Esimene eesti sõduri tund 1994 jõuab eetrisse endiste rindesõdurite eestvõttel ja koostööl. Eestlased on ühe inimja keskel olnud kaks korda sõdiv rahvas. Võiks ka öelda sõtta kistud rahvas. 75 aastat tagasi jaanuaris 1919 otsustati vabadussõja murrangu lahingutes. Kas Eesti sünnib iseseisva riigina või alistatakse kas jäädakse Euroopasse kuuluva rahvana elama Läänemere ääres või kirjutab kolmas põlv kusagil emakeelt slaavi tähtedega, nagu seda tänase päevani teevad vene impeeriumi alistatud rahvad. Võib-olla osutus kaalukeeleks välisabi Tallinna lahele jõudnud Inglise laevastik ja Soome vabatahtlikud. Kaks aastakümmet hiljem, 29. jaanuaril 1939 tuli neid 1000 meest Helsingis rahvusteatrisse kuulama kindral Laidoneri tervituskõnet. Meie olime üle elanud suure ilmasõja. Olime läbi elanud suure vene revolutsiooni. Kõige selle tagajärjel maa oli laastatud. Rahva meeleolu vapustatud rahvas mitmel alal lõhestatud. Ja peab tunnistama, noore Eesti riigi sünd oli väga raske. 1900 19. Aasta. Novembrikuu lõpul aga tulvil suurem löök. Tugev suurearvuline vaenlane tungis Ida-Eestimaa-alale. Meie riik oli nõrk. Valitsus oli korraldamata. Aga kõigi nende raskuste peale vaatamata meie juhtivad tegelased eesotsas praeguse Eesti vabariigi presidendi Karabahhiga otsustasid, et peame julgelt astuma võitlusesse. Eesti vabadussõtta läinud 100-st 1000-st on elavaid ehk sadakond. Õppursõdur, vabadusristi kavaler, Eesti merejõudude ohvitser Arukülamees Paul Purre Balti jaamas oli kaubarong, milles olid ehitatud puitnarid ja muud valguses ei olnudki, ainult latan küünlaga. Asusime siis sinna vagunitesse ja algasime sõitu Narva poole, siis suuremates jaamades toodi rahvuslipp, toodi välja. Orkester, mängis isamaalaule, peeti kõnesi ja kutsuti kõik Eesti vabariiki kaitsma. Ühes jaamas kutsuti kuulipildujavagunisse, nagu nimetati. Seal oli kaks rasket kuulipilduja ja lipnik Johannes Lipp ning Raudsep siis küünlavalgusel, kui rõngaga sõitma õpetasid, siis poistele raskekuulipilduja, Maksimi, materiaalosa põhimõtted, mismoodi laadida ja mismoodi üldse käsitada ja vot nii. Järgmisel pead jälle vahetati grupid ära. Nii et siis, kui me Narva jõudsime, siis oli suurem osa poisse kõik pealiskaudselt raskekuulipilduja Maxim ega enam-vähem tuttavad. Vabadussõda omal lahingute langenute ja sõdurilauludega on kauge ajalugu. Veel kord viis kümneid tuhandeid eesti mehi kodudest teine maailmasõda ja selle kohta on sõjaajaloolasena öelnud oma seisukoha. Eesti vabariigi kaitseministeeriumi kantsler Hannes Walter. Kus ja millal ka väikerahvad kistakse sõtta. Neid ühendab alati üks saatuslik eripära. Väikerahvaid ähvardab nimelt alati oht, et neile pealesunnitud sõda võib jääda viimaseks elu märgiks sellest rahvast üldse. Väikerahvastele on iga sõda totaalne sõda. Võitlus enese olemasolu ja allesjäämise eest. Olles asetatud surmaohu ette ei saa ega tohigi väike rahvas filosofeerida võitlevate jõudude poliitiliste, majanduslike või ideoloogiliste tagamaade üle. Väikerahval saab olla vaid üks ideoloogia, üks poliitika ja üks siht. Ellu jääda. Selle eesmärgi nimel tegutsedes on õigustatud kõik otsused, ükskõik mida nende kohta ütleb muu maailma ajalugu annab õiguse neile otsustele, mis aitavad rahvast. Säilitada. Nüüd istub mikrofoni ümber neli meest, kes ei tea sõjast üksnes loetu kuuldu põhjal kellele lahinguid tähistavad kuupäevad ja kohanimed. Sõjakaardil on osa elatud elust. Tahaksin nende sõnadega saate juhtimise loovutada rindereporter Karl Kailitele, kus seisis eesti sõdur jaanuarist 1944. 14. jaanuaril algas suur pealetung Leningradi all tähendab, peale toob vastase poolt. Nii huvitav, kui sa ei ole. Leningradi rindel oli põhiliselt ainult kolm idapataljoni rebase, Soodoni rammi oma logordi ruumis. Ja voolosoos oli siis selle sama seltskonna tagavarapataljon Fischer Tallinna ja nendest pataljonidest jõudsid kõik Pihkvasse, välja arvatud see tagavarapataljoni üks osa. Teine suurem üksus võiks öelda eestileegion, leegionis tuli saanud selleks ajaks kolmas Eesti Vabatahtlike brigaad. See asus leveli ruumis, oli tagasi löönud raske vastase rünnaku, sulges selle edasitungi. Ja kolmas, kas üksus, mis tol momendil ütleme jaanuari lõpus oli kõige raskemates meeleheitlikest lahingus, kuidas oli pataljon Narva? See oli ka üks liigeni esimene üksus. Ja see oli Chercassi piiramisrõngas, õieti 27. jaanuaril sulgus rõngas ümber. Nojaa, üksikud pataljonid võiks nimetada veel, see oli 29. ja 30. juures pataljon üks oli griva sooseks, oli garadenko juures jõe ääres. Ja rohkem nii-öelda otsest rindeteenistusse tollal ei olnud ja peab ütlema ka, et need pataljonid, need üksused, mis olid rindel nii idapataljonid peaaegu kõik kolmandast brigaadist Olid kõik vabatahtlikud, noored mehed, kui nüüd rindelahingud algasid Leningradi all siis erakordse visadusega ja oskusega tegutsesid just idapataljonid sellest, nagu hiljem selgus. Pärast esimest lööki saksa üksused suures osas demoraliseerusid. Ja ei olnudki muud ikka ikka tagasi. Berliin ja kogu lugu, aga idapataljonid eriti soodeni ja rebase oma. Siin vast ära kuningas räägib ise, kuidas, kuidas, Nojah, 14. jaanuaril rünnak Volhovi rindel toimus just nendes lõikudes, kus meie kaks idapataljoni Rebane ja sooden võib positsioonidel terve suve läbi. Ja Rebase pataljon 658 vahetas välja saksa karistuspataljon. Vangi sellega tavasid rinde nõndanimetatud mustamäe alt ja sealt tuli venelastele kaks, kolm kilomeetrit läbida, et jõuda kurvad suunduva maanteele. Köitesse on Leningrad Moskva maantee, mis läheb läbi kuradi. Ja no Nõukogude eesmärk oli sisuliselt selline, et ühelt poolt kiiresti välja jõuda Narva jõeni ja võimalikult just Peipsiäärejärve äärest ja teiselt poolt läbi lõigata Novgorod Muuga tee, et tõkestada sakslaste taganemine ja moodustada üks suur nii-öelda ümber piiramisrõngas. See muidugi ei läinud siis läbi tänu sellele, et nüüd rebase soodeni pataljonid kogu aeg seda teed mööda taganesid ja kogu aeg teatud järgi pidasid lahingut ja selle tõttu sakslased, muuseas, mitte ainult sakslased, aga ka näiteks Läti leegion pääses tähendab üle selle tee lõunavale välja. Venelase eesmärk oli Ta Pihkva, nii ma olen lugenud need armee päeva käskusid ja oli nii, et Narva, Rakvere, Pihkva pärm, no ja mis nüüd kutsus esile suure sellise tragöödia, omalt poolt oli see, et Narva muutus imekiiresti rindelinnaks. Demoraliseerunud saksa üksused tulid üle Narva silla, ilmselt tekkis vajadus otseselt Narva evakueerimiseks, aga Narvas elas tollal ikkagi umbes 25000 inimest. Ja see 25000 inimest tuli evakueerida nelja päeva jooksul praktiliselt. Ja mul oli siin hiljaaegu vestlus ühe grupi Narva inimestega. Üks proua Vilma Taalberg, kes elab Sõpruse puiestee 186 12 ja telefon on 526 355 palub kõiki endisi Narva elanike astuda kontakti, et palutakse helistada telefonil 526 355 või kirjutada Vilma Taalberg nimele sõpruse puiestee 186, korter 12, jätkame, palun. No ja, ja nüüd oli siis selline olukord, et et ainuke üksus, kes taganes korrapäraselt see oli kolmas germaani soomuskorpus koosnes vabatahtlikest norralast, Valoonidest, hollandlastest, taanlast, rootslasest ja muidugi sakslastest. Ja kui see jõudis esimesel veebruaril Narva siis ta moodustas küll ümber jaanilinna sillapea, aga rohkemaks ei jätku, ei olnud. No aga nüüd idapataljon, tee läks edasi edasi läks Novgorodi alt või Novgorodis, isegi päriselt nüüd Luuga suunas, eks ole, luuga raudtee ja maantee läks paralleelselt. Kallid rääkis praegu sellest kuradi ümberpiiramisest, seal tekkis üks nii ohtlik olukord, toda sillapead, kus meie olime seal, Rebase pataljon oli, seda otseselt ei rünnata Tutki, sest kui nad oleks jäänud niikuinii absoluutselt kohe-kohe esimesena rõngas ei koti. Ma ei tea, kus või kes selle käsu välja andis, aga Rebase pataljon võeti imeruttu sealt silla pealt ühel öösel ära ja hommikuks olime praadis kõik koos. Vaatasime, kuidas Daniel luurelennukeid lendasid madalalt, madalalt tasakesi meie endiste rinde nende punkrite kohal ja meid saadeti autodega ime Rõtu tohku roodist üks 20 kilomeetrit loodesse. Sõrkovasse. See on Nahkunud Leningradi raudteel. Venelastel oli plaan nukralt Luuga maantee läbi lõigata siiski tagapoolt meid kõiki. Oleks Sõrkuvas nemad sisse pääsenud, seda ründati, mõni ütleb, et rohkem kui diviisiga, aga igatahes saksa luure püüdis kinni diviisi ülema ettekande armee ülemale. Aga selle küla kaitses oli Rebane ettenägelikult. Ta paigutas oma osa Teele, kes oli umbes kaks kilomeetrit, poolteist kilomeetrit sellest külast ida pool ja see ettevalmistav tuli langes kõik selle küla leia küla ümbrusele. Kaelaga tegelikult sõdureid absoluutselt ei puudutanudki ja kui rünnakule tulid, nad olid vist nii lohakaks läinud, juba harjunud, et sakslased jooksevad ja arvasid, ega seal ees kuidagi ole, tulid püsti püstijalu ja rebaseliinid ette. Ja muidugi see lasti tulla ka hästi lähedal ja siis, kui see tuli, avati automaatrelvadest oli, mis sinna maha jäi, see oli kohutav. Pärast selle diviisi ettekandes oli mainitud kaks kolmandikku tema elavjõust on kadunud ja enam rünnata, kuid korrata ei saa. Aga mida nüüd tegi selle all kolmas Eesti brigaad? Jaanuarile. Harri Rent tolmas Eesti brigaad, oli see aeg? Tiiveli rindelõigus? Lahkusime õppelaagrist ja siis need sügisesed lahingud novembris detsembris. Olime selles piirkonnas, mida nimetati trosooni partisanide vabariigiks, aga juhtus samal ajal niisugune lugu, et niimoodi rindelõigus venelased murdsid läbi ja siis viidi meid kohe otseselt rindele. Meid oli küll väga vähe, rinne oli hõre. Ei saanudki õieti aru, kus pool rohkem vastase, kas ees või taga, sellepärast et terve see rosooni partisanide vabariik, see oli meie selja taga. Pidevalt käidi seal läbi küll ühtepidi, küll teistpidi. No seal oli näiteks nii, et seedes jäi täitsa, olid meie nii-öelda punktid Läti piiri ligidal, kust meile varustust veeti, see oli umbes 70 kilomeetrit, sellest 70-st kilomeetrist 40 oli täielikult mets partisanide ala. Ja seal oli nii, et sai sõita ainult päeval, tankid saatsid kolonnist, mõned üksikud masinad võisid miini otsa minna küll. Ööse pandi miine, ka partisani panid miine, aga päeval siis kui tankid juba kaasas olnud, siis ei puuduta. Meiega juhtus niisugune äpardus seal, et ühe korra partisanid panid terve diviisi toidu järeleveo tuksi ja siis meil oli niisugune luua, et ei olnud midagi süüa. Igal sõduril on raudne ports kotis on siis sealihakonserv koos niuksed kuivatud saiakeste ka kolm päeva juba näljas oldud, siis öeldi, et seda võib nüüd hakata tarvitama. Aga muidugi rindesõdur on niisugune sell, et esimene, mida ta rindele jõudes teeb, sööb selle puutumatu varu ära. Seal juhtus niisuguseid õudseid lugusid. Rügemendi käskivalt tuleb ükskord minu juure värisedes ja Taali, muuseas minu algkooli klassivend ütleb, et Harry, ole hea mees, otsib kuskilt üks, üks hea kärakas. Ma ütlesin, no mis siis nüüd lahti on? Tema oli sõitnud öösse pimedas mootorrattaga ja äkki vaatab, ripub keset teed midagi, partisanid olid siis ühe sõduri kätte saanud ja riputanud ühe kuuse otsast teise kuuse otsa üle tee, nii et kui ta sõitis alt läbi, siis ta pidi kummardama, et mitte vastu selle üles puudu, säärikuid pea ära lüüa. Vot niisugused õudsed lood olid seal saiu, surma. Rügemendi ülem sõitis miini otsa. Jaanus oli kohe alguses sügisel kolonel Kurgjal oral kurg Sven Ants Kurg. Jah, ja siis seal olid niisugused lood ühel öösel jaanuarikuus, minul oli isiklikult üks põnevam lahing. Ma olin parajasti rühmaülemaks ja võtsin just saapad jalast ära, et ronin närile. Kui kompaniiülema käskjalg jookseb sisse, Trent, tule ruttu. Kompanii, mis viga on? Magada ka ei lasta. Venelased tulevad, nagu meil oli, eelpostis oli üksjagu seitse-kaheksa meest. Lähen kompadeleva punkrisse. Kompaniiülem räägib parajasti telefoniga eelpostiga, kohutav kuulivad ravin. Ma küsisin, et palju neid siis on see eelpostarv kuskil 100 120 ringis. No meil oli seitse meest, kompadele, ütleb mulle, võta viis meestamine. See lugu oli siis umbes üks 10 vastu, öö oli nii pime, et sõrmega suhu pista ei näe. Oleksime läksime ja lahingukära äkki vaibub. Kuule mehed tulevad, oleme vaikselt maas, kuuleme eesti keelde oma poisid, mis viga andmist ära tulite, nui vannis, ümberringi mets, paksud, teised kuuli pida läks ka sinna, noh teate küll, kui sõdur ütleb. No mõtlesin, mis asja nüüdsest teha, käsk oli niisugune, et kui eelpost välja löödud, see tuleb tagasi võita. Mine nüüd seal 12 mehega 120 vastu nagu liiaks. Saatsin ühe poisi tagasi, et mine küsi kompligas, kes käsk jääb kehtima. See tuleb tagasi saagi tagasi, vannid selja taga. Nemad läksidki, saivad eelpostilt tuld ja läksid siis kaarega meie silla taha. Aga nad eksisid selle meie tule peale ka siiski meie põsk tuleb veel nii palju ära, et hakkasid minema piki meie rinnet. No ja siis juhtus niisugune lugu, Ma ütlen ühe oma poisile, mine sa nüüd piiluliks ette. Siis juhtus niisugune asi, mida sõnasõjas kunagi ei tohi juhtuda, mida karistatakse väga karmilt. Ta ütles mulle, et kas minu elu on odavam kui sinu alumine ise. Muuseas, jalaväesee ongi niisugune asi, et jalaväerühmaülema ja jahilenduri biograafia on põhiliselt alati kõige lühem kuna need peavad alati nina vastu lina olema. Nojah, eks ma siis läksingi ees ja siis meie vahe. Venelaste kolonnid olid kuskil niimoodi paarkümmend meetrit metalli kõksu järgi võisid kuulda, kus on, aga mina olen jälle Tallinna kaubandus, kes küll lõpetanud poiss ja meil oli üks neid väheseid kooli, kus õpetati vene keelt. Ja siis, kui ma tundsin juba, et ma olen kolonni peakohas jaotasime oma mehed ilusti ära ja ütlesin siis vene keeles, et ta valis Sigtota pool, sosin häälega, kohe oli kuulda, kolonn jäi seisma ja siis ütlesin. Ja siis hakkasid tulema näha muidugi, absoluutselt mitte midagi ei olnud metsa all pime ja kui siis kuulsime, oksad praksusid, et just just on kohal siis komando peale tuld. Peab ütlema, oli plats puhas. Jälitama me ei saanud neid hakata, sest meil polnud nii palju laskemoona kaasas. Aga siis järgmine päev oli meil üldiselt tore päev, selles mõttes, et me juba tammu heeringaid saanud vägevat suurel heeringaid ja Ameerika tähe, õigemini Kanada maksapasteedi konservid, andke vigases kole pipardatud pasteet. Sellele sellele pasteedi lei pööratud erilist tähelepanu, aga heeringas süda ei olnud juba hulk aega mitu aastat saadud üldse ja eviga tõele ja see oli see Kaspia heeringas, mida nüüd saadeti partisandile toiduks. Siis oli õigus sel mehel, kes teile ütles, mine ise. Tema muuseas, nii kurb lugu, kui see ka ei ole, aga just see mees, kes ütles mulle, et mine ise eeskätt või kas minu elu on odavam? Selle ainuke mees, kes pihta sai ja ta sai rängalt pihta, sai Maku nad, ma nägin tulesähvatused, nadolid venelasega, umbes seitse kaheksa meetrit tuli nende vahet korraga Lasivad venelane sai surma pärast vaatasime ja tema sai kõhtu. Kas ta jäi ellu, seda ma ei tea. Autoriga. No, ja mis nüüd leveli alt tuleb veel meenutada, oli see, et kui nüüd sai teatavaks, et Leningradi rinne on kokku varisenud ja, ja et rinne tuleb Eesti piiridele siis tekkis otsekohe selline õrn käärimine, mis me siin oleme. Meid on vaja Eestisse. Ja varsti tuligi korraldus diviis ümberpaigutamiseks. Meile anti teada, et meid vahetatakse välja ja me juba teadagi, kui sõduril öeldakse, tahetakse välja, siis asi läheb kuidagi nii meeleolu kohe järsult muutub. Aga kahjuks see väljavahetamine, kes väga kaua aega ja, ja vahepeal rinne muutus vaid rahulikuks ja siis oli niisugune lugu, et tihti meile ülesandeks Tuua keel vastase kaevikus. Hullu lugu oli selles, et minul on üheksandal jaanuaril sünnipäev. Ja kompaniiülem ütleb mulle, et tal on 20 vabatahtlikku, Vaiot, sa tuled muidugi, Ko mõtlesin, et tulen jah. Mis sa ikka ütled. Ja siis oli siis esimest korda kirjutasin kirja ka nii-öelda lahkumise kirja, see oli, noh, seda Niukest komandod nimetati taevasõidu-komandoks, ütleme, minna vastase kaevikusse. Mehi looma ja jaanuarikuu lõppes ikkagi mee, millal sellega? Et rinneri suhteliselt rahulik. Ja veebruaris algas väljavahetamine ja Eestimaalesõit. Aga nüüd samal ajal kõige rängemates lahingutes oli pataljon Narva nõukogude pool nimetab seda Kursruuni katlaks saksa pool Serkesi katlaks. Sisuliselt on võib-olla Nõukogude nimetas õigem, aga noh, see on nagu nüüd kuskil juurdunud olla. Seal kassid oli nagu suurem linn oli ja need read Ja seal oli, oli ümber piiratud umbes 55 kuni 60000 meest, oli, tähendab ümberpiiramise ohus ka pataljon Narva oli selle koosseisus ligigi diviisi koosseisus ja ka nii-öelda ümber piiramisohus. Pataljon Narva oli, ma ütleksin siiski meie eliitüksus läbi ja lõhki see vastariisiteks täis motoriseeritud läbi teinud väga raskeid lahinguid ja edukaid lahinguid, tihtipeale kasutati teda ka nii-öelda järel vääna. Selle asja juures oli üks suur traagika. Detsembris või vööris, novembri lõpus nõuti pataljon Narvale täiendust. Ja ma ei tea, kes andis selle noh, ausalt öeldes totra korralduse. Et häiri laagrist, kus olid 25. aasta poisid 24.-sse poisse osa sinna jõudnud, just see ilma ilma väljaõppeta. Nad olid mobiliseeritud, need olid mobiliseeritud novembrikuu sees. Arvestades seda, et rindeolukorras pataljon arv ei kao, lahingväljaõppe sai ju sisuliselt ka rinde, mitte rindel, aga rinde tagalas. Ja ligi kolm kolm kuud olin pleja ilmselt arvestades seal tehakse umbes samasugune väljaõpe. Aga kuigi moodust väljaõppega grupp, mida juhtis vist leitnant Ruut ja ja nad praktiliselt said nii-öelda võib-olla õppisid võib-olla püssilask. No alguses nad tulid sinna, neil polnud üldse relv, kontrill tehti niisama rividrilli ja suures koolimajas elasid ja siis õue pääl lihtsalt lehti rivi. Eks ole. Edasi marss, vasak pool, parem pool ja nihukest asja, meenutab Ants Teder. Ta ise tegi kõik ukraina lahingut kaasa kasvatud Sercassi piiramisrõnga ja võib-olla sa nüüd räägiksid Nii tegelikult uus aasta me olime veel otsaga Dnepri juures, mitte päris Dnepri-äärse, Me olime risti depreiga, sellepärast seal olid suured need Sercassi mäed ja metsad olid, kuhu olid juba partisani teinud suure tugeva Sillamäe omale. Seal olid juba mitmed kümned tuhad, mehed neid pidevalt täiendati, need neil olid isegi oma kahurvägi oli ja nad hakkasid sealt ikka küll vasakule või tähendab lääne poole ja põhja poole sealt välja tilkuma, kangesti. Siis ikka visati meid ette, Valloonisid, valloonid, tegid seal ühe korra ühe väga suure tugeva rünnaku ja nad tegid seal väga ilusa puhta töö, aga lööd seal 10 või seal 100 või 1000 meest maha, aga neid tuleb 25000 uuesti asemele seal. Ja siis oligi nii, et meid siis pandi sinna, ühesõnaga selle koti sillapea serva pääle nagu külje peale. Ja siis see oli just nii-öelda jõulude ajast, uue aasta olime seal, see oli küllaltki rahulik, kohalikud niuksed, väiksed naginad käisid seal, neil olid väiksed rinnad, trupid käisid, meie käisime vaheliselt ärritamas, neid ka ja ja jõulud võtsime ilusti vastu ja siis mõned päevad enne enne kolmekuningapäeva, no venelastel on ju siis need jõulud saaliani ja me ikka vaatasime seal, meil olid käärpikksilmad seal üleval, ise olime aukudes nii-öelda, see oli vana vana kruusaaugud olid seal ja meil olid, ise tegime punkrites nii-öelda sinna seina sisse, meil olid väga ilusad ja soojad kõikad, ahjud olid sees ja soul, saunad oli, saunad, meil olid sees ja kõik ja siis seal käärpikksilma siis sealt ikka vaadata. 10 meest oli punkris, seal mängisin tants koodsal ja võtsid natuke vaikselt seal nii terviserohtu ja siis üks mees oli valvest, saldad siis et käisid ja vaatasid, et seal oli kohe meil vastas oli niuke nõgu oli ja no üks 500 600 meetrit oli vene küla veneküla on ju teada pikk ridaküla ja hakkas tagametsa metsale partisanitäis külla, nad nii eriti nad käisid seal. Aga nad nagu seal ei elanud sees, neil oli kindlasti seal metsad, olid punkrid ja nii ja aga me nägime ikka pidevalt, kontrollisime, kolm-neli meest käivad pidevalt ühes ja samas majas. Lähevad ämbritega jäävate ei saanud aru, milles on asi, tead et no ja siis ükskord meile anti käsk kaasa. Vahetult seal kolmekuninga. Minge tooge, vaadake, mis seal on, et tooge üks keel ära. No tegime, meil oli kaunis suur grupp, igatahes näiteks 25 30 meest oli meil. Ja siis sai kõik on, meil oli oma kahurvägi ka Narva pat on see, meil oligi nii, et meil oli oma tankitõrje, meil oli omal raskel, on hea ja siis olid meile õhutõrje ja kõik olid veel. Ja siis noh, organiseerisime ilusti ära, kõik sai ilusti kokku räägitud, kui midagi on siis roheline rakett, andke meile siis nii-öelda tõkketuld ja abistamist hulkuda, solija. Kõigil said maandamisriided selga ja siis seal hakkasime minema neid elus, muidu niukene kuuvalge, ilm oli aga niisugune noh, neli, viis kraadi külma, aeglane raamatust läksid, pead püsti võinud minna. Sealt oli meil läbi miinitõkke, oli seal väikse ring vaja teha, me 800 meetrit, aga vahepeal seal nõgus, seal saime püsti käia. Läksime siis sinna külla ka, jõudsime sinna äärde ja mehed saatsime kolm-neli meest sinna majja, mine vaata, mis seal on. Seal muidugi ka, automaadid käes, seal ka ükstama koja ukse lahti, hüppasid sisse, tead. Tulevad välja, naeravad sander, tulge vaatama. Läheme siis, sissesõber on seal sees. Ja eks need venelased käisid teda kolm, neli korda päevas söötmas, seal võib-olla tahtis seal pidu hakata pidama ja vaatasime ka niisugune ilus ninaesine seal olemas, seal oli kirves ka, nad olid seal väike ahi, oli, nad olid seal puid raiunud ja nii ja. Poisid tegite väikselt, lõi ta uimaseks. Maha ei saanud kuidagi seal hakata. Mul polnud aega ja siis meil olid, mõtlesin, kelgud olid, kaasneks saanid, olid, siis tegime ühe saani tühjaks, panin ta peale, sisemine pikad rihmad olid nii et siis siis kaugel siis tõmmata niukene, paras, 120 kilone, paras suur poiss, seal. Ajas taime ilusti ära ja siis läks pidu lahti. Aga pidu lõpes pagana ruttu ära. Kui meil juba ilusti laud oli kaetud, siis tuli tulite. Granaadipilduja teise jaoülem meil oli, kütt oli vat ma ei tea isegi kindlasti alati kütti, poiss, Võru mees oli ja. No meil olid lauad kaetud kõik ja alati oli selline komme, et kui tulid sisse, kas siis kaardid, mängud, muidu seal pidulauad olid, siis oli, ukse kõrval oli suur kott, kõik andsid oma relva taha. Kui võtad kärakat, ei hakka seal keegi midagi vehklema, sest kuulid võivad igatpidi lennata seal punkris sees, eks ole. Olid relvad ilusti ära, on seal juba poisid istuvad, söövad ja järsku kütt tõuseb püsti, läheb ahi juurde ahju lahti ja vaatame, laseb midagi sisse, ahju. Ise paneb ahjuukse kinni ja karjub Decung. Noaga suudame kõik pikali kohe peadpidi narride alla, kes sellele jalale, see tähendab, täis vormimine ja täis Armine. Kolm sekundite, kui pauk käis, ta sinder oli lasknud munagranaadi sinna sisse. Ma tahtsin pulli teha. Aeglaselt pauk käis, siis oli pidu läbi. Mehi muidugi pihta ei saanud, aga tal oli kõik selle ülevalt selle plaadi pealt ära kõik tuhk ja tahm ja kivisüsi ja need kõik oli täisaken eest ära, uksed eest ära. Meestel kõik praht läbiv söök oli kõik ära rikutud, seal tahmaga. Võtsime oma asjad kokku ja läksime koju. No ja nüüd aga nüüd jaanuari keskel muutus juba seal Chercassi katlas nii-öelda väga rasketeks lahinguteks läks. No ühesõnaga, seal oli niiet kaks suurt vene armee Ukraina armeed, üks tuli nagu lõuna poolt, tuli säält Myersi poolt säält ja teine tuli ülevalt ka nende poolt olid need olid tohutu suured motoriseeritud tankikolonnid olid, ühesõnaga hakkasid pigistama sealt tagant meil koti kinni ja siis hakkasid ka need partisanid välja trügima ja meid visati siis sinna teklino metsa ette, see on tohutud, seal sajad, sajad kilomeeter tagant metsapiirkonda on seal. Ja ma räägin iisumi, lahingud, mis meil esimesed olid, olid hirmsad seal kõik ja aga pole hirmsamat, kui metsalaike. Igalt poolt need koolid tulevad, Ricosheti löövad, midagi sa ei näe. Ja üks hirmus madin käibki, paugud käivad ümberringi. Kaiankovi arvukuse kuulmine mürsu ja reisimine, aga õnneks oli meil nii, et no me vallutasime seal ühe positsiooni ära kohe. Ja siis oli nii, et me rinde vahel oli üks ainuke metsasiht oli 30 35 meetrit lai venelased teiselt poolt me oleme teisel pool siis seal oli lastud, sakslased olid seal enne pees olnud, nad löödi välja. Me võtsime tagasi positsioonid ja siis olid nii-öelda kuuski maha raiutud ja natuke nagu varjendit ette tehtud. Kuul ei pidanud aga lihtsalt, et ei olnud näha mehiselt täpselt mehed muidugi saldad kõhuli loe, pääsevad kuskil siis vaheliselt, piilusid seal. Ja siis hakkasid, niiet umbes samal ajal kui siin üleval meil hakkas küll 12. juba 11. hakkasid esimesed niuksed rünnakus, aga pearünnakud olid ka meil just 13 14 jaanuar. Hirmsat rasked, nii et ütleme tõesti hommikust õhtuni, mehed tulid, tulid, tulid ja lõppu ei olnud. Nojah, seal paljud mehed kirjutavad, kirjutavad sellest lahingusse, meenutavad neid aegu, et, et ei olnud öö ja päeva vahet ei saanud siin neli-viis päeva ei olnud võimalik magada. No lihtsalt, ega ta nii sõdur ka kolm-neli päeva magaga üks kord, aga ma olin nujah, noh nii kui moment tukastab korra jälle jälle 10 minutit, aga sa oled jälle värske muss ja. Sõdur oskab rännakule isegi püstijalu magama jääda ja siis me tegime ükskord vasturünnaku, läksime üle selle metsasihi ja no seal olid valloonid olid meist vasakul ja seal olid isegi meil soomusveokeid oli seal kuskil, seal oli metsaserv juba need andsid meile Sist natuke tuld ja siis me nägime neid langenuid ja saime seal keeli kätte. Ühesõnaga palju range langesid, olid tulnud värskelt mingisugunegi siberi pataljon, oli kõik niuksed, suured meeter, 80 viiemehed olid uus, Ameerika varustus oli. Ja nad pataljon Narva all oli olukord selline, et koos selle suure grupiga viie 60000 mehega piiratise ümber ja siis algasid otseselt piiramislahingutega. Neist me täna ei räägi, sellepärast need olid juba puhtalt veebruarikuu kuu tegevus.