Tere päevast, teatrisõbrad ja head uut aastat. Selle aasta esimese teatrisse pühendame kahele lemmiknäitlejale, kes selgusid meie suurküsitlusest. Appi tuleb arhiivisaade hiirelõks, kus nii Marika Vaarik kui ka Aivar Tommingas on andnud pikad intervjuud. Täna on hea kuulata valikut sellest. Saate paneb kokku Meelis Kompus. Aastal 2004 oli Marika Vaarik Rakvere teatri palgal. See oli mitu aastat enne teatrit NO99. Jutt algab meenutusest. Kuidas õigupoolest kose tüdrukust Marika vaarikust sai näitleja? Hiirelõksu portree. Intervjuud on teinud Pille-Riin Purje. Näitlemise peale ma nüüd kohe kindlasti mõelnud, sest ma õppisin laste muusikakoolis viiulit, kuna minu emapoolses suguvõsas praktiliselt kõik oskasid mingit pilli mängida siis see muusika on olnud meid saatnud kogu aeg elus. Niisugune muusika oli nagu hästi oluline. Siis sinna kõrvale tuli hoopis eksperimente, reaalne spordiklass, kõik viiulimängija Spart, kes käsikäes, see oli kõik hästi koht, aeg, tähendab, ma saan aru, kui suuteline on üldse laps, anta ainult võimalusi teha. Ja kuskil. Ja siis, kui hakkasime juba keemiat õppima koolis, siis ma tean, et mind innustas tohutult keemia. Aga siis mul jah, selgus, et ma ei saa keemiat ikkagi õppida ka olema, silmad ei pea vastu. Ühesõnaga mulle ei antud arstitõendit selleks. Aga mul oli võimalus, lausa näitemäng ei teinud, aga meil oli seal Kose keskkooli lõpetanud, seal kohalikus kultuurimajas oli tol ajal kunstiliseks juhiks Mari Kalmet, praegune mari Remmelgas ja vaat Mari Kalmet. Ega me tegime küll mõningaid näidendeid ja ja see mulle hästi meeldis, aga ta on ikkagi niuke seltsi tegevus. Noh, ma ei olnud mingi süstemaatiline näitlejaks õppija ja siis, kui peale keskkooli selgus, et ikkagi keemia langeb ära siis ma proovisin korraks peda instituuti kultuurharidust ja ma ei saanud sinna sisse. Me olime koos Anne Reemanniga nagu mõlemad ei saanud sisse, ma alles hiljuti seda meenutasime, ta tahab, et me läksime sinna ka väga ettevalmistamata. Pärast seda mõlemad töötasime aasta, siis tema läks otsa muusikakooli, klassikalist laulmist hoopis õpime ja mina mõtlesin siis, et lähen kodust hästi kaugele ja sõitsin Viljandisse ja sain sinna sisse kohe hopsti. Selsamal päeval oli ka sisseastumiseksam, kui ma läksin olles oma dokumente sinna viima. Ja minu õpetaja oli seal Alexats. Peale keskkooli on see kool ainult kaks pool aastat, nii et viimasel poolaastal ennem seda ma olin juba proovinud ka ühetut tavaväga tungival mõjutusel alalinna õppestuudiosse ja ma sain sinna ka sisse, nii et ma käisin nagu kogu aeg kahe linna vahel. Nii et mina arvan, et Eino Baskin on kogu aeg võib-olla siiani arvanud, et ma olen Viljandist pärit. Sest ma tulin kogu aeg sealt koolist ja lavakunstikateedrit olema kogu aeg eiranud. Ma ei ole sinna kunagi proovinud ja ma ei pea seda mingiks selliseks asjaks, et sellega uhkeldada, vastupidi, võib-olla ma isegi nüüd juba võin seda kahetseda just puhtalt sellepärast et Eesti mastaapides nii väikses riigis on kasulikum lõpetada, et lavakunstikateeder et väljastpoolt tulnuna on siiski läbilöögiks liiga palju energiat vaja, võib-olla mis oleks selle kooli lõpetanud? Teeb elu lihtsamaks. Aga siin on üks väike nüanss, selles mõttes peab nagu aru saama, et kõik suved, ma olin Hiiumaal. No ema on Hiiumaalt pärit, kassaris oli minu vanaema, vanaisa ja Voldemar Panso elas lepanna juures, aga samas oli ta ka kogu aeg seal minu vanaema vanaisa juures põhjus väga lihtne. Minu vanaisa oli väga kuulus õllemeister ja kuna kassaris puhkas ja puhkab praegugi väga palju kunstiinimesi kultuuritegelasi, siis olid nad alatasa ka meil ja väikse tüdrukuna. Ma mäletan banzat, ma väga kartsin teda, sest ta rääkis alati sellest koolist sellise väsinuna. Kas ta alati tuli peale eksamit, siis algas suvi oli väga väsinud, ei tahtnud nagu sellest midagi rääkida. Või olid parajasti olnud sisseastumiseksamid, mille lõppedes ta tuli Hiiumaale. Nii et alati ma kuulsin midagi sellist on seal koolis, et igaüks, kes vähegi tahabki, üldse tulla selleks on vaja midagi nii erakordset. Et nad elavad kuskil mujal planeedil või et ma ei ole selleks võimeline ja ma üldse nakku välistasin selle kooli, et mul ei tekkinud isegi hiljem selle vastu mitte mingit uudishimu. Võib-olla just sellepärast, et ma võin olla küll võitleja tüüp, aga ma ei kannata Ta väga suuri masse, millest peab hakkama silma paistma, see mulle ei meeldi. Nonii ja sealt edasi tuli juba peale vananenud õppestuudiot, siis tuli juba VAT teater, see kestis kui palju aastaid, kui olin seitse aastat Vatriaatris, ma ise nüüd tagantjärgi mõtlen, et ma olen ikkagi väga õnnelik, et see nii on läinud. Et samas ühelt poolt võin kahetseda, et ei ole ma Panso koolis õppinud, aga teiselt poolt ei oleks ma siis iialgi sattunud VAT teatrisse. Kõik oli nii noorla, nii algus ja täis entusiasmi ja kõik see oli kuidagi hästi põnev. Ja siis algasid seal muidugi ka lagunemised, nagu iga sellise asjaga peabki kaasas käima, et tekkisid erinevad lähenemised ja, ja vatist tulin ma ära. No mul olid siin ka elulised muutused, lapse sünd ja, ja nii edasi ja siis Peeter Jalakas kutsus mind Rakverre ja olen seal praegugi. No seal Rakveres ju tegelikult Peeter Jalaka aeg jäi üsna üürikeseks, selles mõttes ja, ja kohe tagasi ja sisenes, mis on võimeline kohe tagasi minema ja mingi stabiilsus peab vahepeal tekkima. Muidu ei tea enam midagi tahta. Et sellepärast ei lahkunud sealt ka. Tahtsin ennast proovida just nimelt täiesti repertuaariteatris, kus alguses tundus isegi mingi kohvipausid ja ma ei saanud nendest üldse aru, mis asi see on. Kõik see näitlejate eest hoolitsemine, ametiühingud, mingit proovigraafikud, kellaajast, kellaajani töötajad olid kõik väga uudsed, tahtis midagi sellist ei olnud. Sa vahepeal vist tahtsid ka vabakutseliseks hakata või, ja ma läksin päris ruttu, ma olin seal mõned aastad töötanud ja siis ühesõnaga minu suur. Selline dilemma on kogu aeg see, et. Ma elan Tallinnas, mu pere on Tallinnas, ma töötan Rakveres. Minu abikaasa on seotud muusikaga. Ja vot Rakveres ei ole temal selles liinis kohad tõesti midagi teha. Kumbki ei sõida autoga. Me lihtsalt polegi seda soont, mis ta kummalgi üldse auto, me ei teagi, mis asi see on. Et keegi peab nagu ohverdama selle bussiga pendeldamist, aga see olen siis mina ja siis ma mõtlesin, et ikkagi lapse pärast ma peaksin olema kuidagi lähemal, ma mõtlesin, kui ma olen nüüd vabakutseline, et siis ma saan oma aega rohkem planeerida, ise öeldes Rakverest lahkudes ühe niisuguse klausli juurde, et ma olen alati D nõus teiega lepinguid sõlmima, et te olete mu eelis. Lause kujunes selliseks, et absoluutselt kõik tööd ma võtsin Rakveres vastu, nii et hooaeg sai vabakutseliseks minnes tihedam kui iial varem. Ja sellepärast ma arvangi, et kes seda faktiliselt ei teadnud, need on kogu aeg aru saanud, et ma olen seal kogu aeg töötanud, kuigi ma olin viis aastat vabakutseline vahepeal ja nüüd olen jälle palgal. Aga kas siis pealinnateatrid ei ole kutsunud ta nede asjadega spekuleerida? Muidugi on, aga ma ei ole võitleja tüüp, ma jään seal kindlasti seina äärde. Ma isegi ei saa sellest eriti aru enesekehtestamisest ja hambad risti mingitest seintest läbi minema, sest ma ei saa sellest aru või üle laipade minemisest või ma ei näe ka põhjust olla teatris, kus mängida aastas üks roll ja sedagi mitte. Nii et see oleks sulle kõige meelepärasem, et. Mulle väga meeldib Rakveres, ma ei usu, et ta kuskil mujal oleks niisuguseid rolle saanud mängida, siin juba läks jutt rollide peale, siis võiks ju öelda, kui olevikus elamine see üldse on või kui palju üldse kannad kaasas rolle, mis on läbi mängitud. Ma vist eriti ei kanna, sest et iga uue tööga ma saan aru, kui vähema ikkagi oskan, täiesti, hakkad jälle nullist minema. No kohe üldse ei oska. Ja VAT teatriaegadest õppisime ära ansambli töö sõna kõige otsesemas mõttes. Ma just seda mõtlengi. Nagu üks hea orkester söömbati minu meelest üks suuremaid asju, mille eest ma olen väga tänulik, aga siis edaspidi Rakvereaegadest tekkis äkki niisugune periood, kus tuli noor Peeter raudset jäävat Peetriga algas meil küll mingisugune huvitav tsükkel ja isegi rolli trollideks, aga nüüd tuleb teine, mis mulle väga meeldinud partner Eric Pruus, keda tean siiani kõige armsamaks partneriks, kellelt mul oli nii palju õppida mis tähendab nüüd olla siis kahekesi lamad. Teatrisuvel 1999 lavastas Raivo Trass Vargamäel Tammsaare Kõrboja peremehe kui lavastas Raivo Trass Kõrboja peremeest. Siis kõige algul, kui ta veel ei olnud alustanudki, tuli, ta ütleb mulle, et ma mängin Kõrbannat ja et Kõrboja Villut mängib Mait Malmsten ja ma mõtlesin, et see on mingi nali. Ei, aga ta väga tõsiselt rääkis, et ei, et ikka ja saab, mängid seda jaa, aga no hea küll, seda ei tea keegi ja seda ei olegi vaja. Seda ei ole kuskil niimoodi välja hõigatud, suurelt. Igal juhul. See vahetati ära. Ühel ööl ta helistas mulle, et ma olen vahetanud, Anna on ikkagi, et valime ülle lihtväldi jääd, sina mängid. Keda üldiselt on Tammsaarel väga vähe sees, aga ma kirjutan sinna rohkem sisse ja no umbes nii. Ja ma ei kujutanud seda üldse ette. Aga kõik see, mis sellest pärast välja tuli, tohutult tänulik. Mulle see väga meeldis mulle seda mängida hiljem. Aga see protsess, kõik oli tohutult põnev. Ma arvan, et esimese proovima tulin 37 aastaselt või olime kaheksa ükskõik. Aga lõpetasin vähemalt ühes kuuesena. Lihtsalt ma räägin, et kui pikk ka skaala pidin läbi käima selleks, et üldse seda kätte saada, stamatlit see mulle hästi meeldis. Aga eks sa oledki ju vist rohkem ikka niisuguseid, pigem endast vanemaid kui nooremaid või omaealisi mänginud või tüpaažilt juba niisugune kuidagi. Ja, ja minu meelest ma olen just see tüüp, et kes on vara valmis, mõtlen oma füüsist ja tükk aega nagu ühes olekuses. Ma tean, et mu klassiõed ütlevad kõik, et nad ei muutu üldse, et ilmselt sai muuta. Muidugi tahaks näha seda, et võib-olla see kukkumine on väga ränk kuskil. Ja läki väga kortsuliseks hästi küüru ja valaks, aga et ma ei ole nagu selles mõttes kunagi ütleme, Juulia olnud. Või siis nojah, Ophelia kas veel on kuidagi ampluaad küljes olnud või? José on mul tagamõte küsimusele, et sinna koomiku kanti on võib-olla ikka kiskunud mingi esmapilgul vaadates, vot jah, ma ise ei paneks endale sellist pload ja koomiline anne, isegi igasugune huumorimeel on siiski kaasasündinud asi. Komöödias no ma olen ikkagi hiiu verd, ka hiiglase verd on ka. No hea küll, ma ei usu, et see on muidugi nii toodud, see on nüüd öeldud küll nalja mõttes, aga. On jah, kasutatud ja kui hästi kaua kasutati, hakkas juba nagu mingisuguses väga ripatsiks kujunema mu küljes, siis ma tean, et et Rakveres oli vahepeal väikest perioodi Toomas Hussar kirjandusala juhataja ja vot tema ütles. Sa pead mängima vahepeal, et sellest sobib mängida Katraagilist kangelannad, draamat, kus on kõik võimalik. Igal juhul ma tean, et see jäi, mulle kohe meeldis, ma pidasin Toomas Hussari väga lugu, pean praegugi, aga sel hetkel tegi ta küll sellise avalduse, et ma tean, et ma võtsin seda väga tõsiselt. Sest näitleja on mõnes mõttes ise süüdi. Kui ta pärast kahetseb, et ta ei teinud neid pöördeid, kuidas ta ise seesmiselt tunnetab. Et nüüd oleks aeg muuta. Sest kui juba teised teda ütlema hakkavad hiljem siis on juba väga raske. Ta ja igal juhul siis on minu jaoks rong läinud, minu meelest tegelikult ju ikka selle näitlejaametiga see jutt käib kaasas nii sõltuv ja lavastajatest, juhusest ja õnnest, aga kuigivõrd siis ikkagi saab ise suunata või valida seda teed siis küll saab, kui on ikka viimane piir, see on mingi enda, ma arvan, vabandamiseks on selline jutt, et ma ennast muuta Ta ei saa, et selleks on mul vaja teisi. See on nüüd küll enesekaitse. Saab ikka küll. Mida julgem näitleja, mida vähem ta suudab sõltuv olla, mida rohkem ta on suveräänne? Suveräänsus ei pea olema teistest üle olemine, et suveräänsus teenitakse ka aastatega välja või teised peavad suveräänseks näitlejad, et see on nagu väljateenitud suveräänsusega, sa võid seda suveräänsust ka ise hakata täitsa teadlikult tekitama. See on valus. Aga kõik oleneb, mis sa tahad. Ma küll loodan, et mul selline täiesti totaalne eksperimentaalaeg on läbi. Selles mõttes ma olen küll aru saanud, et ikkagi arvestatakse, et see päris niisuguste teksti raamate loopimiseni ikka ei ole läinud, et ma seda ei mänginud. Võimud mängiksin neid ja neid rolle, muide kui sa midagi sellist küsiksid, siis ma ütlen, et mul ei ole lemmikuid. Vaat seda ma olen ka teadlikult teinud, et ma ei võta endale lemmikuid. Unistuste rolliks, unistuste rolle ka ei ole, mul on kogu aeg niisugune tunne, et seda kõike veel tuleb hästi laviinina, midagi avastad veel, aga näiteks mingit laadi või midagi, mida tahaks proovida, tükk aega on mulle meeldinud niisugune sünteesteater, et mitte ainult muusika liikumine ja kõne vaid seal võib-olla kõik, kellel on seal võib-olla maalikunsti installatsioone, ükskõik mida aeg ja ruum ja kõik segunevad ja ma ei tea, sõidetakse seinast välja, ma ei tea, kuhu eksami eksperimentaalaasta on küll ja küll. Vahel ma mõtlen, et võib ka palju väiksemate asjadega teha, kohe pea pööraseks minema ja helikoptereid kuskile saatma kosmosesse minema, mitte seda, et ma tean, et kunagi VAT teatris me tegime ühe ummik. Trei repertuaaris olevad tükki ma kahjuks ei mäleta, saksa lugu nagu ikka Ekspressionistlik lugu vinkelmanni surma ja ma mängisin seal selle peategelase naist ja sinna toodi kohe sisse liikumisjuht Reet Kudu ja ma pidin tohutus Ekspressiivsusest kõike mängima, meeletut poognat liikumistega mulle tohutult meeldis. Sest mitte selles ekspressiivsuse tekste ründava plakatlik mitte selline. Ei, mulle meeldis just see, et kui ebatavaline see kõik oli sellest, mis me lugesime, kui ebatavaliseks tegelikult muuta ilma. Võib-olla ma olen jõudnud mingi sellisesse, hakkab meeldima muinasjutt. No rohkem kui ei iial varem ja üldsegi mitte nii väga lastele, ei, mul on see suunatud, et venelased võib-olla täpselt sama eludraamaga muinasjutt vahet, mis asi on muinasjutt. On seal niisuguseid elu, elamusi või lemmiklavastusi või midagi, mis on sind mõjutanud või, või vaimustanud. Ja ma mäletan, kui ma läksin Viljandisse, siis mulle meeldis tohutult Tooming, mäletan, seiniiri või ükskõik, seal oli ju see kihnu junn ja ja nii edasi, et üks asi, mis on elamuse jätnud mingi elu mingisugusel etapil siis pärast hiljem ma teen, kui ma käisin esimest korda Stockholmi linnateatris ja nägin esimest korda seda tehnikat, milliste lasermängudega Ühest pilti teise üleminekut mingid tohututel rööbastel sõitsid, seinad, hiirvaikuses, lavapildid muutusid niisuguse väledusega, et sul oli enneolematu, mida ma seal nägin. See kõik praegu ei ole mitte midagi, ma kujutan ette, aga selle hetkel oli see täiesti vapustas, et ma olen nagu saanud selliseid vapustusi hästi palju. Ja Vene teatrist võib-olla kõige rohkem näitleja mängu vapustasid võib-olla kõige rohkem, aga et jälle, et oleks see ainult see üks ja see jääb, et ma ei ole kunagi neides kinni jäänud või noh, niimoodi kinnistanud endale kinni jäänud on valed. Aga niisuguseid iidol, näitlejaid või lemmiknäitlejaid neide muide kohutavalt palju. Ma isegi ei hakka kedagi nimetama. Sest et mis puutub kaaspartneritesse, see ongi see, et kui sa oled laval oma partneriga mängid, siis seal on ikkagi mingi muu keemia kui see, mis saalist vaadatakse. Ja ma olen võib-olla seda tüüpi ka, kui see tekkis spontaanselt, siis ma otsin selle igal juhul oma partneris midagi sellist, millesse ma armunud. Nii muidugi lihtsalt lihtsam. Ma ei viitsi rutiini taluda, ma ei kannatanud tiinet soluutselt, ma pigem siis ei mängiks, aga ma sihukest mingit ärategemist ma tõepoolest ei talu isegi siis, kui me oleme nii väsinud, Rakverele heidetakse kogu aeg seda ei vetenahku ja kes on külalislavastajaid, et kuidas teiega on võimalik üldse tööd teha, kui te alles öösel tulite kuskilt Valga tagant ja nüüd ma pean hakkama teiega tegema siin täismahus päevast proovi, te olete väsinud ja niimoodi tuleb mängida ka õhtul ka ikkagi mingi mootor, mis hakkab seal laval töölevad, selleks ongi vaja need Vartnerisse uskumise tegemised temasse armunud olekud on nii vajalikud, et seal sünniks jälle miskit. Miks ma seda räägin, ongi see, et mis laval see keemia, mis toimub, siis võib öelda, et lemmikud võivad olla kõik partnerid, kellega sa mängid. Aga neid vastumeelseid või rutiinseid tegemisi, neid on ju ikka ka olnud või neid tulebki siis ületada bussisõit punktist A punkti B võib olla kohutav ja täiesti ennekuulmatu ja, ja kõik see, mis seal lava taga toimub, see, see riidesse panemine ja grimmi tegemine ja tõesti olukordi on olnud täiesti drastilisi on olnud nii, et temperatuur on? No ma ei tea, pluss 10 kraadi. Ma olen õhukeste nahkkingadega mul andnud kostüüm üliõhukesest materjalist ja ma mängin palavat, et ma ei tea, suvepäeva. Ja ma mängin seal kulisside vahel ma seda veel kirun, nii et maapõhja ja sa oled seal lavale saab, mängid. Ja sa unustad selle ära nagu sa tagasi välja saad. Ainult röögide karjud seal nii hullusti, aga ma kujutan ette neid inimesi, kes on seotud veel selle etenduse andmisega seal tagaruumides. Krimmeerijad, kostümmeerijad, kes on kaasa administraator, tema näeb kahjuks. Mul on alati sellest jube kahju, ainult seda väljasõitudel, kuidas me võime seal tujud seda või ülemeelikud olla või ükskõik, ta siiski kahjuks ei tea seda, mis skeemia toimub laval. Siin ja praegu. Teda ei saa seda kunagi teada, kui ta ei ole saalis. Ja kulisside vahelt ka alati ei näe, nii et mul on tavaliselt nendest inimestest kahju, sest et niisuguste Rakvere teatris nende tohutute ringreisidega kogu aeg Nende rutiinist ma saan küll aru. Ja sellest vastupidamisest, mis on palju realistlikum, sest ta peab vastu võtma kõik selle, mis meie salt oma vastavalt ka rolli emotsionaalsus, eksju, sinna taha. Toomet. Võimas värk. Kust sa ise need oma karakterid võtad, kust sa võtad sellesama Kõrboja, Madli või selle suvekooli ema või kuidas sa leiad neid pisikesi nüansse? Millega see kuju hakkab elama? Ma ikka hästi palju loen seda teksti. Kõik on tegelikult näitab nendes olemas. No näiteks Madli Ühel päeval tuli Raivo Trass ja ütles mulle mailile üks teksti juures. Saksakeelsed luuletused saksa keeles laadse naine, Sõid, eksistentsiaalseid luuletusi suure karjamaa peal, hõigata neid oma vennale kui sellise alltekstiga niisugust. See oli tark naine, no ühesõnaga, minu jaoks oli selles võti. Näiteks suvekooli ema oli ka, ta oli algul hoopis teine tüüp ja kõik, aga ta hakkas kujunema täpselt sama moodi, et Mati Unt on lihtsalt haruldane kuina kui lavastaja napp, sa kuulatada. No kõrvad on kaheldamatult suuremad kui terve see ruum, samas ka nii et mitte midagi ei ole otse midagi siukest, pedagoogilist, midagi ei ole sellist tänitavat, vaid ta räägib lihtsalt ühe mõistuloo targa inimese tunnus, mõistu lukkuvad, nüüd oli see ja otsi, seal saab brasel. Ta lasi meil niimoodi külmas vees olla kogu aeg, et. Ja nii ta tuli. Ma olen ikka küsinud ka niisuguse asja kohta, mille nimi hobi on või. Kas on niisuguseid meelistegevusi väljaspool teatrit. Ma tegelen nii paljude asjadega, väljaspool teatrit, aga mul ei ole sellist, mille silti saab panna Huubi. No kuule, mul on mees, muusik, siis ma kuulan hästi palju muusikat. Just džässmuusika, mis on tohutu ruumi, võtab aegruumi siis võtan ette terved perioodid, mõtlen, kui rumal ma olen, ma ei oska mitte midagi, ma ei tea Vene ajaloost, ükspäev hakkasin seda uurima, siis hüppan, ma eurooparlastki, midagi ei mäleta enam lugeda palju euroop ajaloost, siis äkki tuleb siis hoopis Eesti mingisugused perioodid, mis mind väga huvitanud, sinna see aeg läheb, et ma lausenikest ilukirjandust ei loe. Sahmerdam niisama, sinna-tänna aina rohkem ja rohkem ma sain aru, kui vähe ma tean, et selles mõttes väga huvitav elada. Kui ta mulle ja ma Aga? Kuule appi. Silmi inspiisa voolab. Üks. Viis. Siis. Ka Aivar Tommingas rääkis oma näitlejaks saamise ja teatriteest hiirel, eks ole, 2004. aastal. Pille-Riin Purje kohtus 2012. aasta vikerraadio kuulajate lemmik meesnäitleja ka tema enda garderoobis Vanemuise teatris. Juba üle veerand sajandi oled siin Vanemuises vastu pidanud üle poole elu tuleb välja. Jah, on küll, jah, tuleb välja. Jah, selle peale pole mõelnud Eesti üle poole elu. Aga vastu pidanud seda kuidagi halvamaiguline või? Mul ei ole vastu, mida ta mulle meeldib. Küsimus pole iial sellised uitmõttedki olnud, et vahetaks teatrit. Kui kutsutakse, siis mingiks konkreetseks projektiks, nagu tegin Oliveri? Miks ta on natukene raske ka sõita niimoodi linnade vahel ja panna neid aegu paika teatris? Aga jah, ega mul endal mingisugust initsiatiiv ei ole küll üles näidatud nende aastate jooksul, et kuhugi minna ja midagi muud teha, kui siin. Aga kui veel natuke varasemaks minna, kust see näitlejaks saamise soov või see idee üldse tuli? See tuli niimoodi, et seda ei tulnudki. Sattusin ühel päeval ühest uksest sisse astuma sõbra õhutusel, kes ka sisse sai. Ise me tegime küll keskkooli ajal tegime siukseid musta huumoriõhtuid. Isegi niimoodi, et vahepeal, kui bänd tegi nagu vahe laval, siis siis tegime õunapuu Erviniga, kellega koos lõpetasime, Rapla keskkoolis tegime tema õhutusel siukseid musta huumori kaasümpani ulakas kokku ja neid oli väga vahva teha ja sealt nagu see kaasõpilaste ja õpetajate arvamus, et ma võiksin proovida sinna, aga ega ma sellest näitlemisest teatritegemist üldse midagi ei olnud ennem kuulnud ega ja teatrisse võeti vägisi, noh tol ajal mäletan, käisin vist ainult Salme kultuurimajas, kord mingid noorsooteatri etendust vaatamas, aga aga kogu minu teatri kokkupuudenäolisena lavakunstikateedrisse läksin. Kaarin Raid ütles hiljem, et teate, kuidas te sisse saite, mingi punt poisse oli ja siis ta ütles, et ega ma ei mäleta üldse, mis ta seal tegite seal. Sisseastumis eksamil, aga nagu te lavale tulite, siis ma vaatasin, see, see, see, see, see lihtsalt üles. Ja noh, enam-vähem siis punt, kelle ta kohe lavale ülesrivistus siis sisse. No ma vaatasin üle seda lendude saadet ja Kaarin Raid ütles seal niisuguse lause, et et ma ei valmistanud neid ette piisavalt võitluseks neid oma õpilasi, seda kaheksandat lendu, siis ma ei tea täpselt, mis ta mõtles, võib-olla mingit läbilöögivõimet või olelusvõitlust või kuidas seda kommenteerida? Jah, kui ta nii ütles, siis siis võib-olla ta mõtles midagi, midagi väga olulist tema jaoks minu jaoks ei ole nii oluline kunagi olnud. Et peaks nüüd ennast kangesti tõestama, millegagi kuhugi püüdlema, miskipärast läbi lööma. Koldits, aga just rääkisime, lavastasime käopesast, ütles ka, et miks peab inimene kogu aeg tõestama ja meil on niigi hea, teeme koos kunsti ja miks peab kuvad trügima ja rinnaga kuskilt läbi läbi murdnud, noh, ma olen ka ise seda meelt olnud ja ega ma ei ole tundnud puudust selles suhtes, et midagi kangesti saamata jäänud ja ma pean ikka midagi püüdma suutma midagi teistmoodi teha. Asi on selles, et Ma vist püüan väga-väga kohaneda ja mida suurem jama või mida ebameeldivam roll või mõnikord kehvem lavastaja, seda rohkem ma püüan mitte vastu töötada, vaid vastupidi, see innustab mind ennast mobiliseerima, et ma ise püüan ennast muuta kogu aeg. Olen sihuke pehmenud tuur või üldse, see on üks huvitav probleem, et noh, et kas mängida kogu aeg ühtemoodi hästi või siis muutuda ühtemoodi hästi mängis kogu aeg Hermaküla. Mina ei oska niimoodi ja siis ma teistmoodi püüdnud nagu asju ajada. Ma olen alati otsinud mingit karakterit või. Aga kas neid vastumeelseid rolle on palju olnud siis ja kuidas siis minna lavale õhtust õhtusse? Tegelikult jälle väga huvitav minu jaoks, sellepärast et mida vastumeelsus, seda, seda mõnusam on tunned publiku ära petnud. N esimene asi, meeldiv. See ongi minu juures tegelikult võib-olla kõige tähtsam, et ma olen kohutavalt kohusetruu inimene. Muid suuri selliseid näitlejale vajalikke ilminguid ma enda juures ei ole täheldanud. Tegelikult ma olen ikka seda meelt küll nagu stonis, lask ütles, et eetika on ikka see kõige tähtsam, jah, seda ma arvan tõesti. Kui sa oled juba teadis näitleja, no siis peab ju ka mingi talendikas olema, muidu tellerdad, eks ole, noh, peab sundima ennast kogu aetud tegelikult sundima? Absoluutselt kogu aeg. Isegi kui see roll on hästi meeldiv ja mõnus teha, sa pead ikkagi sundima ennast lavale minema ja mida aasta edasi, seda raskemaks läheb. Kuidas nende lavastajatega on nendega õnne olnud, kas on kedagi, keda sa oma lavastajaks nimetad? Jaa, on küll. Alguses oli Kaarin Raid koos tulime, aga ta läksid teatris nagu kiiresti ära ja nüüd on siis oodatud veerand sajandit. Ja kui tulid Mart Koldits, siis ma arvasin, et jah, tema võiks olla ka, kellega tahaks väga koos töötada. Aga siiski noh, muidugi alguses oli, oli super. Temaga oli väga vahva, kui ma nägin, kui, kui ta nagu ühe lausega paneb paika karakteri tuuma. Ma nägin seda kõrvalt, kuidas minu kolleegiga parajasti rääkis tema osast ütles selle ühe lausega ära. Ja ta nagu oskab ikka vist küll seda sisulist tööd ikka väga hästi teha. See on minu jaoks kõige tähtsam sisuline töö. Selles suhtes nagu ajad muutunud, et nüüd nagu enam lauatagust tööd ei tehta, see ei ole nagu enam üldse in või, või kuidas öelda, tullakse kokku. Ma ei teagi, mida tehakse, minnakse, kohe, pannakse asi paika. Ma võin ta ju ära teha, aga mind huvitab alati inimese, isegi kui seda võib-olla tükkis vaja ei lähe. Aga mind huvitab alati rääkida, rääkida hästi, palju rääkida sellest asjast. No viimane suur rääki oli Panso, keda noh, ma nagu mäletan natukene tema tihti nagu seitsmenda lennu omad, ütlesid, rääkis oma tükid valmis. See on üks huvitav omadus ja noh, mul on see väga sümpaatne, sellepärast et ega ma ise ei viitsi eriti midagi teha, näitlejana natuke laisakene ja, ja siis ja kui räägitakse, kui ma hakkan tundma, et see jõuab minusse mu sees, aga midagi tööle, siis ma tunnen, et ühel hetkel panna ahi valmis, ilma et ma väga otsiks ja püüaks seda laval või proovisaalis, otsiks kangesti läbi oma keha või mingite teiste võtetega, kui ma tunnen järsku, et lavastaja räägib minu jaoks osa vall, mis on mulle hästi meeldiv No aga see nähtus, kelle nimi Kaarel Ird oli, keda sa oled parodeerinud väga tabavalt, kuidas need teda tänaselt distantsilt iseloomustada. Ta oli tõesti nähtus. Väga positiivne nähtus minu jaoks. Mina sain ka hästi. Ta kutsus ikka teinekord enda kabinetti ja rääkisime elust ja teatrist. Ja ta oli selles suhtes vapustav mees, et ta oli nii selle teatri küljes, et see oligi tema elu. Praktiliselt siin ta elas, ta tegeles kõigega absoluutselt. Praeguses situatsioonis ma näen tihti seda nagu asi läheb pinnapealseks või siukseks. Ei, ei ole niisugust meest, kes kelle jaoks Vanemuise teater näiteks oleks tema elu, aga tirdi jaoks oli. Aga muidugi, kes ei osanud sellest asjast nagu mõnu tunda selles kirdist nähtusestot, neile läks raskeks asi siin teatris tihti ja nad sattusid temaga konflikti, aga minul on temaga ainult positiivseid mälestusi. Sa oled ise ka lavastanud. Mis põhjustel? Minul avastamist? Need on kõik olnud niimoodi, et on tuldud minu juurde, kuule kas ei saaks äkki proovitad, võtad endale selle või ma ei ole ise kunagi neid vist on olnud kümmekond neid lavastusi, mis ma olen teinud, nõndanimetatud lavastused, ma võiks neid nimetada, sest ega nad eriliselt midagi ei olnud, aga Ma ei ole ise kunagi tahtnud, et käiks nüüd kellelegil järel ja tahaks kangesti lavastada. Kõige esimene oli Emajõe ööbik ja ma arvan, see on ka ainukene enam-vähem hea asi, mis mulle täitsa meeldis. Ja see oli, noh, Kulno Süvalepa hästi õnnestunud materjal muidugi eelkõige tänu sellele tuli tõesti hea näitemäng ja Liina Olmaruga muidugi seal ilusas rullija. Koidula, no ja see asi sobis ja tuli kuidagi välja ja päris nüüd viimastel aastatel, ma ei ole isegi üritanud midagi. Ma tahaks, et keegi lavastaks, ma tean küll, mis asju, aga, aga keegi tulemuga tegema. Ma tahan teha Tšehhovi näitemänguga minu jaoks niivõrd lüüriline, poeetiline, kaunis armas Tšehhovmaid, tahaks teda kuidagi mingis mõttes eriliselt näha, lavastada, mängida, tahaks kuidagi selle selle Aimsama üles leida, mida ma Tšehhovis tsehhis nagu näen, aga mida ma ei oska sulle praegu välja öelda, mis on. Kas peale Tšehhovi on veel niisuguseid meelisautoreid? No ma arvan, et võiks olla näiteksTennessee Williams, kui sinna Ameerika poole pöörduda kunagi kooliajal see klaasist loomaaed on mängitud. Ega ma ei ole ju uurinud, ma ei ole mingisugune näitemängude luge ots ja et noh, et teen seda, mis antakse parasjagu ja ma olen üldse see, kes mängib seda, mis seinale üles kirjutatakse ka ma ei käi kellelegi midagi palumas või, või otsimas endale mingeid tükke või? No ma arvan jah, et Williamsi holmi aegne Ameerika draamakirjandus võiks olla üks neist küll. Minu üks unistustest on mängida tüki milles ei ole lugu, aga on kohutavalt põnev vaadata, tähendab, puudub täielikult igasugune narratiiv. Ja laval toimub miski asi. Aga mis sellest aru ei saa. Aga näitlejatel on suured kired, suured tunded ja mingeid asju aetakse. No ma olen mõelnud natuke sellel teemal ja olen oma mõttesse kirjutanud mingisugused read sellisest näitemängust. Aga, aga noh, eks ta natukene natukene raske ja komplitseeritud on ja kuna ma kirjanduslikke andeid eriti ei evi, siis ma ausalt öeldes ei julge selle asjaga rohkem tegeleda, aga aga unistus ta siiski on. Ja teine asi, mis ma tahaks teha, on teatriseep tähendab mitte teatrist, vaid vaid oleks selline näitemäng, mida üks hea kirjaneitsi või keegi kirjutab niimoodi ja siis läbi hooaja mängivad näitlejad, seda näiteks ütleme noh, ma ei tea, mingi lühikese tüki lõpus, ütleme iga nädal või üle nädala kannavad ette uue osa ja siis müüks abonoment pileteid sellele ja terve aasta jooksul näiteks noh, kui ütleme, 20 osa kirjutada ja siuke seep, mida ei ole vaja üldse harjutada paar korda tulla kokku ja siis mängida laval publikule niimoodi, et mõne repliigi kaupa toimub tegevus siis pöörleva pöörab teises stseeni ette tulevad uued näitlejad, kes on parajasti aktide vahel oma osa just üle vaadanud, ütlevad oma teksti ära, juba pöörab, järgnes pilt ette ja nii edasi ja nii edasi ja mängida sellist asja. Et Ma kujutan ette, et võiks olla täitsa võimalik huvita näitlejatele ja üldse mitte ei tohiks muidugi pingutav olla. Ta peaks hästi kerge lahe mõnus olema. Eks ta kapostnikuks kujuneb ausalt öeldes, ega ma seepi-seepi ei saagi teisiti suhtuda kui noh väike iroonia tuleb ikka sisse, ma tunnen, ma tahaks tõsiselt, et, et tõeliselt noh, tädid, kes saalis istuksid, saaksid sellest naudingu, aga ma kardan enda pärast, et ma ise noh muutun väga irooniliseks selle asja juures ja, ja selles suhtes jälle jäämist tegema. No kui hästi sa ennast komöödias tunned? Starsis, ma tunnen ennast väga hästi, mulle meeldib neid kergekaalulisi forsse teha, sellepärast et tegelikult nad ei olegi nii väga kergekaalulised näitlejale, seda peab ikka päris suure jõuga mängima, ta ei lase sind eriti noh, nii lõdvalt asjasse suhtuda. Aga mulle meeldivad need mingit rei kuunid või mida on siin tehtud kaika mõningad? Üldiselt ma arvan, et see ei ole üldse minu pärisosa, vaid ma olen rohkem tegelikult siuke õrnahingeline lüürik, ma tahaks hoopis midagi sellist mängida, seda panen hästi vähe saanud nagu teha. Samamoodi nagu ma muusikat. Kui ma teen, mängin hästi lüürilist ja aeglast ja bossanova on mu lemmikstiil, nagu ma olen teinud, mõned lood ise ja esitanud, näitasin Teatris mõnikord ja Shakespeari kohvikus oleme mänginud ja see on see stiil, mis tegelikult, ega ta nii üldrahvalik ei ole ju, et noh, et kõik peaks seda kangesti Kaipima, aga ma ise ei taha nagu teist muusikat teha. Ja muusika tegemine on hobi, et et siis ma teen ainult seda, mis mulle endale nagu meeldib, pakub. Veel korraks selle koomika juurde tulles Hannes Kaljujärv ütles, et see Aivar Tommingas koomika, mister piinilik. See oleks mulle suur au, ma pean teda noh, geeniuseks, lausa piin on mu lapsel hästi, meeldib mulle tundub, et piin on välja töötanud täiusliku karakteri. Seda teatrilaval ei kohta nii palju, sellepärast et aega on alati vähe. Tükid tulevad nagu konveierlindilt ja töötada välja üks karakter, mida näitleja või ükskõik millal ükskõik kus kohas ükskõik millises situatsioonis esitada, vot see on see täiuslikkus. Ja, ja selles suhtes on Atkinson saavutanud täiuslikkuse, seda võib ükskõik millal valla piin, eks ole. Aga võib-olla jah, siis, kui ma Hirdi teen, et siis ma tunnen, et midagi sinnapoole, et ma võin olla nagu Irdi moodi isegi mõelda või suhelda, või noh, ma võin kohe võtta nagu tema kuju või selle poole peaks, ma arvan, näitleja püüdlema, et see kuju, keda ta mängib, oleks täiuslik ja selleks nii tore ju, kõik oleks täiuslik. Inimesed jagunevad mune harjumuste põhjal. Laukesteks jääbikuteks, kuidas tunneb end näitleja ametis lõokese tüüpi Aivar Tommingas? Mina tulen õhtul etenduselt, ma kukun kohe magama ja magan juba ka teise vaatuse ajal, õnneks rahvas ei pane seda tähele. Panen väga varase unega ja vara, ärkan hommikul üles. Ja see on huvitav refleks üldse. Nii kui kell seitsele tuleb lavale, hakkad haigutama. Mitte sellepärast, et magada tahaks, vaid tuleb mingisugune närvi haigutus või tuleb peale. Hannesega teeme seal mesimeest ja oleme puhkeruumis pikali ja täpselt korraga haigutav, nii kui nii kui kell seitse. Aga see hakkab üha rohkem töölise tsirkus hobuseefekt, et nii kui pitsaga lüüakse, nii, sa oled laval ja oled osas pead särama ja eks oleme juba vist nii vanad kalad, et seal tuleb see välja küll. Rõõm sellest jälle petad nagu publiku ära. No siin oli hobidest juttu, mis veel peale muusika sinna rubriiki kuuluksid. Omal ajal sporti ka tehtud, aga nüüd pole nagu enam viitsinud. Käisin veel jooksmas isegi mõned aastad tagasi, nüüd enam. Eks ma olingi tugitoolisportlane, ütleme, püüan maailma spordisündmustega kursis olla, ma tunnen, kas seda, kuni ma olen hästi paljud töös teatris saan mingisuguse, täiesti piisava füüsilise koormuse laval ja see on ikka oluline küll, eriti kui see on muusikalide ja see annab ikka päris suure mahvi füüsiliselt, nii et spordi tegemine, noh noores eas muidugi võib veel teha, aga mis sa ikka enam pead, käin korvpalli mängimas vä? Aga mõnes teises ametis kujutaks ennast ette või? Siiamaani on mul unistus alla ma ei tea, mingi metsamees või metsavaht või mulle meelt kangesti puid maha võttes aega. Kui ma olin hästi pisike, siis ma kartsin, et ma lähen kindlasti seda tööd tegema, aga kas minu jaoks Družba aga leidnud, et äkki ma pean selle kahemehe saega hakkama nühkima, et see on, see on äärmiselt raske töö, see oli mul ainuke kartus väiksena. Ma tahaksin mingit metsaga seoses mingit tööd teha. Üldse viibida rohkem looduses. Aga siin oled aasta läbi nagu oled, sa oled siin teatris, mõni päev, tähendab, ma ei saa oma talusega sõita, mis on siit suhteliselt kaugel ja Rapla lähedal ja siis jääb ikka ainult suvine, eks seal olekuks ka midagi ei ole teha. Nii, ta on. Sults ei saa seda vastu võtma seimi tüliga. Liiga väärtuslik, liiga hinnaline. Luksuslik viide tooks. Uusi. Cyberligei. Või siis teemantehteid nagu mehi, tooloodi juba 100. Eile andagi Reltsi. Sööda. Tulve moods joon. Haabama peaks. Rääks ja te ei näe, eks ja te ei kiideta üheks alarm. Loodan toetaks e tooma ime. Üürga. Lihtsalt võtke heaks. Vedge kurb on, see tõi kõht ka see killi mulle. Härra sõit et teid on nii mulle ananassi tuua. Selliseid asju toovad noormehed noortele tütarlastele. Te panete mu punasena härras, aga mitte keegi, mitte keegi kogu Berliinis ei ole seda rohkem ära teeninud välisnaer, kui see minu teha oleks. Ma täidaksin ananassidega kogu täiathaa. Norras tähele paluma pean kohe voodisse. Kogu 2012. aasta pingerivi on niisiis väljas vikerraadio kodulehel nagu ka teatripiletite võitjate nimed, kellega kohe pärast kolmekuningapäeva ühendust võtame. Uus teatrisaade juba uueks aastaks seatavate sihtidega on eetris kahe nädala pärast. Saate toimetas Meelis Kompus.