Mina olen teletoimetaja Mati Talvik ja minu vanus 70 ütleb, et ma olen neid jõule näinud igasuguseid ja erinevaid. Lapsepõlves olid nad muidugi kuidagi väga härdalt ja muu praegu juba 92 aastane ema oli siis see põhiline vedaja. Isa tegi niisuguse näo, et teda need jõulud eriti ei huvita, noh, tead, aga oli, kardeti liigad, tassi tõmmati paksud eesriided akende ette ja seda võib-olla oli ka linnas, aga maal vanaema juures seal Ahja jõe ääres iidervelt seal käis kõik niimoodi avalikult kenasti. Aga noh, ikka need jõululaulud on oma olemuselt juba kuidagi niisugused halemeelsed, ütleks mina. Ja, ja terve suur legendide hulk tuli selgeks õppida, et kuidas siis Jeesuse sündimine üldse välja nägi ja seal oli minu jaoks palju küsitlusi. Aga see kingi saamine ja taandas need küsimused. Praegu võib iga kaubakontorilettidelt leida. Ma mäletan, et ma sain kunagi ühe puust auto ja mul oli hirmus Kaiuvuse, järgmisel suvel kusagil rohtu ununes. Ja kui ma ta sügisel leidsin, siis ta oli puhammeldant juba. See oli Pobeda moodideeritud, niuksed, autod, popeedaja. Kuulge see kinnitusele, et jõulud ei pea tingimata olema niuksed, hardad ja, ja mingil määral vaipa elanikest üle pingutatud härdust ja, ja hellust täis asjad. Seda Ma nägin tunduvalt hiljem alles kümmekond aastat tagasi, kui ma jõulude ajal olin Argentiinas, Atlandi Oceani kaldal ja ja seal oli üks saksa restoran, kuhu me panime kohad kinni vabas õhus ja seal oli see rõõmupidu. Kui need jõulud tulid, siis hakati rakette laskma. Kõrts jagas ilmarahade veinipidu, kestis kõik. Rõõmsalt tantsisid Argentiina sellise hoopis teistmoodi. Nii et iga inimene tähistab siis seda vastavalt temperamendile ja nemad seal nende aasta kõige rõõmsam pidu. Eks ole ikka nii kommertsi pidupäev ja meie siin praegu oma üheksa lapselapsega oleme üsna hädas, et mis kellelegi ja peale selle lastelaste on veel igasuguseid lapsi ja oma lapsed, need on ka neli. Ühesõnaga, see on üks niisugune. No nüüd on koos ka enam-vähem kõik, nüüd võib hakata endale mõtlema.