Väikese puust Tartu linna kuulsa vana ülikooli peahoones emakeele auditooriumis lõpetas professor Paul Ariste keele ajalooõhtuse loengu. Artistlikult efekt see nagu ikka praamispordikotist välja oma jooksukingad ja teatas, et tema läheb nüüd Toomemäele jooksma. Äkki tahaks keegi noormeestest kaasa tulla? Tüdrukuid ta ei kutsunud, nende mõistus jooksu ajal kulgeva akadeemilise konversatsioonitasemeni poleks küündinud mitte äärmiselt nonsense'i. Männik, lugupeetud professor, seda niimoodi ebaviisakalt välja oleks öelnud. Aga arvati, et neile mõtleb. Professor Villem Alttoa kandis musta bareti Saliats üle õla kui prantsuse poeedil ja suitsetas piim, pohh. Ta viis meid senitundmatusse maailma väliskirjanduse pika ajaloo põnevatesse keerdkäikudesse oma kohati veidi kuivavõitu õlegantsiga. Aga või vahvad need nimesid ja aasta värve ning erinevate ajastute ja maade kirjandusmaastikke lennukaid kirjeldusi täis loengud ometi olid. Professor Valmar Adams oskas keskkoolis tüütuseni tuubitud vene kirjanduse ajaloo lugematute seoste diabil hoopis haaravamaks rääkida unustamata kohale viibivatele daamidele peenelt iroonilisi komplimente teha ja ajades niimoodi verinoored tudengiplikad täiesti ähmi täis. Tundus, et talle meeldisid punapead. Eredad õppejõud kaugele jäänud aegadest, kes iial ei unune, kolm suurt aad Ariste, Alto Adams. Ja muidugi oli neid Tartu Ülikoolis kuuekümnendatel, Teil on veel väga palju. Richard Kleis klassikaline filoloogia. Ülo Dorpats ladina keel, Arnold Kask, Gerda Laugaste eesti keel, Eduard Laugaste rahvaluule, vaid mõned nimed paljudest ja Räpina-i peal. Minu suur lemmik Juhan peegelõpetajad. Alles tagantjärele olen mõistnud, milline õnn see oli, et nad kõik siis ülikoolis loenguid pidasid. Enamus neist vanakooli õppejõud Tartu Ülikooli vaimsust kandmas ja meidki sellesse pühendada, üritamas, aga noored ja rumalad, nagu me olime tolle aja keskkoolide loosungeid ja valmistõdesid täistuubitud. Ega me suurt ei taibanud pikapeale võib-olla siiski. Ja elu oli äkki nii uskumatult põnev ja iseseisev ja nii vahva oli varahommikuti Pälsoni intrist välja kapata. Vanemuise mäest alla Ülikooli tänavat pidi edasi peahoone kuue tarkusesamba vahelt sisse viivat akadeemia viivat professores. Selline natuke nostalgiline tervitus seekord, kulla kuulaja. Mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas ikka. Ilu. Emajõgi ajab udu. Nagu. Jaa, kõrini loomingustki, ülegatu. Toob lainetus. Ülikool teaduste tempel Emajõe Ateenas, seda ta on 18. sajand ja 19. sajandi alguse Euroopas. See oli muutuste aeg, suure prantsuse revolutsiooni üllad, ideed, vabadus, võrdsus ja vendlus. Valgustusajastu. Ei enam maalilist dünaamilist voogavat kerglast, detailiderohket, barokk, ehitusstiilis vaid üha rangemad tõsisemad ja lihtsamad vormid ning antiikajastu eeskujud. Ilus ja monumentaalne fassaad sai hoopis tähtsamaks kui see, mis fassaadi taha jäi. Uusklassitsism tuli Eestimaale kümnete mõisahoonete näol ja võiks öelda, et peaaegu vallutas start. Sest Tartu südalinna sama hästi kui hävitas 1775. aasta suur tulekahju. Nii ehitati siia uusklassitsistliku uhke kivisild. Tsarinna Katariina teise kingitus. Ehitati raekoda ja ülikool, ülikooli peahoone, anatoomikum, observatoorium ja kliinikud. Peahoone fassaad oma kolmnurkse katuse, esiviilu ja kuue sambaga on kõik kreeka tempel. Bel. Muidugi saab siis kõnelda Emajõe Ateenast, sest Tartust oli saanud kogu Baltikumi vaimne pealinn. Kui. Kui. Vingerline. Iron eras ai enamus ta mure. Ma piimast igatsusi Neist kõrvast kõrva, tõpra. Kuid ülikool oli Tartus olemas juba ammu, ennekõike seda, rääkimata Euroopast. Polonia ülikooli asutamisajaks peetakse juba aastaid 1119. Pariisi ülikool tehti paavsti bulla ametlikuks 1215. Euroopa vanimat Nende hulka loetakse veel Oxfordi, Cambridge'i, Salamanca ja Padva ülikoolid. Kõik 13. sajandi algusest. Tartus oli selleks ajaks juba ühtteist sündinud. Esiaia Ugandi maakonna põhjapoolse keskuse Tarbatu linnuse vallutas 1030 Kiievi suurvürst Jaroslav Tark ja nimetas ta Jürjeviks. Kuid 30 aasta pärast vallutasid eestlased oma tartu tagasi. Muistse vabadusvõitluse ajal vallutasid sakslased paik kuulutati piiskopkonna keskuseks. 1234 asuti varasema linnuse kohale ehitama tema piiskopi kivilinnust. Jah, 1248 on Tartut esmakordselt linnana mainitud. Liivi sõja ajal 1558 vallutasid taaskord Vene väed ja vaene linn muudkui käis käest kätte. Poola-Leedu linn, rootslaste linn, taas poolakate oma ja aastast 1625 jällegi rootslaste oma. Isegi Rootsi võimu tähtsaim keskus Baltimaades. Varasem piiskopilinnus ja tähtis kaubalinn. Nii oli ta Rootsimaal hästi tuntud. Niisiis vähemasti aastatel 1629 kuni 32 juhiti tartust kõike, mis vallutatud Baltikumis toimus. Tollasel Liivimaal. Ärkli. Näha. Rühmal teine. Kesk-Euroopas oli seitsmeteistkümnendal sajandil juba terve rida ülikoole Itaalias ja Prantsusmaal, muidugi, aga ka Prahas, Krakowis, Viinis ja eriti palju tekkis senisest kõrgemaid koolega Saksamaal. Liivimaa kohta on aga Walters Russo oma kroonikas kirja pannud kogu sellel maal, mida võib võrrelda võimsa kuningriigiga ei olnud ühtki head ülikooli või kooli vaid üksnes pealinnades alamat laadi erakoolid. Aga Liivimaale oli ameti vaja kõrgemat kooli preestreidki oli siin nii vähe ja nad olid harimatud pannud, kuigi palju neid, kes oleksid käinud õppimas Rootsis, Uppsalas või Saksamaa ülikoolides või Hollandi Leidenis. Niisiis oli Rootsi riigi äärealadele kibedasti kõrgemat kooli vaja ja Tartu tähtsust arvestades otsustati selline just siia rajada. Rootsi kuningas Gustav teine Adolf oli ise haritud mees ja ta mõistis, kui tähtis haridus ühe riigi arengu jaksan. 30. juunil 1632 oli Gustav teine Adolf parajasti Nürnbergi all sõjalaagris ja seal ta kinnitaski oma kuningliku allkirjaga akadeemia Dorbatensise asutamisüriku, kuid hanesulge hoidva kuninga käeliigutusest ülikoole ei sündinud. Selleks läks vaja suurt organiseerimistööd. Ja seda asus juhtima tollane Liivimaa kindralkuberner Johanson, et kes oli ise des Euroopa ülikoolides õppinud palju reisinud ja seisis kuninga riigi nõunikuna üpris lähedal Gustav Adolfi le enesele küttetegi ära suure eeltöö pidas Nõu Uppsala Ülikooli professoritega ning oktoobris 1630 tegi uksed lahti Tartu gümnaasium. Akadeemiline gümnaasium, mille õppetöö korraldus küll ülikoolile vastas, kuid polnud nii suure ulatusega ja koolil polnud õigust teaduslikke kraade jagada. Ülikooli eelaste oli nüüd siis olemas. Ilus. Kroonimis vōi. 1631 esitas Johans kütte Rootsi kuningale palve Tartu gümnaasium ülikooliks muuta. Esimese professorina kutsuti uude ülikooli saksa teoloog Andreas Veergeenius ja Johannes kütte andis kaasa ka oma head soovid. Peatselt tavatava ülikooli professoritele ja üliõpilastele. Tehku professorid kõik selleks, et üliõpilaste vaimu tubliduse ja teaduse tippude poole mitte ainult suunata, vaid ka pärale viia. Üliõpilased, jälgi kuulekalt õppejõudude manitsus, iia olgu niisugused õpilased, nagu nad vanemaks saades meestena soovivad olla. Niimoodi soovis siis akadeemia Gustav jäänaks kutsutud rootsiaegse tark Ülikooli loomisel raske ja suure töö ära teinud tollane Liivimaa kindralkuberner Johannes kütte. Üliõpilaste mad reguleerimine algas 20. aprillil 1632 ja on teada, et Tartu akadeemia Gustav Yana esimeseks üliõpilaseks sai Smi Hollandist pärit Benedict spaasius ehk Bengt paas, kellest hiljem sai kuningas Kaarel 10. Gustavi õpetaja. Vaatame siis ka, mida kuningas Gustav teine Adolf oma ametliku Tartu ülikooli asutamise ürikusse kirja oli pannud. Uues ülikoolis peab lokkama igasugune teaduslik töö mis tahes lubatud erialal, nii teoloogias, jurisprudentsi, meditsiinis kui ka vabades, kunstides püsika, ülikool aegade kestes ja tekki kui seal jätatuse niisutav allikas, mille küllusest ammuta, kui kõik, kes tahavad põhjalikult osa saada teaduse ehetest. Neelu kõneliselt väljenduskuningas ja lisas ka olulise punkti, et asutatavale ülikoolile ja tema liikmetele saagu osaks samad privileegid ja maksuvabadused, mida naudib upsele akadeemia kindralkuberner Johan D aga lubanud avalikult, et uue ülikooli teaduskondade uksed on avatud rikastele ja vaestele sakslastele ja mitte sakslastele. Ja et edaspidi polevat kohalikel elanikel vaja oma lapsi suurte kulutustega välismaale õppima saada. Ta jääb olevat vaja ka Liivimaakohtu ja kirikuameteid välismaalastele jagada. Avalikult tehti teatavaks Tartu ülikooli avamise päev 15. oktoober 1632. Juba selle ammuse sügisese hommiku varasel tunnil oktoobrikuu 15. päeval 1632 kogunesid pidulikust sündmusest osavõtjat kindralkuberneri lossi juurde. Ilmselt oli see Toomemäel asuv linnus. Kell kaheksa hommikul hakkasid lööma kõik kirikukellad ja pidulik rongkäik liikus linnuse mäest alla. Kõige ees kindralkuberner Skütteise ja siis kõik tähtsad aukandjad ning Liivimaa rüütelkonna saadikud. Kõrged külalised Tallinnast ja Riiast, Tartu raehärrad ja linnarahvas Ülikooli õppetööks olid kohandatud endise jesuiitide kolleegiumi ruumid Maarja kiriku juures. Pidulikult kaunistatud suures auditooriumis ootasid juba professorid ja üliõpilased ja mängis sõjaväe puhkpilliorkester. Kõnetooli astus kindralkuberner Sküte ning, nagu ürikutes märgitud, polnud see sugugi üks tavaline pidupäeva kõne. Ja Hans kütte kõneles halbadest inimestest, kes oma vihaste südamega Teie mürgiste keeltega uut kooli nii kodus kui võõrsil laimata on jõudnud. Ta rõhutas, et ülikooli asutamine on aset leidnud kolmekümneaastase sõja rasketel aegadel. Õige pea oli oodata Rootsi ja liitlasvägede lahingut katoliku liiga ja Saksa-Rooma keisrivägedega. Jasküte teatas sedagi, et ülikoolis peavad saama Pedja, mitte ainult aadlikud ja linnakodanikud, aga ka vaesed talupojad. Rootsis ju pärisorjust ei olnud, nii et mõnedel jõukate talupoegade lastel oligi see tõepoolest ehk võimalik. Tollasel Eestimaal oli pärisorjus teatavasti tekkinud enne Rootsi võimu tulekut kuid sõjad ja nälg olid kohaliku rahva üpris õhukeseks kulutanud. Ja mõisnikel oli õigus oma segastel aegadel põgenema pääsenud pärisorjadest talupoegi taga otsida. Nende hulgast uue ülikooli õppurite perel muidugi täiendust loota ei olnud ja seda veel õige pikka aega. Aga Johannes küte lõpetas oma pika ja mõjuka kõne, mis oli peetud heas ladina keeles sooviga, et uuest ülikoolist saaks, kui see kabel, oskuste asupaik, vooruse eluasekunstide kindlus ja igasuguste teadmiste avalik foorum. Siis andis kindralkuberner kuninga nimel ülikoolile privileegide, kirja konstitutsiooni ning asja juurde kuuluvad regaalid. Aga Tartu Ülikooli akadeemia Gustav Jeanne pidulik avaaktus polnud sellega veel läbi. Ette astus ülikooli notar, võttis siidrätiku ülikooli asutamis ürikult elu käsu rikkujad. Ülikooli nimel esines ladinakeelse tänukõnega kõnekunsti professor Heinrich Holden Borg. Orkester mängis ning väärikas seltskond suundus rahvast viimseni täis Maarja kirikusse. Professorite järel kandsid pikkadesse punastesse kuubedes riietatud peedellid lauda, millel oli asutamise ürik ning rektorile pidulikuks üleandmiseks määratud esemed. Pärast jumalateenistust ja kõnesid astus kõnetooli Ülikooli esimeseks rektoriks valitud 19 aastane Jacobs. Äsja üliõpilaseks saanud kindralkuberner Johan Skytte poeg. Ekstutvuse tõttu noormees rektoriks saigi. Jacobs kütte andis siis ametivande. Talle anti ülematrikli raamat, kohalide vastu võetud üliõpilaste nimed, kirja pandud ülikooli põhiseadus, privileegide kiri, kollasesse tahti mähitud pitsat, kartseri ja kassavõtmed, kaks hõbesceptrit ning kollaste nööpide ja kantide kassa. Mckman. Viimase eseme üleandmisel öeldi, et nagu manud Tal on üle muude riiete, nii on ka rektor magnificus üle teiste. Kuid koos selle mantliga on ta õlgadele pandud ka palju tööd ja muret. Rektor oli väga noor, ise alles üliõpilane ja kogu tööd ja muret, mis ülikooli juhtimisega kaasas käis, tema õlgadele siiski ei asetatud. Ülikooli tegelikuks juhtijaks pidi saama prorektor teoloogiaprofessor Andreas Virginias. Tartu vallidel paukusid suurtükid terve selle tähtsa päeva, mis oli 15. oktoober 1632 Tartu Ülikooli sünnipäev. Kolme köitelises Tartu Ülikooli ajaloos on see kõik veel hoopis üksikasjalikumalt kirjas. Ühel planeedil, kus pole elektrit asub üks linn, mida kaardil ei ole. Teisel valgel ilmast, kus puhuvad tuuled näha linna ilus ja kole elavad seal hoopis teistmoodi mehe heledad habemed, kõigil. Aitavad hädas ja tüli ei nori. Suviti seisavad põlvini v. Elavad seal hoopis teistmoodi, maise kelleta mehed küll läbi ei saa. Pesevad pesu, hoiavad lapsi külmunud kui järv. Värskelt avatud Tartu Ülikool hakkas tegutsema 1630. aastal. Tööd alustanud gümnaasiumi hoones on põhjalikult uuritud, kus see maja kunagi täpselt seisis. Ja arvamusi on mitmeid, sest aegade jooksul on ju kõik muu muutunud. Kuid arvatakse, et tõenäoliselt seisis ülikooli esimene maja umbes praeguse peahoone lõunatiiva läänepoolses osas. On teada, et see oli kahekorruseline, vanamoodne kivihoone ja ülikooli kasutada olnud vaid neli ruumi. Ülemisel korrusel Kaczaudi tooriumit, raamatukogu ja koosolekute ruum. Maja ise olnud vana, lagunenud ja nii korrast ära, et seda enam remontida ei tasunud. Ülikooli jaoks otsustati siis remontida hoopis teine. Jaani kiriku vastas seisev maja ja ülikool kolis remondi ajaks ajutiselt Maarja kirikusse. Uues remonditud hoones oli seis juba parem. Siin oli kolm mugavate auditooriumit. Raamatukogu, ülikooli konsistooriumi koosolekute ruum, Pedellide ehk ülikooliteenrite kambrid, suur hall ja kolmest väikesest kambrist koosnev kartse. Academia Gustav Jaanus oli neli teaduskonda, nagu tallastes ülikoolidest, avaks filosoofia-usu-õigus- ja arstiteaduskond. Kõigepealt tuli üliõpilastel kuus aastat filosoofiateaduskonnas õppida alles siis spetsialiseeruti kindlale alale ja kogu õpiaeg kestis üheksa aastat. Sageli vahetati selle aja jooksul ülikoole isegi mitu korda, et mitmekülgse maid teadmisi saada. Kõrgeim mees, kuningavõimu esindaja. Tolle aja ülikoolides oli kantsler, kellele kõigi ülikooli puudus igavate asjade otsustamises ikka viimane sõna jäi. Ja juhtus nii, et Tartu akadeemia Gustav Yana esimeseks kantsleriks sai kuidagi iseenesestmõistetavalt Liivima tollane kindralkuberner, ülikooli tegelik looja Johannes kütte ise. Nende siis olid lood Tartu ülikooliga selle rajamise aegadel nüüd juba oma 375 aastat tagasi. Lähedal linnud ameti kaugel. Mõnikord kestab Reili üks tund. Kuni kord kevadel minema hakka. Küllap oleks Tartu Ülikool kenasti edasi elanud ning pidurdamatult arenenud, kui ta pidurdamatult tegutseda oleks saanud. Aga ümberringi märatses ajalugu. Vene-Rootsi sõda ja ülikool viidi 1656. aastal üle Tallinna. Kümmekond aastat hiljem kool enam ei tegutsenud. 1690 Tartus sai taas ülikoolilinn, aga mitte kauaks. 1695 kuni 1697 Rootsi vastane liit surnel jaheda. 1699 avati Academia Gustavo-Carolina Pärnus. Kui 1710 andis linn põhjasõjas Vene vägedele alla. Akadeemia suleti taas. Pärnust lahkusid pärast linna kapituleerumist koos seda kaitsnud garnisoni riismetega ka kõik need, kes ülikooli juurde olid kuulunud. Kuigi Peeter esimene oli Liivimaa kapitulatsiooniaktis Pärnu ülikooli alles lubanud hoida, oli olukord katkust ja sõjast laastatud linnas nii raske, et keegi isegi üritanud liivimaa ainsat kõrgkooli päästa. Kogu 18. sajandi jooksul oli sellest ikka ja jälle juttu ja ülikoolilinnaks arvati ikka Tartu sobivat kuid jutuksega jäi Liivimaa rüütelkonna taotluse taastada. Ülikool Tartus lükkas tsarinna Katariina teine 1792. aastal tagasi. Kuid kuus aastat hiljem ilmus tsaar Paul esimese kaas, mis keelas Vene alamatele Lääne-Euroopa ülikoolidesse astuda. Kellel oli siis vaja, et prantsuse revolutsiooni ideed Venemaale jõuaksid? Sama gaasiga andis Paul, esimene ühtlasi Kuramaa Liivimaa ja Eesti mari tõlkondadele loa kohalik ülikool rajada ning kinnitas 1799. aasta maikuus Tartu Ülikooli statuudi. Taasavatavas Tartu Ülikoolis võisid lisaks saadlikelega segaseisvuslased ja välismaalased õppida ja ülikooli juhtiv rüütel, kondadest pärit kuraatorite kolleegium pidi alluma keiserliku le senatile. Ajalugu läks aga mehinal marssides edasi. Kevadel 1801 tapeti tsaar Paul esimene tema järglane Aleksander esimene kinnitas 1802. aasta alguses Tartu ülikoolile ette nähtud maa-alad ja eraldas riigi poolt 25000 rubla ülikooli hoonete ehitamiseks. Tartust oli ju vahepeal suur ja laastav tulekahju üle käinud ja nii sai ülikooli jaoks lausa uued hooned ehitada. Sest kuigi 21.-ks aprilliks 1802 oli ülikooli 19 üliõpilast immatrikuleeritud, pidi ülikool fon vokile kuuluva eramaja teisel korrusel tegutsema. Kalamaja seisis ju tegelikult päris praeguse peahoone lähedal Ülikooli tänav 16 ja hiljem paiknesid seal ühiskonnateaduste kateedrid. Ja siis juhtus nii, et 1802. aasta mais peatus Tartus suur tsaar Aleksander esimene ise, kes oli teel kohtumisele preisi kuninga Friedrich Wilhelm kolmandaga. Linnas võeti tsaar pidulikult vastu ja näidati talle ka ülikooli, kus professor Georg Friedrich Parrot prantsuse keeles hiilgava tervituskõne pidas ja sellega noore tsaari soosingu võitis. Mis ülikooli edasises saatuses tähtsat rolli mängis? Ülikooliaasta eelarved näiteks osutusid kohati loodetust suuremateks ning kõne alla sai tulla üüriruumidest loobumine ja spetsiaalselt ülikooli jaoks mõeldud hoonete rajamine. On aeg saada tuttavaks mehega, kelle nimi oli Johan Wilhelm von Krause. See mees oli sündinud 1757 Saksamaal tollases liitmansdorfis. Ta oli Pinot kunstnik ja arhitekt ning töötas Liivimaal koduõpetajana elus mängivad juhused õige sageli märkimisväärseid rolle. Ja nii oli juhtunud, et Johann Wilhelm Krause oli abiellunud Tartu Ülikooli rektori Parrot proua vanema õega. 1803. aasta veebruaris tuli ta Tartusse sugulastele külla ja ei läinudki enam päriselt ära külaskäigu ajal vesteldud nimelt igasugustel teemadel, muuhulgas ka ülikooli uutest hoonetest. Krause kuulanud tükk aega visandanud pliiatsiga paberile plaani Ülikooli peahoone ehitamiseks Maarja kiriku tühjale platsile keset Tartu linna. Niisiis sai Johann Wilhelm Krausest aastal 1803 Tartu Ülikooli põllumajanduse, tehnoloogia ja tsiviilarhitektuuriprofessor ja ülikooli hoonete projekteerija ja ehitustöödejuhataja. Tallinn oli kunagi kasvanud Toomemäel seisnud linnuse ümber. 19. sajandil seisid seal veel keskaegse võimsa toomkiriku varemed, aga nende ümbruses olid linlased harjunud loomi karjatama. Aleksander esimene andiski Toomemäe Ülikooli valdusse, sinna rajati park ja ülikooli hooned. Esmalt ehitati Krause projekti järgi valmis anatoomikumi ümarkeskus rattunud. Hiljem sai see hoonega, tiivad kõlab ju toredasti. Kõik nendega läks aega. Peahoonega oli kiirem. Projekt sai Krausel valmis 1805 ja nurgakivi pandi pidulikult sama aasta septembris. Peahoone alusmüüri rajamisega olid aga päris keerulised lood, sest pinnas oli soine ja vanade ehitiste müüre täis. Et suur hoone vajuma ei hakkaks, tuli sellele mitmekihiline palk kalus rajada, mis aga, nagu nüüd juba selge on, lõputult vastu ei pea. Ülikooli peahoone ehitajaid palgati Pihkvast ja Peipsi tagant toodi ka ehitusmaterjali. Nii tuli odavam. Hoone raudkonstruktsioonid telliti Peterburist ja selle ehitamine läks ju tolle aja kohta tegelikult päris ruttu. Juba juulis 1809 peeti aulas pidulik avaaktus. Kõigi siseruumide lõplik valmimine võttis veel paar aastat aega. Aga lõpuks oli ta valmis, avar, hele ja esinduslik kolmekorruseline. Tartu Ülikooli peahoone kõrgklassitsism Eestimaal ütleb selle kohta tark raamat. Tõepoolest peahoone keskosa oma kolmnurkse ette tuva viilu ja kuue sambaga meenutab kreeka templit, see on pidulik ja suursugune. Tiib. Osadki on klassikaliselt lihtsad, minimaalsete kaunistustega, näiteks ornamendiga bareljeef teise ja kolmanda korruse vahel. Kuus sammast mäletan täpselt, kui ma esimest korda nende vahel sisse läksin. Läbi tillukese hämara eesruumi mõned trepiastmed üles päris avarasse sammastega fuajeesse, kus hiljem kellal kakkuda vaatseti saada. Kahele poole suundusid koridorid keskelt büles hargnes kaheks ja siin teisel korrusel oli peahoone kõige tähtsam ning pidulikum koht aula. Just siin peeti 31. juulil 1809 peahoone avamise pidulik aktus rõdu kandvate klassikaliste sammaste vahel kroonlühtrit all. Ja ma mäletan ka üht kohutavat talvist päeva külma ja halli kurbuse päeva. 1960.-te keskel, kui seisin keset põlenud aulat hall talvetaevas otse pea kohal ja üksikud tahmunud sambad püsti. Tulekahju ülikooli peahoones ja ühe öögaalide aulast vaid varemed järel. Peahoone, suured auditooriumid suitsunud ja kustutusveest läbi ligunenud. Seminariraamatukogu kolmandal korrusel, nii kodune, väike raamatukogu. Selles polnud vist enam suurt midagi järel, kui haigestumine lõpmata kurvad päevad olid, tundus, et midagi on nüüd jäädavalt kadunud. Õieti oligi kogu põnev muret, aeg oli sama hästi kui lõppenud sest just tulekahju aastal Saima ülikooliaeg otsa lõdvaks tõst ei peetudki. Vanas tuttavas peahoone aulas. Aga mis parata, ehitati, parandati, taastati ja vana peahoone oli mõne aasta järel jälle kui uus uhke klassikaline antiiktempel. Tarkusetempel. Pisut tõist mõtlen stuudios üle ju üks üks oma uudis, kellel välk, kellel suu? Kellel mõtlemata ööd? Iseõppinud arhitekt Johann Wilhelm Krause jõudis Tartu Ülikooli heaks mõndagi korda saata ja tegi näiteks iidse toomkiriku varemed kategooria osast ühe tollase Põhja-Euroopa kõige omapärasema raamatukogu. See oli lausa pidulik, kolmekorruseline raamatukogu saal kergelt kriiksevate puu treppide ja kauni puu palus traadiga piiratud rõduga, mille tagaseina moodustasid pilgeni raamatuid täis kõrged riiulid. Raamatukogu avamisel 1806 ütles tollane rektor Parrot. Täna on see hoone, kirjanduse tempel, täidetud teadvuse varadega kõigist inimteadmise harudest ja kaunistatud õilsa arhitektuuriga. Tumedas minevikus püstitati see koda. Rüütlite rahutud hordid vallutasid selle maa. Kasuahned preestrid järgnesid neile. Praegune hoone siin kuulutab rahu ja mõtlemisvabadust. Siin ei aheldada inimvaimu, kõik on uurijatele avatud ja valgustus. Preestrite ülesandeks on kergendada juurdepääsuaegade jooksul kogutud teadvusevarudele. B-d. Täi sees. AEG Modka annab ja võtab ja muudab aga on väärtusi, mille vastu ta ei saa, aukartus, mida Tartu Ülikooli kuue samba vahelt võitjatena siis lõpetajatena lahkujad oma alma materi vastu alati tunnevad. Ja teadmised ja elutarkus, mida nad sealt kaasa on saanud viivat akadeemia. Kus on ka? Tuulekaitse keerlema kaitseta sõpradesse ka niisama on seevastu. Kosk keelde ta ootab. Kaota tuisus, eks selle. Käega justkui unes üks. Karge. On maantetuulel värskendav Ta on kerge kui jäises toi suusaoota. Kus on hea ja nagu valgust veerandtuulega külmataid ta sõprades. Saite oma taid? Kaameina ta. Kaasa toob.