Varra hinne avalöök varra maal, ta mesisuu suu jääb mõisi suu, kui käidi. Paika paenusi tee. Ja kõik ja saade on jõudnud ootamatult Tartusse Tallinnast väga kiiresti, 50 minutiga olen ma jõudnud Tartu stuudiosse ja lõpp hea, kõik ja külaline on täna kirjanik ja muusik Lauri Sommer. Tere Lauri. Tere. Õigem näikse olevat öelda kirjanik Lauri Sommer ja muusik Kago või tundub täpsem? Noh, kuidas keegi tahab? Võib-olla natukene selle avaloo kohta. Jah noh, viis on enda oma ja sõnad on setu rahvalaulude traditsiooniline algus, et iga inimene tuleb hommikul üles ja ja see on Patkus, ei pese nägu ja mingisuguseid vormelid on seal alati ja, ja tihti minnakse välja käima ja ja metsas on kõik puud ühesugused seal ainuke tekst, mis mul setomaavanaema, kui ma küsisin, et kas on mingeid rahvalaule, teadsite, ütles mulle umbes need sõnad temale tervituseks, ütleme nii. Kui me siin aasta lõpus ikkagi teeme ka aastast kokkuvõtteid, siis sinul, Lauri on päris tihe aasta olnud nii loomingu mõttes kui ka isikliku poole pealt juba aasta algusest saati on päris suuri muudatusi olnud, aga eeskätt siis loomingule keskendudes. Uus raamat on välja tulnud rännuraamat ja uus plaat on ka välja tulnud. Tihastaja päris põnemastab. Need, uued asjad toovad jah tihti uusi uusi tutvusi ja uut tööd ja need kogunevad väga aeglaselt kõik, et see raamat siinsamas Tartu stuudios tegin, vist oli 2006, ma tegin sellest oma lapsepõlvemaast saata ja siis ta kogus palju siis kuus aastat kogus enda ümber seda muud muud kraami. Ma jätan paar aastat tagasi, ma käisin kuulamas sinult esinemist esinesid sellistele põhikooliealistele kirjandushuvilistele kui vahetult pärast kolme üksiklase ilmumist. Sa ütlesid ka kolmantsiklase kohta, mis ilmselt kehtib kogu sinu vähemalt kirjandusloomingu kohta, et see oli selline elutellimus. Tundub, et, Tra jää nutt tuleb mulle meelde, kus see oli. Tundub, et Räsku raamatuga otse elutellimusest kehtib, kehtib veelgi. Nojah, aga samas seal ei ole ainult mina, see Lõuna-Eesti inimestel, ma, ka see tagasiside, mis on olnud, et see näitab, et seal paljude inimeste lapsepõlv mingil ajal oli sarnane. Ja siis need mingid asjad, mis juhtuvad Lõuna-Eestis, on nagu ei ole oluline, mis vald see täpselt on, need üritan neid jõujooni jah, tabada seal, mis teistel ka kaasa võnguks või kuidas seda öelda. Sa oled viimase raamatuga esivanemate radadele sattunud. Kust sa siis alguse sai? Kindlasti mitte, siin siin stuudios otseselt, aga siin ei olnud jah. No eks saigi lapsepõlvest aga lihtsalt ma olen selles mõttes lõhestunud inimene, et minu isapoolsed vanavanemad on sealt põhjarannikul täitsa rannal, elasid vanavanaema, elas kullamaal tapula külas, mis on täitsa mere ääres ja emapoolsed on, on siis osad juba Petseri oblastist teine Eesti ots, et see noh, põhjapoolsed on ikkagi rohkem eestlased selles mõttes setudele mingisugune oma oma asi on mõnikord praegugi tunda, et ta erineb nii palju sellisest päris tavalist eestlasest. Aga ma lõpuks järgnesin sellele lõunapoolsele kutsele, võib nii öelda. Setude oma asi on nüüd sinu oma siga. Ma küll ei ole kunagi kuningriigi päeval käinud ja seal on nagu noh, osa on selliseid plakatliku turistidele suunatud asja, millega ma ei oska midagi peale hakata. Ja ma ei ole Setumaa praegustes piirides kunagi elanud, aga ma tunnen, et see veri on minus olemas jah, midagi, mingi puude, ühesõnaga see on võib-olla kõige tähtsam, kui see kuskile vanemate kogusid. Ma ei tea, kus osalemine. Aga ma olen setu rahvalaule laulnud alates 2000 meeskooris, nii et selle kaudu jah, ka ühiskondlikud mõttes on olnud oma asi. Kui nendest kohtadest sinu puhul rääkida, nagu tundub, et see Põhja-Eesti on üldse ära kadunud või siis kui säästuraamatus kirjutanud, et sa päritses kuskilt äärealadelt rohkem Tartu ja Võrumaal, mis praegu need kaks punkti. Noh, no ma ikkagi lapsepõlv oli Viljandis või Viljandi külje all, aga Mul ei ole seal ühtegi esivanemad, jah, või see võib-olla natukene. Maastik on siiamaani väga tähtis, seal väga laetud. Eriti sündisin jämejalas on seal Viljandi külje all, mu isa töötas seal haiglas 40 aastat psühhiaatrina ja, ja seal on väga ilus park ja alati, kui ma seal käin, nüüd tõuseb üles selliseid ebateadlikke mälestusi, ütles, et see on minu jaoks see maastikukriteerium, et kui sa seal käid, siis hakkab seal midagi sees elama. Midagi väga ammust või sellist, mis on sinu sisemust pärit, aktiveerib selle. Kevaditi muidugi, kui soomaal hakkab vesi tõusma, on ikka hoopis hoopis teine maailm. Jah, ma tegelikult on soomaal ka olnud ja seal on, on mingisugune koht, kus mingid sõbrad aeg-ajalt käivad ja ja on tõesti oluline see, et on aeg-ajalt on see ühiskond välja lülitada, see võimalus ja vesi on selleks üks paremaid asju küll voolav vesi, kevadel, kui ma ütlen, et on olemas kõiksugused, massaazi, kuurid ja solaariumi taga voolav vesi, puhastab inimest võib-olla kõige paremini mõnest asjast. Kui tihti sa praegu Viljandisse linna sisse päris satud? Või siis ma lausa lähen ema juurde, nüüd siit stuudiost varsti. Ei, ma olen seal paar sõpra jäänud ja ma käin seal aeg-ajalt linnas sees, nii palju seal ei ole see minu maja, kus ma, kus mu ema praegu elab, viimane linnased, sealt algab ka nii-öelda tühi maa. Tühi maa on veidike tähtsam, jah. Ja mulle meeldib käia, kas siis ütleme hilissügisel või, või siis kevade hakul seal lossimägede juures vaadata alla siis Viljandi paadimees muutub justkui nagu selliseks Faironics selles Dixiga endal see päris vinge, selline tuledemäng ja väga-väga ilus koht. Ja seal on noh, filosoofia, leian teine, mis mul seal väga meeldib, ongi need Araabia liiga palju, et kõige parem Viljandi kirjeldus on minu jaoks Nikolai batuurni raamatusse kartlik Nikas lõvil hakkade kammijaid. Batuurin on praegu väga raskesti haigestunud, nagu tahaks, ta tulevad taastada, et näeks ja veel äkki midagi kirjutaks, aga seda ei tea kunagi, saab lihtsalt soovida, tervist talle. Aga vot see on selline raamat, kui on nagu ideaalne Viljandis, tema on tekstis kõige lähemal sellele jõudnud ja sellest oleks võimalik peaaegu et filmi tehes on sõjaeelne Viljandi, mida me kumbki pole näinud, aga aga meile jäljed on seal tunda, kui sa nende vanade majade vahel käidi. Mõnedes hiljuti isegi mõlemad on veel kuskil olemas ja etkiti, nagu tajud seda. Jah, Nikolai batuurina natukene sõja ajast rääkinud, kas siis intervjuudest, kui, kui lähedal Temase Siberisse sõitmine oli, aga lõbuks toimumata juhtus, aga neid Lõuna-Eesti kirjanikke? Eha Lättemäe oled sa samuti rääkinud ja Nikolai batuurinist samamoodi. No vot, lättena ma olen nüüd kuu aega lätlane peale mõelnud, et ta suri ära ja siis 40 päeva on see, kui hing on maa peal, nagu öeldakse, seda käib ringi mööda maad ja selle aja jooksul ma kirjutasin ühe pika lugemise valmis ja see on praegu nagu vajab lühendamist, natuke nagu ma elasin, tema elu läbi, võib öelda nelja 40 päevaga, et ta oli mul nagu vanaema eest, kui on olemas ka selliseid nagu vaimusuguluse poolest mingid vanemad, siis on just Eha Lättemäe see. Nii et kui see Zlata Mäede batuurini, et vaadata, siis need põhjused on ikkagi väga-väga erisugused. Ei peavadki olema tegelikult see, kui sa mingi inimese maailma lähed. Kui sellest juba aru saama hakkad, siis on seal tore rännata ja nad ei peagi sarnased olema. See oma mina võib väga rahulikult seal ära lahustuda, et see pole nii tähtis. Oma mina lahustub sul ka kirjandustekstides, aga palju eeskätt kui vaadata kas või kolm üksiklast ja siis rahastu raamat mõlemad, et sa kuidagi lähed väga teiste inimeste sisse, olgu nad siis elavad või juba teispool. Elavatega, ma arvan isegi raskem, et teist pool on, see kirjutamine on nagu meditatsioon, sa paned inimese pildi ette küünla ja ja mõtled ta peale ja üritad teada seda kõike, mis võimalik on teada saada, parajasti see antakse nii nagu antakse, proovid nagu mingi mosaiigi kokku panna. Väiksed killukesed tavaliselt tulevad ainult esialgu. Aga no teha, Läti puhul on see, et ta on olnud eesti kirjanduses nii kõrvaline, et lihtsalt sa keegi peab näitama seda, mis ta veel oli. Kummalisel kombel jah, Karjala inimesed hindavad rohkem teda, mul tekkis nüüd Karjalaga ka mõned kontaktid ja nad rääkisid, et ta oli seal väga orgaaniline. Ta kirjutas soome keeles põhiliselt, mille ta õppis mustas raadiost kuulates kaheksa aastat kuulas raadiot hommikust õhtuni lahti radio asemat. Ja kas selles keeles luuletama Nõukogude Eestis viiekümnendatel aastatel? Iseenesest omapärane, väga. No tegelikult ka Nikolai batuurin, tundub ju, ma ei tea, kas eesti eesti kirjanduse jaoks kuidagi liiga suur kirjanik või kummaline tundub vahel isegi mõelda, et eestlane on kirjutanud Centauri või delfiinide tee. Aga samas uhke tunne tekib tasandama. Millegipärast Eesti kultuur ise teda väga hinnata ei oska, siis siin on see tuulispeaaegu vist enamikel elualadel on, on olemas tipud ja on olemas nii keskpäraste maffia. Keskpäraste maffia on ka vist igal ajal tugev, et kui oli Alliksaar siis hoidnud Alliksaar vastu, praegu on, üritavad nad nagu batuurinit natuke väiksemaks teha, kui ta on. Batuurini kao jah kuhugi, see, see on just selline mõnikord on, see on nagu tobe, kultuuris on tihti see, et inimpeab enne ära surema, kui teised hakkaksid aru saama, et mis ta siis tegelikult tegi, et enne see inimeste mina siiski nii suur suheldes nad enne ei näe seda elus nagu libiseb mööda nii mõnigi asi, millest pärast saad aru, et või see peabki nii olema. Ma ei tea, see on ka, ma arvan, igal inimesel on võib-olla ka oma vanemate vanavanematega või sõpradega see, et nad alati taipa kohe neid asju, mis on nagu mingi teade veel, aga nad ei saa kohe aru. Aga kirjanduse üks, üks roll ongi proovida neid teateid puhastada ja teistele edasi anda või kuidagi nii. Kuulsa Lauri Sommeri paigutaksid kirjandusmaastikul või on see selline? Täiesti ülearune küsimus? Paigutaks sinnasamma tallu ikka ta mujale nagu ei oska? Ei noh, igalühel on mingi sugupuu, aga see sellest rääkimine läheks natuke pikaks, et ma ja igal inimesel on ka, kes on lugeja kirjutaja, tal on ka mingi oma kirjanduslugu, aga see ei ole tegelikult tema enda, ma arvan, enamik loomi, inimesi tegutseb siiski intuitiivselt, et need, need valikud on nagu nende iseloomust ja lapsepõlvest ja kõigest kokku tulevad nüüd see, mis pärast kutsutakse mingid lõimed või maitse või mis tahes selle asja nimi on. Jutuajamist alustasime muusikast, siis me leppisime enne kokku, et mina ei hakka midagi ütlema, et siis kui Lauri tahab midagi laulda või mängida, kitarr vähemasti stuudios olemas, nii et see võimalus on, aga kirjandustekstides musikaalsust kerkib esile väga palju, kas siis ütleme väga otseselt ning streigi puhul või mis oli siis kolme üksiklase üks kolmandik, aga üleüldse ka sellise sõnavoolu koha pealt? Ma kunagi ei taha, et see vool kontrollima, et oleks, sellepärast biitkirjanduse väga ei meeldi, et seal on tihti see, mis sülg suhu toob. Ma kirjutan ikka kolm, neli korda tavaliselt oma teksti üle või niimoodi ma nagu tahaks, et see kõik oleks võimalikult täpne. Aga noh, see on paratamatu, et ma olen sealt luulepoolt tulnud proosasse, midagi inimvõtab kaasa, kui ta sealt tuleb ja sõna on ise selline muusikaline või noh, iga lause heal juhul on muusikal üksus ja muidugi ei tohi sellega nagu kaduda ära sinna kõladesse ja keeleilusse, lihtsalt et see mõte võiks ka nagu alles jääda, aga aga sõna on ka heli, see on ka nagu fakt või midagi sellist. Ometi oled sa biitkirjandusega muidugi tegelenud kas või tõlgete koha pealt või noh, sinna biitkirjanduse lähedale oled sa ikkagi sattunud. Jah, kõige esimene asi, mis tõlkisin, oligi William Parocix jõulujutt. Silmusel seisab plaadil, kus kõrt Cobain mängis kitarri ja tema luges seda jõulujutt ja. Noh, ega ma seda vist praegu üles ei leiaks, aga see oleks selline väga välja. Ta on selline küllaltki naljakas jõulujutt. Jah, ei muidugi see Pitki samas jälle mingid võimalused, ta tõi tagasi selle suulise osa kirjandusse, sihukese loomuliku oma elust rääkimise ja siiruse. Kerovok oli väga siiras inimene, igal juhul. Kui sa ütlesid, rääkisid õieti natukene enda heliloojast, sugulasest Sist käest raamatus ütlevad, et et tema on sisuliselt ainus, ütleme, loov inimene suguvõsas, kuidas sinust siis selline Lauri kommersant. Ma ei tea, milline on saanud, milline ei ole, aga mu isa on ka raamatuid avaldanud, ta on uurinud parapsühholoogiat ja sellist unenägude ennetti asju ja midagi kirjutanud, aga aga isa väga kirjandussoont ei ole tal olnud. Jah, vanaisa oli meremees, laeva kapten. Setu poolt on küll kusagilt, seal on mingid mõni pulmalaulik on olnud. Aga ma arvan, et loovus ei pea väljenduma üldse väga kindlasse. Loov inimene ei ole mitte tingimata see, kes loomeliidus, vaid ta võib igapäevaselt, võib-olla mõnigi tegelane võib olla palju loovamat suhtuda oma oma ellu ja tegelikkusse, kui, kui see, kes on kusagil kinnitatud mingisuguse märgikese rin pühanud, et tema nüüd see kultuuritegija Aga mingil perioodil ikkagi sinust sai ka selline kultuuritegija või vähemasti Tartu päevil. No ülikool andis selle baasi, jah, mingisuguse, ma ikkagi tunne, et see on selline, et ma olen sattunud selle tööd tegema, teen seda nii hästi, kui ma saan, aga ma selle asja mõtestamine ei ole enam minu minu asi või kuidagi nimega. On sul meeles ka, kui sa, kas esimese luuletuse kirjutasin, tõi esimesena sellise proosateksti, lõid. Ma arvan, et luuletus suid seal kusagil 80.-te lõpus ja noh, see on ikkagi esialgu inimene, tõukub sellistest. Tõnu Trubetsky oli selline väga kuum nimi, minagi tunnengi, et, et ta ei olnud mitte niivõrd muusika, vaid ta oskas inimesi innustada, midagi otsima ja mis keegi leidis, see oli väga erinev. Jah, Tõnu Petske, Juhan Liiv, sellised tegelased olid seal kusagil alguses ja ma näen, liiv on siiamaani nagu jäänud, et ma näen seal, see on väga selge, selge ja konkreetne asi. Proosa hakkas tulema, kui ma tulin sõjaväest juba kuidagi, siis esialgu ei ole ju see, millest kokku keerutada, seda juttu seda ei ole, et noor inimene nagu tunneb, Ta küsis ja ta ei ole veel jõudnud. Kirjeldus põhineb ikkagi tihti vaatlusel ka Sa pead enne natukene nagu olema neid mõned asjad läbi elama ja natuke inimeste elu kõrvalt vaatama, et oskaks midagi üldse kosta selle kohta luuletuse peal kirjutatud vaikset vahel ma nagu mõtlen, et see on 40 järgmine aasta, et, et võiks ju kusagil siis teha ühe raamatu luuletuse asi peab küll olema selline vabatahtlik, et ta ei tunne, et seda tingimata peaksid tegema, aga kui neid tuleb, siis, siis me kätt ette ei pane. Aga see, see on õieti kogu selle loo, mis asi on tavaliselt selline. Sa satud mingite asjade peale elu, näitab sulle mingeid asju ja kas oskad seda siis jäädvustada või ei oska mõnda asja? Ei peagi. On väga palju muutunud, see protsess, kuidas tekstid sünnivad sinu enda puhul. Ma arvan, et ta muutub kogu aeg, sest elutunne muutub kogu aeg inimesel väga lihtne, et, et kui see jaanuarikuus varsti juba aastast sündis mulle tütar, siis see muudab midagi ja kui keegi inimestest, keda oled tundnud, sureb, see muudab midagi seal, seda sellist paigal olemist. Ma arvan, see paigal olemine tuleb inimestele siis võistkonnad vanaks jäävad selles mõttes, et nad ei suuda enam väga muuta seda oma suhtumist ja taju ja selliseid, et, et see on kurb olukord, aga see võib tabada iga inimest ja ta ei tea, kuna. Sind päriselt veel ei ole tabanud. Ma proovin veel liigutada kasvõi kasvõi mingit varvast. Aga kui võrrelda muusika loomist ja pikemate proosatekstide loomist või siis ka luuletuste loomist Nad on päris eri asjad, tegelikult ega neid korraga tavaliselt teha ei saa. Kompositsioon on nii-öelda erinev, et kui sa paned muusikas on jah, on võimalus see, et on ainult üks hääl, siis on see puhtalt sinu rinnakorvis ja ajus toimuv asi. Kui sa paned, mängid viis pildi sisse mingisse lukku või, või toimetad seda ja vaatad neid balanss ja siis on seal väga palju mõistusliku asja ka peale selle tunde. Ja proosas on jällegi ikkagi sõnastamata sõnastatav asja piir, et kas sul on mõnikord mõttega, sa ei saa talle õiget kuju niipea veel ja sa pead edasi elama, et see kuju tuleks ja alati on mingid asjad, mille inimene ei ulatu, seda peab ka ära teadma, et kui sa näed, et sa selle käest jagu isa, siis ei ole mõtet hakata seal kallal niimoodi väikesi killukesi välja taguma. On kohtade erinevus ka, kus sa, mida teha saad. No maal on põhimõtteliselt kõike kõige parem teha, sest seal on, seal on vaikne ja ja see, noh, see endaga kohakuti olemine, see, tegelikult see, see kohakuti olen võib-olla ka kasvõi kuskil bussis või suures linnas, see paik on üks väga tähtis määre, aga ka osa on inimese sees olev selline vaikus, mis vahel saab siis nagu võimust või või mingisugune arusaamiste rida, mis toimub, seda saab natuke otsida, aga üldiselt ega see, see on ikka natukene, kui antakse inimesele. Sa seal Võrumaal juba tosin aastat vist olnud päris pikka aega oled. Saad sa siis nüüd nüüd öelda, et kodu on ta kindlasti? Jah, et kui keegi helistab, ma olen kodus ja südamerahuga. Ei noh, absoluutselt, lihtsalt see vahepeal mul jah, vanavanemad läksid sealt umbes 10 aasta eest või üheksaaastast nüüd sügisel siis üheksa aastat läksid ära ja siis ma hakkasin seal käima kõige rohkem ja ja mingid perioodid olin koha peal ja ja vahepeal on jälle Tartu vahet käimist, aga, aga see on absoluutselt kodu. Selles mingit kahtlust ei ole olnud enam ammu. Kui tihti sealt ära tõid? Täna tuli tulla. Ei noh, talviti on nagu, mõõdab soojustamist järgmine aasta soojustamata ära, siis on seal võimalik talviti pidevamalt olla, aga ma olengi talved seal olnud ja seal on selline paratamatu Võrumaal näiteks kontori ka, et kes ei saa olla seal oma Urvastes kogu aeg, et kuna tal on ka tema, on palju rohkem avaliku elu tegelane, ta peab käima esinemas ja noh, tema on eriline reisimees selle poolest, et see osa seda ametit on selline vaja minna, lihtsalt korra olen seal all. Sänna kultuurimõis on seal all oluliselt, et ma olen seal täpselt ühe korra esinenud, kui me Kangro preemiat sain. Aga see on nagu teistmoodi, et kohalik kohalikele võib ka kuskil toanurgas mängida, seal ei ole vaja üritust korraldada. Raadiokuulajale siis nõnda palju, et Lauri Sommer sai Kangro preemia just nimelt räästaraamatu eest tänavusel aastal. Kui tihti siis ikkagi Tartus käib? No mul on toomel on meil elamine olemas, et kuidagi seal need käigud on seotud rohkem lapsega, et talvel on, on praegu nagu selline, et kuna see maja natuke külm, siis tuleb osa aega tartus olla, kui mina olen siin nii palju kui võimalik ja, ja kuna mul seal kassid näljas, siis ma juba paratamatut käin toitmas alati. Nendest kassidest oleks sellest rääkida küll, sest kas kassid on viimase plaadi peal? Tundub, kui ka kui ka raamat. Noh, nad on nagu alati olnud jah, aga, aga ma ei nii väga Jafysseeriks seda, neid kassiarmastajaid miljoneid tegelikult, et Youtube'is paned sisse mingisuguseid kätt või ja siis tuleb neid rohkem kui aga see, jah, selline inimeste loomavahe selline noh, see on lapsest peale jäänud, kes on maal olnud, kui sa oled vaadanud lambaid ja sigu ja kui sa oled toitnud neid natuke ja ja kui talus koer olnud ja hobune ja need kõik nagu see muudab seda inimese enesetaju, ma arvan kuidagi nende kassidega on ikka tõeliselt lähedane suhe, võib öelda, et nad, ma ei oskaks nagu sead kedagi talvel tihti juhtub, et ikkagi mõnesid rebane ära või midagi juhtub, aga aga see on siis kaotus, aga midagi teha oled, nad on oma perekonnaliikmed täiesti ja üks tegelane on veel selline, kes hüppab õla peale ja kui ma lähen vahel jalutama, siis ta ongi seal õla peal kindlalt. Ja niimoodi käid kuuvalgel vahel ja ja viimati oli veel üks metsseapõrsas oli saanud autolt löögi seal meie talumaade ääre peal ja siis suure külmaga ja kuu paistis, võtsin ta niimoodi jalgadest kinni, ta oli nagu kringel ja siis viisin teda ja pärast jalutasin seal kuuvalgel, et see oli selline selle talve üks asi, mida pole kunagi teinud. Põrsas oli ikkagi sai veel kätte võtta, kulti enam ei jõua nime tassida, aga viisin ta tee pealt ära täitsa kaugele. Ja ilmselt see, et ta siis ära mõni rebane, et kas ei sa nahast läbi hammustada. Aga kui Rebane on juba alustanud, siis saab kasside liha edasi elada. Olen aru saanud, et need kassid vist tulid rohkem maja juurde. Seal elas alguses üks metsik ema kassi, aga nüüd on kaks, põlvkond on kodunenud. Jah, nad on niuksed, rändajad seal, seal on igast talus seni, kuni veel vanad naised elavad seal, siis nemad toidavad alati kedagi. Ja kui suur nälg tuleb, siis lähevad ka meie talu kassid sinna kõrvaltallu Imbi juurde. Nad on nagu selle paigavaimu või millegagi väga seotud seal ja vaata, et igal asjal on omaette isiksused, linnaski neid kohata, sest nad on kõik ikkagi ka erinevad. Mõned loomad on natuke sarnasemad, liigiti kasside rongad, näiteks on isiksused pankadesse. Ühte uurimust lugesin, kus just räägiti mingite katsete põhjal ka natuke. Et on karjaloomad ja Üksikumad loomad ja üksikumatega on jälle huvitavam suhelda, võib nii öelda. Tänavune aasta eesti kirjanduses on siis kassi aasta. Tõnu Õnnepalu Mandala räägibki kassidest. Nojah, aga kui, kui natukene paremini vaadata, siis tundub, et need on ikkagi eri eri lähenemised kassidele. Tõnule tulid nad ühe elukohaga, minul vaid on nagu lapsepõlveosa, et see on natuke teine, aga samas jah, see lähedus ja Tõnn rääkis mulle viimati, et kuidagi kuskile ära, siis ta lausa küttis sauna kassidele soojaks, jättis ukse praokile. Vot mina nii sellist asja sinnani ei küüni. Aga tal on ka sellised nagu noh, kodusemad, kassid. Tõnu Õnnepalu viimasel ajal on kirjutanud üldse väga palju sellist maalähedust, kirjandust Hiiumaal paradiisi. Tegelikult temast sai kirjanik, kui ta läkski, 84, vist oli see Hiiumaal, Hiiumaa tegigi ta, kirjanik kui nii võib öelda ja ta on see tema Hiiumaaluule varane, ongi minu lemmik. Seal oli see kõige puhtamalt praegu, nagu kui sa juba hulga hulga siukse riiulitäie Hiiumaad kirjutad, siis ei ole see, mis need esimehed või noh, seal on nagu mõni asi on puhtam alguses pärast sa hakkad kordama ennast kõigi kirjanike väike õnnetus, aga mõnus meeleolu on seal endiselt muidugi. Tõnu Õnnepalu kirjutas paradiisis suuresti ka Reigi kirikus Hiiumaal. Mul õnnestus vahetult pärast paradiisi lugemist minna regi kirikusse ka samamoodi võtsin Suleraali kätte, panin oreli peal olles täpselt samas kohas väga, väga mõnus tunne oli. Rõdud on väga vahvad ja Viljandi sai kunagi kirikukooris Jaani kiriku rõdult laulsime ja ja kuigi ma koguduses ei olnud, aga see, see pühaduse tunne tuli just sellega, et sa seal pühapäeva hommikul laulad, lihtsalt, siis ei ole enam küsimustes, mis usku sa täpselt oled, kuidagi, kui see asi avaneb, Sist avaneb. Kõigepealt oli üks rahvalaul, mille Lauri õunapuu laulis, kes on vist tõesti tõesti kõige uuem rahvalaulik praeguseni tavalises mõttes ka laulu olevat isegi Viljandimaalt pärit tekst. Tavalise rahvalauluviisi laulsin mütsi otse plaadi peal tõlkisin seto keelde selleks, et oleks sihuke parem seda laulda rahvalauluna pärast tuli sihuke muu muusikaga. Kago versiooni sõitis siuke suitsivatesse versioonis sellel puul päeva plaadi peal. See asi mulle enne ei olnud, murdes kitarri ühtegi lugu ja nüüd ma olen paar tükki. Ehala. Ühe asja olen õppinud ja ühele teinud murre kitarriga nagu veel veidike avastamata reaaltule. Mis seal teha saab? Kitarrist ka mingit tolku ikka üldse ja tuua siia. Kassid on sellised, natuke eratlikud Sagavist. Nad kandsid ikkagi külmaga, tihti hoiavad kokku ka talvel, et see, ma nüüd jah, ma kirjutasin ühesseeraklusest, ma ei tea, kuna see ilmunud, aga vikerkaarele ma tegin selle ka üks vana loeng sai, lihtsalt kirjutasin seda natuke edasi. Proovisin seal selle üle mõlgutada midagi, aga noh, osa seda ametit on eraklik, et sa kuskil kohvikus lasteraamatut näiteks poleks saanud valimiskirjutada, et sa pidid olema omaette mingi aja. Aga tegelikult ma saan, võin ka seda öelda, et ma otsin väga inimesi, et see, sa pead lihtsalt leidma selle oma kogukonna ja neid ei ole kunagi liiga palju. Aga ikkagi inimsuhtlusest tuleneb siiani minu jaoks palju rohkem kui sellest omaette olemisest, et see ometi olemine selgitab seda, mispärast, mis sa oled kätte saanud, aga käima kuidagi seda nii väga jah, fikseeriks, lihtsalt osad ametid on sellised ja ja ma arvan, et enamik kirjanikke on lihtsalt juba selle tõttu, et nad peavad kirjutama, et neil ei ole päris tavaline elu, selle poolest. Need on mitu korda kuulnud ka sinu ööülikooli loengut Esna mõisas, seal räägid ka märkamisest või siis mööda libisemisest oskad inimesi märgata? Ma tahaks loota, see on selline, see eluaeg õppinud, ma arvan seda asja, et see ei saa öelda nüüd, et kunsti kellelgi väga on võib-olla jah, mingit mõistlikku, viletsa Käärsemaga, aga jah, kui oled omaette olnud. Minu pikim aeg on praegu nädal olnud, kus ma ei ole kedagi näinud inimestest, et see pärast seda on mingi repliik bussis on juba täiesti teise tähendusega või kuidagi linnas. Tähelepanu muidugi läheb tugevamaks, selgemaks, natuke. Jah, see on nagu välismaal hulgas, kui järsku eesti keelt kuuled, kuskilt toob kuskilt mujalt hoopis hoopis välja. No peab vahepeal neid, seal on mingisugune niisugune nagu arvuti vajab formaatilisti puhastamist, inimesel on seesama asi täpsetes kõik need majanduslikud, väikse pinge, mis siin on ja asjad, et on nii lihtne, on inimesele üle töötada või kinni ennast mingitesse asjadesse mõelda ja ta peab teadma seda teed, kus ta jälle tagasi saab enda juurde. Võib-olla mingil määral selline empaatiavõime on õpitav ka kuidas sinu sellisest vähemasti viimasest kahest kirjandus üülitisest on see empaatiavõime just eeskätt nagu, nagu sa ütlesid, et võib-olla lihtsam on seda empaatiavõimet rakendada just Nende inimeste puhul, keda enam ei ole, aga ikkagi empaatiavõime on seal ikka väga sügavalt sees olemas. Ja need, kes on, ega neid ei saa märkamata jätta, just, aga noh, see on, ma pean oma ema tänama, et see lapsele antakse kaasa mingi hulk seda headust ja hoidmist ja kõike seda ja siis kuidas sellega hakkama saab, see on jälle mõne, lõhub elu ära pärast, kuidas kellelgi läheb, see on juba tema oma teha, aga samas taga, mis keskkondade satub, et mõnest keskkonnast on väga raske välja rabelda, sinna inimlikum olemise poole ja mõnikord on Nojah, ühesõnaga geenigeenid on ka selline asi, mis, mida mõnikord on väga raske ületada, et inimesi antakse mingid iseloomuomadused kaasa, kas ta suudab endaga tööd tehes nendest lahti saada või kas peabki võitlema mõnikord võideldes, ta läheb veel rohkem kinni, aga, aga kogu see loomingulisi on alati selle asja kaardistamine, uurimine, kus juba natuke tead, siis oskad suunata seda veidikene. Nii et enda loomingu kaudu õpid ka ise midagi. Arendad ennast. Kui te, kui te mind ei arenda, siis peale enda kedagi teist, et see osa haridust on alghariduse inimene saab koolis või kusagil, aga, aga kusagil tavaliselt ei õpetata teda veskiasutuses õpetajatele ta inimestega suhtlema või selliseid asju, millest elu tegelikult koos seisab, et näitleja peab ikkagi ise omandama. Kirjandus on ka üks viis jah, neid omandada. Sa saad kätte selle mõtte ise pärast pead sa selle veel elus teoks tegema, see on raskem. Kui palju neid inimesi on, keda sa väga väga märkad praegu? Pidevalt iga päev. Ma ikka see lähiring, pere ja mõned sõbrad kassid ja nüüd oli 40 päeva Eha Lättemäe, et kuna kuna see oli niisugune nii-öelda ärasaatmisrituaal minu jaoks, et ma kirjutasin temast, siis mu jaht hetkekski hetkekski on palju öeldud, aga, aga ma mõtlesin ta peale iga päev eile õhtulgi eileõhtusest, lõpetasin selle asja, mis temast kirjutasin. Et, et on olemas eriolukorra, mis lükkavad ühe või teise isiku lihtsalt suurde fookusse siuksesse, natuke valusasse fookusse juba, aga, aga teisiti ei saa. Osa lähedust ei ole mõistusega enam seletada või selline sa küll sattuda oma sugulaste ringi, et sa oled sünnide, niisugune pere on seal ümber, sa pead neist kõigist arusaamaga. Aga see vaimne osa selle inimene ikka vist valib ise. Mõnikord on see seletamatu ikkagi, miks ta just need asjad valib? Nad rääkisid natukene siis, et, et ütleme, vaimsed eeskujud või vaimselt sugulased leiab inimene ise, et need ei ole nüüd päris bioloogilised sugulased. Kui hakata mõtlema kolme üksiklase peale, kas seal on ka kolm sellist vaimset sugulast? On küll, aga ma nagu ma olen nende maailmas rohkem n elanud staar ja maailm on nüüd jätkunud, võib nii öelda, et mul on. No tegelikult nad jätkavad kõik mingil kombel, aga lihtsalt see setu asi ei ole veel seal avanevad mingid uued korrus, et kuna ta on nagunii lai ka see kultuur oli nii teistsugune ja ja see tunnetus setu, ortodoksi ja on, on ikka nagu mingi asi, mis kannab mind natukene ka omal kombel. Aga neid sugulasi on ka tore jah veel leida, et ei taha nagu väga tahaks nende ringi väga ära piirata. Vot selline nagu kultuuris sil liigne monoteism, on halb, kui sul on üks suur iidol, kes on nüüd kõik ära öelnud ja siis sa pead üritama tema jalajälgedes käia ja see see viib selliste noh, umbset asjadeni tihti. Aga teine asi on see idamaade stiilis õpetamine nagu zen-budismis, et sa, ta näitab sulle seda kuud ja sa ei vaata enam tema näppuvaid, vaatad kuud. Kuu taga on võib-olla veel mingi järgnever, et see sugulus on ka väga hea, et lihtsalt, et kõik inimesed teevad mingeid uksi üksteisele lahti mingil kombel ja mõnikord seal ukse taga läinud kivisein, aga mõnikord tuleb osata märgata mõnda ust. Jah, aga kahjuks otsitakse ust ka seinast, kus ei olevus. No kindlasti kõik inimesed on jalgratast leiutanud ja nad teevad seda edasi ja see on ka osa osa seda otsimisprotsessi ongi paratamatu ekslikult, et see ei ole võimalik kohe lotovõite igal pool korjata ainult ja ainult eksikus, vaid ka kannatamine ja valu ja kõik need asjad, mis sinna juurde käivad, et loomingusse vähemalt kindlasti see, et sa pead mingisuguse luna maksma, kui sa, kui sa midagi teed, siis paned midagi nagu pant. Muidu ei tule, ei tulelauludega ei tule ka suuremaid raamatut, vähemalt ja osa sellest on kindlasti see nii-öelda energia ringlemine, et kui sa saadab midagi sinna maailma kui see on puhas omas asjas või selge, siis saab midagi vastu, tekib mingisugune ringlus nende inimeste vahel, kes võtavad seda vastu ja, ja sina saad ise kaugemale nende kaudu natuke. Ma ei tea, kui palju sa sellest rääkida tahad, aga sinu luulet on väga palju võrreldud siis ka kolme üxitlas ühe tegelasega külas, aga täna Tartu akadeemilise perioodi jooksul kirjutanud oled, kes ka ikkagi idamaade kultuuri vastu tundis väga suurt huvi. Se Masingut teema oli, seda võib öelda nõidade õrnuse raamatu kohta, ma olen pärast seda teinud ühe raamatu, kus ta on väga raske midagi leida ja, ja see, mis on praegu, olen kirjutanud luulet, see on ka see väga suur uurimine viis viis sinnani, et sa elad jah, nii sisse, et mingid asjad hakkavad sarnanema. Ta ongi selline võimas kuju, et kui sa lähed maailmasse, siis ta paneb sulle käppa peale, aga ma ikkagi tuliselt käpa alt välja ja tähtjalast ö-täht oli mul juba enne Masinguga tegelemist stsenavikut. Ma hakkasin kirjutama vist 28 Masingut, ma lugesin 92, nii et öö oli selline. Selle aja noortekultuuri üks märk, yks oli ka yks ei jäänud pidama, aga enamik tüüpe kirjutasid sellele niimoodi ja praegu ta on ka igasuguste muude subkultuuridele seda tähte kasutavad näiteks Jonny Isotamm, kes on hoopis teine, kes oli Masingu vastane, kelle jaoks oli see ka sellise muistse järel. Muidugi ta on soome keelega ühine, seepärast ta mulle väga meeldib. Ega see, et sa joonistada ühe tõmbega, see on hoopis teine kui see umblaut, mis on nagu sakslastelt võetud saksa vastane, just, aga, aga kui on võimalik mingi asi, mis on soomeugrilaste lühine, siis ma pigem kasutaks seda lihtsalt. Oli võimalik magistritöö niimoodi ära kaitsta, et keegi ei jaksanud virisema. Võtame siis kolmanda tegelasega Masingust teda rest on räägitud muusikast Lict väidki natukene kustub küll või pall säästu. Ju seal on mingi mingi asi, aga samas noh, treek oli nagu selline meister, keda praegu ka keegi järgi tee, aga see lugu, mida me täna kaasa võtsin, on küll ütleme treigi sugupuust, see on sankil muun ehk Mart Koselec. Siis on sellel aastal avaldatud lugu ja minu jaoks ei ole maailmas selle kitarri häälega keegi praegu kaugemale saanud, kui see lugu, jaan Klav, valisin kontsertversiooni sellest, kus on veel nagu paremini selle mehe maailm välja tuleb. Selle plaadiümbrisel on kasutatud surnud sõbra maali Mihkel Ehala maali mille tegi ma joonistan sihukest tüüpi, kes on nagu lind, inimene või midagi sellist, natuke nagu tootem või ma ei tea. Ja mihkel kandisse rezismaali üle, et ümbrise peal ei ole ta päris see, et see maailm mul kodus ja seal on tal see õige ikooni kvaliteet, siin on midagi puudu. Praegusel kujundaja, tänu kujundaja, ütleme nii, siin on ka mingi neli aastat vist, 2008 ilmus mu see eelne plaatia pärast seda muidugi oli suur proosa, mitu sihukest proosalaksu väga pika, et muusikat veidike vähem teha, aga, aga ma olen alati teinud sellist kitarri ja laul asja. Siis ma üsna tükk aega olen teinud rahvalaulu baasilt midagi, paar asja on siin, mis ma olen unes näinud meloodiat. Et mul on seesama, kas selline diktofon või mõni teine nendest voodi kõrval ja kui seal tuleb mingi asi, siis ma laulan unise häälega. Nii palju, kui see mälu võtab mälu tihti võtab mingi asja maha sellest juba mitmehäälne, siis sa ei saagi seda niimoodi kohe sinna panna. Aga aga need unest tulnud asjad on nagu ma hindan neid juba sellepärast, et nad on kuidagi ära toodud, sealt siin on natsi läbi võimarski selline laulu, mis seal unes venekeelne. Ja siis ma leidsin, et üks setu rahvalaul, rütm, lähete nagu sinisilmselt täpselt kokku ja plaadi lõpetab muidugi LUGU liidiga üleval, et liidi on tütar ja see on selline nagu teemameloodia see aasta olnud siin lapsehoidmisasi ja mis on kõigile vanematele vist tuttav, kui selline kordamööda vahikorrad või kuidas seda kutsutakse? Ma hakkasin seda, vaatasin materjali üles, ma sain aru, et mõned asjad tuleb uuesti lindistada ja tuli jälle sisse elada mõnda laulu, mis oli täitsa vana, aga no on vahepeal jah ka nii et tuleb kõike, mõnikord on niisugune külluslik ja mõnikord on vaikus, et seda ja suur õnn oli minu jaoks see, et siin lugu nagu vesi voolab, on, et ma sain sellise mehena Peko käpi mängimas. Karjala. Eestis on hiiu konderson, Karjalas on Johiku ta Sibeliuse akadeemia õppejõud ja sa sellel alal Soomes ka üks, üks paremaid. Me koos mängisime Tallinnas kontserdil, et tal lihtsalt oma tuurid ja asjad, aga ma suutsin talle netis sellist teha, mida ma tahan ja siis siis ma pärast keevitasin kokku eri erivõtetest, selle asja, mis seal plaatideks liiga palju. Üksi muusikat tehes tekib alati janune, kui teistega koos mängida, midagi, et isegi kui mängiksin kuskil trummid ja muud asjad sisse või mingisugused, saad mitu korrust teha, aga see on ikkagi seesama isikuenergia, see vahepeal nagu väsitab. Aga kui, kui lood on eri stiilides, siis on ehk mingi vaheldus seal olemas ja ma olen proovinud seda klektikat siia nagu panna. Kui ainult laul ja kitarr, see hakkab tüütama see, ükskõik kui hästi seda kitarri lõpuks mängida ei suuda, ka inimene. Aga lisaks ka oled sa ju teistega koos ka eelmisel aastal andsitele. Jah, Hütsi otse kooris laulmine on suur nauding, seal sa pead alati teisi kuulama väga täpselt ja, ja kuna mul on õnn olnud selliste inimestega, kes väga hästi folklooritunne, siis seda neid muuseumi kogusid, kes on kamminud läbi kogu selle Lõuna-Eesti materjali, mis sealt leida andmed, Sa oled alati midagi juurde panna, et kui näiteks kvartett siis on see, et siin-seal iga inimene paneb mingisuguse oma asja ja kui need kokku lähevad, siis on see niisugune võimas tunne mõnes mõttes nagu rokkbänd, aga just see, et ilma pillideta, et seda saab ükskõik kus elektriga tehtud muusika sõltub alati sellest, et, et nad ei saa, kui neil aku ei tööta, siis on see asi ei toimi, aga nendega saab minna kuhugi rabasse ja laulda seal, et see vanade laulude laulmine, see on hästi tugev. Kas selline ajarändvõi teadvuse muutmise asi või selline asi, mis on alati käepärast? Ma ei tea, kas see on see, et neid on nii palju lauldud, mida on ka igal juhul mingi uks aega minu jaoks. Lõuna-Eesti asja juurde ma ikka jõudsingi just läbi laulu see avas, sellepärast seda sai, kõik asjad said tähenduse, mis seal nagu kultuuris kooli, kas siis Johan jäigi maailm ka, et jaid ka armastas, väga, oli ka, ühesõnaga väga musikaalne inimene ja mängis viiulit ja laulis oma lastele ja ma sain ta tütrega nüüd just kokku. Mõnenädalaste igal juhul sain ja väga vahva oli, korralikud, kirjutad inimeste, siis saad ikkagi tema otsese järeltulijaga nagu kellega sobis see asi. Ja kui ma uurisin jäikesis, tekkis peaaegu raamatu täis käsikirju, palju on ta siin igasugustest allikatest ja võib-olla tuleb sellest ka nagu see ei ole enam minuga seotud, aga see on natuke Juhan Jaiki on veel kuskil peidus. On ka inimesi, kellel on meeldinud. Sulle meeldivad sellised salapärased tegelased Juhane ikka ka ju oma omamoodi selline noh. Aga ta oli hästi sõbralik ja selline suhtleja mees, tegelikult oli ajakirjanik Eesti ajal ka, et kirjutas ka, aga see suur osa leiba tuli ikkagi ajakirjandusest ja see uudishimu mõnikord jah, toodab nagu, aga see tema salapära on võib-olla ka sellest paigast selle kandi folkloor on selline. Nüüdki leidsin sealtkandist kirjandusmuuseumist mõned jutud ja need olid ikka täiesti selline gooti horror. Siin 19. sajandi Sänna oli väga huvitav, väga selliseid võimsad kujundid ja pildid olid seal. Jah, ega tema kõige kuulsamad sellised jutud on ikkagi päris sinna gooti kirjanduse lähedal. No igal juhul jah, ta tõi selle fantaasia niimoodi eesti kirjandusse, tõi tema tema mingit sorti fantaasia, mida seal enne ei olnud ja just sellise praeguse aja tohutu ulmevohamise taustal tema on nagu mingisugune vanameister või selline, kes kes alustas selle praegu on nagu sidefolklooriga on tegelikult tasapisi ära kadunud sellest ulmest, et väga enam ei ole või on sellised nagu plastmasspakendisse asi, see on võimas generaator minu jaoks ja suuline. Kui sõidan bussiga koju ja kuulamist, mingid vanamehed räägivad, siis seal on ikka sellised ütlemised, kirjanik ei mõtle ikka neid välja, see on kusagilt nad ise ka, kui neile öeldi, et vaata, kui huvitavat sa ütled, siis ta lisaks see nende jaoks oleks sihuke tavaline asi, Nad räägivadki niimoodi lihtsalt, aga kuidagi sihuke mingi väga loomuliku kõne, selline ilu, näed seal juht, kes ei ole saanud linnas seda haridust, et see haridus muudab selle pildid haridust teistmoodi täiuse. Kus sa muusikat kuulad, kuulad sa üksi või ka samasugustel bussisõitudel võid klapid pähe panna ja. Seal ka, aga bussid ei ole nii vaiksed tavaliselt, et sa pead mingit kindlat sorti asja kuulama bussis, aga ei, ma kuulun ikka üsna palju ja seos Eha Lättemäe, aga ma olen nüüd leidnud igasuguseid Soome asjad, mis, mis temal võisid raadiost tulla ja ka igasuguse kummalise estraadi, praegu on hästi ilusat musta, oleks videod Youtube'is, viiekümnendad, kuuekümnendad Soomes huumorit, On ja on ka väga ilusaid asju ja siis tulevad meelde igasugused Eestis oma lauljad ja jällegi see tegelemine aeg-ajalt avab midagi, kui Masingu tegelesin isoli Robinson rattakoore, muusika oli väga vahva. Siiamaani on aga vennantaktiivseti kuulaga Pikk Homeland, mida nüüd, mis, mis kellelegi meeldib, et see Eha läte Meile meeldisid sellised Kesk-Aasia asjad, sest ta ise käis seal ja see oli talle nagu et kuidagi. Ja tavaliselt kirjutamiseks või selliseks väga mõtlemise asjaks on kõige parem ikkagi mingisugune taga ämbinud, kus ei ole helilist informatsiooni, kus on pigem taust. Belonging on praegu niisugune bänd, mida ma hästi palju kuula. Meil on üks ämbiendi, paat, oktoobril länguid seal selle plaadi nimi ja, ja sel hetkel, kui ta ilmus 2006, siis ta oli kõige huvitavam ämbiast, mida ma olin kuulnud sellel ajal ja praegu ka vaatan, et neil neil ei ole palju muusikat, aga see on, see on väga põhjalik, ta kustutab nagu seda reaalsust, mida sul vaja ei ole, jätab selle, ei midagi väga jõulist on seal, kuigi see see muusika on nagu ma ei tea. Kui sa kunagi satub talongi peale, siis kuula lihtsalt, võib-olla sulle ka midagi, ütleb ta. Aga ma mõtlesin, et mul on just viimastel aastatel ongi see paradiisi kolm üksiklastunud kaks teksti, millega ma olen tõesti teinud, nii et olen lugedes pannud ka selle muusika, millest räägitakse, mängima paradiis, läheb küll selle Pärdi ja Liinaga väga kokku ja jajah, jaa, nik treigi osaleb ka ning Tregi muusikaga kokku ehk. Sealt saaks nagu treigitsaks võtta need kodulindistused, tolmus õhumlikoodingis kaks niisugust, need on ilmunud ka vinüül ei ole, fännid on neid andnud ka siukest, mina pole neid kätte saanud muidugi, aga nii kui nad tulid, nad olid kodus jama, Blosson Frändiale mänginud kadreigi lugudest ise hooni, seda istumentaali sa ikka aeg-ajalt higistan. Jah, ei see minu puhul on see plaadi avab Magelani raadiokutsung, et see on seal Masingu looga seotud, aga ma kirjutasin, pärast augustis ilmus sirbis üks, kui avaneb raadio, niisugune lugu, see on tegelikult on see nagu sealt rohkem praegu sellele meelse kutsunctory niimoodi suuremalt või Masingu jutusse jooksis mööda tekstis lihtsalt kunagi, kui Tartus oli erakond sihuke kamp noori kirjanikke, siis me tegime ka plaadi, kus oli muusika ja ja lugemine ainult teistel ei olnud oma taustu teistele tegi üks üks vennike kõigile millestki natuke ühesugused, kuigi ta proovis Cavarieerida, aga maailmas on tegelikult küll neid, kes suudavad ise oma tausta teha ja lugeda, et see, siis on see muidugi rikkam veel sellisel juhul. Aga samas mõni oskab nii tundlikult leida selle tausta lihtsalt, et Pärdi ja Liina muidugi on mulle ka olnud tohutu palju, nagu olen seda kuulanud, seda plaati Mittaliina vaid Spiegel im Spiegel on see see, mis mul on nagu rohkem. Liina võimekus kurbuse üles kerida, Spiegelis sihuke nagu päike aknast või sihuke helge, helge asi, mis kuidagi avab inimeses ja linnaärgi panin muidugi sõber Raimo Teder pani oma lapsele nime liina pihla küll kaks nime, et teda Riina on selline salanimi, aga aga nii ta tegi. Kui sa natukene rääkisid, Kuda moodi sa kirjutama hakkasid, kas see muusika siis tuli, kunas sa kitarri kätte võtsid? Tunnistama, et ma arvan. 1990 oli seal mingisugune 90 kevadel üldse minu jaoks mingisugune mul hakkasid esimesed luuletused välja tulema mingis mõttes sellisena nagu, nagu praegugi. Kõik küll muutub tekst, aga sa tundsid, et see kannab nagu sellises registris selliseid lainealas, mis ta on ja, ja muusikaga ka kusagil seal 90. aasta lõpust sai esimest bändi tehtud mingit sellist. Aga no see on väga pikkamööda kõik, kuidagi see omaette muusika tegemine, ma olen mänginud ka yks pöörlev klants, niisugune bänd oli seal oli nagu see, et, et seal oli teine vennike, kes tahtis kõiki lugusid ise kirjutada, et ta nagu ja ma tundsin, et ma tegelikult teeksin paremini, aga ma seal ei olnud nagu sul on vaja mõttekaaslasi mõnikord või siis sa pead olema ise võimalikult mitmekülgne, et seda ise teha ja, ja seal ma kaua nagu ei püsinud, aga väga toredaid inimesi oli seal ja bändienergia on väga kihvt asi. Kui praegu õnnestuks nagu leida inimesed, kellega teha, siis see oleks väga tore bändi teha, aga see oleks ilmselt mitte tavaline rokkbänd, midagi natuke teistsugust. Kui sellel pöörlev klantsi peale mõtlen, siis saate nimi on lõpp hea kõik ja sellise apokalüptilise pea pealkirjaga siis bilansiline ka mõned lood, sellised, mis. Tule keegi meid ei mäleta, on jah see. Vaat näiteks beibi tund, krai on ka, jah, surm ootab mind. Siis, kui see luu tehti, siis ma olin veel pandi siis leidsin mingi trummikäigud sinna ja ja jah, ei see 90 alguses oli üldse vennaskonnale kastivali süngeid lugusid ja, ja metronoomile seal mingisugune üks sihuke sünguse liik, mis tuli Mait vaigult ja Franzil oli minu sõber Peeter Ora, kes kirjutas neid tekste ja enne oli Valner Valme, kes on nüüd Postimehe kultuuritoimetaja, need olid täitsa eri maailmad, aga kuidagi see oli selles mõttes tore, et see oli mingi väike Viljandi bänd, keda Villu Tamme oma saatus nagu mängis seal, kui ta Nõmme raadios oli ja meid pandi ühe balti kogumiku peale, kus oli ainult neli eesti bändi. See ilmus üks inglane, kes lätis elast tegi selle ja selle plaadi nimi oli siis talupojad hangudega. Berk Vaher kirjutas äsja ühe loo, kuidas tema siis kuulas mingit raadiot ja 90.-te alguses ja järsku Lauri Viljandist soovis LUGU Metro Lumiljonit. Pärast tuli välja, et oligi Lauri Sammer. Ma ei mäleta, kas isegi Lauri seal olin, võib-olla mul oli mingisugune pseudonüüm seal, aga Metro Luminal tegi ta oli mõned kuud enne oli ta loodud see üks kõigest muutus luminaaliksi ja nad tegid vist 90 kevadel kontserdi lauluväljakul, mis on eesti rockis selline auväärne koht, seal oli 76 aasta festival, kus olid haakia, suukja, sellised selle aja pahad poisid ja see kontsert oli tõesti väga võimas ja sellest. Mul on isegi üks proosajutt sellest, see oli see, kuidas seesama Valner Valme, kes nüüd Postimehes, kuidas ta üksi tantsis selle Luminal ja selle ees see oli minu jaoks midagi väga ilusat siukest, seal julgus ka nagu ja Valler oli viljandi kõige vahvam tüüp sellel hetkel absoluutselt minu jaoks, et see jah, selline Luminal nüüd pärastpoole. Me oleme vaimulaga juba tuttavaks saanud ja kuidagi me oleme üksteise muusikast üsna kenasti, saame aru, tundub niimoodi. Kuidas luuletusi proosat kirjutad raaliga käsitsi? Päris palju ikka käsitsi ka käsitsi on õieti see esimene tasand on nagu see, see ideaalne väljendus on mõnikord inimese peas ta kui tal väga kähku hakkab see mõistus liikuma, siis ta nagu vahel ei jõua kõiki üles kirjutada, mis seal on. See siis tingib nagu seda, et sa pead pärast arvutiga toimetama selle teksti, et oleks võimalikult voolav, aga, aga ikka üsna palju. Mul on suured suur map, kus on tohutu palju igasugust pudi-padi sodisel, vahel tükikesed, tavaliselt tulevad nad alati ikkagi pliiatsiga sinna paberi peale. Sa oled koostanud Andres Allani luulekogu, tema vist kirjutas seal oma mõisas trükimasinaga. Ma arvan, Pustandeid küll, jah. Mul oli kuni 2000 oli trükimasinat, seda mäletan küll seda tagumist. Praegu pole linti ausalt öeldes keeruline sadama isegi otsima. Et, et ongi masin olemas, linti ei ole trükimasina vinüülimängija minu jaoks nagu samamoodi mõnusad sellised rituaalid, et vot ongi, et kui sa räägid juubelist, siis see juubeli parim asi oleks see, kui ma saaksin endale kuidagi vinüülimängija niimoodi organiseerida selle asja katajal. Kuidagi vinüülplaadi saund on lihtsalt huvitav on, kui digitaalne saund ja kogu see rituaali plaadi hästi ilus raamat ilmus, kus olid need plaadikaaned rahvusraamatukogult? Nad olid ikka nagu kunstiteosed ja neid on nii palju, neid väga võimsaid plaadiga on Eestis tehtud kuidagi vot see siidi. Et siin sa ei saa seda täiesti seda kvaliteeti kätte, kuna ta on liiga pisike, võid panna luubi ja kõike võid arvutis suurendada, aga see ei ole päris, seega vinüüli seal tõesti, ta on toas visuaalselt selline väike maalsus. Lauri Sommer, me oleme sinuga lõpp ja kõik saates päris pikalt juba Astanud, sa saad välja lõigatud. Jah, selle aja on juubelikingituse soovijad ta muidugi sisse, aga mis lähitulevik toob kirjanduses muusikasse? Muusikas mul on lihtsalt üksikuid laulukesi siin teinud, et see tahaks mütsi otseselt teha, seda rahvalossi eliinatšulasid ka, et ajakirjanduses on plaanis selline asi kirjutada Lõuna-Eestist üx juturaamat, kus on igast kandist, on üks jutt või selline mis tast saama hakkab, alles neli, viis on olemas. Kuidagi niisugune siht, Anett jutuvorm on asi, mida ma ei ole veel noh, ta võib-olla jutt või novell, võima seal ei piira ennast, aga, aga selline natuke lühem vorm, aga vaatad, kas sa saad, kui muidu on pikaraamatus nagu see väga piksuse ja siis vaatad, kas lühemuse seega saavad ka nagu lugejat kuhugi viia või kuidagi. Ja võib-olla ka mingi luuleraamatu teen, et see, see tahab hästi palju komponeerimist, tulen tekste küll ja küll, aga et neist selline asi välja otsida, mis, mis teistele ka midagi on osa on Eesti iseendale kirjutamine, seda kõike ei ole vaja nüüd maailma maailma saata. Ja, ja muusika muusika mõttes tegelikult on nagu lapsega koos laulda on praegu üks põhiplaan. Ta mul on üks lindistus, kus ta häält teeb juba ja kas see lähene naerab, algab tema naeruga. Noh, ta on ta küll seal teadlikult midagi teiega, lihtsalt lapse hääled on huvitavad iseenesest ma kasutasin ka juba selle eelmise plaadi peal oli siis kasutasin õelapse häälisel Ühes loos instrumentaal-is, see on selline lapsel on see hea asi, et tal ei ole hääleaparaat veel välja kujunenud, ta saab igasuguseid kõrgeid helisid teha pärast inimese, see igapäevane jutt, see stabiliseerib selle, kuidas tema hääleaparaat töötab. Aga kuna tema, minu laps, liidi label sõnadeeelses maailmas, siis on see väga põnev nagu vokaalselt, mis sealt tuleb. Igatahes, aitäh, aitäh, Lauri Sommer tulemast ja edukat järgnevat aastat.