Üleeile sai kuuekümneaastaseks tarbekunstnik Leesi Järv. Temale pühendatud algav saade. Nüüdseks paar aastat tagasi ei ühte üks, kolm aastat tagasi need liis hirmiga, meil on olnud ju töös kogu aeg kokkupuuteid küll näituse koostamisel näituste riides ja mäletan ühele, eks näituse žürii tuli kokku ja kõik ootasid Liisi Erm toks koma vaipa. Nende hulgas muidugi ka mina, sest ta tavaliselt ikka oma vaipadega üllatab, kuda need lahti võtab juba? Leesi Erm tuleb, mitte midagi ei ole käes. Ja mina siis vaikselt uudishimust lähen tema juurde, küsin, et kuulge, teil pidi üks uus vaip olema ja nii nagu tavaliselt ikka väga rahulikult, et teate, ma tammuti seda venitatud, nüüd ütleme, arvutasin selle lahti. Mul oli niisugune kohkunud natukene ja küsisin siis mitte nii, et mis vaip solivaid, küsisin lihtsalt nii-öelda huumoriga, kaua ta siis arutasite sõda tõstab sama rahulikult mulle kolm nädalat ja siis mul tekkis teine küsimus, aga kaua te teda siis kudusite? Kolm kuud aga see temani tulin, tulenes muidugi selles, et tema nõudlikkus omaenesetööde vastu nii selle tee töö tehnilise külje kui ka kunstilise külje vastu on alati olnud väga suur ja muidugi seda ta kannab üle ka teiste tööde hindamisel, kuigi ta suhtub teiste vaipadest väga suure lugupidamisega teiste töödesse mõtleksid ja selle sama asja näiteks mul oleks olnud niisugune episood temaga. Võib-olla te mäletate, mõned aastad tagasi oli üks õnnetu juhtum kunstihoones poolakad läänidega. Ja mesis Paypasel puhastasime, Liisi Erm ilmus korraga, sinna oli saadavama üliõpilased need vaipa puhastama selle eest, muidugi me oleme väga tänulikud. Ja kuidagi üks päev enne näituse avamist hirmad, lõišermolek sõnagi lausunud, ma näen, ta leian, vaiba juures lihtsalt põlvitab või valda peol niiviisi on ja puhastab vaipa kammitte tädid. Mina küsin siis, et üllatunud ise muidugi väga rõõmsalt, väga tänulik talle, et et mahet ütlen kohmakad tänusõnu ja tema ütleb mulle täiesti lihtsalt, aga see on ju, see on ikkagi vaip. Eriti minu arvates, selles sõnas, et kogu tema suhtumine tuli sellesse sõnavaip, see oli umbes samasugune nagu sõnakunst võib olla sõna päike, sõna laps sama üllaltitestusele välja ja see on ka nii väga, väga iseloomulik temale kui kui töö töötegijale, kunstnikule. Kunstihoone müügisalong võidu väljakul. Kunstnik Leesi Erm seisab suure seinavaiba ees. Viimane vaip on paika pandud. Viimase näituse ülesseadmine on võtnud temalt pool päeva, sest on vaipu siin mitu seljatäit. No see ruum ei ole väga suur ja töid ei ole ju ka väga palju. Nii et selles mõttes on juba selge, nii et kuidas neid grupeerida loomulikult noh, ma vaatasin, et ikka rohkem nytonaalselt, mis omavahel sobivad Yakadeemalt need rohkem lähestikku need üldmulje kirju ei tuleks. Vaat siin on õieti nüüd kaks ja nii need on õieti ma lõpetasin, et üheaegselt ja mis on nüüd spetsiaalselt ma olen selle näituse jaoks valmistanud, üks nendest on vaid Linnutee kannab nimetust Linnutee ja teine on hommik. Ja noh, see kui lähen Linnutee ei kujuta tegelikult konkreetselt mitte linnuteed, see on niisugune abstraktne kompositsioon. Aga selle inspiratsiooni ma olen tõepoolest saanud öist taevast tähistaevast vaadeldes, sest kui vaadelda natuke kauemat aega kuskil vabas looduses tähistaevast see jätab niisuguse, ma ei oska ütelda, seesugune kirjeldamatu elamus tekib. Ja no ma tahtsin siis vaibas ka kuidagimoodi noh, seda meeleolu edasi anda, see on tumedapõhjaline vaip, kus põhi on kahe erineva musta kasti ja, ja villasega, vii laiguti läbi töötatud teda niisugused nagu salapärased õhu liikumised või midagi nii nagu oleks ja keskel on temal pikisuunaliselt helendus mis on siis saavutatud. Nii et siin on natukene valget lõnga sisse kootud ja juurde põimitud pärlmutter, litreid, mis niisugustelt helklevat pinda annab. Me nädalal töö, te olete sellesse vaipa pannud. Vaibunud suuruselt umbes meeter 45 ruudus. Ja ma töötasin kaks kuud selle vaiba juures. Alates kriisist jah, võib ütelda küll, et alates esimesist kuni lõpliku viimistlemise muidugi idee oli mul varem küll. Loomulikult ei ole võimalik vaipa töötada kohe kohe niimoodi, et hommikul haka ja õhtul lõpetan, sest seda on mõningal määral ka puhtfüüsiline töö, kuna tuleb töötades käed hoida üleval. Ja see on väsitav, nii et nii et kui mitut hundima taevas, siis olen töötanud, seda ma, ma ei oska seda ütelda. Missugune päeva aeg on teie tööaeg? Mina väga varane ei ole, hommikuti ma vara ei armasta töötada, aga päeval. Ja peamiselt siis õhtul. Nii et mulle meeldib rohkem hiline aeg ja õhtul, eriti, kui juba maja on vaikne, siis on nagu mõte, et kõige paremini liiguvad. Tema nägu on ju väga kindlailmeline ja teda näitusele ära tunda võib alati eksimatult. Ja see nägu on isegi võib-olla nii kindlailmeline, et ma julgeksin märkida seda, et Liisi Ermi laulkonda kui niisugust ei ole, ehkki tal on väga palju õpilasi ja näib, et kui keegi hakkaks samuti tegema nagu hirm siis ta lihtsalt ei oleks tema koolkonna esindaja, vaid muutuks juba epi kauniks. Sest niisugust värvi sillerdust ja värvi läbipaistvust ja värvirõõmu niisugust värvi maitset, nagu Leesi Ermi paiku osades on ja mis on eelkõige temale just iseloomulik, sellist on meie Eesti tarbekunstis teist juba raske leida ja see on muidugi ka kõige esmane joon, mis tema loomingut iseloomustab. Missugune teisest küljest muidugi mitte ainult selline värvi ja koloriidi probleem, võit on tegelenud ju väga palju ka kompositsiooni uute lahenduste otsimisega. 50.-te aastate lõpul oli tema üks esimesi meie tarbekunstis, kes meie vaipade niisuguse kompositsiooni vaba pinna lahenduse peale selle on talle ju ka väga karakteerne katsetamine pidevalt uute materjalidega. Ja siin teete samasuguseid üllatusi nagu sedasama vaiba lahti arutamisega. Küsin tema käest, kust ta selle materjali sai, et oh, ma arvutasin ühe kleidi lahti. Ja et saada sealt siis mingisugust erilist, võib-olla metalllõnga või metallniiti või mingit erilist tooni. Ja väga julgelt läheneb kõikidele materjalidele ja oskab just naha ära, selle materjali niisugust liitis tihti risk külge ning ka see väga tugev materjali taju ja tunnetus ka söandama kunsti väga niisugune tugev külg. Ja peale otseselt materjalidega värvidega katsetamise. Uutel teedel sammu ja alati olnud siis, kui näiteks viimastel aastatel on väga populaarseks muutunud kõikidel maadel gobelään, kui ma lähen, nagu siis võiks öelda, hirm on ka jussi, kes julgelt astus ka nendel radadel, ei hakkas jällegi ühe esimesena pärast seda, kui meil pidevalt viljeldi Rihut tegema jällegi Kobe lääne ja selliste suurte julgete kompositsioonidega, nii et ka ütleme, võiks öelda nii et ka temaatiliselt kompositsiooni, figuraalse kompositsiooni arendamine meie vaibakunstis ja meie vaibakunsti muutumine suureks kunstiks, see on ka väga paljuski sirmi teene. Kunstihoone müügisalongis Leesi Ermi vaipade vahel seisab erksavärvilisi lõngakerasid on. Ei, need ei ole ülejäägid, need on pandud lihtsalt siia deklaratsiooniks kui materjal, millest siis need vaibad on tehtud, vaadake, millest ma tööl käia. Kõige omapärasem haruldasem vaibamaterjal. Praktikas ma käin, ütlevad, et vast kasetahk, sest okupatsiooni ajal õieti tegin ma ühe riiu, kuhu oli sisse sõlmik sõlmitud üksikuid kasetohuribasid. See oli valge valgest linasest Ronju ja niuksed roosakad, kasetohu sõlmekesed muidugi sellel vaibal ei olnud, kuigi pikka iga, aga oli lihtsalt ekspert ja ei olnud okupatsiooni ajal õieti villast lõnga. Villane lõng oli väga defitsiitne. Vaibakunstniku materjali võrdlemisi piiratud. Ega siin midagi niisugust röögatutega ega. Ega täitsa uut ju ei avastaga välja ei mõtle. No täiesti uut vast nüüd ei avasta, aga siiski on võimalik ju mitmesuguseid ju lõngugi on väga mitmelaadilise erinevad on ju hoopis pikakarvalised villa. Bankoorad no aga võid põimida juurde linast, siidi, igasuguseid tehiskiude. Mina olen kasutanud nendele lisaks veel viimasel ajal üsna palju teisme talli. Ja kõige viimasel ajal nagu mul eelmisel näitusel oli, kus oli sisse põimitud mäekristalltükikesi. Ja siin ma olen neid kasutanud pärle ja litreid ja sulgi. Nii et on võimalik siiski mõningal määral mitmekesistada seda materjali. Meie selja taga on kahjuks kirju tiivuline liblikas. Nii õrn ja õhuline, et ei julge selle lähedal hingatagi. Millest on see tiivamuster? Siin selles vallas on kasutatud Ankveral villa vaheldumisi sinise metalllõngaga ja see annab siis niisuguse erilise nagu niukseid müstilise efekti. See on sinine vaip ja mas. Suvel nägin üht väga ilusat sinist liblikat, ühel ühel metsa metsalagendikul. Kuidas teie hindaksite, meie rahvakunstnikke? Poolt tehtud vaip väga kaunid, nad ei ole mitte dekoratiivvaibad, vaid nad on tarbeesemete rohkem. Aga nad on siiski väga dekoratiivselt kujundatud. Ei kasutatud ju vanasti seinavaipa ega põrandavaipa, aga kasutati vooditekke ja saani ja vankrivaipu mida siis pidulikumat sõitude juures tarvitati nagu pulmasõidud laatadel käimine ja nii edasi. Kus Eestimaa nurgas on teie meelest elanud kõige osavamad vaibakudujad? Need on mitmel pool. Ma pean ütlema, et kõige ilusamad vaibad õieti on. Kadrina Haljala vaibad, minu meelest aga ka Juuru, Rapla vaibad, samuti. Kuulama lään emalt millal teie, Kosnikerm istusite kangaspuude taha. Kui te olete maalaps, siis arvatavasti lapsepõlves. Ma olen talus sündinud ja loomulikult alus, igas talus olid teljed ja eks ma siis seal telje taga mõnikord pidin ema käsul koduma ka. Aga põhiliselt õppisin ma niisugust kunsti pärast kudumist. Siis, kui ma valmistusin õpetajaks saama Tallinna pedagoogi, mis seal oli suur ateljee paljuded velgedega. Ja suvepraktika ajal, siis metsale. Aitäh. Millal te tegite esimese vaibanäituse jaoks? Noh, see oli vahetult enne sõda, kui ma valmistasin, pidi toimuma Moskvas esimene Eesti kunsti dekaad ja selleks ma valmistasin kaks vaipa, need olid sulgedest kootud. Aga see näitus jäi ära, sest dekaad jäi ära ja tuli sõda. Neid vaipu kahjuks ei ole mul järel, need on hävinud. Kuigi ma varem ka töötasin ja ma tegin kavandid omal ajal oli niisugune tööstus kodukäsitöö, siis kodukäsitöönäitustel oli minu kavandatud laipu küll, aga nii sihukest tarbekunstinäitusel esimest korda ikkagi ma esinesin peale sõda. Võib-olla tõesti, ta hakkas esinema 39. aastal esmakordselt väga noore niisuguse kunstnikuna on säilinud sellest ajast ainult mõningad tööd, kuid ka need näitavad juba niisugust tema omapärast paletti ja võiks öelda kunstnikuna. Tema areng on olnud väga pidev, see, mis tema endale ükskord on eesmärgiks, nagu võtnud selle tema viib ka täiesti nii-öelda lõpuni välja. Ja viiekümnendatel aastatel, kui meie vaibakunst põhiliselt arenes just selliste suurte temaatiliste pumpositsioonide ringis, siis Liisi Erm tegi selle muidugi ka väga tugevasti ilusti kaasa ja loomulikult tema kunsti õitsele puhkemine. Eks ole meie vaibakunst õitsele puhkemine yldse pärast viiekümnendatel taastate algust, Milde tarbekunst sai endale lihtsalt vabad arengu arenguteed. Ja sellest ajast saadik on ta siis näitustel muidugi pidevalt juhtiva meistrina esinenud. Ja 64. aastal korraldasime tema esimese suurema personaalnäituse. Sellele on järgnenud meie muuseumis veel üks personaalnäitus, see oli, kui oli otsustamisel vabariikliku preemia määramine ja reisihirm, siis sai ka selle. See oli just viimaste aastate vaibakunsti saavutuste eest. Kuid jällegi ma jõuan ikka sellesama juurde, et on oma arengus väga ühtlaselt stabiilne ja kogu hädad üllatad just nende uute otsimistega küll materjalis, küll küll kompositsioonis, küll mingisuguse uue tehnika kasutamisel võtmisele ja selle tõttu on alati uudne. Missugune on Leesi Ermi vaipade saatus kus nad suuremalt jaolt on. Kas teie valdustes? Muidugi sirmivaibad on ju sellised suured tõsised kompositsioonid ja nad on omandanud tud oma enamikus muuseumidele, nii meile Kadriorg, Kadrioru loss ja siis ka Tartu muuseumile mõningad vaibad. Väga palju on tal Moskva tellimusi näiteks näiteks tema jalutuskäik, samuti ka näiteks tema lillepaviljon on kogu aeg olnud vene muuseumi püsiekspositsioonis ja on näiteks olukord tekkis, kui 64. aastal tegime tema näitust. Näituse ilme tuli vaesem välja, kui tegelikult esiHerma enda looming on, kes kõik tema vaibad rändasid mööda maailma ringi ja kui ma tahaksin see näitus ka praegu teha, ise täiesti võimatu, kuna nad on jällegi ringreisil antud juhul praegu Tšehhoslovakkias. Kus on käinud Leesi, Erm Raivot, võib-olla seda suudeti meenutada. Noh, kõikides nendes linnades ja kohtades, kus me oma näitusi tarbekunsti, näitus oleme teinud, nimetaksime Zimme enda linnadest eelkõige muidugi Moskva. Leningrad, ütleme, kuidas suv Irkud, lähme Irkutskis kohe edasi on välismaale Mongooliasse, tuleme sealt tagasi, jõuame Tšehhoslovakkias. Saksa demokraatlikus vabariigis seal karmarssati seab Berliinis siis Helsingis. Nii et nende niisugune ringi liikumine on väga laiahaardeline. Kas teil endal on olnud juhust mõnikord olla Leesi Ermi vaipade saatjaks välisnäitustel? Ei, ma olen andnud seda seda teinud ükskord Mongoolias ja Saksa demokraatlikus vabariigis ja mõlemas kohas on olnud tema vaipade vastu võtta haruldaselt hea, nad on alati äratanud nii tähelepanu ja tegu on väga sageli sellega, et inimesed tükivad just tema vaipu käega katsuma, sest ladu nii imelikult ja imelised, sillerdavad ja mängivad. Selle kohta mina ei oska midagi öelda. Tuleb komisjon ka muidugi otsa ja näitas, on kusagilt? Ei oska teha. Seda ise ära ei osta, saab. Ikka siitsamast salongist või kasvõi müüakse siia. Külaline läks juurde ja hakkas käega katsuma. Vaatajad tahavad ikka katsuda, see on nagu, nagu ei saa ainult silmaga, vaid ikka nagu tahab käega iluste panna. Ja kui näitus on kauemat aega lahti, siis ikkagi vaiba ääre, et on keeratud juba teistpidi. Sest kui igaüks katsub, siis ta lõpuks kool Tubiva selle järgi. Nii et nii suur huvi ja nii suur armastuse vaiba vastu ei mõju tema tervisele kõige paremini igatseda küll. Reserv. Mida te nüüd teete, kui te koju lähed? Ehk teesid ootavad ja meil mai alguses tuleb vabariiklik tarbekunsti näitus jälle. Ma tahaksin küll ühe ühe uue gobeleni selleks ajaks valmistada, aga aega on nii vähe jäänud, nii et kas ma jõuan seda selle kohta ma ei oska öelda, eskiisid on juba valmis. Müügisalongi uks pauguga aina sagedamini. Esimesed külalised on näitusele tulnud ja me ootame teidki siia võidu väljakule. Kunstihoonesse. Leesi Ermi vaipade näitus jääb avatuks kuni. Kuni selle kuu lõpuni olete tere tulemast.