Niisiis, miks veedab teiega aega ühe sellise mehega ning ai laik väärt küsimus, mida ei tekiks, kui tegemist oleks sellise mehega, kellest ma kohe teile räägin. Lubage esitleda ammuli seitsmes Chamli marki grafrox, rež rikantma bass ja parun, New para. Kõik ikka üks ja sama mees vanast ja väärikast, Inglismaa kisa ost, pärit, selles väärikas aadlisoos antakse juba kes teab mis ajast pojale üle üks vanimaid ja tähtsamaid päritavaid kuninglikke tiitleid Inglismaal ülemkammerhärra tiitel. Selle tiitli omanik on traditsioonid rohkes Briti kuningriigis alati Westminsteri palee jääriti lordide koja eest hoolt kandnud. Nüüdseks on ülemkammerhärra amet pigem vaid tseremoniaalne. Näiteks paneb ta igal sügisel elemendi avamise päeval selga keerulise Kultressidega uni vormi võtabki ameti juurde kuuluva valge tseremoonia kepi ning kõnnib kuninganna ees, kuid näoga kuninganna poole siis selg ees läbi kuningliku galerii ülemkotta, kus siis kuninganna pidulikult kaunilt oma traditsioonilise parlamendi avamise kõne peab. Selle tseremoonia juurde käib ka kaks väiksemat drooni Walesi printsi Edinburghi hertsogi jaoks ning need on läbi aegade ülemkammerhärrale kuulunud praegu sisse hamblile ja tuuakse igal aastal kohale tema hootonil lossist Norfolkis. Loss ongi meil siin täna kõige tähtsam. Aga et on olemas täna oma peremeestele endistele ja praegustele siis ei saa ju nendestki vaikides mööduda. Ilusat pühapäeva, jälle kord, mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas ikka oioioi. Kaan peanud, kaugele on jäänud need ajad, mil ootan haavli. Lugu algas. Noil kaugetel aegadel tegutses vanal heal Inglismaal jälle üks tähelepanu väärne aadlisoost härrasmees. Roberto Paul. Orfordi esimene kra, Suurbritannia esimene peaminister sündis 1676 ning päris nelja-aastasena pärast oma isa surma keskmise suurusega maavalduse hoothanis millel seisis ka tagasihoidlik maamaja 1727 says Robertist 15-ks aastaks riigi peaminister ja ta otsustas ehitada Houstonisse ühe uhke lossi, mida täidaksid imelised kunstiteosed. Sellest sai kauneim ballaadio stiilis loss Inglismaal. Ballaadi stiil, see tähendab väikest rännakut Vahemere randadele. Andrea Pietro della kandola sündis 1508 paatoas, mis tollal Veneetsia Vabariigile kuulus. Väga noorelt hakkas ta tööle Kiviraidurite ja müürseppade gildis ning asus õige varsti ka ehituste plaane tegema. Üks tema patroone vürst jahtressino andis 30.-tesse jõudnud andekale noorele mehele uuenine ballaadio Kreeka tarkusejumalanna balla satena järgi. Andrea ballaad õppis Roomas klassikaliste arhitektuuri ja võttis selle stiili täielikult omaks. Niisiis tähendabki ballaadi stiil rooma arhitektuuri klassikalisiprintsiipe ehituskunstis sarnaselt varase ja kõrgrenessansiajastu arhitektuuriga Andrea ballaad ja projekteeris 16. sajandil palju kirikuid, villasid ja paleesid eriti Veneetsias ja vitsentsas. Ja tema stiil levis peaaegu tervesse Euroopasse ka briti saada telekus ta seitsmeteistkümnenda sajandi keskel. Eriti moodne. Ballaad ja stiil, milline see siis oli? Andrea ballaad ja eeskujuks ja ideaaliks oli klassikaline Rooma arhitektuur mis toetus rohkem matemaatilise keele proportsioonidele kui rikkalikele kaunistustele oma kuulsad villad Wella kapra näiteks kujundas ta alati nende asukohta arvestades vilja kapra seisis mäe otsas, niisiis pidi selle elanikele igast küljest võrdselt kaunis vaade avanema ja tuli luua ka võimalused selle nautimiseks ning ballaadi planeeris samma seeskojad villa igasse külge. Teinekord asendas ta need lontšade ehk sammas rõdudega ja teinekord kavandas esimese korruse sammasrõdu kohal Pole veel teise korruse oma näidet jäädi armastas lahtisi sammastike ja sooja Vahemere äärde sobisid need ju hästi. Kuid selle arhitekti kaubamärgiks jäid hooned, mille esiküljed olid inspireeritud klassikaliste Rooma templite fassaadidest ja dema igati sümmeetrilistel. Templi sarnastel hoonetel olid üpris sageli sümmeetrilised, aga hoopis madalamad tiibhooned peahoonest hoopis kaugemal, kuid sammaskäikude müüride abil sellega siiski ühendatud. Teiseks Andrea ballaad ja kaubamärgiks loetakse niinimetatud ballaad ja Õiga Veneetsia akent. Suur keskne aken, mille kohal kõrgub poolringi kujuline kaar ja kahel pool veel seinapiilarid, et ega eraldatud väiksemad aknad. Motiiv, mis asjatundjate meelest pärit õieti Vana-Rooma triumfikaartest väga ballaadi seda nii tihti kasutas, on säärasele aknale tema nimi antud. Samuti on seda kutsutud Veneetsia aknaks. Kuid kuidas seda aknakujuga nimetataksegi, kustega pärit poleks. Nii ballaadi arhitektuuris kui ka selle hilisemates vormides on just säärase kujuga aknaid üpris tihti kasutatud. Millal jõudis ballaadi Steel Inglismaa vanadesse mõisa valdustesse sfääridesse ja tänavatele Euroopa mandril nii populaarne, külluslik ja pidulik barokk ei läinud õieti kunagi saarte kuningriigi maitsega hästi kokku. Mis ballaadi arhitektuuri puutub, siis juba seitsmeteistkümnenda sajandi keskel muutus briti kuningriigis lühikeseks ajaks päris populaarseks et 18. sajandi alguses taas hoogsalt moodi tagasi tulla. Ja mitte ainult inglis, vaid ka teistes Põhja-Euroopa riikides. Ja pisut hiljem rändas muide see stiil juba üle Atlandi põhja Ameerikasse, kus seisab üks üle maailma tuntud hoone, mille ehitamist, ballaad ja päris kindlasti inspireerinud on valge maja Washingtonis. No niimoodi see jutt meil siin jookseb ja lõpuks ei tea kuhu välja kergem tagasi natuke raadio slängi vahelduseks kergem tagasi sinna kohta, kus Britney, kuningriigi esimene peaminister, söör Robert vol pool oli otsustanud püstitada Norfolki oma esiisade maale uue uhke lossi mida täidaksid imelised kunstiteosed. Aastal 1721 alustasid tööd arhitektid kips ja kõnnin, kämping oligi parasjagu ballaadi ajastu ja stiil sobis eriti hästi briti aadlike maa losside jaoks. Suur kolme kordne massiivne klassikaline ja kivine keskhoone millest viivad sammaskäigud kahele poole teenijatele, teinekord ka loomadele mõeldud tiibadesse. Ükski ehtne inglise maaloss ei saanud ju hakkama ilma hobuste ja koerteta kui kõrgest soost jahiseltskonnad kokku tulid. Niisiis kerkis Roberti jaoks tõeliselt meevärvilistest kividest loss fassaadil kõrged sambad toetamas kolmnurkset katuseviilu otsekui seal rooma templil hoone nurkadest tõusevad taeva poole kuplid ühendatuna, Kivivaasidega liigendatud, pikkade valus traadidega. Rangevõitu, stiilne, väheste kaunistustega ja vägev päikesevalguses kutsuv, ajaloost pakatav, tav ja uhke hämaruseni harjudes kindlasti salapärane ööpimeduses ehk natuke hirmuäratav kummitused pööningul ja keldris. Võib-olla ikkagi on ta siin Norfolki seisnud juba üle kahe ja poolesaja aasta ning kes teab, mis ammustel elanikel hinge peale on jäänud. Ma olen ikka igatsenud näha üht ehtsat Inglise maa lossi nii väljast kui seestpoolt. Seni pole õnnestunud, aga on teada, et Hudson hooli, esimene omanik ja elanik briti tollane peaminister, söör Robert uuel kujul. Mõnede ajaloolaste arvates briti seni kõige tõhusamat tööd teinud peaminister oskas oma ametist ka kasu leida. Märkimisväärse varanduse ning suurepärase maalide ja skulptuuride kollektsiooni näol. Ja tema uue lossi sisekujundaja Pill vaja uhke stiiliga. William Kent kujundas ja sisustas lossi täpselt nõnda, et Roberti väärtuslikud maalid, skulptuurid, portselanvaibad, plaanid siin ka kenasti mõjule pääseksid. Ja nii peegeldas Hoosunhool igati dolla Inglismaa 18. sajandi väljapaistvama poliitikategelase jõulist ja suursugust loomust. Kuid järeltulijatega Söör Robertile ei vedanud. Ta ise lahkus siit ilmast 1745 ja kuus aastat hiljem järgnes talle tema poeg Robert, teine Orphardi krahv Hotonhooli valitsejaks. Viimase poeg, kolmas Oxfordi krahv George. Aastad läksid ja Euroopa kuulas andunult Mozartit kui Hoodonhoolis juhtus asju, mida poleks tohtinud juhtuda. Kirjutatud on, et kolmas Orphardi graafi, George kombelõtvus ja rohkem kui väid natuke hull. Ta oskas lühikese ajaga suurele pärandusele lõpu teha, võlgadesse jääda ja müüs võlgade tasumiseks 1779. aastal oma vanaisa kogutud Haathnhooli vanade meistrite maalide kollektsiooni Venemaa tsaar hinnale Katariina Suurele. Müügihind tollal 40000, inglise naelaväärtustena päeval õige mitu miljonit. Söör Robert maalidest sai Ermitaažis õhkus. Chamlide aadlisuguvõsa sai hoodsanhooli omanikuks sugulussidemete kaudu. Nimelt oli üks selle suguvõsa liige abiellunud Robert tütrega üks nende järeltulijaid ning neljas Orfordi krahv. Keeruline on see tiitlite siia ilmselt praegu ka juba paluline. Ühesõnaga nimetatud kaks härrasmeest päästsid Haaton hooli lagunemisest hääbumisest. Kui vanade meistrite kogu läinud oli, ei müüdud enam midagi. Lossis ei tehtud ka tollal nii tavalisi Victoria ajastu parandusi. Tänu sellele näeb Houston hooldaga tänapäeval välja enam-vähem samamoodi nagu 18. sajandi lõpul. Väljaspoolt suursugune, kuid romantiline seisundit. Luksuslik, kuid tagasihoidlik. 19. sajandi jooksul olid šamlid oma päranduse Haadon hoolega tegelikult päris hädas. Loss oli suur, selle korrashoidmine läks väga kalliks. Nad püüdsid seda vähemalt kolmel korral maha müüa. Ükskord Wellingtoni hertsogile, varsti pärast Huotherlud see läinud koera. Et vähegi kokku hoida, elas Chamlide pere enamasti oma teises maa lossis. Cheris. Vana väärtuslik mööbel, hoolsin hali, kümnetes ruumides oli linadega kinni kaetud põrandad ja seinad kogusid tolmu. Kummitustel oli pidu. Alles pärast esimest maailmasõda kolisid šamlid tagasi Haatonhooli Tavidi praeguse seitsmenda markii vanaisa Sis viiesmarcy George tegi 1913. aastal nimelt väga hea partii. Ta abiellus väga rikka pärijanna Schibel sasse uniga. Ning perekond sai uue võimaluse. Sõideti kohale, avati uksed ja aknad, löödi maja tolmust puhtaks ja remondiga vanalt kaunilt mööbilt. Mõndagi oli vaja parandada, aitäh korda teha. Kunagine hiilgus restaureerida. Tavidi vanemasse põl markiis Charlie oli piisavalt rikas, et seda teha. Loss meeldis talle ja ta päästis selle. Sessiooni nimi seostub ehk praegugi juuksehooldusega, kuid kuulus soengukunstnik Ridalsus suund ei ole teavitšampli sugulane. 19. sajandil ja 20. sajandi alguses seostus selle nimega hoopis midagi muud. Tohutud varandused ja idamaade müstika ja hiilgus. ZAZ suune kutsuti sageli ida Roodsaldideks, mis neile tõenäoliselt eriti ei meeldinud. Sajandeid enne Radželdide väljumist Frankfurdi getost oled sa sooned juba saanud bagdadi kõige võimukamaks juudi dünastjaks. Inimesed tänavatel langetasid pea kui kuldsesse rüüsse rõivastatud ZAZ suuni pere patriarh oma saatjaskonnaga paša paleesse sõitis. Sessioonide hiigelvaranduseallikaks, oli kaubandus ja kaubeldi kõigega kullast ja hõbedast nõude, ehete, karusnahkade, villa, puuvilla ja vürtsidega. Kuid 18. sajandi lõpupoole hakkasid Venemaa Nibagdade hiilgus, kuidas suunide jõukus siiagi levis, antisemitism midagi, millest Bagdad seni traditsiooniliselt vaba oli olnud. Sessioonid leidsid end türgi välja pressijate armu Alt ega kavatsenud sellega leppida. Oli 1829, kui praeguse David saamli vana-vana-vana-vanaisa samuti David võttis kätte, lahkus Bagdadist ja avas oma poe kauges Indias Mumbais. Mumbais läks sessioonidel hästi, äri kasvas ja õitses. On vahest huvitav teada, et too mitme põlvetagune vanaisad ei viitsi ja tema viis poega kaubitsesid Indias puuvilla ja oopiumiga. Pärlid ja tee käisid vajaduse korral samuti kui oopiumisõjad Hiina välismaakaubitsejate jaoks avanesid, olid just sessioonid need, kes sealseid kaubateid valitsema hakkasid. Nad olid kuulsad oma ettevaatlikkuse, salalikkuse ja usaldusväärsuse poolest ning kuhu nad ka elama asusid. Ikka muretsesid nad kinnisvarakontoreid, laohooneid ja iseenesest mõista perekonna residentsi. Nihinas Huang puu jõe kallastel kui Wombei küngastel seisid nende sammastega lossid lausa grandioossed, milles tegutses tohutu teeniaskond, teiste hulgas kar, krabid, kosher, lihunikud ja kokad hiinlastest ja indiaanlastest kaaskondlased, isegi araablaste storiad. Aastaks 1858 olitses suuneid valmis oma äri Inglismaal jätkama. India puuvillaturud olid nendega trolli all ja nii asusid nad elama Manchesteri ja Londonisse. Davidi pojad ostsid üksteise järel uhkeid maju Londonis, Maalosse, Jahiloss, Šotimaal ja mereäärseid villasid Praythonis ning kõikjal võeti külalislahkelt vastu briti kuningriigi troonipärija. Seltsielu armastavat ja lõbumaiast Walesi printsi. Viimase uusrikastest sõpradega võrreldes Olizzassioonid, Vanaarikas, suguvõsa ning lisaks veel kultuurne ja haritud. Näiteks oli David Sassoli pojapojal igapäevaseks harjutamiseks kaks Stradivariuse viiulit ja sessioonide külalislahkusest soli mõndagi põnevat ja eksootilist mõelda. Vaimiliseid delikatesse suutsid valmistada India ja Hiina kokad. Walesi prints muudkui käis vastuvõttudel naud, disja pidas hoolt selle eest, et saada olevat Baroneti tiitlid ikka õigesse perekonda jõuaksid. Tõepoolest, ainult Rodzildid elasid veelgi suurejoonelisemalt kui Sassioonid. Ja on võimalik, et just seetõttu teavitsessiooni pojapoeg Edward abiellus 1887. aastal parun Gustav Kreutzwaldi veetleva andeka tütre Eiliiniga, kes maalis, tegi skulptuure ja armastas muusikat. Perre sündis kaks muinasjutulist last, teisiti ei saanudki olla õde ja vend, mõlemad erakordselt kauni välimusega, intelligentsed ja erakordselt andekad. Muinasjutt jätkub. Tütar Sibyl abiellus praeguse Devičamli vanaisa viiendaid saamlymarkiga kes oli oma nooruses sportlik, hea välimusega ja eriti ihaldatud poissmees. Sibylevend Filipp Sasson aga teatas, et tema abiellub vaid naisega, kes on iganenud des sama perfektne nagu ta õde. Siis Sibel. Naist, kes oleks igas mõttes sama perfektne, nagu ta õde siberi Filipil leida ei õnnestunud. Tal oli niigi täiuslik elu, milles midagi ei puudunud. Noorukina Oxfordis õppides tellis ta endale ja oma sõpradele seitsmekäigulise õhtusöök mis rongiga Londonist kohale toodi. Perekonnaäri tüütas teda ja kuidagi jõudis ta briti parlamendi alamkotta. Tema blanketid ja pallid olid lausa legendaarsed. Seal oli reas kuulsusi ning kuningakoja rahvast. Lihavõtete ajal oli keegi daam talle telegrammi saatnud, Kristus on üles tõusnud, miks sa ei võiks teda lõunale kutsuda? Mõndagi oleks veel pajatada, söör sülipsassiooni elule, lahtist kellest tegelikult sa ei, peaminister Lloyd George'i tõhus sekretär ja energiline parlamendi liige. Näiteks seda, et kuulsate külaliste lõbustamiseks ei näidatud tema pool ainuüksi Charlie Chaplini film kaid. Chaplin ise oli kohale kutsutud ja mängis lõunalauas klouni nii tegusalt, et üks teener suure naeruga terve kandikutäie nõusid põrandale pillas. Aga selle jutuga kaugeneme vist üha enam hooldunhoolist. Tegelikult me siiski Fordunhoolist selle kõrvale paikega söör sülipsassiooni eraellu roogenenudki seal Filipp nimelt lahkus siit ilmast juba 1939 parandades oma muinasjutulise rikkuse õe lähkedada suuresti idealiseeris õde Sibelshamli mees osa venna kunstikollektsioonist maha. Kuid Venemaa ja väärtuslikuma osa ta Ihottenhooli lõi Viieteistkümnenda aegne madal aegastega kummut, milles oli algselt hoiul kuninga merekarpide kollektsioon. Ja päikesekuninga lõi Neljateistkümnenda haar, kirstud ja imekaunis kuldpronksist luikede paar, mis valmistati kunagi madam pumpade jaoks. Maalid Rubens oli sketš ning Jean-Francois de Troy kuulus maal mol jääri kuulamas. Kaunite daamide seltskond tugitoolides, nende keskel Marjäär, raamat käes. 1728. aastal maalitud pilt, mis kunagi kuulus Friedrich Suurele meieaegne David šamli sõnas nüüd juba enam kui kümmekond aastat tagasi. See pilt rippus alati mu vanaema elutoas. Lõpmata kurb on sellest lahkuda. Miks pidi seitsmes saamlymarki lahkuma talle nii kallist maalist nagu ka teistest siin nimetatud vanaonu Philipi pärandatud ning alati Hoodonhooli kuulunud esemetest? Sest ajalugu kipub korduma. Jälle kord oli hooldunhool raskustes seekord Suurbritannia maksuameti süü läbi, mistõttu Londonis Kristi kuulses oksjoni EAS läks müüki, osa otsunhooli kogunenud hiilgavaste ajaloolisest kunstiloomingust säilitada ja kaitsta Haatsenhaali varandust tuli osa sellest loovutada. Teavitšamli jaoks teist võimalust ei olnud. Harden on alati oma elanikele kalliks läinud ka seni viimasele seitsmendale Amli Markile, kes tegelikult elab seal suhteliselt tagasihoidlikult suhteliselt tagasi hoidlikes ruumides, mida söör Robert ise kunagi enese jaoks ehitada oli lasknud. Need kahel korrusel paiknevad omaette sissekäiguga, ruumid moodustavad omal kombel maja majas nagu riik riigis, eks ole. Ja seal elades pole vaja minna sisse lossi uhkest peauksest, astuda üles mööda pidulikku suurt treppi ega läbida rikkalikult sisustatud saale, kuulsat salongi, marmortuba, rohelises ametiga ehitud magamistuba, kabe, läänituba ega suurt kivisaali. Stonhol Kivisaar selles Inglismaa kaunimate hulka avatud ruumis on paigas algsed William klienti loodud kujunduselemendid freesid laes ja seintel klassikalise templi kolmnurksed esiviilud uste kohal, poolsambad kahelt poolt neid toetamas valus traadiga ääristatud siserõdu kõrgel lae all antiik püstid seinte ääres. Neymar põrandatagasihoidlikku mustvalget mosaiiki katmas, suured kallid vaibad, tohutu kuldne kroonlühter, grupiti toole ja diivaneid väikeste laudade ümber. Suur kivisaal. Stonhol ootan halis. Püüda kirjeldada Hoodon hooli ehtivat rikkust on päris tänamatu tegevus. Vähestan mõtet vaid mõningaid esemeid nimetada, et sellest tasemest aimu saada. Siis 18.-st sajandist päritsev portselanist vaasid kaunite miniatuur piltide ja kullaga. Õhke lõi Viieteistkümnenda aegne kullatud pronksist luik. Hiina meistrite imepärane töö, väike must, kuldne lakitud kummut, eebenipuust, kuldkaunistustega, kellad kaminas, imsidel eebenipuust, klassikaliselt purpur lillal kuldkaunistustega laual kullatud pronksist kirjutuskamm, lekt. Päikesekuninga Louis Neljateistkümnenda aegsed tumedad pronksskulptuuride grupid, kümned ja kümned toad, saalid hallid, täis uskumatuid aardeid. Näib, et kümnekonna aasta tagune Kristi oksjon selle lossi ruumidesse märgatavaid auke küll ei jätnud. Ei mingeid tolmuvaipu enam, fotonhool on kah külastajatele avatud, nagu ka hiigelpark selle ümber, kus võib näha patseerimas paabulinde lamasid ja karjade kaupa lumivalgeid hirvi. Need pole just tavalised loomad, sest valgeid hirvi looduses sageli ei kohta. Kuid need pole ka spetsiaalselt hordunholi jaoks aretatud David šamli vanaisa lihtsalt praakinud karjast välja kõik teist värvi loomad vaid valged jäeti elama. Hooldun hoolimadele. Võib vaid kujutleda, kuidas kümnete kaupa lumivalgeid hirvi kuuvalgetel öödel lossi ümberringi uitab. Pilt võib siis ju päris lummav. Sellises paigas elab siis tänapäeval seitsmes Chamli marki grafraks rikantma pas parun jo vara kõik ikka üks ja sama mees Vitšamli. Nagu kuulsime, kasutab ta vaid väikest osa oma esivanemate pärandus lossist auton hoolist. Ja kui ta parasjagu ei täida taas pärandusena kaasa saadud ülemkammerhärra kohu sõiduesstminstris, siis teeb ta filme Roxawadžinime all. Alguses olid need dokument filmid peaasjalikult BBC televisioon heaks näiteks Yittonist, kus ta õppis prantsuse televisiooni jaoks tegi ta sooja huumoriga vürtsitatud portreefilmi veel kõrges eas trende rajanud antiigi kogujast Marleen kästanist. Muidugi on David teinud filmiga ootanist oma 95 aastase vana mäe massivile pilgu läbi. Tavidi õde Margo abiellus filmirežissöör Jan kiustani pojaga. Ja see suurmeister oli tee viidile tema filmide juures nõu ja jõuga abiks. Väikestele astuda suurde filmimaailma. Kuid nagu David saamle ise öelnud, püüab ta oma loomingulist Roxawadži poolt Hoodzunhooli omanikust Chamlist eraldi hoida. Ja vaevalt, et selles eriti midagi keerulist on. Coutinho-le hoiab korras hulk rahvast ja kui peremees oma loomingulisest maailmast koju saabub, ootab teda tip-top korras esivanemate loss milles ajalugu läbi kunsti oma lugusid jutustab. Vaoshoitud karge, väga hiiglaslik maailm, milles aeg-ajalt tuleb mõnedest Aaretest loobuda, et ülejäänud alles jääksid, kus valged hirved ümber lossi jalutavad, kus roosiaias kasvab ja õitseb üle 150 roosiliigi. Aia keskel laiub kaunis roosidest kompositsioon. William Kenti loodud lae maaliga Haation, hooli valges saalis. Roosidest kaared, klassikalised Itaalia skulptuurid, kaheksanurkne tiik. Väike lihtne roosiaed väikesemalassikese kõrval, eks ole. Vana hea Inglismaa idapoolses nurgakeses Norfolki maakonnas Kings lennis.