Eesti sõduritund. Eesti sõduri tund lahendab heliülesvõtte Valga linnast, Paju lahingu 80. aastapäeval. Valga linn kustutas auvõla Lõuna-Eesti vabastamislahingutes langenud Soome vabatahtlike ess-Jaani kiriku seinal taasavati neile mälestustahvel. Ekslikult arvatakse, et eestlane ei ole tundva inimesena. Aga oleme olnud oma tänu ja tunnustuse avaldamisel tagasihoidlikult liiga tagasihoidlikud. Esimesel veebruaril 1934. aastal avati siinsamas Jaani kiriku seinal selle mälestustahvli eelkäija mälestamaks austamaks Eestimaa vabadussõja lõunarindel, see tähendab palga, Marjenburgi ja Petseri langenud 113. vabatahtliku soomlase mälestust. Harrastajatest vabastamise 15. aastapäeval põhja poegade rügemendi langenud andsid kõik oma elu armastuse ja sõpruse pärast, mitte tasu lootuses. 20 leht Lõuna-Eesti kirjutas meil oma naabrite ja hõimuvendadega ühine minevik, ühised vaevad ja valud, selja taga. Ühised soovid ja sihiki. Seepärast elagu ja kasvagu meie ühistunne nägu, jäägu kindlaks sõprussidemed. Need sõnad kehtivad ka praegu. Mälestused Soome Vabatahtlike abist meile, nii raskel ajal antakse edasi isalt pojale jaon väärikaks mälestuseks neile, kellele Valga linn ja maa võlgneb tänu oma vabaduse eest tookordset asjade käiku mälestades. Tahvli avamisel valgustab ajalehti. Järgmise esimese veebruari hommikul saabusid palka kõrged külalised, riigivanem, päts, ministrit, maavägede ülemjuhataja Laidoner, samuti põhja poegade delegatsioon. Kell üheksa 30 toimus Valga Jaani kirikus pidulik jumalateenistus. Külaliste vastuvõtuks moodustati kirikus gaidides paleerid. Mälestustahvli avamine toimus kell 10 15 avakõne linnapeametsalt kõne riigivanemal ülemjuhataja kindral Laidoneril Soome saadikult härra hünninenilt Soome põhja poegade esindaja. Mälestustahvli pühitses rahast kappkell 11 15 toimus linnavolikogu kõik koosolek, kus ka kõrged külalised kõnedega esinesid. Lauldi hümni ja isamaalisi laule. Kell 12 turuplatsil alanud paraadil marssisid kõik, keda väike Valga selle suure au osaliseks laskis, saada kohalikult sõjaväeosad ratsaeskadron kaitseliidu Valgamaa malev, linna tõrje noorkotkad, skaudi ka Läti vabadussõjalased. Kell kaks pärastlõunal toimus sädes kõrgetele külalistele lõunasöök ja kell seitse õhtul Säde saalis pidulik aktus. Seega, et tookord tähistati mälestustahvli avamist täie väärikusega ning loodan, et enam ei lõhu kurjade inimeste käed seda väärikat mälestust. Nüüd siis teistkordselt kiriku seinale kinnitatud mälestustahvlilt eemaldasid katte Soome suursaadik Eestis deka Arturi oinonen. Mul on suur au Soome-Eesti suursaadikuna olla siin taasavama Eesti vabadussõjas langenud soomlaste mälestustahvlit, mis on ometi kinnitatud Valga Jaani kiriku seinale, kus see maha võeti. Seitsmeteistkümnendal septembril 1940. Slomoest Vaba ehtamised olevat lugenud vabastamiseks 90. minuti sisse ja osa neist võivad Et seda kuumendamist ta sai kõrvale ja nimelt selle mustlaslaulud seosetu Valga Jaani kirbuseina Kurmi Jaanile, Kaarlile 10-le kaariksime, kaupmehed on selle ka tulvad laenlase Jaitsema mõjukardunu kolmandik, siis saame vabatahtlikud. Ma olen siin Eesti vabastamisel 80 aastat tagasi ja osalesid ka mitmete oluliste tähtsustega lahingutes nii Põhja-Eestis kui ka siin lõunapiiri läheduses. Teda 13 langenud Kallase nimel on siin kantud siia mälestustahvlile tahvel paigaldatud Valga Jaani kiriku seinale. See avanev omas olulisel viisil austust nendele 28-le vabatahtlikele, kes langesid lähedal paikneva Paju mõisa vallutamise. Karmi pakase ilma trotsides oli pühalikule sündmusele kaasa elamas ka Eesti vabadussõja eakaid veterane. Asend on leek. Buketi nende viimaseks mälestuseks. Ja tooton. Me tõuseme hauas, kui seda vajab Eesti vabariik. Vabariigi aastapäevaks jagatud riiklike teenetemärkide reas oli tänavu Kotka ristidest kõrgeim kolmanda klassi orden. Olgu selle taseme määratlemiseks öeldud, et sõjaeelses Eestis kandsid kolmandat klassi kindralid Kasekamp, kruus, Riiberg, Sternbek ning kaitseliidu peastaabiülem kolonel Maide. Kooli ülem kolonel Soodla. Kolmanda klassi kotkaristiga autasustatud nimekirjas leidub tänavu ka ühe naise nimi. Lydia Mägi. Eesti sõduritunnis oli sellest vaprast naisest juttu juba läinud juunis. Meenutasime sidepataljoni lahingut Raua tänava koolimaja juures sealse mälestustahvli ees mälestusi vahetavate sidepataljoni veteranide juurde astus tol korral prokurör, ristajaloo huviline Heino Tõnismägi. Viis minutit tähelepanu. Muuseas teie sidepataljoni originaallipu leidmisega tähendab, mida fotomaa sadanud ja nüüd ringi palun siin otse lipp naturaalsel kulunud, tasub müntiimsi muuseumis üle antud maikuu lõpus. Laseme ja siin on Järvamaa kooli õpetaja pensione. Liidia Mägi, kes selle tipu päästis rääkida Riho oli jah, kuidas asi alguse sai, see noormees, keda ma siin demonstreerinud fotode peal on ankeetandmete järgi sidepataljoni leitnant Leonhard hindu ala on tema nimi, see on tema paraadfoto kuidagi kolmandast kompaniist võis olla seal küll nüüdsest lipust, paar sõna tema pruudile rääkis järgmise loo. 40. aastal, kui tuli seal juugentalist sema Juhkentali, isegi mingil ajal Juhkentalis tuli ülekolimine. Siis oli niisugune suur segadus, kümned masinad olid, tuli peale ade kraam ja tema tõmbas selle lipu kus ta seal seisis, neil tõmbas ta niimoodi ära, et õnneks on jäänud isegi üks hõbedane originaal kruvi ülekullatud millegi lipuvarda külge, seal nende lipu külge kinni ja tõmbas ära. Ja see on säilinud. Võttis liputeravikku, piigi otsas nimetatakse mis on selle lipuvarda otsas. Ma lugesin valitsuse määrust selle standardite kohta 2002 sentimeetrit kõrge punasest vasest üle kullatud lõvid peal. Niisugune nii sellel säästis lipusele otsa lipulindi originaallindi. Selle võttis viis koju, pani metallkirstu, tegi Vabaduse 20 siiski endiselt kõrge, sest on küllaltki suuri topelt siidilipp. Ilutas kinni, sirutas kinni ja viis Türile, Gustav apovali. Laulatuse sõrmused võib kihlasõrmuse valmis tehtud, kullake, suvel olema. Viis selle tülile ütles, et las see jääb siia, kui olukord selgub Eestis. Selle läks 20 aastat. Ta oli kartul keldris, tal ütlesin mitte midagi. Juba Stalini suvi tähendabki noormeest eikuskilt ei ole välja ilmunud. Seda teadis ema jutu järgi, et 20. veebruar tuldi järgi. Arreteeriti vend oli politseinik, vend arreteeriti, tema ja veel paar lähemad tuttavad, nõukogudevastast element, nagu tol ajal olid palga 5008. Leonard Indola lasti maha neljandal juulil 41 patareis. Kuid seda prouale ei öeldud. Ta käis kogu kõigepealt küsimus, täiesti ohvitser sõjaväelane, öeldi, ei ole. Ei ole. Ja isegi vanglas küsimus pakki pakkuma, see ei ole demoboti seisundisse. Venda ei lastud siin maha. Pen viidi Kirovisse. Venda nähti vangivagunis Narvas ja see andis lootust. Ta kuulis enda, nähti evakueerimiseks homseks Venemaale. Ei, vend oli pealse politseinik. Ja ootas ja lõppes sellega muidugi nüüd, kui arhiivid avanesid. Ta tuli minu juurde, ütleme, kui ta minu kooliõpetaja teadma ajalooga, veiksed, huvialad tegelenud, et kas ma hindola kohta materjale ei saa, aga see on kõik arhiivis olemas. Tõime toimiku maminu eest läbi, ütles nüüd, ma tean, neurota on maha lastud ja nüüd on mul öelda tere saladus. Lihtsalt toiminud minu juures tahes, keldrid panid diivanipatja õmbles ja hoidis teda nüüd 57 aastat, ütleme see lipu. Ja teiseks on väga heas seisundis. Sa kõike seda vaatavalt on see pakk siid. Vaadake siin näetegi Põlvamaa embleemid lipu peale. Jah, see on. Kirjanduse andmetel on niimoodi maakonna naiskodukaitsjad, nemad tegid, tähendab käsitsi väljaõmmeldud siidist ja neil oli õigus, kes lipu tegi, see on 28. aastal tehtud, oli õigus oma maakonna papp lipu peale panna ja nii sattuski, et Järvamaanaised tegid ja Järvamaal teda hoiti. See tubli mammi. Ta käis eile sidepataljonis, sidepataljoni noored andsid vandetõotuse ja siis tema esines nendele rääkis selle lipu lugu ja ma püüan seda mammi teel populariseerida, teadvusta rahvale, sest tema riskis ka ikkagi Siberisse saata. Suur sõjaväe sõjaväe tipp tähendab voila, kus jaanuaris on politsei oli ütleme, tema nimega siin kolmandat mehi onudele tublinud. Proua nimi on viidia mäsi, Järvamaaeluasekooli õpetaja. Lydia Mägi tegu on vääristatud kotkaristiga miljoniga meeldiv võimalus samal teemal jätkata teisegagi samast seltskonnast, kes oli kuulamas Vladimir Brehing. Küllap on teda peale sidepataljoni meeste õnnitleda jõudnud ka endised relvavennad idapataljonist. Esimene lask, kui lahti läks, siis mul oli juba püsse oli puhtaks lükatud ja ma läksin otsekohe sinna majja sisse. No seal see koolimaja teeb, niisuguse nurga teeb ja sealt nurgast tagant leks kuks leks sisse. No ja siis läks see niisugune laskmine lahti. Ja nii palju, kui ma siis akna pärisseal nägin, seal oli siis minu paati väljas oli kolm, soomusautod oli ja need siis keerutasid oma suurtükitorni seal kangesti. Aga ma vaatasin, et ega nad palju kurja ei saa teha, et nad olid üsna majad ja lähedal ja, ja ma vaatasin, et see, see nurk, et see nagu ei klapi hästi, need olid koolimaja ees, aga nii et, et see Surdki toru ei oleks sinna ülesse saanud lasta. Jutustaja Vladimiri Brehing on neljanda klassi kotkaristi kavaler sõjaliste teenetega vabadusvõitleja. Sama klassi kotkaristi kavaler on nüüd ka Eesti sõjakooli kasvandik Bruno Karro. Ammune kaasategija eesti sõduritunnis. No ise ma sain hommikul kohe, kui see madin hakkas, sain väikse killu vasakpoolse reide. Aga see oli niivõrd siiski suhteliselt teenet. Lasin kinni siduda ja ära ei läinud. Eesti maali selja taga kusagile minna ei tahtnud, oli kas või üle laiba. Ja õhtuni suht vestles, läks jalg paiste ja siis oli tegevusi raske. Vahepeal tuli veel niisugune asi, et kuule, sealt paremalt poolt läbi murti. Mul oli niisugune juhus, et. Taali mollusk punkar kompli keskpaigas kusagil taga. See oli ka peale maid tellija. Ja sideliinid läksid tahapoole ja põhilistajate poole. Kuna need killud lõikasid liinid läbi seal sees, et enam ei olnud, siis ma selle punkrisse jäänud ei olnud mõtet olla. Seal kaasas, liikusin siis rinde taga ühest otsast teise. Ja ühele liikumisele vasakult paremale tuligi niisugune üllatus mulle. Sealt tuli tegutseda, automaatselt midagi teha ei olnud. Ainukesena see laev, kus kalastikuix tegelikult kalasid kalašnikovi, sakslast, Urm giveeri järgi tehtud ründepüssijälgedega ründerelva tehtud täpne koopia, peaaegu seal väiksed vahed on. See oli val ainukese mehena kaelas. Siis käskjalaga koos liikusin keskele püstolkuulipilduja. Põõsa varjus oldi sellel põõsa varjus käkisilma klastile põõsa nägime, endab punkri, asukohal oli üks trobikond venelasi. No ma ei mõista, kui palju ta seal oli. Jahu võib pooleri oma vahepeal kusagil niisugune grupp seal. See Bunker viis need tähelepanu kõrvale arvastesse punkris, midagi on jäänud muud midagi teha, kui panin kohe terve kasseti tühjaks. Käsi jalgu oma jagada, kerge, see on Thorne mäng seal. Seal on need, kes, keda keski kesteering, nemad mind ei näinud, mina oleks kutu olnud, oleks nad mind endaga vahel põõsa taga pärast silmad üle põõsa, nägin neid kõige välja, tuli lihtsalt. See pundar täielikult likvideeritud. Saab, ütlevad Saksa turuga veer. Seal oli ka nii kõva löögijõud, et pärast vaatasin kiivril sisse tagant välja Peters proteesi risti pinnalt, vaid kalduminovelt. Püstiasendist laskis püstiasendisse pikali viskunud olnud, siis ma oleksin võtnud, võiks lasteaeda seal tund aega pikali visata. Te olete seeni eel ilma mõtlemata, ka seal ei olnud mitte midagi kohe valge ja serv päästikule. Kohe joru tuli oma parema tiiva, kes mul jäänud teist üle kuu vasakult tiivalt, seal oli hästi soine raba oli. Võtsin sealt rihma maha. Igast jahust jätsin ühe mehe sinna rinnet markeerima viisid ja siis nende meeste abiga rühm abi Kassai vana positsiooni kätt. Eesti sõduri tund õnnitleb kõiki kotkaristiga vääristatud sõjaliste teenetega vabadusvõitlejaid. Vabadusvõitlejate lipp oli äsjase aastapäeva paraadi suures tuisus ja tormis usaldatud tugeva pataljon Narva esindaja kanda. Meil on põhjust meelde tuletada, et jaanuaris-veebruaris möödub 55 aastat selle eestlaste eliitüksuse kõige raskematest ellujäämislahingutest. Teises maailmasõjas. Neist ülevaate andmiseks ei jätkuks sõduri tunni saateajast. Õnneks on huvilise kasutada kaks tüsedaid köidet mälestusi. Koostaja Narva pataljoni poiss Harry tulp aga samuti väga põhjalik kirjutiste sari ülemaailmses Eesti sõjameeste häälekandjas võitleja autor Mihhail Bent, kes on nagu kohe veendute tuntud üldse sõnaka mehena. See põhimõte kestab ka praegu ära, niimoodi. Mida rohkem paladigi õppustel, seda kergem on lahingutes ära, ta oli ka selliseid juhuseid, kus tulid täius mehed ära. Mul on nii meeletu lahingus täiendus, meie täna hommikul pandi kaevikusse lõuna surnud aga nad ei oskanud ohtu aimata, nad ei tea ka raskekahuritule. Trajektooride toidavad ära, kas jookseb üle, mitte surnud ära nagu öelda, saatus määratud, aga vanad hundid, vanad Rundi hundid teadsibanud. Et uued mehed panti niimoodi, et üks vana narvakas igaks nädalaks juurest jakku pandi, kuulibida pesas pandi alati niimoodi ikkagi üks narvakas kell oli lahingukogemus, et see oli koos. Esiteks, nad olid hirmul, teisel puudu see kogemus. Ja kolmandaks oli vaja juhedadega, millal tõmmata kaevikus, millal ta on kirjanik, läheb ülemile, Kaur tuli, lõpeb millal kuulippidega välja minna. Aga kui seda ei teadnud sel momendil Kaur tuli, käitud temalast kuulidega väljasay lahinguta, see oligi kogu lugu. Sõjatee sõjateadus on ka omamoodi teatavas mõttes tehnika ja teadus, mida peab ka valdama, teadma isegi kallista sõdur. Et seda tuleks teha. Ja seesama üheksa kuu lõpus mitte meile anti, andis meile ikkagi niivõrd häid teadmisi. Tiisumi lahingus oli ju kogu kolme päeva jooksul, kui me võtsime mul töödeldud ajaloolased taustal ära, et meid ründas lõpus tankikorpus. Meid ründas kahe rügemendi suurune jalaväeüksuse, me suutsime neile vastaseid. Pataljon suurde pataljoni suuruseks oli 1000 mehega mingis kuskil 700 meetrit, puhkusel oli meil ainult 76, on end ja umbes selliseid raamatuid. Aga kui me võtame 1002 rügementi ja nendel oli 4000 ja korpus tankikorpus kuskil 1005 ja pool 1000 10000 meest 400 kõigiga ja meil ühtegi tanki, ainult käsirelvad miinipildujapakid, siis see näitab ära meie ülemolekuid nendest ära meie sõjalist üleolekut, seda me ei pidanud vastu, hakkame ta, meie leid ei rünnanud. Me kaitsesime ära, aga me võtsime lahingu vastava jookseb verest tühjaks, aga me ei taganenud sammugi. Erki mad Hollandis. Ja vot see on deviis on läbinud kogu Narva lahingute teekonna. Me oleme taganenud alatestad Harkovi lahe kudest läbi walki läbi Poltaava läbi ellubunny Haroli kolid Bree üle, et need printsil ka siis me taganeme kogu aeg lahingutega, kuid ei andnud kunagi alla. Me taganeme siis, kui diviisi luurepataljon kui vestlandi rügement, ku pataljon Narva oli otsekontaktis vene tankiväega lahingvägedega tagalasse ja andis võimalused teistele diviisilised taganeda. Me katsime neid ära, aga ega me kunagi ei jooksnud rinnad ära. Mitte kunagi nii politseil Cassini välja jaga, säält murdsime välja nii palju, kui meid üldse suutelised välja murda. Ja siis selle mõiste järgi võiks öelda niimoodi. Tarmo oli murdmatu, teda ei olnud võimalik alistada toda ja ammugi mitte elatamagnada, see oli Norra diviis Narva lahingus meie kõrval, Narva söödi, siin on rahulik, parempoolne tiib on kaitstud, meil pole vaja hirmu tunda. Ja teate, mis tähendab rindel olles, kui sa tead, et tiivad kaitstud? Meil oli tihti niimoodi, ma mäletan, ärkvel taganesid ära, nii, kraat, mölder tuli meile teatama, poisid, tõmmake tagasi, mis iga venelane kilomeeter mööda neid juba akus vasakul, paremal tiival. Veermad, nad on ammu lahkunud juba, tähendab, nad on kindlalt lahkult meile teatamata. Meie peame rinnet kinni kaevikutes tangidega mööda, see oli ainult nagu öeldakse, saatus ja õnn, et inimesed ei sattunud seal vungi, laveerisid välja ja tihti küll niimoodi ööpimeduses läbi minna. Nii oli juhus, et praegu kirjeldad raamatut, kus minti pööra. Toda naasen. Kui Narva rindel söödi niimoodi parem tiib, ärge sellest muret tulge, seal on Baden-Narva tähendab kõikide väeosas on selline tunne, et see on kilp. Maal kaugedooni. PRi tall ja laulu laulu. Ungari. Ja ta-ta-taa ja lubjatuuri vaid meil juttu. Aga ei? Tänase sõduri tunni viimase teema pakub üllatuslikult välja riigi ringhäälingu kunagine häälekandja. 60 aastat tagasi kirjutas raadioleht pika loo meie praeguse kaitseväe orkestri eelkäijast lugem. Tallinna garnisoni puhkpilliorkester on igale pealinlastele ja ka pealinna külastanud isikule hästi tuntud paraadidel ja teistel pidulikel üritustel oleme näinud tumesinises kuldnarmastega ilustatud vormis sõjaväe orkestri liikmeid alati väeüksuste eesotsas. Muide, samasugust vormi kannab meie kaitseväe orkester ka praegu. Kuid jätkakem. Tallinna garnisoni puhkpilliorkester on kahtlematult üks eeskujuliku maid. Orkestri koosseisu kuulub 57 meest, kuid tavaliselt paraadidel näeme, kuuleme orkestrit 40 mehelises koosseisus. Tallinna garnisoni orkestri juhatajaks on kapten Hindrek luhari. Kirjutise pealkiri kõlab, sõjaväeorkester tuleb lasta siis tulla. Mängis omaaegne Tallinna garnisoni orkester Hindrek luhari juhatusel. Mainimisväärselt ehk veel nii palju, et aastal 1939 lõi garnisoni orkestris suurt trummi viiulikunstnik Hubert Aumere taldrikuid tagusega klaverdaja ja Ringhäälingu muusikatoimetaja Vardo Holm. Sõjaväeorkestris läbisid ajateenistuse viiuldaja Alumäe ja orelikunstnik Hugo Lepnurme. Eks selleski väljend omaaegne suhtumine sõjaväkke ja ajateenistusse eriti alla kolmekümnesed pillimehed õppinuvatega kõik konservatooriumis. Kirjutis lõpeb optimistlikul noodil. Aastatega jõuame kindlasti nii kaugele, et sõjaväeorkestrites mängivad ainult konservatooriumi haridusega muusikud. Ehk on need aastad nüüd nii kaugel, mängib Eesti kaitseväe orkester.