Raadiomäng keskkond ja mina juba 88. aastal mägise raadiomäng ilmavalgust ja täna alustame järjekordset hooaega. Oleme eetris nagu haridus, õpetlikele saadetele peaks sobiv olema sügisest kevadeni. Ava keskustelus saab sõna ökoloog, Loogia Instituudi teadussekretär Edgar Carofeld. Virumaalt pärit teadurile on südamelähedane Kirde-Eesti looduses. Matus täpsemalt atmosfääri saaste mõju rabadele ja rabade areng üldse. Stuudiokülalise sulest on tulnud ligi 30 teadusartiklit. Don professor Viktor Masingu õpilane Tartu Ülikooli päevilt. Praegu põhitöö kõrvalt loeb juba ise Tallinna pedagoogikaülikoolis. Mida teie nüüd oma uuritud teelt võtate ette kuulajaga dialoogi alustada? Tere õhtust, täna tahaksin ma rääkida siis soodest, mis on minu lemmikuurimisobjekt ja mille kohta Karupoeg Puhh ütleks täitsa sooja, kole aga tegelikult ei ole sugugi nii koledad, nagu palju tekstis veendunud on. Vaatamata Eesti suhteliselt väikesele pindalale võime rõõmu tunda väga suurest looduslikus mitmekesisusest. Ja sood on väga tähtis osa seal. Erinevaid loodusobjekte ei tunta loomulikult inimeste puhul võrdselt hästi paremini tunneme ikka neid mossige, mida autoaknast näeme või kus me oma puhkuse veedame. Arvatakse, et Eestis on järvi liigodu 200 ning Saarium liigutud 1500 alates Ramos lõppedes allest meres kerkivate maalappidega. Teatakse ka seda, et metsi ligikaudu pool Eesti territooriumist kuid mõnevõrra vähem teatakse Eestile kui põhjamaale omastest soodest sest ei lähe päeval enam suured autoteed läbi soode ning ka marjakorjamisest pole igaüks huvitatud. Seetõttu vast ongi meie kokkupuuted soodega põgusamad ja täna tahaks just nendest rääkida. Sood hakkasid Eestis tekkima peale viimase jää ajada taandumist. Liigudu kuus kuni 7000 aastat tagasi hakkasid sood jõudma rabastaadiumisse. See on siis selline soo osa, kus juba tekivad laukad ja älved. Turba paksuseks Eesti rabades on keskmiselt viis kuni seitse meetrit, aga Haanja kõrgustikul Vella mäe jalamil asuvas väikese soos on turvast üle 17 meetri. See on teadaolevatel andmetel meie lähikonna rekordsuur ei ole Eestis levinud sugugi ühtlaselt. Nakatavad liigodu viiendiku Eesti pindalast, kuid Põhja-Eestis on neid märksa vähem ja Pandivere kõrgustikul katavad paar protsenti territooriumist. Seevastu Alutaguse nurgas, mis piirneb Narva jõe Peipsi järvega katavana kui 48 protsenti territooriumist see on juba nii kõrge protsent ainult mõnedel aladel Soomes, Karjalas ja Lääne-Siberis on soostamise protsent suurem. Ja kogu soode pindalaks Eestis hinnatakse liigodu ühele miljonile hektarile kuid kaugelt kõik sellest ühest miljonist hektarist pole enam tüüpilised sood, vaid siin on mõeldud ühe miljoni hektari all turbaga kaetud maid. Ja siit jõuaksime esimese küsimuseni. Sood katavad ligi viiendiku Eesti pindalast, kuid küsime meie soode aru, ehk kui palju on Eestis soid. Ja siin tuletaks veel meelde, et soodena siis käsitleme neid liigniiskeid alasid, kus turvast on vähemalt 30 sentimeetrid. Ja arvestada saavad ainult need sood, mille pindala on üle ühe hektari. Niisiis, head kuulajad, kui palju Eestis on soid arvestades neid tingimusi, millest just praegu juttu oli? Kes teab, andke oma vastus meie väikese kohtu ette, saate seda teha telefonil neli kolm neli neli üheksa üks neli kolm neli neli üheksa üks me paneme muusika mängima ja siis saame teiega suhelda. Võitjale Ma jätaksin separaadi ühest enda artiklist ilmunud Eesti looduses kus on käsitletud soode arengut ja samuti kaardi, kus on käsitletud loodust ja keskkonnamõju Ida-Virumaal koos siis loomulikult autogrammi ja pühendusega. Ma näen, et ühendus on valmis ette lugeda kõigile pühenduseks. Ma kirjutasin tänuga UPS soode vastu ja autogramm ning kuupäev. Ja nüüd tuleb. Küsija lendan, anda see kõige parem vastus, kui palju soid Eestis? Nii selle küsimuse ei olegi väga lihtne vastata, siin on mitu raskust. Kõigepealt on meil väga palju väikeseid sooloppe, millel pole oma nimega ja mida ei ole uuritud ja seetõttu ongi siis kõige väiksemad soolopid välja jäetud arvestusest. Ja kokkuleppeliselt loetakse ainult neid soid, mis on siis üle ühe hektari. Raskusi tekib ka väga suurte soostike puhul. Näiteks Eesti suurim Puhatu soostikku koosneb kuni kohati küllalt iseseisva soost. Nüüd tekib küsimus, kust maalt nüüd arvestada seda soostikku tervikuna ja kusmaalt iseseisvat sood. Kuid viimastele andmetele tuginedes hinnatakse Eesti soode arvu ligikaudu 9800-le. Seega on see arv üllatavalt suur, ületades järvede ja saarte aru ligikaudu kuus korda. Kuid soodes Parv tuleneb eelkõige sellest, et enamus neist on väga väikesed. Nii ongi üle 8200 ojasoo pindalaga ühes kuni 10 hektarini ja tõeliselt suuri soid. Need, mille pindala on juba sadades ruutkilomeetrites, neid on ainult kümmekond. Vaatamata soode suurele luule küllalt suurele pindalale, peame muretum tuleviku pärast, kuna kolleegi poolt tehtud eeluuringu järgi on meie soodest kuivendatud või mõjutu kuivendamiseks ligi 70 protsenti. Seega sellest ühest miljonist hektarist seal on 30 protsenti, on praegu veel looduslikus seisus, kuid meil on siiski võimalik neid veel säilitada. Ja see peaks olema ka tulevikus kindlasti üheksas Eesti maastiku oluliseks osaks. Vastus oli võib-olla paljudele üllatav see suur arv, aga kõik on kenasti põhjendatud ja me võime esimese küsimuse ning vastusega lugeda lood lõppenuks. Hetke pärast me oma raadiomängu jätkame. Te kuulete raadiomängukeskkond ja mina. Täna on stuudios meie ökoloogia Instituudi teadussekretär Edgar Carofeld. Saate teise poole tahaksime pühenduda soodele Ida-Virumaal, kuna ma ka ise olen sealt pärit. Kahjuks seostub paljudele see kant siiamaani eelkõige vabandused osavate, kolmanda ja tööstusmaastik ega kus võivad harrastada shokiturismi. Õnneks on selline arvamus siiski ekslik sest Virumaa on siiski eelkõige metsade ja soode maa. Sest lisaks Alutaguse suurtele maanteele paikneb ju ka siin Eesti suurim puhatusoostik muraka raba Sirtsi soomida. Vast kõik me oleme kuulnud. Nüüd vaatamata soode rohkusele ka Virumaal mõisteti nende kaitsevad vajadus siiski juba enne teist maailmasõda mil 1000 900 kolmekaheksandaks aastal võeti looduskaitse alla esimese suuna Eestis muraka rabaga piirnev Ratva raba kuid seda ei tehtud siiski mitte soo kui ökosüsteemi kaitseks, vaid eelkõige võeti kaitse alla kotkaste pesitsusalad. Peale seda algas väga ulatuslike soode kuivendamine. Ja vaat selleks olid suuresti Moskvast ja see oli küllalt tasuv töö. Ja soode kaitsest rääkimine ei olnud eriti tänuväärne, kuid siiski 1957. aastal moodustati muraka raba val botaanilisi loogiline keeluala ja seda jällegi mitte soo kui ökosüsteemi kaitseks, vaid haruldaste taime- ja loomaliikide kaitseks. Need suuresti tänu professor Viktor Masingu töödele ja selgitust selle hakas suhtumine soodesse muutuma. 1000 960.-te aastate lõpust alates ning 1009 80. aastal moodustati 30 soo kaitseala ka Eestis ja nendest kolm on Ida-Virumaal muraka raba, Sirtsi raba või soo ja Agusalu soostik. Pakun aeg näidanud, et traditsioonilistest kaitsemeetmetest enam ei piisa, et säilitada Ida-Virumaa looduskaitsealasid. Sest soojuselektri omad ja tööstusettevõtted Ida-Virumaal paiskavad aastas õhku kuni 400000 tonni põlevkivituhka ning ligikaudu 150000 tonni essa kohta. Ja oluline osa sellest langeb maapinnale 30 kilomeetri raadiuses. Seega just väga palju soodele. Atmosfääris laste suhtes ongi kõige tundlikumad robot, kuna nemad saavad kõik oma toitajaid ainult atmosfäärist sademete ja tolmuga. Ja seetõttu ongi viimase paarikümne aasta jooksul suurtest elektrijaamadest paarikümne kilomeetri kaugusel asuvatel rabadel toimunud väga suured muutused. Muutused tavaliselt algavad pihta silmale nähtamatult ainult mõõteriistadele eristavatena ja uurides Turbo kavas sisalduvaid keemilisi elemente, selgus, et enamuse nende konsultatsioon, On on tõusnud märgatavalt mõnede elementide puhul isegi kuni 2000 korda. Nüüd sellised suured muutused mis on aset leidnud toitumistingimustes viisika muutusteni, loomulikult taimedesse ja see on juba ka silmale nähtav. Kui tavaliselt rabadel Eestis leidub kuni 30 soontaimeliiki siis Kirde-Eesti rabadel me võime leida kuni 120 liiki. Ja paljud nendest liikidest on iseloomulikud just Lääne-Eesti liigirikastele ja toite ainult rikastele madalsoodele ja kuid nüüdki täiskasvanud atmosfääri tootilisse rabadel. Kuid vahest kõige olulisemaks muutuseks sabal on mitte. Uute taimeliikide ilmumine on ühe väga suure taimegrupi terve sugukonda kadumine rabadelt, mis tavaliselt domineerivad igas rabas. Ja teiseks küsimuseks olekski, milline oluline taimerühm on kadunud saastatud rabadelt Kirde-Eestis. Milline taimerühm on tänu jutumärkides saastamisele kadunud Kirde-Eesti rabadest. Ilmselt tahtis taimer kes teab või leiab kuskilt kiiruga vastus üles, teatage meile. Telefon on endine neli, kolm, neli, neli, üheksa, üks, neli, kolm, neli, neli, üheksa, üks ja muusika saame siis vastused vastu võtta. Nii teise vooru võitjale jääb siis mälestuseks separaat jällegi Eeess loodusest. Minu ja kolleeg Tõnu Ploompuu artiklist, kus just käsitletakse neid muutusi Kirde-Eesti rabadel, millest siin oli juttu ja samuti MART Ida-Virumaa inimmõjust loodusele ja pühenduseks on siis mälestuseks Virumaa soodest, kuigi ma loodan, et see mälestus jääb siiski elavaks meil ja autogramm ja kuupäev 11. oktoober. Nii millistest taimedest me peame siis nagu minevikus rääkima? Mõnedel rabadel peab siis mineviku vormis rääkima juba rabade, päris peremeestesse on turbasammal test. Kes siis tavaliselt on igal Rabol domineerivaks taimegrupiks, kes oluliselt mõjutavad keskkonda ja muudavad seda keskkonda ka endale järjest paremini vastuvõetav omaks ja samas suruvad välja teisi taimi. Turbasamblad Ta on kohastunud kasvamiseks happelises keskkonnas ja väga toitainetevaeses keskkonnas. Ja seetõttu me arvame, Kirde-Eestis on kadunud eelkõige väga suure põlevkivi lendtuha kaaslase tõttu, mis sisaldab väga palju kaltsiumit. Ja mis omakorda siis tõstab keskkonna PH-d ja turbasammaldel ongi just hukutavaks kõrge kaltsiumi ja PH koosmõju. Siinjuures võiks meelde tuletada, et põlevkivi lendtuha enda PH ligikaudu 12. Ja kui paljudes Euroopa alades on probleemiks happevihmad, siis siin või siis vastupidi, on probleemiks alusid sademed atmosfääris. Seetõttu on siis muutunud tundmatuseni paljud sood ja paraku ka mitme kaitsealased sood, millest oli eelpool juttu. Väga raske on kaitsta atmosfääris seda levikut. Ekskolleeg Tõnu kompu andmetel on turbasamblad täiesti kadunud ka Kunda lähedal paiknevat Sämi kuristiku rabalt, mis on samuti sookaitseala. Väga suured muutused koos turbasammalde hävimisega on toimunud ka Kurtna maastikukaitsealal asuvatel rabadel. Nii et siin on, mille üle mõelda. Kuid asi ei ole ilmselt siiski lootusetu, kui meil leidub piisavalt head tahtmist ja mis seal salata, ja siis me suudame seda protsessi veel päästa. Ja alus selleks annab meile muutused Ahtme soojuselektrijaama lähedal paiknevatel rabadel mis hakkab tasapisi astuma. Asi on nimelt selles, et 70.-te aastate lõpus piirati lendtuhaemissiooni Ahtme Elektrijaamas ligikaudu 20 korda ning nüüd kuni 10 kilomeetri kaugusel asuvatel rabadel haka turbasamblad nädal tagasi tulema ning normaalne raba ilme siiski taastuma. Lõpetuseks siis tahaks rõhutada, et me peame mõtlema meie kaitsealade saatusele edaspidi, sest tundub, et traditsiooniliste meetoditega enam jätkata vaid peab võtma ette midagi radikaalsemat, et säilitada meie looduse väga iseloomulikke osasid. Suur tänu teile. Olen ka natukene Viktor Masingu õpilane, aga teie andmed on värskemad ja siis ei oleks saanudki nii palju häkkida. Tollal viiekümnendatel aastatel turbasammalde, aga see asi üldse nii hull ei olnud. Aga tänane keskustelu oli hea õppetund meile kõigile suurtele ja väikestele ja jätame siis meelde, et Eestis on soid 9800 kui arvestada hektarist suuremaid aed, saastamine atmosfääri kaudu võib tappa turbasamblad.