Lehmakellad ja joodeldajad, need helid võivad küll ainult Austria Alpide Rohelistelt nõlvadelt kosta. Austria tundub olevat üks kena rahulik maa ja arva uudiseid, kuulda on Mozarti ja Straussi, tema, mis 21. sajandil saadab Eurovisiooni paraadile võistlema näiteks sellise laulu. Ja selline omamoodi naljakas lauluke nagu näiteks ka legend hauast Austria linna Salzburgi Püha Peetruse kalmistul hauast, millel seisab seitse risti mõrvari ja tema kuue ohvriristid. Ei tohiks ju naljakas olla, aga omamoodi ikkagi on. Salzburgi müürsepal Sebastian Stonche kerel ei vedanud. Naised, kellega ta abiellus, juhtusid nimelt õige pea suurema. Ja niimoodi kuus korda järjest. Arvati küll, et Sebastiani käsi on siin kuidagi mängusega kindlaks ei suudetud midagi teha. Müürsepp võttis seitsmenda naise, kellel mõrvarid käest põgeneda õnnestus. Ja siis lahenes ka kogu mõistatus. Naine rääkis, kuidas Sebastian oma kuus eelmist Sa oled mõrvanud, oli ilma kuriteost mingeid jälgi oleks jäänud. Mees nimelt mässis nad vaipade või linade sisse, jättes üksnes jalad paljaks ning kõdistes neid talla altsini. Kui ohvrid rõugete hinge heitsid. Selline legend natuke sinihabeme moodi, eks ole ju. Kuid müürsepp Sebastian Strong, föder mõlemad tõepoolest kunagi Salzburgis ladunud kollegiin Kirhe nime kandva kiriku müüre. Ta olnud rikas mees ja saanud oma seitsme naisega tervelt 21 last. Mõrvaloost ajalugu vaikib. Seevastu Salzburgi linnast ja selle uhkest barokkarhitektuurist, Anna-jale, Holmandagi jutustada linna suurest toomkirikust, eriti ilusat pühapäeva, jälle kord, siis mina olen Helgi Erilaid. Vikerraadios on juba kahesajandat korda muide alanud. Oma suurte naabrite kõrval isegi väikesena tunduv austria seisab keset vana Euroopat riigi lääneosa pikalt üle alpide venimas kunagine vägev Habsburgide impeerium, kus 16. sajandil valitsenud Viienda sõnade järgi päike mitte kunagi ei loojunud kuivas keeruliste aegade jooksul kokku ja mis siis võiks küll ühele tänapäeva inimesele meelde tulla, kui ta mõtte Austria poole peaks liikuma? Alpide joodeldajad, insplokkija, suusatajad, viin, muidugi viin, paleed ja pargid, kohvikud ja voorimehed ja iseenesest mõista. Iseenesest mõista Strauss ja suur valss. Ja meie, ma arvan, et võib öelda meie Melizza korjus hommikuses Viini metsas voorimehe tõllas ringi sõitmas tohutu laiade äärtega kübar, pääseja Johann Strauss kõrval romantilise, maalilise ja vanaaegsena kangastub viinsid kaugelt ikka veel, kuigi aeg on iseenesest mõista oma töö teinud jättes alles selle, mis allesjätmist väärt. Selle, mis Viinist läbi aegade viini on teinud ja Salzburgist Salzburgi, Mozarti linna. Muidugi seisis Salzburg omal kohal ammu enne seda, kui geniaalne helilooja seal 1756. aastal ilmale tuli. Linn seisab Alpide eelmäestikus Saksamaa piiri lähedal ja on seotud Austria soolaga leevendustega Salzburg, soolalinn kunagi oli siin keltide, hiljem roomlaste asula. Viimased andsid linnale ka nime anum. Kõikvõimas Rooma impeerium lagunes, nagu me teame, neljanda sajandi lõpul ja käiu Vaabumist olid peagi järel vaid varemed. Linna päästjaks sai Vormsi piiskop Rupert kes arvatakse pärinevat rangehmeravingide dünastiast ja umbkaudu aastal 697 saadetud Ruubetsis Baierimaale misjonitööle. Seal ristinud ta edukalt valitsejaid aadlikke ja kohalikku rahvast kuna aladel ja püüdnud neid kõige harida ja aidata ta aidanud Salzburgi soolakaevandusi rajada, andnud seni varemetes seisnud roomlaste vaakumi linnale uue nime salt spurksis ja aidanud kaasa ka linna ülesehitamisele. Pole siis ime truubetist seisalt sburgili linna kaitsepühak Püha Rupert, keda kujutatakse teinekord ka soolavakka käes hoidvana. Linna iidses ajaloos on kindel roll ka ühel teisel piiskopil Iirimaal sündinud Virgiiliusel või virgelil, nagu mõned allikad ütlevad kes siis umbes aastal 743 oma sünnimaalt lahkus, et pühale maale rännata. Kuid nagu mitmed teised pühad mehed, kes vabaduse ja jumala kartlikkuse teenimisele pühendunud olid, jäi temagi teel pidama. Nähes, kui lai tööpõld teda siin ees ootab jõudis temagi välja Baierimaale, kus peagi Salzburgi Püha Peetri kiriku abtiks sai. Seal tekkis tal suur tüli, teise jumalamehe pani raadiusega püha sakramendi sõnastuse muude usudoktriini ta ülekohtu mõistjaks sai Rooma paavst ise, kes andis õiguse Vergi Juliusele ning viimasest sai 700-ga 60. aastal Salzburgi piiskop, kes edukalt oma usutööd jätkas kuni surmani aastal 789. Muide, Vergeeliusi õpetuses olnud muuhulgas öeldud, et maailm on kerakujuline. Sellised olid siis tähtsad pühakud Salzburgi linna iidses ajaloos linna kaitsepühak Rupert ning püha Virgilius noh, 1077, asutud Salzburgis suurt uut kindlust ehitama, kuid 1166 puhkenud jälle üks suur tüli. Nimelt olnud Salzburgi peapiiskop ja Saksa keisri Barbarossa mitmetes asjades eri meelt tüli viinud tule kahjuni, mis hävitanud osa Salzburgi linnast. Õnnetu linn 14 10. sajandil hukkus umbes kolmandik selle elanikest katkuepideemias. 1492 jäätist Iisraeli õllevabrik, mis tähendab Päevalgi linna kuulsamaid vaatamisväärsusi. Järgmisel Islandil puhkes Saksa aladel suur talupoegade sõda, mis elatuska praeguse Austriasse, jah, Salzburgi 1525 piirati Salzburgi kindlust tervelt kolm kuud. Linn oli äärmiselt raskes seisus ja sellega seoses tõuseb elust jälle üks austria moodi naljalugu esile. Niisiis, Salzburg oli kuude kaupa piiramisrõngas olnud. Lõpuks oli toit täiesti otsas, ainult üksainus härg oli terve linnarahva jaoks veel järel. Ja siis tuli kaitsevägede pealikul idee. Ta käskis selle ainsa pruuni härjavalgeks värvida ning linnamüüridele jalutada, tema saata, et piirajad näeksid. Esimesel päeval pesti valge värv maha ja värviti ääred mustaks ja saadeti jälle müürile. Seejärel värviti ta punaseks, laiguliseks ja nii edasi ja nii edasi. Linnapiirajad vaatasid ja mõtlesid siis, et linnarahvas tapab igav päev toiduks härja. Ju siis jätkub neil härgi veel ei tea, kui kauaks. Mis seal siis neid ikka piirad, leidsid vaenlased loogiliselt ja läksidki lõpuks minema. Õnnelik Salzburgi rahvas viisama ainsa härjasalsa jõe äärde. On pesti puhtaks ja ta sai oma loomulikuks pruuni värvuse tagasi. Sellest peale kutsutakse seal sburgi elanikke ka stiirvasser härjapesijad. Aeg läks edasi ja sealt sburgile koidsid paremad päevad. Seitsmeteistkümnendal ja 18. sajandil valitsesid linn peapiiskopid Wolf, Dietrich von Raitena, Markus siitikus ja paaris Lodron, kes oskasid soolakaubandusest saadud varandusi väärikalt kasutada. Muuta Saltsburg üheks kauneimaks barokklinnaks maailmas, mis on täis uhkeid aedu, imelisi paleesid ja vägevaid kirikuid. Nii et on aeg hakata rääkima Salzburgi toomkirikust. Ajaloolased arvavad, et paigas, kus praegu Salzburgi toomkirik seisab, toimetati juba keltide ja roomlaste aegadel pühasid rituaale ja ohvri annetusi. On teada, et esimene toomkirik rajati sellesse paika püha Virgiiliuse näpunäidete järgi kuid on peetud ka võimalikuks, et selle alusmüürid olid pärit juba püha Ruperti aegadest. Virgiilusele rajatud Salzburgi toomkirik valmis 774. See olnud suurimaid kirikuid tolle aja Euroopas. Ainult et 842. aastal lõi välk kiriku torni ja hoone põles peaaegu maani maha. Aga nagu me neid juba teame, endise aegade kiriku ehitajad olid visad ja järjekindlad. Kolm aastat pärast tulekahju algas ehitus, uuesti. Ehitusuuendused, parandused, juurdeehitused, kõik see võttis mitte aastakümneid, vaid aastasadu. Iga uus peapiiskop püüdist toomkirikule oma jälje jätta. Toomkirik 1167. aastal taas tulekahjus kannatada sai ja kõvasti võttis tollane peapiiskop Konrad kolmas uue katedraali rajamise oma südameasjaks. Ning tulemuseks oli suurim kirik, mis eales Salzburgis seisnud. 122 meetrit pikk, 48 meetrit lai, tervelt viis löövi. No see polnud mitte üksnes Eksburgi suurim, see oli kogu katoliikliku Rooma impeeriumi suurim katedraal. Vägev romaani stiilis basiilika, mis 1598. aastal taastulle jäi. See oli siis kaheksas tulekahju missal sporgi toomkirikust üle käis. Peapiiskop Wolf Dietrich von Raitena kas isiklikult tulekahjus rängalt kannatada saanud toomkiriku varemed üle ja leidis, et siin pole enam midagi päästa. Katus oli sisse langenud, alusmüürid purud, peapiiskop käskis varemed päriselt lammutada ja see tähendas ka sajanditevanuste virgeeliuse aegsete alusmüüride lõppu. Ainult alune võlvitud krüpt jäi alles. Peapiiskop Wolf Dietrich oli rännanud Itaalias ja näinud Roomat ning temast vanad moodsa barokkarhitektuuri toetaja jaostaja. Ta palkas Salzburgi uue toomkiriku ehitamiseks itaalia arhitekti Vincenzo skamatsi kelle plaanide järgi uus katedraal pidi mahutama tervelt 16000 inimest. Just nii palju oli Salzburgis Neil aegadel elanikke kuid isegi Wolfe tiitrich, kelle kohta on kirjutatud, et ta põdenud lausa suuruse hullustust ning pöörast ehitusvaimustust olevat seesugused plaanid maha laitnud. Niisiis otsustati 1611 10.-le lastel väiksemat katedraali ehitama hakata. Kuid Wolftiitrihhajal katedraali ehitamiseni õieti ei jõutudki. Tema järglane peapiiskop Marcus siitikus palkas 1614. aastal arhitekt Santino Solari keska. Banaanid põhjalikult ümber, tegi 1614 Panymarkusseetikus sisu Salzburgi toomkiriku nurgakivi pidulikult paika. Ning 1628 oli katedraali hoone valmis. Tornid lõpetati 1652 ja 1655. Riisalu ööd. Barokk-kunst tärkab Itaalias, kirjutab Voldemar Vaga. Itaalia on kogu barokkajastu kestel see koht, kus kõik Euroopa meistrid õppimas käivad. Barokkarhitektuur ei loo palju põhiliselt uusi elemente, enamik barokkstiili motiividest, teine renessansist, kuid barokkehitiste osad tehakse suuremate raskematena. Neid kuhjatakse, kahekordistatakse ja moonutatakse maalilisuse valguse ja varju. Efektse mängu saavutamiseks asetatakse Fasse paaridele nisse petlik aknaid ja külvatakse need üleskulptuuride ja dekoratiivsete detailidega. Liikuvuse rahutuse toonitamiseks rakendatakse võimalikult palju võõraid. Lainetavaidiooni ülevoolav pulbitsev toredus valitseb ehitiste sisedeklaratsioonis. Ja veel Voldemar Vaga vanemad barokkstiili mälestused Saksa aladel on peaaegu eranditult loonud sisse rännanud itaallased. Säärasest varasematest barokkehitistest on väga silmapaistev Salzburgi katedraal, eriti oma fassaadiga, mis on olnud kujuks mõnelegi hilisema aja ehitisele. See on teostatud rooma barokkkirikute fassaadiskeemi järgi, kuid tal on kaks torni nagu keskaegsetel kirikutel. Voldemar väga üldine kunstiajalugu. Mozarti aegadel kõrgus Salzburgi toomkirik täies hiilguses keset linna toomkiriku väljakul. See on loom plats, mille ümber seisavad kunagine peapiiskopi residents ja Püha Peetruse kirikuhoone. Salzburgi toomkirik on selles mõttes kummaline. Ehitise uhke barokne fassaad jääb hoopiski siseõue poole. Juba fotol torkab silma kontrast hallidest kividest tohutu kiriku hoone ning selle valgest marmorist fassaadi vahel. Kahekorruselise kuppelkiriku pikkus on 78 meetrit, laius 71 meetrit. Hoone tagumises osas seisab ülesehitus ette risti heinalehte meenutav poolümarate absiidide kolmik. Nende kohal kõrgub kaheksanurkne kuppel 71 meetrit taeva poole ülemisel korrusel nelinurksete alumisel poolkaarekujuliste akende ridadega. Vägevalt suur kiriku hoone tundub väljastpoolt suhteliselt lihtsana. Kogu barokne toredus on siseõue vaatava peafassaadi jaoks hoitud. Siseõue pääseb kahelt poolt läbi ümarate kaartega sammaskäikude. Ja ongi daam, plats, mille keskel kõrgub jumala Ma kuju kõrval inglid ja deemon ning tõde ja usku kujutavad allegoorilise skulptuurid. Toomplats tohutu väljak toomkiriku fassaadi ees, seitse kõrge trepiastet viivad kiriku sissepääsu ees laiuvale, suurele siledale trepiplatvormile. Just siin esitatakse igal suvel sealsburgi rahva jaoks traditsioon roniline külaliste jaoks imetlusväärne, mõtlemapanev ja pisut hirmuäratav lavateos. Keskaegse müsteeriumi vaimus. Jeedermann igaüks on selle ministeeriumi nimi, milles isand surm ise mõjuval moel meelde tuletab, et ega see aeg siin maa peal saab varem või hiljem otsa. Selle Austria kirjaniku huugofon Hoffmann Stahli kohandatud vana inglise näidendiga avatakse nüüd juba enam kui kaheksa aastakümmet. Igasuvine kuulus sealsburgi festival. Ja kus leiduks selleks parem paik, kui pühale Rupert tele pühitsetud toomkiriku fassaadi ees. Hiigellava moodustaval trepiplatvormil. Kiriku fassaad väärib täit tähelepanu. See on üleni kaetud valge untersbergimäe Remoriga, mis bioloogilises mõttes päris õige marmor ei olevat, kuid välja näeb küll väga uhke. Horisontaalselt tan fassaad palustraadide ja kitsaste katuseribadega kolmeks jaotatud. Alumine kolmandik on kõige kõrgem selle keskuses viipsis seitse laia trepiastet laiale platvormile, mis kord aastas teatrilavaks muutub. Siin seisab neli tohutut valget raidkuju külgmised pärit aastast 1660 kujur väärt oleme aus fon, Habstaal on neid luues Salzburgi tähtsamatele pühakute austust avaldanud. Püha Rupert hoiab käes soolavakka ja Püha virgeelius. Kiriku maketi. Kaks keskset kuju on 1690.-test skulptor Bernhard Mikael mandlitöö Püha Peetrus võtmete ja Püha Paulus mõõgaga. Neli raidkuju otsekui valvaksid Salzburgi toomkirikuga kaariaid pronksist pea, oksi, oksi on kolm. Ja need on küll juba 1900 viiekümnendatel tehtud sümboolsed, on nad ikkagi jumalikele voorustele pühendatud, mis on teadagi usk, lootus ja armastus. Katedraali Fasse ja ta on hästi korrapärane, proportsionaalne ja sümmeetriline. Selle mõlemad külgmised osad tõusevad kahelt poolt kergelt esile ja moodustavad ülal kaks täpselt sümmeetrilist nelinurkset torni. Nende lame täiti ümbritsevate palustriaadide tagant tõusevad omakorda kaheksanurksed tornid, mida kroonivad kaheksanurksed, kuppel, kiivrid kaetud aia rohekassinise paatinaga. Asjatundjad on viidanud Salzburgi, toomkiriku ja Rooma varasemate barokkkirikute fassaadide sarnasusele mis pole ka ime. Salzburgi katedraal on ju itaalia arhitektide töö ainult et tal on kaks torni ja need muudavad selle hoone eriliseks. Mozarti-le oli see horisontaalselt kolmeks jaotatud kahe sümmeetrilised tunniga fassaad kindlasti tuttav, vahest imetleda temagi. Nelja rändjutlustaja kujusid, kes seisavad keskmisel tasandil, pikkab alus traadita ka fassaadi keskosas. Keskmise suure ümar kaarelise akna. Ülemisel Siimsil hoiavad kivist inglid madonna kuldset krooni. Ja kui sa oskad õigest kohast vaadata, siis näed, et kroon sobib täpselt pähe toomkiriku esisel väljakul seisvale jumalaema kujule külg, mis nelinurksete akende kohal seisavad peapiiskoppide baaris. Ronija Markus Citlikkuse vapiloomad, lõvi ja kaljukits. Salzburgi toomkiriku peafassaadi ülaosas. Kahe torni vahel viivad kaunid poolkaared kahelt poolt üles klassikalise Kolmnurkse viiluni. Selle tipus hoiab kivist Mooses käes tahvlit 10 käsuga. Ornamentidega kaunistustega polephasse Nad ei liialdatud. See on küll pidulik ja maaliline, kuid mitte liikuv, rahutu, lainetab ja pulbitsev, nagu võib ette tulla Itaaliasse või Prantsusmaal. Ja kellad, suured tornikellad mõlemal pool kõrgematest tornidest ning täpselt ühesugused suured ümarad numbrilauad tornide keskosas nelinurksete akende kohal. Peapiiskop paaris lõõdrenejal 1628 kõlasid toomkiriku tornikellad esmakordselt üle Salzburgi. Praegu kohal seitse tornikella ja kõige suurem Salvate orgu lokke lunastus. Kell kaalub rohkem kui 14 tonni. Hiigelkirik seestpoolt pealöövi kõrged, tugevad võlvid, külgrõdud seal kaugel üleval maalidel Kristuse elu ja kannatuste tee, valge ja must kipskrohv, tõhutud kaksikpiilarid kahel pool nende vahel omavahel ühendatud kabelit, külgaltarite ja freskodega. Pikihoone on hämar. Valgus lahvatab alla 71 meetri kõrgusest kuplist ning selle ümberseisva Sõime poolümara absiidi hiigelakendest. Siinse luksusliku ja peenekaunistuse kavandas juba Santino Solari Salzburgi Toomkirikus sajanditetagune loo jäise kaunite ornamentidega ümbritsetud ümarad ovaalsed ja nelinurksed säravatest värvides freskod jutustavad vana testamendi lugusid. Siin on Salzburgi peapiiskoppide vapid jäipitaažid. Kõrgetelt võlvidelt ripub alla hulk säravaid kroonlühtrid. Ja vägev peaaltar, arvatavalt 1628.-st aastast pärit Santino Salari TÖÖ. Ta oli pildi on maalinud tonathmas kanni. Kirikus on õige mitmeid tema maale. Jah, altari pildil on kujutatud Kristuse ülestõusmist. Pildi kohal on Püha Rupert ja püha Virgiiluse kujud. Vahel ladinakeelne fraas, sina näitasid mulle õige tee. Ja altari kohal hoiavad inglid kuldseid krutsifiksi. Võiks siis kujutleda, et selles kirikus selle altari ees käis teinekord ka Salzburgi linna imelaps ja maailma muusikageenius Wolfgang Amadeus Mozart ise. Mozarti sünnilinnast Salzburgist kõneldes ei saa ju ometi geeniust ennast tähelepanuta jätta kuigi suure juubeli puhul teda hiljaaegu küll juba päris palju meenutati. Aga siiski, 27. jaanuaril 1756 Salzburgis sündinud tulevasele imelapsele pandi tegelikult nimeks Johannes Chrysosto mus Wolfgang teofiilus Mozart. Amadeus olevate ofiiluse ladina versioon. Mozart ise kirjutanud hilisematel aegadel oma nime Wolfgang maade nimi, Amadeus olnud tema jaoks lihtsalt nali ja amet või on ta just selle nimega ajalukku läinud? Sünnilinnas Salzburgis ei jõudnudki geniaalne muusik tegelikult kuigi pikalt viibida nagu teada, avaldus tema geniaalsus juba väga varases eas. Iga-aastane Mozart esines juba publiku ees ning mängis paberil omaeneseloomingut ja tollase õukonnahelilooja Leopold Mozarti teine laps, tütar Maria, Anna ehk Anna järel oli samuti väga andekas, võttis perekond ette pikki kontserttuure läbi Euroopa linnade. Ja muidugi tuli igal pool hulk rahvast seda imet vaatama. Nii siis juhtuski, et seal sburgi kuulus poeg ei viibinud tegelikult kuigi tihti oma sünnilinnas rohkem veinis, õid Itaalias või Pariisis. Ta oli liiga püsimatu, liiga seiklushimuline. Euroopa oli tema jaoks lahti ja ma oopereid, sümfooniaid, kontserte, võiste luua ning esitada ükskõik kus. Peapiiskop pakkus talle ka püsivamaid töökohti, Salzburgis nord õue, orkestrijuhi õue, organisti tööd. Kuid vaba hing, Wolfgang Amadeus ei püsinud kindlatel töökohtadel kuigi kaua. Võluflööt jäi Mozarti viimaseks ooperis ja leidis publiku ning kriitikute silmis ka tunnustest näidet. Tema hilisema ajaloo mäng tundus tollase Euroopa muusika publiku jaoks liiga nõudlik ja keeruline, kui tema võluflöödi menu ta nautida ei jõudnudki. Juba mõni nädal pärast selle valmimist tundis ta end nii haigena, et ei suutnud isegi püsti seista oma naisele. Prantslasele olevat ta pisut enne surma öelnud. Tal on hirm, et teda püütakse mürgitada. Mozart suri viiendal detsembril 1791. Ta oli ainult 35 aastat vana. Viini kuulujuttudest üles köetud süüdistavad näpud näitasid helilooja Taali Antonio Saleeri poole. Äkki tema ongi mürgitaja. Kõik mõistlikud argumendid väidavad, et küllap suri moodsat loomulikku surma põhjuseks probleemid südamega süüfilis ja tollal veel üpris algelised ravimeetodid. Tulevane maailmakuulus helile ja maeti esmalt Viini Püha Markuse kalmistu ühishauda. Alles hiljem ehitati vääriline hauamonument liini pea kalmistul. Aga maailm kuuleb ja naudib Mozarti võluflööti kõiki tema oopereid, kogu tema tohutut muusikaloomingut loodetavasti veel sajandeid. Ja peab seejuures, et see geenius oli pärit linnast nimega Salzburg, kus austatakse tema mälestust ja räägitakse temast kõiksugu lugusid. Näiteks kirjas, mille 18 aastane Mozart kunagi oma õele saatis, olnud järgmine tekst. Ja parimad tervitused neitsilikule preili pitserlile, ärgu ta kahel kui minu tunnetes, sest tema imeilus neli see ei lähe. Mul meelest olen siin näinud palju kauneid neide, kuid pedema sugust iludust. Hilisemate Mozarti uurijate jaoks oli see kiri tõeline pomm. Puuris käisid pikad ja põhjalikud vaidlused, et kes küll võis olla too Salzburgi näitsik, kellest Mozart nii kaunilt kirjutab. Tõde tuli lõpuks päevavalgele. Mitsel polnud keegi muu kui Anne-Marie, Raab majapere naine Mozartist 46 aastat vanem. Noor geenius armastas naljatada. Ta oli Salzburgist pärit ja ristitud Salzburgi toomkirikus. See. Aga ei tähenda, nagu ka veel Katri oles. 1655.-st aastast peale niisiis uhkeldab Salzburg oma vägeva toomkirikuga mis pidas hästi vastu Napoleoni sõdade raske aja. Aastal 1816 sai Salzburgist Austria impeeriumi osa mis esimese maailmasõjaga lagunes. 859 asuti toomkirikut remontima. Ilmselt tehti seda hooletult, sest ajalooline ehitis süttis taas kord põlema ja see tublisti kannatada. Ja teise maailmasõja rajal tabas Ühendriikide lennukipomm kirikut nii õnnetult, et kogu hoone langes kokku. Seda ehitati üles tervelt 14 aastat. Aga nüüd kõrgub ta sama vägevana kui sajandite eest selles kunagises soola linna nas linlaste uhkuseks ning külaliste imetlaseks.