Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänase saate külaline on kirjanik Kauksi Ülle kes elab koos kunstnikust abikaasa Evar riitsaare ja kahe lapsega Setumaal. Mina olen Marje Lenk, head kuulamist. Kuidas te elate, üle kaebusi ei ole. Elan maal, Obinitsas 10 viimast aastat, lumi on suur, aga aetakse ära sahkadega. Päeva olime niimoodi, et kui see esimene lumi kohe tuli, siis tuleb alati ootamatult ja siis ei, tol päeval ei pääsenud keegi laste rõõmuks ei kooli ega lasteaeda. Aga muidu pakub talv, palju rõõmu, saab kelgutada ja, ja lumelauaga buss sõidab ja, ja ilus on talvel kütta, muidugi tuleb, aga sellel oma romantika. Teil on kuus last, neli last elab eraldi. Kui tihti te neile helistate või saadate meili, et teada saada, kuidas nad elavad, mida nad teevad? Tolle meiliga on umbes samamoodi nagu oli mul minu vanaemaga, vanaema oli ka eluaeg siis pärlijõe ääres seal metsas elanud ja loodusega kontaktis talu pidanud ja ja temal olid sellised, tänapäeval öeldakse selle kohta vist paravõimed või selline emotsionaalne tunnetus. Et kui tema kaks lastest olid linnas oma peredega, siis ütles ma näi väga halva und, lats oli seal ökoviis natuke vaheliat sukeljad, nüüdne haigestuma jään. Ja alati ta teadis, hoolimata ei olnud mobiiltelefoni ja et ei olnud toda mingit isegi tavalist telefoni, meil ta ikkagi teadis umbes, et millisel laupäeval siis mõni pere jällegi laste pere siis saabub maale. Et bussi lisaks küpsetas koogid valmis ja kui mina ülikoolis käisin, ma mäletan, et ka kukkusin ühest Teie ajalooeksamist läbi. Ja siis läksin ka kodu ja vanaema küsis, et noh, kuidas oli, kas midagi halba ka juhtus, mõtlesin, et ei juhtunud midagi halbade, mis sammule võisid mina näisancevune. Aga nüüd maal elades ja kah vanaema sinna ikka jõudes. Et siis ma enam-vähem ka nagu tean, et mis ajal mõnele lapsele või sõbrale helistada vä? Millal te viimati pastakaga kirja kirjutasite ja siis selle posti panite? Ma ei kirjutanud niisugust kirja, aga selle noh, rohkem küll intekaga pastakaid, ma ei salli tintekaga, ma kirjutasin terve oma viimase luulekogu tagumise poole niimoodi bussis ja sinakasrohelise kaanega vihikusse. Bussis oli hea kirjutada ja siis mitu luuletust mul on seal adresseeritud, et kiri Dixon siis kiri vanemale tütrele ja üks on siis kiri inimkonnale jätma. Kirjutasin need kirjad küll, aga nad on nüüd saadetud siis raamatu kujul ja luuletuse kujul, aga põhimõtteliselt need olid siis nagu kirjad. Millisel bussireisil need kirjad on sündinud, Obinitsa Tartul käisin seal möödunud aastal ülikoolis noortele võru ja setu kirjanduse ajalugu lugemas ja siis pool teed, vaatasin siis konspekti üle, et millest ma noortele räägin ja siis ülejäänud pool teed, kirjutasin mõned luuletused üles. Väga tore, käsitsi kirjutate, sest kui kogu aeg arvutit kasutada, siis võib ju käsitsi kirjutamine raskeks muutuda ja käekirigi hulluks minna. No arvuti vastu ma üldse ei ole, mina olin kindlasti üks esimesi eesti kirjanikke, kes arvutiga hakkas kirjutama juba 88. aastal, lihtsalt juhuse tahtel ja mulle arvutiga ja kirjutamine meeldib romaani juures, mis on ikkagi suur maht peas, ma mõtlen kõik asjad ära. Kui vanasti nende kupeeridega ja, ja trükimasinaga läks mingi tähekenevilt, võtan otsast pääle ja toksi jälle kõik niimoodi läbi, et see oli nagu hull. Aga nüüd, kui ikka mõni vähekene vahele jääb saata, sinna vahele panna ja minu jaoks on ta nagu nagu kivikirves tööriist ja aga luuletuste mustandeid. Ma armastan tõesti kirjutada sinna paberi peale ja niimoodi intekagad. Kas teil on kodus kindel koht, kus te töötate? Oma laud, oma tool? Ei, toda ikka ei ole, et kus, aga lauanurgake on, et noh, praegu on niimoodi, et on selline laud, et, et kuhu saab arvuti peale toetada ja teha, et aga sellesama laua pääl mees teeb hõbe, et teeme pakutrükki ja vaheldumisi oleme arvutis ja, ja aga ikka saab jagada niiviisi. Maal on ruumi rohkem kui linnakorteris, et maal on ikkagi teised kõrvalhooned, kus tuleb toimetada. Ja millal teie siis rohkem laua taga olete, kas hommiku- või õhtutundidel? Ma olen ikkagi harjunud sellega, et ma sellist kirjatööd teen kuskil noh, üheksast kahe testini või, või, või üheksast kaheni, oleneb mis mul käsil on, et kui on mingi internet või pikem asi, siis ma teen pikema perioodi nagu mingi artikkel on, siis ma valdavalt üheksast kahe testini tee enda ära siis lähevad lapsed kooli ja lasteaeda ja siis on selline hommikune inimene ikka, et olen harjunud, et hommikul ikka teen töö ära, et ülejäänud päeval saaks siis noh, sellega, mis nägu kaela tuleb, et suvel heinategu ja talvel kütmised ja noh, et ühesõnaga, et et ikka hommikul ära teha, siis on selline kindel tunne ja, ja siis õhtul on tore lihtsalt niimoodi, et tuled lapsed koolist ja lasteaiast ja midagi lugeda või käsitööd teha. No suvel kirjutate te ilmselt vähem, sest suvel on teil külas väga palju tegemist. Suvel on ikka selline asi, et, et noh, see on juba, mis Kaplinski ütles, et Eestis ei saa filosoofiat arendada, et suvel on kärbsed ja, ja sügise poole kihulased ja ja talvel on külm ja aga suvel on selline, et kui me oma selle too laulukooriga, kus ma laulan siis ma esitan neid luuletusi lihtsalt lauluvormis, et et siis on selline aeg, kui rohkem lauldakse ja, ja töötan giidina oma galeriis Setumaal. Siis ma rohkem räägin ilusast Oma maast te rääkisite saate alguses Setumaal on palju lund ja lapsed käivad kelgutamas ja lumelauaga sõitmas. Aga kuidas teiega on, kas teie suusatamas käite? Täna, ma pidin jälle uued suusasaapad saama, ma hakkan uuesti sellega tegelema. Mul vahepeal ei olnud suusasaapaid, noh, tähendab, et meie maailm on täpselt niimoodi nagu kunagi hiinlased ütlesid, et inimesele kõige suurem karistus on elada tuvatel aegadel. Elektripirnid on juba sellised, et ei saa ise sisse keerata, kui katki läheb ja ei oskagi sealt maha võtta. Ta kutsub kuskilt elektrit, linnast on ju. Ja, ja siis mingid telekad on, nii et sa ei saa enam nupust käima, vaid käib mingite poltidega kuskil ringi joosta, tiga veidi, vahetage uusi, poksisid arvutil jälle, mingi asi vananeb ära ja kogu aeg peab midagi välja vahet oma ja, ja ei saa naguniimoodi rahulikult igavesi asju pidada. Mulle nagu meeldib ikkagi niimoodi, et noh, et saapad on ikka 10 aastat korralikust, nahast ja hästi tehtud ja oma rahvariided, mida võivad vehmul lapselapsed kanda kui korralikult hoida ja no ühesõnaga tüütab see kuidagi ära, et kõike muud kui peab muutma ja jälle sunnitakse ostma ja, ja välja vahetama ja kirjanikuna ma ei pääse sellest arvutist korra arvuti neelas mul terve romaani alla, nii et juhtub ka seda ja sai midagi ei saanud honorari, ei saanud. Raamatut ilmunud. Te ei hakanud seda uuesti kirjutama, toda küll mitte enam. Kui te nüüd uued suusasaapad saate, siis läheb ilmselt spordi tegemiseks lahti. Me ei ole nagu niimoodi, et me fanaatiliselt püüaks mingit sporti teha, et maal on lihtsalt niimoodi, et käime küla ühest otsast teise ja kelgutame lapsi ja, ja see nagu tekib niimoodi ise enesest, et meil on küll külas selline jõusaal, kus on väga keerulised jõumasinad, aga ma käisin seal ka ühe korra, kui avati. Aga need on nende jaoks, kes elavad nendes rushovkad tüüpi majades, et meil omal ajal seal ju setomaal ja mujal ka viiekümnendatel, kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel sunniti inimesed külast ära tulema, Natrussowcas elaksid keskuses mingis suuremas kolhoosiküla sellest, kus kontor oli vene Obinitsas, oli ka kontor ja neil ju pole oma seda aiamaad ja loomi ja maastiku tunnetust, neil on see korteritunnetus ainult nende jaoks on siis niimoodi, et nad peavad kuskil väljas käima ja ta ongi siis spordisaal ja seal mängitakse võrkpalli ja käiakse seal jõusaalis, mängitakse toda piljardit. Jah, aga ausalt öelda meie liigutame enda loomulikult ära, et meil peavad seal need monstrumid nurgas olema nagu siukest vajadust ei ole füüsiline ja vaimne töö peab olema lihtsalt tasakaalus, minu meelest. Ja maal on teda füüsilist ja vaimset tasakaalu võimalik paremini saavutada. Noh, see on ju täiesti jamad, lumi on linnas rookimata ja mehed higistavad jõusaalis, võtku labidas pihku. Kui nüüd nalja hakata tegema. Kunagi tegelesite te flamenkuga käisite tütardega flamenco tantsimas. Kui teil tuleks praegu minna lavale tantsima, kas saaksite hakkama? Ei, see nõuab ikka korralikku vormi. See oli nagu üks selline ajajärk, et ebar menkot õppinud ja mina olin esimest korda, kui ma kuulsin, et Eestis flamenco tantsitakse, siis ma olin vist mingi 20 viiene, mõtlesin, et kahju, et mõni vana olen, et ma ei saa seda õppida. Ja siis, kui ma uuesti sellest kuulsin, siis ma olin 38. Ja siis julgustas Tiina pikas, et ei ole midagi vanad, mina käin ka omandit seal tantsimas ja siis kõigepealt ma saatsingi siis oma kolm tüdrukutega, siis Tiina ütles, tule ikka ise ka. Ja siis esimene tõesti mingi kaks, kolm aastat niimoodi, et et mina ja kolm tütart, aga siis pärast mina kolisin maale ära ja maalt ei saanud enam käia. Aga ma ütlen ausalt, et selle aja, mis ma seal flamenko tantsisid, mu seljavalusid ei olnud, et tants on kindlasti selline spordiala, mis just naistele on väga vajalik, aga tüdrukud tegelesid asjaga ikka omasoodu edasi gaasi, et üks käis pärast veel India tantsus natuke, teine käis veel peotantsus ja kolmas käis jällegi vahepeal saamincost tagasi, kui lapsed suuremaks said. Ja keskmisest tüdrukust saigi siis päristantsutreener muu töö kõrvalt veel, et et selles mõttes temale jäi see pisik ikka täiesti külge. No kui raadiost flamenco viisid tulevad, kas siis ikka kisub? Ausalt öelda igasugune rahvamuusika kisub ikka kaasa küll. Persona saatekülaline on kirjanik Kauksi Ülle. Kui ma teile helistasin ja küsisin, millal te Setumaalt Tallinna tulete, siis te ütlesite, et tulete siis, kui teil on siin mitu asja korraga ajada. No nüüd te olete Tallinnas, kui palju neid asju siis siin ajada on? No täna on üks selline erakordne juhus, et ma tõesti tulin selle lubaduse pärast, et ma annan intervjuu, sest hetkel isegi tütar läks mul tööle ära, selleks ajaks ka jõudsin ja, ja õhtul sõidan ma tagasi koju. Seekord on üks selline erandlik juhtum, aga muidu ikkagi mees teeb vahel mõnda töö asja ja käin mõnikord mingitel konverentsidel sõna võtmas kõikvõimalikest asjadest, kui kutsutakse ja ja noh, ikka koguneb. Kas teil on Tallinnas sõpru ja tuttavaid ka kellega kokku saada? On aga ma läbin nendega enamasti Setumaal, mulle meeldib seal niiviisi oma juures, et seal on nagu ruumi ja baarid ja restoranid ja kõrtsid, neid mul valdavalt ei meeldi. Inimeste juurde kodus Tallinnas külas kombeks käia. Ja päris palju kursusekaaslasi ja sõpru, kellest elu on eemale viinud. Nad on ka sellised inimesed, kes tihti raadios räägivad televiisoris ja ajalehtedest sõna võtavad, nii et ma ikkagi olen nende eluga kursis kuigivõrd ja nemad minu omaga ja ja tihti kohtume KuMul, mõni see suur etendus, tuleb, tullakse seda vaatama ja saame seal kokku ja rohkem nagu sellises vormis. Teil ei ole olnud kunagi soovi Tallinna elama tulla. Kunagi, kui ma olin ajakirjandus, üliõpilane, siis hagi Šein ütles, et sul nagu tulevad sellised saated, väljad härra kraatiasse või televisiooni tööle või vaat siis ma peaksin sellepärast Tallinna kolima taha. Et tookord ei olnud ja niisugust võimalust, et mingi paikkondlikraadi või paikkondlik televisioon või ma nagu ei taha, mul peab sellist ruumi ja Tartus mulle enam-vähem meeldis, aga Tallinnas Maiksin ärad. Vahepeal ikka helistan tütrele, et kui ma sinna tahan, et kuidas ma saan. Kui te oma kalendermärkmiku lahti lõite, siis see oli nii tihedasti täis kirjutatud. Teil on nii palju kohtumisi asjaajamisi erinevates kohtades. Kas te vahel ka mõnest asjast ära ütlete? Ma ütlen küll, näiteks tehti Setumaal seda kokasaadet, et kõik valmistavad süüa ja ja siis nagu ka ikkagi nii need setomaainimesed kui ka sealt Öeldi, et võiksid ka ja kuidagi, aga ma teen ikka süüa ja mõni ütleb, et mõni toit on hea ka ja kõike poeg õppis kokaks ja aga ma kuidagi tundsin, et noh, et nagu Hasso Krull kirjutas loomingu ülevaate, sest minu kohtad. Et Ta on kuidagi sellise mulje nagu oma juhiks kõike, aga tegelikult ma ju seda ei tee. Et umbes, et mind seostatakse täiesti kõigi asjadega, las no vähemalt see toit olla, et millega siin sellist seost, et meil on seal tõesti selliseid toredaid perenaisi, kellel on kohe armastust toidutegemise vastu ja parem ikkagi nemad on, et mina olen lihtsalt kirjanikest kah oma söögi ära teeb ja mulle nagu ei meeldi sellised intervjuud, et kuidas on ikka olla naine, noh, no ei ole mul toda nii suurt probleemi see naine segada. Ja siis olete intervjuust seda öelnud. Enamasti ma ei ütle, kuna ma ise olen ajakirjandust õppinud aga mõnikord ma tunnen, et ma ei ole sellel alal ikkagi nii kompetentne, et ma ikka rohkem olen sellel alal nõus sõna võtma, millest midagi taipan või mis mind väga puudutab aga mitte kunagi tolle pärast, et ma tahaks kuidagi väga esineda, tegelikult ma väga ei taha. Ja ma kujutan ette, et Eestimaal on küllaltki palju neid inimesi, kes pole kunagi Obinitsas käinud ja võib-olla pole isegi Võrumaal käinud. Milline on Obinitsa? No vaat igalühel on oma Obinitsa nendele, kes seal kunagi sündisid ja pärast sealt laia maailma läksid ka teistesse riikidesse, nüüd tööle ja elama ja mehele ja Teie jaoks on kindlasti omaaegne hästi rahvarikkas kolhoosiküla, kus oli väga palju loomalaut, tahtsid ja elu kees ja olid suured peod, kus palju lauldi ja pilli mängiti ja palju loomi, mida kasvatati küla kari, mida aeti, mida mul mees on veel lapsepõlvest näinud ja ja siis tookord oli setu asi ka rohkem sealkandis, vanade memmede asi. Tal oli ikka oma rohelised niidud ja küla kändjal memmed küll seal midagi tegid, aga noh, nemad seda kultuuri harrastasid noortele Nad tegid ikka linnariided ja panid nad kooli. Ei hakanud seda edasi andma, nii palju. Aga siis praegusel ajal on see Obinitsa selline väga huvitav nähtus, on, inimesi on seal kuskil 200 ringis, enamus neist on pensionär, närid lähikülades on ka veel rahvast, aga sinna on kogunenud selliseid inimesi, kes on siis kas ühelt poolt või mõlemalt poolt Setumaalt pärit või tulnud oma kodukanti ja siis väärtustavad just seda, et seal ei ole kaubamaja. Et seal on talu, mida üles ehitatakse ja paljudel on loomad ja ja on leitud sellised tööalad, mida saab maal teha, et teha mingeid palkmajad valmis ja pärast kuskil mujal kokku panna siis ja ja nii edasi ja nii edasi, et kes on siis seal käsitööasjadest leidnud endale ja trikk, teeme seda pärimusteatrit ja, ja siis seal on kohalik laulukoor, meie kunstigalerii, seal on avatud ja kuhu siis kogunetakse ja kuhu just suvel kirikupühadel ja mis need külapühad on, kogunevad just inimesed, kellel võib-olla enam sugulasi päris Obinitsas ei ela, aga siis kogunetakse ikkagi meie juurde, kui lahti olevasse klubisse asutus ja, ja siis seal muuseumid, kaarekene, siis on käsitöö, Seltsikene, lasteaia kollektiiv, et lasteaiad on hoopis teistmoodi kui linnas. Kasvatajad on niimoodi iga lapse ja perega tahavad ja siis käiakse vahel kõik koos lehti riisuma seal ja ja kui lasteaias on kontsert, siis koguneb pool küla sinna niimoodi seda kontserti kuulama, see on nagu kultuurisündmust siis niisugune ja osad jällegi ütlevad ei ole midagi teha, et siin on ainult setu üritused. Aga samal ajal noh, kui teha mõni selline Eesti asi, näiteks oli nooruse segakoori kontsert, siis kuulamas olid ikka needsamad setu kooriliikmed, et ühesõnaga on nagu on, aga ma arvan, et see on täiesti hästi vahva omamoodi küla. Kui teile külla tulla ja teid parasjagu kodus ei ole, Kurstid siis otsima peab. No seal ongi kaks võimalust, et kas kodus või galeriis, mõnisada meetrit on vahet nendel majadel, galerii on paarikorruseline puuhoone, 30.-test aastatest on setu kaupmehe Kaljo vanimaja kõrvalhooned, hävisid sõjas ja siis on alles ainult sest tema elumaja ja pood, mille ta sinna ehitas, ta ehitas savist kauplusehoone ja siis sellise 30.-te stiilis elumaja. Ja seal siis, kui nende perekond represseeriti, nad olid muidu hästi selline tore külalislahke perekond, kus kõik käisid alati, neil oli viis tütart ja poeg ja nad olid hästi setumeelsed, kuigi nad läksid uuendustega kaasa. Aga maja võeti neilt ära ja vanad saada, ehkki Siberisse sellest majast tehti siis kolhoosi kontor, külanõukogu, raamatukogupiimameierei, no absoluutselt kõik asutused olid seal puumajas selles kaljumajas ära. Ja siis, kui kolhoosid lõppesid jäise täiesti tühjaks ja siis pandi ta oksjonile ja nii ta sattuski meiega, aitäh ja meie tegime seal siis seto ateljee-galerii. Mis on siis selline seto kunstide koda, seal on siis saviruum, kus endine kaupluseruum on ja siis selline eluruumid, kus on siis vaheseinad maha võetud ja siis sellised kunstinäitused setokunstist, meil on siis ajaloolise seto kunstikogu ja mehel on siis mõned õpilased, kes setokunstnikeks on saanud ja kelle pildid seal ka üleval on. Ja siis on kogutud sellist seto kunsti käsitööd ja siis sellesse saviruumis on siis avatud meie näitusmüük, kus on siis Meie ja meie perekonna käsitöö tooted ja siis mõnede küla inimeste veel tooted müügis. Inimesed käivad rohkem ikkagi seda näitust vaatamas-kuulamas, setomaast, loengut või tutvustust ja siis vaatamas, mis me seal teeme, et see selles mõttes ta ei ole rõhutud nagu iga hinna eest müüa. Mida teie teete? Mina teen pakku, trüki setomaal ilma käsitööta ei saa, nagu ma läksin, seto käsitöö koolitusele, toimus just Obinitsas koha peal, Viljandist oli siis õppejõud ja kohapealsed setu meistrid. Õppisin kangakudumist, kirivöökudumist, kõlav kudumist, nipli, spitsi, igast asju ja nüüd ma läksin siis jätkukoolitusele aga siis muuhulgas ma lisaks veel tahtsin hakata tegelema just selle ajaloolise Setumaal olnud pakutrükiga, see on siis puuklotside graveeritakse mustrid või pildid ja siis tekstiilile trükitakse, Indias tehakse seda senimaani veel, et Patika peale tehakse veel seda pakutrüki ka Süürias juba tehti, Egiptuses tehti setomaal, tehti ka setomaal, telliti spetsiali meistrite käest pühase linikutele trükitaks peale mingisugusedki mustrid või siis setu meeste püksid gooti sinise valgega valmis punasega tehti uhke neerumuster peale ja põlled letid olid ka trükitud. Kuna Evar puut graveerib hästi, kuidas õlgi klaveripatsist ma nurusin ta kaasa endaga sinna pakku trükikoolitusele ja siis see on meil selline nagu tõeline ühist. Tema siis lõikab igasuguseid mustreid välja, mõned, mis ta ise on leidnud, mõned, mis ma siis pastakaga sodin kuhugi laua nurga peale. Igasuguseid laste tegelasi, setu ajaloolisi mustreid, lille mustrid, igasugused rätikuid, Põldi kaunistada ja siis ma trükin nendega kõikvõimalikke tekstiile ja muuhulgas siis läks asi nii kaugele, et kui mul luulekogu valmis sai, see, mida ma bussis kirjutasin, siis ma tellisin ta ainult hallidega ka. Ja siis pakutrükis Evar siis graveerida minu nime ja pealkirja, nendest veel paar varianti ja siis ma nende klotsidega trükkisingi kõik 300 raamatut täiesti erinevad nende puugra müüridega ja värvidega ja nii et kõigil raamatutel natuke isemoodi, nagu ma ei saa kahte ühesugust asja teha, et isegi kui ma teen paaris padjapüürid, sellised ilusad roosidega ja sellised romantilised padjapüürid, siis mingisugusegi väikese vimka, et üksteisest kuigivõrd esineb, ma lihtsalt pean tegema Setumaa värk, et nii loominguline peab olema, et ükski, see asi ei tohi teisega päris ühtemoodi olla, et see on mulle väga meeldib, õmblustööd ka teete mitte nii palju, aga nüüd ma hakkan jälle rahvariideid kursusel õmblema. Tuletan jällegi helde toda, mida ma lapsena tegin ja tahtsin juba kooliajal õmmelda, tõsi küll, tookord ma tahtsin õmmelda nagu esiteks sellepärast, et ilusad asjad saidi mulle kangad meeldisid ja ma kogu aeg nägin, kuidas mu kodus vanaema ja tädid õmblesid. Aga teiseks tolle pärast vahel mingi taluda. Töö oli õudselt raske, kes oli väga mõnus, kui pääses õmblusmasina taha. Te tahtsitegi õmblejaks saada ei kavatsenudki ülikooli minna. Ei kavatsenud et see oli jällegi niisugune jah, et tahtsingi õmblejaks saada smiliust, külarätsep, vana memmeke suri ära ka, nii et mul oleks koht ka vaba olnud. Noh, selles mõttes seal ümbruskonnas, kes oleks teinud, aga sõbranna nagu ütles, et et kuule, et ma tahan sinna sisseastumisele minna, aga ma ei taha üksinda võõrasse minna, tule nagu saga. Et kõigepealt vinnas mu sinna ettevalmistuskursusele, mõtlesin, et no väga tore saab Tartus käia niimoodi vahepeal ja et umbes niimoodi ja, ja siis käisime seal ettevalmistuskursust veel ja siis natuke igav seal oli, sest meil koolis ikka enam-vähem oli kõik ära vahetatud, aga noh, olgu peale ja siis pärast Läksin eksamitele ka kaasa ja imelikul kombel sain sisse ka ajakirjandusse. Ja nii see nagu läks. Persona saatekülaline on kirjanik Kauksi Ülle. Üks kuulaja kirjutab te õppisite Tartu Ülikoolis, töötasite Fenno-Ugria Tartu keskuses Tartus, lõite perekonna Teil sündis Tartus neli last. Ja siis ühel päeval otsustasite minna elama Obinitsa külla. Miks küll, küsitakse teie käest? No tegelikult ma kavatsesin tagasi minna saarlasest oma sünnitallu, aga tookord ei olnud võimalik kirjanikuna ega minu isegi ilmselt mitte ajakirjanikuna ei oleks ma suutnud teenida noh, nii et ma oleks saanud seda oma kodutalu siis üles lüüa, et siis ma ei oleks siis saanud tollel ajastul seal elada. Ja ma kogu aeg muudkui ootasin momenti ja püüdsin kirjutada aina paremini, et saada lõpuks järje peale, et teha oma tööd paremini, mida ma oskan. Et ma saaksin järje peale, et ma saaks oma kodutalu korda teha ja siis paraku sellist momenti nagu ma ei jõudnudki ära oodata. Aga siis juhtus hoopis niimoodi, et sain siis oma praeguse abikaasaga tuttavaks ja läksime tema sünnikülla, sest tema tahtis kindlasti oma sünnikülla ja ja minul lihtsalt, et maale ja, ja teiseks ka sellepärast, et sinna minu kodutallu juba siis seal oli kümneaastane, teatas minu vanem tarmaali, et ta hakkab seal elama ja ta jäi endale kindlaks ja siis ta päriski üle Emajõe üle minu siis oma selle maatüki seal ja ta siis elabki seal ja minu lapselaps käitkinud Rõuges koolis järgmine lapse Ladke biitinas lasteaias ja varsti läheb ka kolmas pojuke sinna lasteaeda ja nii et mu pere on jällegi seal tagasi, talu on jällegi nüüd täidetud. Kui saatus nii ei lasknud mind sinna, siis siis ma lähen ikkagi maal ja mul on ikkagi kogukond ja ma olen täiesti rahul, mul on väga huvitav, kuidas kogukond teid vastu võttis? Igat moodi, eks ikka natuke peab ennast tõestama ka. Praegu ma tunnen küll, et ma olen seal liige eks vahet Sapsaki ja vahepeal saab nagu kiita, aga, aga põhimõtteliselt noh, ma olen ikkagi seal ja ma olen olemas. Mis alguses kõige raskem oli. No ma arvan, et see, et, et minu viies laps, tütar leelo, et ta on nagu keeruline laps, kui on neli last kuidagi suureks kasvatatud niimoodi noh, et täiesti tavalised ja rõõmsad ja hakkajad lapsed, kellega nagu probleeme ei ole ja siis on keegi, kes on keeruline laps. Et ma arvan, et see võttis küll nagu ikkagi aastateks mingis energia ära, et see oli nagu kõige raskem. Milline teie esialgne elamine oli? Eks ikka nagu vanad maaelamised, et natuke tuli pragudest külma ja talvel oli 14 kraadi ja vets oli väljas ja aga nüüd on juba teisiti, et nüüd meil on oma talu ja saviga on tehtud kõik seinad ära ja seinamaalingutega on kõik kaunistatud ja ja vannituba on sisseehitatud ja kõrvalhooneid on juba üles tõstetud ja väga ilus on, et seal on muidugi veel väga palju teha, aga meil ja meil on valge ja meil on võimalik tööd teha ja ja lastel on oma nurgad ja kui suur on teie raamatukogu raamatukoguga On nagu on, raamaturiiulid on nüüd paigas, sellega ma veel tegelen, et raamatukogu täiesti niimoodi kastidest saaks korda ja on siis neid, mis ma ise olen välja andnud ja mis mulle on kingitud ja mida ma olen vahetanud ja tegelikult sellist perioodi, et kui ma oleks jaksanud väga raamatuid osta, mul elus ei ole olnud. Noh, abikaasal on elu jooksul kogunenud just kunstiraamatuid ja need on väga ilusad ja neid ma siis tõesti, kui väikeste lastega kodus olin. Et siis neid ma väga palju vaatasin ja tundsin nendest tõelist rõõmu. Kui suur on teie laste huvi raamatute vastu? Mõlemal on oma raamaturiiul ja mu ema loeb neile kogu aeg neid ette ja nendest on kaklus, kui mingi raamatuna kummalase saab, et neil on nii raske seletada, et mõned asjad on meil nelja peale. Üks kuulaja küsib, kas Obinitsas on lapsi kergem kasvatada kui Tartus. On ikka selles mõttes, et kui näiteks Tartus ma elasin seal Aleksandri tänaval, kus oli aida ja Aleksandri tänava rist seal noh, autod sõitsid ja hoov oli niimoodi porine ja seal kakeldija naabrimees lasi oma naise maha ja lapsed elasid pärast kuuris. No millest ma olen ka ühes raamatus kirjutanud, et ma ei saanud seal, ma pidin kardinat ees hoidma, ma ei saanud lapsi sinna õue lasta üksinda, ma pidin nendega kuhugi sealt kaugemale jalutama üldse nad õues saaksid olla ja ja nii, et noh, ei, ei olnud üldse lihtne ja lõpuks ma mõtlesin, et noh, et nad käiksid ringis, ei tahtnud nad seal ringides ka käia mujal, kui siis regilaulu ansambli seller käsid, aga muidu nad ei hoolinud neis ringidest ka, et praegu on ikkagi niimoodi, et ma teen ukse lahti, nad lähevad, muru peal, olen ja nad mängivad ja aknast heidan pilgu, et mis nad teevad, et on ikka hoopis teistmoodi ja lasknud ja ta on väga ligi ja lasteaeda, ainult oodatakse lapsi. Lapse lasteaias nii vähe taheti lasta jääda kinni panna, siis poissi vaevalt aastane, kui küsiti, et kunagi lõpuks ta lasteaeda toote, kas Tartus või Tallinnas. Keegi saab sellist asja ette kujutada, et küsitakse, kuna tema lapse lõpuks meile tooted. Et ma ikka pidasin kaks pool aastat vastu, enne kui üle andsin. Tristi hakkas imelik, et teistel oleks laste kinni, kuidas teda enda juures. Üks kuule küsib, et kuidas Setumaa lastes äratatakse huvi esivanemate kultuuri ja traditsioonide vastu. Ainult armastusega, kui inimene ise seda armastab ja seda räägib ja niimoodi väärtustab ja ja õpetab, ja noh, ikka niimoodi koolides õpetatakse, aabitsa saime tehtud, mitu aastat tegime siis, kui vanem poeg oli väike, sai tehtud võru aabitsat ja noh, ma olin seal rohkem sellise nõustaja moodi, et kuna ma olin ühte aabitsat teinud ja mul ikkagi oli väike poiss, minu lapsed ikka ka enam-vähem, saavad sellegi sellega hakkama, et siis oli nagu sellepärast olin mina seal. Aga aabitsa kirjutasid ikkagi päris setu inimesed, et kooliõpetaja ja käsitöömeister Terje Lillmaa, kes on ikka tõesti pedagoogina töötanud ja väga hea keeletundega, tema oli üks autor ja siis Aare õrn ja Evar siis tegid seda meeste poolt niimoodi meeste tööd ja sõnavara ja, ja me ikkagi väga püüdsime mõelda, milline ta peaks olema ja mida me tahame sinna panna ja see oli väga keeruline küsimus ikkagi aabitsat teha, kui kunagi ei ole rahva aabitsat olnud. Me tahtsime sinna muudkui kõike ja kõike panna ja ikkagi valmis saime ja inimestele põhimõtteliselt see aabits meeldib. Ja seegi on ju väga tore, et lapsed saavad teie kirjutatud näidendites kaasa lüüa. Teie kuulsas näidendis tarka mängisid teie lapsed ja teie ise ka. Näitlemisega on küll niimoodi, et ma kirjutan neid näidendeid ja tarkas mängisin jah, ja minu, sinu ja meie lapsed mängisid seal ka kaasa. Pekos mängib ka mul noh, tütar ja poeg olid ka see aasta ja ja ka meil on siis Obinitsas ka naisseltsi ring, kes oli seal juba olemas enne mind ja kellega siis lihavõttepühade ajal kevadel lavastatakse näidend? Ma olen ka kuskil nüüd kaheksa näidendit kirjutanud, sellist sinna kevadeks. Ja viimane kord oli meil siis selline näidend nagu kolm hinnatakse kummist. Ja see näidend oli siis tehti Ühest vanast setu muinasjutust, Rebane hanekarjas. Ja mina mängisin seal siis karu, nalja oli kui palju, et ma mängisin selle karu ikka ära, aga ma eelistan ise väga väikesi rolle, et kus ma tõesti ükskord tulen lavale, sest mul läheb nii närv sisse, kuna ma jälle peab tulema juba lapsepõlvest, ma läksin vahepeal vale ajal lavale ja siis mäletan, et rebasena käisin lihtsalt tiiru ümber lavas, ma sain aru, et ma sain liiga vara. Et selles mõttes, sest nagu näidelda ma tegelikult ei taha, aga noh, mida seal nii vähe, et vahel mõni karu tuleb mul ikka ära teha. No kui te olete ise näitemängu kirjutanud, siis teksti õppimisega teil probleeme pole. Tekst on peas. No ei ole, kui ma pean täpselt tollel kohaldada ütlema mina ei oska peast isegi oma luuletusi lugeda, ma mõtlen uue välja, aga peast ei oska. Kirjanik Astrid Lindgren on ühes intervjuus öelnud. Kui ma sain valmis raamatu Vahtramäe Emilist, siis puhkasin ma nutma, sest teadsin, et ma ei kohtu temaga enam kunagi. Ma olin temasse nii kiindunud. Kas see tunne on teile tuttav, küsib üks kuulaja. No eks need tegelased hakkavad elama küll, et kui romaani kirjutada ja sinna sisse minna või eriti näidendit kirjutada, siis on kuidagi niimoodi, et hakkad midagi tema ja need tegelased, kes on valmis mõeldud, et millised nad on, nad hakkavad ise ütlema neid oma lauseid, et siis läheb selline nagu automaatika tööle, et nad hakkavad ise nagu rääkima. Ja, ja siis mõnikord nad räägivad veel siis edasi, kui teos on tegelikult läbi, et selles mõttes on küll jah. Paljud kirjanikud on keeldunud oma teoste ekraniseerimisest, kartes, et film tuleb nõrgem. Teie nõustusite kohe tarka Ekrealiseerimisega. No halvasti, tegin kahest, ei, tähendab et nüüd ma järgmine kord olen lihtsalt targem, et ma proovin ikkagi saada sellist lepingut, et ma saan rohkem veel ise asja juures olla, et praegu ma lihtsalt usalduse käigust nagu loovutasin oma teksti ja kuna mu lapsed olid väga väikesed poiss oli tõesti paarikuune, siis ma ei saanud lihtsalt selle loomisest piisavalt osa võtta. No materjali filmi tegemiseks leiaks teie teostest küll. Osad inimesed on öelnud ka osad kirjanikud just et noh, et mille pärast seda paati või pühakut ei ole filmiks tehtud, et noh, et seal annaks väga head filmid, teevad lausa pildid jooksevad ja kõik ja aga keegi ei ole eriti pöördunud ja ma neid filmiinimesi ei leia üles ka sealt ja kõik tahavad ju nalja teha iga hinna eest ja et ma nagu sellepärast nalja teha, nalja teha, ma küll ei tea, et keegi tuleb siukse jutuga tee mulle võideldud, kus nalja saab siis ma nagu noh, ühesõnaga Ta on, räägin veel natuke edasi, et kas, kas sinna saab midagi muud ka panna seda nalja, et noh et selles mõttes nagu tahaks küll ajaloolisi filme ja teoseid ja romaane ja kõike veel teha, aga ma ei tea, kui palju ma jõuan. Te olete saanud väga palju kõikvõimalikke auhindu. 2008. aastal valiti teid aasta naiseks, nii et selles osas olete väga rikas. Aga ega loometöö rahalises mõttes ju rikkus majja ei too. Mul ei lähegi seda eriti vaja. Elektrimaks on niiviisi, et noh, mul on ju abikaasaga me ikka nagu kahekesi, vabakutselised, et vahel teeb üx midagi, vahel teeb teine midagi. Suvel teen Kiidjas ja talvel käsitööd, raamatuid, vahepeal teen näidendeid, vahel luuletusi, vahel midagi, novellilaadsed vahepeal ajakirjandust, et kuna ma seitset ametit peal, mida ma tõesti vahel ta on, siis see on nagu Seitsmeväljasüsteem kuus välja seni puhkavad, kui seitsmest töötab. Ja siis need kuus välja jälle saavad puhata ja siis on jälle mingi teine väli, kus mingi ehk on valminud ja niimoodi ma end ära majandangi. Kas teie elus on olnud ka selliseid momente, kui hommikul ärgates ei tea, mida lauale panna? Siis küll oli koma nelja lapsega Tartus, olin siis, kuis kõige raskemad ajad olid ja Eesti vabariik hakkas kima ja siis oli küll vahepeal, et, et päris mure, aga, aga alati jumala andis midagi, et ükskord tuli mingi paljulapselistele peredele saksa back, kus oli kolm liitrit toiduõli, issand, mõtlesin kohe kaissu selle toiduõli sealt. Et ma sain kohe makaroni praadida ja. Ülle, te olete töötanud ka raadios, tulite Võru raadio peatoimetaja ja tegevdirektor. See oli siis sel ajal, kui te veel Tartus elasite. Milline aegse teie jaoks oli? Et väga raske aeg, rohkem ma enam direktoriks ei taha, kriisiaeg oli, iga päev, arutati maavalitsuses, et kas täna veel üldse kütta saab, et kas kütet Ta on või Venemaa enam ei anna kütet, paneelmajad külmuvad kõik lõhki. Parajasti suurerastamine, inimesed olid vihased nagu herilased, helistasid iga päev, et mingi osakonna juhataja erastas jälle mingi tööpingi või traktori või bussi või niimoodi ja nii edasi ja nii edasi. Ja selline väga ärev aeg oli ja siis vahepeal oli ka niimoodi, et noh, et ei olegi raadio töötajatele palka kuskilt maksta, tuli teha linna peal tiiru ja proovida siis nende ettevõtjatega, et kas keegi tahab reklaami osta ja rääkida, et kuidagi selle aasta täis saada, mingeid lepinguid sõlmida ja projekte teha ja ja siis sai tehtud küll ja, ja ära Maialdasin selle raadio ja töötas mul kordagi palgata jäänud ja paljude siis seda võru asja saite ajada. Jah, see on küll, tähendab et lõpuks oli raadio täiesti võrukeelne, mul oli seal Võru lastesaade, mul oli seal setu saade, mul olid seal veel noortesaated, need olid ka võru keeles, majandussaade oli ka võru keeles, nii et enamus saate pärast, mul oli tegelikult võrukeelne. Nüüd kuma Obinitsas elan, olen ma rohkem olnud seal seto kultuuri sees, et ma ei ole saanud väga jõuliselt osaleda selles niinimetatud Võru liikumises ja natuke ma olen jäänud sinna kahe vahele ka, et, et ühelt poolt võrulased ütlevad, et enam mingi võrukirjanikuna ma setomaale setod ütlevad mõned, et sa oled mingi võrulane. Et selles mõttes ristisõda kestaks nagu tänapäeval, no mis mõttega, et kõik võivad endaks jääda, aga kõik võivad ka koostööd teha. Ega siis ta koostöö tegemine ei tähenda alati, et sa peadki tolleks samaks muutuma või kuidagi. Üks kuulaja tahab teada, et miks see ainult võru keeles kirjutajate, miks te eesti keeles ei kirjuta? Eesti keeles kirjutatakse piisavalt kirjandust, et ma natukene olen läinud nüüd kompromissile ja mõned ajakirjanduslood eesti keeles teinud. Siin on teile selline küsimus. Teie abikaasa Evar Riitsaar oli Setumaa ülemsootska. Milliseid kohustusi tema ülem Sootskaks valimine teile juurde täis? See on siis selline esindusisik viimase ajani sellega ei kaasnenud mitte mingit palka ega toetust, see oli siis täiesti niimoodi, et inimene ise toimetas, et mida ta jaksas ja mida ta jõudis. Noh, meile oli see päris raske koormus, sest me mõlemad olime vabakutselised. Aga Setumaa vastu siis huvi kõvasti tõusis. Me tegime ise väga palju just neid kunstinäitusi ja teatrit ja kõike. Ja päris paljud välismaa ajakirjanikud igasuguste lehtede juurest ja küll jaapanlasi ja prantslasi ja meil tuli selle majakesest siis vastu võtta ja öömajale jätta ja toitlustada, kus meil tõesti vesi käis, solgipange ikka ja vets oli õues ja 14 kraadi oli ja, ja noh, ühesõnaga, et algul, kui me niimoodi sinna asusime, et emal oli just sootska need neli esimest aastat. Et selles mõttes oli Mul lihtsalt nagu kahe väikese lapsega lapsed kaenlasse, seda kõike nagu toimetada, aga ma sain aru, et see on mu kohus ja ma ei tohi oma mehele häbi teha tegema oma parima, nii et siis vestlemise osa ja pillimängimine ja tore olemine, et see langes rohkem nagu abikaasa õlule ja kuidas tema abikaasat iseloomustate. No väga loominguline ja väga andekas inimene on, et ta on tõesti väga mitmekülgne nagu setomaal öeldakse, et osta ei tohi nagu midagi, et mees peab kõik suutma ise ära teha. No ja tema kindlasti on selline mees, et ta on muidu õppinud siis kunstiõpetajaks, aga ta on õppinud seinamaalingute tegemist, marmoreeringu tegemist lossides ja Tallinna kõrtsides on paljudes tema seinamaalinguid setud teemalisi koone on valmistanud seeria, sistan hõbesõlgi, teinud mitukümmend tükki suurt sõlge väga ilusate graveeringutega. Et õppis hõbesepa eriala lisaks siis Setumaal, sest hõbeseppa lihtsalt ei olnud siis praegu on ta mitusada puugrabüürid teinud pakutrüki jaoks. Ta mängib näidendites kogu aeg, et minu näidendites palju peaosasid just ja ja siis ta käib muusikakoolis, õppis nüüd veel kitarri mängima ja laulab kahes meeskooris, noh, kodutööd nagunii, nii et ta on tõesti väga andekas inimene. Mees nagu orkester absoluutselt oma isaga kohtusite alles esimest korda 10 aastat tagasi ja kuidas siis nii juhtus? No mina ka seda ei tea, kuidas see täpselt juhtus, ma olin ju siis nii väikene, mulle nagu öeldi küll, kes mu isa on, aga aga tollel ajal noh, praegu on olukord niivõrd muutunud, et praegu ma iga päev kuulen, et küll raadiost küll tuttavate käest, et mees on lapse ära varastanud ja ei anna tagasi nagu Mehhiko seebiseriaalis, et noh, vanasti oli niimoodi, et, et naised, et sünnitasid neid lapsi rohkem ja ja mehel nagu ühes peres ei tulnud asi välja, otsis kohe teise jõue lapsed, ei hakatud esimeste varastama kuskilt. Et aga noh, tänapäeval neid leida, kes väga kedagi sünnitada tahaks, vist on vähem või neil ka juba sääne mehhiko siin, et aga tol ajal siis ei käidud nagunii väga läbi, et kui oli uus perekond, siis oli perekond, et siis nagu sellist sigrimigri ei olnud eriti või kuidagi ja ja isa abiellus ka järgmist, sest ega et ühega ja siis teisega. Ja ma ei osanudki tahta, et peaks kuidagi tuttava lähevad et nagu vaatasin, et on nagu on ja et mis ma ikka lapsena teadsin ja siis kui ma juba olin ülikoolis ja seal nagu noor kirjanik, siis hakkasid soome sõbrad rääkima, kuidas sa ei tea, kust sa, isal mine otsida üles, meil käivad kõik oma isaga läbi ja sina ei tohi ikka nii teha oma isast välja. Ei tee ja mõtlesin, no kuule noh, et kuidas ma lähen või kust ma ta üles leian või noh, et no ja siis saatsin isegi mingi sõna, et ma tahaks temaga tuttavaks saada, aga siis ta nagu peale ei olevat midagi öelnud mu ühistele tuttavatele tegin siis järeldus, et ju ta siis ei taha ja nii ta nii seal, eks nagu. Aga siis 10 aastat tagasi oli üks küla kokkutulek ja siis mu vanem tütar vaatas, ütles, et see vist ongi meie vanaisa, mõtlesin, on jah nagu pildi järgi ikka, teadsin õieti ma teadsin vanaisa, kes mulle šokolaadi ostis, nii et lihtsalt isa muutus selleks ajaks selliseks, nagu oli vanaisa olnud, täpselt. On küll ja siis ta läks lihtsalt tema juurde ja, ja siis ütles, et tere, et sa peaks mu vanaisa olema. Ja siis 200 inimest vaatas ja ja siis tütalised, tule vaata, siin on mul ema jah, siis väikseid lapsi veel ei olnud. No ja siis tutvusime ja saime jutu peale ja pärast siis läks veel mõned aastad ja siis me käisime tal külas ja väga tore inimene on, et kahju, et elu läks niimoodi, et alles nüüd oleme tuttavaks saanud. Abikaasa ütleb, et ma olen väga tema moodi ja ja nüüd ma siis sain ka oma onu tega veel tuttavaks. Ma tundsin tõesti, et kummale isa pereliikmetega tahaks, sain, et et ma olen saanud palju rikkamaks inimeseks vaimses mõttes. Ma tean, millised mu sugulased on ja, ja ma tean, mis inimesed nad on ja ma tean, et mis minu lasteaias on nendest ja minu jaoks oli väga suur üllatused. Me saime üksteise naljadest aru, vahel öeldakse, et mul on selline huumor, et inimene ei saa aru, et kas ma teen nalja või solvunud. Aga täpselt minu isapoolne suguvõsad, nemad saavad täiesti minu naljadest aru, teevad ise ka samasugust nalja, aga me ei ole ju koht tulnud ja me ei ole noh, tuttavadki ja nad ei ole mind kunagi kasvatanud. Kas see on siis tõesti geneetiline, ma ei tea. Kas isa teadis, et teil on kuus last ja Ta ütles, et ta on kõiki mu raamatuid lugenud, et ta oli ajakirjanduse kaudu eluga tõesti kursis. Kelleltki oma punased juuksed olete pärinud? Isapoolselt vanaemalt, tema oli olnud punaste juustega ja väga vaene tüdruk ja siis rikas aidamees oli ta suguvõsa meelehärmiks ära kosinud, see külajutt. Ma ei tea seda, aga aga ma mäletan küll oma seda isapoolsed vanaemaga, aga taliga muidu väga ilus, tal olid sellised kuidagi peened näojooned ja punased juuksed, punased patsid olid siis niimoodi, et et võttis rätiku peast ära ja siis olid punased patsid, et ma mäletan teda küll. Teid on kasvatanud emapoolne vanaema Jah, ma olin hästi väikene, kui ma hakkasin rääkima, et vanaema luba mulle, mina ei sule, tema õpetas mulle toda laulu, et vanaema helde lahti oli kallis, minule oligi täpselt helde ja lahke. Ja tõesti niiviisi hoidis mind ja mul jäi murdeiga täiesti vahele, sest mul ei olnud vanaema ka millegi üle vaielda. Mina ütlesin, et ma lähen peole vanemasse minemine, latsekene kes küsis, kuna sa tuled, mõtlesin, et hinne Hummukute jõuana tule nuhummukusi. Et nagu mingit sihukest, nagu, et osad pandi luku taha. Et äkki joovad midagi või lähvad kuhugi poistega või noh, minul ei olnud mingit sihukest, vanaema ei arvanud korraski, et ma midagi sellist võiks teha ja mul ei tulnud ka endal pähe ta midagi sellist võiks tehad tajus vahel ütles, et pane ikka sall ka jäära palja seljaga käia, mingeid selliseid asju ta vahel ütles. Ja minu lapsed ka, nonii, armastasid teda. No ta nägi kõik minu lapsed ära. Hoidis veel neid väiksemaid ka süles ikka. Ma tänan teid selle pika jutuajamise eest, palun öelge üks number ühest seitsmeni ma kasutasin ju saates ka kuulajate küsimusi, nii et üks kuule saab oma küsimuse eest väikese auhinna, ma arvan, seitse. Persona saate külaline oli kirjanik Kauksi Ülle. Persona saate auhinna saab Enel Perling. Kes küsis Kauksi Üllelt, kas Obinitsas on lapsi kergem kasvatada kui Tartus. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.