Tänases saates riigita rahvas tuleb taas juttu indiaanlastest. Seekord räägib Andrus Mölder Kanadas elavatest Haidadest. Selles saarestikus, kus aidad elavad, oli oktoobrikuus tugev maavärin. Jaht Haidade peamises asupaigas Haidak vōi saarestikus oli 27. oktoobril maavärisemine. Selle tugevuseks mõõdeti 7,7 magnituudi ja selle maavärisemise epitsenter interasust selle saarestiku lõunapoolse suure saare all. Kogu see Haidak Vai saarestik on täna suhteliselt hõredalt asustatud. See on umbes 10000 ruutkilomeetrit suur, seal elab umbes 5000 inimest või natukene vähem. Ja need inimesed elavad peamiselt siis vähestes asulates. Nii et suur osa sellest saarestikus tan jah, väga hõredalt asustatud ja see on ka põhjus, miks ka tugevatel maa värisemistel seal piirkonnas ei ole inimohvreid. Maavärisemise on seal tegelikult täiesti regulaarselt minu teada eelmine selline arvestatav maavärisemine oli 2009. aastal. Aga Haidak way läheduses on mõõdetud ka Kanada tugevaim maavärisemine. Ma pean silmas siis selle ajaloo tugevaim Mil üldse maavärisemise on tegelikult mõõdetud ja, ja see tugevam maavärisemine see 8,1 magnituudini soli 1949. aastal. Selle epitsenter ei asunud küll nüüd mitte päris selles saarestikus, vaid, vaid enam kui 120 kilomeetrit lääne pool. Ja seda peetakse siis jah, selle mõõtmise ajaloo kõige tugevamaks maa värisemiseks Kanadas üldse. Aga üldiselt jah, aidad elavad piirkonnas, mis on seisma loogiliselt aktiivne. Võiks isegi öelda, et väga aktiivne piirkond Meie tunneme seda saarestikku, kus Haidalt põhiliselt elavat kuninganna Charlotte'i nime all, aga nüüd on hakatud maailmas üha enam kasutama nimetuste Haida kai saarestik. Miks selle koha nimetus muutus? Mõned aastad tagasi Kanadas ametlikult muudeti selle saarestiku nimi ära ja see Haidak voi tähendab siis Haida keeles inimeste maa. Viimastel aastatel on väga palju kohanimesid saanud ametlikult Haidakeelse nime. Isegi selle saarestiku suuremate saarte nimed on täna olemas ka aida keelsetena ja ametlikult järjest enam kasutatakse just nimelt neid Haida keelseid nimetusi. See on üks osa sellest ulatuslikust protsessist, mis Haida rahvusega seoses viimastel aastatel on Kanadas toimumas. Et Haidadele antakse õigusi juurde. Haidade pala võetakse järjest enam kaitse alla. Kus need Haidak way saarest sisse täpsemalt tasuvad? Nad asuvad siis Põhja-Ameerika läänerannikul Kanada, Briti Columbia provintsist lääne pool sajakonna kilomeetri kaugusel Briti Kolumbia rannikust ja selles saarestikus põhja pool asub juba ka USA territoorium, täpsemalt siis Alaska osariigi kõige lõunapoolsemad osad paiknevad siis selles saarestikus põhja pool. Ja see Haidade ajalooline asuala ei olegi hõlmanud siis mitte ainult seda Haidak Vai saarestikku vaid ka seda ala, mis tänapäeval on USA Alaska osariigi osaks just nimelt siis selle Alaska osariigi kõige lõunapoolsemad piirkonnad. Ja kui nende oma rajal elasid territooriumil, mille suurus on umbes pool Eestit siis kaasajal nad elavad tegelikult peaaegu umbes sama suurel territooriumil, ehk nad ei ela siis mitte ainult Kanadas, vaid nad elavad ka USA-s eeskätt siis Alaska osariigi lõunatipus ja aidad elavad piirkondades, mis on siis seotud merega ja kogu see nende selline traditsiooniline elu ongi olnud väga tihedalt seotud merega. Kui palju on siis ühtekokku Haidasid? Neid on natukene enam kui 3000, sellest natukene enam, kui 2000 elab Kanadas ja natukene enam kui 1000 elab USA-s. Aga nende eeliseks on asjaolu, et need Kanadas elavad Haidad elavad üpris kompaktselt selles mõttes, et väga suur osa sellest enam kui kahest 1000-st Haidast elabki seal Haidak Vai saarestikus. Nad ei ole mööda Kanadat laiali pillutud. Jah, muidugi osa Haidasid on elama läinud linnadesse suurlinnadesse, neid elab näiteks Kanada lääneranniku suurlinnas Vancouveris, kuid valdav enamus on siiski elama jäänud oma esiisade maale. Ja see annab sellele tänaseks päevaks vägagi väikesele rahvale teatavat sellist jõudu oma asju ajada, tuuri edendada, oma keelt edendada ja nii edasi. Kui me räägime siin enam kui kolmest 1000-st aidast, siis kahjuks on nii, et nendest vägagi väike osa täna räägib oma esivanemate keelt, neid Haidasid, kes puhtalt valdavad, hoida keelt, on vähem kui 40 ja see arv on kiiresti vähenemas, sest väga valdavalt on need enam kui seitsmekümneaastased inimesed. Varem on, nendest inimestest on enam kui 90 aasta vanust, aga on ka rühm inimesi, kes ei valda seda keelt küll puhtalt, aga kes saavad sellest keelest natukene aru. Ja selliseid inimesi on siis kusagil kaks, poolsada ja vot nende inimeste arv on viimastel aastatel kasvamas, mis põhjusel keele kaotasid. Nii nagu laiemalt Põhja-Ameerikas ka Haidade puhul mingil hetkel aidata lapsed väga suures osas viidi piimainternaatkoolidesse, internaatkoolid asusid Haidad traditsioonilisest elupaigast küllalt kaugel. Seal toimus õpetaja inglise keeles, seal ei räägitud mitte sõnagi Haidadele, nende esivanemate keelest ega kultuurist. Veelgi enam nagu ikka sellistes internaatkoolides. Põliselanike keelte kasutamine oli väga rangelt keelatud ja selle eest karistati. Ja mitte ainult 19. sajandi lõpus, vaid see kõik toimus ka 20. sajandi algul. Haridussüsteem oli üles ehitatud sellele, et aidata ei teaks mitte midagi oma esivanematest ja loomulikult selliseid internaatkoolis õppinud lapsed kaotasid oma keele. Nad ei osanud seda keelt. Veelgi enam, nad isegi kartsid seda keelt, nad ei tahtnudki sellest keelest midagi teada, sest neil olid väiksest peale tekitatud arusaam, et selle keele kasutamine toob kaasa probleeme. Ja loomulikult selliste laste lapsed omakorda seda keelt ei osanud neid aidata puhul oli õnneks nii. Põhjapoolsemates aladel oli siiski ka selliseid Haidasid, kelle lapsed internaatkoolidesse ei läinud. Põhjapoolsetel aladel elanud Haidad olidki rohkem konservatiivsed kui lõunapoolsetel aladel elanud heidad ja seal jah, siis lapsi ei lastud internaatkoolidesse ja tänu sellele siis ikkagi säilis ka neid inimesi, kes seda Haida keelt oskasid. Noh, aidakeel on väga keeruline keel nii nagu paljud teisedki indiaanikeeled Jaa, Haida keele puhul on oluline see tänasel päeval arvatakse, et Haida keel on isoleeritud keel. Tänasel päeval ei teata Haida keelel olevat ühtegi lähemat suguluskeelt. Omal ajal arvati, et Haida keel kuulub ilmselt naadenee keelte hulka, ka osa neid keeli rääkivaid rahvaid elab põhjavool, osa aga hoopis Põhja-Ameerikast ka lõunapoolsetes osades. Aga täna siiski arvatakse, et Haida keel sinna nodenee keelte hulka ei kuulu. Et see on isoleeritud keel ja, ja sellele isolatsioonile aitas olulisel määral kaasa elamine saartel, mis Põhja-Ameerika mandriosast oli siiski üksjagu kaugel. Ja, ja seetõttu siis jah, ilmselt siis sealne keel siis tõepoolest niimoodi isoleeritult kujunes tänasel päeval selle Haida keele säilitamise teeb keerulisemaks asjaolu, et see keel ei ole kaugeltki ühtne. Selles keeles on vähemasti kaks peamist dialekti, põhjapoolne dialekt ja lõunapoolne dialekt. Ja need dialektid jagunevad veel omakorda alamdialektideks ja osa nendest alamdialektidest on juba tänaseks päevaks täiesti hääbunud. Ja noh, kui nii väiksel rahval on mitu dialekti, siis loomulikult selle keele säilitamine on eriti keeruline. No õnneks on tänasel päeval Haida keelel täiesti olemas kirjakeel. See kirjakeel kasutab ladina tähestikku. Esimene Haida tähestik koostati USA-s Alaskal ja seda 1972. aastal. Nüüd hiljem on Haida keeles välja töötatud veel mitmeid teisi tähestiku erinevaid vorme ja isegi mitmeid erinevaid reegleid. Muidugi selline erinevate reeglite olemasolu teeb selle keeleõpe töötamise teeb selle keele säilitamise keeruliseks. Aga üldiselt on niimoodi, et USA-s elavad Haidad kasutanud tahavad ühte tähestikku ja reegleid ja Kanadas elavad aidad valdavalt kasutavad siis natukene teistsugust tähestikku ja natukene teisi reegleid. Nendes erinevates dialektides on isegi mäestikes tähemärkide arv natukene erinev. No kokku on Haida erinevates dialettides seitse täishäälikut, aga ainult kolm neist on olemas siis kõikides dialektides ja need kolm on siis A IU. Kusjuures kaashäälikuid on Haida keeles enam kui 30. Paljud nendest kaashäälikutest on eestlase jaoks väga keerulise hääldusega. Neid ka pannakse kirja väga keeruliste tähemärkidena ja otseed. Haida keel ei kasuta täna sellist lihtsat tähemärgisüsteemi. See on üks oluline põhjus, miks see keel ei ole kuigi levinud internetis. Et mis siis, et Haida keele säilitamiseks õpetamiseks tehakse viimasel ajal küllaltki suuri jõupingutusi selle Haida keele Internetipanemine. Väga lihtne ei ole enamasti need materjalid, mis aida keeles kusagil leiduva internetis on siis PDF-failidena või siis piltidena. Aga jah, see keel on väga keeruline nii oma reeglite poolest kui ka siis oma kirjapildi poolest. Ja öeldakse isegi niimoodi, et need inimesed, kes täna seda Haida keelt hästi oskavad nad igapäevaselt kasutavad siiski selle keele lihtsustatud vorm. Haida keelt on täna võimalik õppida, seda on võimalik õppida nii Kanadas kui USAs, Kanadas, siis on seda eeskätt võimalik õppida seal Haidak Vai saarestikus mitmes koolis kursustel. Aga neid, kes seda keelt õpiksid, seni siiski kahjuks veel väga palju ei ole. Ja probleemiks on ka asjaolu, kui lapsed seda keelt õpivad, siis koju minnes ei ole neil seda keelt eriti kellegiga rääkida, sest nende vanemad seda keelt ei oska. Ja neid väga vanu inimesi, kes siiski keelt oskavad, on tõepoolest väga vähe. Kusjuures selle keele õpetamise juures Kanadas kasutataksegi just siis nimelt neid väga vanu inimesi, kes seda keelt väga hästi oskavad ja need kaasatud inimesed on sellega väga rahul. Ühest küljest nad on rahul sellega, et nad saavad anda oma panuse oma rahva keele säilimisse aga teisest küljest on rahul ka seetõttu, et nad oma kõrges vanuses on leidnud vägagi aktiivseid tegevusi. Need inimesed, kes oskavad hoida keelt, need on Haidade seas eriti austatud inimesed, neid kutsutakse kõikvõimalikele üritustele. Nad esinevad palju neid lindistatakse, sest Haida keelest on täna näiteks olemas küllalt mitmeid Tseedeesid Haida keeleõppematerjalidega, sealhulgas aida, keele hääldustega ja neidki hääldused on siis valdavat jällegi Nende vanainimeste poolt sisse loetud. Ja on tehtud ka mitmeid videofilme, kus siis jällegi vanad inimesed oma rahvakeelest ja kultuurist räägivad. Ja praegusel ajal näiteks on väljatöötamisel ka õppematerjalid nende inimeste jaoks, kes ei ole aidad aga kes tahaksid hoida keelt õppida ja need materjalid siis on kavas lähemal ajal internetti välja panna nüüd internetis hoida, tal on olemas küllalt palju erinevaid uudiskirju, isegi selliseid omanäolisi ajakirju. Paraku on täna probleemiks see, kõik need internetis leiduvad materjalid on inglisekeelsed Haida keeles sisuliselt uudiseid näiteks ei ole võimalik internetist leid. Aida keeles ei ole ka välja andnud tuntud ilukirjandust, kuigi lühijutte selliseid väga lühikesi jutte on Haida keeles kirjutatud, osa neist on isegi väljas internetis, aga sellist tõsisemat ilukirjandust haina keeles paraku jah, seni veel välja antud ei ole. Aina keeles mõistagi ei tehta seni raadiosaateid, loomulikult ei ole mingisuguseid televisioonisaateid ja ka vikipeedias selles internetis olevas entsüklopeedias täna haina keeles ühtegi artiklit ei ole. Aga vaatamata sellele, et oma mesilane vanemate keelt osatakse vähe on aidanud siiski väga omanäoline rahvas. Rahvas, kes hoiab vägagi kokku öelda ka, et sellel rahval on viimastel aastakümnel vägagi selline selge kultuuriline taassünd. Ja täna tegelikult tegeletakse aktiivselt sellega, et selle väikese rahva keel ja kultuur ei kaoks igaveseks ajaks unustuse hõlma. Aidad elavas küllaltki rasketes klimaatilistes tingimustes haina toi saarestik on 52. kuni 54. põhjalaiusel ja see põhjalaius ei ole küll mitte midagi erilist. Kui me vaatame Euroopasse, siis see on ju tegelikult Poola oma laiuskraadid ja Poola ei ole ju ometi klimaatiliselt midagi erilist. Alaskas elavad aidad elavad ka 55. põhjalaiusel ehk siis seal kusagil Leedu lõunaosas laiuskraadil. Kuidas, aga seegi ei ole ju mitte midagi erilist. Aga Haidade piirkonnas, 52. kuni 55. põhjalaius on küllaltki karmi kliimaga ala. Palju üle 20 kraadised temperatuurid ei tõusegi. Samas muidugi talved on seal suhteliselt soojad. Novembrist aprillini on keskmine päevane temperatuur kuus kuni üheksa kraadi. Seal sajab väga palju, kusjuures mõnel pool sajab tõesti ülipalju on piirkondi, kus sajab 4000 millimeetrit aastas 1500 millimeetrit aastas, on üsna tavaline ja, ja selles piirkonnas on hästi tugevad tuuled. Kui me arvestame, et mõnel kuul on sajupäevi enam kui 20 pidevat tugevad tuuled siis ega see paik jah, selline väga mõnus elamiseks ei ole, aga samas vaatamata sellele kliimale see elusloodus Haidak Vai saarestikus on väga mitmekesine. Seal kasvab väga erinevaid taimi, sealhulgas väga erinevaid puid. Ja seal on ka loomastik vägagi kire. Me oleme oma saadetes rääkinud ole uutidest, kes elavad peamiselt Ale uudi saarestikus jale uudi saarestikus. Need tugevad tuuled ja suhteliselt jahe lähevad ilmad tekitasid olukorra, kus suuri puid ei olnud, kus juba kolmemeetrine puu oli küllaltki kõrge hoida Kai saarestikus on, on selles osas lood täiesti teistsugused, et tugevad tuuled ja mitte väga soe kliima. Nõnda üldsegi seda, et seal ei oleks lopsakat taimestikku, et seal ei oleks suuri puid suured puud tõesti olemas. Ja seal kasvavad ka näiteks siis elupuud või näiteks kasvavad Seedrid, mis samuti on ikkagi väga kõrged ja seetõttu aidakway saarestikus puit ongi olnud Haidade peamine ehitusmaterjal, millest on tehtud hooneid, millest on tehtud kanuusid ja nii edasi, nii edasi. Haidak Vai saarestik on selline, kus on väga palju endeemseid liike, selliseid liike, mis ongi omased ainult sellele saarestikule ja pole siis ime, et Haydaquai saarestiku lõunaosas on umbes 1470 ruutkilomeetri suurune rahvuspark. Ja selles rahvus pargis ei kaitsta mitte ainult siis selle piirkonna loodust. Aga kaitstakse ka just nimelt seda. Haidade kultuur. Lisaks siis saarestikus on olemas küla, mis kuulub ümbruskonnaga Unesco maailmapärandi nimistusse. Ja jällegi see Unesco maailmapärandi nimistus olemine tähendab seda, et kaitse all on ühest küljest piirkonna loodus aga teisest küljest Haidade unikaalne kultuur ja neid kaitsealused alad seal Haidak Vai saarestikus ja saarestiku ümbruses meres on lähitulevikus veelgi laienemas. Muuhulgas on siis kavas näiteks luua sinna ka rahvuspark merealadele ja kusjuures nende rahvusparkide eest tänasel päeval võitlevad Haidad isehoidjad väga huvitatud sellest, et kaitsealused piirkonnad suureneksid sest kaitsealustes piirkondades ei saa loodust mõtlematult hävida ehitada ja, ja see on hoidadele, kes on traditsiooniliselt elanud loodusega kooskõlas, vägagi tähtis. Aidake way saarestiku põhjapoolsetes osades mitmel pool on küllalt pikka aega Kanada võimuperioodil täiesti arutud raiutud maha metsa ja see metsade maharaiumine on olnud Haidade jaoks väga tõsine probleem. Õnnestunud lõunapoolsetel aladel on teistmoodi. Ja see Vaidakway saarestiku rahvus park asuki saarestiku lõunapoolses osas ja seal näiteks on täna olukord, kus umbes 90 protsenti territooriumist on jätkuvalt kaetud metsaga ja üheksa protsenti on siis mägitundra, sest seal asuka mägesid Haidak, vōi saarestik on selline, kus väga paljud linnud lendavad läbi. Aga kus suvekuudel ka pesitsev küllalt palju erinevaid linde. Ja ja sellel saarel elab palju huvitavaid loomaliike näiteks on seal mitmest alamliigist ameerika musti karusid. Sisse on sinna näiteks ka toodud pesukarusid. Nii et huvitava loodusega piirkond, mis tähendab seda, et, et viimastel aastatel on Haidak Way saarestik muutunud ka turismipiirkonnaks, turistid tulevad sinna nautima nii saarestiku loodust kui ka seda Haidade unikaalset kultuuri. Kuidas mandri ja saarestiku vahel ühendust peetakse? Õendus-sele saarestikuga toimub täna kolmel viisil, toimub tavaliste lennukitega, toimub vesilennukitega ja toimub praamidega. Nii et see ühendus, jah, seal väga lihtne ei ole, maanteed mööda sinna kohale sõita ei ole võimalik, aga samas lennuliiklus on küllaltki tihe saarestikus ka mitu vesilennukite jaama ja mitmel pool on siis praamiterminalid ja sellisest loodust hoidvast turismist, loodet takse Haida kai saarestikus tulevikus saada ka olulist rahalist tulu, sest tänasele saarestiku majanduselu põhineb suuresti kalapüügil kalatöötlemisel ja üldiselt jah, see piirkonna majandusele on täna natukene probleemiks, seda tahetakse kindlasti tulevikus mitmekesistada. Ühest näiteks saare põliselanikud teenivad osad täna elatist ka sellega ette valmistama, nikerdused ja hästi kuulsaks on saanud argiliit, kivimist, nikerdused, argiliit. Ta on selline savikas settekivim ja seda kivimit leidub siis ka Haida koi saartel. Ja sealne argiliit on suures öösisaldused tumehalli ja musta värviga. Viie sealne argiliit ei sisalda päeva kivi ega kvartsi. Ja öeldakse ka niimoodi, et see argiliit on küllaltki omanäolisest tuuriga. Ja vot sellest argiliit kivimist on aidata mitme sajandi jooksul valmistanud kõikvõimalikke esemeid. Kusjuures viimased sajandid on siis neid esemeid valmistatud eeskätt müügi eesmärgil ja müügi eesmärgil ei ole neid valmistatud mitte ainult 20.-le tasandil, vaid seda tehti väga aktiivselt juba 19. sajandil. Näiteks Üheksateistkümnes sajandi esimesel poolel olid populaarsed erineva suuruse, erineva kujuga piibud mida argiliinist tehti, aga seejärel hakati tegema inimfiguure. Hiljem hakati tegema ka näiteks nõusid. 20. sajandil on eeskätt populaarsed sellised rahvuslikud nikerdused, millest on selgelt näha Need siis sisaldavad Haidade kultuuri ja traditsioonidega seotud kujutisi ja aidad teevad siis argikivimist ka näiteks kõikvõimalikke tootemi sambaid et aidata tal üldse selline rahvas, kelle juures tootemisambad on väga olulised. Neid tehakse väga erineva suurusega, neid tehakse puidust, neid tehakse kivimitest. Kusjuures nende nikerduste tegemisega nähakse ikkagi tõesti korralikult vaeva ja väga olulisel kohal on nende nikerdustega viimistlemine. Paljud sellised kunstipärased nikerdused on väga sileda musta pinnaga ja see saavutatakse väga põhjalikku ja pikaajalise töötlemise tulemusel. Neid nikerdusi näiteks töödeldakse spetsiaalsetes õlides ja peale seda lihvitakse ja poleeritakse. Nad on küllaltki pilkupüüdvad, kaugelt vaadates võib isegi arvata, et tegemist on mingitest vääriskividest valmistatud esemetega. Aga varasematel aegadel on Haidade peamised tegevused olnud seotud siiski lihtsalt nii-öelda ellu jäämisega. See tähendab siis toiduhankimise ja elamute ehitamisega. Ja traditsiooniline Haidade majandus põhines kalapüügil koorikloomad Nende püüdmisel, jahipidamisel ja loodusandide korjamisel. Sellist põlluharimist Haidade juures üldiselt eriti ei olnud. Kuna erinevatel aastaaegadel oli võimalik hankida vägagi erinevat toitu, siis oli aidata jaoks vaja kogutud toitu väga pikaajaliselt säilitada ja vot sellest säilitamises saavutasid aidad siis kõrgemeisterlikkuse mõeldi välja väga erinevaid viise selle toidu säilitamiseks. Kuivatati suitsutati määriti rasvaga, selleks, et see toit siis pikaajaliselt säiliks kõige tavalisemaks toiduaineks aidata jaoks oli lõhe ja hiidlest, ehk siis kalad ja meri oligi aidata jaoks toidu hankimisel olulisem kui maismaa kütitega mereloomi maismaalt hangiti peamiselt kõikvõimalikke marju ja nii nagu palju teisedki indiaanirahvad oskasid ka aidad siis erinevate marjadega oma toitu vägagi hästi maitsestada. Väga olulisel kohal Haidada jaoks olid merel sõiduvahendid kanuud kusjuures aidad ehitasid kohati väga suuriga nuusid. Haidadel oli kanuusid, mis mahutasid isegi 60 sõudjat ja, ja neid kanuusid ehitati siis suurtest kõrgetest puudest. Ja ikka nuusid kasutajaid kolmel eesmärgil. Väiksematega luudega käidi kala püüdmas, suurematega nuudega käidi kauplemas selles mõttes, et ka nuudega veeti kaupa ja väga suuriga nuusid kasutati siis nii kauplemisel kui ka sõjakäikudel, sest aidad olid üldiselt selline rahvas, kes küllalt aktiivselt osales ka erinevates sõjakäikudes naaberrahvaste vastu ja aidad olid tugevat eeskätt merelahingutes. Ja, ja seetõttu siis jah, need sellised sõjaga nuud nii-öelda olid aidata jaoks hästi olulised. Meil olid suured kanuud ja neil olid ka suured majad. Erinevalt paljudest teistest indiaanirahvastest Haidadel tõesti nii kanuud kui ka majad olid küllaltki suured ja seda võimaldas suuresti asjaolu, et aidata piirkonnas kasvasid suured kõrged puud. Aga vaatamata sellele, et Haidade majad olid küllaltki suured enamasti elati nendes majades väga paljukesi koos. Näiteks 50 ruutmeetri suurused majad olid täiesti tavalised, aga leidus ka 100 ruutmeetriseid hooneid. Aga sellises 50 ruutmeetrises hoones kuis talveperioodil koos elada isegi 30 ja enam inimest inimesed olid sugulased ja mis on huvitav, et vaatamata sellele, et Haidad elamispiirkonnas olid tugevad tuuled ja 100. palju, Haidad ehitasid elamud enamasti mere vahetusse lähedusse kusjuures nende elamute esikülg see külg, kus oli ka uks see oli suunatud merevoor. Mina siin küll ehituskauge inimesena mõtlen, et tuulises piirkonnas ei peaks väga mere lähedale hooneid ehitama, rääkimata sellest, et ust ei ole mõtet mere poole ehitada. Nende elamute ees olid suured tootemisambad. Sellistest sammastest võisid olla neli, viis meetrit kõrgemad ehk siis oluliselt kõrgemad kui need hooned, Haidade hooned. Nimelt olid ühekorruselised. Need kaitsesid neid kõige kurja eest ka külma tuulest. Just nimelt need tootemisambad kaitsesid neid, kusjuures Haida külades võis olla niimoodi, et mitukümmend hoonet olid täiesti kõrvuti väga väikeste vahedega. Ja neid maju siis külmal ajal köeti. Ja soojendati neid jah, siis lõke ja algelise ahjuküttega nende hoonete katustel olid siis suitsualad ja nende hoonetel siis nii seinad kui ka katused olid puidust. Vaesemad inimesed kasutasid hoone katusteks ka puukoort suurte puude koort. See tähendas seda, et noh, see puukoorest katusse tuli sisuliselt igal aastal välja vahetada, et see väga kaua vastu ei pidanud. Haidade tegevused olid väga selgelt jaotatud naiste ja meeste tegevusteks. Naised ei tegelenud asjadega, millega tegelesid mehed ja vastupidi. No näiteks ainult naised korjasid marju ja muid loodusande. Ainult naised tegelesid toidu valmistamisega ja toidu säilitamisega. Ainult naised tegelesid ka loomanahkade töötlemisega ja riiete ja korvide valmistamisega. Mehed tegelesid eeskätt kalal käimisega jahikäimisega, hoonete ehitamisega ja kanuud ehitamisega. Nüüd üks väheseid tegevusi, mida tegid nii mehed kui naised, oli lindude jaht. Linde püüdsid siis sageli nii mehed kui ka naised üldiselt erinevaid töid peetis, erinevalt prestiižsed, eks, ja kõige pressiivsemateks töödeks peeti siis kalapüüki ja kanuud ehitamist. Enne valgete kolonistide tulekut tegelesid Haidad ka orjapidamisega. Sõjakäikudel võeti vange, need vangid, orjastati, vange kasutati siis vähem prestiižsed tööde tegemisel ja neid vangega osteti ja müüdi aidata puhul tüdrukute sünd oli hoopis rohkem soositud, hoopis oodatavam kui poiste sind ja peamiseks põhjuseks oli asjaolu. Pärimine toimus just nimelt naisliini pidi. Haida naiste vara anti edasi tütardele aidameeste vara Läks, nende noorematele vendadele ja sugulastele. Aga Haida naiste vara läks siis jah, edasi tütardele. Ja, ja see oli jah, põhjus, miks tüdrukud olid rohkem oodatud kui poisid. Tüdrukuid õpetasid väga rangelt naised, poisse õpetasid mehed, kusjuures kui tüdrukuid õpetasid emapoolsed sugulased, siis poisse õpetasid nii isapoolselt meessugulane, et kui ka emapoolsed mees, sugulased, nii et noh, see jällegi mõnes mõttes näitab naiste suuremas tähtsust, et naissugulased võisid õpetada ka poisse. Samas isapoolsed sugulased tüdrukuid ei õpetanud. Hoidad abielud olid enamasti vanemate poolt kokku lepitud, kusjuures sellised abielud lepiti kokku juba siis, kui tulevased abiellu ojad olid alles lapsed ja Haidadel oli väga selgelt olemas eraomand oli vara, mis kuulus konkreetsetele inimestele. Eraomandisse võis kuulda, aga ma sealhulgas näiteks mingid rannikupiirkonnad, eraomandis olid kanuud isegi osaga Nuude nimesid olid sellised, mida tohtisid kasutada ainult konkreetsed inimesed ja neid ka Nuude nimesid pärandati ehk oskan Uudega ja eraomandis olid siis ka hooned ja, ja peamised tööriistad. Kui väga paljudel indiaani rahvastel me teame, et sellist selget eraomandit ei olnud siis aidad on üks selliseid indiaanirahvaid, kus eraomand oli juba jah, küllaltki ammu, vägagi selgelt olemas. Aidad pidasid väga lugu loomadest, pidasid loomi nii-öelda inimeste eri vormideks. Aidan arvasid, et loomad on inimestest targemad. Nad arvasid ka seda, et loomad võivad võtta erinevaid kujusid, sealhulgas loomad, võivad võtta ka inimeste kuju. Ja, ja see, et loomi väga tähtsaks peeti. See oli ka üks põhjus, miks loomi ei kütitud lihtsalt niisama vaid loomi kütiti ikka tõesti ainult siis, kui selleks oli vajadus. Ja kahtlemata selline looduses saupakiks suhtumine oli oluline põhjus, miks Haidad suutsid oma piirkonna loodust sajandite jooksul hästi säilitada. Ronk oli nende jaoks väga tähtis lind. Jah, aidata jaoks oli tõepoolest ronk väga tähtis lind ja aidad jaotasid ennast üldiselt sellisesse kohta, osasse, mida võib teatavate mööndustega pidada klanniks, aga päris klannid nad siiski olnud ja üks osa nendest Haidades siis pidaski ennast just nimelt ronkadeks ja, ja üldse linde peeti väga olulisteks, sest Haidade piirkonnas just nimelt ju ranniku ääres väga palju Lindega oli aidata uskumuste juures on väga oluline see, et Haidad väga selgelt uskusid inimeste reinkarnatsiooni. Reinkarnatsiooni uskumine on osade Haidade seas täiesti olemas ka tänasel päeval. Vaatamata sellele, et enamus aidasid on täna kristlased. Osa siiski usuvad jätkuvalt ka reinkarnatsiooni kusjuures reinkarnatsiooni uskumine oli isegi selline, et mõned Haidad, kes tundsid, et nad hakkavad surema valisid siis välja inimesed, kelle lastena nad tahtsid edaspidi sündida. Kui kaua on haiglad oma põlisel asualal elanud? Aidad on oma põlisel asualal Põhja-Ameerika keskosa läänerannikul elanud väga pikka aega tõenäoliselt enam kui 10000 aastat, mõnedel andmetel isegi võib-olla 13000 aastat. Ja valgetega kokkupuuteid hetkel oli Haidasid ilmselt enam kui 15. What esimene kontaktis oli valgetega 1007 seitsme neljandal aastal mil piirkonda saabusid hispaanlastest meremehed. Paraku sellel kontaktil olid vägagi negatiivsed tagajärjed, sest nende esimeste kontaktide järgselt algas Haidade seas rõugete epideemia ja selle rõugete epideemia taga järel kolmandik Haidades suri ja väga lühikese ajaga oli Haidasid järel ainult umbes 10000 inimest. 1778. aastal külastas saarestikku kuulus meresõitja ja maadeuurija James Cook. Aga oma eurooplaste poolt saadud nime said saared alles 1787. aastal. Siis saabusid piirkonda Briti meresõitjad, kelle kapteniks George Dixon ja Dixon andis saartele nime oma laeva nime järgi. Nimelt tema laeva nimeks oli siis Kuninganna šarlot. Aga laev oli omale nime saanud inglise kuninga naise järgi. Nii et selle järgi siis said saared eurooplastel 1787. aastal nime. Esialgu ei tundnud valged kolonistid saarte vastu kuigi suurt huvi sest et selles piirkonnas Rask ei nähtud mingisugust vara, mis võiks olla väärtuslik. Tasapisi hakati aru saama, et selle piirkonna väärtuseks võivad olla loomade karusnahad eeskätt siis meri, saarmast karusnahad ja, ja see siis tekitas saarte vastu suurema huvi. Kusjuures ühel hetkel tundsid saarte vastu huvi hispaanlased, venelased, inglased ja ka ameeriklast. Eurooplaste huvi meri Saarmaste vastu pani aluse sellele, et Haidad ja eurooplased hakkasid omavahel kauplema. Paraku muutusse eurooplaste huvi nende meri saarlaste vastu nii suureks, et meri saarmast arv piirkonnas väga järsult vähenes. Ja see kaubandus sama järsult, nagu ta oli alanud sama järsult ka sisuliselt lõppes peale seda, kui kohale jõudsid esimesed kolonistid, jõudsid kohale ka kristlikud misjonärid. Kristlikud misjonärid püüdsid Haidadest teha kristlasi, püüdsid seda sageli teha vahendeid valimata. Ja lõpuks jõudsid nad ka sihile. Kaasajal enamus ridasid on kristlased. Aidad on üks selline indiaani rahvas, keda otseste sõjalistes kokkupõrgetes on hukkunud väga vähe. 19. sajandi keskel oligi Haidadel mõningaid sõjalisi kokkupõrkeid valgete kolonistide ka. Aga need kokkupõrked siiski suurt inimohvrite hulka kaasa ei toonud ja nii siis Yasse. Peamine põhjus sellele, miks selle rahvaarv järjest vähenes, on seotud haigustega. Kui esimene tõsisem epideemia oli Haidade juures olnud juba 18. sajandi lõpus siis järgmine suur epideemia algas 1862. aastal. Ja selle epideemia tagajärjed olid veel rängemalt kui eelmise leppideemial sessele epideemia lõpuks loendati vaid 1658 aidata. Ehk siis see arv oli ainult natukene enam kui 10 protsenti sellest, mis ta oli olnud vähem kui 100 aastat varem. 1915. aastal loendati ainult 588 Haida. Haidadele ei olnud immuunsust haigustele, mis valgete käest saadi, kusjuures valgete käest saadi väga erinevaid haigusi näiteks küllalt palju, Haidasid suri suguhaigustesse. Õnneks jah, 20. sajandi teisel poolel on siis aidata arv kasvanud ja kaasajal on siis neid jah, natukene enam kui 3000. Haidadel on Kanadas, kui USA-s omas juhtnõukogu kellega siis USA ja Kanada erinevad institutsioonid saavad asju ajada, saavad ka näiteks lepinguid sõlmida. Haidad on üks selline indiaani rahvas, kellega väga pika aja jooksul Kanada võimudel ei olnud mitte mingisuguseid lepinguid, erinevalt väga paljudest teistest Indiaani rahvastest Põhja-Ameerikas väga pika aja jooksul Haidad, mitte mingisugustele lepingutele kolonistidega alla ei kirjutanud. Veelgi enam, neid isegi ei sunnitud sellistele lepingutele alla kirjutama, sest üldiselt heidad elasis mõnes mõttes omaette. See, et Haidasid tänasel Haidak vōi saarestikus on 40 protsenti või natukene vähem elanikkonnast see on siiski viimaste aastakümnete tulemus küllalt pika aja jooksul varem. On Haidad elanud seal suhteliselt omaette ja, ja et see on ilmselgelt olnud ka üks väga oluline põhjus, miks ta aidad on suutnud ennast säilitada. Kuulsite järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Saate tegid Andrus Mölder ja Marje Lenk.