Mis hollandlastele viga tantsida kas või üksinda ja keset ööd detsembris polnud neil seal lumest veel jälgegi. Rahvas istus amsterdami tänavakohvikutes linna kauneima üleni jõulutuledes väljakul, uisutati kunstjääl. Kanalitel liugleb lõbusõidulaevu. Tantsivad Amsterdamist viib rong sind pisut enam kui tunniga läbi leideni ja haagi Velfti, mis on üks ütlemata uhke ja stiilne linn oma kanalite, sinivalge keraamika ja pika ajalooga, millesse mahub hulk värvikaid isiksusi, nende seas Oranje Willem, see kõige kuulsam järida kunstnike eesotsas Johannes Mary, selle kõige tuntum, aga ilusat pühapäeva, siis jälle kord vikerraadio, Helgi Erilaid ja mis muud, kui. Kadelphtneid tantsivad kusagil iseeneses, rõõmsalt ja muretult toredate värviliste fassaadidega majade blokid sirgete kanalite vahel, mille ületamiseks on kitsad tõlgete käsipuudega kaarsillad. Kaks kiriku torni vana kiriku ehk Aude kerki 75 meetri kõrgune torn koos kooniliste kivi kiivritega ehitud madalamate nurgatornidega on kergelt viltune, vahest mitte nii viltu nagu piisada. Ma olen, kuid üllatab siiski kõrgetega kaarakendega tohutut tellistest kirikuhoonet hakati ehitama 1246 ja ehitati oma 300 aastat. Nii et põhjapoolne ristlööv kuulub juba hilisgootika aega. Kuid see lööve jäi Kuueteistkümnendal Viljandil lõpetamata. Sõltusse torni puutub, siis selles süüdistatakse 1654. aastal toimunud Delfti püssirohulaoplahvatust. Millest me veel kuuleme? Vana kiriku juurest väike jalutuskäik mööda kanali serva jale Delftis keskväljakul, kunagisel turuväljakul kroote Marktil. Selle pikliku platsi ühes otsas seisab põnev raekoja hoone, teises uus kirik, Nive Kärk koos oma tohutu 109 meetri kõrguse gooti torniga torn tõusis taevasse poole 1396 kuni 1496 ja on kõrguselt teine kirikutorn kogu madal sõnades. Kõrgem on vaid Utrechti katedraali torn 112 meetrit 36. Uue kiriku tornikella toovad kuuldavale kellamängu, mida on hakatud kellamängudest tradivaariuseks kutsuma. Osa kõrgete gooti akende kätega ehitatud torni lääneküljest on süsimust. Selles süüdistatakse siin valitsevaid edelatuul, mis toovad endaga kaasa murenenud vend meri liivakivitolmu tonni punakatest tellistest nelinurksele põhiosale toetub sale kaheksanurkne tipuosa, mis lõpeb kaheksanurkse koonilise kiivriga. Keset Delfi ajaloolis südant grote Markti seisab kõrgel aluselt tume maani ulatuvas voldilise skeebis mehe kuju. 1583. aastal Delftis sündinud Hugo Krootios ehk Hugo de groot pääsurr raamat. 11 aastasena läks Hugo Delfti lähedal asuvasse leideni linna õigusteadust õppima ning 15. Ena sai doktorikraadi online'is Prantsusmaal. Põhjus oli pärit vanast aristokraatlikus Burgundia Hollandi suguvõsast, tema isa oli Delfti. Linnapeapojast sai aga filosoof, näitekirjanik, luuletaja ja õigusteadlane, kes nagu kirjutatud Tani oma teostega aluse rahvusvahelisele õigusele. Seitsmeteistkümnenda sajandi alguses Madalmaades arenenud usuliste vastuolude ajal toetas Hugo Krootsus ketserlikuks kuulutatud usuvoolu ja vangistati eluks reaks löövestayni kindlusse. Tema naine Maria aitas tal sealt Pariisi põgeneda. Rootsis on kirjutanud ligi 80 õigusteadusealast raamatut. Hiljem elas ta mõnda aega Rootsis, 1645. aastal, sattus aga tagasiteel laevaõnnetusse, jäi raskelt haigeks ja suri. Hugo kraatias on maetud siiasamasse Delfti uude kirikusse ja seisab niisiis tumedasse kiievi raiutuna linna peaväljakul. Ja uue kiriku vastas teisel pool kunagist suurt turuväljakut, mark seisab Delfti raekoda. Esimene keskajal ehitatud raehoone põles 1618. aastal maha ning ehitusmeister Henrik T-särk sai ülesandeks uue hoone plaanid teha ja see valmis ehitada. Raekoda tõusis kahe aastaga uhkelt stiilne nelinurkne toredalt sümmeetriline hoone, kaks kõrget korrust, suured nelinurksete akende read. Vot need on horisontaalselt poolitatud. Alumiste poolte haavatud luugid on rõõmsalt punaseks värvitud, mis muudab hallivõitu kivihoone otsemaid pilkupüüdvat värviliseks. Fassaadi keskel toetub ukseava kohal teenduv ümarkaar kahele sambale. Ukse kohal seisab valge palus traadi taga pidulik rõdu. Sealt peab linna ja tõenäoliselt oma tähtsaid kõnesid, kuid kõige uhkema osa kogu raekojast moodustab alustraadiga piiratud katus. Ukse kohal kõrgub pooli Marviil keskel Punase Lõvi krooniga vapp ning kuldtähtedes kiri hollandi ja vägevalt kaunistatud katusel on mustvalge õrna vendiga ärkliaknaid, ümberringi tornikesi ja igas nurgas kõrgem nelinurkne torn, sepiskaunistus, Etipus. Kogu katuseala taandub astmeliselt sissepoole ning hoone keskelt tõuseb vägev nelinurk. Heledates kividest kellad, oran kiivrikülgedel suured kellade numbrilauad, tornikellad ise kõrgete kaarakende taga. Raehoone fassaadi ehivad kuldsed kaunistused, vapid, tornikesed ja kujud. Kuid maja ise näib massiivse ja monumente reaalsena ning seisab kindlalt piklikku kroote Markti ühes otsas. Teiselt poolt tasakaalustab Delfti linnasüdameväljakut siis uus kirik. Ah jaa, raekoja tagaküljel on kõrge kivine, vaid mõne kitsa aknaga torn, et teen ja siin olnud kunagi vangla. Keskaegsed piinamisriistad on tänaseni alles. Avastusretk Delftis on ütlemata mõnus iga nurga taga ja iga kanali ääres võid leida veel põnevamaid hooneid ja veel uhkemaid vaateid. Vanalinna tänaval varjulise kanali ääres seisab kauneid tumedafassaadiga maja. See võis olla veel päris hele, kui ande huviter selle fassaadikivi raiduritest meistritel välja laskis nikerdada. See oli siis umbes aastal 1500 kivililledest looklevatest, kivilintidest, sammastest ja inglitest piiratud. Ovaalse alusel seisab suur kuldne ja säravalt värviline kahepäise kotkaga vapp. Selle all on pikas reas hollandi aadlike vapid ikka kuld, punane, sinine, tagajalgadele tõusnud lõvid ja kotkad. Et selles majas peatus 1540. aastal Eestis käinud Habsburgide soost kuningas viies jaan teada seegi, et alates aastast 1645 tegutseb selles uhkes majas Nelfti vee ame. Väga tähtis asutus, mis tegeleb tammide, kanalite, pumbajaamade ja vesiveskitega nagu kogu madalal maal Hollandis, nii on ka delfis vesi väga tähtis ja teinekord ka ohtlik loodusjõud. Lõpmata uhked ja värvilised on Delfti pikad, kõvasti üksteise külge kinni kasvanud majade blokid ikka heledad aknaraamid käivad katuste esiviilud, eriti vanalinnas, erikujulised, sageli sakilised ja toredasti kaunistatud sillad üle kanalite. Neid olevat Delftis lausa 60 või enamgi. Kunagi oli linnamüüride ääres seisnud 15 tuuleveskit, need on neist järel vaid üks ilusa nimega roos kõrge ümmargune nelja kõrge tiivaga tuuleveski ehitati 1679. Järel on ka vaid üksainus linnavärav oos portidavärav teadaolevalt umbes aastast 1402 vägevalt kõrget väravatorni ja neid ühendava linnamüüri alt see kitsavõitu kivise võlviga värav läbi lähedki veel pisut linna müüri ja juba anganal silla selle kohal moodustab maaliline punase katuse ja sakiliste katuseviiludega väravavahimaja, mille alla jääb madalakaare ja kiviste võlvidega veevärav. Tundub, et keska Nedelft oli hästi valvatud ning seda püüti kutsumata külaliste eest kaitsta. Kunagi laiunud praegused Elfti aladel suur turbaraba on arvatud, et 11. sajandi algupoolel kaevati siia kanaleid paike elamisväärseks muuta ühe kanali nimeks saanutel tollane Hollandi krahv, ehitanud siia oma lossi ja ümber selle, hakanud vähehaaval asula tekkima. 1246. aastal andnud krahh Willem, teine tollal küll väga väikesele asulale juba mõned linnaõigused. Aeg läks, linn kasvas ja üks hollandi keele murrakuid lisanud nime Velf lõputee. Niisiis saame tänapäeval kõnelda delfi linnast. Linnaõigused olid noil aegadel väikese asula arengu jaoks eriti tähtsaks. Vähendasid oma linnavalitsust kohut, linna müüri ning kontrolli linnakaubanduse üle. Theftist kujunes aja jooksul aga päris märkimisväärne kaubakeskus. Juba 1389. aastal ehitati siia tõeline kaubasadam Velf Haven, mis kanalite abil teiste linnadega ühendatud oli. Kõige kuulsam kaup oli Delfi või teisel kohal seisis õlu. Siinses Oiza. Vala vesi joomiseks ei kõlvanud, kuid sobis suurepäraselt õlle pruulimiseks, sest väike kogus alkoholi muutis vee joodavaks õlle tervislikumaks. Vähemasti arvasid niimoodi Delfti elanikud umbes aastal 1600 olnud Delftis juba oma 200 õllekoda kuid enne leidsid linna ajaloos aset tähelepanuväärsed sündmused. Oli 1433, kui Hollandi lõunaosa valitsejaks sai rikas ja mõjuvõimas Burgundia hertsog Philip, hea, kelle võimu alla jäid ka praegune Belgia, Luksemburg ja Prantsusmaa kirdeosa. Seda piirkonda hakati kutsuma Madalmaadeks. Kui Burgundia hertsog Charles südi suri, abiellus tema tütar Marie aastal 1477. Tulevase keisri Maximilian Haagsburgiga ja Madalmaad jäid Haabsburgile valdusse. Keiser Kaarel viies ühendas Madalmaadega ka Hollandi põhjaosa ning tema pärandi jagamisel. Aastal 1556 sai Madalmaad endale Hispaania. Hispaania kuninga Carlos, viienda pojast prints Feliipest saime temade valitseja. Felipe oli veendunud katoliiklane, kes püüdis protestandid kõigist oma valdustest välja ajada. Halastamatu valitseja, kes leidis toetust omaenese kehtestatud inkvisitsiooni kohtult oma Hollandis elavate alamatega, mitte midagi ühist. Ta isegi keeldus hollandi keele õppimisest ega saanud seetõttu oma rahvaga kombel suhelda. Täie õppinud ka prantsuse keelt, mis oleks ta Hollandiaadlikega jutujärjele aidanud. Ega Felipe teisel, kes 30 aasta jooksul hollandlaste õigusi pesija makse suurendas, polnudki õieti vajama sealsete alamatega, suhelda tema resideeris kodumaal Hispaanias ning jättis Madalmaadele asemikuna valitsema oma ebaseaduslikku poolõe Parma Margareti, kuna seal polnud kuigivõrd jõudu Madalmaade põhjaosa Hollandi protestante ohjades hoida. Nii levis siin päris laialt protestant mõtliku Su vool, Calvinism, mis nõudis niinimetatud puhast kirikut ja ilmaliku asketismi, loobus orelist altarist usulistest, maalidest, ristidest, küünaldest ja lõbustustest. Sellist usku ei saanud katoliiklasest Hispaania asevalitseja ametit sallida ning Calvinist asuti igasugusel moel taga kiusama, mis omakorda tõi kaasa Calvinistide ülestõusud. Aastatel 1566 ning 67 haldas Parma Margaret massiliselt Calvinist ide hukkamisi. Calvinistide väljastamisel leidsid peagi tugeva liidri Nassau tillemburgi vürstisoost printsi Oranje Villemi. Velfti linn valis Oranje printsi usupõhimõtted, mis tähendas, et nii uus kui vana kirik tegid Läbi vastavad reformid linna kümmekond kloostrit ja konventi lakkasid tegutsemast. Mõned tehti lausa maatasa, mõnele leiti uued kasutusvõimalused. Väga paljud katoliiklased lahkusid linnast. Lanie printsi kutsuti ka vaikseks Villemiks. Ta nimelt osanud oma mõtteid täita. Tema andis protestantide liikumisele kindlad eesmärgid. Nendeks olid vabanemine Hispaania ülemvõimust ja usuline sallivus. 1576. aastal tuli Madalmaadesse Parma Margarete asemele uus asevalitseja Alba hertsog. Halastamatu mees käskis protestantide ülestõusu mahasurumiseks otsemaid 8000 inimest hukata. Sellised teod muutsid aga vastased veelgi. Sitkematakse vihasemateks Oranje prints, vaikne Villem kogusama mõttekaaslastega näed Prantsusmaal ja Saksamaal ning ründas hispaanlaste laevu, vabastades niimoodi rannikulinnad Hispaania võimalt. Prints tungis oma vägedega ka iseseisvuse ideede stiivustatuna üha kaugemale sisemaale ning jõudis võidukalt Brüsselisse kuid val tooni Flandria Jabrabanti katoliiklased ühinesid protestantide vastu. Oranje Willem ei tundnud end haagis kuigi kindlalt. Lähim kindlustatud linna lidel ja 1572. aastal tõi ta oma pere ja lähemad poolehoidjad Velfti aga ta kloostrisse, mis sai uue nime. Prinsenhoff. Printsi õukonna alles on tagasihoidlik gooti akende, terava katuseviilu ja madala teravatipulised kellatorniga. Hoone. Kloostri asutas siia rikas lesk Alid muusers umbkaudu aastal 1400. Temast sai esimene aptis ja ta koondas enda ümber teisigi rikkaid lesknaisi. Nii et klooster oli päris heal järjel. Balthasar Gérard oli läbi ja läbi katoliiklane, kes imetles südamest Itaalia ja Madalmaade kuningat säili Peteist kuningat, kes oli välja pannud 25000 kroonise tasu sellele, kes tapab Hollandi protestantide juhi kuningasõnade järgi kristluse nuhtluse ja inimrassi vaenlase Oranje Villemi. 20 ütlesin aastane õigusteaduskonna üliõpilane Balthasar Gérard oli oma missiooni leidnud hävitada inimrassi vaenlane ja võtta vastu kuningat tänu ja muidugi 25000 krooni. Kümnendal juulil 1584 astus Oranje Willem parasjagu Prinsenhofi trepist üles teisele korrusele. Kõige Erards hämarast nurgast välja hüppas ja oma relvast kolm lasku printsi pihta tulistas. Vaikne villem kukkus maha. Ta põlvitas ta kõrvale, kuid oli liiga hilja. Printsi viimased sõnad olnud. Jumal halasta minule ja mu õnnetule rahvale. Mõrvar Balta Sergei rats oli jõudnud külguksest välja hüpata ja püüdis põgeneda, kuid Villemi mehed saite kätte. Karistus selle kuritöö eest oli säilinud dokumentide järgi päris kole. Reals kohtuprotsessil mingit kahetsust üles ei näidanud, pidi ta enne surma veel kohutavat piinamist taluma. Enne pea maharaiumist tulid mängu tuli liha lahtirebimine, luudelt neljaks tõmbamine ja veel hullemad meetodid. Selline oli siis Delftis senimaani austatud ja lugupeetud vaikse Villemi lugu. Delfi ajaloo järgmine suur mees tegutses juba järgmisel siis seitsmeteistkümnendal sajandil. Maalikunstnik Johannes fermeer. Sellest ajast peale, kui fermeeri 19. sajandil otsekui uuesti avastati, on teda peetud hollandi kunsti kuldse ajastu suure kolmiku liikmeks kujaga Rembrandt, Franz Halsey elust on mõndagi teada, siis Johannes fermeeriga on teised lood. On teada, et ta sündis 1632. aastal foldes Krahtil tänaval, mis asub krootemmardi vahetus läheduses oma isale kuuluvas lendava rebase kõrtsis, kus perekond kaelas tuleb välja maalikunstnik Johannes Vermeer Elaski kogu oma lühikeseks jäänud elu 43 aastat Velfti linnasüdameturuplatsi ehk marketi läheduses. Kui poiss oli üheksa aastat vana, kolis perekond otsemarketi nurgale uue kiriku lähedale, kus tema isale kuulus veel üks kõrts, aga ka väike kunstikauplus. Fermeeri ajal oli mark hoopiski kanalitest ümbritsetud paar, mida ühendas muu linnaga kaheksa silda. Oli 1653, kui Johannes Vermeer abiellus Katarina poolne siga. Selle kohta on olemas märge uue kiriku ristimisraamatus. Samas on märge ka selle kohta, et pruudi ema Maria ei kiida oma tütre valikut, heaks, keel aga noorte abiellumist. Ta lubas paaril ka ligi 15 aastat oma majas elada, mis asus taas kord linnakeskuse marketi lähedal tal uude langendigi tänaval. Perekonda sündis 15 last, neli neist suri õige varakult ja kunstnikul polnud hoopiski lihtne ots otsaga kokku tulla. On teada, et kui tahtis astuda Delfti Püha Luukase gildi, kuhu kuulusid linna kunstnikud, maalrid, skulptorid, vaibakudujad, Velfti, kuulsate sinivalgete savinõudemeistrid ja kunstikaupmehed ei olnud tal võimalik ühekorraga maksta sisseastumismaksu, mis oli kuus või seitse kuld, Nat. Velfti linna fermeeri keskus asub praegu Volders Krahtil fermeeri kunagise sünnimaja lähedal kus seisis seitsmeteistkümnendal sajandil ja ka 18. Püha Luukase gildi hoone tagasihoidlik kahekordne hoone, mille fassaadi ehib kolmnurkne viil suurte nelinurksete akende read. Akende alumiste poolte avatud luuke kaunistab korrapärane mustvalgetest kolmnurkadest muster, mis ehib ka ümarkaarealist tõust. Sellest sisse astudes jõuad sa seitsmeteistkümnenda ühendidelfti ja saad ülevaate kõigist fermeeri maalidest. Neid jõudis kunstnik teha 37, raske öelda, on seda vähe või palju. Originaal maalid on kõik mööda maailma laiali. Seitse pilti on küll Hollandi muuseumides, kuid ühtki pole jäänud fermeeri kodu linnadelphdi aga piisab rebroduktsioonides seintel, et tajuda selle kunstniku piltide maagiat, harmooniat, mõistetuslikust ja müstilist valgust. Siin su ees seintel on seitsmeteistkümnenda sajandi tell läbi fermeeri modellide väheste linnavaadete võrratud portreed. Aukohal kuulus ja kaunis tüdruk, pärlkõrvarõngaga valgusvihus tumedal taustal uinuv tüdruk, kes tukub käsi kusagil laua taga, mida katab rikkaliku tikandiga punastes toonides lina. Ja ruumis on kummaline otse rände päikesevalguspiima kallav toatüdruk. Aknalaual on leivakorv Delfti sinivalge kann ja valged Anu kollase pluusi ning sinise põllega piiga kallab piima savikannust kaussi. Pilt, mis on delfis väikeseks kultuuriks saanud. See seisab ühel vanalinna tänaval võib-olla soovist, et ka kunstniku kodulinnas oleks natuke ehtsena tunduvat fermeeri. Fermeeri on õige palju noori ja kauneid modelle olnud või tuleks öelda piltide tellijaid. Valge tänu või rätiga kaetud peadega seisavad ja istuvad nad akna all. Kord veegan, kord kaalude, kord kavaleri joogiklaasiga, kord kirja lugemas. Paljapäi lintidega ehitud soengutega ja karusnahaga ääristatud jakkides pärlite ja väärel kõrvarõngastega. Virginaalid aga, mis on üks vanaaegne spineti taoline muusikariist või toredad tegid tarride ja lautodega rahulikke, ilmselt kõrgklassis. Naiste portreede seas leidub teinekord nende kaaslasi. Aga leiduvad maalid astronoom-ist ja geograafist. Mõlemaid kujutab akna all laua taga üks ja see sama mees. Arvatavasti oli tegemist teadlase ja füüsiku Antony van Leven söögiga, kes täiendas suuresti tollast algelist. Mikroskoopi tundis matemaatikat, meresõitu ja astronoomiat raamatus Delfti fermeer. Tema elu ja aeg tõstab Michel Fan maarseween esile kunstniku maalimaalimise allegooria öeldes, et selle maali näol on tegemist tõelisesse töövri täiesti veatu kombinatsiooniga, kus iga detail on täpselt õiges paigas ja põhjalikult läbi mõeldud. Tumedate kaladega laest ripub alla peenelt nikerdatud kullavärviline kroonlühter. Heledal seinal on suur pruunides toonides vana maakaart. Kaardi vasaku nurga ääres seisab küljega näovaataja poole pööranud, kaunis koheva senises vöötatud rüüs tüdruk, lillepärg peas ja suur raamat käes. Rohkem esiplaanil. Paremal pool istub molbertidega kunstnik seljaga vaata poole. Tal on must barett pikkadel juustel mustvalge lühikeste puhvpükstega vammus. Carlotakad, valged sokid ja mustad kingad jalas. Pintsliga maalib ta molbertile parasjagu tüdruku lillepärga. Muidugi jäi puudusid laud, mis jääb kunstniku kõrvale vasakule ja on täis kõiksugu kraami. Põrandal on mustvalge malelaua muster, esiplaanil vasakult rool ning otsekui kogu stseeni eest kõrvale tõmmatud eksootilise mustriga eesriie. Maalimise allegooria. Nagu kirjutab Vanmaarseween, on kunstniku järgmised pildid juba lihtsamad, kuid detailid on alati väga tähtsad. Nelfti fermeeri keskuse teisele korrusele on sisustatud kunstniku ateljee. Mäe kaugemas vasakpoolses nurgas ongi toosama aken, mida võib näha enamusel fermeeri portree test, väike, mõne maalitud ruuduga poolavatud aken, millest tuppa valgust voolab. Sarnane sellega, mille ees seisavad või istuvad kunstniku tavaliselt mõtlikud modellid kelle lugusid sa vaatajana vaid aimata võid. Pildist pilti kordub ka lauda akna all ja maaga seinal ja mustvalge malelaua ruutude põrand. Teisi interjöör on samuti, kuid mitte kuigi palju. Lisaks sport reedele tegi fermeer ka linnavaateid. On mõned seitsmeteistkümnendal sajandil Relfti üldvaated linna panoraam maalitud, teiselt poolt kanalit väikesed kivised, linnaväravad tornidega, sillad, kanalil laevu ja paate. Päike tõstab esile vana kiriku torni ja on üks salapärane maal väike tänav, mille asukohta on ajast aega püütud kindlaks teha. Kuid täpselt pole seda suudetud, sest linn ja muudkui muutub ja areneb. Väikesel tänaval on punastest tellistest taganeva sakilise viiluga maja nii-öelda kahekordset tillukeste struutudest aknad, mille alumised pooled on lookidega suletud. Uksel istub valge tänuga, naine teeb käsitööd sissepoole. Avanevast hooviväravast paistab teine töötav naine. Arvatakse, et see võiks olla mälestus fermeeri lapsepõlvekodust ning et hoovist paistev naine võiks kujutada tema ema. Aga see on vaid arvamus. Fermeeri elus on mõndagi salapärast, mis tõenäoliselt jääbki aegade hämarusse. Kuid kunstnikud, töötoana sisustatud avara ruumi suurel laual klaaspurgid, värvimullaga, salapärased pudelid ja pintslid, otsapidi saviga annus. Seintel olevatel skeemidel on näha, kuidas fermeeruma piltidel esemed ja modellid oma kohale visandas perspektiivi ja kaugused paika pani. See on üks väga salapärane tuba. Johannes Vermeer, Delfti ajaloo tähtsaim mees suri detsembris 1675 ning on maetud siiasamasse Velfti vanasse kirikusse. Delfis tegutses seitsmeteistkümnendal sajandil ka niinimetatud heategevuse koda, sellest kirjutab Michel Fan. Maarseween ja selle koja liikmed käisid pärast vähegi tuntud inimeste surma nende inimeste kodudes, et leida sealt midagi, mida linna vaestele jagada. Fermeeri kodust polnud mitte midagi võtta. Kummaline küll, et heategevus ei ole tunud linna kõige kuulsama kunstnikuna, kes elas ja suri pidevas puuduses ja vaesuses. Seitsmeteistkümnes sajand oli Delfi ajaloos üks suurte sündmustega sajand. Kõigepealt see oli fermeeri sajand, linna kuldne ajastu, mil õitsesid nii majandus- kui kunst. Kuid 12-ni, Nendel oktoobril 1654 leidis Delftis aset väga suur õnnetus. Velfti plahvatus, mis on läinud ajalukuga Delfti kõue kärgatuse nime all. Õhku lendas linna püssirohuladu ja plahvatus hävitas suure osa linnast. Hukkus sadakond inimest ja tuhanded said haavata. Niisiis ligi kolm tonni püssirohtu, seisis tünnides endisesse Clarisse kloostrisse sisse seatud kauplusehoones töölenud kvartiiri piirkonnas. Praegu linnaplaani vaadates tundub, et see piirkond paikneb vanalinnas, mitte kuigi kaugel linnasüdameturuplatsist ja kirikutest. Poe omanik Kornelis soetens avas ühe tünni püssirohtu kontrollida ja kohutava plahvatusega lendas kõik õhku. Õnneks olid paljud linnaelanikud sel päeval ümberkaudsetel laatadel paljut kee leidsid tagasi jõudes eest purunenud kodud. Linna plaani järgi tundub vana kirik seisvat vaid paari kvartali kaugusel plahvatuse kohast. Niisiis on väga tõenäoline, et just see suur pauk on süüdi vana kiriku torni viltu vajumises. Kanalid, sillad ja uhkelt kaunistatud katuseviiludega värviliste kitsaste üksteise külge otsekui kleepunud majade read. Mingi helge ja mahehingus saadab sind selles linnas, mis on madalavõitu, aga tõeliselt võluv, küsin ainult lausa ohtlikult, palju jalgrattureid ei oleks, aga neid on Hollandis kõikjal. Kuid Delfist ei tohi ometi lahkuda ilma maailmakuulsa sinivalge keraamikat ta sellega oli, nii et seitsmeteistkümnendal ikka seitsmeteistkümnendal sajandil õppisid Delphtlased tänu India kompaniile tundma täiesti erilist hiina portselani. Sealsest savist valmistatud esemeid kuumutati ahjudes väga tugevasti, nii et need olid vastupidavad ega lasknud vett läbi. Seejärel need esemed kaunistati ja teljest maaliti valgele põhjale siniseid ornamente lilli, pilte ja igasuguseid toredaid kujundeid, püüdes imi veerida tõelist portselani, Relfti meistrit said sellega nii hästi hakkama, et sellised saviesemed hakkasidki portselani meenutama, mistõttu neid kutsutakse kadelphdi portselaniks. Tehti koolkond on niisiis olemas nii maalikunstis kui ka portselanitööstuses. Elustiililt tundub Delfi kahtlemata väga tänapäevase linnana. Moodne keskkond, Väikse südamega rahulikuna tunduv, parajalt suur, mõnus ja väga põnev linn. Ja tänapäeva Hollandi muusikat siia grupp tõuemaar, alleskaad, Forbi, mis kõlab küll väga seda moodi, et kõik läheb mööda.