Elamuselamus. Enamus tervist, mina olen Jan Kaus. Eetris on saates oli elamus, kuhu mina, Urmas Vadi kutsume igal pühapäeval kõnelema häid ja olulisi inimesi, kes meie vaimuelu ühel või teisel moel mõjutavad. Küsimus neile, millised sündmused, hetked või seosed teinud neist inimestest sellised, kellena me neid praegu teame ja hindame. Saade valmib koostöös Eesti Kultuurikojaga. Tänases saates räägib oma elamustest kirjanik Maimu Berg. Tervist maimu tere. Mis on esimene mõte või seos, mis tuleb sulle meelde seoses mõistega elamus? Noh, tegelikult tuleb palju asju meelde, esimesena tuleb meelde niisugune tore asi nagu ahhaa-elamus, eks ole, ja siis lugemiselamus muidugi ja loodusÄramust, teatrielamus, toiduelamus, nende lause on palju, mis, mis meile elu võimaldada. Olgu, aga ma püüan siis teises suunas, et milline on selline elamus, ilma milleta sa poleks see inimene, kellena sind praegu tuntakse, hinnatakse. Ma arvan, et ma ikkagi esikohale paneksin sel juhul looduselamused, et ma, ma arvan, et ma ei ole ka sugugi mitte unikaalne niisugust elamuste pakkumisega, sellepärast et need looduselamused on enamasti need, mis meile saavad osaks. Noh, kui me oleme üksinda, et see, see on meie looduse vaheline asi ja ma hindan seda, oskad sa tuua mõne näite mõnest sellisest eriti tugevust elama ja, ja see on huvitav, on see, et mina arvan niimoodi, et noh, reisides võid saada väga huvitav, tahad ja erilisi looduselamusi, eks ole, seepärast et näed, kohtimine taolisi Salakas näinud pildi peal võib-olla üldse näinud pole osanud ettekujutada. Aga huvitaval kombel nagu kõige suurema looduselamuse siiski pakub see loodus, mida sa oled aastakümneid tundnud. No mis sul on kogu aeg mingit niisugust elamust pakkunud, aga mis võib sulle ühel päeval täiesti üllatava elamuse valmistada ja minuga juhtus möödunud suvel, mis oli ju iseenesest Ta suvi ilmade poolest ja 100. ja, ja see koht minu jaoks on muidugi Saaremaa ja Saaremaa mereäärne küla, kus mu ema on sündinud. Ja ma olen seal lapsest saadik käinud. No ma olen selle vesipükse igasuguseid virmalisi kõikuna elamuse tanud. Tänavu õhtupoolikul niisugune äkki läks väga vaikseks, sel puhul öeldakse Saaremaal, et teeb tuulde, no ilm nagu mõtleb järele, kuhu poolest ta tuult ära ja lähevad sinna, hakkab tuult tegema ja mõtlema ja siis tekkis niisugune mingi eriline vaikus, niisugune ilu. Nii sihukesed imelised pilved, mingi mingis vahes soojas ma ei ole saanud kunagi ühestki loodusest loodusest niisugust elamust ka sellest oma kodu loodusest mitte. Aga ma läksin mööda külavahe teed, tundsin, et mul silmadest lihtsalt jooksevad pisarad seenel. Ma ei saanud aru, mis minuga toimub, et kas vahendi vanaks jäänud, aga, aga see oli nii imeline õhtu. Järgmine hommik, ma nägin oma naabrinaist, tema niisugune tubli naine, koolijuhataja ja kalur ja kõike kokku ja teha, vaata, ma mõtlesin, kas olid eile õhtul näljas, mõtlesin, olingi, mis toimus eile õhtul, ei anna talle ometi seal kohal, see pidi olema ikka midagi erilist ja me kumbki Ta ta, ta ütles, et tal oli täpselt samuti, et tared olid liigutuspisarad silma, mis teha? Sa mainisid, et sa reisid üsna palju ja tõesti tänu oma mitmekesisusele taustal oled arvatavasti pidanud väga palju reisima. Ja kui vaadata väljaspool Eestit, siis millised kohad on sinu jaoks olnud kõige elamuslikumad, mis seal siiamaani nii-öelda meeli köidavad? Noh, on muidugi mõned linnad, eks ole, et, et on inimesi, kes vihkavad New Yorki, on inimesed, kes jumaldavad teda, mina kuulun nende viimaste hulka, ma arvan, et ma võiksin seal, et seal ei ole lihtsalt võimalik ennast üksi tunda või või, või ilma elamuse ta jääda. Aga no muidugi kui esimesest rääkides mu kõige viimane reis, kus ma tulin umbes nädalapäevad tagasi oli või natuke rohkem oli Mehhiko pealiisia Guatemala ja ja, ja loomulikult, kui ma esimest korda nägin neid maiade püramiide vaatasime seal ju maailma lõppu ka, sest et seda lahkesti lubanud ei tulnud. Et eks see on ikka elamus küll näha ja, ja ise sinna peaaegu 200 astme kõrgusele tõsta ja sealt ülesele maiade maa vaadata. Või näha seda, seda pallimänguplatsi, Pokk tabab platsi, mis on niisugune eriline kuidagi nagu masendav Nende inimohvrite tõttu, millest seal pidevalt räägitakse ju, kui palju neid sel ajal toodi ja miks ja tunda seda ajalukku nii lähedal. Ja Jumalale tänu, see territoorium on seal nii suured. Need teised turistid kaovad ka kuidagi siin ära, et ei sega sind näiteks. Ma nii ootasin, ma näen klassased paleed ja siis turistid rikkusid selle ära. Aga mis teha, ma ise ka turist, et ühesõnaga jah, need, need, need on niisugused vahelduvalt enamused üldiselt suur linn on mulle eriti imelist, no väga sarnased, ainult New York tõuseb nende hulgas kuidagi teisiti, siis mis on New Yorgis? Dist eriomast või mis on New Yorgis see, mis sulle just meeldib. No kõige rohkem muidugi see, et sa võid seal olla ükskõik kes ja isegi nägin metroos niisugust reklaami, et inimene istus, luges lehte metroos, tema kõrval istus roheline mehike ja vastas istus alasti inimene ja mitte keegi ei pööra mitte kellelegi tähelepanu. Tegelikult muidugi ei olnud, aga reklaam seda väitis ja nii ka on. Noh, muidugi see ammendamatu kultuuripakkumine, mis seal on. Et kui veel praegu läheb sinna, kuhu see väikene kena armas maa, näitus, mood ja külm sõda, siis kunagi õnnestus mul Metropolitan Muuseumis näha maailma siukest tipp Otkutööri näitust, kus oli siis kõikide tuntumate filmidiivad põnevad tualetid ja noh, eks see on see, mille ollakse väga tublid ja tehakse, aga no meil lihtsalt ei ole seda võimalust, sest ta haaret New Yorgis on kõik võimalused ja kõik aarded. Paljud meie saatekülalised on rääkinud sellest, et nende eredamad elamused pärinevad lapsepõlvest või nooruspõlvest. Kuidas sinuga on, et kas sinu noorusaeg ja kooliaeg olid elamuslikud? Kooliajal oli minusugusele enamjaolt negatiivne. Aga teatrielamust oli mul lapsepõlves palju, sellepärast et ma olen Tallinnas sündinud ja kasvanud, mu ema on niuke harrastuslaulja olnud ja armastas väga teatrit. Alatasa mind sinna teatrisse viidi, ma nägin seal igast ballett juba päris pisikesena oopereid. Mäletan ühte niisugust nagu näkineid kuskil neljakümnendatel lõpus, ma ei taha küll öelda neid lasta arvesi väga lavastati ja nende erilist muljet mulle jätnud, aga siis ema tegi suure vea. Ühel päeval ta viis mind vaatama ooperit ja just nimelt päevasele etendusele, ooperit Ravjaata. Ja kui see oli siis läbi, ma arvan, oli umbes kuue aastane siis mina sealt teatrist ära tulla ei saanud, sest nutsin südantlõhestavalt seal kuskil nurgas mingis loosis me istusime ja ja ema pidi mind lohud. Ta on vaja rääkima, et see ei ole päris ja ja mind see üldse ei huvitanud, päris või, ja miks ta mu ära rikkus. Sellest ajast sai minust nii-öelda ooperifänn, seal väga väsitav, igav ja tüütu eriala, peaksid siiamani ooperis. No nii palju kui võimalik käia ja armastan väga palju plaate kogutud ja olen kirglikult otsinud see, et Tšaikovski Padaemand tagaks, et ta ei ole kuskilt leidnud, kui keegi raadiokuulajatest jah, kus öelgu mul. Kastravjaatan siiamaani lemmikooper. Noh, eks me ju muutume ajas ja, ja, ja see muidugi see muusika on väga ilus, kellele ta meeldib, on need, kes vihkavad veel kantud ja kes ei salli ooperit, aga ta niisugune, aga ilmselt on minus ka mingi romantika, see väga romantiline muusika on siiski siiamani armsaks. Sa mainisid oma koole, aga kuidagi väga ütleme nii, mitte väga positiivselt, et me oleme käinud ühes samas koolis, kunagises Tallinna kahekümnendas keskkoolis gümnaasiumis ja ja ma ei tea, see ei ole otseselt, need võib olla seotud kooliga ka minu kooliaeg vähemalt keskkoolini oli ka üsna üsna hall ja ilmetu. Et millega sina seda seletada? No tead, võib-olla me mõlemad oleme sinuga ikkagi need inimesed, kellele nagu see pealesunnitud, mis paratamatult ju on ilma viljata. Ta ei saa ilmselt ju algklassi üldse ette kujutada, eks ole, aga kuidagi meile ei sobi. Ja see juhuslik kooslus, mis meid klassi sattumise näol tabavalt ma arvan, et see ja ja tõepoolest, ma olen sinuga nõus, et peale ütleme ka keskkooli osas muutus asi palju sümpaatsem maks, aga see algus on ikkagi, see ahistab meid. Ma arvan, et sellest ja see koolikord tundub natukene nagu absurdne ja eks ta seda ongi, aga ilmselt teisiti ei saa. No sul on üldse väga kirev elulugu ja võib-olla praegu makstakse esile tõsta seda, et sa töötasid 16 aastat ajakirjas siluett. Ja sellest räägib ka sinu värske raamat, moemaja. Milliseid asju, hetki, sündmusi sellest ajast kõige rohkem hindad? Noh, kui mõtlema, järele, mõelda, siis tegelikult magama raamatus seda ja olen püüdnud vist niimoodi seda raamatut kirjutada, et inimesed olid mulle siiski seal kõige tähtsam on need inimesed, kellega ma koos töötasin 16 aastat koos ühtede inimestega, see on ikkagi väga pikk aeg ja selle aja sees õpin neid tundma ja ja hindama ja, ja üleüldse nagu see harib, selles inimeses vaata mõttes väga. Ja seal oli väga huvitavaid inimesi koos. No loomulikult see atmosfäär oli natuke teistmoodi, kujutleme mingisuguses tehases või vabrikus või koolis töötades oleks olnud, või ka raamatukogus, kus ma olen töötanud. Aga sealt sai ka muidugi igasuguseid põnevaid elamusi, seal oli huvitavaid tüüp. Ta nägi Malekkele lähedalt ja nende väikesi kapriis. Ja on ju paratamatu, et ilusad tüdrukud on natuke kapriissed ka ja ja see oli huvitav aeg. Ma küsin nüüd sinult kui kirjanikult, et kas sul on lemmikraamat, mis on sinusse sügava jälje jätnud. Lemmikraamatud vahelduvad ühesõnaga lapsepõlveraamat, kuid muidugi on, mis jälje jätnud. Ma arvan, et major, ainuke oma põlvkonnale inimene, kes lapsepõlvest meenutab kolme musketäri ja see on raamat, mis kui mul üldse mingisugunegi vaimukus, siis ma usun, et nii luts, kui kolm musketäri on sellele kaasa aidanud. Olen küll kuulnud, ma ei oska prantsuse keeles seda raamatut lugeda, tõlkijad olevat Selefoni paremaks teinud, kui see tegelikult on, aga igal juhul sellisel kujul oli see väga, võlub. Aga hiljem noh, ilmselt ka selle tõttu, et ma olen nagu rohkem saksakeelne on saksa kirjandus, mida köitnud ja ma väga hindan, Toomas vanni ja Ingeborg Bachmann, nii et need on kaks autoreid, keda ma ikka võtan kätte aeg-ajalt Thomas Manni Võlumäge. Mille poolest sulle Võlumägi muljetavaldav Võlumägi teda lihtsalt, et seda võib ta olla kollente raamatut hulgast, millel on mitu kihti, et sa võid teda lugeda kui lihtsalt üht seiklust kuskil niisuguses sanatooriumis, eks ole, mida me minu vanuses inimesed, kõik oleme juba seigelnud. Aga sa võid teda lugeda kui filosoofia, et sa võid teda lugeda kui iroonilist raamatut kui väga ilusalt kirjeldusi, suurepärast sõnakasutus, head tõlk, et ka saksa kirjandusest teatavasti. Et aga ma olen ka saksa keeles lugenud, aga Ingeborg Ahmani puhul on see mingisugune tohutu salapära või niisugune tema oma isiksuse kuidagi kohalolek. Ma, ma ei oska seda kirjeldada. Seda peab nagu tundma seoga muide elamus, kui sa niisugust asja tunnen, et autor on. Ta on nagu sinu juures, ta nagu segab sind midagit pidi ja ja juhib sind ja siis saad võrgutajale vastu ja pahmaniga niuke suhe. Muuseas, kolme musketäri juurde korraks tagasi tulles ma pean rääkima ühe väikese piinliku loo, nimelt ma üsna hilise eani lugesin ühte, kolme musketäri võtmestseeni täiesti valesti. Sellele juhtis tähelepanu Eeva Park. Kuskil koolis, kus ma kirjutasin sellest, rääkisin, sellest, see on, see on see hetk, kui Tartannion läheb pärast teemantripatsit afääri oma sõpru üles otsima siis nad jõuavad Portuse juurde ja Portus nii-öelda pist osutab ennast nii-öelda õhtusöögile. Ja siis sõbrad liituvad temaga veidikese aja pärast staatus küsib teiste käest, et härrad, kas te teate, mida me sööme ja siis igaüks mainib mingisuguse väga peeneroa nime, siis Aato ütleb, et härrased, te eksite. Me saime hobust. Ja siis Aramiste pist mingisuguse väga põlvlikuna selle peale mina kogu aeg lugesin seda stseeni sõna-sõnalt. Et nad söövadki, hobused päriselt hobuseid. Hobuse ja muidugi Prantsusmaal hobuseliha armastatakse süüa ka, nii et ei olegi vale. Kas sinul on ka mõni selline seen, mida sa kolmest musketäride eriliselt armastada? Ma isegi ei oskaks öelda, ma arvan, et ma armastan seda raamatut mitte niivõrd nende stseenide pärast, kui selle pärast, kuidas need inimesed omavahel räägivad ja suhtlevad selle niisuguse pingpongi pärast, mis seal vaimukustena tehakse nagu lahutada tavalist juttu üldse ei võeta, vaid kõik, mis on kuidagi vaimukas ja natuke ümber nurga ja niisugune särav ja ja lihtsalt kiurud, kui loed eriti, noh, kui seal ore lapsele loeb isegi solvangud on. Jah mulle meeldib aeg-ajalt raamatupoodides istuda, raamatuid sirvida ja inimesi jälgida ja nägin just hiljuti, kuidas üks noorem naine soovis osta sinu raamatut moemaja. Aga see oli hetkel otsas, poest naine ei tahtnud kuidagi alla anda, oli selgelt näha tema pettumust, et tuleb poest ilmutama Ta lahkuda. Ja see oli tore hetk, see oli selleni miniatuurne elamus, mida elu tegelikult päris tihti õhku viskab. Et oli tore näha, et ühe kolleegi raamat nii kirglikku reaktsiooni esile kutsuda. Kui tähtis sulle üldse vastukaja? No kas on kirjaniku, kellel ei ole tähtis, ma arvan, et need, kes ütlevad, et ei ole või et ma ei loe retseptsiooni või mind ei huvita. Kui raamatud on läbi müüdud, pole olemaski või siis ei maksa uskuda, kui nad ütlevad. Just vabandust, ma segan vahele, just, lugesin üle oma noorpõlve ühte lemmikraamatut, Jack Londoni Martin või mitte, see on üks selline tegelane nagu Bliss ääretult põlglik, ütleme masside suhtes põlglikult kirjanik, kes ei hooli absoluutselt avalikust arvamusest, et selline stereotüüp on tegelikult päris tugev. No võib-olla, aga, aga mina ei kuulu siis sellesse stereotüüp ja kui sa pole niukses jutustada, muidugi hea meel, aga noh, võib-olla on ka nii, et ega see mu ema ei olegi ju ka mingisugune kõrgkirjandus ja üks minu väga lähedane inimene ütles mulle põlglikult, et kui sa arvad, et see on kirjandus, siis sa eksid harva. Eks ta ole niisugune, nagu ta on, aga aga ma panin teile ausalt ja siiralt kirja ja tore, kui inimest loevad. Aga eks ta ikka veel poodides on ja ma arvan, et mind väga kurvastaks siiski näha oma raamatuid seismas tohututes lademetes ja lõpuks siis pole euro eest maha müüdud saamas. Ma arvan noh, praegu ei pea ennast silmas, aga ka niisugune nii-öelda kõrgkirjandus peab ikka olema tehtud, nii et ta leiab Te lugejateni, et teda ei pea produtseerima tohututes tiraažides. Aga see tiraaž, mis ta ütleme seal 700 või 1000, et see ikkagi leiab need inimesed üles. Sa oled tuntud kirjanik ja publitsist, aga serva pidi ka poliitik. Ja tahaks küsida, et milliseid elamusi on sulle pakkunud poliitika või mis sind poliitika juures köidab või missing poliitika juures? See on väga tore, Peeter Langovitš küsis, kui ta nägi, et ma olen poliitikasse läinud, et mis mured siinses poliitikas viisid? No ma pean ütlema, et ega mina mingisugune algaja poliitik selles mõttes ei ole, et ma juba üsna noore tütarlapsena niipea kui meil oli võimalik vaadata Soome televisiooni, jälgisin väga palju seda, mis Soome poliitikas toimus ja noh, see oli nagu tõeline poliitika, sest nõukogude liidus see oli nagu me teame, mis oli, eks ole, see ja, ja see erutas mind väga. Ja selle valgusel võiks arvata, oletan, et oleks võinud nagu palju varem ja palju intensiivsemalt poliitikaga tegeleda. Aga poliitikas on nii palju humoristliku ja niisugust absurdset ja samal ajal siiski ükskõik kui palju neid poliitikuid mesine sarjaks ja, ja ei oleks nendega rahulolematud ja on ka põhjust. Aga noh, päris ilma nendeta ka ei saa. Riigil on poliitika ja kui on poliitika, siis on ka poliitikud ja no on erinevad poliitikad. Ma pean silmas erinevaid alasid, eks ole, poliitikad seal ütleme majanduspoliitika, kohtupoliitika ja nii edasi, aga poliitika on poliitika. Ega siin midagi rääkida ei ole, see, see ei saa olla ainult emotsioonide küsimus ja see oligi mulle nagu esimene õppe õppetunde. Sa lähed nagu mingi õigusest võitleb. Ehk tegelikult see nii lihtne ei ole. Aga mis siis poliitiku sinu jaoks on? Noh, tegelikult on poliitika minu jaoks, esiteks on ta lihtsalt huvitav ja, ja pigem on teda huvitav siiski jälgida kui kaasa teha, sellepärast et, et et poliitika on nii-öelda tõeliselt teha, selleks pead sa ikkagi oma parteis või mingis koosluses olemas üsna hierarhia tipus, et sa saad otsustada, paljudes mõningaid nõusid anda ja niimoodi ja modi, aga aga et mõjutada, see on ikkagi tipu küsimus, see, see, mille üle palju naerdakse, et on olemas mingid parteisõdurid ja see paratamatult on nii ja sellega peab igaüks arvestama, kes poliitikasse lähevad. Et meil on Eestis nagu üldse kombeks nagu Pal-tänava poiste, sa mäletad, et seal kõik olid ohvitserid, Neeme tsekk oli reamees veel kipub ka nii olema, tahavad ohvitserid olla ka poliitikas, eks ole. Ja see üks reamees on siis, kes tegelikult seal tarbeks võitlused võitleb, nagu ka Pal-tänava poistes oli lõpuks hukkub võib-olla hukkumisega ülendatakse ta kapteniks, sest siis ei ole sellest sooja. Aga tahaks rääkida ühest konkreetsest asjast, nimelt Marie Underi mälestusmärgist Rahvusraamatukogu ees minu jaoks on üks neid kohti, kus mul aeg-ajalt meeldib istuda. Mulle meeldib see, et linnas on juures üks koht, mis oli enne üsna tulutu või mittemidagiütlev aga nüüd on see koht, kus inimesed peatuvad ja noh, mõni ehk neist mõtleb seal ka elu üle järele. Ja ma vist ei eksi, kui ma ütlen, et sinuga asi oli selle mälestusmärgi teki juures mängus. Kas sa oskad vähekene rääkida sellest, kuidas selline mõte tekkis või mis selle mõtte juures köitis? No kõigepealt tuleme siis tagasi poliitika juurde, et kui ma ei oleks olnud poliitik, siis võib-olla meil ei oleks seda Underid seal, et ikkagi kui su käsi on mängus, siis sa pead selle käe kuidagi saama suruda sinna, et asjad liiguks ja tõepoolest, linnavolikogu liikmena mul oli võimalus seda Underi mälestussamba asjadest tõsiselt ajada. Aga ma arvan, et see mõte oli õhus enne mind. Sirje Kiin on ju meil suur Underi spetsialist ja tema nägemus oli, et mingi mälestusmärk tuleks selle koha peal, kus Under sündis, sünnimaakoht on veel alles ja see on üsna seal lähedal, kus ma ka ise elan, ma käin seal noh, iga päev mööda ja sealt möödakäija siis mina nagu kuulsin, et under palused eks sõidagi või, või noh, seal tundsin, et ma peaks midagi tegema, et ma olen nüüd linnavalitsuses või nende valitsuses vaid võimu juures, vabandust ja siis nüüd oleks nagu see võimalus ja siis hakkasime seda kohta otsima. Parajasti oli teisaldatud pronkssõdur ja esimene mõte oli tehase sinna. Aga seda nagu kardeti, noh, selle selle koha aura ei ole hea või, või tekitab mingeid pingesid. Ja seda kohta aitas valida ka Rahvusraamatukogu arhitekt Raine Karp. Ja minu meelest koht on väga õnnestunud ja need pingid ja see vesi seal ja see punane puu ja et see tõesti kutsub istuma, eriti soojal suve. Päike paistab sinna peale, ma olen ise ka seal istunud alguses, kui see avati, siis ma julenud seal eriti istuda, mõni seostas seda minu ideega, et need istuksid ja kummitav olin julges juba ja, ja alati on hea, kui niisuguseid kohti juurde tuleb ja ja, ja see mõte läks tegelikult juba nii kaugele, et kui ma selle Underi ideega raamatukogu rahva juures välja tuli, insti vaim oli veel direktor ja tema arvas, et kirjanike püste võiks panna ridamisi, sinna tehakse see väike rohuplats, mis jääb kohviku ja raamatukogu ruumi vahele, niisugune seal et sinna niimoodi reas. Ja, ja minu meelest see polegi halb mõte, et miks mitte eesti kirjanikke austada raamatukogu läheduses. Nüüd, kui ma olen sind nii-öelda pooleldi sundinud mõtlema sõnale elamus on sul veel äkki mõni lugu, mis sul südame peal on. Ma tahan öelda seda, et, et tegelikult kas elamust ega ei ole ka nii, et mõned asjad nagu endale ise teeme elamuseks see elamus ei tulegi väljastpoolt, vaid tuleb minu seest. Ma võin rääkida ühe loo küll sellise, et ma olin just lahku minemas oma esimesest abikaasast ja see oli muidugi nagu ikka, lahkuminekud on väga traagiline ja väga vaevas meid mõlemaid. Ja me kuidagi püüdsime seda nakul lükata kaugemale või midagi mingeid lahendusi leida. Escort Tavastis, ta armastas muusika tehnikat, ostis Maci nimega sputnik, no see oli kassettmakid esiisa omal ajal ja, ja siis ostsime ka kasseti Vene sõjaväe marssidega, seal oli kas lav Slavid, tari hüvastijätud, Amuuri lained ja ühesõnaga kõik need tuntud marsid ja ja võtsime takso ja sõitsime siis see abikaasa oli mul teatavasti Vaino Vahing vahingu sünnikoju selle taksoga põldude vahel sihuke mahe tuul puhus, need sõjaväemarsid mängisid. Ma tundsin, et vaat see hetk, mida ma mitte kunagi unusta, mis on tegelikult minu jaoks elamus, mis, mis tähendab minu elu niisugust noh, eludele, lahknemist ja mis saadab mind surmani ja nii ka on, et see on see hetk, mis tõesti, ma ei tea, kas see on elamus, aga, aga väga liigutav. Kuulsite saadet elamus, kus sel korral kõneles Maimu Berg. Saate panid kokku Evelin Voodla, Jan Kaus. Head algavat aastat ja kohtumiseni järgmisel pühapäeval.