Denia Cherry Lewis tutvustavad New Yorki ja väidavad, et vanalinnaosa kõik tänavad on kui Põlvarid ja piisab meelde jätmisest, et ouessaid Issaid Said Tountoun. Aga et asi veel selgem oleks, lisan omalt poolt põhja-lõuna suunalised on avenüül ida. Suunalised tänavad, kogu ruuduline Manhattan kui ruudus. Et ongi nii või helgi tähendab, et Anni vahepeal läks laul hälliga. Kui sa lähed ja, aga ma loodan, et saadi New Yorgis tänavad ja Ave nüüd jah, on küll ruuduline ja täielik rägastik kaardi peal. Korrapära on korrapärane küll jah, ja kusagil selles ruudustikus 40.-te tänavate ja viienda avenüü kandis, ta seisab Reides City Music hool paiku mis minu jaoks kohe ja alati on seostanud filmiga. Kolm maagilist tähte, kuulsate pärjatud Orson Wells kodanikaini filmi teatakse ju küll ja ka selle filmistuudio embleemi ma arvan, teatakse ka siin maakera kumeralt pinnalt tõuseb taevasse natuke Eiffeli moodi õhuline torn, mille tipust väljub piiksuvaid kiiri ja üle selle kõige laadu kiri. Need kolm maagilist tähte. Ärka, oo Aacey. Oh jah reidi Abikes, selle embleemiga algas terve rida ammuste aegade silme kadusama disain Kein ja noorestorson Vuelsist, tema vastuoludest, ajalehe kuningas William Randolph vürstiga, kes on ju kodanike ini prototüüp. Geenifilmi tegemisest jutustab juba tänapäeval valminud film. Ärka O2 kaheksa, üks niisugune pikk jutt sai lõpuks otsaga küsimus jäi alles. Kas ja kui, siis kuidas on omavahel seotud. Ärka o või siis arge õu. Reidi Apyczess ja Reidjasse linnusega on just seda viimast. Kavatseme siin kahekesi tena pisut uurida. Ilusat pühapäeva, siis taaskord mina olen Helgi Erilaid. Mina Raimo Seljamaa Ja Vikerraadios on täie hooga käima läinud. 1925 oli Manhattanile maailma esimene pilvelõhkuja hotell kerkinud rets rikaste ja ilusate meelelahutuskoht kuhu tuldi miljoneid kulutama. Kui sa juba retsist elasid või lõbutsesid. Pidi su rahakott päris palju kaaluma. 40 ühekorruseline torn, restoranid, baarid ja hiilgavad apartemendid Pole imetermin Berlin, sellest laulu tegi, mille laulmisega teiste hulgas ka filmistaar Blake'i ise 1939. aastal vändatud filmis Idioot. Idioodi meelehea hakkama sai. Nimi võiks ju ka Manhattanile sobida. Pilvelõhkujate mets hakkas Manhattanil tõusma juba 19. sajandi lõppu. Poole 20. alguseks oli New York tohutult kasvanud, kuid men, hätten oli ju saar, mis sai tõustavaid kõrgustesse arenema ja rikastavad tööstuskorporatsioonid ning firmad tahtsid kõik oma peakorter, seal olid ikka kesklinna ehitada börsi ja teiste omalaadsete kompaniide lähedusse. Ja kui üks kompanii rajas 20 korruselise kontorihoone, siis võistlev firma ajas juba 25 korrust taeva poole üles. Mida paksem rahakott, seda vägevamad rajatised ja neid, kelle rahakott Rockefeller ite hammast paksem oleks? Vist kuigi palju ei olnudki. Rikkad ja õnnelikud, kes kõndisid tänava päikesepoolsel küljel Jean d, Visson Rockefeller juunior eluaastad 1874 kuni 1960 kõndis kindlalt tänava päikesepoolel. Naftaalal miljoneid teeninud perekonnast peetakse just juuniori tegutsemist, vaata et kõige tähtsamaks. Ja teda ennast suurimaks heategevuse annetajaks. Ta nimelt teadis raha väärtustega, pildunud seda tuulde ja jõudis väga palju ära teha ja tema nime kannab tohutu äri ja meelelahutuskeskus. Keset Manhattani Rockefeller tsenter Rockefelleri keskus siis? Jaa, sina, Raimo uurisid, et kuidas see kõik alguse sai. Algus on järgmine aga siis, kui Columbia ülikool taotles New Yorgi võimudelt toetust tõst uute ruumide jaoks anti ülikoolile raha asemel 75000 dollarit maksev krunt Manhattanil. Ülikool hakkas maad rentima, sellega teeniti raha tublisti, kuni siis 1980.-te keskpaiku müüdi krunt 400 miljoni dollari eest maha. Tolleks hetkeks oli sellel maa-alal kokku 19 hoonet, värskeim ehitis aastast 1973 aga kes rentis, kes tegutses, kes mida tegi helgi. No idee luua Manhattanile tohutu kommertskeskus suure väljakuga keskel tekkis 1900 kahekümnendatel aastatel õieti plaanist leida uus koht Metropolitan Opera jaoks. Plaani teostamiseks oli vaja tõesti väga suurt lahmakat maad ja selle maa oli Jaan Rockefeller juunior siis just Colombia ülikoolilt rentinud. See oli täpselt see maa, millest sa rääkisid, eks ole. 1928 valminud projektis olid, lisaks panin majale veel 30 seitsmekorruseline hotell tornhoonet kontorite jaoks ja kolme kuni viiekorruseline elumaja. 1929. aasta oktoobris lõi välk suure pangakrahhi näol Ameerika majandusse määratu augu ja Metropolitan Opera loobus uue hoone ehitamise plaanist. Härra Rockefeller jäi oma kalli raha eest renditud maatükiga siis nagu üksi ja otsustas kogu plaanitud keskuse ise oma rahaga püsti panna. See oli suurim erakätesse jäänud ehitusprojekt, mis seni üldse ette oli võetud. Rockefelleri juunior pidi selleks laenu võtma ja kahju ka oma isiklikke aktsiaid müüma, sest ajad olid ürask. Ajad olid rasked, suur depressioon üle kogu maa Agaljondi Rockefelleri Uneri jaoks mitte nii suured plaanid teostamata oleksid jäänud. 1930. aasta mais asuti meelelahutus ja ärikeskust rajama. 1940.-ks aastaks olid kõik selle 14 hoonet valmis. Rockefeller oli rasketest aegadest hoolimata ehitustöös tip-top kvaliteeti nõudnud ja kogu ehitusest sai niimoodi omamoodi depressiooni. Aja triumf oli otsekui väike omaette linn oma maa-aluste ristmik, jalakäijate tänavate, parkimisalade, kaupluste ja restoranidega. Rockefelleri perekonna prominentne nõuandja Aive oli, oli see, kes 1931. aastal kogu kompleksile Rockefelleri keskuse nime soovitas. Younarile pannud algusesse olete sugugi meeldinud nii soliidse miljonäri perekonnanimi ühele kommertslikule paigale, aga lõpuks ta nõustus aruka ja kasuliku põhjendusega. Kuulus nimi meelitab kohale kaitse ja üldtuntud üürilisi. Rockefeller keskus hõlmab kokku 8,8 hektarit, et suurim 19-st ehitisest anud General Electric ehk chi pilding kunagine Ashiei pilding korruseid 70 ja kõrgust 266 meetrit, tõsi, teiste allikatega järgi 259 meetrit siis kuni aastani 1988 kandis siis maja Arciei nime. Ja seejärel General Electric omandas Arci ei tegelikult kompanii, mille asutajaks oldi ise 1919. aastal. Rockefeller ite perele ja büroole kuuluvat peahoonest korrused 54 55 56. Aastast 1933, tegutsed siin ka kompanii NBC. Siin oli kunagine maailma suurim raadiostuudio, oli ka koduks endisee sümfooniaorkestrile, dirigendiks Artur odoscaniini. Viiekümnendail muudeti raadiostuudio telestuudioks. Ja mis antud kõrghoonet teistest neil aastail Art Deco stiilis ehitatud pilvelõhkuja Est eristas, oli et katusel puudus terav torniosa ja oli esimene hoone, mille keskele projekteeriti ka lift. Tornmaja ehitusmaterjalideks graniit, Indiana, lubjakivi ja alumiiniumkeskus oli esimene, kus ühise katuse olid leidnud väikeärid, ajaviiteasutused, erinevad äriühingud. Praegu on kokku seal 49 kauplust, 29 restorani. Ja 1998.-st aastast tegutseb siin ka Kristi kunstioksjon. On võimalik kõndida läbi esimese korruse kaubandustänava, kus siis kauplustele lisaks on kohvikud, kinosaalid ja süvendis asumaailma kuulsaima avalik liuväli suvel vabaõhurestoran. Peahoone torni ümber on omakorda tornidega paar siis ja kõigil neil on oma nimi, on British pilding Palazzodi, Itaalia ja aastakümnete jooksul on siin tegutsenud ja tegutsevad paljud üle ilma tuntud ettevõtted, susse, eetid, press, bänkoff, Ameerika saamanantsustel, kirjastus kaks maja aga kuuluvad ainult Rockefeller grupp. Pill Rockefelleri keskuse üldilme kujundas arhitekt Raymond Huud ja stiil, nagu kuulsime juba Kotarkadest allikatest loetu põhjal puhtalt dekoratiivne kunst oma kõrgajal, elegantne, funktsionaalne ning ultramoodne 20. sajandi alguses Prantsusmaal tegutsenud niinimetatud dekoratiivsete kunstnike ühingu põhimõtetest alguse saanud kunstivool elegantse ja stiilse modernismi eklektiline vorm mida on mõjutanud Aafrika, Egiptuse ja Mehhiko niinimetatud primitiivne kunst, aga ka masinate ajastu tehnoloogia, lennunduse lekter, ookeani liinilaevad, raadio ja pilvelõhkujad, astmelised vormid, nooliat, kurvid, trapetsikujud, siksakkide kiirte pärjad. Materjalidest on muuhulgas nimetatud alumiiniumi, roostevaba terast, laki inkrosteeritud puud, hai nahka ja sebra nahka. Ühendriikide jaoks sobizartekooma, praktilisuse ja lihtsusega suure majanduskriisi ajal eriti hästi. Kuid selles, nagu kirjutatud, leidus ohtralt ka 1930.-te võltsivõitu luksust ja glamuuri. 1930.-te luksus ja glamuur anud Allastesse filmidesse jäänud aga kiviste aja märkidena meieni elanud elus. Rockefelleri keskuse suure peaväljaku ääres seisab pool Manšibida kuulus skulptuur, Prometheuse kullatud pronkskuju, kuju taga laiuv graniitseinal, aga silose sõnad ja tõlge on siin praegu vahest liigagi. Vaba. Tõlge oleks siis selline kõikide kunstide õpetaja Promet deus, kes tõi surelikele uue elu. Tule ja üks kultuurilukku läinud episood Rockefelleri keskusega seoses. Aastal 1932 tellis John Rockefelleri poeg Nelson Rockefeller Mehhiko kunstnikult Diegory veeralt 99 ruutmeetri suuruse värvilise seinamaali. Tollase Arci jäi hoone hiigelfuajeesse. Raimo juba jutustas sellest hoonest, eks ole. Nelson Rockefeller tellisseinamaalikeekori veerand seetõttu etnimatiskui Picasso, kellega ta varem oli rääkinud, olid sellest tööst loobunud. Diego Rivera oli tollal üpris kuulus kunstnik, aga Moveendumustelt oli ta sotsialist ja nii avastati aas, jäi hoone fuajee seina katvalt hiigelmaalilt stseene maiparaadil Moskvas ja päris selgesti oli seal näha ka Lenini portree. Nelson Rockefeller saatis Riveerele käsu Lenini näo asemele kellelegi tundmatu portree maalida. Härra tegi ettepaneku, et see võiks olla näiteks Abraham Lincolni. Sellest piisas Nelson Rockefelleri lehm, Diego Rivera sai sellest tööst vabaks ja lõpuks hävitati ka kogu 99 ruutmeetri suurune seinamaal. Kuumavereline Mehhiko kunstnik Diego Rivera aga polnud mees, keda nii lihtsalt alla oleks surutud. Tema abikaasa, Friidaga tuntud andekas kunstnik, tegi hiigelmaalist ars jäi hoone fuajee seinal foto ja Diego maalis pildi hiljem uuesti Mexico Citys küll pisut muudetud kujul. Nüüd seisis tema maalil Canyon Dawson Rockefeller juunior ise Rockefelleri keskuses asendusega Diego Rivera maali, Hispaania kunstniku hose Maria veelgi suurem seinamaaling, mille nimeks oli Ameerika progress ning mis kujutas hiigelsuurt allegoorilise stseeni tänapäevast Ameerikat, ehitavatest, inimestest. Rockefelleri keskuse peaväljakule on aga paigutatud memoriaalplaat. Sellel on kirjas keskuse rajaja Rockefelleri põhimõtted, millesse ta uskus ja mis algavad sõnadega. Ma usun, et siin maa peal pole midagi väärtuslikumat kui inimene, kellel peab olema õigus vabalt ja õnnelikult elada. Aga tõuseme nüüd peahoone 65.-le korrusele. Siin asub ülipopulaarne legendaarne restoran nimega Rainbow ruum, kus rumba kuningas Xavier kukad isiklikult tutvustab veelist Mehhikost pärit meest kelle jälgi sealses õhustikus ehk leida. Aitäh, maestro selle rumba eest, aga nüüd on vist viimane aeg hakata uurima paika, mis näitab, kas Rockefelleri keskuse jätti juhatas. Sõidame liftiga alla. Läheme räidjasseti Newsi kaader. Mis avati 27. detsembril 1932 eest vedama kaheks Rockefeller Reidia Corporation of Ameerika, siis kellele kuulus populaarne raadiojaam ning helgi poolt varem mainitud juba Arke jou, filmistuudio ja teatrigeeniuse mainega kõigi alade mees saamivel Roxy Rothi kes ehitustööde algust sõitis tutvuma Euroopa suuremate teatritega ja pettununa. Nähtus armastas hiljem pajatada lugu, kuis tagasiteel koju laeva vardal päikeseloojanguid imetledes tuli otsus, et sama kaunilt imeline saab olema kani tulevane lava, kui seal oma lainelise arhitektuuri ja punaste velvet istmetega saal. Sho neisson, rahvuslik vaatamisväärsus, niimoodi kutsuti siis Radio City Music hooli või öelda lihtsalt Raidjassiti aegadest, kus raadio inimeste elus veel märkimisväärselt tähtsat osa mängis. Raimo jutustas, milline see hoone välja nägi ja mina üritan siis vaimusilmas kohe varsti ustest sisse piiluda. Donald deski polnud õieti just väga tuntud sisekujundaja kui ta Radio City Music hooli sisustaja väga vastutusrikast tööd endale hakkas taotlema. Kui aus olla, oli ta peaaegu tundmatu, aga kui ta oma töö ära oli teinud ja halli uksed suurde fuajeesse esmakordselt külastajatele avatud. Sellest hetkest oli Donald deski tehtud mees. Ta oli õigesti valinud liialduste asemel elegantsi ja kiiska sära asemel suursugusesse. Radio City Music Hallis oli üle 30 eraldiseisva ruumi nende seas ka kaheksa ootesaali ja suitsetamisruumi. Ja iga ruumi jaoks olid Veski ühe kindla motiivi leidnud. Mis põhiteema alla ühendatuna pidid olema hiilgavaks tunnustuseks inimeste saavutustele kunstis, teaduses ja majanduses. Kunstis, millega rediosiiti sisustatud oli need teised saavutused Johaavaldusidki. Veski palkas parimaid kunstnikke, seinamaalinguid maale ja skulptuure tegema. Parimad tekstiilikunstnikud tegelesid trapeeringutega vaipadega. Parimad meistrid valmistasid keraamikat, puupaneele ja kroonlühtrid ning valgusteid. Ka Teiski ise kujundas mööblit. Tuning jälgis palust raadide, rõdude, käsipuude, siltide ja igasuguste dekoratiivdetailide paigaldamist teatrisaalis. Ta oskas kokku sättida kallihinnalisi materjale. Marmor näiteks ja õhuke leht kuld igasuguste tööstuslike materjalidega nagu Paceliit, alumiinium või kor Radio City Music hall. See on maailma suurim siseruumi teater. Ameerikas on ju kõik maailma suurim. Musica oli, saal on terve majade bloki pikkune ja siia mahub korraga ligi 6000 inimest. Saali seinad ning katuse moodustavad looklevad kaared, mis piiravad tohutut ainult suursugust. Kurvilist ruumi külgedel tõusevad tagaseina poole suured trepid. Ka pidel võib osa etendusest aset leida ja saalis ei ole sambaid, mis võiksid ahendada vaadet lavale, mida varjab maailma suurim kuldne eesriie. Nii et iga koht Radio City Music Hallis on väga hea koht. Greid Steitš suur lava, mille kohta öeldi omal ajal, et kõik on seal elust suurem. Lava laius 44 meetrit ja sügavust 20 meetrit. Ja lava väljanägemine siis kui päikeseloojang, lavatehnika ja eriti suure manööverdamisvõimega liftide tõstukite süsteem oli sedavõrd uus sõna ja tehnikas. Et Ühendriikide merevägi võttis nii mõndagi sealt üle oma lennukiemalaevade ehitamisel ja sõja aastatel valvasid lavatehnikat valitsuse agendid. Tehnika võimaldas lavatasapinnast kuni kaheksa meetrit madalamale laskuda ja neli meetrit kõrgemale tõusta ja üle 65 aasta on publik saanud nautida oreli Matti vurlitzer, võimas Urlitzer helisid. Spetsiaalselt Music hoolile ehitatud orelivilede pikkus on üle üheksa ja poole meetri pillil on kaks iseseisvat mängupulti, siis kummalgi pool lava ja tänu spetsiaal reaalsele lisavarustusele on sellega võimalik jäljendada tervet orkestrit. Ning on veel praegugi kasutusel lavamehhanism, mis tekitab veejugasid, vihmasadusid. Omad süsteemid on ka udu ja pilvede loomiseks. Ligi 6000 inimest mahutav Radio City Music hooli hiigelsaal avati uhke showga 27. detsembril 1932. Lavale tuli siis hulk tollaseid kuulsusi ja seal oligi mõeldud eriti kõrgetasemeliste varjet teeetenduste paigaks. Kui aga esimene elevus möödas oli, paistis, et publikut selline meelelahutus erit jäi köidagi. Niisiis kaks nädalat pärast uhkete ava show'd esilinastus Musica oli saali tekkinud tohutul kinoekraanil film kindral Jennihkibeedee. Kas see film ka maailma filmiklassikasse jõudnud on, sellele küsimusele peaks seda asjatundjad vastama. Kuid rediasseti, hiigelekraan ning mugavad istmed sobisid filmide vaatamiseks ideaalselt ja nii oli Manhattan saanud uhke ning soliidse paiga uute filmide esilinastus eksmaailma. Suurima, muidugi ka oma 700 filmi jõudis siin esmakordselt vaatajateni käkinkongi originaalvariant jäsitisenkein näiteks arge jõu reisija püksis embleem Radio City Music Halli ekraanil. Esilinastuva filmi oli palju, mõned tuntumad võiks nimetada valged jõulud näiteks hilisemast ajast Hommikusöök Tiffany juures, Mary Poppins 101 dalmaatsia koera lõvikuningas ja nii edasi. Unustamatu välimusega Gregory Peck muide, alustas oma nooruspäevil Music Hallis kohanäitajana. Läks natuke aega mööda jubeda, saabuski limusiiniga oma filmi esilinastusele. Esilinastused olid uhked õhtutualettide ja Smacengite paraad. Ja kui kõnelda staaridest, kelle filmime siin hiigelsaalis kõige rohkem esmakordselt näha sai, siis seda rida juhivad regranud siinsel Rosias. Jah, Katrin häppelt, hõbedase ekraani kuldaegadel loobusid filmikuulsused küll üpris harva võimalusest Radio City Music hooli esilinastusele ilmuda. Nimesid Dallas Farbaks juunior Merbikvod Robert Taylor ja Fredas Täär tõenäoliselt ka. Ainult kinoks Radio City Music hallamet ei jäänud. Filmide esilinastused vaheldusid siin kontsertide ja etendustega. Kuni 1979. aastal viidi esilinastused enamuses teistesse kinosaalidesse. Neid räidiosite jaoks lihtsalt liiga palju. Praegu näidatakse Music, oli hiigelekraanil vaid väga valitud filme ja tohutu lava täidavad õhtust õhtusse etendused, kontserdid ja igasugused meediasündmused nagu Emmide ja grammide ja toonid, Teie muude auhindade galat ja spordiüritused. Viimatisi suurimaid üritusi toimus 18. septembril heategevusõhtude triin kontsert. Kontserdiga koguti raha Martin Luther kingi memoriaalil Washington dissiis ja osalesid muidugi taaskord tuntud sportlased, poliitikud, näitlejad, muusikud, teiste seas Carlos Santana, Stevie Wonder, Alicia Keys, Harrita Franklini, Jostoun. Nooreidesse Dimioosigale lava neid kõiki näinud beebikingi ja temale sill, mis on teatavasti piibi kitarr. Ella Fitzgeraldi, Frank Sinatra, Linderonstajatesse, Medvedjevis juuniori, Ray Charles Sibet millerid, Riverdanssi, laiseminellite rütmiksid, Stingi rääkimata muidugi praeguse ajaga juppidest näiteks stream teater, salvestus siin oma juubelikontserdi. Aga ei tohi mitte ära unustada rakette. Rockets nemad tegelikult ei laula, nemad tantsivad. Reedese Dimioosikaale šõudes tantsivad nad alates esimesest avas showst aastal 1932 pikk rida kauneid sale täit vigasid laval jalgu kõrgele õhku loopima, teate ju küll. Grupp alustas juba 1925 Saint Louis ja küllap nad tegid oma tööd hästi, muidu ei oleks nad jõudnud Manhattani kõige prestiiž rikkamale lavale. Need imetlusväärsed piigad on võimelised esinema neljal etendusel päevas ja niimoodi seitse päeva nädalas ja 365 päeva aastas. Nad on ülipopulaarsed alalõpmata Ta kutsutud esinema pidulikele paraadidele ja tuntud ja suurte kompaniide reklaamis showdele. Alguses oli neid imenaisi 16, nüüd on 36. On teada, et tumeda ihuvärviga neiud võeti grupi esmakordselt alles aastal 1987 et mitte häirida tantsijate rivi ühtsust. Ja veel on teada, et rakettide vanim seni elusolev liige sonett heller on praegu 95 ja elab Kanadas. Ja kui tema kunagi laval oli, siis võisid raketid umbes sellise muusika järgi tantsida. Väidetavalt kõige suurem ja kõige säravam jõulupuu seisab ikka ja alati Rockefelleri keskuse ees. Kuuse pikkus kõigub keskeltläbi 23 ja 30 ja poole meetri vahel. Otsinguid alustatakse varakult, keskusele, saadetakse fotosid pakkuda vanadest puudest otsivad oma töötajad ja hilissügisel, kui lehed langenud, sõidab Rockefeller keskuse peaaednik helikopteriga lõplikku valikut tegema. Siiani kõige kaugem punkt, kust kuusk leitud on 835 kilomeetri kaugusel Ottawas Kanadas. Aasta oli siis 1966. Kuusk tuuakse New Yorki teleskoop treileriga, millega on võimalik transportida kuni 38 meetri pikkuseid puid. Abiks 15 kuni 20 töömeest ja hüdrauliline kraana. Valgusallikaid on kuusel alati üle 30000. Elektrijuhtmeid oma kaheksa kilomeetrit. Ja kuuse särama puhkemine on suursündmus, mida televisioon esmakordselt üle kandis. 1951. aastal ja igal aastal üritatakse ehtimisel välja mõelda midagi uut ja põnevat hoolt on kantud ka selle eest, mis saab rõõmu puust pärast. Pidu aastast 1971 tegeletakse taaskasutusega. Okkad peenemad oksad võtavad endale skaudid, kasutades neid oma laagrites tüve paksematest, osadest aga teevad takistussõiduks sobivaid erinevaid tõkkeid endile ja hobustele. Ratsaspordiharrastajad aga kuule helgi, et ehk jõuame nüüd teha Ühes saanisõidu veel kõige selle peale pärast kõike seda juba osutuseks. Ma tegelikult ei salli hästi talvega lund, aga Rockefelleri keskuse pargis võiks ju küll ühe saani, see sulle meeldib, see mulle meeldiks.