Sally tallaja saali tol ajal on saade Tsahkna kultuurielust. Saadet juhib kohe ning oleme eetris delta raames esmaspäeval 14, null viis ja kordusena laupäeval 14, null viis. Ja tere päevast, head klassikaraadio kuulajad, head kultuurihuvilised sallide alla ja on taas eetris siin varajases talves. Ja tänases saates on külalist üks Luunja kultuurimaja juht, luuletaja kale hästi promootor Toomase Faru, tere. Tere. Ja liinil kauges maakodus. Külmavangis ja suvekummidega on meil helilooja Märt-Matis Lill. Tere, kas sa kuuled meid? Kolangule tere, tere. Mõlemate olete sagedased külalised Tartu kultuurisündmustel aga teil on ka mitmel pool elamise ja korraldamise kogemus. Milline on teie Tartu aastal 2012, mis selle kultuuripildis on sümpaatset ja mis närvidele käib? Ma ei tea, kas nüüd alustab Märt, sina vä, mina või alusta, no ma alustan. Et mis nagu närvidele käib. Ega ma nagu ühest küljest me võib-olla peaks paika panema selle, et et ma külastan ilmselt siis rohkem kirjanduse kunstiga seotud üritusi ja, ja, ja ei ole nagu väga sage külastaja, sest et selliseid üritusi väga palju tegelikult ei ole, kuhu ma minna tahaksin, ma nüüd mõtlesin muidugi süvamuusika peale, et süvamuusikaüritus viimane, mida ma külastasin Tartus, oli aastal 2011, see oli siis Genialistide klubis, kus oli Hans Günther lakk oma väga huvitavate asjadega. Et siin kuidagi noh, see võib-olla see ärritabki siukseid, huvitavaid asju on vähe, tegelikult. Et sihukest sihukest igavat jura on nagu palju. Et et no näiteks seesama, et selle sügisel olen ma Kirjanike Liidu majas tar osakonnas käinud ainult kahte üritust vaatamas, üks oli Marko Mägi kus oli siis üheksa inimest ja, ja teine oli siis väga põnev üritus, oli jumalik ilm, jutustan mingi raamatu mingi presentatsioon, kus kohal oli siis Jan Kaus, Kunnus, Jürgen Rooste, Chaliis ja Kivisildnik ja Hedvig oli veel. Mul on, võib-olla praegu ei tule meelde, kes sellel oli. Ega see rahvaarv on nagu suur ei, on selles suhtes, et ma olin nagu tegelikult täiesti üllatunud, et ühest küljest tegu on nagu ütleme, kirjanduses superstaaridega, aga rahva tarbi mees või seda rahvast kestnud nagu vaatakse vaatas, oli ikka tegelikult väga vähe. Ja samas olen käinud mingitel täiesti lampi üritustel, kus on siuksed, inisevad naispoeet, poeedid või patessid ja, ja siis seal on nagu mingeid kummalisi UFO asi nagu täis. Et kunsti puhul võib-olla selle aasta suurimaks sündmuseks on ikkagi kaartes kuku nuut ja mitte ainult nende purkide pärast, vaid tegelikult kõige radikaalsem teos oli minu jaoks üldse Raul Meeli. Need lipud, kuhu siis Peeter Sauter on väga huvitavaid tekste tekste peale kirjutanud. Ja, ja ütleme, et mulle väga meeldib, mis kaisa ja Rael nagu läbise Laartes kukkunoodi ürituse nagu teevad või et see aasta küll ütleme siukest Abramovitši taolist superstaar ei, on aga aga, aga, aga purid tegid väga hea töö ja minu lemmikuudis muidugi tuli selle see, et mis sügavalt nagu naersime, et et, et Tartu kunstimuuseum ostis endale taasloomise õiguse. Et ma ei tea, mida see täpselt tähendab ja ei noh, selles mõttes, et, et see on väga huvitav, et, et mida see taasloomisõiguses nagu tähendab, et, et kas nagu toomik hakkab põhimõtteliselt arve alusel käsunduslepinguga töö ette võtu lepinguga seda tegema, seda protsessi kogu aeg läbima, et selles mõttes, et purke täita või siis näiteks leitakse muuseumist mõned inimesed, kellele siis makstakse lisatasu. Et noh, ma hakkasin mõtlema kuidagi teistmoodi selle peale. Sel aastal oli purkide sisu tehtud alltöövõtja poolt mittetoomist. Tähendab, et see on, see on huvitav muidugi. Aga võib-olla noh, et ma nüüd olen välja toonud siuksed mingit mõned mõned asjad nagu, et selles mõttes, et võib-olla märtsa vahepeal räägid, siis ma mõtlen, mis mulle veel tuleb meelde. Ei no ma olen nagu suuresti nõus, et Tartu kultuurielu sellised kõige värvikumad sündmused on, on paraku jah, ei ole nagu muusikaüritused eelkõige minu jaoks ja tegelikult ma peaks ütlema, et minu jaoks, ega erialalises mõttes on vastu nagu täielik provints, et siin ei toimu nagu siukseid asju, mis kuidagimoodi oleks nagu minu erialaga seotud, mis on siis nagu see nüüdismuusika või nimetatakse, et jah, et nüüd midagi endale Tartu kultuurielust selles mõttes nagu kummalist, et noh, ma olen käinud välismaal sellistes väiksemates ülikooli linnades ja kuidagi selline üldine reegel üldiselt on see, et ülikoolilinnad on, on sellised väga ärksad ja väga hea, hea ja elava ja aktiivse publikuga kohad. Aga Tartu tundub olevat nagu sellele täiesti nagu nagu vastu. Et et ma ei oskagi öelda, mis seal nagu põhjus on, et et ma tean, et noh, inimesed, kas nagu minu erialaga seotud üritusi korraldavad juba mõnda aega Tartut väldivad lausa ja isegi klassikalises muusikas, mida aeg edasi, mida aastaid edasi on läinud, siis mingid festivalid mis on Tallinnas mingid suured žestid, näiteks barokkmuusika festival klaverifestivale, mis seal kõik on, et, et sellised part pluss põikamised on kogu aeg jäänud vähemaks ja ja mõningatel juhtudel lausa ära kadunud. Ja no mis see põhiline probleem, mida ma kuulen siis korraldate poolt on jah, ikka seesama publikupuudus ja samas on noh, teatud üritas samamoodi mingitel väga kummalistel üritustel on seda publikut talle väga palju, et ma ei saa, et ma ka nagu sellest loogikast aru ei saa nagu ilmselgelt Tartu rahvale ei meeldi, sellised nagu. Või ei huvita ütlemisi sellised nagu sügavuti minevad avangardüritused muusika vallas sellest ma olen küll nagu aru saanud, et see on nagu väga marginaal. Või see on selline Tallinna nishitoode siin ja kusjuures Tallinnas võivad saali vabalt selliste asjadega nagu täis olla, et selles mõttes et see Tallinn Tallinna poolt ja vastu, et ma ei saa midagi teha, et noh, publiku mõttes küll nagu Tallinnale, paraku Eestis selles mõttes nagu alternatiivi ma ei näe. Et, et seal nagu noh toime jäävad, toimuvad, jäävad toimuma ilmselt nagu olulisemad asjad nüüdismuusika vallas. Ja ja noh, tänu sellele on ka seal praktiliselt nagu enamik selliseid tegijaid ehk siis muusikuid, heliloojaid, et ma selles mõttes noh, mina nagu siin Tartus tunnevad. Mulle Tartu väga meeldib, ma olen siit pärit aga ma hinda energia Tartut elukeskkonnale, mitte mitte niivõrd töökeskkonnana. Aga mis on nagu muud kultuuri puutub, siis siis selles vallas nagu pilt nagu minu jaoks positiivsed on võib-olla ka sellepärast, et ma seda asja nii hästi ei tunne, et alati on nii, et naljakal kombel, et on lihtsam nautida asja, mille ekspert ei ole, on ju, et salat ei ole nii kõrgel, aga, aga noh, seesama artist, kukku nuut on väga-väga inspireeriv üritus, samamoodi kirjandusüritused, kus ma käinud olen kasvõi sedasama jumalik Elmutust asi, noh, ma ei tea, mis seal seal publik osa häiris, seda publikut oli piisavalt. Ega alati ju ei olegi eesmärk masse kohale tuua, et. Ega sellised süvaüritused nagu tihtipeale seda ei saagi teha. Et selles mõttes ütleme jah, et mis ei puuduta muusikat siin Tartus nagu toimub, aga üldiselt jah, et tunnen ma ikka seda, et, et siin on nagu hea olla, elada aga, aga jah, et erialalise mõttes on veel suhteliselt nagu vaakum. Kas see muusikasündmuste korraldamine ei ole selline nähtus nagu võib-olla igasugune kultuuri koheldamine, et ühel hetkel hakkab ta iseennast taastootma, et kui tekib mingisugune sündmuste korraldamise traditsioon teinekord läbi häda ja pooltühjade saalide, et siis inimesed harjuvad sellega üha või asuvad seal käima? Kui ma mõtlen mingisugusele nelja-viie või isegi natuke rohkema aasta tagusele ajale, siis olid ju nüüdismuusika kontserdid ka Tartus toimus improfest. Toimus ka ju edukalt vanamuusika festival, et, et siis oli see publik nagu olemas, aga mida vähemaks jäi neid kontserte, seda vähemaks jäinil kontsertitel ka publikut, et inimestel ei olnud enam seda harjumust. Võib-olla on küsimus selles, et ei ole sellist piisavalt jäärapäist organisaatorid. Ja ei, see on, see on tegelikult väga hea, hea nagu selline põhjus, mis seal praegu välja ta loomulikult, aga nagu publikesega tekkida tühjale kohale ja, ja noh, selles suhtes siiski üks minu minu jaoks väga oluline üritus on see Tartu noorte heliloojate festival, et see kindlasti on. Erandkorras on selles mõttes positiivselt jäärapäine ja isegi heliloojate liidus meil on jututunded, et teda peaks nagu tundma oma sellise tõeselt Sisyphasliku ühe kuu töö Molikamatiivsenit. Aga jah, aga tegelikult see on nagu mingis mõttes ka nagu laiem kultuuriline probleem, ma ütleks Tartu positsioon nagu eelkõige siis muusika vallas. Ma olen selle üle palju mõelnud. Et esimese vabariigi ajal ja Tartu ja Tallinn olid kaks sellist suurt võitlevat keskust. Ja mingis mõttes oli Tartu isegi nagu noh, võiks öelda, mingis mõttes tegime Tallinnale ära, et Tartus olid, on ju Eller ja Tubin Tommingas siis juhatas Vanemuise sümfooniaorkestrit. Ja kuidagi mulle tundub, et esimese vabariigi ajal selline regionaalne diferentseerumine ja ja võimalus tegutseda erinevates kohtades oli millegipärast nagu suurem noh, väga kuulus näida. Mart Saar, kes elas, hüppas saarel täiesti metsade vahel. Aga siis, kui tuli nõukaaeg, siis nad kõik nagu riburada pidi nagu läksid Tallinna õpetama ja tegutsema nii Mart Laar kui Heino Eller näiteks tublimaks üldse ära siis Rootsi. Ja vot ma ei teagi, miks ma olen seda küsinud nagu ekspertide käest siis olen saanud nagu selliseid vastuseid, et see oli nagu mingis mõttes teadlik poliitika selline tsentraliseerimine, tahetigi nagu millegipärast nagu selline Tallinna väli muusikale välja suretada, aga ma ei tea, miks kaalutlused seal taga võisid olla ja võib-olla selles, et me elame siiamaani selle järellainetuses, et et ega noh, need asjad on ju, need protsessid on pikad, võtavad kaua aega. Ja ja noh, selge see, et ega Eesti testides näitasin majanduslikke võimalusi ka nii palju, et lihtsalt nagu noh teha mingisuguseid asju, üritusi nagu, nagu massiliselt, et selles mõttes see on nagu väga selline mitmetahuline probleem Toomas, kuidas sa seda kommenteerid, sa oled töötanud Pärnus ja Luunjas ja Tallinnasse mitte väga kippunud kultuurikorraldajana on, need on tulnud täiesti teadlikud valikud. No ma ei saa niimoodi öelda, et nende teadlikud valikud on need pigem pidama vaid Luunjas, sinu suhtes on küll täiesti juhuslikult. Aga et võib-olla siin Märdi Märdile natukene lisaks veel, et, et seesama kus, kus siis Jareki raamatu 100 protsenti Chaliis esitlus oli, et Jarek ütles mingisuguse väga lahedal nagu lause, mis mulle nagu meeldis. Et, et Tartus on tavaline see, et inimesed tulevad, ütlevad sulle, et su viimane plaat oli halvem kui su, kui su esimene plaat, et et aga Tallinnas nagu kuidagi see suhtumine on hoopis teistsugused. Ja, ja see, see suhtumise teema on ka üks väga-väga huvitav asi. Et, et just, et ma käies ühel mingil näituse avamisel, mis suutis mu purgis oleva asja ikka täiesti keema ajada. Et, et tulin sealt ära ja siis kri kirjutasin, et kuskile Facebooki, et, et mulle tundub, et, et Tartu on nagu inimene, kes on endale peaanusesse lükanud nagu, et teda nagu absoluutselt ei huvita nagu see, mis toimub nagu väljapool või ja, ja, ja siis ma kuidagi nagu arendasin seda nagu teooriat nagu edasi, et Tartus on, kusjuures täiesti hämmastav on see, et suheldes siin väga paljude inimestega. Et tulles nüüd selle pärnu ja Luunja ja, ja Türi ja Paide ja igast muude kohtade juurde. Et kui teistes väikestes kohtades on ambitsioon nagu kuidagi suhestada ennast Tallinnaga ja ilmselt Tallinnal on mingi ambitsioon suhestada ennast Stockholmi, Peterburi, New Yorgi, Londoni või muude kohtadega siis mulle tihtipeale tundub, kui ma siin tartus suhtlen mingite inimestega, nende ambitsioon on suhestada ennast ainult, aga see tundub nagu nii naljakas, nagu et. Noh, et noh, siin on kuidagi kontsentreeritult seda palju, et mujal ma seda nagu märganud ei ole, et kas või seesama, et et noh, näiteks Pärnu puhul on ju väga-väga ütleme niisugune tugev kunstiliikumine Nong ratta näol on ta on ju, et mis tegelikult noh, me anname nüüd võib-olla nii aktuaalne siin Eestis ei olegi, just oli uudis, et ei kata see jah, jah, väga-väga täiesti mõistlik, intelligentne. Et komisjon tegi hea otsuse, et aga, aga ütleme, et, et et, et ja siis tuleb nagu näiteks sealt Pärnust ja siis vaatad nagu Tartus neid perfoomentsid sest need tunduvad nagu kõik täiesti nagu siuksed, naljakad või pisikesed amatöörliku, et et või, või näiteks seesama, et, et minu eriti siia šokk nüüd oli see, et, et ma käisin nagu Turu raamatumessil oma tekste lugemas ja siis ma nägin nagu esimest päris kirjandusfestivali ja messi. Et kõik need head read ja priima Vistad ja ja hull hullult Tartus igasugused muud festivalid on ikkagi suhteliselt sihuke amatöörlik räpp selle kõrval, nagu et see on lihtsalt see, et noh, et kus on mingi pluss kolmepäevane uus käib ligemale 30000 inimest, sest seal on sadu kirjastusi, seal on sadu kirjani üle nagu maailma, et sa saad aru, et noh, et mis mõõde see tegelikult on. Eelarve on ka 100 korda, eelarve on ka 100 korda erinev ja, ja noh, muidugi minu jaoks oli üllatus oli väga suur, see tuleb välja, see Helsinki mess on kolm korda suurem. Kujutage endale ette nüüd Saku Suurhallitäit nagu põhimõtteliselt noh, see turu oli siis umbes noh, võimsus oli siis Saku Suurhalli täis nagu sihukeste raamatuid, nagu. Noh, et see, see mastaap on nii jõhker ja kas või näiteks seesama teema, et ma tean, et kuidas Primo, mis ta võib, ütleme, head read korraldajad, seepärast näiteks seesama bankett kuu, kus on Soome presidendi naine, kes on ka luuletaja kolm raamatut välja. Kus on Turu linnapea, kus on kultuuriminister, kus on nagu põhimõtteliselt kogu kirjanduse liid soo vahel, et nad kutsuvad sinna nagu sa osaled seal, noh Ma ma ei tea, kas priima vist on näiteks, on on niimoodi, et Tartu linnapea pärast võtab kõiki vastu ja kultuuriminister on kohal on ka seda olnud väga hea. Aga teinekord jällegi see pisku eelarve, mis kasutada on, ei lähe mitte enne igavate pakettide tarvis seda raamatumessil, kui ma õigesti mäletan, oli üksvahe kaheksa miljonit eurot see eelarve, nii et see on praktiliselt kaheksakordne Tartu kultuurieelarve üldse. Aga et Märt-Matis, kuidas sulle tundub, kas Tartu on iseeneses ses kapseldunud või kas siin puudub ambitsioon kuhugi laiemasse maailma pääseda? Jah, see on tõesti mõttekoht, ma ei tea, kas sa nüüd nii täiesti kas, kas sellele küsimusele niimoodi jah, ja ei, saab vastata, et ma tegelikult peaks ütlema, et noh, jällegi see teemavaldkonnad, millega ma ise ei ole nagu nii suur ekspert, et mulle nagu ei tundu see olukord nii hull, et noh, näiteks Kirjanduses ma mõtlen, et niisugune rühmitus nagu kasvõi Tartu NAK, onju või siis noh, kunstis, Tartu kõrgem Kunstikool on ju tootma on minu arust ikkagi väga head tulemust ja noh, seal on ikka vaieldamatult praegu sellised noorema põlve tipud on mitmed tipud on just sedakaudu tulnud. Et Tartu on pigem, Ta on nagu positiivselt toonud nagu sellist teistmoodi lähenemist noh just nagu alternatiivi Tallinnale näiteks ekalen vä? Et, et ma ei oska öelda, et kas noh, seal ma nagu ei näe seda sulgumust, aga, aga paljudes afiodest paraku ma näen seda, seda küll. Ja, ja see on võib-olla isegi tõesti jah, mingi sihukese laiem nagu mentaliteedi asi, et noh, võib-olla see on see, et konkurents kindlasti väiksemad, et väikelinnas, linnas on, on nagu palju lihtsam olla justkui nagu kõva mees on ju, sul ei ole seda nii palju kuklas ja ma mäletan sellega Trata juhte või see üks vedajaid all Paldrok just ütles, et et tartlased ei viitsi ise midagi teha, et on vaja, et tuleks, peab kohale tulema, neid raputama kuidagi rääkis seoses näitleja Peeter Allik organiseeritult umbes Allik muidu istub niisama ja et umbes, et oli vaja teda, et teda kuidagi nagu süstida siukest aktiivsustajatest. Passiivsuse probleem. Et jah, ma ei oska öelda, võib-olla võib-olla see on, see on nagu üks tõesti üks aspekt, et et noh, tõepoolest on väga mõnus olla ja elada, aga aga see motivatsioon nagu pingutada millegi nimel motivatsioon kuidagi välja paista, teha midagi eredat erilist, et mulle tundub, et Tartu on rohkem selline vaikselt nokitsemise koht paljude jaoks, mis ka iseenesest ei ole halb ka tihtipeale toota nagu head tulemust, aga aga halb on see, kui ta tõesti nagu kuidagimoodi sumbub selliseks nagu endaga nagu liiga kerget rahuloluks. Et, et ma arvan, see nõudlikkus iseenda suhtes, ükskõik mis kunstivaldkonnas on nagu tohutu, tohutult oluline asi ja, ja sellega tõepoolest ma tartust tajun seda ikkagi palju rohkem kui Tallinnas näiteks. Välja paistmisest aputamisest räägime kohe edasi, aga teeme esimese muusikapausi. Jarek Kasar vist oli siin juba juttu ja ta lauladki meile päevakohaselt lumest. Ka eks A. Pale sind, kui oled valgemit. Teele. Ole oma nele. Vaenlastele. See solgi kätte vaja. Siin peale jäädud jäljed viivad. Määra 100 teele. Poole oma teele. Vaenlastele. Arstiku kuuble puu allamäge. Alpinisti jäta ellu saatka ja. Määra 100 tööle. Võla ole oma teele vaenlastele ära kaasa ja teele. Mare Kalda olla poole oma teene. Vaenlastele. Soli tallaja. Tartu kultuurielu saade sallidele jätkab MINA OLEN Berk Vaher ning stuudios on Toomas Refaru ja kaugel laante vahel lumes ka Märt-Matis Lill. Siis enne laulu jäime selle juurde, et, et eriliste väljapaistvad ja raputa, vaatan vähem. Toomas, sina korraldasid suvel luuleõhtu stripibaaris. Kuidas publik selle vastu võttis ja, ja kas see oli osa sellest, et raputada üht kultuuri valdkonda oma tavalisest keskkonnast välja? Et võib-olla see ongi hea selle, et kui need radikaalseid asju väga palju ei ole, et sa saadki mingeid asju ise välja mõelda ja teha. Teine asi oli muidugi see, et, et ma tahtsin omada seda au, et ma toon Marko Mäe enne ära siia kui seda jõuab näiteks teha keegi muu. Et oma tegemistes ma proovingi natukene ütleme niisugune Luunjas näiteks, et võistelda siis näiteks mingite teatavate institutsioonidega Tartus, et aga, aga mis seal, see oli nagu lõbus. Et, et mulle nagu meeldis see mõte, et, et keegi ei ole seda nagu teinud. Ja siis seda sai teha, et aga ma arvan, et sul oleks võib-olla siin Märdi käest nüüd noh, kuna ma ise tegin seda, et siis ma ei saanud seda kuidagi nagu vaadata niivõrd, et Märt oli ka seal üritusel, et kuidas sulle meeldis, Märt. Mulle meeldis väga. See oli mulle elus esimene kord stripiklubis käia ja ütlevad. Visuaalselt on muidugi väga ilus vaadata noori ilusaid naisi, tantsida. Aga luule pool sellest õhtul, luule nii jääb. Et kas oli mingi luulega. Jaa, eided nali naljaks, et ma pean ütlema, et see oli, see oli tõesti väga võimas elamus. Sünergia, mis tekkis nagu sellise noh, sellise väga kehalise ja suht suhteliselt erootilise pooledele luule vahel oli, oli nagu see toimis nii pagana hästi. Et rääkimata sellest, et seal tekkisid igasugused sellised nagu assotsiatsioonid nagu noh, ma ei tea, mu lään Ruusa tulus loterke koguse prantsuse poeeemmlaskondges vedelesid ju ka kusagil sihukestest suhteliselt sarnastes kahtlastes kohtades. Ja et see lihtsalt see tõesti nagu toimis hästi, see oli väga põhjendatud, et miks, miks sa seal toimub? Selles mõttes vot see, see oli tõesti väga positiivses mõttes terav elamus. Aga nüüd nüüdismuusika kontsert ja samas keskkonnas sai plaani korraldada. Ta ei ole mõtelnud jah, ega tegelikult ma ise ei olegi teab mis korraldajad olen rohkem nagu selline nii-öelda kool kargas, mulle helistatakse ja tellitakse siis ma täidan tellimused. Aga jah, aga noh ausalt öeldes, eks on muidugi üks teema, ma ise tunnen, et, et ma natukene võib-olla olen hakanud mõtlema rohkem sellest vanusest, võib-olla peaks tõesti ise ka midagi nagu tegema? Mitte ainult noh, Tallinnas on nii lihtne seal toimuma, nii palju mult tellitakse, nii palju seal põhiliselt tellimused lähevadki sinna noh, kõik mingid muide ERSO, Tallinna filharmoonia trammid on ju. Tartus mul selliseid asju ei ole, et ma ei tea, Vanemuise ei paista väga huvi tundvat, neid üldse huvitavad nagu teised muusikalid. Et selles mõttes võib-olla tõesti peaks nagu ise ka mingis mõttes aktiivsem olema, sellist nagu parempoolset loogikat järgides nagu ettevaatlik olema, ma ei tea, et aga noh, paraku jah seda aega energia hakanud, nii palju jätkuvad. Äkki teete kahekesi muusikali? Libreto ja muusika? Kusjuures tegelikult ju midagi teemegi, et just äsja no tähendab, 29. novembril on Luunjas, Märt-Matis, Lille heliteoses tüdid viiele klaverile esmaettekanne Chasnevalt sisenstiisi 140. juubeliga siin alles natuke aega tagasi ka sellest räägiti. Ja märtsis mõtleb midagi põnevat sinna välja, nii et ma loodan, et see on midagi väga Ungardistliku. Tõepoolest, see on, see on nüüd väga selles mõttes, et mul on alati väga hea meel, kui, kui, siis nagu vahel väga harva mingeid lokaalseid asju tekib ja noh, see Toomase mõte, et see teha ja see tellimus, see, see oli mulle nagu väga hea meel selle üle koos oleme mõelnud-arutanud. Eks klaasikeste taga, aga, aga et et, et see, see on kindlasti väga südantsoojendav perspektiiv, teine asi, mis on ka päris päris selline üllatav ja tore asi, millest ma ei teadnud väga palju. Jaan Malini hullunud Tartu seal mul tolataks väike koorija seened nüüd ka see sügiseks, nimelt et ja, ja siis mul on varem olnud ka üks asi, nii et ma võin ka öelda, et siis kui need kaks asja tulevad, siis ma olen nagu kolm asja teinud nagu ainult sellistele kohalikele jõududele. Noh, ma ei tea, Toomas muidugi on rohkem. Kuivõrd Tartus on, et kas, kas ma Luunja nagu kaasama sellisele ülim asjalikum suur Tartusse, kui hakkas omasid? Noh, see on juba niikuinii Tartu eeslinn mingis plaanis lockwakülanenud. Toomas ambitsioon, ma saan vähemalt vastupidine. Tartu võiks olla osa Suur Luunjast. Aga aga mul seisnevad selles tripi klubiga tuli üks lõbus, lõbus lookene meelde et midagi Tartus ka positiivset. Et minu naistuttav ütles, et, et ta ei oleks uskunud, et seal stripiklubis on nii lahe turvamees, kes loeb raamatut. Aga pärast tuli välja, et see on meie, ütleme sihuke noor ja lootustandev kirjandusteadlane nimega Mihkel Kunnus. Ja ta luges penglerid järgmine päev lihtsalt Spengleri konverents seal pidisel rääkima Spengleri asjadest. Tema allakäik ja ta üritas midagi demonstreerida sellega, aga et ma sellest räägin, on ju see, et Me räägime sellest, et kirjandussündmustel on vähe publikut või kontsertitel on vähe publikut, et kas ei tulene ka sellest, et et inimene kodus mõtleb, et ah, ma nagunii tead, mis seal toimub, et kõik läheb sama vana formaati pidi, tuled, istud maha, keegi etleb, keegi mängib viiulit või, või klaverit ja ongi kogu moos, pääst plaksutavad, võib-olla saad klaasikese veini ja ütleme salati kohvikese. Ja tegelikult on see kõik teada ilmastusena kohale läheksidki, et kas sellist noh, kas sa tunned, et on mingisuguseid paika sõidetud formaadid, mida tuleks lõhkuda, et midagi muutuks. Et see, mis sisu on või kes seal tegelikult esineb, see enam ei pruugi lugedagi, kui see formaat on ikka endiselt üks ja see sama Nojah, siin ongi nüüd see küsimus, et see on nagu muna ja mis on nagu kana, et, et noh, tõepoolest see ilmselgelt probleem, miks siis ülikooli see vaimne potentsiaal võib-olla ei ole suudetud kaasata, ma ei saa, seal on ka võib-olla mingid teised probleemid, ma ei oska öelda. Aga, aga jah, et miks see noor rahvas väga ei tule kaasa selliste et nad hea meelega vedelevad kusagil Zavoodis ja Genialistide klubis, aga nagu kultuuriüritused. Seal on väga, vaat vaat siin ongi võib-olla see see iva või see point, et need asjad peavadki liikuma sinna sellesama Zavoodi või Genklubi või möku suunas on ju, et, et see oli ka tegelikult üks nagu mõte, miks me seal striptiisiklubis selle asja tegime, et et vältida seda niisugust, noh et see, see kohe kindlasti ei olnud nagu igav, ta ei olnud igav pealtvaatajatele, ta ei olnud igav nendele, kes seal loevad, et lõpuks ma sain aru, et ta ei olnud ka igavest ripparitele, et seal on palju, nad ikka elas elavaid kirjanikke, näevad, onju, et saast ja, ja hommikul mingi mingil põhjusel oli mul see tunne, et kui kui, kui, kui poeedid olid kõik alasti, strippareid jäid nagu riidesse. Sest et, et, aga, aga, aga selles mõttes jah, jah, jah, et, et aga, aga see, see, seda küll, et näiteks, et, et see on huvitav, et siin ei lähe nagu käima näiteks sellised kuri karjaslaadsed üritused või et, et oleks mingeid inimesed kokku ja, ja teeksid mingi täiesti nagu raju üritusel, mis kasvakski naguniisuguseks, noh, ma ei tea, 300 400 pealiseks lõpuks. Kuri karjas on siis täpsustuseks raadiokuulajale isenesest kummalise paari Olavi Ruitlane Kaur Kenderi tehtud ürituste sari Tallinnas. Ja ma kutsusin nad Lokva raamatukokku ja nad on täiesti dünaamiline duo sõnastatud et neil on küll natukene, ütleme, siuksed, erinevad tehnikad, aga kuidas nad siis asja üles ehitada tahavad, aga, aga, aga nad olid tõesti väga-väga-väga jõuliselt. Noh, tükk aega. No vot, see on jälle see, mida ma võib-olla pigem oleks oodanud nagu Tartult võeta, et või pigem oleks oodanud kuskilt siit kontekstist, et keegi oleks nad nagu ära toon siia ja siis ma oleksin saanud olla seal lihtsalt tavaline tarbijale. Et ma ei oleks pidanud seda asja kuidagi ajama. Aga noh, ma ei tea, kui ma tohin vahele öelda, mul tuli praegu meelde selline väga naljakas ja huvitav kogemus, millest on juba noh, päris kümmet aastat möödas ei ole, aga natuke vähemalt mul oli üks rahvusvaheline tantsuprojekt, kus oli Hollandi juudi juudi päritolu Hollandi lavastaja oli teinud minu Pärti Lepo Sumera muusikale ja see oli selline tõeliselt nagu noh ikkagi Euroopa tasemel projekt, sellest Euroopa mingid tantsu kriitikud ülistasid seda ja see oli, see oli väga suure keldrisse käis mööda Euroopat palju ringe. Ühesõnaga, et selline väga, väga nagu suur asi. Ja nad käisid siis ka ja tegid, andsid nagu neli etendust. Ja huvitav oli see, et noh, oli Tallinnas Viljandis, Tartus, Pärnus kui me ütleme, et, aga ma mäletan seda, et Tartu publiku reaktsioon oli kõige vaoshoitum kõige leigemad mujal ikkagi noh, olid näha, et inimesed olid nagu süttinud sellest asjast. Et see kuidagi oli mulle väga jahmatav. Et ma ei tea, kui palju neid sellisest üksikust juhtumist saab mingeid üldistusi teha, aga mulle tundub, et ikkagi on nagu mingisugune selline noh, et võib-olla läheme, Tartu inimesed on natukene nagu inertsamand, mugavam mingites asjades, ma ei oska öelda, et mujal on nagu rohkem sellist nagu tõesti mingit põlemist või ma ei tea. Et see, mis sa nüüd tõstsid, oli muidugi eriti ja tegelikult, mis puudutab kaasaegset tantsu, noh ma ei tea, kui palju seda üldse sinna On olnud, aga mitte viimasel ajal enam jällegi on see, et need, kes seda korraldasid, need on tõmbunud tagasi ja aeg-ajalt midagi väiksel kujul toimub, aga. Aga kes ambitsioon on katkenud, kas seda põhjust ka nagu keegi teab, et mis nad ennast siis nagu tagasi tõmbavad ka, et võib-olla see ongi see, et milles on Märt, välja tõid, on ju, et kui see vastuvõtt on täiesti nagu leige Et noh, et Viljandis on nagu tõesti selline ovatsioonid inimeste Trumpist tuntakse. Ta on ka Tartus nagu on selline täiesti nagu moka otsast aplaus, et noh tõesti kummaline või ma ei oska seda kuidagi seletada. Ja noh, tegelastel ilmselgelt nagu hea asjaga mõtlevad seda kõik nagu kõik eksperdid on, kõik publikule on see väga meeldib Hollandis, kui ma käisin esikal, siis oli, siis oli Publicaga väga pikalt püsti ja väga suured ovatsioonid olid nii et et seal on päris hea selline võrdlus, ma olen teda härjelt kohtades nagu näinud. Jah, ega vahel on ka niimoodi, et kui publiku reaalajas käitumine tundub leigena, siis võib vaadata seda, et kas sellel on mingisugune sotsiaalvõrgustikes jääv jälg sellest sündmustest vahel läheb see möll hoopis kuskil sotsiaalvõrgustikes lahti, öeldakse, et kas sa nägid seda, kas sa nägid seda vat kus oli? Võib-olla selles mõttes tartlased ongi näost näkku reserveeritud, aga kuskil Facebookis avatumad Jah, aga noh, võib-olla seal on ka see probleem, mille saab ärkest alguses selle teema alguses praegu välja tõid, et nad, võib-olla need uued formaadid on ka selles mõttes nagu harjumatu tartus ikkagi pakutakse ikka sellist nagu masendavalt püsivat mainstream'i noh, ütleme muusika mõttes Tartu muusikalilinn. Et et noh, ja siis, kui siis arva siia mingit kaasaegset tantsu tuleb, siis ongi nii, et seda sellega ei osata võib-olla suhestuda, sest noh, kaasaegne kunst ja teatavasti on ka teatud sorti keel, iga žanr iga iga valdkond on omamoodi keele, seda keelt peab nagu natukene aga võib-olla noh, sellega peab nagu mingisuguse kontakti saavutama, et võib-olla see ei olegi esimesed korrad ei olegi see kontakt nagu ei sünnini lihtsalt, et et ma ei tea, võib-olla see võib olla ka üks põhjus, et tõesti, et need rajad on nii nagu tuttavad turvalised, jahtunud nagu mida mööda see kultuurielu kulgeb. Ma ei tea, kuidas te oma valdkonnas nagu milles näete. Nõmme selges õrnalt, et see, et, et see, et, et see valmisolek seda keelt lugeda või, või seda keelt üldse mõista, et et see on nüüd üks väga oluline asi on näiteks, mida ma olen Luunjas kogu aeg teinud. Ma panen kõik inimesed nagu rääkima, miks on nagu mingeid asju teevad või et seesama mehhiko kunstnik, kes laupäeval käis Tallinnas ja Luunjas et mitte Tartus, et, et väga-väga-väga raju ja sõge naine Rossija, et, et, et Tallinnas näiteks ta ei seletanud mingeid asju, aga seal Luunjas oli siis tal tund aega võimalus kogu oma neid tõekspidamisi arusaami ja neid asju nagu nagu seletada või et seal on nagu kuidagi väga oluline või ja kas või näiteks seesama, et, et kui ma ka käin käisin kirjandusüritustel. Et siis siis tegelikult ma võib-olla nii palju ei tahakski kuulatada seda, seda, seda ettelugemist vaid, vaid ma tahaksin rohkem, pigem nagu mingit teatavat arutelu, nagu tarbida. Et sellest, nagu räägitakse rohkem või, või, või et miks Marko Mägi teeb selliseid asju, nagu ta teeb või, või miks Jüri Kolk teeb selliseid asju nagu ta teeb sõnast. Et seda teksti ma võin ise ka nagu kodus lugeda raamatust. Jah, eks kirjanduse valdkonna probleem mõnes mõttes oligi see, et, et ta on ju suhteliselt ebavisuaalne, nähtuse tase on kohutavalt palju on kinni autosi või lugeja isikus, et kuidas ta suudab teksti kohale tuua, publikut kaasata või või selle lugemisprotsessi kuidagi põnevaks muuta, et noh, kui veel näiteid tuua, siis mõned huvitavama, sellised rutiinist välja murdmiseks on täiend näiteks Erkki Luuk, kes on oma väga sugestiivse moel kuskil botaanika botaanika vaid zooloogiamuuseumi topiste vahel lugenud ja tekitanud mingisuguse kummastama nihke ja ja unustad ära, et sa oled kirjandusõhtul ole sisenenud, kirjandusõhtuid sadade kaupa korraldanud, ma kujutan väga hästi ette, kuidas ühel hetkel tekib mingisugune formaat, millest on kõigil osapooltel kohutavalt raske lahti murda. Nathan igav natukene et. Aga et Toomas aegsid taas kord kaasaegsest kunstist ise näituste korraldajana, mis väljapääs siis on tekita seda laiema ringi huvi või ütleme, tava publiku huvi kaasaegse kunsti vastu, mis need tõlkimisvõimalused on? No me ma ei vaata, siin me jõuame kuidagi sellele üldisele teemale, vot selles mõttes, et et ma viimasel ajal üldse mõtlen selle peale, et kas seda ongi enam vaja nagu tõlkidavad, et las ta siis nagu jõuab sinna täiesti siuksesse marginaalsesse kuubis. Siis hakkab iseenesest põnevust ja siis hakkab iseenesest põnevust tekitav, et juba tükk aega ma tunnen seda, et, et noh, mis puutub meiereisse, nii et noh, kultuur on väga marginaalne. Et kas täna tänane artikkel, mis, Mile kirjutas Rein raud, et kui juba Rein raud ütleb sellise asja, et moraalsed värdjad siis noh noh, see mingi märk minu jaoks, et selles mõttes, et nagu, et noh, et kuidas sihuke väga nagu küllaltki peetud oma artiklites alata eriti hea maitse piiridesse jääv Rein raud muutub natukene siukseks Sven Kivisildnik uksed. Et järgmine asi ongi see, et moraalsed värdjad valivad moraalseid värdjaid nagu otsast. Nii et jah, aga, aga, aga ma tahtsin lisada Ja ei, see on, selles mõttes on väga oluline kindlasti punkt, mille praegu Toomas välja toonud. Tegelikult me kõik ju teame, et Tartu on ju väga suur reformierakondlase kant seal pikka aega Tartu on andnud Eesti poliitikale näiteks Ansipi on andnud laine jänese. Et see kindlasti on märk mingisugust mingisugust mentaliteedist ja me teame ka, et mis on Reformierakonna suhe, kultuur ja on selline ikkagi põhimõtteliselt nagu väga-väga parempoolne väga väga selline, mitte väga kultuuri väärtustav, võiks öelda. Pigem nähakse, pigem üritatakse kultuurist teha mingeid majandusvaldkonna, näha teda eelkõige majanduslikus võtmes ja, ja noh, võib-olla see on ka üks põhjus, miks siis tartu sõlmid saab, on ju muusikal ja Vanemuine on selline tõeline koalitsiooni või noh, eelkõige siis Reformierakonna bailab Ärme unustame loomemajandust. Ja nende kollane, ilusat maja. No vot jah, et on näha, kuhu, kuhu need ressursid liiguvad, liiguvad sellistesse asja ka näiteks Tartu uus teater on ju noh, ilmselgelt ennast väga hästi tõestanud institutsioon, väga tugev on ju. Et see nagu lihtsalt teataks sisuliselt nagu ula peale kuuse alla. Noh, nüüd on tal eha omaniku kaudu kodu olemas. Nojah, kui aga no ilmselgelt seda nagu ei väärtustata võrreldavalgi moel, nagu näiteks väärtustatakse mingisuguseid Vanemuise suur produktsioon, noh minu arust siin on küll väga suur nihe. Sellest, mis kaalu või mis viisil kultuuriinimeste sõnal on, tahaks peale järgmist muusikapausi teiega edasi rääkida, aga laika vöötšin, tähta bänd. Jällegi hästi teemasse. Instrumentaallavahirm. Sally tallaja. Sallidele jätka toomas f aru ja Märt-Matis Lille ka. Enne muusikapausi tuli jutuks kultuuri mahhinaliseeritus ja see, kuidas või kui valjusti või mis viisil kultuuriinimesed üldse avalikus meedias sõna võtavad. Tõepoolest, eks praegu ole olukord läinud üsna tere oleks kriitikat on, on lisandunud, aga teiselt poolt, et kui vaadata kas või loomeliitude esindajaid, siis jutt käib ikka sellest, et andke meile rohkem, makske kirjanikupalka, makske meile ägenenud arstidele väga makski. Kuidas teie sellesse suhtute, kas kultuurilised vajaksid paremat tasustamist ja kas nad vajaksid seda kellegi teise arvelt või pigem kellegi teisega koostööd tehes? Märtsini alusta, sina kuulud loomeliitu, minagi kuulun. No ma ei tea, ma arvan, mul mulle väga ei meeldi see küsimuse püstitus, et noh, loomulikult mitte ma arvan, mitte ükski loomeinimene ei, ei mõtle nii, et et minu, minu asi on olulisem kui näiteks arstide või õpetajate asi. Küsimus on ikkagi nagu laiem, et kultuur on nagu väga oluline osa sellisest täisväärtuslikult, toimivast, ühiskonnast ja riigist samamoodi nagu on tervishoid, nagu on haridus sellised nagu on noh, näiteks korra korrapidamine ütleme, politsei, päästeteenistus, et sellised asjad, et see kõik on nagu noh, see kõik nagu võiks ja peaks olema nagu osariiklikest prioriteetidest, et mille, mille nagu selline laiem eesmärk on üldse nagu Eesti rahva ja riigi püsimajäämine või noh, et selles mõttes, see on ju lausa meil põhiseadusse kirjutatud. Aga nagu näha, et ega seda nagu väga-väga midagi ikkagi ei taheta teha, et noh, vastus on alati see, et mingitele nagu nurisemistele ja, ja isegi teravale kriitikale, et raha ei ole, aga mis vastust sa selles mõttes nagu on poliitiku töö ja ongi nagu raha kuidagimoodi jaotada seda kas või tekitada, kui näiteks või mida iganes välja. Et et, et mingeid, ütleme, EAS-i raha suunata on võimalik, avastataks mingitele teistele asjadele, ei ole, noh, see näitab ilmselgelt prioriteet, et majandus on kõige olulisem endiselt seda juttu me oleme ju kõik kuulnud 90.-te algusest. Ikkagi säilib no 90 talle öelda, et kõigepealt teeme majanduse korda, siis vaatame, mis, mis ülejäänud asjadega saab ja mulle tundub, et seda majandust nagu ongi jäädud selles mõttes korda tegema, et et ma arvan, et see on nagu see probleem. Toomas noh, ma oleksin natukene radikaal, et ma ütleksin seda, mida, mida mina saan teha kultuurikorraldajana ma saan lihtsalt, et hästi palju kultuuriüritusi teha ja, ja, ja maksta nendele inimestele, kes nendel kult üritustel käivad, on raha. Et see on ainukene nagu võimalus. Aga üldjuhul olles mõelnud selle asja peale, arvan, et need loomeliidud koosnevad ainult bussidest. Noh, mai Ma nagu ei saa aru, nagu sellest on ju, et lugupeetud kunstnikud, leppige üks päev kokku, me ei anna oma teoseid galeriidele tasuta, me tahame raha sellest saada. No miks te ei tee seda seal, miks, miks teie juhatus ei tule kokku? Ma ei ütle, et vot nüüd on täpselt niimoodi, loomulikult alati on olemas streigimurdjad, on ju, et, et kõik need harrastuskunstnikud, aga mis siis nagu las need Eesti peagaleriid on siis tühjad, mingi aeg nagu, et selles mõttes, et ärgu olgu seal siis ühtegi nagu tõsiseltvõetava kunstnikuna, selles mõttes täiesti on ju. Et kirjanduses on selles mõttes natuke lihtsam see, et isegi minusugune harrastusluuletaja saab honorar. Aga see on suhteliselt hiljutine nähtus, tegelikult oli päris pikka aega niimoodi, et käidigi esinemas igal pool kruusikese eestlaseid, sellise maalitud kiuusikese logoga kruusikese, nii et need olid seal kodus rohkem, kui laps jõudis ära lõhkuda. Ja ühel hetkel vaadati, et aga tegelikult me võiksime sellestki raha küsida. Harrastusluuletaja leppisin kohe iseendaga sellise pakti kokku, et mina kuskil tasuta esinemas ei käi. Ja tegelikult avastad, et kui sa küsid, siis on tegelikult olemas ja muidugi leitakse muidugi muidugi. See on noh, üks asi on esinemised, aga noh, mis on ikkagi noh, minu arust veel teravam, sügavam probleem ei anna ma mingis mõttes olen kindlasti ka selle, Toomas Raadik, kaalusin seda, nõus? On, on, ütleme, see tervishoid. Noh, minul näiteks ei ole haigekassakaarti praegu mingi jama peaks juhtuma ja mis saab, aga no lihtsalt on niisugune olukord ja ja noh, ilmselgelt nagu ei ole nagu midagi tahetud nagu ära teha ja noh, ka loomeliitude poolt noh, tõepoolest seal Toomase kriitika on nagu on nagu alus selles mõttes, et liitudel pangaliidu allud nagu passiivsed, et ma ise näiteks ka olen üritanud mingit mingit nagu teravust võib olla ajada, aga see lihtsalt nagu ei tumba kaasa ega üksi ei saa midagi teha. Sellest. Ma tahan öelda lihtsalt seda, et kui 20 aastat ei ole suudetud jõuda sinna staadiumisse professionaalsetel loovisikutel on olemas haigekassa, liikmekaart on ju siis see on minu jaoks märk sellest on ju, et need liidud tuleb lihtsalt laiali saata või nad peaks ise laiali minema või, või et noh, neil ei ole nagu mitte mingisugust nagu pointi vä, et millega nad nagu siis tegelevad või et kuulud Kunstnike liitu, et siis saad selle kunstnike liidu kaardi, mille alusel sa saad kuskilt KUMUs tasuta näitusi vaatamas käia. Halloo, nagu, et see on täiesti nagu jabur või. Ja noh, ma ütlen, et ma ei, ma ei saa aru, miks ei ole. Miks ei ole need see 800, ma ei tea, kunstnike liidu liiget ja 300 Kirjanike Liidu liige ja 100 heliloojate liidu liiget ja noh, miks nad ei löö lihtsalt rusikat laua peale, ütleme, et me ei ole valmis enam sellisel alusel nagu kultuuri nagu tegema. Et te võite siis olla ilma kultuurita, noh, et siis ongi üks riik, Euroopa liidus on niuke, ei olegi kultuuri. No ma eeldan, on kriitilisel hulgal neid, kes lihtsalt teevad, teevad ka mitut muud tööd ja kes on selle kaardi endale kuidagi muud moodi. Jah, aga siis nad ongi amatöörid, noh, et selles mõttes, et professionaalne loovisik on see, kes elatab ennast oma loometööst, on ju. Et siis nad astugu välja sealt nagu nagu noh, et ärgu siis nagu risustage, et jätkugi siis põhimõtteliselt Kirjanike liitu on ju üks kirjanik, andke talle nagu räme papp panni ja las ta teeb tööd nagu las ta jõuab ka sellega kuskile, nagu, et tegelikult olgem ausad, on ju kõige olulisem asi on ju eksportimine, meie kultuuri eksportimine. Noh, kui palju seda siis on nagu, et et noh, jällegi, olles seal Turu raamatumessil, onju, et selles mõttes, et ma sain aru, et tegelikult eesti kirjandusel oleks nagu väga hea võime nagu Soomes lüüa väga tugevaid laineid, nagu et et et kui me mingeid teatavaid asju sinna nagu transpordiks See oleks iseenesest huvitav, radikaalne idee, nagu presidenti valitakse riigi kirjaniku, riigi heliloojate üks inimene, ütleme kolmeks-neljaks aastaks ja, ja tema on see ainukene, kes siis saab kuningliku tasu. Ja et pange kõik sinna kaussi, võtke see loos välja porga, seal oli kunagi mingi novell. Ma mäletan, et seal mingi õnne õnne teema. Lõppude lõpuks, ega see ei olegi nii väga tähendus, Arktika, kas või siin-seal maailmalinnadel on ju olemas resident kirjanikud, residentheliloojad, kes täpselt nii ongi, nad valitakse kuskilt üle Euroopa või konkursi korras välja. Ja siis nad on teatava aja seal sellel palga peal ja. Jah, aga see jahumine 20 aastat on ju selle haigekassa liikmekaardi üle on ka minu arust täiesti nagu mõttetu. Et noh, et siis tuleb midagi teha, noh. Ma ei tea muidugi midagi. Kui see kaart on käes, mis on sealt edasi loomeliitude pikem funktsioon ja mis on, ütleme selliste loomekoosluste pikem funktsioon ka linna tasandil, näiteks tartu tasandil. Arvan, et et üks üks küsimus, mille Toomas tõstatas, mis kindlasti on väga eluliselt oluline Eesti-sugusele väiksele riigile on kindlasti ekspordi küsimus, et noh, meie kultuuriminister tõstatas selle probleemi, aga ma ei näe, ta ise pakuks mingisuguseid nagu väga selliseid jõulisi lahendusi või meetme heidet see on, minu jaoks on rohkem selliseks retooriliseks küsimuseks ja noh, teine asi on ka tõesti see väga oluline küsimus, seda Eesti kultuur oleks siis ka ekspordivõimeline tõepoolest nii nagu Toomas ütles, et inimestel peab olema võimalik seda teha siis nagu kõrgtasemel, mida paraku ei ole võimalik teha nagu nelja või viie töö kõrvalt. Aga, aga noh, võib-olla üleüldse selline kultuuriinimesed inimeste kaasa oleks laiemas plaanis ma leian, väga oluline noh, ütleme nii selliseid laiemaid, ühiskondlikke, poliitilisi ja muid küsimusi nagu puudutavates asjades. Et praegu ikkagi, et see on kuidagi huvitav, kuidas 90.-test peale on kultuuriinimesed järjest nagu selles mõttes marginaliseerunud noh, kes meil on praegu arvamusliidrid. Et noh, pigem on nad ikkagi ju ärimehed või, või needsamad poliitikud, aga aga ega selles mõttes kultuuriinimeste sõnal ei ole kaaluda aga väga, et nad võivad rääkida, mis nad tahavad, aga. No Rein Raua artikkel ju algas väga ilusasti, onju, et sellest on rääkinud, see sellest on rääkinud, see sellest on rääkinud see, aga noh, mis kasu sellest. Tõesti, et noh, näiteks kasvõi linna, kui me räägime näiteks konkreetselt Tartu linnast või, või üldse linnaplaneerimisest linna kujundamisest kuidagi selliseks meeldivaks kultuurseks, inimsõbralikuks, keskkonnaks, kes neid otsuseid teevad, noh mul ikka ajas väga harja punaseks praeguse Tartu turu jutt. Pagan võtaks, on minu jaoks üks olulisemaid asju Tartu linnas, et see, miks mulle tartu meeldima seal Tartu turul tajun, et ma elan nagu Eestis, mitte kusagil, ma ei tea, kus, sellepärast et sinna tulevad kokku mingid tädikesed onukesed setomaalt, Jõgevamaalt, Võrumaalt, kus iganes, noh, see on niivõrd, see on, minu jaoks on täielik siuke elu tuiksoon ja siis siis hakatakse tõsimeeli rääkima, et, et meil on veel vaja mingisuguseid. Ma ei tea, mis pagana kompleks sinna tekitada seda turgu, et see turg on tegelikult aegunud. Halloo. Et võib-olla selle hotelli alumisel korrusel Jah, muidugi siis võiks seal korruse katusel mehi oli ka juba pidada nagu lon see, kuidas seda tehti. Kelle, kelle huvides siis nagu tegutsetakse, et noh, ma arvan, Tartu üks suuri probleeme on see, et Tartu linna valitsevad ja omavad tegelikult suhteliselt nagu samad inimesed Tartul nendesamade äri ärimeeste ja ärihuvide käes, kes mis linnas neid asju liigutavad ja noh, see on selline suhteliselt suletud ring, et noh, ma arvan, nad võivadki teha, mis nad tahavad, et neid seletus ei huvita. Kuidas see Viivi Luik hiljutist Sydneys ütleski, et juba kuuekümnendatel nemad Tallinnas vaatasid Soome TVd lauset metsavendade laule, aga tahtlased kiitsid oma komsomoliorganisatsiooni uuenemist? No võib-olla ei olegi poolesaja endaga nii väga palju muud. Ei tea jah ja tarkus nagu noh, Tallinnas on nagu kuidagi tavaline seda Tallinna linnavalitsemist kirutakse, kritiseeriti, ollakse igal sammul aga minu arust tarkus on nagu väga palju sarnaseid probleeme, alustades mingisuguse lume äralükkamise ja teed auklikke teed, aga aga ma ei kuule nagu seda juttu, et et kuradi noh, kes ta siis on praegu kruusevajat kuradi kruused, miks ta, miks ta oma tööd ei tee, noh nii nagu öeldakse, et kuradi Savisaar Need muutused on meie endi teha, meie sõnad on meie endi öelda. Aitäh, Toomas Refaru, aitäh Märt-Matis. Lill ja Kago jääb lõpetama, meis on see viimne laul.