Eesti sõduritund. Tänavune võidupüha tõi ülendusi. Kaitseväe juhataja Johannes Kert on nüüdsest kindralleitnant, kaitsejõudude peastaabi ülem Ants Laaneots. Kindralmajor ja piirivalveameti peadirektor Tarmo kõuts Contra. Viljandi Vabaduse plats presidendi ootel. President Meri võidupüha kõne edastamisel on Eesti televisioonil olnud tubli edumaa kuid nii kuulsid. Seda valju häälditest paraadiks rivistunud kaitseväelased ja kaitseliitlased. Võidupüha paraadist Viljandis võttis osa umbes seitse poolsada meest naist, poissi ja tütarlast kaitseväelasest kaitseliitlasest, noorkotkad ja kodu tütreni. Uudsena Raadi pildis mõjus esmakordselt esinev naiskodukaitserühm. Kaitseliit oma kaheksakümnendat aastapäeva oligi tänavu kaitseliitlasi rivis rohkem kui kunagi varem. Omete lippude kolonnis anti kõigi Eesti kaitseliidu malevate lippe. Aga üksusi lipuski sümbolist tuleb selles saates edaspidi veel juttu. Võiks öelda, et paraad oli vahva ja rivisamm paraneb aasta-aastalt. Mehist sammu ja head rühti näitasid nii kaitseliitlased kui kuperjanovlased, mereväelased kui piirivalvurid, ühesõnaga kõik. Ja viljanlased elasid paraadile kenasti kaasa. Samal päeval leidis Viljandis aset veel teinegi mainimist väärt sündmus, millest jäi linna püsivam märk. Kui võidupüha paraad korraldati ladusalt ülalt alla, siis teine üritus viidi läbi altpoolt algatusel ja puhuti vastutuult. Nii kogunes ühe Jakobsoni tänava maja juurde, kuhu marssis kohale ka relvis kaitseliitlaste rühm. Hulk ühtehoidvaid mehi, kes ei ole elus kartnud kuuli. Kommunisti, ega kuradit. Mis neid siia tõi? Idapataljonide pai. Sest need mehed olid vabandanud. Mina ei ole õiget paberit, siiamaale saanud ei ole, mul on oktoobrikuust all, olen astunud, aga ma läksin septembrikuus, on see, see mõni ei tähenda midagi, aga muidu päris õiget asja ei ole. Aga minu paberid on alates 28.-st augustist neli tonni kavas. Loba. Asemel elaksite Tartus ja esimene ja. Sina olid jaburad Raplal kaane tervele. Võistlejad külalised. Täna oleme siia kogunenud, et avada mälestustahvel Eesti legendaarsele väejuhile, kolonel alfons rebasele. Alustame seda lauluga. Eestimaa, mu isamaa. Mehed laulavad, mehe meelt, juhatajat ei ole, sest meeskoor see ju pole. Mida lauldes avaldavad need mehed lugupidamist eesti ohvitserile, kes kunagi oli nende juhiks. Kui ka tänased ajateenijad aasta 50 60 pärast ei ole unustanud oma kunagist pataljoniülemat samamoodi. Vaat siis võiksime olla uhked oma kaitseväe üle. Anname sõna Eesti idapataljonide klubi esimene jaan kuningaga. Olen ma täna tulnud siia et ma ka üht Eesti vabadussõdade legendaarsed võitlejad, kolonel, alfons rebast. See vapper eestlane, aateline vabadusvõitleja oleks saanud. Homme son jaanipäeval 90 aastaseks avame täna lal esimesena tema kodumaal mälestustahvli selle maja seinal, kus ta teenis kaitseliidu instruktorina aastatel 1000 935939. Paga malev on täna siin, et avaldada oma lugupidamist alfons rebasele ja kõigile teile, kallid vabadusvõitlejad. Rannaalaseljas. Ja idapataljonide juhil Jaan kuningal avada mälestustahvel. Para. Selles majas teenis kaitseliidu Sakala maleva instruktorina 1935 kuni 1939 kolonel Alfons Rebane. Tammelehtedega rüütliristi kavaler, Eesti vabadust. Ei ma. Ta. Ma veel. Ja kui siin ka ja kaadi Ei istu. Siin paljajalu ka see küll. Kaugel nüüd järg, ka Kuutmed. No. Kaugel mett saavad ka tulus mees. Ja. Ma. Ei. Olen haaran ta naha. Tahan ka kalli maa rinnal. Loo ju vaata, kui on. Ja kui ta Erilaadseid. Tagasi kogunes sõjaeelse sidemetega. Tal oli nii mehi Raua tänava koolimaja juurde, kuhu nad ajutiselt majutati juunist 1940, kui Juhkentali kasarmud tuli loovutada sisse tulnud punaväele. Ja seal rääkiski sidepataljoni lipu saatusest ajaloo huviline. Heino Tõnis Mägi. Viis minutit tähelepanu seoses teie sidepataljoni originaallipu leidmisega, tähendab, mida fotomaa sadanud nüüd ringi palun siin lipp, naturaalsem kulud tasub müntiimsi muuseumis üle antud maikuu lõpus. Laseme ring ja siin on Järvamaa kooli õpetaja, pensionär Liidia mägi, kes selle tipu päästis rääk kuidagi juhu oli jah, kuidas asi alguse sai, see noormees, keda ma siin demonstreerinud fotode peal on ankeetandmete järgi sidepataljoni leitnant. Pruudile rääkis järgmise loo 40. aastal, kui tuli seal juugeltalist sema Juhkentali, isegi mingil ajal Juhkentalis tuli ülekolimine. Siis oli selline suur segadus, kümned masinad olid tuli peale Adakraam ja tema tõmbas selle lipu kus ta seal seisis, neil tõmbas ta niimoodi ära, et õnneks on jäänud isegi üks hõbedane originaal kruvi ülekullatud, mis millegi lipuvarda külge, see on nende lipu külge kinni varda küljes, ta tõmbas ära ja see on säilinud. Võttis liputeravikku, tiigi ots nimetatakse, mis on selle lipuvarda otsas. Ma lugesin valitsuse määrus selle standardite kohta 22 sentimeetrit kõrge punasest vasest üle kullata. Lõvid peal. Selline, nii sellel säästis lipusele otsa lipulindi originaallindi. Selle võttis viis koju, pani metallkirstu, tegi omadused 200 siiski endiselt kõrge, sest on küllaltki suuri topeltsiidilipp. Ilutas kinni, sirutas kinni ja viis Türile, kus tema Bowali laulatuse sõrmused kihlasõrmuse valmis tehtud, kullake, suvel olema. Viis sele Türil ütles, et las see jääb siia, kui olukord selgub Eestis. Sele. Läks 20 aastat, ta oli kartul keldris, tal ütles mitte midagi, juba Stalini suvi tähendabki noormeest eikuskilt ei ole välja ilmunud. Seda teadis ema jutu järgi, et 20. veebruar tulder järgi arreteeriti, vend oli politseinik, vend arreteeriti, tema ja veel paar lähemad tuttavad, nõukogudevastane element, nagu tol ajal olid palga 58. Leonard hindola lasti maha neljandal juulil 41 patareis. Kuid seda prouale ei öeldud. Ta käis kogu kõigepealt küsimus, täiesti ohvitser sõjaväelane ei ole, ei ole. Ja isegi vanglas küsimus pakki pakkumas ei ole. Nii jäi tema ooteseisundisse, venda ei lasknud siin maha, pen viidi Kirovisse, venda nähti vangivagunis Narvas ja see andis lootust. Ta kuulis enda, nähti evakueerimise konglex Venemaale, vend oli pealse politseinik ja ootas ja lõppes sellega muidugi nüüd, kui arhiivid avanesid. Ta tuli minu juurde, ütleme, kui ta minu kooliõpetaja teadma huvialad tegelenud, et kas ma hindola kohta materjale ei saa, aga see on kõik arhiivis olemas. Tõime toimiku maminu eest läbi, ütles nüüd, ma tean, neurota maha lastud ja nüüd on mul öelda telesaladus. Neurodilip, mis toiminud on minu juures tavalist keldrit pani diivanipatja õmbles ja hoidis teda nüüd 57 aastat, ütleme rippu natuke suur lauda ja teiseks on väga heas seisundis ta kõike seda vaatavat on see paksid. Vaadake, siin näete Järvamaa embleemi lipu peale. Ja see on kirjanduse andmetel on niimoodi, et maakonna naiskodukaitse, nemad tegid, tähendab käsitsi väljaõmmeldud siidist ja neil oli õigus, kes lipu tegi seal 28. aastal tehtud, oli õigus oma maakonnapapp lipu peale panna ja nii sattuski, et Järvamaanaised tegid ja Järvamaal teda hoiti. See tubli mammi, pilt on käsiringi, käib kuskil? Jah, ta käis eile sidepataljonis sidepataljon, noored andsid vandetõotuse ja siis tema esines nendele rääkis selle lipu lugu ja ma püüan seda mammiteel populariseerida, seda teadvustab rahvale. Sest tema riskis ka ikkagi Siberisse saab. Suur sõjaväe sõjaväe lipp tähendab niivõrd hoidla, kus politseil ei lase tema nimega. Mis siin kolmanda sellega mehi onudele tublinud. Proua nimi on Liidia mägi Järvamaaeluase kaks direktorit kinni, üks läks 44 Läks Siberisse teeneks 49 lastega ja tema ütles, et ma olin niivõrdnägijaid ümberringi. Arreteerimised käivad, ma ei julenud ja smulansi, piinlik. Lähendad sõbrannadel, ma julgen öelda, seda kindlasti oleks avalikuks läinud. Aga kus kandis elab, siis see mammi on Türil Türilt seal ka sel ajal, kui nad kurammeerisid, oli tema lõpetanud siin õpetajate seminari. Töötas sauel ja saue mõisas, Soledaminemi nägi Lydia Lydia liidemägija. Me müü. Salgu val võiv varr Joosi saal nälgiva puude all oli ka mu nii tippviime ka maal. Siin. Mets müü. Veel vaade. On? Näeme saame. Jalgu. Ei? Ei? Ei. Ei. Me teeme Saarmäe Metsa läksid, sa on nimilugu, untsakate uuel CD-plaadil ja helikassetil. Eesti, reservohvitseride kogu ja Eesti endiste metsavendade liit on alustanud tööd metsavendluse mälestusmedali annetamiseks veel elus, olevaile metsavendadele. Head sõduri tunni. Kuulajad, jätke meelde, et iga heliplaadimüügist laekub 10 krooni metsavendluse mälestusmedali tegemiseks. Hiljutisel heliplaadiesitlusel võttis sõna riigikogu liige, ajaloolane Mart Laar. Ma tahan sulle rääkida ühe väikese mälestuskillu, mida, mille ma leidsin ühe Võrumaa orava valla mehe nimega Evald Loosaar mälestustest, kes kirjeldab, noh, tema jõudis olla väga mitmes armees, jaa, jaa. Kõigepealt siis Saksa armees, siis seda mobiliseeriti ta punaarmeesse, aga ausa mees inimesena tunnistas ta kohe üles, et ta Saksa armees võidelnud ja omakaitses olnud mistõttu teda enam Kuramaa kotti ei saadetud, vaid jäeti tööpataljoni teenima nagu palju teisigi, et samasuguseid ja kuidas siis tööpataljoniga läbi Tallinna marsitati ja umbkeelne vene leitnant nõudis mehh, tehke laulu. Siis kukeseline, teatas segadus, kuna osa tööpataljonist ei teadnud, ühtesid laulusid ja teine osa töö patrastid ajanud teistsuguseid laulus ja ja ei tulnud nagu midagi välja, kuni siis keegi tuli selle peale laudalauda mõnda sõjaaegset laulu ja siis hakkas nagu asi minema ja kui siis lõpuks jõudsime, leegion marsib juurde, siis tuli laul väga hästi välja. Mille peale leitnant oli äärmiselt rahulolev ja patsutas meestel õlal, ütleb need hästi laulate poisid ja ja tubli, kuna kogu linn jooksis kaela, pole kõlavad kokku vaadata, kuidas punaarmee vormis mehed Me leegion, maskid laulavad. Ma arvan, et on õudselt hea, et see plaat olemas on nüüd ja see muusikal Eestis kõlab mõnele kõrvale. Tänases Eestis võivad need eesti sõdurilaulud tunduda natukene karmidena. Ja kindlasti ilmub välja nii mõnigi, kes ütleb, et et see ikka kommunisti kohta niimoodi öeldakse, et see pole ikka ilusaid, tuleks leida mõni viisakam termin ja mitte solvata kedagi ja nii edasi ja nii edasi. Aga samal ajal olid need laulud, kus need meel rindel kui punkrites väljendasid oma hoiakut ja suhtumist põhjendasid oma viha nende vastu, kes olid selle maa vallutanud. Armastus selle maa vastu, boot, ustavust talle ning oma soovi võib-olla tihtipeale ka üsna jämedati otseselt väljendatud soovi seda maad teenida ning vajadusel selle maas ka surra. Kooli, kuhu meil siis Võrralli koodi. Kui vutitormi Meie tuul moodustandera. Muhu Seenas toob ja kui on ühine seade käes relvaga vaenlase Kord. Kui vastandeid ja oodates ei, ma ei või kui ta on Etna. Rastan Nuulevad kui muu kõrval ta ei käi ees rõõmsa Patrjevi. Tuudias Centrum kilku nute teater ja. Nii võrra USAs on ja neile vastandu julge seostub see kindlasti kõik seetõttu tuuma pin. Oi, kas lauludes jaamati. Rinud. Uue metsavendade ja sõdurilaulude helikasseti esitlusel kõneles ka kaitsejõudude peastaabi kapten, sõjaajaloolane Rein Helme. Metsavendade teema ülesvõtmine praegu suve hakul just selles ajaloolises ruumis, kus me asume, on üks omaette temp küll. Kui me loeme oma päevalehti ja kuuleme, kuidas meie armsad kaasmaalased riigilt palka saades materdavad vabadusvõitlejaid Sid kleepides neile külge silte, siis ma ei tea, mis sildid kaelas lahkuvad siit täna pärast kontserti need lauljad ja mis sildid kaelas, ehk kaenla all ka need kuulajad. Aga ma arvan, et seegi käib asja juurde ja usun, et see ei ole mingisugune iseäraline vapruse tükk, mida nüüd on tuldud siia iseendale ja kogu maailmale näitama. Lihtsalt aeg on niisugune, et see töö on veel tegemata ja see tuleb ära teha. Ja see siin saalis täna nii palju Eesti kaitseväevorme on, käib ka asja juurde, sellepärast et mis kaitseväge ehitame üles tänase või tuleviku jaoks, kui Me ei oska vaadata sellesse, mis on olnud või kui meil hoidku jumal, selle eest puuduks julgus vaadata selle peale, mis on olnud seda võtta, kasutada, panna uuesti elama, saada sellest jõudu ehk sellest õpidagi. Selleks, et me oleme täna siin tervist ja jõudu kõik. Sõlmelds VR valdai Maja, kus elasin, ma seal metsas, err valvai, selles majas on pesa teeninud. Ning meil ei ole raha. Me peame, me ei ela. Ja me ei saa ei või ei taha. Ei ta tiivale. Ja oma sinimustvalget me ikka au oi ja. Ja koidikul siis selgitame, kes meist on õige. Patüll teeb poistele selgeks ühe kohutava tõsiasja. Temal pole enam õigus meie elude üle otsustada. Tehku seda igaüks oma äranägemise järgi. Juhtige igat tema enda südametunnistus, kes leiab, et kodutee on õigem tee, võib minna koju. Kes arvab teisiti, tulgu minuga, otsustamise hetk on käes. Küllap on igale sõdurile saanud selgeks, et Eestimaa saatus on otsustatud. Kõrgemad väejuhid ja rinde füürerit saanud hakkama koletu teoga. Kõik raskemad relvad on juba varakult veetud minema. Laskemoon on kas ühitud või nagu selle kinnituseks kostab Viljandi poolt mitu üksteisele järgnevat tohutut kõmakat ja tõusvaid suitsupilvi. Eesti sõdurid on jäetud paljaste kätega. Kuuldu on äsja ilmunud raamatust, ka sõdurid nutavad autor idarindemees Allan Ventsel. Julgen soovitada hea raamat. Ka sõdurid nutavad. Järgmisena vahendame ühe rindemehe palve. 39. politseipataljoni mees Juhan raba palub kaasvõitlejaid teatada, kus paiknes pataljoni esimene kompanii Marnuti kompanii 1942. aasta algul. Missugused üksused asusid Velikije Luki juures vasakul ja paremal tiival ning kõige tähtsam, kellele pataljon allus selles rindelõigus. Kiri Eesti Raadio aadressil sõduritunnile. Veel kord tähelepanu teadmiseks vabadusvõitleja eile. Teie kokkutulek toimub Tallinnas 11. juulil. Telje kõnelevad soomepoiste ühenduse tegevesimees Raul Kuutma ja Eesti vabadusvõitlejate Tallinna ühenduse esimees Erich Puusaag. Sellest kokkutulekust on palutud osa võtta kõiki Eesti vabadusvõitlejad, ma mõtlen neid mehi, kes 41. aastal juba relvaga käes astusid välja, olid need siis julgestusüksused, olid need siis idapataljonid, olid need siis hiljem piirikaitse rügemendis ja ka teised Eesti rahvusväeosad, samuti ka Soomest tagasi tulnud soomepoisid, kes võtsid nendest lahingutest osa Tartu rindel. No Soome poisid võitlesid Eesti vabaduse rooma rinnetel, sest vaenlane oli ühine ja mees sugugi lubada seda arvamust, et me olime, otsime kõrvale sellest võitlusest. Ja kui tulla tagasi kodumaale ja täita oma kohus oma kodumaa ees, siis me tulime perre heita raaži. Nagu ma ennem juba mainisin, see järjekordne, arvult kuues kokkutulek toimub 11. juulil Tallinnas ja hakkab tema kogunemisega peale 10 30 Kaarli kirikus. Jumalateenistus algab kell 11 ja lõpeb 10 minutit pärast kahteteist. Edasi järgneb kokkutulijate osavõtt eesti sõduri päevast. Meeline viiakse läbi Sakala kultuurikeskuses algusega kell 14 null null ja kella 18-st alates õhtul toimub nõndanimetatud sõduriõhtu. Tahaksin omalt poolt lisada veel kokkutulek. Mul on ikkagi tõsine sümboolne tähendus. Need mehed, kes andsid oma parima kaaslased, paljud kaotasid oma elu selles võitluses, kelle eesmärk oli vaba Eesti. Nendel mehe meestel on vajadus kokku tulla ja näidata rahvale, nad on olemas. Ja nende aated kestavad edasi. Meestele. Reeli. Eestile. Kui. Eestis. Daamid ja härrad Eetris, et. Eestis võib väita teada et. Aru. Saada kas. Keldris. Oli saanud? Eesti sõduritund on vikerraadio kavas iga kuu viimasel laupäeval kuulmiseni.