Sai pool seitse see tähendab teisipäeva õhtul seda, et teil head kuulajad on võimalus osa võtta või osa saada raadiomängust keskkond Jamina tänane külaline, Vello Klein geoloogiakeskuse direktor, mees, kes kogu karjääri kestel uurinud meie maakoore alus korda. Seda osa aga, mis ei paista ei paljandu, kui just Soomemaal vaatamas ei käi. Kivimite ja mineraalide protsess seal kuskil küll on põnev valdkond, kuid peame arvestama geoloogilise ajaga, mis palju, palju pikem kui inimese eluiga. Aga nüüd juba täpsemalt asjaosalise enda poolt, palun. Head raadiomängukeskkond ja mina, kuulajad ja kaasamõtlejad. Ma tahaksin teid täna õhtul viia õige kaugel ajas tagasi ja pakkuda ainet kaasamõtlemiseks erinevate ajaühikute omavahelisest võrdlusest. Oleme ju tavaliselt harjunud mõtlema meile kättesaadavate ja hästi tunnetatavate ajalõikude kaupa ja näiteks inimelu kestus tundub meile küllalt arvestatava pikkusega ajaühikuna. Geoloogi elukutse aga õpetab mõtlema hoopiski teiste 100 kategooriates. Ja tavaliselt, kui räägitakse ajast geoloogias, siis tuuakse näiteks meie vana hea planeedi maa arengust rääkides. Võrdlus mingisuguse paksu raamatuga. Arvestades seda, et erinevad teadlased on pakkunud maa vanuseks viis miljardit kuus miljardit aastat on lihtsuse mõttes võimalus võtta näiteks selle raamatu paksuseks 500 lehekülge. Sellisel juhul 450 esimest lehekülge on niinimetatud tummad leheküljed. Viimasel 50-l leheküljel hakkab tegevus elutegevus. Ja alles kõige viimasel raamatuleheküljelt tuleb tegevusse inimene ja selle lehekülje viimases lõigus saab temast siis lõpuks pians. Esimese tänase ekskursi teiega tahaksingi teha just sellesse niinimetatud tumma ajastusse. Geoloogi jaoks ei ole see küll tumm ja minu elukutse on kogu aeg sundinud mind katsuma seda kuidagi lahti dešifreerida. Paljud inimesed on näinud ja kokku puutunud või vähemalt filmide vahendusel tuttavad karjala koola Soome või Rootsi kalju maastikega ja iseenesest hakkad juba nende juurde alati mõtlema, kas kriigi või Sibeliuse muusikat. Kuid nendes ürgvõi agu aeg konna kivimites on akumuleeritud maa kuumus. Kogu maa suurema osa areng. Ja üllatav küll. Ka Eestimaal on võimalus vaadata käies maa peal, vaadata tagasi sellesse ajalõiku kui olla tähelepanelik. Nimelt käies Eestimaal ringi, me näeme vanu mõisaid onu, karjalautu, vanu taluhooneid, mille vundamendid või seinad on laotud ilusast maakivist. See on Eestimaale nii omane, aga selles on geoloogia ajalugu. Oma esimese ekskursi lõpetuseks ma tahaksingi küsida, kui vanad on teie arvates Need maakivid vanade talu taluhoonete vundamentide seintes ja ma annaksin siin väikese vihje, et ärge mõelge siin tavaühikutes ei kümnetes tuhandetes ega ka ainult miljonites aastates vaid mõelge veidikene kaugemale tagasi. Nii väga huvitav küsimus, kas te olete mõelnud, kui vanad võiks olla meie vanade ehitiste vundamendi või müürimaakivid? Kui palju aastaid on nad siis ja endas kätkenud kes teab, või leiab kuskilt selle vastuse üles, siis palun telefon. Vastuste pakkumiseks on neli, kolm, neli, neli, üheksa, üks, neli, kolm, neli, neli, üheksa, üks ja muusika ajal saame siis teiega suhelda. Ideoloogiakeskust puudutavad trükised. Üks põhiline neist on Eesti geoloogiakeskuse aastaraamat 1992. See on lihtsalt nii, et need ilmuvad meil veidikene hilisema perioodiga. Kätkedes eelmiste aastate tööd. Ja teine siin on lihtsalt nüüd hetke tutvustus infoleht Eesti geoloogiakeskusest. Jõudsin silmata pühendus on nobedamale ja täpsemale raadiomängu vastuse pakkujale ja juures siis Vello Kleini allkirja tänane kuupäev, 26. aprill. Ka see vastus ehk suur õige arv. Ja see suur õige arv oleks ligikaudu kaks miljardit. Õige on ka pluss-miinus kolm 0,3 miljardit aastat, sellepärast et me sageli ei suuda dateerida täpselt isegi otse kaljupinnast võetud proove. Sest et paljud protsessid, mis seal hilisemat ja muutnud mineraalide tasakaalu ja nii edasi on veidikene oma jälgi seganud geoloogide tööd raskemaks tehes. Aga õige vastus oleks ligikaudu kaks miljardit aastat. Ei oska siia otsa muud öelda, kui et mis looduse poolt kaua tehtud, säilib, hästi, on tugev, sobib meil. Hetke pärast me oma mängu jätkame. Te kuulete raadiomängukeskkond ja mina. Tänan Teiega keskustelus, meie geoloogiakeskuse direktor Vello Klein. Hoiame aega kokku ja hakkame siis lähenema teisele küsimusele. Teise küsimuse sissejuhatuses tahaksin tulla siiski nüüd palju lähemale ajas. Kahe jalaga Eestimaa pinnale uuesti tagasi. Ja kujutame nüüd ette, et seisame teiega Ontika paekaldal. Meie jalge all on Eestimaal palju positiivseid negatiivseid emotsioone tekitanud fosforiidilademed. Diktüoneemakilt on Eesti parim ehituskivi Lasnamäe baas. Veidi sisemaa poole minnes tuleb nendele peale kõige tuntum maavara põlevkivi. Uhakkuja Kukruse lademetes. Seega 55 meetrit kõrge Ontika paekallas pluss ligikaudu 25 meetrit peale tulevaid põlevkivi sisaldavaid lademed selle 80 meetri sisse. Üllatus, kuid nii see on, mahuvad. Suurem osa Eesti tähtsamatest maavaradest. On tehtud mitmesuguseid kalkulatsioone. Kui palju aega võtaks? Ühemeetmeetri setete settimine on pakutud kolmest 1000-st aastast 10000 aastani ja nii edasi ja nii edasi. Jällegi on jõutud arusaamale, et nii lihtsalt see aeg ei ole mõõdetav. Et see võib võtta kümneid kordi rohkem aega. Ja nii on ka meie Ontika paekaldaga. Ma tahan teie mõte juhtida sellele teele kuivõrd erinev on siiski inimtegevuse inimtegevuseks antud aeg ja kuivõrd erinev on loodusetegevuseks antud aeg. See, mille loodus on kujundanud kümnete sadade miljonite aastate jooksul võib inimene lühema ajaga kui oma elu jooksul nullida ühest mäest, teha karjääri teisele kohale nii-öelda ehitada tuhamäe. See tähendab seda, et inimene oma tegevuses peab alati läbi mõtlema, kuidas ta kasutab selle nende miljonite aastate jooksul loodud varasid. Ja. Teine küsimus teile oleks samuti. Aja küsimus, mul on see sedavõrd südames, et ma ei saa sellest mööda. Ja küsimus kõlaks nii. Kui palju kulus loodusel aega kuni setis sellise paksusega kihtide kompleks, nagu on kontika paekallas? Ja jällegi soovitan mõelda mitte tuhandete ja mitte ühe miljoni aastaga, vaid pikemate ajalõikudega. Teisisõnu, kaua kulus aega loodusel Ontika paekalda meisterdamiseks. Küsime siis ja aastaid. Telefon vastuste pakkumiseks on endine neli, kolm, neli, neli, üheksa, üks ja muusika, seal saame siis teie vastuseid kirja panna. Teise vooru võitjale on samuti meeneks Eesti geoloogiakeskuse aastaraamat ja sinna juurde kuuluv infoleht. Ja mõlemad need on, nagu ma juba ütlesin, Eesti geoloogiakeskus tutvustavad nii, et kellel on huvi, võib süveneda neisse ja tutvuda, kellel on veel suurem huvi tulla tutvult, tutvuma meiega lähemalt. Muusikahääl on pühendus, ilusti sisse kirjutatud ja allkiri ja kuupäev ka juures. Ja nüüd siis, kui palju aega loodusel kulus, et teha meie matkajate meelispaiku Ontika kõrge kallas valmis. Enne kui ma selle ütlen, ma teen niisuguse calculate aktsiooni, et need kihid kõik Ontika paekaldas veidikene kõrgemalt küll kui merepind kuuluvat ordoviitsiumi koosseisu ja ordoviitsiumi tervenisti on 65 miljonit aastat kestnud. See on ainult küll osa sellest ja, ja sellepärast selle paekalda settimise aeg peaks olema kusagil piirides 25 30 miljonit aastat. Seejuures siin ma tahaksin lihtsalt, see on sedavõrd huvitav fakt, võib-olla paljud paljudele juurde lisada, et sel ajal oli siin ekvaatorialune troopiline meri ja sellepärast on siin nii palju loomastikku, nii palju kivistisi kõikides nendes lademetes leida. Nii et iseendast väga huvitav aeg. Suur tänu teile, et tõite kauge, kauge geoloogilises ajas mõõdetava looduse meile lähemale ja nüüd me teame, et tõesti kui vanad on maakivid ja kui vana on üks ilus põhjaranniku kallas.