Ükskord väga ammu, 1900 viiekümnendatel mängis raadio ikka aeg-ajalt Saksas laagreid pool Saksamaast oli ju siis oma armsat naiivsetena need mu lapsepõlve mällu jäänud. Ja tagantjärele mõeldes tajusin vist isegi tollal, et täiskasvanutele minu ümber tähendasid need lood ja saksa keel midagi enamat kui lahedat muusikat. Aga aeg muudkui läks. Aeg muudkui. Kas 1900 seitsmekümnendad olid käes, aga ega saksas laagrid suurt ei muutunud. Liive, lõbus kolkamerelaulud, kõik. Tuss sajand jõudis kohale ka aastatuhande number vaheldus ja mis kõlab Saksamaalt? Saksamaal kõlab ka uuel aastatuhandel ikka vana armas laager muud moodi muusikat muidugi ka, aga laager igal juhul ja miks ka mitte. Kui mõelda, mida kõike Saksamaa eelmisel sajandil läbi elas, siis midagi kindlat ja oma pidi neile ometigi jääma. Võib-olla midagi niisugust on ka doosemas laager kord reibas ja kardigatsev. Kui mõelda, kuidas Euroopa isegi terve maailm kasvõi selle möödunud sajandi jooksul Berliinis toimuvat jälginud on. Kunagi ammu, kahekümnendatel vaimustusega, mis õige pea, õuduse ja hirmuga asendus ja hiljem kaastundeni jõudis. Kur süstendam, nägi seda kõike pealt. Berliini shans, sellise teeks kutsutud kur, süstendam kunagine linna glamuurse jõukuse sümbol. Merlini elusoon, Kurferstendam. Ilusat pühapäeva, mina olen Helgi Erilaid. Vikerraadios algas taas üks. Ajaloo seisukohalt pole Berliin kuigi eakas linn. Keskajal 12. sajandi lõpupoole riistasid praeguse Berliini kohal mitmed Euroopa kaubateed rajasid rändkaupmehed noil aegadel siia esimese asula. Ajaloo ürikutes mainitakse Berliini esmakordselt anna 1244, milles linna nimi tekkinud on, selle üle vaidlevad ajaloolased siiamaani tuliselt. Mitmed neist on väitnud, et nimi on arenenud kahest slaavikeelsest sõnast vaar, mis tähendab männi Sa ja Roliina, mis tähendanud põldu. Kuid siin ei leida viidet Berliini karule, kes seisis linna vapil juba aastal 1280. Uurigem veel nimede tekkimine on põnev. Merlini linn seisab brandenburgi ajaloolises piirkonnas ja on teada, et 10. sajandil alistas Saksa kuningas Heinrich esimene siinset Nendel aladel elanud slaavi hõimu Havoljaanid. Nende keskuse nimi oli membraani por ja selle järgi nimetatud vallutatud ala Brandemburgiks. Slaavlased hakkasid vastu, võtsid oma alata tagasi. Kuni Kaheteistkümnendal sajandil tuli uus saksa valitseja Albrecht esimene karu ning vallutas mad uuesti. Brandenburgi eriti kloostreid ja linnunende seas ka Berliin. Ja siit siis üks võimalik side karuga Berliini vapil. 15. sajandi algusest valitses Brandenburgi kuurvürst konda ohendsollernite dünastia ja üha kasvav Berliin sai nende pealinnaks kuni peaaegu kogu Euroopa haaranud kolmekümneaastane sõda 1618 kuni 1648 linna sama hästi kui maatasa tegi üks järjekordne usutülidest alanud sõda. Katoliiklased ja protestandid, mis Saksamaa jaoks katastroofiga lõppes. 1648 oli kolmandik Berliinist varemeis ja linn oli jäänud vaid 6000 elanikku. Kuurvürst Friedrich Wilhelm hiljem hüüdnimega suur, äratas linna uuesti ellu. Inimesi oli vähe, niisiis tuli neid juurde tuua. Jaguar vürst kutsus Berliini 50 Viinist välja saadetud väga jõuka juudi perekonda tingimusel, et nad kogu oma varanduse kaasa tooksid. Uusasukad olid ka Prantsusmaalt pärit hugenotid, kes olid põgenenud Louis 14 tõusu piirangute eest. Ning Berliini uute elanike hulgas oli ridamisi andekaid arhitekte, insenere ja kunstnikke, kes oma võimed ja oskused nüüd uue kodulinna ehitamisele pühendasid. Linna kerkis losse ja paleesid ja kirikuid kuurvürst Friedrich Wilhelmi järglaste ajal arendati kunste ja teadust. Kuigi tema pojapoeg samuti Friedrich Wilhelm oli ülearu sõjakas mees, keda hüvitigi soldaaten, fööni sõdurite kuningas, tema kindel eesmärk oli võimas ja suur armee rajada. Eks kõla see saksa likult ning suures värbamishirmus põgenes Berliinist oma 17000, parimates aastates meest. Soldaaten küünis vastas. Sellega laskis aastal 1734 linna ümber suure müüri rajada. Ajaloos ikka ette tulev kurb ja valus iroonia. Enam-vähem 230 aastat hiljem kasutas sama ideed üks hoopis teistsugune valitsus. Poode. Uue näo ja hinguse sai Berliin Friedrich teise valitsemise ajal 1740 kuni 86. Teda teab ajalugu ka Friedrich suurena, kes tõi valgustusajastu Saksamaale. Nimekad kirjanikud, teadlased, kunstnikud ja filosoofid. Vaidlused intellektuaalsete salongides Merlin muutus ning avanes kuni Napoleoni väed. Aastal 1806 Jeenasse marssisid. 400 kilomeetrit Jeenast kirdesse Se polnud Napoleoni jaoks midagi. Ja oktoobris marssis ta juba läbi brandenburgi väravate ning okupeeris seitsmeks aastaks Berliini. Prantslased lahkusid 1813, neist jäi maha alandatud linn, mille võlgu tuli maksta tervelt 53 aastat. Ajalugu läks see ka omamoodi edasi. Uued avastused ja leiutised, pead tõstev rahvas, tööstusrevolutsioon, hulk uusi vabrikuid, kuhu kogu Saksamaalt töölise kokku voolas. Berliinist sai töölisklassi metropol ning kuningas Wilhelm esimese valitsemise ajal sai tollase Preisimaa peaministriks Otto von Bismarck. Tark ja kaval diplomaat. Bismarck võitis Prantsusmaalt tagasi Elsa sulatringi ning rajas 1871 saksa ühinenud impeeriumi, mille pealinnaks sai Merlin. Raudne kantsler Otto von Bismarck on meil siin täna oluline mees aga esmalt peaks mainima, et just tänu temale sai Saksamaast esimene riik maailmas, kus võeti kasutusele sotsiaalkindlustuse süsteem vanade ja haigete inimeste elu parandamiseks, seda aastal 1889. Sellele oli eelnenud aastatepikkusi vaidlusi Raikestagis Parlamendis ning on teada, et ühe sellise vaidluse ajal teatanud Bismarck kutsuge neid uuendusi. Kuidas teile meeldib, kas või sotsialismiks, minul ükskõik? Kui tollesama raudse kantsleri Otto von Bismarcki teine oli seegi, et Berliini Kurphyorstendamist sai suursugune elust pulbitsev Al-lee mille rajamisel oli eeskujuks šaschelise Pariisis. Aga kõik algas juba hoopis varem. Kõik algas juba 16. sajandi alguses, kui üks Ensolonite soost valitsejate dünastia liige Brandenburgi kuurvürst Joachim teine Hector tahtis oma Berliini paleest otseteed küünewaldi metsas asuvasse jahimajja sõit. On teada, et sellele kurverstile anti nimi vapra Trooja kangelase nime järgi keskele. Kreeka mütoloogias tegutses Joachim, teine Hector. Tema kohta on kirjutatud. Ta püüdis oma valitsemisaja jooksul leevendada usuvõitlust protestantide ja roomakatoliiklaste vahel ning jättis Berliini oma jälje. Kurfior stendamin näol kuurvürsti tee. CD säilis oma kolm sajandit peaaegu samasugusena nagu jahim teise ajal. Kuigi rikkad berliinlased ikka läände juba linnamüüridest väljapoole suure kõrvinewaldini ulatuva villade piirkonna rajanud olid. Oli 1870, kui arhitekti Johann anud Ta on Wilhelm, on Karsten lihterfelde tegi projektid Berliini kliiniki paleest küünewaldi viiva ratsatee laiendamiseks. Kantsler Bismarck kiitis mõtte heaks, kuid pani ette hoopis suursugusena projekti. Rajada siia üks pikk laia uhke bulvar, kus oleks palju puid ning kahel pool kõrged naablid hooned. Põlver pidid olema 53 meetrit lai ja muidugi ka tuli, kui kantsler niimodi tahtis. Ja nii juhtus, et ümber kunagise kitsa ratsasõiduraja käsvas kivise siselinna vastanud esinduslikud hooned, avarad puudega ääristatud tänavad ja dekoratiivsed rohelised pargid. Areng oli ülikiire. Tuur ja äritegevus ulatusid siin teineteisele kenasti. Käe. Tuntud on lugu kirjanik kurtu Holskist, kellel 1912. aastal taskud päris tühjad olid ning ta otsustas koos raamatukunstnik kord Šafranskiga ise oma raamatuid müüma asuda. Jõulude-eelsel ajal rentis ta Kurferstendamil ehk kuutammil nagu põlverit õige pea kutsuma hakati. Tühja kaupluseruumi viis sinna hulga oma vanu raamatuid ning pani poe akna taha istuma kauni daami, kelle ees laual seisis iirimatult olevate siltidega pudeleid. Aknal oli ka kiri. Igaüks, kes ostab raamatu, saab ka tasuta joogi. Ka aval kirjanik. Kõik raamatut müüdi mõne tunni jooksul maha. Aga neis kajastuma? 20. sajandi alguses hakkas laia ning liiklusrohke Kurfüstendamine määrderikaste villade vahele üha enam kõrgklassi eluhooneid tõusma. Need varustati tihtigi oma kümnetoaliste luksus apartementidega. Siin olid salongid, vastuvõtusaalid, raamatukogud ja eluruumid ning alumisel korrusel avasid uksi kohvikud, restoranid, kinod, kabareed ja kunstigaleriid. Kolme ja poole kilomeetri pikkuseks kasvanud kuu tamm. See oli kallis, elegantne, ostutänav ning kirjanike ja kunstnike kohtumispaik. Hoonete fassaadidel peegeldus kogu arhitektuuri ajalugu ja tulemuseks oli vaimustavalt ülespuhutud eklektika. Tornid, rõdud, ärkliaknad, sambad, ehisviilud jääte ulatuvad katuseservad, kõik rikkalike ilustustega kaetud uhked sissekäigud, vägevad trepid ning siseruumides kõrged krohv, ornamentidega laed. Ja siis tulid 20. sajandi kuldsed kahekümnendad, mis kaugeltki kuldselt ei alanud. Esimene maailmasõda oli kaotatud, Saksamaal valitsesid nälgee ebakindlus. Sajad tuhanded töötud tulid pea iga päev Berliini tänavatele. Ja olukord muutus paremaks alles aastal 1924, kui laenatud raha Saksamaale voolama hakkas. Merlin oli taas tuhast tõusmas, Kuudan samuti. See tippaeg ei kestnud kaua, aga see oli uhke aeg. Jali. Just siis kuldsetel kahekümnendatel ilmus Berliini varietee lavale vapustav noor blond lamp, Marleen Dietrich. Torsiooni oligi esimene laul, mida ta salvestas. 1923 kõlasid Berliinis esimesed raadiosaadet Saksamaal. Juba 1931 nähti siin esimest telepilti maailmas. Berliinlane Albert ainstajaid sai just siis Nobeli preemia. Maailmakuulsad arhitektid ja kunstnikud tegid siin oma töid ja parasjagu moodne ning põnev kunsti. Voldada jõudis kohale. Kirjandus elas oma elu Verdalt, Brechtia meile juba tuttav kurt Holstki aitasid selleks kõigest hingest kaasa. Nii palju uut oli õhus ja nii palju vabadust. Kursustendamil said kokku nii intellektuaalid kuni samana leiad selle elust pulseeriva põlveri lugematutes, teatrites, kinodes, restoranides, kohvikutes, ööklubides ja kaba, reedes. Selt laisa minell elu oli kabaree noil kuldsetel kahekümnendatel, kuid muretuse aeg oli lühike ja kiht õhuke. Tants vulkaani tipus oskas keegi tabavalt öelda. Purskama hakkas too vulkaan 25. oktoobril 1929 must reede. Nii hakati kutsuma suure börsikrahhi päeva. Vaid mõne nädalaga kaotas pool miljonit berliinlasi töö ja suur osa neist tuli tänavaile kaoskandus kõikjale, ka poliitikasse ning riigis kerkis esile just tuule tiibadesse, kes ei saanud uus partei natsionaalsotsialistlik Saksa tööliste partei, mille eesotsas seisis läbi kukkunud austria kunstnik Adolf Hitler. Marlene Dietrich ütles oma kodumaast lahti oma laule ei tahtnud ta tükk aega saksa keeles laulda. Need olid ajad, mil maailmaõuduse ja hirmuga Berliini poole vaates. Aga kuri sai ikka lõpuks oma karistuse ameti, millise hinnaga. Teise maailmasõja lõpuks laius seal, kus varem Berliin oli seisnud 28 ja pool ruutkilomeetrit varemeid. Taevast sadanud pommirahe oli vaid üksikuid maamärke säästnud. On öeldud, et berliinlased elasid esimesed valusad sõjajärgsed aastad üle tänu naistele, keda hakati kutsuma trimmer Frauan prüginaised, kes siis linna hiigelsuurtest varemetel asudest puhtaks püüdsid teha. Muidugi olid need naised, enamus mehi oli ju sõtta jäänud. Tohutud varemetel asud, veeti kokku hiigelsuurteks prügi mägedeks, millest näiteks küünewaldist saigi tehismägi taifelsberg. Mõned üksikud puud, mis Berliini loomaaias püsti olid jäänud, tehti 1946. 47. aasta karm külmal talvel küttepuudeks. Jagurphjustendam. Noh, see Põlvarali osa Berliinist 245 uhket hoonet. Ta oli seisnud selle Põlvari ääres umbes viis, kuus neist pääsesid pommidest peaaegu vigastamata. Aga elu pidi ikka edasi minema ja linn hakkas vähehaaval toibuma. Muidugi võttis see aega, seda enam, et linnas suure sõja võitjad askeldasid liitlaste väed. Ja vaid mõne aasta pärast oligi juba tekkinud kaks Berliini lääne-ja Ida-Berliin. Viimane kuulus Nõukogude tsooni ja aastast 1952 ei lubatud Lääne-Berliini elanikke enam idapoolele ja vastupidi, isegi telefoniühendused katkestati. Kursustendam jäi Lääne-Berliini. Juba viiekümnendatel hakkas siia tekkima uusi tornmaju ja terrasside ka hooneid. Raadiost kõlavate rõivastes laagrite saatel. Habe on läbini Berliinlased nii ida kui lääne pool võisid ehk nüüd mõelda, et nende linn on nii palju raskusi üle elanud, et enam hullemaks minna ei saa. Ometi sai idatsooni jäänud inimestest ei suutnud väga paljude uue ahistava eluga harjuda. Nad põgenesid lääne poolele näiteks 1953. aastal lausa 330000 inimest. Enamus hea hariduse saanud noored põgenikevool üha kasvas. Kuni 12. augusti hommikul 1961 ärganud berliinlased leidsid, et ida ja läänetsooni vahele on tekkinud tarad ja kraavid. Kolm päeva hiljem alustati Berliini müüri ehitamist. Ei läinud see kuigi lihtsalt protesteeris rahvas protesteerisid lääneliitlased Ameerika ja Nõukogude tankide rivid seisid piiril vastakuti. Aga lõppes kõik ometi sellega, et terve Lääne ja Ida-Saksamaapiir tärastati Jamineeriti ning valvuritele oli antud kindel käsk tulistada kõiki, kes lääne poole püüdsid põgeneda. Külm sõda käis täie hooga, kuid lääne pool Berliini müüri laiuval kur süstendamil üritati normaalset elu elada. Siinsed traditsioonid, hingestatud innukus, intellektuaalsus ning huvi maailmas toimuva vastu ärkasid vähehaaval taas ellu. Midagi sellist külas laagrite paraadil 1900 seitsmekümnendatel kursustendamile kuude on meile, nagu seda Põlvarid Berliinis kutsutakse, oli selleks ajaks hulk uusi hooneid tekkinud. Midagi vana on aga alles jäetud. Et inimesed ei unustaks. Üks Berliini tuntumaid sümboleid oli kunagi kuudemil seisnud keiser Wilhelmi mälestuskirik väga kaunis kõrge torniga tohutu katedraal, mis sai valmis 1895. Ühe liitlaste pommirünnaku ajal 1943 sai kirik pihta ja sellest võimsast hoonest jäi järele vaid vahest kolmveerand hiigelsuure kaar uksega kõrgest kellatornist ja selle kõrval seisev madalam terava tipuga torn. Linnavalitsus otsustas kirikut mitte uuesti üles ehitada, vaid jätta see just sellisena nägude pärast. Pommitabamust jäi üksildane purunenud praegu hambaks kutsutud torn taeva poole osutamas. Et inimesed ei unustaks sõdade õudust ja haavu, mis iial ei parane. Kuid vana kiriku torni kõrvale otsustati ehitada uus moodne klaasakendega ja kuuekandiline Torn kirik. Ainult pisut madalam kuivana teisigi uusi torne leidub Kuuda meil tohutu ümmargune euroop, Ta keskus näiteks paistab kõikjal Berliinis silma 90 meetrit kõrge tünnikujuline särav ilmutis. Mercedese firma täht katusel. Euroopa keskus sai valmis 1965. See on luksuslik äriostu ja ajaviitehoone ligi 100 kauplust, kinod, baarid, restoranid, kohvikud Kuudami vaatamisväärsusi nautides. Ärgem lähiajalugu unustagem. Berliinis ei saagi seda unustada. Lähiajaloos juhtus paljugi, 1900 kuuekümnendatel suured üliõpilasrahutused ning Main How vaadeni, terroristide grupi tegutsemine Lääne-Berliinis ja kaheksakümnendatel üha keerulisem majanduslik olukord idablokis. 1989 sai pöördeliseks aastaks kümned tuhanded Ida-Saksa elanikud täitsid Lääne-Saksa saatkonnad Ida-Berliinis, Varssavis, Prahas ja Budapestis, nõudes väljasõiduviisat läände. Septembris avati Ungari ja Austria piiripunktid ning Ida-Saksa elanikud said niimoodi läbi Austria legaalselt Lääne-Saksamaale minna. Novembrikuu üheksandal päeval esines Ida-Saksa televisioonis üle kantud pressikonverentsil Saksa DV poliitbüroo liige Günter šabovski. Ta andis teada, et Ida-Berliini elanikele antakse tulevikus luba Lääne-Berliini minna. Vastuseks küsimusele, millal see luba takse, hakkas ärevil sabovski oma paberites kohmitsema lausus otsekohe mõeldes ilmselt vastuse sellele küsimusele avastab ta oma paberitest otsekohe. Aga oma viga parandada ta enam ei saanud, otsekohe korrati teleülekandes tema vastust otsekohe. Ja kümned tuhanded idaberliinlased tormasid tänavatele ning läbi piiripunktide, Lääne-Berliini valvurid. Neid ei takistanud, arvates, et mingi uus seadus on neile teatamata välja antud. Jää Berliini müürist ei jäänud õige pea enam kivi kivi peale. Tülidest. Berliinis oli pidu, millele terve maailm kaasa elas. Muidugi tuli siis argipäev ja see polnud kaugeltki kerge, aga keegi pole ju öelnud, et elu kerge peab olema. Korpher Sten Tam tegi kõik kaasa endisel kujul seda ajaloolist bulvarit enam üles ei ehitatud. Kahe maailmasõja vahel siin valitsenud luksusest jutustavad vaid üksikud hooned. Aga uued ajad on uue luksuse kaasa toonud. Küll on aga endistest aegadest alles mõnedki Kuudame kuldajastust tänaseni elanud nimed. 1862 avas juudi soost kempinski perekond Berliinis Friedrich rassel väikese veinipoe ja baari. Mõne aasta jooksul kasvas ette Berliini suurim veinikelder peagevate restoran. 1872 loodi kempinski ärikompanii. 1889 avati kompanii peahoone lipse Kers Strasser. 1926 kompanii kolis ka kuueffhendamile. Siin tegid uksed lahti restoran ning delikatessi ärihkempinski. 1932 Avadikend penski, kompanii esimene hotell. 1939 kuni 45. Neil aastail suleti kõik Empinski ettevõtted. 1951 kempenski perekonna ainus sõjast eluga pääsenud liige, kolmekümnendatel tegutsenud Minski lapselaps pani paika uue hotelli nurgakivi. See hotell oli üks esimesi suuri ehi. Tõsi, sõjajärgses Berliinis ja muidugi ehitati ta perekonnale kuulunud maale kur Schtendamil. Purustatud ning kaheks jagatud linna jaoks oli sellel ehitisel tohutu sümboolne tähendus. See oli lootusekiir 1952 hotell avad ning kohalik leht kirjutas kempinski näitab seda, et Berliin suudab uuesti ellu ärgata. See oli midagi, millest kinni hoida, mis näitas, et kõik pole siiski kadunud. Sescempi oli kuude, on meil ju alati seisnud. Vaskplaat hotelli fuajee seinal meenutab külalistele alati Kembrinski perekonna traagilist käekäiku. Osa selle liikmetest jõudis põgeneda. Kus Saksamaal? Aga pinski hotelli Bristol seisab ikka kursustendamil. Luksuslik, 12 korruseline, esimene viie tähe hotell Berliinis, kuhu esimesena Berliinis ka ujumisbassein rajada. Siin on kah aiad ja talveaiad, ostu ning ärikeskus ja kuulus Bristoli baar. Siis kempenski hotell, koorfer stendamilt, ausalt öeldes on kahju, et seda hoonet endisel kujul üles ei ehitatud, et mitte ainult nimi, vaid hoone ise oleks aegade järjepidevust alles hoidnud. Õige vähe on Kuuda meil hooneid, mis sõja üleskutseid elada ja sellest on kahju. 12 korruselisest kempist on vaid jalutustee kaugusel Euroopa suurimate kaubanduskeskuste hulka loetav tohutu kaadeevee väheütleva arhitektuuriga tänapäevane hoone, seegi asjatundjad on kirjutanud, kui raske ülesande ees seisid arhitektid, kes pärast teist maailmasõda Berliin üles hakkasid ehitama. Täna. Linn oli ju sama hästi kui maatasa tehtud. Ja inimestel, kes oma kodudesse tagasi tahtsid tulla, polnud kusagil elada. Nii et ehitamisega oli kiire. Ida-Berliin oli sunnitud Moskvast ning tollasest Leningradist eeskujusid otsima. Lääne-Berliinis oli ta ka teistsugused mured. Linnaplaneerijad püüdsid siin igati hoiduda raskest monumentalismist stiilist, mis Hitleri ajastut iseloomustanud, oli kaasaegne, avar, kindla rütmiga tänapäev. Olin avatud, vaba ühiskonna sümbol. Sellise eesmärgi nimel asusid siis Lääne-Berliini ülesehitajad tööle kusjuures ehitusstiilides välditi mitte ainult monumentalismi, aga ka kõike, mis tundus liiga julge ja erisugune või avangaredne. Sedalaadi ehitisi võib aga kõige uuemas Berliinis ilmselt nüüd juba küll leida ja kuur süstenda melga. Näiteks aadressil kuudeme 101 seisab Berliini uusim, väga stiilne hotell, väga minimalistlik, väga luksuslik, kuda meilt võid leida ka kunstigaleriisid kaunis villas paikneva kirjandusmaja ning andeka kunstniku käte kolvidsi muuseumi. Siin seisab ka üks sõjaeelseid aegu meenutav hoone sammas fassaadijaht, ornikestega lääneteater, kus praegu varieteeprogramme vaadata võib. Siit võid avastada hiigelkaarekujulise fassaadiga ülimoodsa klaasmaja, mille nimeks antud kant, raiek. Ikka baarid, restoranid, poed ja kohvikud Berliinis kursustendami Põlvaril mida Ameerika kirjanik Toomas Wolf kunagi maailma suurimaks kohvikuks nimetas. Kõike võib leida sellel laial puudega palistatud kilomeetrite pikkusel bulvaril, kus vaid loetud tunde olevast suhteline vaikus valitseb seda õige varasel hommikul. Nii see elu käib neil maailma tänavatel. No.