Teise maailmasõja ajal kandis umbes 400 eestlast Soome mereväe vormi. Talvesõtta nad ei jõudnud, küll aga jätkusõtta ja see oli 10 protsenti Soome laevastiku isikkoosseisust. Täna ühendab neid mehi Soome mereväes teeninud eestlaste gild. Sel nädalal tõi pidulik aastapäeva aktus kokku relvavendi lahe mõlemalt kaldalt. Valitud katkenud Soome sõjaväe atašee kommendaja nüüd Holmi tervituskõnes. Neile sobib hästi tänase sõduri tunni juhtmõtteks. Esiteks, iseseisev riik peab olema suuteline kaitsma oma laupäeviti järgi sõda, Covidiga jätkumine sõjaliste jõuvahenditega. Meie sõjaeelsed poliitikud ei uskunud, et kõnede lõppele lõppedes saavad sõnar relvad. Kalevi poolel ja see maksab veel rohkem kui 20 struktuuride ülesehitamine. Rahuajal poliitikud vastutavad, selle riigikaitse saab piisava raha. Sõdurid vastutavad raha aruka kasutamise eest. Selline armee ei suutnud tõsta kaitseküünis nii kõrgele, et Nõukogude Liit loobunud rünnakust reedeks riigi kaitsevõimet ei ole rahuaja kaitsejõududes, vaid reservis. Selle loomiseks on vajalik isegi väikeses riigis riigis igavesti. Olema võimalik, vaaritab meeli kellel vajalikud joopimis omadused tavaliselt need leida üliõpilaste huuga. Igav ja isal on õigus nõuda, et nende poegade huvi on suutelised nii raha vaja kui ka sõjaoma alluvaid hästi juhtima ja nende eest hoolitsema. Ohvitseri ja reservi juhtide väljaõpe ongi Eestis kõrgel tasemel. Riigid, mille kaitsemiseks on juba varem omad ja vennal rahva meelt. Veri voolab rintele ja vangilaagrites väärifernist noorsugu, kes tahab kaitsta oma riiki. Noore mehe esimene sellest on ajateenistuse läbimine. Tänaste noorukite, auväärt ja igaühele täis austatud sõja veteraniks. Kolmandaks väikese riigi varudest ei piisa suurriigiga võrdse armee loomiseks kuid teatud sellise loomiseks kindla tahtega oma riiki kaitsta. Vaenlase rünnaku veega ka mitmekordse vaenlase rünnakut on võimalik tor juba, kui on see suur julgus ja tahe. Ei saa aru? Jäämeest või eesti keeles. Ei jää meestele või või? Ei taha DVD nii-öelda? Ei saa. Kooli. Ja. Eesti maapäeva. Et Läti piiri Eestis. Et Läti ja Eesti. Teada. Kalaautode puhul ei ela. Ja. Ma ei karda. Edasi tuleb sõduri tunnis juttu eesti sõdurilauludest. Saatekülaline on rahvaluuleteadlane Ülo Tedre. Ja küsigem. Kuidas iseloomustada eesti sõdurilaulu, kui kaugele minevikku on eesti sõduri laul jälgitav? No kõige esimesed? Tuli laulud või õigemini võiks öelda sõjalaulud, mida me teame, on Vene-Türgi sõdadest. Need on sellised mitte veel päris lõpp, priimilised tähendab niisugused moodsad laulud, aga nad ei ole ka enam need vanad regiviisid või regivärsid. Nad on sellised vahepealsed, aga neil on refrään, nad kirjeldavad suhteliselt humoristlikud sõja sõitlusi. Kuidas osman pashat kimbutatakse, vangi võetakse, andsin Türgil silmatina ja nõnda edasi, niisuguseid suhteliselt kuidas öelda, lõbusad või noh, võiks isegi öelda, et teatud mõttes kergemeelsed süžeed. Ega need meie päevil ei ela enam rahvasuu, oh ei, need on ammu unustatud ja nad on säilinud ainult üles kirjutustena Eesti rahvaluule arhiivis. Ja noh, neid on mõnevõrra ka avaldatud laulukogudes. Kuid tõsi küll, mitte palju ja minu teada neid ei ole ka küll eraldi uuritud nende tausta või tekkelugu. Kuidas ja mis, aga Türgi sõjast Vene-Türgi sõjast nad räägivad ja see oli omal ajal populaarne teema mitte ainult lauludes, vaid ka pajatustes, juttudes, mis ajast on pärit siis järgmine sõdurilaulude laine, järgmine laine tuleb siis juba esimese maailmasõja kas seoses ja muidugi ka vabadussõjaga seoses. No siin peab rääkima, et neid sõdu kus eestlased on osalenud, neid on nii-öelda kahesuguseid, kui nii-öelda selline lühike, võidukas ja uljassõda, nagu seda oli vabadussõda see innustas tegema just selliseid kuidas seda nüüd öelda noh, üldsust või, või avalikkust, rihmatavaid laule noh, selliseid nagu Singeri masin mis ei ole just alati kõige viisakamad sõnadega ja mis kuulajaid kindlasti nii-öelda vapustas, aga tuleb arvestada, et seda lauset eeskätt vabatahtlikud kes olid ju gümnaasiumide lõpuklasside poisid ja tudengid. Ja mõistagi siis nooruslikus uljus ka sõjavõidukus. See kõik innustas sedalaadi laule. Teiselt poolt on aga seesugused tead mis, kestsid aastaid nagu esimene maailmasõda ja teine maailmasõda ja seal kahtlemata oligi alguses uljust ja seesugust soovi võib-olla epateerida. Aga sõjapikkus, sõja ränkus, raskused need paratamatult suunasid meeleolu kodule ja seetõttu nendes sõdurilauludes niipalju kui minul on kätte puutunud säilib või nii esikohal on ikkagi koduigatsus, mõtted mahajäetud kallimast, kõik need, sellised võiks öelda nostalgilised teemad minevikku, vaatavat teemat, milles igatsete, seda kodu tagasi. Selles mõttes olnuks väga huvitav laul mis minu teada on olnud vist kõige pika ealisem seesugune sõdurilaulude seas, see on see. Jää terveks mu kodurand silmade ees. See on väga huvitav laul selles mõttes et ta on tegelikult tuntud inglise luuletaja Bayroni poeemi Charkhaaraldi joogitõlge. Selle tõlkis omal ajal tuntud ajakirjanik Georg Eduard Luiga. Ta ilmus võrdlemisi vähetuntud väljaandes. Nii et kui ma selle lauluteksti kätte sain, Bayroni ära tundsin, ma otsisin igalt poolt, kus oleks võinud ilmuda, issand, ma ei leidnudki, aga tänu Rudolf Põldmäe kes on Eesti kultuuriloo kõige parem tundja või tähendab, oli kõige parem tund ja tema andis mulle selle allika lõpuks. See on muidugi, see tõlge on rahvasuus ka mõnevõrra ümber tehtud. Nii et ta ei ole jäänud mitte sellisesse vormi, nagu tõlki on talle andnud vaid natukene lihtsustatud, nii-öelda rahvapärasemaks tehtud ja see on kestnud väga kaua teda lauldud esimese maailmasõja ajal, teise maailmasõja ajal ja lõpuks ka küüditamise ajal. Ta olevat olnud nii vähe kui meil andmeid on nüüd andmeid hakanud rohkem laekuma, aga nii palju kui andmeid on, on teda lauldud ka küülitus rongides. Sest see on kõige ehedam seesugune tagasivaade koduigatsuse just selle koduigatsuse nii-öelda kajastus. Nii et selles mõttes on see väga huvitav laul. Ja kõige pärasem on see, et ma olen selle lauluga kaua tegelenud aga ma ei ole kätte saanud selle viisi aut. Tal on kaks viisi, isegi kolm, aga domineerib see üldtuntud ja vot selle viisi autorit. May olen küll igalt poolt küsinud aga, aga ei ole leidnud. Kardetavasti on see viis laenuline, aga kust või kellelt? Ei tea. Ka isamaalaule loomulikult lauldi sõdurite poolt sõdurite keskel aga need spetsiaalsemad nii-öelda, mida me nüüd puhtalt sõdurit laulutaks, peame, need enamasti on seotud ikka selle koduga armsamaga aetud kallimaga, kes sind ootab või keda sõduripoiss igatseb. Ja ainult harva on tegemist siis sellise noh. Kuidas öelda nüüd selle otsese sõjategevusega või sellega, kus kus sõdimas käidi, noh näiteks siin on see hea näide, kord olime ilmeni ääres. Mul tuntud on vol Huaweed, kus siis räägitakse sellest sõjakäigust kohe kui kaugele on jõutud ja mis seal on juhtunud. Aga enamasti on ikkagi tegemist selle selle igatsusega, see on minu arvates nagu domineeriv teema. Viimase laulu puhul kord oli meil vanni ääres on mõeldav isegi ajada jälgi, missuguse üksusega, missuguste meestega oli tegu, kes just sel rindel sõdisid. Me saame Hill üleni ja meil on kovi, oo jaa, Ukrainasse epi ÜVK ugel olnud õisnõmme, jäär, veore ei ole meil kodu, ei paika. Borši jälle. Covidiga au, palun, neiu nõde, võta Avada vaka leidva Helga Oidi neiu säravaltmäega. Ei. Mul. Ei ole. Kõik rööri puhu laanekuu, maa jäi järele vaid. Nii, nii kui loojuv päike. Igav oota mind, neiuke raid peaks saabuma. Hajulbeeii. Meil oli juba näärikuu aegu, kui päikene Vuneda ja pilvepaar taeva meil lääge. Ta tuleb jaanipäev, siis ma ju saan siin nagu väidele lei. Saan rinnatulp kodumaa metsad, kus ootab mind. Lõi. Järgmised saateminutid pühendame tuntud sõjaaja laulule, mis ületas mitmeid keelepiire. Ja kummaline küll ka vaenupoole pooltevahelise rindejoone. Muidugi lauldi seda siis ka eesti keeles ning aastakümneid hiljemgi on üks kui teine laulja selle üles soojendanud. See lauljon surematu Lili Marleen. Mis meil pühenda auväel enda ja Meene. Kui mullu müüma või? Sinust ka kaitsekraavis. Miks mõned laulud unustatakse ja teised elavad üle aegade, on küsimus, millele saate toimetaja ei oska vastata. Kuid küsigem, kuidas sai Lili Marleen nii laialt tuntuks? Toetun järgnevas saksa propagandakompaniide tegevust käsitlevate teosele reporter hälle põrguri reporter. Mõni päev pärast Belgradi vallutamist aprillist 1941 alustas selle eeslinnas saateid sakslaste soldaatens endale. Viini raadiomajast repertuaari täienduseks saabunud heliplaadikastides leidus siis ka see vähetuntud lauljatari Laale Anderseni vähetuntud lauluke liid aines vaht, postanz helilooja Norbert Sultse tekst Hans lit. Laulu esitamisele järgnes ootamatu sõdurikirjade tulv. Ja mida rohkem seda nõuti, seda sagedamini heliplaati mängiti. Kuna lugu näis liialeminevat, pandi maksma kindel saksa kord. Lili Marleen seisku laterna all tänaval vaid kell 10 õhtul üks kord ja mitte rohkem saatega lõpuks. Lisada tuleks veel, et saatemasti asukoht Belgradis tagas hea levi. Lauljatar lale Anderseni võis kuulda-Prantsusmaal turieneedeni Põhja-Aafrikas Türgis ja Soome lahe randadelgi. Teistsuguse seletuse Lili Marleen levikust on esitanud oma sõjapäevikus Ameerika kirjanik John Steinberg. Nimelt hävitanud üks liitlaste õhurünnak Belgradi sõjaväesaatja heliplaadikogu pea täielikult ja väheste järelejäänud plaatide hulgas olnud sõja Enn Armulik ka Lili Marleen yle järgnev sage esitamine olnud peapõhjus, miks laul muutus populaarseks rammeli Aafrika korpuse sõdurite hulgas. Kuid laulu edasine levik tõi kaasa probleeme Aafrikas sõjavangi sattunud saksa sõduritega koos tuliga Lili Marleen ja hakkas võrgutama briti kaheksanda armee sõdureid. Sellal kui kõrgemal pool Briti päid, mida selle soovimatu saabunuga ette võtta hakkasid lauluviisi ümisema ka austraallased, kes sel moel murdsid rõhudestama valitsevale matil tale ning tagatipuks Lili Marleen ähvardas vallutada ka jänki sõduri südame. Propagandasõda on teatavasti üks peen värk, mis pärast Lili Marleen kohta langetatud otsus kõlas. Lauluviis on lubatud, aga sõnad mitte. Tekst tuleb pöörata sakslaste vastu. Kas see otsus töötab või mitte, näitab tulevik, kirjutab Johnstaindeks sõjapäevikusse augustikuul 1943. Ja lisab lauluga, nagu see pole teha muud, kui lasta tal minna. Poliitika on juhitav, lauludel on oma tee rännata üle piiride. Ele. Edasi loeme mõne rea Veia Meri raamatust Soome marssal Mannerheim. Kui marssal kuulis räägitavat lale Andersoni esitatud Lili Marleen-ist ja sellest, et ka inglise sõdurid olid valinud selle oma lemmiklauluks ärkas Mannerheimi uudishimu ning temagi tahtis seda kuulda. Kokkulepitud ajal võttis Soome raadio siis selle oma kavasse. Laul kanti ette 22. septembril 1943, kell 20 15.