Eesti sõduritund. Neil päevil 50 aastat tagasi veeres Venemaa poole ronge küüditatud eestlastega. Neil päevil tahaks küsida, millal lõppes eestlastele teine maailmasõda. Isa oli 10 toonasest metsavend, taganes lahinguteel kodust, ema tapeti ja mina olin 13 aastat vana, minu silme all ema maha, minu silma alla ja siis nagu ema oli tapetu. Otsekohe anti käsk minu tappa, aga need lappijate pandest üks lükkas automaadi kõrvale ja siis läksid samase külasem meie naabri poole. Naabrimees, ma, see oli Tõnni talu Laar roodid tapma. Ja minu võeti ühes pantvangis ant vangina ööl jagalati lükati automaadiga eest minu sinna suurde talusse sisse ja, aga õnneks ei olnud ruudi kodus. Kuulge surmollu nii, ja siis, kui oli ema ära tapetud ja minu pantvangi õieti veeti mu sinna külanõukogusse tulime umbes tagasi meie talus ja ikka mina pantvangina ühe salati pantvangina alati vees ja igal pool lükati minu ees ja, ja siiski said meie talu lähedal juba võeti relvad tagasi, tulid, võtsid abijõudusid juurde veel ja relva tulid juba kilomeetrid enne meie taluvõid. Relvad laskevalmis, kuid isas, samal ajal ootas enne meie talu üks 200 meetrit metsatukas, kui tagasi tulevad, seepärast ta nägi ära, ema oli ära tapetud ja, ja isa ootas automaadiga. Aga tütar ootas ja jäin mõttesse, et võib-olla 1000 neid palju. Teiseks olen mina Kaasas pantvangina kaasas tagasitulekuga ja kolmandaks padrunite lahti ja läks enne tulekut, enne kui uuest tagasi tulid, meil pole neid kaks korda käisid ja viidi jälle minu pantvangina, edasi viidi jälle kylla ja ööse kiskjaid. Lükati minu välja säält tormava lume sisse ja seekord oli seal üheksas veebruaris tapmise päev ja minu sinna lume välja rahunenud siit minema olin seekord 13 aastat vanad ja, ja neli kuus, 10. oli see esimene kommunistlik valimine, kellel on see meeles, 10. veebruari valimine aga üks päev enne valimisi metsariisad, kellest panti välja palju tuhandeid saastaga Ta 10 poolaastal oli ta metsas ära, pidas lahinguid ja kõiki ja kätte ei saadudki. Niisiis, millal lõppes eestlastele sõda? Kas 1944 vene vägede tulekuga, kas mais 1945, kui kapituleerus Saksamaa neli aastat hiljem märtsikuul 1949 asus Eestis, Lätis, Leedus üheaegselt tööle küüditajate armee mille suurus on nüüd teada ja see oli 76000 meest. Selle sõjalise operatsiooni koodnimetus oli Bryboy murdlaine. Kas lõppes sõda meile selle operatsiooniga või viimaste metsavendade langemisega või veelgi hiljem? Küüditamise metsavendluse seoseid vaatles ajaloolasest peaminister Mart Laar. Üleeile Tallinnas peetud märtsiküüditamise aastapäeva konverentsil. Oma 44. 45. aastal alates esimestest suurematest katsetest moodustada üle-eestilist põrandaalust partisanide või metsavendade relvastatud vastupadruneid Organisatsiooni, kuidas keegi soovib nimetada, on neil nende organisatsioonide kavades üsna selgelt juba esimene major Hendersoni ja Ants musta loodud Lõunaelundid peatab kartnud organisatsiooni tegevuskavades selgelt näha. Üks aspekt. Nimelt see on vastuseis võimalik külitamisele põngerjaid, erinevate metsavendade rühmade sõide, programmilisi taktikaid, dokumente nii vähe, kui need meieni on jõudnud on nendest selgelt üsna prioriteetse suunana üleval alates loomulikud uus arreteeritute vabastamine, vangide vabastamine ning suurema aktsioonina ka vastuseid küüditamise. No väga selgelt, kui kõige selgemad on seda suunda nüüd näha organisatsioonid, mida kõige rohkem ka uuritud relvastatud võitluse liit tekkinud 1946. aastal Läänemaal Velise vallas ja sealt siis üle Eesti kandunud Organisatsiooni üks kandvamaid telgi. Oi väljaandmise korraldamine nii-öelda päevani, mille päeva täpselt keegi teadvat. Kuid milles pidi olema siis kaks võimalust, kas algust lääneriikide ja nõukogude liidu vahel või teine uus massküüditamine. ERR-i tegevuse suuremaid eesmärk oli uue suure küüditamise ärahoidmine. Selleks riided, löökide jagamine ja selle küüditanud Aktooni läbikukutamine. See party loete nii oluliseks, et selle eesmärgi saavutamiseks hoiduti paljuski muust tegevusest teatud veeludes just sellele ühele hetkele. Organisatsioon täisjõuga peab välja. Selleks, et seda teha tehtiga piisavalt taktikalisi ettevalmistusi koguti informatsioone raudtee Vabade sidesõlmede muude keskuste kohta, et neid vajaduse korral kiirelt rünnata ning nende rivist väljalöömise kaudu küüditamisaktsioon läbi kukutada. See oli üks suuremaid prioriteete ning vesteldes ka vähesed ellujäänud relvastatud võitluse liidu meestega. On näha, et need ettevalmistused olid jõudnud küllaltki kaugele. Oli olemas ka paljude Eesti maakondade kohta korralik ette valmistatud ning läbimõeldud tegevuskava juuksed, kui see küüditamine peaks algama tõlkidele. Relvastatud võitluse liiduga seotud üksustele. Oli antud korraldus sellel hetkel, kui küüditamine algab, tegutseda iseseisvalt selleks hetkeks keskusest enam imikust käsku ei pidanud ootama, selleks ekse külitamisatsioon läbi kukutada. Ja kui me vaatame järgnevaid sündmusi, järeldavad ka üsna ägedalt juht riiklike julgeoleku organite võitlust ja sama organisatsiooni vastu mille hävitamine erinevates etappides tegelikult kiskuski 49.-sse aastasse, mil, mil langes relvastatud vastupanuliikumise staap lahingus olles paar korda varem väga napid, tähendab on võimalik igal püstitada hüpotees. Vaadates tollase metsavendluse langusperioodi selgelt 40 kaheksandat aastat iseloomustas ET küüditamise toimumise üldse aluseid võimalikuks tegijaid oligi relvastatud vastupanuvõitluse allasurumine ning tema juhtivate organisatsioonide hävitamine. Nii et mitte sedapidi, et relvastatud vastupanuliikumisele tänu sellele toimu küüditamine vaid pigem teistpidi nimetatud tänu sellele relvastatud vastupanuniitide nõrgenen muutis küüditamise läbiviimine see võimalik. See on asja üks pool ja ma arvan, et uurides arhiive, Julidudest, leida materjale ka väljastpoolt Eestit, on meil võimalik võib-olla anda vastust, kas sellel hüpoteesid on mingisugust alust või on see nagu meie soovituslik või soovmõtlemine. Teine aspekt puudutab küüditamist ja relvastatud vastupanuliikumist on loomulikult küüditamisi äärmised sest küüditamine just küüditamine tõi kaasa võib olla sellise viimase erilise aktiivsuse tõusu relvastatud vastupanuliikumises. Mul on väga paljud need inimesed, kellel õnnestus pääseda. Küüditamisest hoiatati või kes metsavendade pood, mida ka toimub üsna laialdaselt, kui peitsid ennast või ei saadud kätteliitudelt tegelikult sama relvastatud vastupanuliikumisega andmete 49. aasta aprillis mai erilise hoo, nii aktiivselt kui vaadates kasvõi julgeolekuarhiividokumente toimub 49. aasta küüditamised. Järgnevad kuud. Eesti relvastatud vastupanuliikumises annab otsida. Kui massiliselt rünnati, erinevad nõukogud, asutusi ja no on need kaks puutu kõige verisemad Eesti relvastatud vastupanuliikumises. Kuna siis Aluti loomulikult kätte maksma. Ella silmapaistva kulub neid inimesi, kes olid püstitamises osalenud ühel või teisel kombel veergude aktiivsusega langesid sellel nendel kuudel ohvriks, mida ei saa lugeda küll mitte millekski muuks õiglaseks. Ja mitmete kõrgemate julgeolekuohvitseride mahalaskmisega. Olen 49. aasta märtsiküüditamist võtsid need relvastatud vabadusvõitleja Eesti vabariigilt ära teatava probleemi, mida me mitmete elu tulevate külitajatega peavad praegu pikka, vaevaliselt kohtude üle elama. Suhtes ei saa teha muud, kui nende tegevuskulud on igati õigustatud ja samal ajal ka toetust tõesti selle arvuga süütu vere päravikustele verevalamisega kaasas käinud. Kuna siis 49. aastal enam ei vaadatud, kes täpselt kuulijate jäi, hukkusid ka perekonnad ja hävitati, peeti, mõõtmisti küüditamisi paistis kätte mitte ainult lülitel endale tihtipeale ka temale väga gurmad. Väga karmil ajal tulebki täpselt nii rääkida, nagu seal toimub. Meil ei ole põhjust ka võimalustki varjata kõike seda julgust, mis mõlemad pooled kaasas käinud. Kogu sellel ajal hapniku, peame alati meeles hoidma seda kellele julmus jumala tuli ning kuskohast siiski see asi alguse sai, oli ohvriks. Kokkuvõttes langesid ühele, kel mõlemal poolel, kes juba tihtipeale vahet tegemata süüdi või süütu oleva inimese vahel lihtsalt maksid kätte. See arusaamine, kus kohas olla tuleb loomulikult tänases Eestis veel siiamaani probleem. Ja ma tahaks väga loota, et täna riigikogu, riigikogu liikmete poolt koostatav avaldus oma informatsiooni kaevuda, kui paljud riigikogu liikmed selle alla kirjutavad ja seda mitte vajada, meenutada märtsiküüditamist. Räägitakse ka vajadust anda selge ja ühemõtteline hinnang nendele organisatsioonidele, kes selle küüditamise Sõlmets valda ei, maja, kus elas, ei. Ma seal metsas, err, valve jäi seisma ja on pesa tellinud. Aitäh. Mind meile. Aga me peame me. Ei saa? Ei või ei taha. Keegi. Teha. Ka auhoiame koidikul siis selgitame, kes meist on õige eestlane. Pärast äsjast laulu kuuleksime üht metsavenna lugu. Neid liigub Eestist tuhandeid kirja, pandudki üles, korjamata rohkem veel. See on aga üks selliseid, mida oleks raske või isegi võimatu uskuda, kui mitte ei leiduks tunnistajaid, kes on siinkõnelejale kinnitanud, et lugu vastab Tõele jutustajaks leegioni ohvitserist. Metsavend Eerik Heine. Aga siis juhtus niisugune asi, et seda ainult keegi enam ei usu või ei usu üldse. Niisuguste asjade. Läksin Siberisse valepassiga metsavennana nii-öelda teise nime all. Jooja Priit Põltsamaa. Ballettmeister ametit toonitatakse. Aga kui meil on haiged, siis sa põed neid ja kui meil oli süüa vaja sealt ja ja me tahtsime midagi teha ka, Edgar siin samuti. Ja teeme midagi. Kuidagi saaks tasuda kaneel lahkuse eest ja mas. Lähen mul vene keel enam-vähem on ja ja nii sammunika siis otsis mures, siis umbes 10000 lubasele. Seda siis otsingi 200 suure vanasti laiali niuksed, tuletõrjerihmad, nendel õmblesin kotikesed, niukses kotid, Külli kuraalisse panime. Panime hästi riidesse ja siis läksin lennujaama ja ostsin lennupileti Moskvas esimene esimene vend. Ja sattusin veel kõrvu dismi. Elisson, see oli see, mis ta oli, see ametiühingu liider. Sattusin lennukisse inseneri 41. aastal hävitiscatooja endale Jana Oja jaanamisel siis Moskvas sahin spekulantide kokku, kes, Läti Novosibirskis. Ja siis mul oli seal paar päeva veel aega enne kui see rong läks sinna. Läksin linna vaatama. Ma sattusin Kremli juurde ja seal oli, ma ei tea, see võttis kananaha ihule ka. Nii kummalised sellele Kremli liginesin, siis tuli selline tunne, et need miljonid, kes püüdsid Moskvat vallutada, nüüd valutada. Need vaatavad mul selja tagant, naeravad heakskiitvat. Kohe kananahk tuli ihule, et ja siis ma läksin edasi ka, panin käega kohe kremli seina peal, et vaat, siin on nüüd üks vana sõdur, relvastatud, kes aga kui nüüd edasi sõdib, selle selle režiimiga ja mõisad läks, läksin siis edasi. Novosibirski bar. Rongis oli niisugune asi, et hoiatati juba ette, teepärane, igasugused röövlid, panded, püüavatena, reisijate summad on ja värke kätte saada ja ma nägin oma silmaga seal, kus oli niuke mäekallakul, toll mõlemal pool seal, mõnel pool olid need sellid. Me olime nagu üks pere, seal olime ühisrindes nende nende bandiitide vastu, seal. Veoautosid röövimas, need on vedus jalgade all ja hüppad kohe nii nagu kängurud hüppavad vedude veoautode päevi ja siis nii-öelda teevad tühjaks suguseid värki. No lõpuks jõudsime sinna ja seal ma läksin taevani, rataslaev Objade, jõudsin ta vaeva päev seal. Ja igasugused muud tegelinskid ja tantsiti, kaasatšoki ja joodi ja väärmõtlesin, nii et oh, don't ja alllaevad lahi ruumis. Vangid sõidavad samuti sama sellega. Ja lõpus jõudis sinna patcornoyasse. Seal algas harujõgi ja seal läksin siis edasi Kalbaševas. Ja üks väike linnake, kus esimesi eestlasi kiidud suurem osa surnud nälga seal elasid Muldonnides. Sügisel olid korjanud Wave aseainet toomingamarju ja tähendab selle selle liha marjad ümbert ära ja selle kivim seal sees või see ei olnud ja suurune hoid seda jahvatanud leivaks ja et see ellu jääda ja ja kogu Aga kus see tütarlaps oligi, kelle järgi mõne võitjaid läksin, jõudsin sinna ka, aga seal oli nii, et ta oli nii võlts, moraalsed, hirmutatud et ta ütles, et mine jumala pärast ära, kui need siin siin, kus ta oli Eskolhoosis Need saavad teada, siis olen minu minu sõitev kohe laagrisse ja olid kaks väikest last seal ka. Ma mõtlesin, et seekord ma tulin sind, ravim on, ei ole, ta ei julgegi asja pärast tulla. Ja siis ma hakkasin minema, kais võeti mind kraes kinni, seal kohalik komandant, see viis mind enda juurde ja et mis asi see keelatutsioon, kuidas siia üldse julgesid tulla ja nii edasi. Ja pani mind kohe puuri, arreteeritud halvas kohas kukkusin kinni ja ütlesin talle kohe, et kuule, et asi on nii, et Ma kahetsen, ma tulin siia, aga kui sa mind nüüd lahti, siis ma annan sulle kõik rajamist muga. Kui palju sul on? Kohe kui ma ise, oi, mul juba. Mul on tunne, et no nüüd nüüd saan siit minema ma seda, mis siin kehanber seda raha üldse nimetati. Poloy taskutes umbes 1000 rubla. Ladusin selle selle laua peale ja luges, ülejad Barna, lase jalga. Ja siis ma tulin sealt, tulin siis lennukiga. Nonii sihuke läheb sinna tagasi. Ja siis ma rääkisin inimest, kes seal olid, et läksin küll, aga midagi mingeid tagajärgi olnud. Et kui keegi soovib minuga kaasa tulla, Eestisse, on võimalus teile kõigile piletid ja toitu osta nii kauaks, kui me sinna läheme ja ja is seitse inimest tuli, kaks last ja viis täiskasvanud, siis oligi. Läksime Novosibirskisse Nendega laevaga. Ja seal ja üks Eesti spekulant oli üks naine, Venemaa, eestlane. Igavene. Aga see oli, veri on paksem kui vesi ja ostis meile piletid. Mulloidjaid kuldrahasid, ma olin ka kaasa võtnud, see oli nagu Magneet, selle eest saame kõigile kaheksale saime, saime piletid Moskvas. Ja siis hakkasime reisima, kes ka neli päeva. Ja ma seal oli passikontroll, aga ma sain ja inimesed seal eemal, enne ilma, et nad oleks vaja lennanud ja ise hakkasin lolli mängima, need olid minu ümber seal, mis tsuh, naasin, räägid, jätsid uksed valveta, inimesi said minema ja ja siis oligi, et üle Leningradi ei saa nagu üle Riia sai sinna piletid, läksime rongiga, sõitsime Riia Tallinna ja Valga jõudsime, siis oli üks mu elu ülevamaid hetki, kui. Kui Eesti piiri sõitsime, siis kõik need kallid inimesed mul endal oli ka vesi silmas, nutsin nii. Südantlõhestav võrdselt, et seal oli midagi. No ja siis jõudsime, gaasiv memobaas oli, oli, oli Tamsalu, seal oli nii-öelda terve see seal väikse linnakese elanikud, kes ma olin seal siis peatusime hetkeks ainult päevaks-paariks ja siin on üks, üks suurepärane tütarlaps kes meid vastu võttis tervet seltskonda ja üks tirts, otsisime teadsiks, üks tütarlaps seal ja ja seal oli ka niivõrd emotsionaalne, oli see Eesti toitu ja küla pealt selle linnakese pärast. Uued riided, inimest tõid. Ja siis sai neile öeldud, et ärge kodukohtadesse mänge, kui ta kodukohtadesse jäätis kukute uuesti kinni ja teid saadetakse tagasi. Seal oli kaks väikest last taas ühe loiu pani peaaegu üleni paistes. See sai ka vanavanemate juurde saadetud teistega ja šveiki piltilus, väike tüdruk oli, see oli neist kõige vapram. Tõesti suurepärane, vaikiv absurd. Selle toi sinna minu juurde, ühes hobisadamast tõi ta minu juurde jumalakeeli viise, tüdruk kodumaale sinna ja siin siin ta suleb ja siin, kuhu ta oli vaja minna ja ja siis mu jätsin jumalaga ja seal oligi, ma ei öelnud neile, kes ma olen tegelikult ikka ballettmeister ja nii edasi ja ja kõige piinlikum juhtum, valusid lastele, balleti, õpetad tantsusamme ja nii edasi. Ma ütlesin, jalgu haiged, mais, püüdsin Kall välja saada, sellepärast selle üle südamest naerda, kohe. Ma ütlesin siis, kes ma olen, et ma jõule see, keda ma töötasin, minu kodund metsas, metsa hoida, taevane arm, siis oli kohe nii, et oo ja see oli, see oli ajajärk. On palju aega, kui olin vabama vennanaa peale elama. Mind kurvate kevade ja elu lõbudes. Nii et ja Vaikne õhtutunnid kõik näevad uuni. Me ümber hulgume meil vabadust. Mu neiuke way kuuluda minule ja tulevikule mõtleme. Yahoikoviga loor kõrgelme trikoloor ja kale, mis ta vabaks Riigimehi. Elu vaikne, hommikul puhub tuul. Ta kutsub meid. Aga eestlane on riigi endale siis metsast välja tulla, tahab. Üleeile võõrustasid kaitsejõudude peastaabiohvitserid, endise rindemehi, vabadusvõitlejaid ja pealinna ajakirjanikke. Sel kohtumisel tulid veel kord jutuks küüditamise ja metsavendluse seosed, kuid hoopis värske vaatenurga alt. Sõnavõtja on sõjaajaloolane kapten Rein Helme kaitsejõudude peastaabist. Tänagi on ju läbi käinud mõiste küüditamine. Miks need kaks nähtust paaris käivad, me teame kõik Eesti aja nii nagu küüditamine vaid ühest küljest teete selleks, et metsavendusele piirati viiemedalist piirata. Teisest küljest me teame, et see tõi kaasa metsavendluse ägenemise. Samas muidugi me teame, et anti hoop küla infrastruktuurile külaühiskonnale, mistõttu edukas metsavendlus pidi selle tõttu varem või hiljem välja surema. Tänapäeval ei, tegeleme metsavendlusega mitte ainult ajaloolisest aspektist. Ma usun, et Mart Laar, kes nüüd on jälle peaministriks saanud kindlasti kirjutab nüüd ka veel ühe raamatu metsavendadest, just eelmisega said hakkama peaministriks olemise ajal. Ilmselt on see hea koht. Ja nali naljaks, kuid me tegeleme metsavendlusega hoopis teise koha pealt. Nimelt mõiste, mida tänapäeval palju kasutatakse, sissisõda, sissitaktika ka. See on muidugi niisugune mõiste, et kui me hakkame Eesti kaitseväelaste ja piirivalvurite käest, kes saavad sõjalise väljaõppe küsima, mida me mõtleme tänapäeva Eesti kaitseväes, siis nii palju, kui on küsitavaid, nii palju me saame ka vastuseid. Ometigi meil on olemas kaitseväes ja eriti kaitseliidus, sissisõjaõpikuid, käsiraamatuid ja teiegi hulgas on neid, kes võiksid palju praktilisi näpunäiteid anda, kuidas asi tegelikult välja peab nägema. Üks on aga selge. Seal on tänapäeva Eesti riigikaitse korraldamisel oma osa, miks? Sellepärast, et Eesti on võtnud aluseks põhimõte luua Eestisse Eesti riigikaitse territoriaalkaitse printsiip. Meie Soome kolleegid ja Soomes võideldud mehed teavad väga hästi mida see soomes tähendab. See ei tähenda muidugi mitte seda, et me Soome mudeli saame üksüheselt üle võtta. Küll aga paneb see tohutuid kohustusi nii juba piirivalvele, kellel just nimelt sellepärast antakse sõjaline väljaõpe ja kes ei ole Eesti vabariigi deklareeritud piiri politseinikuks. See paneb tohutud ülesanded kohalikule kaitseliidule. Ja nüüd me küsimegi, kas tänapäeva mõistes sissisõjal ja metsavendluse on palju ühist või ei ole tõenäoliselt ühist, on õige vähe üksikutes taktikalistes võtetes kui meie strateegilistes romaanides muidugi ei ole metsavendluse ehk üldrahvalik sissisõda, mitte see põhiline tugisammas kuid selleks, et õppida ka tänapäeva relvadega ja Päevase asustuse ja tänapäevase oletatava vastase Kõiki võimalusi arvest arvesse võttes neid võtteid, mis oleksid mõeldavad ja otstarbekad riigikaitse korraldamise sissisõja aspektist korraldame seda rahvusvahelise koostööna seda väljaõpet ja regulaarselt toimuvad Eesti, Läti ja Leedu just territoriaalsete kaitseüksuste juhtkondade seminarid sel teemal. Ja me oleme nendel seminaridel järgmine, toimub 29. aprillil Võnnus, meie rahvusliku sõjakunsti ajaloosõjaajaloo ühes kõige tähtsamas punktis. Peale Sigtuna võllus järjekordne seminar, kuhu tulevad siis hulgaliselt kokku Eesti, Läti ja Leedu ohvitserid. Neid küsimusi teoreetiliselt arutama ja me oleme ikka teinud nii, et me oleme andnud ajaloolise tausta, noppinud näiteid ja eeskujusid ajaloost ja siis arutanud praktiliste küsimustena üksikküsimuste kaupa. Kuidas see asi võiks tänapäeval veel aktuaalne olla ja milliseid võimalusi selles ammutame? Ma usun, et see on õige tee ja võib-olla on pisut hoolnegi see, et just järjekordne seminari lõplik kava seati kokku ja kinnitati täna ajaloolisel aastapäeval, kui kolme balti rahva suhtes pandi toime säärane genotsiidi akt, mille üheks eesmärgiks oli just nimelt nende metsadesse peitunud sisside vastupanuvaimu lämmatamine. Me saadame ei? Jaa. Jaa sobee. Ei varja. Ja. Veel õudsam külgas. Teeme korda. Ja müün. Ei ole ka mitte. Keegi. Me. Iial. Ei orjalaagrist. Palume tähelepanu välisõigusabi advokaadi loo küsib sõduri tunni kaudu, kas keegi sõjakaaslastest mäletab Alfred Linholmi ja haavata saamist jaanuaris-veebruaris 1942. Alfred Linholm oli meremees Kuusalu kandist, kes läks sügisel nelikümmendüks ersats siheronks gruppe 179 koosseisus Narva järgmise aasta jaanuaris-veebruaris Leningradi rindele, kuuludes juba teisiüksusse siserõngasgruppe 185. Mürsutabamused majja, kus üksus paiknes Sailinholm killuhaavad kõhtu, evakueeriti Tartu haiglasse ja tunnistati teenistuskõlbmatuks haavatasaamise tagajärjel. Alfred Linholm suri. Otsitakse veel Voldemar Viir, noh, sõjakaaslasi Vändra vallast pärit Voldemar viirna olnud 44. aasta suvel kuuli pilduriks Rebase pataljonis. Kas keegi Rebase pataljoni meestest mälestab teda? Voldemar virna langes Porkuni lahingus 21. septembril 1944. Kolmas otsitav nimi on Edward must, kes mobiliseeriti veebruari algul 44 kallastelt. Osteti Jõhvi õppustele, kuid jäi juba 15. veebruaril 44 õnnetult tagurdanud tanki alla ja suri. Kas keegi kuulajast mäletab juhtumit? Mehe nimi on Edward must. Jääme ootama teateid Eesti Raadio aadressil. Tallinn, Gonsiori 21, sihtnumber 150 20 Eesti sõduritund. Ja Ukraina stepi ugel oli, tõi nõmme ja rööveoore. Joole meil kodu ei paika. Korthi peal. Kui viga olla Meiu nõnda võta avada Toomeidva Helga. Säravaltmäega. Ei. Mul isu jääma. Kõik röövi puhul kuumaa jäi ära, vaid näeme. Nii, nii kui loo joobaid. Liigas. Oota mind neiuke, vaid peab saabuma. Meil oli juba määri qq, kui päikene unega ja pill päevarda. Meil oota, tuleb jaanipäev, siis on, aga ju ta on nagu väike. Me ei saanud rinnapump, kadu, maa, metsad, kus oota mind. Lõi. Eesti sõduri tund, saade, mis reklaami ei vaja, on kavas iga kuu viimasel laupäeval jälle kuulmiseni.