalt lihtsam muidugimõista. Aga alguses oli, oli väga raske, lisaks ka see olukord, kus 90.-te aastate alguses tõesti väga paljud isikud olid sunnitud lahkuma, sest et just eriti nende paremat muusikat, sest et kogu energiamuusika peale panemine ja selle eest Väikse vastutasu saamine oli mitmedki paremad mustikad ära väsitanud ja noh, nii see läks, et et viiendast puldist esimene seal mingil hetkel ja üsna kiiresti olukord normaliseerub ja, ja sai tehtud õigeid otsuseid, sai otsustatud, et iga hinna eest tuleb hakata plaadistama, sest et helisalvestus on muusiku jaoks nii nagu peegel hommikul peeglist läbi vaatad, kas on juuksed kammitud, ka helisalvestus on täpselt sarnane, et kui seal midagi on valesti, siis seda ikka kannata mängijal endal üldse kuulata. Ise mäletad veel väga hästi seda tunnet kamis mängimisel oli siis see on midagi sellist, mis ei ole väga hästi, siis sunnib väga harjutama väga distsiplineeriv Eli salvestamist oli küllaltki raske alustada, sest et kaheksakümnendatel aastatel oli orkestri maine kahjuks selle koha pealt alla käinud. Salvestasid meloodiale, olid lõppenud ja midagi uut ei olnud teha. Salvestati küll hästi palju eesti muusikat raadioarhiivi, aga selle jaoks oli valla tasa ebapiisavalt aega ja olgem nüüd ausad, ega siis ei saa ka oodata seda, et heliloojad iga päev järjest pärle kirjutaksid, et säärane tegevus ei Lifi orkester taset paremuse suunas kuigivõrd alustada, tuli täiesti otsast peale, et esimesed CD tulid. Kui ma õigesti mäletan, Tallinna tehnikaülikooli meeskooriga koostööd, see, mida nemad siis rahastasid ja vist oli eesti poistekooriga, kui ma ei eksi, küllaltki alguses ka eesti poistekooriga on veel küllaltki tõsine CD salvestatud, seal on Stravinski psalmide sümfoonia. Ja selle salvestuse üle on mul väga hea meel, sellepärast et psalmide sümfooniat klassikalise sega koorega, ehk siis kus naishäälte asemel poiste hääled ei kuulegi eriti eriti sagedasti. Selles kõlamaailmas on mingi niukene eriline kargus ja ajatus, mis sobib selle teose neoklassitsistliku stiiliga imehästi kokku ja orkestrile. Salvestus resi abil hakkasid teatud asjandused üsna kohe minema õiges suunas, sest et üks asi on lihtsalt nõude igapäevases proovis harjunud olukorras seda, teine asi on see, et me teeme selle salvestise, igaüks võib ise kuulata, kas sellele siis järgnesid juba muud salvestused ja Tubina tükel muidugi oli otsustava tähtsusega. Väga hea meel, et Alba Records nõustes ja oli huvitatud sellist tsiklit tegema ja tuginesin foniatest on siis nüüd sai tehtud esimene variant mis oli kõik sümfooniad ühe orkestriga, mis veel lisaks eesti orkestriga. Ma ei väida küll ja ei poolda ka need, kes väidavad, et et vene muusikat saavad mängida ainult vene orkestrit ja saksa muusikat, ainult sakslased aga aga kahtlemata kõneretoorika tajumine ja ütleme selle selle side muusikalise fraasiga. Sõnaline kujutletav kontekst. Kahtlemata on muusikas olemas ja nihukeses abstraktse poolses muusikas nagu Tubin omavad nad erilist tähtsust selleks, et seda muusikat on ta sinna anda soojust ja inimlikkust juurde. Nii et seda sa pead üheks suuremaks saavutuseks oma peadirigendiks olemise periood. Sest see on mingi verstapost, mingisugune lätt, mis oli püstitatud ja me saime sealt uhkelt üle. Ja minu meelest Sukruna põhjas on see krati salvestus, mis mulle endale hirmsasti meeldib, sest et see muusika oli minu jaoks täiesti üllatus, et jah, ma olen seda krati sviiti kuulnud ja maksame, järeldused on kõik väga uudne ja huvitav, aga ma ei kujutanud ette, kui ma võtsin selle balletipartituuri, hakkasin sellega tegelema, kui palju seal on inimlikkust ja soojust ja kuidas see partituur, mis seal on tema oma käekirjaga kirjutatud ja need märkused stiilis et ja siis sulane ja peretütar saavad kokku ja, ja selle peale tehaksegi väikene tants ja muusika on niivõrd täis seda soojust, lähedust ja omapärane kolmanda vaatuse algus koos kooriga. See on midagi niivõrd erutavat, teist sellist on raske ette kujutada. Või see kolmas vaatus sinna hiljem juurde kirjutatud Tubin alguses kirjutas just nimelt natukene kargema tehnoloogilis-millega, leiti, et lüürikat on juurde vaja ja siis kombineerisin, tantsusid tantsud sinna sisse ja ja kirjutas natukene nihukest pehmematel üldisemat muusikat, mis, mis tegelikult tagantjärele vaadates intermetsa kogu selles suures pano trammis värskendab kogu kogu balleti seda balletti äärmiselt mõnus juhatada, lihtsalt kuidagi soe ja niukene, kodune ja samas seene tajumine. Et see balletipartituur on vähemalt sama hea kui Stravinski kõige kuulsamad balleti partituurid. Viiuldaja Mauno männi sina olid ERSO kontsertmeister sel ajal, kui peadirigendiks oli Arvo Volmer alates 1993.-st aastast. Milline aeg see oli orkestrile? See oli keeruline ülemineku aeg, aeg oli selline, kus näiteks esimeste viiulite kolm pulti olid läinud välismaale tööle, mitmed puhkpillimängijad olid ära ja Arvo Volmer noore peadirigendina pidi hakkama orkestrit uuesti üles ehitama. 31 aastat. Peadirigendile on ikkagi väga noor vanus ja ka mina olin kontsertmeistrina ainult 27. Nii et eks me mõlemad püüdsime seda orkestrit arendada, nii nagu me sel hetkel suutsime ja nagu meil oskusi oli Arvo Volmeri väga selge mõistus ja väga hea analüüsivõime. Ning loomulikult, eks ole tema natuuris sõltuv ja selles positsioonis, kus ta noore mehena alustas, tuli alati proovi ette valmistatud pardituuriga. Olid orkestri konkursid, kuhu tuli uusi mängijaid, mitmed tulid teatriorkestrist ning ma olen ka tänulik, et selle kaheksa, mis aasta jooksul, kui ma olin orkestri kontsertmeister tänu Arvo Volmeri repertuaarivalikule, sain ikka mängida väga olulise, no suurema osa orkestriteostest, mida siin meie nagu regioonis mängitakse, Brahmsi sümfooniad, palju suurvorme, vot 20. sajandi muusika osas oli ta väga tugev spetsialist, tänu just oma sellisele ütleks lausa arvutilaadse mõistusega, et väga selge tänu sellele mõistusele ja analüüsivõimele partoki, orkestri kontsert, Stravinski, Petrus, ka kõik sellised suured teosed istusid arvule väga hästi. Ja see on huvitav, et mida keerulisem ja tihedam On partituur, seda rohkem läks Arvo Volmer põlema, seda rohkem sai ta inspiratsiooni ja oskas sellelegi vaatamata sellest tihedast rägastikus eraldada olulise ebaolulisest. Mina võin julgelt öelda, et selle ajaga, kui me koos nagu Ersod vedasime ikkagi ERSO ja kvaliteet väga-väga palju paranes. Ja just suurvormide ettekandmisel oli Arvo Volmer asendamatu Durandooti kontserdi ettekanne Mahleri Kaheksas, vot siis nagu läksid tema anded ja tema selline platsinägemine eriti lahti. Arvo Volmeri Ps interpreedi periood. Kas rahvusooperi kunstilise juhina see, kuidas Estonia orkester kõlab, see, kuidas kogu lava ja orkester esitasid Tristani soldat siis Vallenbergi Parcifal? Vot siin tundub, et Arvo Volmeri loovus dirigendi aint predina nagu päris lahti läinud. Aeg ja kogemused ja küpseminega inimlikus mõttes kõik see tuleb ju muusikule ainult kasuks ja viib teda edasi. Absoluutselt ja öeldaksegi dirigent nagu 50. eluaastani alles õpib, nii et vaatamata sellele, et Arvo Volmeri on tohutu kogemus ja tohutu repertuaar, ta on ikkagi dirigendi, on veel väga noor. Ainult viiekümneaastane, nii et parimad päevad on ees. Sest see kogumise õietolmu korjamise aega minu arust alles nagu nüüd tehtud ja see küps hea maitsega, puhas mesi, see hakkab alles anumatesse jõudma, ma arvan, nüüd lähimatel aastakümnetel. Noor aga väga väljapaistvalt andekas ja sai teda kutsutud, kui ma ei eksi, siis esimesi asju, mis ta tegi meiega, oli Stockholmi külalisesinemised kohe. Seal olid küllaltki nõudlikud soolod, millega ma suurepäraselt hakkama sain. Suurepärane trompetivirtuoos. Indrek ilmus orkestrist, sime jää muusikakeskkoolis trepil, see vist isegi oli, käis kivil abitooriumisi, hakkasime juba käima mängimas. Väga palju on häid kolleege. Nii et koos nõnda see orkester arenes ja kujunes ja, ja tegelikult tuli sellest kriisisituatsioonist välja. Ehkki valuline ja raske mõnes mõttes, aga kindlasti huvitav ja võimalusi pakkuv periood, kes oskas neid võimalustki hästi kasutada, nüüd armun mäletavad seda aega hea sõnaga. 2001. aastani olid sa siis ERSO kunstiline juht ja peadirigent ja siis paari aasta pärast, aastal 2004 sai sinust Rahvusooper Estonia kunstiline juht ja peadirigent, ehkki teatrietendusi olid sa juba juba varem juhatanud, et sul oli side olemas täiesti teatriga. Ma juhatasin ikkagi põhiliselt teatris, ma olin teatri palgaline dirigent, mingil ajal ka 87.-st aastast oli mul pidevalt seal midagi palli teha. Kõik, kes seal ooperit ja balletti ja ooperit ja muusikali. Ma arvan, et mu esimene oma lavastus ooperimaailmas oli vist 1989. aastal, kui ma ei eksi. Ilmast on kuskil sealkandis, sai ka tehtud üks operett ja siis, kui ma ikkagi läksin, siis hakkas teatritöö oluliselt vähenema, samas seoses sellega, et 1994.-st aastast saadik olin ma Oulu linnas orkestri peadirigent. Muusikajuht ja periood kestis tegelikult ühe nihukese vaheaastaga, kus ma olin peakülaline 11 aastat ja ja need kaks tööd korraga, ersa ja auru need ei võimaldanud. Teil on teatris töö tegemist ja teatrisse olid ka siis, kui teistsugused ajad, nii et vahepeal oli teatris küllaltki pikk paus. Oma ooperinälga rahuldasin ma sellega, et me tegime mõned päris huvitavad ooperi kontsertetendused koostöös teatriga. 96. aastal mõrvasid Eestis tulen tot ja ja hist aasta hiljem debiicii peljas ja meil ei saanud. Ja siis, hiljem tegin ma ooperit ka, mitte aastaga nii üle aastaolus, see on ka oma linnaooper olemas, kes siis mängib, linnaorkester mängis kestina ja muud inimesed olid kutsutud juurde ooperis, ma ei ole päris eraldi seisnud kordagi ja oli üsna loogiline, et 2004. aastal huvitas seda lähemalt vaadata. Kauaaegne Estonia teatri ooperi ja balletietenduste juht Jüri Kruus. Sina oled üle elanud Teatris kümneid lavastajaid ja dirigente. Dirigent Arvo Volmer tuli teatrisse kunstiliseks juhiks ja peadirigendiks 2004. aastal. Milline oli teatrisse aeg ja kuidas sina seda mäletad? Arvo tuli kahtlemata teatrisse välja kujunenud nõudlikkusega välja kui nüüd tasemega sellise tasemega, mida ta oli igal pool kohanud ja kahtlemata ta ei tahtnud mingil juhul lasta alla. See kõik terve joon läbib kogu Arvo Volmeri tegevust. Ja see toimus ka kahtlemata ka Estonias. Ka minu meelest iga etendus, mida Arvo dirigeeris, oli omaette kunstiväärtus. Ma mäletan, kas või viimane Luikede järv. Ma istusin ja vaatasin lavale, siis aga pöördusin pilgu orkestrisse. Jälgisin harvu dirigenditööd, mis oli nii iseloomulik, mis ei ole nii huvitav, mis oli niivõrd kandev, mis oli niivõrd põnev ja vastasminut tegelikult kõige suurematele nõudmistele üldse kunsti osas. Ja Ma leidsin ennast vaatamas rohkem orkestrisse vaatamas dirigenti ja kuulamas seda, mida ta lõi koos orkestriga. Ka Arvo juures on üks väga tore hetk, mis mulle alati meeldib. Arvo juures puudub väline. Ta tuleb, on tõsiseltvõetav, tal oma jutuga tõsiseltvõetav ja kõik see, mida ta tahab. Kogu nõudlikkus, kas alata, see realiseerub, see kihvt ei olene dirigendist, see oleneb ka kollektiivist, mida ta peab korrigeerima, aga püüdsin, Apollo on alati olemas. Ja peale selle arvu juures on oluline, see tähendab alati muusikalist tervikut. Kogu tema väljendusrikkus on tema käes ja tema sisemuses see on nagu mingi edasiviiv jõud, mida algus on üks sügav, sisemine tunnetus, sügav, veendumus näha, tunnetada, teada, seal ei ole mitte midagi välist, ühestki liigutusest. Ma ei näe, et Arvo on väline. Seda mõistavad kahtlemata solistid laval seda mõistet koor selle pärast eriti, ma toonitan just nimelt see, mida Arvo pakkus. Wagneri ettekanded. Vaat see oli tegelikult tõeline, Arvo Volmer, hea dirigent, dirigeerib korralikult täisväärtusega ükstaskõik, mis teost? Olgu see Wagner, olgu see kaasaegne muusika, olgu see Erkki-Sven Tüür, olgu see ballett, tähtis pole žanr, tähtis on see, kuidas üks dirigent kujutab ennast muusikas, kuidas ta tunnetab oma osavõtu, kuidas ta tunnetab oma liini orkestri ees, kõik muu on tühine, selle kõrval jääb ainult üks, terve suur arendab kutsub kaasa viis elamus. Omaetteüritusena püüdis Arvo Volmer rikastada Eesti Opeli sõprade teadlikkust Cooperi loomingu kontsertettekannetega millest mitmed olid kast vähe mängitavad või kõlasid üldse Eestis esimest korda. Nii jõudsid rambivalgusesse Rossini viljantell katalaani kalli Verdi Simon bokaneegra. Samuti Ahida tonitseti poliuto iseepärlipüüdjad pelini Norma, kus kõrvuti rahvusooperi solistide ka esinesid välismaa tuntud muusikud ning mis ühtekokku kujundasid ilmekalt nende aastate diaati repertuaari. Durandot oli siis esimene kontsertette Cannes erzoga koostöös Estoniaga. Kas sealt saigi alguse hilisem ooperi kontsertettekannete väljatoomine Estonia teatri jõududega? Kindlasti mingisugune mõte jäi sealt meelde, aga Estonia puhul oli see rohkem küll tingitud sellest, et me tehnilised võimalused töökodade tehnilised võimalused olid väiksemad kui muusikakollektiivide tehnilised võimalused. Lisaks on ooperirepertuaaris lugematu arv selliseid kauneid teoseid, mis mingil ühel või teisel põhjusel ei ole istudes lavastatavad või lihtsalt on noh, ütleme kas siis libreto situb vananenud sellest varasalvest hiilgavalt teoste ettekandmist kontsertkorras Estonia jõududega tundub täitsa loogiline teha. Veel vaja on olemas solistid, olemas, orkester, olemas, koor, kutsuda veel paar huvitavat külalist, kes, Annavad sellele asjale autentsuse värvingu juurde ja saab tutvustada kuulajatele ja nautida ka ise sellisest repertuaarist, mida muidu iga päev teatrilavalt ei kuuleks. Ja neid oli ju päris palju üks või kaks ja see traditsioon nüüd Estonias kestab, millele sina aluse panid? Ta lihtsalt kaevasime selle vana mõtte jälle välja, et miks ka mitte. Kuidas sulle endale tundub, kuhu poole sa nagu rohkem kaldud, kas sümfooniaorkestri, kontserdilava või, või teatri poole. Palju nüüd töötanud ooperitega igal pool ka mujale, olen olnud aastat viis järjest suure teatri regulaarseid külalisdirigente just nimelt ooperi peal. Ja viimaste aastate regulaarselt Austraalia ooperis Sydneys juhatamas. Olen tõotanud mõningaid üksikuid oopereid saksas ja ei näinud erinevaid lauljaid, erinevaid töömeetodeid ja mulle tundub, et et see asi sobib mulle väga hästi, mulle lihtsalt meeldib lauljatega tegelemine ja mulle meeldib laulmine. Ma arvan, et et see vaatan igal inimesel sees ja seal on midagi midagi erutavat selles, mida saab häälega teha, ühendada teksti ja muusikat ja see on põnev minu jaoks. Aga kui tulla nüüd tagasi sinu kuuluvus veedetud aastate juurde ja ulu linnaorkestriga, siis seal sa tegelesid saati plaadistamisega, et kui siin ilmusid Tubina kõik sümfooniad, siis seal sablaadistasid olu linnaorkestriga Leevi Madetoja loomingut. Plaadistasime arvates koguleerimaditaja orkestri toodangu siis, kui see töö sai valmis, siis ma leidsin veel ühe loo, mis ei ole plaadistati taga, on kindlasti tema noh, väga lühikene lugu ja ilmselt on originaal algselt klaverile kirjutatud, aga ikkagi autori säteni saladuse katte all tõdema. Täielik orkestritoodang ei ole päris täielik, et üks või kaks asja poodi, aga see oli huvitav, huvitav töö nendega ka ja aitas kõvasti kaasa olu orkestri edenemisele, seal sai antud välja viis plaati, ühtekokku. Viienda plaadi peal on ka üks huvitav süüt süüt balletist ogonfooko. See oli vist 1926. või kuskil seal kahekümnete aastate lõpus Taani kuningliku teatri poolt levi modede alt tellitud ballett pantomiim. Pealkirjas sisaldub ka kohe põhjus, miks seda tänapäeval praktiliselt kuulda ei saa. Sellega natukene nii nagu Richard Straussi selle kodanlasest aadlimehega kingi ka tegelikult algkujul kuulda ei saa. Ballett, pantomiim, neid on omavahel küllaltki raske ühendada. See teos. Ma olen üldiselt ekstravagantse, sealt ilmselt on põhjustanud alati probleeme. Väga ilus muusika, äärmiselt leidlik muusika, väga särav muusikat, kindlasti ütleme, et kui me räägime Stravinski balleti partituuridest ja sellele kõrval paneksin kohe Tubina balletipartituuri siis tegelikult mõõdetava balleti partituuris on geniaalselt tase täiesti sees. Kolmas sümfoonia on selles mõttes huvitav, salvestas, et selle sümfoonia just selle salvestuse korjas ülesagi, kaunis mägi, oma filmimees ilma minevikuta jaoks ja see on muusika, mida seal siis raadiost, kui seal transistor, ma ei tea, kuskile, nakkab mängist, jälle tuleb see muusika, sellel on mingisugune imelik valgustatus, on, on madid loomingus olemas, mida vist õnnestus kohati tabada. Mulle tundub sinu juttu kuulates, et sulle meeldibki selline avastaja olemine kaldud pigem pigem sinnakanti, mitte mitte niivõrd klassika poole. Ma arvan, et elu sunnib ju peale omad omad vajadused, selge on see, et salvestada ja nii orkestrite selleks ennast peeglist näha. Meie klientidel selleks, et iseennast nii-öelda helipeeglist näha. Beethoveni sümfooniaid on salvestatud nii lugematu arv kordi, et seda uuesti teha, isegi kui on endal selles seisnes mingeid erilisi mõtteid on väga keeruline, lihtsalt turul ei ole nishi selle jaoks keegi ei, ei vaja neid enam füüsiliselt juurde. Fondi kuuluvad teosed tegelikult pakuvad muusikutele endile terigentidele ist selle väljundi, mille millega iseenesest kehtestada ja iseennast mõõta. Eksperimentides edu saavutada on kindlasti põnev, aga teha midagi tuntud sedasi, et see läheb inimestele hinge avab seal mingisuguse õige olemuse. See on minu arvates kaalukam ja lihtsalt elu on siiamaani nii läinud, et on tulnud teha seda, mida tahetakse välja anda ja selle nimel on ka muidugi pidanud teinekord graafilisi ekskursioone tegema, näiteks selleks, et saaks välja anda kõik Sibeliuse sümfooniad, tuli mulle Austraaliasse kolida. Paralleelselt Estonias peadirigendiks olemisega olid ja oled siiamaani Adelaide sümfooniaorkestri kunstiline juht ja peadirigent. Kuidas sa suutsid need nii kaugel olevat punkti maailmas ühendada ja nii nii erinevat? Äädeledi orkestrilt sümfooniaorkestri, minu töökohuseid veedavad seal 10 nädalaga aastas, nii et see ei ole palju ja lisaks õnnelikult maakera lõuna poolkeral, mis tähendab seda, et suurem osa hooajast toimub sellel ajal, kui meile tullakse puhkusel. Lihtsalt need otsused mädedi minna olid tegelikult juba selleks ajaks ammu tehtud, kui tuli pakkumine Estoniaga tegeleda ja arutasime mõnus ja leiti, et see peaks olema võimalik jah, kuigi ja, ja tean ka, et tuleks palju asju läinud võib-olla teistmoodi, kui oleks istunud kogu aeg teatrimajas hommikul läinud sealt uksest sisse kell pool üheksa ja iga õhtu kell pool 11 välja. Tuleks ainult kindlasti palju asju teistmoodi, aga ma küll ei julge väita, et paremini. Pigem ma arvan, et oleks olnud igavam ja mitte minul. Ja ei oleks ka Sibeliuse sümfooniad plaadistust ja kokku neli CD-plaat. Meil on edela disolnud selliseks kombeks igal kolmandal aastal mingi festival korraldada. Sibeliuse oli esimene nendest festivalidest, kus me siis kahe nädala jooksul esitasime kõik sümfooniad ja ühte teist muud ka väiksemaid orkestriteoseid. Eriti edukas olid kaaslaste tsiteerisime muusikat nii süstima, aga tavaliselt ei olnud seal linnas mängitud. Muidugi nad teavad seda heliloojat erinevalt saksa kultuuriruumist, kus teda halvasti teatakse. Inglisekeelse skulptuuri mõistetakse Sibelust palju paremini, armastatakse väga nagu meilgi. Et see on üks mu lemmikheliloojaid ja pärast seda festival oli kuid, või pakuti võimalust, et võiks need ka salvestada Austraalia ringhäälinguplaadifirmale, siis haarasin sellest muidugi õhinaga ka kinni. Sest see juba kuulub nihukesesse klassilise kulda fondi repertuaari, Maarja, kus ütleme võrdlussalvestused pärinevad väga tuntud nimedega. Tegelastelt. Olles uurinud mõningaid Sibeliuse käsikirju, oli mul tekkinud teatud aru saama ja sellest, mismoodi tema notatsioon minu arvates peaks kalamaja väga sagedasti, ma ei ole seda kuulnud säärases kujus võib-olla tavakuulajale, need vahed on imepisikesed, et kas mõni kaareke gene mängitakse pikevamatu lühemalt, aga, aga emotsionaalse toonuse seisukoha pealt kindlasti nad annavad mingisuguse, mingisuguse teise värvingu ja varjundi ja peale festivali salvestamised, kus kõik sümfooniad olid mängitud, orkester oli innustunud ja, ja sellest muusikast läbi imbunud oli, oli niisugune meeldiv väljakutse. Kes töö, mis kestis. Aga tulemuseks on jah, seal sümfooniat ja seal on üks väikene Austraalias juhatad sa ka ooperietendusi. See on nüüd uuema aja asi ja 2010. aastal juhatasin ma esimest korda Austraalia ooperis Sydneyst aasta varem olin juhatanud sedasama produktsiooni esmaesitust Austraaliast, selleks oli Jaakko mo Putšiini tütarlaps kuldsest läänest tähendada. 10. aastal juhatasin Sydneysse, sellel aastal juhatasin seal juba kahte suurt produktsiooniperioodi. Suvehooajal ja ei aidata talvehoo. Ja nüüd nende suvehooajal, ehk siis jaanuaris lähen juhatama trubaduuriks suur itaalia ooperispetsialist, nagu selgub No meie siin austraalia ooperis suurt midagi ei tea või õigemini üldse mitte midagi ei tea, et milline on Austraalia ooperitase Austraalia ooperitase on, on väga kõrge ja neil on väga hea orkester. Neil on täiesti maailmakuulus teatrimaja, nagu kõik muidugi teavad, mis on vähemalt sama kuulus kui püramiidid Egiptuses. Umbes sama kasutu. Seal on nagu püramiidid selles mõttes, et väga ilusa ja uhke väljanägemise all tegelikult peitub suhteliselt kehv töökeskkond. Publik seda nii palju võib-olla ei märka, kuigi jah, tõsi, orkestriauk on neil kehvet orkestrit mõistlikult kõlama saada. Äärmiselt raske akustika on ka kuivapoolne ja lava on äärmiselt väike, seal on Austraalia sisepoliitika tagajärg. Jernudson, Taani kuulus arhitekt, kes selle maja planeeris, oli selle sisemuse planeerinud hoopis teistmoodi, aga kohalikud väiksed poliitikud asusid muidugi sellele kallale ja tulemus on nii nagu meie seda ka enda ümber näeme. Aga lisaks nii-öelda oma orkestritele, mis sul on, oled sa ka külalisdirigendina juhatanud teisi orkestreid maailmas? Ilmselt on siiski erinevus selles, kas sa juhatad oma orkestrid, seisad oma inimeste ees või oled külalisena. Ma olen nii kaua juhatanud oma orkestreid põhiliselt, et mul hakkab külalisena töötamine võõraks jääma, ma olen avastanud viimase paari aastaga ja see tekitab mõningal määral muret, ma saan aru küll, et on väga mugav tulla alati harjunud ümbruskonda tuttavate muusikute juurde, kellega on juba varasemast hea kontakt. Aga, aga iga uue orkestri juurde esimese proovi tegemine on äärmiselt närvesööv ettevõtmine jaoks, vähemalt minu jaoks. Ma ei tea, kuidas teistel, et ma olen rääkinud siin heade kolleegidega. Anu Tali ka näiteks muuhulgas ja nemad tunnevad ka samamoodi. Ilmselt see on mingisugune niukene, Läti hirm, millest tuleb kuidagimoodi üle saada, sest muidu ei oleks seda ametit võimalik pidada ja viimasel ajal jah, olen nüüd siis rohkem käinud ja andunud ette kontserte nii Berliinis, Pariisis, Sanofi oli siis kui ka nüüd kõige viimati sattusin ootamatult juhatama Hayden orkestrit, lõuna tirooli, linnase pold saanas. Igal pool tehakse natuke asju eri moodi, sest et on omad pikaajalised kohalikud õpetamise traditsioonid, nemad kultuurid, traditsioonide omad, esteetilised arusaamised. Ja selle tõttu on tarvilik, et dirigent käiks ja ise hoiaks ennast lahti, sest et oman tellitavad olema kogu aeg näiteks häälestatud mitte ainult sellele. Vaat välja oma ideed, aga kuulad, mis toimub ümberringi ja õppides ja nimetades sisse seda informatsiooni Nonii tegelikult enda arusaama, sest areneb ja täiustub ja on võimalik seda sama kogemust üldistades oma harjunud orkestrit ka edasi arendada. Teatavasti inimesed harjuvad kõigega ja kõrv harjub kõigega, sellelt äärmiselt tarvilik käia ja värskendada ennast. Kui nüüd uuesti pisut tagasi vaadata nüüd juubeli puhul, siis mis need viimase aja suurejoonelisemalt ettevõtmised sinu jaoks olnud on, millega sa oled ise väga rahule jäänud? Estonia periood on olnud väga rahuldustpakkuv. Mitte kõik ei ole saanud ellu viidud, mida olen plaaninud, isegi võib öelda, et väiksem osa, aga samal ajal kaalukam osa. Kindlasti need mõlemat maakleri produktsioonid, 2007. aasta Tristan ja Isolde ja nüüd eelmise aasta Parcifal jäävad mulle meelde terveks eluks. Need avasid minu jaoks väga palju uut ja selline positiivne mäng, mis tuli heade kolleegidega selle terali lahtimatestamisest koos lahtimatestamisest. Positiivne laeng on siiamaani tugev ja, ja aitab mul elada. Mille üle sa elus kõige rohkem rõõmu oled tundnud? Mis sulle rõõmu valmistada? No väga meeldib prooviprotsess, teine kord siis kui on aega ja kui ka orkestrimuusikutele aega ja ja kui mul on olnud mingisuguseid huvitavaid kogemusi, selle teose võistlus selles sfääris, mis seal sees on ja kui tekib selline olukord, kus tajud, et tahavad kuulda seda, mis sa tahad vahele öelda, et sa ainult juhatavad, ütled ka mingid paar asja vahepeal ja siis see avaldab mõju sellele, mismoodi kohad selles teoses pärast seda kõlama. See on niukene suhtest vägabki, palju rahuldustpakkuv ja ma arvan, et selle rahulduse osakaal on kasvanud minu jaoks võrreldes kontserti, rahuldustega, kontsertidest rahuldust tuleb suhteliselt harva ette, sest et enesekriitiline saa kipub ka kasvama ajaga edasi, et kogu aeg on mingid küsimused, millega ei ole rahul. Ja järjest rohkem need küsimused tekivad endaga seoses jälle iseendaga. Rahulorkestriga võib rahul olla ja mängib toredasti jaa. Jaa. Ja mängivad hästi, tuleb välja vahva, aga siis just mõtelda, kas seda oleks pidanud tegema teisiti, midagi teist võiks pidanud teisiti. Ilmselt valmistab mulle ikkagi jah, võib-olla kõige rohkem rõõmu see, et ma saan olla osa sellest protsessist. Osa sellest protsessist, mis on üks lõpmatu asi, mis tähendab, et see on jätkuv nagu, nagu eluprotsess, nagu Browni liikumine, mis, mis iialgi ei lakka välja arvatud hakkab siis, kui tuleb absoluutne null, mis ka kunagi kindlasti tuleb. Aga muidu olla osa sellest ja, ja nagu ma ka varem mainisin, tajuda seda sajandit läbi vaimu jooksvat sellist telge, mis on nagu ajamasin. Et vot, selles masinas on hea olla ja tahaks, tahaks veel kaual. Aitäh sulle, Arvo Volmer ja palju õnne sünnipäeva puhul ja ja veel palju põnevaid proove ja, ja kaunist muusikat su ellu. Suur tänu. Saates dirigent Arvo Volmeri ist kõlasid katkendid Mahleri sümfooniast Laul maast, Tubina balletist, Putšiini ooperis Durandot, levimaadetoja, balleti süüdistokon, Fuoko Sibeliuse kuuendast sümfooniast ja kurvast valsist. Saate koostas Tiina kuningas, tehniliselt teostas lebas.