Eesti sõduritund. Ajaloolased palusid alustada saadet meelde tuletusest, et neil päevil 1918 läksid sõdurit kaitsma Eesti noort iseseisvust. Algas vabadussõda. Austati 100. sünnipäeval Karl Jaanust kes teenis vabadussõjas vapruse eest Eesti riigi kõige kõrgema autasu. 10. novembril Põltsamaa lossis. Räägivad varalgi kurvad lugu peetakse üle 100 aasta vanavanematele. Väga austatud juubilar. Meie. Vabadusvõitluse veteran. Viimane, sellega seoses kõige tugevam mees nendest kahest 1000-st, kes vabadussõjas vabadusristi vääris, et mul on väga hea meel ja väga sügav meeleliigutus. Eesti vabariigi valitsuse poolt sellel tähtsal päeval Teile Vabadusristi kavaler Karl Jaanus, üle anda Kalevipoja mütsi maha ta vabatahtlikult sõtta läinud meele meie rahvuseepose Kalevipoeg, köide, kus on kõigi vabariigi valitsuse liikmete allkirjad alates Mart Laarist. Südamlikud õnnesoovid 100.-ks sünnipäevaks, tänulik vabariigi valitsus. Kuna. Selle raske eluajal, mida te olete läbi elanud. On teil see auväärne tunnus? Meie Eesti vabadusrist ära võetud, kaduma läinud, siis ainsana taastatud Eesti vabariigis on Eesti vabariigi valitsus otsustanud selle risti asendada uue ehtsa vabadusristiga. Vasta. Südamlikud õnnesoovid ajju palju seal selle poolt, see on vabariigi valitsus ja kaitseministeerium vabariiki vaid vabariigi valitsus, Mart Laar ja teised. Väga palju tänu. Jaanus sündis Viljandimaal Pilistvere kihelkonnas Vana-Põltsamaa vallas mädalambi talud. See oli rahvapärane nimi. Tegelikult oli ta suuroja talu koos oma kaksiku ja maali, aga nad seal siis kasvasid. Sain esimese koolihariduse kohalikus Räsna külakoolis. Tuli Saksa okupatsioon ja selle langedes. Tulevane Vabadusristi vend Karl Jaanus astus vabatahtlikuna kohaliku UVA kaitsesse kaitseliitu. Kui peatselt pealetungiv punavägi sundis Eestit mobiliseerib oma jõude. Ja Jaanus astus vabatahtlikult teenistusse kolmandatesse jalaväepolku selle väeosaga, olles ise reamees, võttis osa paljudest lahingutest. Lätimaal 29. juunil 1919 ükskülal luurekäigul kasutatud erilise vapruse eest otsustas Eesti vabariigi valitsus annetada Karl Jaanusele Vabaduse risti. Härra Jaanus, mul on suur suur au üle, annab teile tervitused lassi. Kaitses. Jah, mul on ka nendest kaks aukirjad. Meie minister, kirjutab Vello lahingu ostaga, osad. Lugupeetud Vabadusristi-kandja Arvo päiver sangari lugupeetud. Olen kindral koha Soomest on Soome vabadussõja pärimusühingu esimees ja temaga kaasas on Jorma kodis paari, kes on vabadussõjast osa võtnud hooldusfondi esimees. Suuri Kulnia Onydelladeide vuta meeme tarvitse Pitki ja puheda. Mul on suur au sind õnnitleda, aga me ei pea, pikkasid kõnesid, melon, ühtlaised, kogemukesed, melon, aseveli ja meil on ühised kogemused ja meil on relvavendlus. Ja meil on see mingi Ailamine tõsta lipusta jumala kodi ja Isamaa ja see meil on see, mis on lipud seal jumal kodu ja kodumaa Isamaa. Ja koos sellele vastava mehele kolmekordse hurraa. Te kuulate sõduritundi, mis jääb viimaseks sel aastal ja sel sajandil. Leek oleks sobiv ja lubatav täna korraks tagasi vaadata. Eesti Raadio saatekava tuli see saade jaanuarist 1994 Endiste lahingumeeste ettepanekul, kelle mainet ja mundrit oli pool sajandit avalikkuses mustatud. Kes isegi olid pool sajandit vaid poolihääli rääkinud. On aeg, ütles raadiomajas sõjakirjasaatja Karl Gailit, rääkida ausat juttu. 23.-le jõudis kogunemiskohta 150 170 meest mis ei takistanud küla pealt kokku otsida sinist, musta ja valget riiet, õmmelda lipp ja 24. tõmmata lipp üles ja teha pidulik rivistus. Nüüd 20. Eesti diviis oli teel Narva rindele. Venelane või õieti Nõukogude väed olid tunginud põhja pool Narvat, Siiversi, surnuaedade ja riigiküla juures üle jõe. Ja üritasid edasi. Kadunud Karl Gailiti hääl 94. aasta veebruaris, nüüd pea kuus aastat tagasi Eesti sõduritunni saates. Ja sõnavõtt vabadusvõitlejate selle suve suur kokkutulekult Haapsalus. Eesti vabariigi kaitseministeeriumi esindaja Hannes Walter kõnelemas enam kui 1000-le kuulajale. Ikka ja jälle võib kuulda ja lugeda küll sihilikult pahatahtliku. Aga vahel ka lihtsalt rumalusest avaldatud mõtet. Et täievõitluse nimetamine vabadusvõitluseks ei ole õige. Kuna te kandsite võõrast mun. Mehed ei teie ega teie saatusekaaslased teiste väikeste rahvaste hulgast. Viimases sõjas ei ole mingi erand. Reegel te esindate ajaloos tüüpilist tähtsust kahjuks paati olnud valitsejaid, kes ihaldavad alistada teisi rahvaid. Aastasadade jooksul on purustatud kümneid ja kümneid riike kuid riikide hävitamine pole enamasti suutnud hävitada rahvaste vabadusiha. Esimesel võimalusel on alla heidetud rahvad haaranud relva ja astunud võitlusse oma vabaduse taastamiseks. Reeglina on see võimalikuks saanud üksnes võõras mundris. Võõras munder ei ole aga mingi häbiasi, kui selle mundri all tuksub oma isamaale Gustav süda. Vastupidi, ka võõrast mundrit võib kanda uhkusega, kui võideldakse oma lipu all. Meie hõimurahvas soomlased austavad oma suurimates algaritena jäägri kes esimese maailmasõja ajal salaja Venemaa poolt alla surutud kodumaalt põgenesid Saksamaale. Nad võitlesid Saksa mundris Soome vabaduse eest ja saidki Soome iseseisvuse kajajateks. 200 aastat tagasi jagasid toonased suurvõimud Preisimaa, Austria ja Venemaa eneste vahel Poola kuid poolakad ei alistunud. Poola leegionid võitlesid tervelt 200 aastat, küll Napoleoni armees, prantsuse mundris, itaalia mundris, Ungari mundris, isegi türgi mundris end alati Poola eest. Ja Poolas. Leegionis on Poola sõduri aunurgakivid ka tänapäeval. Mitte munder ei määra võitluse iseloomu, vaid mehe, kes seda mundrit kannavad. Ja teil ei ole mingit põhjust häbeneda mundrit, mida te kandsite. Ja meil, kogu eesti rahval ei ole vaja kelleltki vabandust paluda, et teid sunniti meie vabaduse eest võitlema võõras vormis. Teine ikka veel korrutatav etteheide on see, miks te võitlesite Natsi-Saksamaa poolel on isegi nõutud, et meie rahvas peaks kelleltki vabandust paluma, et oli 100. nii-öelda valel poolel. Kindlasti oleks ka meie rahvas tahtnud olla võitjate poolel. Kindlasti oleksime eelistanud võidelda koos lääne demokraatiatega. Ainult et keegi ei küsinud meilt, kummal poolel me soovime olla. Kui keegi peab kelleltki vabandust paluma, siis on need lääne suurriigid, kes meid 39. aastal Hitleri ja Stalini agressiooni ohu ees maha jätsid ja siis Jaltas ning Teheranis otseselt Stalinile maha müüs. Kahjuks ei langetanud meie otsust, kummal pool olla. Selle otsuse tegi Londoni ja Washingtoni õnnistusel meie eest NKVD. Mille ohvriks ühe ainsa okupatsiooni aasta kestel langes 60000 Eesti vabariigi kodanikku. Pärast seda kogemust ei olnud eesti rahval enam võimalik valida. Meile ei olnud antud luksust filosofeerida poliitiliste süsteemidega ideoloogiate ümber. Meil oli vaid üks eesmärk ja lihtsalt ellu jääda. Et muud möldrimaad või rallikoodi Kui vuti Romigi käis laval ja meiega on tuul noodi hamboodustandera Muhu Seenastunud ja, või kellel on ühine eesmärk heade käes relvaga vaenlase? Sibulad. Korda ka see tuule ja kui vartandei ja tapeti. Kui tahan Etna tapma. Ma rõhutan, Nuuleva, kui Bay kõrvaldama Nad ei käi ees rõõmsa patriarhi vees jahutust, on. Nälja. Koodi, kuidas klienti neist siis kuulnud ja. Nii võrra USAs on ja neile vastandu teostub see kindlasti kõik tuumapinna näol või kas lauludes ka jamasi? Ma hea meelega, terved mees oli ju meie kasuks lõpuks kurat. Juba liiga siis olime terved. Räägid vihjaalaviaale, tegi mulle nii, et jumal hoidku, jah. Kuradi muidugi tuli sigadus. Palatis eile oli just, läksin sööma, vaadake tuli minu juurde. Kõigepealt hakkas mulle nööpi keerama, Kraks ära mul siis ja siis ta ka nii tegema lõua alla ja jääaps naerma. Tuugrinsbedsa akad naerab mu välja. Tegi jälle seal supisabas. No ja, ja niimoodi käis see asi tead, aga ega see ei, ei tapnud Eestil tead, ega siis ja siiliseinaga, et mis värvi, mõtlesin Crowe, hall ah Schwartz, mis ja Vold ütleb, et tupistele idioot ta histogr au, kuradile ära Leedu gaasi, ise. Vaesed, et täna võtame naljaks, ma sain sellest keelest aru ja eks ta ise ka teadet sõdurile tuleb teha, kurat mina muidu tast meest ei saa. Meil oli see pataljoni hirm oli, miks nimetati Fiaala Jumbox oli ja ja siis noh, minule, nii et mina olin tihtipeale, kuna mul saksa keel oli suus, ma olin tõlgiks, oli näe midagi vahel midagi rääkida, kellelegi edasi anda, siis ja mul oli natuke eluaeg on keel natuke valel kohal olnud, oled vahenditelt rohkem, kui oleks pidanud. Ja mulle see Jumbadali pisikene ja natuke ja ma olin ikka vaatasin üle ta pea ja ma vaatasin kahe meetri kõrguselt umbes nii, jah, meeter 92. Ja siis tema oli kangesti niukene noa, saksa isa maalne ikka rääkisin, mis tema Saksamaal ja nii ja ma siis talle ükskord pidasin loengut korraliku raudteediviis, oli siin jooksid nii, et tänu inglastele, et muidu oleks saksa ära võidetud veel tead, ja ja siis ta muidugi seda kuulnud, nii et ma pidin talle väikse ajaloo tunni andma. Aga siis ükskord Marian tuli siis ka, et midagi. Ma ütlesin ütelda, et õhtul tuled kell viis minu juurde, et ta elas seal omaette kuskil hauas, teda oli Dali Uther, surfirada tuli meile joober, selle junkromana tulija, kes lõpetas sõjakooli ooper Juncker tähendab ohvitserikandidaat oli ja kui ta oli kolm kuud näiteks seal mingi tehnilisest ülendati siseasjana leitnandiks ooberst Tomferroriksitele, tema oli juba nii-ütelda nagu ohvitserikandidaat kutsus õhtuks välja, kutsus õhtuks ja no isa oli selja pääl voodis ja ütles, et laborisse oli kombeks tabureti peal oli, pidi täisvarustusega tulema. Ma olin ise granaadi, mille esimene number mul oli püstol, siis ma pidin sõbra käest püssi laenama. Täismundris püssiga pidid tulema, säärikud jalas, täitsa riietust täisriietuses. Naised 20 korda Suur-Saksamajaks, küki kõkija tabureti pääl, püssi sees täiega välja sirutatud kätel eestlasi 20 korda. Ise lugesid, AIDS i Trai Anss vaid rai kuni siis 20-ni, eks ole, siis poisid alati seal üks oli, vahelejad ütles ära kurat jäta ühtegi vahele, et ta kogu aeg kuuleb ja kontrollib sind ja lõpetad ära ja ta ütles, et kõik see kuule sul seal kuskil midagi läks, segame, hakka uuesti peale. Akella Anss vaid rai peale. Ma tegin 20 ära ja panin edasi, seal pole rohkem vaja. Aga ei, ma ei ütelnud midagi, tegin pil 10, lugesin 30-ni ja siis esinesin naat, lubage maha astuda, et käsk on täidetud. Ta küsis, et mis seal kolbi tegin, ma tegin, andsin 20, mõtlesin 20, ma tegin Suur-Saksamaa jaoks 10 tegin väikese Eesti jaoks ka, tead siis ta oli väga pahane, et kuidas ma teda ikka saab võrrelda, teadis Suur-Saksamaa Eestimaa mass, aga ma tegin poole vähem ka siis ega siis Eesti poole väiksem või Saksamaale. Noh ma ütlesin, et mõnes kohas võib-olla me oleme isegi poole suuremad, kui Saksamaal. Kuuldu oli väike näide, kuidas võtsid sõduri elupataljon Narva poisid. Suvisel Elva kokkutulekul kuulati relvavend, riid, tekki loodud Narva pataljoni marssi, mis nüüd tuleb kaitseväe orkestri esituses esmaettekandele ka eesti sõduritunnis. Sõduritund on sageli olnud vahendajaks andmete otsimisel ning leidmisel kuulajaskonnalt välisõigusabi advokaadibüroole. Tehkem kokkuvõtte. Heigo mahun, kui kaua on vanad sõjamehed sellest uksest sisse-välja käinud juba, millal teie koostöö nendega algas? Mina ise olen hakanud Saksamaalt, pensime taotlema. Umbes 10 aastat tagasi. Ja selle 10 aasta jooksul on, on tõesti rahas meie bürovskinud väga palju. Me oleme laenanud positiivset üle üle poole 1500 tantsimine taotluseni, et meie kaudu on Eestis on pensioniSaksamaalt ja pool 1000 inimest kindlasti. Öelge, kui aeganõudev töö on andmete kogumine, tõendite hankimine ühe sellise pensioniasja võitmiseks kõige kiiremad asjad, mis on laenanud kõige rutem, kus paberid alguses kõik olemas olnud, on olnud seitse-kaheksa kuud. Aga on ka asju, mida me oleme rajanud ja milles me oleme vaielnud algusest peale, see tähendab 10 aastat. Ja lõpu ikka näha ei ole. Ja see on töö, mida teinud advokaadibüroo. Kusjuures teie poole pöörduja on nii-öelda ooteseisundis. Jah, nii see on. Kas te tulite algusest peale mõttele, et seda võiks teha kliendile tasuta? Noh, tasuta näeme, seda teed pole teinud. Me oleme kasseerinud viis protsenti nendest summadest mis kliendid meie kaudu on saanud. Ma ei saa ütelda, et see töö on olnud nii-öelda rahalises mõttes väga tulu, kuigi me ei ole ka jäänud miinustesse. Aga ta on andnud väga suure moraalse rahulduse, sest see kontingent, kes niinimetatud sõjaohvrite pensionite, Saksamaalt saavad on olnud võib-olla meie ühiskonnas kõige rohkem kannatanud isikud või inimesed alates nendest lehtedest, mehed jäid sõtta ja kes pärast seda üksi oma lapsi pidid kasvatama ja, ja kellesse alati kõige hästi kõige paremini suhtutud. Kes sageli käisid selle tõttu Siberis ära või lõpetades siis nende meestega, kes said viga ja praegu on invaliidid. Ja ka nende elu ei olnud pärast seda kerge rääkimata ütleme tervislikust ütleme otsesest, mis nad kannatasid. Aga neil oli ka raskusi töökohtadega raskusi hariduse saamisega kõigega, nii et ütleme, aidata, neid on olnud ka moraalses mõttes väga meeldib, aga eeltöö andmete kogumine kuni pensioni välja mõistmiseni on ju olnud kõik tasuta. Seda küll, et me juhul kui osutub, et kõiki dokumente või kõiki aluseid saamiseks kokku saada ei õnnestunud ja pensioni ei makstud, siis me mingit arvet klientidele ei esita ega ei ole esitanud. Nii et inimene, kes teie uksest sisse astub, ei tarvitse lõuale panna kroonigi? Seda küll, jah. Kas praegu võiks veel Eestis kusagil elada inimesi, kellel oleks teoreetiline võimalus saada pensioni? Suurem osa on kindlasti läbi käinud, aga neid inimesi võib juurde tekkida. Näiteks sellisel puhul, kui sõjas langes esimene abikaasa, lesk on teist korda abiellunud ja nüüd peaks kaduma teine abikaasa või siis teine abielu lahutatakse, siis see õigus tekib alles nüüd või tulevikus sellele seal. Või siis ka on inimesi, kes tõesti nendest asjadest saavad alles nüüd teada, et neil on igav ja peaaegu iga kuu mõni uus asi ikkagi Webraamgi ütleme siis nüüd põhikategooriad, inimesi, kellel oleks mõtet astuda läbi välisõigusabi advokaadibüroost või lihtsalt ja helistada eelkõige. Esiteks Need lesed, kelle abikaasa langes Saksa sõjaväes või suri Saksa sõjaväelt saadud aadresse või kes langesid vangi Saksa sõjaväest ja surid vangilaagris siis lesed samadel alustel vanemad kui nende poeg jäi säärakkimiseta. Neid on ka meie Eestis 100 aasta vanustes, küll aga, aga siiski need on. Ning kolmas kategooria on siis need sõjamehed, kes kaotasid terviselahingutes või vangilaagrites. Kusjuures seos, see tervisekaotuse seos selles lahingus saadud aga poisis vangilaagriga peab olema küllaltki täpselt tõendatud. Ja see tervisekadu peab moodustama 25 protsenti vähemalt Saxo normide järgi. Välisõigusabi advokaadibüroo telefoninumber Tallinnas on kuus 44 44 11. Kordan kuus 44 44 11. Jõulukuu lähenedes üks meenutus Eesti lennuväe poiste sõduri jõuludest Kuramaal 1944. Sõrvest tagasi tulles me saime Eesti poisid endale oma kahuri. Ja meie kahuriülemaks oli Obervahtmeister Kerstincol jah, tema nimi, Paul Kersting. Ja kui me tegime seda punkrit, ehitasime seal oli võrdlemisi savine, pinnas oli, vesi tuli sisse koos. Me kaevasime küll selle punkri süvendi valmis, kuid kui läks palkide paigaldamiseks sena sisse, vaat sisse sama. Paul Kerstigmeid eesti poistes on alla ei lubanud. Me andsime talle palke kätte, tükeldasime parajaks, koorisime nii edasi, kuid kõik palgita paigaldas ise üksinda halsel rabelasele savi ja muda sees. Ja Kärkesse Braukus meie peale tahtsime talle appi minna, sest me olime noored ja ta hoidis lihtsalt meid ja võta sama Kerstingsis jõuludeks. Nädalapäevad enne jõule tõi staabist kaasa lehed, kus oli peale trükitud jõululaulud aga saksa keeles tuntud jõululaulud oodannenbow Tannenbergi Tanja plate ja seal teised veel hallige naht, eks ole, püha öö ja veel teisi laule. Ja õhtul peale õppusi. Muide, me tegime ka nendel päevadel juba väga palju maastikujalaväeõppust peale kahuriõppuse. Ja siis õhtuti hakkasime neid. Neid laule seal õppima, seal tekkis ka tõrge, meil oli üks tarna poiss Eino Heinvali. Tema ütles, et mina neid laule saksa keeles õppimine oskame eesti keeles väga hästi aga esimesel korral ta üldse ei proovinudki, aga vastmeister oli niivõrd sihikindel omas tegevuses, et kui jõulud kätte jõudsid, siis oli kõige saksakeelsed laulud selgelt muidugi jaa punkris jõulud olid siis meil niisugused. Punkri laes oli riputada tatud üles pärg kuuseokstest punutud, nii nagu seda väitis vahtmeister Saksamaa komme olevat nende taludes ja riputatakse jõulude aeg lake pärjad. Selle pärjad olid siis ehitatud ka mõningate, kui me olime seal saanud, mingi värvilise paberipaberid rippusid seal küljes. Ja õhtul me siis istume siin selle punkri laua juures. Muide vesi oli seal punkris all oli sees, auk oli kaevatud, iga natukese aja pärast tuli ämbritega vett välja viia, sest muidu hakkas üle ujutama. Istusime laua juures Tauli kusagilt pruukinud õunu toonud ja ja siis noh, paar sellist maiuspalaga meie jaoks sinna ja siis kogusele õhtu istusime ja rääkisime vastastikku oma kommetest, melaudsega mõne eestikeelse laulu, talle laulsime, sõitsid, saanid, sõitsid reed, seda laulu, laulsime temale. Tema rääkis, kuidas Saksamaal jõule peetakse ja nii selline väga õdus ja tore, tore, meeldejääv. Jõulu Ta oli meil see aga üllatus tuli hommikul, kui üles ärkasime, viiekesti ja tema oli 600 punkris siis kõigi meie padja peal oli või õigemini patju ei olnud pea kõrvalkoti peal oli seal väikene natukene tehtud, Santa Claus oli käinud öösel ja toonud neile kõikidele pakid. Sel pakid olid siis sees meile habemeajamise riistad, siis oli seal šokolaadi, oli natukene taskurätid, olid seal sees ja veel ühtegi sellist pudi-padi. No poistel oli see muidugi väga hea meel, sellepärast et sellist kingitust sõjaaeg saadad. Eks tuletus neid jõule ju kodus meelde. Jutustaja Vaino Kallase sulest ilmus tänavu mahukas koguteos Eesti koolipoisid, teises maailmasõjas tasub tutvuda teiste tänavuse uudisteose kolmas eskadrill. Autori avastas eesti sõduri tund juba esimest aastat saateid tehes nii kirja kui jutumehena. Võrratu Kaljo Alaküla. Magan patarei ülemale ette, et vot niisugused eestlased on siia tulnud 16 meest ja ja määrati siia patarei üleval. Mees pärast tuli välja, on Ober leitnant ja see ütles, et tervitas meid, ütlesin, et teenistus on karm, aga õiglane. Ja Welt veebel, hakake tegutsema nende meestega, edasinuia, teadlase viltu tuli välja ja see oli siis nii, näitab ETV peal, seal ütleme, meiluditas piisa venelaste uda Starsi naabrist tuli välja siis ütleb, et teater saksa keeles, et kuidas keegi kirjutada oskab, siis kirjutage oma lollid nimed, vot selle paberitüki peale. Kui oskabki Haara tööd Austraalias sai surma. Arvelfebel, mis keeles te tahate, ta panin muidugi keeli juurde ja tead, kas ladina, prantsuse, inglise ja korraldamis keeletagi teedeeuu poolide oskas ka egoritud poiss ja, ja niimoodi ja siis muidugi kirjutasima ja pärast me saime teada, miks ta nii sandisti meie käest küsis, sellepärast et seal oli üks kuraatidid, need olid mustad höövel ja neil on isekraatia ja malelaud oli punane, valge, punane, valge, kes sõjalennukitel on neil ka. Ja vot need poisid tegid, abitöösid seal ja noored poisid on need pooled ei osanud kirjutada see devalveeris neid noh, selle kohaliku mehe silmis, aga nüüd nüüd lubage mulle veel ja siis oli niisugune asi, et see oli üks või kaks päeva enne uut aastat ja, ja siis öeldi, et kasiinos on vastuvõtt, melu lükati meid sisseteenistus, meil ei antud nii edasi ja nii edasi ja seal oli siis niimoodi, et üks laud oli sakslasi, siis oli jupolimaadi eestlastega ja siis tagaotsa seitsme tsükloatid hobus roomadi asi oli seal ja kohalike daame kohaliku ülikoolist tüdrukud sinna kutsutud, no kuidas need istusid sakslastega, seal oli kirju rida ja tulevad sinna sisse ja muidugi me tulime ilma sinelid, siis käis kahin läbi, sest nemad olid sa aimad, patarei, kodumaa, pataljoni rindeplekk, lendur, hõbemärki Kõoksünoviga vasaku pooleli kool ja mida oli vaadata ja nii tulime sinna sisse, noored mehed, kõik tegime siksakki kaaniga, Mervi, seal lennukooli, seal korraga ta tuuli taha seisma, vasakult poolt istusime maha, tead nagu rohvi eskaadris, kui kapten lõua otsas kõik, siis müüdi seal kolm marka, nihuke, klaasikene likööri ja nüüd natukene rahasto vodka oma korpuse meestega, kuna see 50 aastat kestis see asi, mis need venelased siin olid meil ja nad rääkisid ka natuke oma sõjaasju ja teate, ma tundsin neile kaasa alati, ma julgen seda ütelda, sest see, kuidas nad viidi sinna kuradi Siberisse punaarmeesse, see oli genotsiid, nad surid, kurat seal nälga. Nii, aga meie tol ajal saime niimoodi, et ma väga täpselt ei oska ütelda ka ühe niukseid eseme auto vist oleks võinud kuupalgaliste Roosta kusjuures niimoodi, et me ilusaid liiget suulage Fonsulage lendamise eest kurat kõik asjad. Ja siis oli see põhipalk ja nii edasi ja pool maksti kolm ja pool maksti siia raekoja platsi pangakassas hoiukassa oli siin vahepeal nii. Ja kui me hakkasime Eestist läksime ära, siis meil oli pangaraamat tšekiraamat võtsime selle rahaga välja, nii et poisid ikka mõnel oli kohver rahaga ja siis korraga ütleb seal biopeoperemees seal see patarei üle või, või seal keegi ütlevad. Nüüd härrased, loositakse välja Punase Risti heaks, Saksa Punase Risti jaoks meie haavatud ei jääks kolm pudelit head prantsuse konjakit mäletataks ka müüdud, mis seal võis olla? Napoli oli siis kena halastajaõde, aidati sinna tooli peale niisugune ja säärejooksuga nagu soldatid ütlevad. Ja, ja siis ta ütles, palun aktiivselt osa võtta. Poisid ütlevad oma teate, poisid, nad pätid küsisid meie käest, kas te kirjutate uskuda, tead, võtame need kolm pudelid ära. Iseendale teeme väikse Eestiga enampakkumine ja Mare Lott ja kusjuures loterii oli, kuulge, see loterii oli, vot ma ei ole ennem ja pärast kuskil kohanud öeldi, et see pidi olema ameerika luteri, et mitte 60 marka esimeste teiste 70 marka, esimest ja teist 80 Marge esimest teist kolmat korda seal, nii nagu saada häält tegid üks kuusk ööd, maksid 60 ära. Ja röövi päris harilik loterii, ilus, esimese pudeli saime niuhti kätte. Ja kas teate, teisega oli niimoodi, et Hoppelgapiteerimis tagusime küll kinni selle ühe auto auto, hinnavahepeal käis üks mees veel kohvriga raha, toom, barakist, lähedased raatlik kokku. Järgmine päev rääkisite, et sakslased, et me olime, kuna palk oli just olnud asjatagusele patarei kassa kinni, patarei kassataguse kinni, sakslased niisiis tegime, lõpetasime, pani i-le täpid peal, mitte selle esimese pudeli ja mitte ka selle viimase vastupanu oli murtud, selle viimase saime täitsa lihtsalt kätte. Vaat, see oli keskmise üks mark, oli kõik vot selle keskmise viisi mina siis läksi sinna kuraatoriteedistusid kaheksa, mustad mehed olid üks pisikesed kämbudki ja panin neile sinna kurat laua peale selle autor raha, saad pudeli ja surusid vendadel kätt. Et oh, rüütlikes looja ja sedasi panime selle asja ära siis üks nädalake hiljem teatas, et nemad olid kurat, Berliinis küsinud, mis mehed need eestlased üldse on, mis tuli välja, et me õnnitleme teid seal aaria tõugu vaatrismi saime, teatas siis niimoodi. Tüdrukud, kõik meie ümber pärast, kõik jätsid oma ruudus õied maha ja siis tulime ridamisi tuli külla kutseid, perekondadesse, perekonda, sureksime ladusalt saksa keelt, muidugi perekondades sinna ja, ja, ja siis ühesõnaga meie elasime seal, tähendab, tõstsime Eesti prestiiži vajaliku kõrgusele. Läksin, mina läksin mina läbi külatänava neiu pani parajasti kinni õueväravas. Peletasid teda ja siis alustasin juttu, küsisin, kas peremees ise ka Kuulmiseni sõduri tunnis uuel aastal.