Me oleme oma mikrofoniga Nuia alevi kesksel parkimisplatsil on siis ka omaaegsel turuplatsil või Nuia keskväljakul, kuidas me seda nimetaksimegi autod voorivad siit tihedalt mööda räägib konkurente raadio? See on tänane nuia tänapäev. Ja tüdrukud tulevad üheskoos laias reas, pannes terve tee kinni. Teie olete nuia koolist, mitmes klass kaheksas klass, teil on eksamit praegu ja homme on esimene eksam matemaatikas tulime konsultatsioonilt. Kas eesti keeles kanneksam ja eesti keeles viiendal kirjand. Ahhaa, saage tuttavaks professor Villem Alttoa Tartu ülikoolist ja need on siis Tollodee tulevased potentsiaalsed kasvandik. No ja ma tahaksin küsida, et kes te kavatsete siis Tartu ülikooli tulla kunagi ka? Ega see nii kaugele paistab teile praegu küll, et on veel lõpetada Kaheksanda klassi, no palju neil selle ajaga enam läheb, nüüd peab mõtlema, mis teha ja kuhu minna. Öelge mulle, kus EKG kuskohal siin samasti roheline maja üle, ahah, see roheline maja napp tekkis väike madal maja siis valget toidukaubad. Vanasti oli see lapike, oli, oli veel kodanlikul ajal, oli abtik seal ja sel ajal, kui Kitzberg siin liikus, siis oligi see aplik siin. Siinkohal oli kõrts, kus me praegu seisame, kas seda teate ei tea. Aga oleks tarvis teada. Kitzbergist, mida te teate Kitzbergist? Öelge mulle näiteks Kitzbergi näidend, mis on seotud just selle paigaga, kus me siin praegu oleme Rätsep, õhk ja tema õnneloos, õigus, ja see peategelane Ki on elanud siin ja tema lesk, ma ei tea, kas ta nüüd elab enam, see oli vana inimene, ma tükk aega tagasi käisin tema juures, see oli Rätsep, õhk muidugi mitte õhk, tema haud on siin surnuaial ja maja ka, aga see maja muidugi oli hiljem ehitatud. Aga veel üks näidend. Kas kauka jumalat olete kuulnud? Vaat siinkohal oligi yks kauka jumal lugu, nimed, kolmas vaatus. Selle lava vastab täpselt sellele kohale, kus me praegu siin olemas. Nii et kui me seisab nüüd maantee äärde, siis just jääbki vasakule, meist jääb siis praegune toidukaubad, kunagine apteek. Tähendab, lava on selline, kui me kujutleme ennast nagu istuksime teatris, siis vasakul pool on praegune nagu jutt oli, toidukaubad seal oli sel ajal, eks see oli siis, kui Kitzberg seal seda kirjutas. Ja siin oli ka tükk aega hiljem. Nüüd siin vastas otse, meie vastas on praegu nii väljak, rohuväljak, muru, põõsad kasvavad, selle koha peal oli vana kõrts, õllekõrts, paremat kätt nagu näidendiski on laval siis naaritsa kauplus? Pärnakauplus on seal küll nimetatud, tähendab Jaan Naarits esineb näidendis Pärna nime all. Ta teatavasti nagu näidendist mäletame, kosis vana Märdi tütre Miili vastu isa tahtmist ja miili jooksis ilma isa lubada. Ta pärnajuure juba enne laulatamist ja siin majas siis toimuski see paremat kätt. See stseen, mis me, mida me tunneme kolmandast vaatusest tuli tütar tagasi viima. Aga tütar keeldus pärna, ähvardas püssiga. Siis Märt kaotas täiesti närvid ja andis muuseas Kõrtsini mehele, kes tulid sa nalja vaatama, andis selle mööda kõrvu ja see kutsus üles kõrtsilised, anname talle naha peale, aga õnneks see naha peale andmine jäi ära, aga miili jäi ikkagi siia. Seda lugu ei olnud kuulnud, eks ole. Nüüd vaatate oma kodupaika seda keskväljakut hoopis teise pilguga. Üks on teist nüüd kõik Acaram olnud tema käest, ma küsin nimega Maide, Maasing, aga ei oska hankeplaan minna Tartusse õppima. Ja praegu veel ei ole olnud, aga mis ained praegu meeldivad, kõige rohkem eesti keele kirjand tegelikult meeldis. Kõige rohkem on meeldinud seal mul õiska tunnistusel. Aga kuidas teile teie kodupaik meeldib? Mina olen näiteks Põhja-Eestis, seal, kus on lage lauskmaa ja kui satud siia Lõuna-Eestisse nende mäekuplite orgude vahele, siis on alati niisugune tunne, nagu oleks tõesti meeldib küll kodukoht. Kuidas on see tulerändaja, Karksi nägedelendav Kitzbergi ütles. Häigi algus muinaslinna jäär ja ei tee tiime kaamera haiga sai keelelõhn. Ilva tee värv, mind veel kaarna aitas, ei teerulli. Tulime nuiast sõitsime mööda orgu korvu, millest Kitzbergi mõnikord räägib ja jõudsime siis Karksi linnusesse, kust muuhulgas haruldaselt ilus väljavaade avaneb. Meie huvi paeluvad varemed, millest lähtudes muu hulgas Kitzberg kirjutas ka oma maimu. Teos, mis omal ajal äärmiselt populaarne oli ja sa kõlbab lugeda praegu veel. Niisiis oleme Karksi linnuse varemeid. No varemed on väga kannatanud sõjas, viimane hoop, mis nad sai, see oli Põhjasõja ajal siis siin üle oru teisel pool, kus praegu kuusemets paistab, seal on mägi, mida nimetatakse kuningaväeks ja seal seisid Šeremetjevo kahurid ja need purustas siis lossi varemeteks. Nüüd edasi minevikku pilku heita, kes peame seda tegema, sest maimu on ju väga kaugesse minevikku viidud. Algab sellega, et selle koha peal, nagu see ajalooliselt õige on, ka oli endine eestlaste maalinn selle vallutamist, kirjeldabki maimu algus siis edasi, kuidas sakslased orduvennad hakkasid Pikema siia kindlustust samale kohale on muuseas väga paljudes kohtades tehtud, et endise Eestimaa linna asemele, kuna nende asend oli sobiv ja see siin ja on hästi kaitstud nende asemele ehitada, olete siis lossid ühte-teist huvitavat siin praegu näha? Siin on näiteks säilinud vanad sillapostid, mida mööda siis päästi päris linnusesse kitsamad linnuse me praegu viibime siin kiriku lähedal, seondis suur lage, praegusel ajal tehtud lauluväljakuks ja juurdeehitus on palju tehtud, muuseas kuulub selliste juurdeehituste juurde ka see gene miili nurk, mis on tuntud maimust kaadrina, tulba nime all sinna nagu oleks müüritud sisse võtmehoidjaks, nagu see keskajal tavaks oli. Vanem venda, naine, lehm, kes oli Maimu ema. Tegelikult muidugi on see fantaasia rahvapärimuses tekkinud, see ei ole mingisugune torn ega mingisugune kelder, kui seal, see ei ole üldse õõnes, aga rahva hulgas tuntakse seda praegu veel seda müüri nurgakest Kadrina tulba nime all, mis pärast Kadrina selle pastet lehte ristiusku astudes võttis endale nimeks Katariina, mis tähendab teatavasti puhas tuleva rändaja Karksi mägedele ütleb Kitzberg, olemegi nüüd siis tulnud siia Kitzbergi maile, et looduses tegelikkuses näha neid kohti ja paiku, mis aineks saanud kirjaniku loomingule olme tulnud siia selleks koos professor Villem Alttoa, aga et saada TEMA uurimismatkades siia, sest tema monograafia Kitzbergist seal rohkem kui 600 raamatu lehekülge on sündinud nendes paikades loodud loomingu ainetel. Seal esimesi kordi üldse kokku puutusid Kitzbergi ka teatud huvi tekkis mul üliõpilasena küll alles, eriti Kitzbergi vastu, muidugi ma olen teda näinud, olin palju näinud. Noorena olen osa mänginud tema näidendites. Ja lugenud ka muidugi palju olin, aga komailibesena tähendab, lõpetanud ülikooli, olin ma seekord mõtlesin juba doktoritöö peale ja selleaegse minu selleaegne õpetaja professor suitsuga läbi, rääkides tema, mis sellega, et ma valiksin endale aineks doktoriaineks, Kitzbergi aga tuli palju asju vahele, tuli minna hoopis teisi teid ja nii siis Kitzbergi monograafia valmis alles aastal 1960. See oli siis ma lõpetasin ülikooli 29 oli siis 30 aastat hiljem kivimüürid peavad halvasti aja katsumustele vastu ometi tuhandeid kordi paremini kui inimmälu ja mälestused seepärast iga aasta rääkimata, 10-st aastast on juba suur lünk, kui minna niisuguse teema juurde nagu son Kitzberg ja mälestused koha peal temast tee, tulite esimesi kordi siia juba siis kindla kavatsusega. Ma tulin siia midagi 46 ja käisin ma esimene kord siin, nii juba siis Kitzbergi jälgi ajamas ja sel ajal selgus, et natuke hilja tulnud, sest näiteks Ewerti peremees me täna läheme sealt ka läbi, oli mõniaad nõges. See oli mõni aeg tagasi kunud surnuks katust parandades, nii et tema oleks väga lähedane inimene olnud, kes oleks kindlasti väga vali Kitzbergist saanud kõnelda, aga rahvapärimus Kitzberg. Ja sel ajal aga peab ütlema, oli veel mõningaid inimesi järel, kes Bergi iga isiklikult kokku puutunud, muuhulgas näiteks Rätsep, õhu või õigemini tõhu lesk oli veel, aga talli vana, ta kordas ainult, et ei mäleta, ei mäleta, aga ma sattusin mõningate vanade inimeste peale siiski, kes Kitzbergi isikud olid kokku puutunud ja mõningaid kinniskusi, poolane erootilisi lugu ja sain ma nende käest terve hulga, kas või meenutada seda missugusena, Kitzberg siis inimesena rahvapärimuses säilis, missugune oli kontakt temal rahvaga ja ei, tal oli kindlasti hea kontakt mina, teda loeti heaks inimeseks. Sama tean. No nende kodu on Läheme sinna hiljem töögles nimetataksegi Kitzbergi koduks, seal elas ja töötas koolis Kitzbergi vend. Sealkandis oli ta suvitamas sageli ja kõneldakse sel ajal, eriti kui ta siin oli vallakirjutajana Pollis me läheme ka sinna siis olevatel inimestega läbisaamine küll väga hea olla. Mälestustahvel on, on otsus siin selle külje ääres, selles majas töötas Eesti rahvakirjanik August Kitzberg. Professor Alto, see on nüüd siis. See on nüüd Sid, endine Polli vallamaja. Kitzberg tuli siia pärast seda, kui ta oli rännanud mööda mõisu. Kohtukirjutajana tuli siia aastal 1880 ja elas siin kuni 1891. aastani. Siin ei lasta siis oma paremad aastad. Stahli noor abielumees oli, oli väga aktiivne seltskonnategelane. Siit on paar kilomeetrit aineid, nuianuia oli sel ajal juba keskusi, asutati õdi, üks oli asutajad oliga Kitzberg karskuse selts, liivakivi ja siin kirjutas ava rea oma teoseid otse Polli esineb teostes väga vähe. Ainult kui meenutame tema näidendi laseb käele suud anda viimast vaatust, siis selle lavapilt seon Polli mõisa esine. Peale selle Pollist pärineb selles näidendis ka üks kuju. On valitseja Tiidemann, kes oli ka Tiidemann nimeline thlot väga metsik mees olnud. Ja kohalikud inimesed mäletas seda veel kaua-kaua mitukümmend aastat pärast tema surma. See maja on mäenõlva kui all praegugi ilus koht, siin on vanad kased, männid ja hästi madal son, tuulevarjuline koht siin vanade puude vahel ja lisaks Kitzberg oli suur aianduse sõber, nii et ta oli selle ümbruse, nagu ta ütles, ise nagu väikeseks paradiisiks muutnud ja nii siis kunagi olevat Polli mõisnik tulnud siia ütelnud Teie losson või teie mõis on palju uhkem kui minu oma veel. No see oli muidugi liialdus, aga iseloomustab natuke siiski Kitzbergi kui iluarmastajad ja looduse ja eriti aiandus armastavat meest ja head meelt teeb see maja ees ka praegu hoolt, kantakse jõudu tööle. Kellele kuulub see maja nüüd? Polli katse katsebaasile ja paned tuua katuse peale. Seal mehed väärtega küll. Kas sa oled? Mis tahan? Kaitse alone jah? Õige küll, kas olete vaadanud seinapalke ka, kuidas need vastu peavad? Seinapalgid täitsa kõvad seal eespool sai üks alumine ainult. Nii et võib, vaata et see maja nüüd, kui saab korraliku katuse peale, seisab veel hea tüki aeg. Kapitaalremont käib praegu ja. Tulge pere natuke alla katuselt, siis kas saame juttu rääkida nii kaugelt ei hakka mikrofoni siis? Noh, see võis olla, tänan tuba, see on kõiki suurem, aga see on kõige suurem ruum siin. Nii, no nüüd on kõik seinad tehakse uueks vana papp ja tapeet on maha võetud. Madal kalju jah? Milasid huvitavat leidnud olete, kas midagi välja pole tulnud ka? Ukse vahelt tuli välja, aga mina ei tea, kas tema, kus oli ukse vahel ja ukses peenra vahel oli ja mis see oli seal siis? Tundnud ära, sedakorda võetakse meid päris koera klassimise saatel vastu. Tere päevast, pärast põlemist hakati seda uut rasket tegemine, me vaatame, missing mühiseb ja kohiseb nii võimsalt. See vana veskipais. Mis selle koha nimi on saksa Veske oli, ah, see oli saksaveski? Tot, mul see nimi on kuskilt tuttav, kas ei ole siin midagi, on eluaegne saksaveski ja ma olen kas kuskilt raamatust sellest lugenud või mitte, ei ole. Kitzberg on ka vist siinkandis elanud Hitler koletis. Tülis ja käänab ja parimat kätt ja siis üks kilomeeter minna. Tinumiiderkki on Kitzbergi koht seal, kust te seda kõik nii hästi teate, te olete siit kiine läänit, latestantigi. Siis olete Kitzbergist kuulnud välja Kelly kakkusid kagus elanudki. Siin on nüüd natukene vaiksem, seisame otse Veskijärve kalda peal. No see on nüüd, me oleme saksaveskil aga Kitzbergi raamatust Veli Henn, aga seal siis on selle koha nimi, nõuni ka siin vastu tammi, siin on natuke vett näha. Kui me kaugemale vaatame, siis näeme ainult kõrkjaid ja veekasve, nii et see kunagine nõuni järv, see on täiesti kinni kasvanud, praegu siin ei saaks küll keegi enam kala püüda. Olgu siis nõuni, jaak või kes tahes, see järv ulatub kuni Polli mõisa nii välja. Ja kui meie meenutame üht Kitzbergi lugu jälle sioon koopa vana, siis koopa, vana, see küngas, kus tema majakene oli, see on siinsamas lähedal, võib olla meetrit 50 meie juurest eemal üks moment, ma teen teid omavahel tuttavaks ka meiega, kaasas on professor Villemalt, tema Kitzbergi uurija ja teadlane ja teie tunnete siis päris ise, olete Kitzbergist. Kipp märgiga olen ma päris nii, et kokku puutunud elamisegi või nii lähedalt oleme olnud lähedal tema temani, kus deme, kohtun May hõigata? Jah, seni majja vatti näed nii et jääb ka ja see oli Maie ja siis temal seal oli, siis tuleb, enne, tema oli ja seal oli seal kohtumaja ka seal peeti siis aga mina sinna kohtumajja küljes seal oli kohtuma ja käia siis kuidas sulle koopovana kohaga seal. Kuule, näkisti oli ju, nägid põrguhaud seal aga kena kobava enam siin kuskil siin ja siin ja siin all, kas teie olete raamatut lugenud? Õige vähe. Ma olen lugenud väike teha, sellepärast mul ei ole nii. Nüüd olen vana juba ja nüüd sellest aas kuni raamatul sees olev morgis pisut haigagi selleks, nojaa, aga kuratse põhkruda näitelavasid käis, kes seda nägid? Nägime? Aitäh teile, aitäh, et koer vait oli, et me saime juttu ajada natukene ägeda head aeg. Pärast andke andeks, mõtlesime Kitzbergi järglasi, järglasi kuigi palju ei ole. Noh, eks kõik siitkandi rahvas on mõnes mõttes järglane, elavad selles majas, kus Kitzberg elas. Elati ju. Lasteaiatöötajad peamiselt, kes töötavad siin naabruses. Salto, see on nüüd pöörle. Pöörle vallamaja ja kui Kitzbergi vend Jaan, kes oli nii ütle perekonnapea, kui see tuli siis nyyd saadu koolimajas siia, see oli 1270. aastal, siis nagu Kitzberg ütles, tema raami koormate järel tuli venna uude kohta elama ja see maja oli sel ajal juba olemas. Vallamaja ja koolimaja oli koos sellepärast et sel ajal vallakirjutajaks oli tavalist kohalikku õpet. Aga seal koolimajas, mis praegu on tööta praegu kõrgemäe, sovhoosi laste päevakodu, seda nimetatakse ka pöörlev Maie kooliks. Mispärast sellepärast et kui Mõis ostis selle maie talu, siin oli varem maie talu olnud ja selle talu maad anti siis kooli jaoks nüüd siin on palju puid ümber, need puud on Kitzbergi venna ja Kitzbergi istutatud. Kas see pererahval on ka teada? On küll paljudele jutustatud ka sellest, sest eks inimesi käib suvetika üsna paljusid läbi väga palju, eriti koolile. Nii et te peate olema nagu kohakaasluse alusel ka ekskursioonijuht. Meie mälestus Kitzbergist igale edasi on, aga rattaga oma kirjanduslikku tööd siin juba tekkis siin ja kindlasti ta näiteks ühes ajalehe joone aluse. Ma mäletan, lugenud olevat, kuidas ta ütleb ta ühel ilusal kevade hommikul istus vallamaja akna all ja kirjutas punga, Mart teen, ma rääkisin sel ajal, kui ma siin käisin, nii 46. seitsmendal aastal, siis ma küsisin ka, et kus koldama elutuba võis olla, aga ei selleaegsed asukad ei teadnud kindlamat ütelda ka midagi selle kohta. Aga siin ta igatahes kirjutas, ta elas siin kuni jah, 74. aastani ja pärast tuli ta siia tagasi, see koht siin muuhulgas koolimaja, mis ehitati hiljem seda, nad nimetasid Kitzbergid koduks. Siin oli tema vend Jaan, see, kes tuli siiani 70. aastal, see oli kuni elule punni siin õpetajaks ja Kitzbergid käisid Kitzberg olis juba kolanud mööda maailma ringi palju. Ütleb, et alati, kui nii ütled, töövaheaeg oli või siis suveti käis siin suvitamas. On säilinud andmeid selle kohta pilt ja sellest, kuidas ta siin oma abikaasaga suvel on olnud. Kas siitkandi rahvas on jutukas ka üldiselt vä? Kas te murdekeelt oskate rääkida, ma mõtlen lihtsalt seda, et kuivõrd on näiteks säilinud see noh, niisugune mahlakas keelepruuki ütlemine kude inimestega koos siin suhtlete, eks Kitzberg õppis ju ka siitkandi inimestelt oma keele tarvidust. No see Kitzberg oli üks tore mees, ta kirjud pannu ja rahval teda lugeda. Kuidas ongi, kui nüüd otsida seost Kitzbergi loomingu laadi ja selle paikkonna nende inimeste jääk keelepruugi jututraditsioonide vahel, eks ole, nii, Kitzbergi on teatud niisugust patriarhaalse õhkkonda siis sentimentaalsus, tead mõõdult siis ilutsemist. Vaadake, need kõik on siiski nähtavasti mitte nii iseenesest tekkinud, vaid paik on inimesed, inimeste suhtumised, need kõik avaldavad sellest ja siis perekondlikku tunne, et seda oli nende peres ka väga palju Steni sõprusvennaga, see kestis neil tõesti surmani ja niisugust tahtmist olla hea ja südamlik ja seda juba räägib ta oma isa kohta ja seda räägitakse ka tema venna kohta ja tema enda kohta ka. Ainult et kuivõrd aeg on edasi läinud sellest rahulikust, küla koloriidist. Me saime vaevalt viis minutit siin maja juures peatuda, juba on, ümberringi küll autosid, küll mootor, vaata siis, vaadake, kui te loete Kitzbergi jutte, siis teiste tõepoolest seal hea pilt antud külas, aga seal on kõik päikesepaisteline, seal ei teravust. Ainuke teos, kus tal seda kõige rohkem on, see on, see on kauka jumal agaaga jumal teatavasti käsitleb aega juba pärast või selle sajandi algul nii-ütelda. Järelikult siis olid juba suhted külas, olid hoopis teised, aga need külajutud, millest ta räägib oma kodukandist, need on kõik nii pärinevad, ütleme nii olukorrast aastal 1890, võib-olla isegi varem seda siis olid kindlasti külani omavahelised suhted hoopiski teistsugused ja siin oli ka sellised patriarhaalse suhted. Tõepoolest, kaua püsisid. Kõrk soovile esineda kuigi kukk käis lopa tala õues, nii vaimukalt ringi nagu võiks ette kujutada, seda tõeline peremees siin omal ajal on teinud. Nii, me oleme nüüd Lopal ametliku nimega lopa aga kirjanduse tuntud see Mogri kohanime all ja siin elas ka märk, mitte küll Mogri Märt, vaid Märt erg oli peremees, oli jõukas mees väga, igatahes siin oli olnud koos põllu ja metsa kokku kaugelt üle 100 Wakama Lõuna-Eesti Wakama. No kuulge, see õu jätab juba ise niisuguse mulje, see on nagu vaese mehe heinama. No on küll nüüd praegu muidugi ei paista nii hästi silma, sest siin on maha lammutatud ja uusi ehitatud. Aga see oli täis neljast küljest suurte oionist väga võimsate hoonete piiratud ala ja ma mäletan, kogu esmakord siia tulin, üllatas tõepoolest võimsus ja jõud ja raske, kõik oli uus päev praegu, kui vanad hooned, mis on säilinud väga jõulise, tugeva, raske mulje jätavad. Pikad majad, see vana ja siin on siis nüüd elumajas sedapidi ka põlema, see oli eluma. Ega see, muuseas põles maha selleaegne maja, tulekahju siin, millest näidendis kajut. Tony oli olnud augustikuus 1900 pik tal löönud ehtiks ühe kõrvalhoone vist lauda ja siis veel üks eine, kõrvarun oli mahapõlenud ja kolmandaks siis see elumaja elumaja kohe üles ehitada, aga selle asemel oli ehitatud küll siis kõrvalhooned, laut oli igatahes samal sügisel juba valmis saanud, et meil on üldse diaatritest ja isegi kirjandusest on meil jäänud mogrammeeris niisugune kujutlus, nagu ta oli niisugune väga raske ja tugev mees, eks ole. Aga on õnnestunud näha Märt ergi pilt prototüübi pilti, see on hoopis selline kuiveljas mees, nüüd see jutt, nagu ta oma teenijatele vandunud net kuradile, tabeliga sapiõele kasvanud. See olevat siiski tõele tõepõhi all. Nimelt üks tema endine sulane olevat jutustanud siin olevat siis olnud nooremat teenijatele, mitu teenijat oli ja see oli üks vana vanapiiga nii-ütelda tüdrukuks ja samuti üks väga vana sulane, selle nimi oli veel lipp lapi olnud. Ja need olevat natuke nii pikalt olnud kui teised ja kord olnud siis tõepoolest nii, et nad läbi olid rehed peksnud ja siis koll tarvis hommikul tööle minna. Siis nad olevat kohmitsenud kaua ja Märt olevat südametäiega ütelnud selle klassikalise lauseid neile teljega kapsi ole otse kasvanud. Nii et see vastab tõele. Nüüd see lood, nagu oleks ta rusikat jumala näidanud ja taolist tulekahju ajal seda nii selleaegsed inimeste igavest sulane, kes sel ajal siin teenid, seent küll ei mäleta, seda. Võib-olla ta niisugune äge mees oli, aga nii täpselt seda nüüd vist tegelikkuse olnud ei olnud. Kuivõrd palju Kitzberg on kasutanud inimtüüpe, me näeme loodust paiku väga paljude oma teostes, kasvõi ka teiste teoste sünnilugude puhul konkreetseid inimesi tegelikult, sest ükskõik kui palju või vähe siis kahjuni kahjuks neid kõiki ei ole suutnud enam fikseerida. Muuseas praegu elab kahjuks küll väga vana inimesena üle kaugelt üle 80 ja on juba nii mõistusegi minetanud nagu selle heas igaühega. Võib-olla kord juhtub. See noor neiu, kes esineb rahvuslikus, on üks niisugune lugu, kus ta pilku hapnis rahvusliku neidu. See on nii kusagil seal Polli mõisa lähedal elan, võib-olla, ehk kuulajad võtavad seda lugu, kuidas ta pilkab rahvuslikku neidu, kes igal pool käib nii rahvuslikus riides ja nii edasi ja kuidas, kuidas külla minnakse, siis? See kodune elu on nii naeruväärne. Üldse Kitzbergi kits, neid inimesi, kes kirjutas tegelaste järele inimeste järele, näiteks ühes oma kirjas ta ütleb, et mul on tagavaraks eel niisugune ilus kuju. Tähendab, tema ei läinud mitte sündmustikustega inimestele päevakorras oli tüüp ja tüüpide järel lõi siis inimesed muidugi kõik inimene, kõik tüübid ei ole tal nüüd prototüüpide rel loodud aga igas väga palju, nii et tema ei olnud selline kirjanik, kes oleks nii ise loonud või leiutanud, palju ta muidugi modifitseeriks ja, ja mitmest inimest kokku nagu näiteks Knix Marichen. Seal öeldakse olevat kolm kolmel prototüübilt laenatud. Muuhulgas me peatasime täna saksaveskil dollale saksaveski Meldriks oli jõgi ja üks tema tütardest olnud linnas õppinud preiliks natukene ja see on üks, kes on andnud tugevasti jooni selleks, kuivõrd kajastas Kitzberg ka oma aja tegelike külaelu vahekordi, sest teatavasti kauka jumala nneks tema teravamaid sotsiaalseid teoseid võib-olla isegi teravam kaotav seda tahtis, sest üldiselt tunneme teda küllaltki heasoovlik koni, päikeselise küla kirjeldajana dema siit Karksi kandi teoseid. Need jagunevad õieti siis need, mis ta kirjutas nende mälestuste järgi, mis ta ise koges nooruses see on nii 90. aastate ümber siis tõepoolest need inimeste suhted olid nähtavasti teistsugused. Aga kauka jumal, see kujutab juba seda sajandit ja seal on siini kapitalistlikud vahekorrad, siis need on juba hoopiski teravamad. Ja siin on siis see sulane ja rikas mees ja sulane ja tööline. Ja ühelt poolt teiselt poolt peremees ja rikas peremees, hallparun teiselt poolt need vastuolud olid väga tugevad, olid sel ajal juba aga temaga küll hajutasin, tuleb, ühesõnaga, et minevikku mälestuses nendes ikkagi see halb sageli unustatakse. Ja seepärast siis ka see pilt on hoopis teine. Muuhulgas mulle meenus praegu Need, Kitzberg kirjutas, selle näidendi hakkas kirjutama, on vähemalt siinsamas kohapeal üle tee. No ütleme, võib-olla mõnisada meetrit eemal on siin Eewerty talu, seda pidas nõgese-nimeline mees, kes oli siis Jaan Kitzbergi Kitzbergi venna tütremees. Ja suveti käis mõnikord Kitzberg siin suvitamas, seal on säilinud praegu veel üks väikene ait, kus Kitzbergid suveti elasid ja kus on siis kirja pandud vähemalt esimene versioon või algus. Kauka jumalast olemegi veetnud päeva, Kitzbergi mail kõiki paiku, nii nagu professor Alto nimetas me jõudnud külastada, seepärast olekski eriti oluline. Kuidas te hindate, Neid hooneid ja paiku, kus on pandud mälestustahvleid üles, te tahaksite, et tehtaks rohkem, sest inimesi käib nii palju nendes paikades ja tahaks, et need mälestused, kas kõigepealt muidugi on väga sümpaatne see, et tee äärde pandud teeviidad inimesed oskavad sinna minna. Siis edasi nüüd mälestus nii tähist tähistamised. Ma käisin mineval aastal Kitzbergi sünnikohas on puldrel Laatre mõisa lähedal, seal on mingi märk on pandud ja nad tahavad pihta sinna põllule, mis oma aeg oli, mets muidugi kus Kitzbergi sünnikoht on, sinna tahad mälestusmärgi pistada. Kahjuks nyyd saadule ei ole midagi teha, istud nyyd sadul, seal on mingi põllunduskeskus seal ja seal see maja on, koolimaja on säilinud küll, aga keegi ei pea mingisugust hoolt, sellest, seal võiks kasvõi mälestustahvel olnud, väga sümpaatne oli näha Pollis. Kuidas remonditakse siis edasi. Sümpaatne oli muidugi ka Pööglemaiel, kus noh, eriti midagi seal praegu teha tehtud ei ole, aga siiski mälestustahvel on seal ja seal käivad kuuldagi vaim, ka vaim ka ja seesama lasteaiatöötajad ja seda vilja ja seal käivad väga palju ekskursioone. Et ei saa nuriseda, peabki ütlema, et kohalik rahvas oma suurest kunagisest pojast oskab lugu pidada.