Tere kuulama teist saadet Klaus Kur, sellist Liivimaa aadlikud, kellest sai Rootsi vägede ülemjuhataja siinpool Läänemerd sõjamehest, kes pärast väidetavat mässukatset Tallinnas hukati. Eesti Salo arhiivi arhivaar, ajaloolane Kalev Jaago rääkis eelmises saates sellest, kust kandist Krauskur sell pärit olid Kursellide suguvõsast ja nende positsioonist teiste aadliperede seas 16. sajandil Liivimaal. Tänases saates räägib Kalev Jaago, Klaus Kur sellist sõja peamehena lahingutest Klaus Kurselli karja rist ja missugust rolli mängis raha Klaus Kurselli käekäigus. Hoolimata sellest, et Klaus Kursellil oli siis seda varandust ikka päris palju vahepeal siis ta oli ikkagi samas ka rahapuuduses. Vot see on nüüd küsimus, palju oli tema isiklik rahapuudus ja palju. Ja siis see, palju siis oli nüüd see osa, eks nõudmised tundub mulle küll niimoodi, et ta isiklikult ei pidanud eriti puudust, kannab et ta oli päris hästi niimoodi makstud või tasustatud näitaja, paljus sul tol ajal oli, oli nagu varandust see mingid kohad, mõisad ja külad, võib-olla isegi nii kõnekad ei ole, kui just sellised talud täis talud, kus põldu ikka hariti ka, et see oli näitaja ja selle järgi tehti ikkagi arvestust, et palju oli täis adramaid ja palju tühje adramaid. Nii et palju oli sealt võimalik üldse tulusid saada, oli väga oluline. Ja 1564. aastal on, on sellised andmed, et näiteks rabavere vakkuses oli oli siis Klaus Kursellil 60 talu ja kokku sai ta üldse kuningalt 80 talu mis oli siis 52 koma viiele adra. Aga lisaks sellele oli ta saanud ka männikuuseniltuks ühelt Christopher männikuuseline endiselt saarelane piiskopkonnas tihti Fogtilt oli saanud 96 talu 80-l adramaal, nii et tal oli siis, kui neid neid talusid ligi 170 ja nii et päris päris suur hulk. Ja suured sissetulekud ka Rootsi riigiarhiivis on olemas ka tolleaegsed vakku raamatut, kus on isegi no taluperemehed nimeliselt üles loetleda, kui palju iga talu pidi siis maksma. Nii et me saame väga detailsed andmed ütleme, nende sissetulekute kohta, aga muidugi mitte mitte Klaus Kurselli enda talude kohta ei ole kahjuks neid andmeid, sest niipea kui riigi käest need läänistati siis enam riik arvestust nende üle ei pidanud, siis oleks pidanud Me Klaus Kurselli Oriis neid otsima, aga, aga seda ei ole, sain, aga me saame teada nende maade kohta andmeid just sel ajal, kui, kui need riik käes olid. Ja, ja noh, nad vaheldusid nii, et aeg-ajalt riigi käes aeg-ajalt tuli siis välja läänistatud, nii et sest katkendlikud andmed, aga, aga päris head allikad on aku raamatut ka. Ja muidugi üks oluline allikaliik, mis, mis ka näitab, kui rikkalt üheselt elaton muidugi linnuste arveraamatud mis on ka Rootsi riigiarhiivis päris hästi säilinud, nii et sealt tuleb välja, palju oli tagavarasid igasugust toiduaineid ja ja palju oli relvastus seal ja palju üldse seal inimesi toidul oli ja väga detailsed andmed. Külalised on üles loetletud, on võimalik jälgida, millal klauskursell oma kaaskonnaga mingis linnuses külas käis näiteks ja ja sellised elu oluliselt väga olulised sellised detailsed andmed, mis annaksid võib-olla jah, sellise vaate sellele sõjale ka ütleme, selle üksikindiviidi tasandilt või pilgu läbi niimoodi. Kellel siis klauskur, selg, las käib. Külli nelja männik Huusenitel. Need olid tol ajal riigi käes olevad linnused, nii et ta käis Haapsalus, mis oli 1563 augustis rootslaste poolt ära vallutatud, nähtavasti osales ta ka oma sõjameestega selle vallutamisel, kuigi seda vallutamist juhtis eelnimetatud oke Bengt son. Ja siis noh, koluveres on käinud Lihulas Lihula teatavast hiljem langeski temale lääniks. Lihulas on ta ka teadaolevalt päris kõvasti ümberehitusi ette võtnud, kindlustanud seda Lihulat, näiteks lasi ta Lihulas linnuse eest ära lammutada alevi majad kõik. Niiet et oleks ohutum ja et piraadi leiaks sealt kuskilt mingisugust sellist tugipunkti. Ja näiteks oma testamendis 1570. aastal, mis sest, et ta võis aimata, et Lihula tema käest ära võetakse, aga jättis ta suuri summasid Lihula linnuse kindlustamiseks näiteks. Huvitav fakt. Ja muidugi noh, Tallinnas oli, oli ta nagu omas kodus Tallinna linnuses siis tal oli ka Tallinnas mingi allinnas mingi majavaldus niiet Ta tahtis vahepeal, tal oli ka mingi vahendaja seal Tallinna linnas üks toomas Vegesaki nimeline mees, kes, kes siis aitas tal seal korraldada suhteid Raega ja ja kui veel allikatest rääkida, siis tähtis on ka Tallinna linnaarhiiv, kus on säilinud väga hästi ka Liivimaasõjaaegseid materjale ja sealhulgas ka Klaus Kurselli kirja Traile näiteks. Seal näiteks teadet 1560 seitsmendal-kaheksandal aastal on, on Kursellil endal olnud kaks laeva, millega kaubelnud kaupa vedanud. Ja siis on probleem Tallinna raekoja, et kas nüüd sellelt tolli võtta Ta või mitte võtta ja nii edasi, nii edasi. Nii et ka sellised probleemid ja ta on ka oma sõjaväge nende laevadega vedanud ja teatavasti oli 1564. aasta aastast kuni 66. aastani oma vägedega hoopis Rootsis võitlemas taanlaste vastu. Et see on ju ka oluline etapp, kus ta nähtavasti Erik 14 10.-ga kõige lähedasemaks sai ja kus, kus ta õppis tundma ka isiklikult kindlasti nii uhanit hertsog Johanit kui ka hertsog Karli. Ja näitas ennast seal üles vaprana Ta võtliku sõjamehena, nii et see pani aluse tema karjäär, jusse võitlemine Rootsis taanlaste vastu. Nii et tegelikult tal varandust oli, kui Liivimaa mõisamehed Tallinnas mässama hakkasid ja Tallinna enda kätte võtsid, mille põhjus oli ju raha küsimus, et mõisameestel ei makstud raha, siis klauskursell seisis oma meeste eest võib öelda mitte niivõrd iseenda eest, seda võib küll öelda. Ta on olnud selline, mitte ainult enda peale mõtlev mees, vaid esimene teadaolev selline väljaastumine oma noh, ütleme kaasvõitlejate või kaasvõitleja nimel oli juba 1562. aastal, kui vägi pärast Pärnu vallutamist tagasi Tallinnasse välilaagrisse sinna kuskile Tallinna lähedale tuli, siis siis need viis rit meistrit saksa rit meistrid on ühise kirja kirjutanud. Õieti neli siis viienda kaitseks üks juhimeier taheti ära vahetada, et ta oli nagu siis väidetavalt, et oli, oli sellel sõjakäigu kuidagi ebakompetentne olnud või millegiga ei olnud hakkama saanud, mingid probleemid olid seal. Mis seal täpselt tuli, seda välja ei tule, aga, aga väidetavalt, et need probleemitekitajad olid ise juba surma saanud, nii et see ei olnud üldse selle rit meistri süüet rikk, meister oli väga hea ja osav ja teda kiidetakse ja kaitstakse siis teiste rit meistrite poolt, selles kirjas palutakse ta ikkagi ametisse edasi jääda, kuigi oli juba valitud uus mees, kes pidi sõdurit meister meierit asendama, aga, aga meie Reigi ametisse, nii et järgmine aasta anda veel anda pildi peal. Nii et selline väljaastumine jah, oma oma kolleegi eest oli, oli juba 1562. aastal täitsa olemas ja muidugi need kirjad palga pärast, kuidas ta oma oma meeste palga pärast ikkagi muretseb kogu aeg. Ja kui tal näiteks oli üks hetk, kus hakati ka erinevalt maksma palka need lipp konnade ei saanud, et ühe mõõdupuu järgi palka. Seal olid neil muidugi ka erinevad sõjalised ülesanded vahepeal olnud näiteks sellerit meister, meieri mehed olid viis nädalat olnud hoopis mere peal, see oli küll väga raske aega olnud, nagu, nagu kirjadest selgub, et tormi kätte sattunud ja tuli hobuseid üle parda visata ja suured majanduslikud kahjud olid sellega seoses tekkinud, aga aga palk ja need hüvitised selle eest olid, olid visad tulema. Ja, ja siis näiteks Klaus Kurselli mehed lasti pärast veidi paide piiramise ajal veel 28. oktoobril 1562, kui noh, oli juba leping sõlmitud. Rootsi väed olid sõlminud lepingu Paide kaitsjatega, et nad alistuvad, kui neile abi ei tule. Seal kuu aja jooksul, eks. Nii et suuri sõjalisi vajadusi enam ei olnud rootslastel ja siis 28. oktoobril lauskurselli mehed jäeti niinimetatult. Oota rahale neile täispalk enam ei makstud kätte, nagu ei olnud neid vaja ja siis oli ka selline hetk, kus üldse raha ei makstud, Klaus Kursellile sellile ja tema meestele ja siis ta tõesti hakkas Eesti omast taskust maksma, on teada, et ta maksis viis taldrik kuus oma meestele ja siis näiteks rid, meister Meyer on hädas, siis on näha juba mingit lõhet. Nende saksa mõisameeste hulgas etteritmester, meier, kes siiski riigilt veel on palka saanud, aga vähem. Ja, ja on vist muresed mehed kipuvad Kurselli poole hoidma. Et lähevad nagu siin nagu rohkem palka makstakse, kuigi kursilmaksis seda omast taskust ja ja hiljem nõudis tegelikult riigi käest seda tagasi ja osaliselt saigi, eks need suured läänistused on ka seotud sellega, et riik pidi selle võla nagu sellele meistrile tagasi maksma, mis ta oli teinud sellest tegelikult riigi sõjaväe ülalpidamise juures. Jah, keerulised, sellised rahalised suhted ja ja mis tegelikult saidki saatuslikuks Klaskursellile minuarvates. Ta hukati Toompeal, raske asju, mahasurumist laukati jah, see raha küsimine, mis tagajärgi ei andnud, sellerit T noh. 67. 68. aastal läks asi segaseks ju ka sellega seoses, et see Rootsi kuningapoegade ütleme kuningas Erik Neljateistkümnenda ja ta vendade vahel läks, läks päris segaseks, üks ja Juhan küll vabastati seal isegi vanglast ja, ja asi lõppes sellega. Erik Neljateistkümnes ju kukutati troonilt ja, ja kõik muutus kaasa, orientatsioon, koon, Poola vastane orientatsioon muutus, Johan kolmanda ajal. Muututi palju Poola sõbralikumaks. Ja noh, selle palga maksmisega, riigikassa oli tühi spikad, sõja otseseid Põhjamaade seitsmeaastane sõda ikkagi kurnas riigikassa väga välja. Ja siis palga küsimine ei andnud tulemusi ja ei andnud tulemusi ja siis hakati rakendama, isegi riik tegi ise algust, Rootsi kuningas ise pakkus välja sellise võimaluse, et võiks küsida laenu kelleltki näiteks Tallinna linnalt taheti raha saada saada ja vastu lubati pandiks anda näiteks Keila Keilas oli kapskine linnuseks Padise näiteks ja, ja muid selliseid linnuseid pakuti nagu pandi tagatisena. Et sellised skeemid juba töötasid ja siis 1570. aasta alguses otsustas klauskursell või õieti tema mehed, nähtavasti ta oli ju siis juba Rootsi vägede ülemjuhataja siin kohapeal, tal oli mitu leibkonda, neid parajasti kolm, kui, kui täpselt teada neid saksa mõisa mehisel Tallinnas. Ja nad otsustasid Ta pandiks enda jõuga lihtsalt siis Toompea linnuse väikese linnuse vangistasid silla seal siis toonase asehalduri Gaabriel ukse särna koos perega võeti kinni ja naise ja lastega ja ja noh, siis see oli vaiksel reedel veel pühal päeval ja järgmine päev tuli juba Toompeale siis Tallinna raesaatkond küsima, et no mis siis toimub, et mis lahti on ja, ja siis siis asi lõppes sellega, et sõlmiti siis Ušessi ärnaga, selline leping lausa, et et linnus jääbki siis mõisameeste käte kuniks siis see palk on tasutud, tuntud ja mõisamehed muidugi kaitsevad seda vaenlaste vastu ja jäävad ikka Rootsi kroonile truuks. Ja siis siuksesse on alasti koos perega vabaks ja sellele lepingule see lepingu ärakiri on Tallinna Linnaarhiivis ka alles. Ja seal on siin nende rit meistrite nimed ka algessis tol ajal olid siis Tallinna linnuses ja ja seal oli keegi Johan Maydel ja Aimbris poismann, nose Maydel oli aadlisoost meister, aga poissmann näiteks oli Tallinna kodanikusoost hoopis ka juba 1561.-st aastast Rootsi kuningat teeninud. Ja seal oli seal oli veel nimesid. Aga huvitaval kombel ei olnud klauskurselli leitnandi noorema venna Heinrichi nime kuigi kindlalt Aimbrist tol ajal ka seal oli seal linnuses ja väga sageli täitis just oma vanema venna saadiku ülesandeid, käis mitu korda Rootsis näiteks kuningaga läbi rääkimas ja nii edasi, nii edasi suhtles ka tihedalt näiteks hertsog Karliga, nii et Heinrichi Karlile olid mingi sellised sellised isiklikud, väga tihedad sidemed. Aga see leping, vaatamata sellele lepingule ikkagi ikkagi mingit raha, lootust nagu ei olnud ja, ja linnuses hakkas ka kitsaks minema ja ja ka muu alt tulid igasugused kirjad, näiteks hertsog Magnus, kes oli sel ajal läbi rääkimast Saariga tsaaritoetus, oli tema taha kohe tulemas tema saadikut Kruuse ja Taube saatsid kirjuni Tallinna raelega, aga ka näiteks Kursellile ja näiteks palusid ka oma saatkonnale turvet, et hertsog Magnuse saatkond saaks sealt turvaliselt läbi liikuda ja nii edasi, nii edasi. Tallinna raad, et oli, oli väga distantseeritud, selles osas aga, aga klauskursel juba suhtlased. Ja mingit suhted on taastanud ka Poola aladel olevate inimestega, on säilinud mõned kirjad kellelegi anonüümsele tegelasele, Klaus Kurselli kirjad kellelegi anonüümsele adressaadile kuskil seal Poola aladel seal. Seal ta vastab sellele küsimusele, et mis eesmärgil ta võttis selle linnuse üle ja siis ta on vastanud sellele anonüümsele sõbrale, et et tema ainuke eesmärk oli ikka see palga kättesaamine siin mingi sellist reetmise hõngu, nagu, kui Klaus Kurselli poolt vaadata. Ta nagu ei olnud, et ta ikkagi mängis oma arvates lubatud reeglite piirides. Aga teine pool muidugi tõlgendas seda teistmoodi ja, ja saadet tee siis Rootsi sõjaväge ja, ja Tallinnasse ja eks selline osav Eesti olusid tundev sõjapealik Nils tobeler täringumängija tõlkes, kes oli ka selline oopleja ja vapper ja uljaspea selline, kes siis mõtles välja sellise sõjakavaluse, kuidas siis seda Tallinna väikest linnust tagasi vallutada ja ja klauskursel tegelikult kuna ta arvas, et tema on õige ja temal on leping ja nii edasi saatis isegi kaks oma leibkonda hoopis maale Läänemaale, sinna ütleme laiali. Sest noh, nii palju mehi seal väikses linnuses lihtsalt ei, ei toitnud ennast ära ja oli vaja nagu moonastada ja nii edasi ja, ja teine eesmärk oli veel, oli hertsog Magnus, oli Saaremaalt, saad nood 200 musketäri Tallinnasse, et nendele siis nagu vastu ka minna, nii et seal mingid sidemed kärtsogmagnusegaja. Ja siis oli ainult üks lipp, kond oli siis väikeses linnuses ja siis kavalusega sokutati sinna sisse kaks reeturid, kes jootsid täis. Eks oli Friedrich anklamiste T4 lasse Sigesson kes siis olid linnas mingisuguse kuriteo toime pannud ja, ja olid nagu siis põgenenud, nagu siis Kurselli meeste juurde. Aga, aga neile maksti seenil, Stobeler maksis neile teatava summa. Et nad joodaksid siis kaitsemeeskonna seal valvurit, ütleme täis ja laseksid siis vaikselt Rootsi sõjaväelinnusesse sisse. Ja sisenemine toimus need mitte haavast, vaid hoopis Vallikraavi kaudu sealt läbi käimla aukude ja ronisin, et 300 Rootsi sõjamees siis linnusesse ja, ja said suhteliselt kergesti siis selle, selle väikese linnuse kontrolli alla. Nii et jah, vahtkond oli veel seal rohkem nagu linna pool, nad ei osanud nagu selja tagant nagu seda rünnakut oodatagi ja seal oli seal tsiteeritud oli palju ja ja siis osa pääses küll põgenema, näiteks noor, ma ei tea, mis ta siis oli, kaheksateistaastane või? Sind ka nimetatud. Jürgen farensbach olevat kaarest käimla august alla panna, sest siis pääseb niimoodi põgenema ja mõned teisedki Klaus Kurselli mehed, aga enamik vaid ikkagi vangi sealhulgas ka klauskursell oma venna Ainrichiga Klaus kursil ja koos kahe kaaslasega mõisteti surma. Noh, selline mingi pikem uurimisperiood oli ka, muidugi see kohe ei toimunud. Ja kolmandal juunil siis toomkiriku esisel platsil, siis löödi pead neil kolmel mehel maha. Aga me oleme jõudnud nüüd juba Klaus Kurselli hukkamiseni, aga tegelikult on rääkimata kõige kuulsamad lahingud. Lõunamerelahing näiteks. Jah, see muidugi Klaus Kursellile kuulsust eriti ei toonud, aga võib-olla alustaks sellega, kuidas Klaus kursil saabus Rootsist tagasi. See on kuskil maikuu sees, maikuu sees kuskil 66566 alguses ta isegi saatis mehed kõige pealt ja on on säilinud kiri, kus ta kirjutab, et ta ise ei saa veel tulla, kuna kuningal on teda oma välilaagris vaja. Noh, siin on, ilmneb ka see olulisus, et ta oli tõesti tema sõjalised oskused, olid vajalikud teadmised ja ja nõuandmise oskused, aga ikkagi kuskil maiks oli ta tagasi ja tal oli juba nähtavast Rootsis olles olnud selline sõjaplaan, mille ta kuningale välja pakkus. Et oluline, et seda seda muuta, seda sõjalist situatsiooni. Rootsil oleks kuskil kindlam alus kätte saada hoopis Riia linn, et Riia on nagu selle Liivima võttis mapi peal K2 võtiteks realinal. Ta oli tol ajal nagu peremeheta või no ütleme, vabalinn riivali, vaba linn pärast seda, kui kui Riia peapiiskop oli surnud ja ja peapiiskop Elikvideerunud ja poolakad tahtsid muidugi Riiat enda alla saada. Ja Kettler, endine ordumeister, seal Sutterdas veel ja ja tahtjaid oli palju, muidugi, Riiaali selline rikas pruut, nagu öeldakse, aga kõvasti kindlustatud ja kellelgi ei olnud hammas Jabele hakanud, aga aga kursil arvasid, tema on suuteline härja raatsi poole tooma. Ja kui tema siis hakkas siis seda sõjaplaani ellu viima, siis noh, on teada, ta väed olid, olidki korteris-Läänemaal seal Lihula ümbruses ja nii edasi, et seal nagu kosuti ja täiendati moona ja siis talvel talvel oli tegelikult suhteliselt ja liikuda, et siis soliteed olid kandsid ja ja talvel VEEL pris, jaanuaris võetigi ette üllatusrünnak päris kavale Riia poole Limbashini eestlased nimetavad seda kohta lemmsaluks ja, ja selle üllatusrünnakuga õnnestus linnus ära võtta ja nii et see, see tõi talle sellise suure kuulsuse, see sõjakäik. Aga ega siis poolakad ei jätnud seda niimoodi ja, ja kui, kui, siis Rootsi vägi oli nagu tagasi tõmmanud, siis poolakad kogusid oma väe kokku ja hakkasid nagu tasuretke tegema. Talv sama talv, ega meil palju sellest sõjakäigust muidugi allikaid ei ole, kahjuks, et kõige tähtsam allikas on seesama seesama prossovi kroonika, mis teadaolevalt on üpris rootsimeelne ja Aga aga paremat meil jah võtta ei ole. Igastahes Rootsi vägi hakkas siis nagu jälit tama poolakate vägi Nicolás tolvinski juhtimisel. Ja samal ajal oli siis Kursell kos Henrik klausse Hurniga nagu väge täiendanud ja tulid siis ka kuskile Läänemaa ja Harjumaa piirile ja said poolakatega kokku kuskil seal Runa vereveski lähedal. Ja see Kasari jõe ääres siis ütleme niimoodi ja, ja seal siis see see lahing puhkes. Aga poolakatel oli tohutu selline arvuline ülekaal muidugi, ja kui need esialgsed kokku Dorvamised rünnakut mingit erilist tulemust ei andnud, siis arvuline ülekaal hakkas lõpuks mängima ja ja ka see, et tohutu paks lumi oli, väga raske oli liikuda, eriti jalaväel. Ja, ja siis poolakate ülekaalu ees ratsavägi rootsi pool võidelnud ratsavägi taandus magasi lausa jalga, aga jalamehed jäid siis nagu lõksu. Ja, ja siis üks osa neid jalamehi suutis ennast veel kuskil talus kindlustada, aga ka noh, et neid hakati kahuritest laskma ja pidid alla andma, nii et eriti jalaväel oli siis suuri kaotusi ja neid Rootsi sõjaväe kaotas, hinnatakse kuskil 2000-le mehele, see oli, see oli suhteliselt rank, läks rootsiväele pärast sõda, pärast sõda ja siis Rootsi kuningas ka tagandas sele aim rich kurni vägede ülemjuhataja koha pealt ja asendas staapis Klaus Kurselliga, kuigi klauskur, seal oli ka ju selles samas lahingus osalenud ja tema roll kuna ta juhatas seda ratsaväge, kes jõuga lahkuseks lahinguväljal. Et, et kuidas siis temale selline aukõrgendus osaks sai, mis selle täpselt taga oli, kas kuninga tõesti selline jäägitu usaldus ja nad, et jah, seal oli seal intriige, oli palju koostöö nendel kahel mehel tegelikult sellel Hurnil ja Kurseli üldse ei sujunud nad vastamisi, seal on kuningale kirju kirjutanud, teineteise peale kaevanud, ühesõnaga seal see see oli, oli, see, oli selline intriigide maailm. Ja siis Hurn jäigi ainult nagu tsiviil kuberneriks nagu tsiviilasjadega ajama ajama Tallinnasse ja kus seal sai siis nagu mitte ainult mõisameeste juhiks vaid ka kõikide Rootsi vägede juhiks Liivimaal. Ja siis, kui ta kuskil aprillis oli siis nii kõrge ametiposti endale saanud, siis ta hakkas kavandama, kavandama siis edasi seda strateegilist suunda Riia peale. Aga siis tulid jälle, hakkas segama seda asja. See, see Eerik Neljateistkümnenda hullumeelsuse oota, ei suutnud enam korralikke käskegi anda, eks ju ka vastuolulisi korraldusi jagas. Jaa, jaa, jaa. Ja midagi muud ei teinudki siis kursil, kui 68. aastal 18 laeva toetusel, mis olid siis Tallinnasse saadetud, maabus Maasilinna juures Saaremaal ja vallutas Maasilinna. Ega masi linn suurt vastupanu ei osutanudki, sest kindlustused olid seal nõrgad ja seal linnuse ülem oli üks endine Haapsalu toomhärra Soya nimeline Reinhold Soya nimeline mees, kes lihtsalt juba varasest kogemusest teadis, Haapsalust oli juba korall annud, panen ruttu rootslastele alla anda ja pääses pääseski suhteliselt kergelt, jälle. Niietro jah, võeti siis vallutati ja see nagu ordu ala omaaegne orduala seal Pöide kihelkond ja ja see, see seal Saaremaal Muhumaa ja ja siis noh, oleks võib-olla Kuressaaregi vastu mindud, aga oodati abiväge ja korraldusi, täiendavaid korraldusi, aga siis tuli, tuli sinna Maasilinna taanlaste saatkond. Teiste hulgas oli ka klauskurselli vend Christopher. Ja lepi, topib vaherahus kokku, et tehti siin aastane vaherahu. Ja kuningas muidugi seda ei kinnitanud. Kuningas seda ei kinnitanud, aga praktikas see aasta otsa seda rahu siiski seal Saaremaal oligi ja tingimused olid sellised, et et Taani mehed ei toeta pärnus olevaid mõisamehi. Ja jälle klauskursell ei võta midagi sõjalist ette seal Kuressaare vastu ja sõnaga püütakse rahumeelsed olla. Nii, aga muidugi jah, siis kui stetiini rahu sõlmiti, siis teatavasti läksid need Maasilinna vallutatud alad ja see Saaremaa ja Muhumaa muidugi taanlastele tagasi pidi taanlastele tagasi minema ka Läänemaal, noh ütleme selline staatus, quo pidi ju tulema Padise ja kõik pidi minema taani kätte, aga isegi osa Toompeast aga väga saaremonti küll tervikuna Taanile tagasi, aga, aga näiteks Läänemaad ei antud tagasi, mis sest, et leping niimoodi ette nägin, et palju siis kasu oli nendest lauskurselli? Edukatest vallutustest ja lahingutest on väga kahtlane ütelda, tema unistus kindlasti oli see, et võidelda koos poolakate ja taanlastega hoopis venelaste vastu, et see põhiline vaenlane, eks liimivalt välja ajada, aga tegelikult pidi ta tegelema selliste asjadega sõdima oma vendade vastu, seal, kes olid Hertsog Magnuse teenistuses või või kuskil mujal sugulastega sõdima seal ja ta vennatapu sõda ja, ja noh, ma kujutan ette, psüühiliselt üpris üpris masendav oli, oli, oli tal seda sõjamehe kohust täita. Ja kui ta 1570. aastal Tallinnas hukati, kui vana ta siis võis olla selles mõttes, et tema karjäär oleks võinud veel olla ees suur osa tema karjäärist, edukas sõjaväelase karjäär, seda kindlasti, aga no kuna tema sünniaega teada ei ole On teada, et noh, 1558 oli ta kindlasti täis, selline tema õed olid juba esimesed lapsedki sünnitanud, eks. Tema põhiline, see vihavaenlane Henrik Hurn oli näiteks 1512 sündinud. Võib-olla oli umbes samal ajal sündinud, aga, aga ma kahtlustan, et natukene noor tema vennad surid seal, kes 1606, kes 1608. Nii et jah, olla kuskil pakuks 1525 umbmääraseks sünniaastaks, nii et need tegelikult täisjõus mees, kui tal pea maha löödi ja ta ei olnud jõudnud isegi peretsevad. Tal ei olnud abikaasata ka lapsi. Nii et see sõjamehe tee võttis kõik tema energia endale. Ja nagu te ütlesite, tervest sellest suurest järjest, siis ainult ühel Ainrussil oli, olid lapsed, olid need meessoost järeltulijad. Lutheril olid tütred, joostil olid tütreid, Jürgenist nii täpselt midagi ei tea. On veel olnud üks, üks Kursell, kes ja 1597 Toompeal oma elu kaotas rajutiga pea maha. Aga tema oli, mis nüüd kuramaale jäänud liini esindaja, nii et seal Kuramaal oli ka veel mingisugune liin, mis ka tegelikult hiljem on täiesti kadunud. Joosti lastele tütardele jäid valdused Läänemaal. Hiljem läksid need Ungern-Sternbergide kätte, kes abiellusid seal. Ja, ja siis Volter kursselli tütar abiellus frangeligani frangelite suguvõsa siis päris nagu neid valduses. ASC ühe nimetasite küll, et Walter seal Rostovi kroonika poole tuleb ikka pöörduda ametite, lehitsesin vahepeal juba ühteteist raamatut Kurzelgest, mis raamat, see on? See omattunud Ernst rahvimi poolt kirjutatud ja ongi pealkirjastatud Klaus kursil ja tema aeg, nii et terve raamatu on ta suutnud kokku kirjutada saksa keele raamat 1897.-st aastast ja ja see on siin päris mahukas, 168 lehekülge taga veel lisad kõiksugupuud ja ja muidugi siin natukene lõpus kirjutatud ka teistest kuulsatest Kursellidest hilisematest sajanditest, nii et see raamat suures osas on küll Klaus Kurselli tegemistest kirjutatud, aga siis tema sõjaväelises karjääris sisuliselt jah. Jah, ja toetub ikkagi nendesamadele allikatele? Jah, see ravim oli ju ka ajal, olen Tartu Ülikooli lõpetanud ja noh, ka ajakirjanik muidugi, nii et see on päris mahlakalt ja ilukirjanduslikult kohati isegi kirjutatud raamat, nii et see raamat on eesti keelde kahjuks tõlkimata, võib-olla oleks vaja ära tõlkida idia. Aga tänapäeval, kui me tänapäeva Eestis ringi käime, kas on mingi koht ka, kus oleks põhjust mõelda just nimelt Kursellidele. No tänapäeval on seesama sinalepamõis, mis muutus hiljem Läänemaal pikka aega oligi Kursellide käes olnud mõis ja seal lähedal mõisa lähedal, nad on ka nimetatud majori haud sõjaväelane Kursellidest, kes sai surmavalt haavata juba Napoleoni vastases sõjas ja kes siis sinna maeti nagu mitte surnuaiale Aid eraldi põllu äärde tehti talle eraldi kalmuküngas seal ja siis selline rist ja see on nüüd uuesti taastatud, ilusasti korda tehtud. Sinalepa mõisa ise kahjuks lasid. 41. aastal panid ka neid vene sõjaväelased ta põlema, seal oli lennuVene, Vene baasid ja lennuväli oli seal sinalepa põllu peal. Ja mõisas olid Vene sõjaväes, Nad põletasid kaheksale mõisa maha, seal peahoone küngas olles palk on ilus ja siis on seal see majori audne, näiteks kus, kus tasuks käia, aga no seda muidugi annab üles leida. Siis tasub ära käia Ridala kirikus, kus altari osas on Aimbris, Kursellis on siis Klaus Kurseli noorema venna haud. Hauaplaat on küll päris kulunud, aga häda on alles ja et Ridala kirikus on märke Kursellidest päris palju. Aga Kursellide järeltulijaid Eestis ei ela. Praegu teadaolevalt teadaolevalt. Jah, ma olen ise tuttav kahe Kurselli järeltulijaga, näeks, on Rootsis ja teine on Norras näiteks ja sest ei, nad käivad küll, praktiliselt iga suvi käivad Läänemaal suvitamas ja seda küll sellised sidemed on, on soojad ja isegi viimase Tapa mõisniku tütar, kes on need juba kõvasti üle 80 aastaga, aga ka vitaalne daam ja, ja oskab ilusast eesti keeltki, nii et nii et täitsa täitsa huvid. Ja kui siit Tallinnast vaadata Pärnu poole, siis umbes 50 kilomeetri pärast Tallinn-Pärnu maanteed mööda juhatavad, ei teeviidad Ruuna verre. Tallinn-Pärnu-Ikla maantee 48. kilomeetril viib üle Kasari jõe Ruuna veresild. Liivi sõja ajal toimus Runa vereveski juures väga ohvriterohke lahing poolakate ja rootslaste vahel. Poolas. Leedu väesalk, mis oli teel Tallinna suunas, kohtas kolmandal veebruaril 1567. aastal Ruuna veres. Neile vasturutanud rootslaste ja mõisameeste ehk Henrik Larsson Horni ja Klaus Kurselli juhitud salka. Arvulises ülekaalus olev Poola ratsavägi piiras Rootsi jalaväe kiiresti sisse. Viimaseid takistas manööverdamast erakordselt sügav lumi. Puhkenud verises lahingus olid eriti suured rootslaste kaotused. Surnute ja vangilangenute näol kaotati üle 2000 mehe. Ja see on just see lahing, mille järel Henry klaasonhorn Rootsi vägede ülemjuhataja kohalt tagandati. Asemele pandi Klaus Kur sell, meie saate kangelane ja rahvajutu järgi kutsutakse seda paika just sellest lahingust alates Ruuna vereks sest lahinguväljal olnud verd Ruunal põlvini. Kui te aga sealt mööda minnes kuulete kella häält, siis see on hilisemast ajast. Sama silla lähedal on tee ääres metsane küngas, mida kutsutakse katkumetsaks. Sinna maetud Põhjasõja ajal katku surnud inimesi. Möödakäijate hoiatamiseks helistatud matuste ajal puu otsa riputatud suurt kella. Eesti lugu näitab pilti ka nimelt kodulehel Klaus Kurselli venna Heinrichi pilti millest saab aimu, mis nägu mees võis olla Klaus Kursell üks Liivimaasõja peamehi saates esines Eesti riigina arhiivi arhivaar, Läänemaa muuseumi teadlane Kalev Jaago. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Head aega.