Vaatasin laulatust kaks korda nii kontrolletendust kui esietendust ja tahaksin vaadata veel, see juba tähendab midagi, see meenutab neid neid aegu umbes 20 aasta tagant, kui sai vaadatud Toominga ja Hermaküla lavastusi mitu korda ja isegi viis-kuus korda ja, ja mõnda isegi seitse-kaheksa korda. Tähendab, et tegemist on olulise teatrisündmusega, tegemist on hea teatriga, tegemist on väga hea teatriga ja, ja tahaksingi kohe öelda, et kuidagi stiililiselt läheb see laulatus just sinna. Jätkab nagu nende 70.-te teatri uuendajate Toominga ja Hermaküla, sellist sellist teatrijoont, et, et väga ilusasti oleks kombroovitsi tekst sobinud ka võib-olla toominga lavastaja käe alla kunagi seitsmekümnendatel keskel, aga, aga noh, siis ei olnud see võimalik. Komprovits oli noh, nii-öelda ebasoovitav või lausa keelatud autor. Ja, ja noh, Poolaski esietendus laulatus alles 1974. Et näiteks Prantsusmaal Horhe Lawelli lavastas laulatuse juba 1963 ja isegi isegi meie põhjanaabrite juures. Sagari Puurunen lavastus 1967 laulatuse. See on minu jaoks väga sümpaatne alguses, mis sa tegid, et, et see kõik meenutab sulle neid Toominga ja Hermaküla lavastusi, sest ei saa salata, mina ka, kui ma esimeses vaatuse olin nagu üle elanud, siis tunduski nii, et kas aeg on testi tagasi pööratud või, või tuleb mingi Reinkranatsioon või mis asi see on, et see oligi nagu vähemalt minu ettekujutuses selline teater nagu oli Toominga ja Hermaküla aegadel nende algusaegadel aga samas palju perfektsem, palju targem ja palju vanema inimese tehtud, aga ütle, kas, kas poola teatri juures on olnud kombroovitšil mingid niuksed erilist kohta või, või erilist jõudu on ta andnud sellele, sellele teatrile, seal? Ja muidugi kombroovits Poola teatris, see on täiesti eraldi peatükk nagu Poola teatri ajaloos ja tänapäevas et ilma kombroovitsita, noh, nii nagu ka ilma vilgeevitsita rošekita ei kujuta poola teatrit ette. Et Poola, noh, teater, tema nagu parimas väljaandes või selles, milline on ta tuntud rahvusvaheliselt, on eelkõige nagu lavastajateater, aga see lavastajateater põhineb suures osas nagu omamaisel dramaturgial just sellistel uuenduslikel tekstidel. Nii nagu näiteks kontoriteater põhines peamiselt kid keevitši tekstidel ja ja noh, kombroovidson jälle selline autorit, mis, mis võlub väga väga selliseid isikupäraseid lavastajaid, seal on nagu seal on just see olemas, et mida oleks olnud Eestis vaja teatriuuendus. Siis oleks jäänud ka nagu ära need etteheited, et ei olda autoritruud ja käiakse nagu vägivaldselt tekstidega ümber. Et milleks siis näiteks seal lontreerid kuidagi väänata, kui oleks saanud kombroovitšifid keevitšid teha ja noh, oleks oldud väga autoritruu, nii nagu ka Mati Undi lavastus noh, praegu on väga autoritruu ja samas on tõesti, see on väga küps, lavastusse on väga küpse lavastaja väga tarka lavastaja tehtud, et et seal on selline emotsionaalsus nagu Mati Undi varasemates lavastustes. On kõik põhjendatud, et, et kui tema, no eriti just algusajal avastust oli vahel ka sellist, et alati ei olnud nagu kõik põhjendatud, et oli nagu lihtsalt efekti efekti pärast, siis siin on kõik omal kohal. Nojah, kui meie selle teatriuuenduse peale mõelda, siis tõesti ainult võtta see Paul-Eerik Rummo Tuhkatriinumäng ja, ja sellega, see on siis nii-öelda tegelikult selle eesti draama algus ja lõppdramaturgia poole pealt, et, et selles mõttes olen tõesti poolakad olnud nagu rohkem õnnega koos. Aga kui nüüd sa võib-olla mõtled kompromissi retseptsiooni läheb Poolas ja mõtled nüüd sellele meie lavastusele, siis on seal ka mingeid erinevusi, kas, kas ta on selline ajatu lugu või, või jätab ka see aeg nagu mingi oma jälje või ripub kõik ära lavastaja isiksusest? Muidugi ennekõike, aga, aga just ma tahaksin teada, kas, kas ajal on mingisugune roll selle näitemängu puhul. Mati Undi lavastust tehes on ikka aeg tajuda küll, milles me elame. Nagu proovitsete on muidugi väga raske nagu Actoliseerida temast teha sellist mingit aktuaalselt poliitilis kõlavat tüki. Et seal see nagu inimeksistentsi küsimus on, nagu eelkõige aga on muidugi noh Mati Undile singi lavastuses selliseid on, noh, nagu viiteid mingitele ususektidele. Jaa jaa, jaa, taolistele asjadele. Noh nüüd võib sealt välja lugeda, aga aga ei, ta nüüd ei ole küll selline, nii et ta nüüd ajast sõltuks. Pigem on see jah, ikkagi ühe targa ja küpse lavastaja ja nagu üks tipptöid. Üks oluline teema minu arvates, mis seal näitemängus seal lavastuses on, on ju tegelikult see? Isiksuse mõjutamine või, või, või kes kellele midagi ette dikteerib või, või, või noh, kui sõltumatu keegi saab olla? Raske on nagu vastugi vaielda, selles kombroovitši laulatuses on noh, nii palju koos, et kuidagi eraldi teemat nagu sealt välja noppida tundub nagu selline meelevaldne noh, seal on nagu kogus inimeksistentsi inimühiskonna ja, ja taolised probleemid kuidagi kunstilises vormis ja nad on nii läbi põimunud, et noh, ei oska nagu öelda, et et mille, millesse täpselt on või mis see peamine on, et kõik on nagu peamine. Mati Unt kavalehel tsiteerinud seal saart või kes on arvanud, et see on ennast lammust lammutav, põrgumasin ja eks ta midagi ei ole küll sellist mis võib nõrgema isiksuse või inimese nagu enda alla muserdada, sest teema on, on väga tõsine ja ja, ja see võib tunduda rusuv laulatused, põrgukoerte pulm või, või midagi taolist. See on midagi ka väga totaalset ja, ja noh, eks ta ole tõesti jah üks üks parimaid näidendeid, mis vähemalt poola näitekirjanike poolt on kirjutatud. Ja keerulisemaid ja raskemaid kindlasti. Kui sa tõlkisid, siis mingisugune oma ettekujutus nagu jookseb või mingi oma rada, nagu ka ju nagu jälgid või mõtted või ütleme nii, et mängult nagu lavastad seda läbi, kui sina oleks olnud lavastaja mida sina oleks nagu välja toonud. Jah, teatrile, kirjutajatelt Kiva tõlkivana on tihti nagu see lavastamine kah meeles, mõlkunud või, või noh, et nende tekstide nagu läbi lavastamine tõlkides või siis kirjutades. Aga pean nüüd kohe ütlema, et mina ei ole veel nii küps ja nii tark kui Mati Unt. Et ma oleksin nagu laulatusele selle pilguga lähenenud. Et ju see siis tahab oma aega ikkagi saada. Jah, muidugi võin kujutada mõningaid näitlejaid, et eelkõige, kui ma seda tõlgin, et siis keelepruuki ja, ja noh, niimoodi kohandada ja, ja ei saa salata, et, et ühe näitlejana, kes nüüd Mati Undi lavastuses kaasa tegi on noh, tihti mul nagu olnud Raivo Adlas meeles, et et nagu võtad selliseid tegelaskujusid, kui tõlgid nende kõnet või siis mõtled, et kuidas Raivo Adlas seda võiks öelda ja siis vastavalt nagu ka tõlgid seda ja väga hea meel on tõdeda, et Raivo odasel on tõesti selles laulatusest tipp roll. Ja see näitab veel, et Tartus on head näitlejad. Seda on näidanud Mati Undi, noh näiteks ka eelmine kombroovitši lavastus. Kuna Burgundia printsess, kus nii näiteks vanema põlve või keskmise põlve näitlejatest au Peeter aine loo tegid pojad osad ja nüüd Raivo Adlase on tõeliselt särav selline tipprolle. Et jõle sõltub jahika lavastatest, kes nagu kas sa oskad nüüd näitlejatega? Te mõlemad Hannes Kaljujärve, Riho Kutsar olete Mati Undi lavastustes varemgi mänginud, kuivõrd see nüüd on või selle tükiga Hamletiga on võrreldav, kuivõrd see on üks maailm või läbi sama maailma sammuma. Kuivõrd see on mingi täiesti uus algus sellele näidendiga, minul motiga need neli ostik ju. Ma olen taga nii ära harjunud, et ma ma kuidagi taipama, oman paar käiku ette, mis ta mõtleb, mis ta tahab, või nad on ise ju tsiteerinud seal eksperte, kes ütlevad, et see laulatus on kah Hamleti-lugu. Nii, ta on nagu mingi jätke rally mingis mõttes variatsioonid, minu meelest küll, sest võtad Ivana, Burgundia printsess, siis seal oli prints Philipile vihjeid Hamletile avastasin selle naudingu, mida võib saada Mattiga tööd tehes. See on hämmastav, et kuidas, noh, lavastaja proovis ja selle kohta on vist selline väljendajaks lavastaja printsiibi teinud, lavastaja tahab. Ja siis jää lihtsalt midagi muud üle, kui kaasa minna. See tuli tal kuidagi, muuseas ei olnud mingit filosofeerimist, mingi eksistentsiaalse mõtte otsimist, kõik tuli lihtsalt muuseas kergelt niimoodi tegi proovija projekti pakkus selle asja välja ja näitlejad tegid ja ja hästi hästi mõnus olla. Praegu siin peale esindajate öelda, et oioi küll seal võis raske olla ja nii palju teksti ja seda ja teist. Aga ma ei tulnud üldse mingit raskust, see oli seal puhas nauding. Sellest tööst sai kas mingis mõttes sansisse Hamleti roll, Hannes Kaljujärv, Riho Kütsari-le üle antud ka juba selline Bortneritesse sadanud, jõle mõnus oli selles mõttes ka seda tükki teha, et partnerid olid head. Siin on ju ka niisugune hetk selles rollis, kas nagu publik tuleb võta partneriks või kas tuleb olla üksi lavale publikuga silmitsi. Kas publik need esietendusel nii hea partner? Ei oskagi öelda? Eile oli kuidagi jah, lihtsam lõbutseda, monoloogi esitada. Lase esimene publikuni käsika publikule, ma ei oskagi öelda, aga selles mõttes Maidule küll väga kommitsatuma ennast, ma. Ma tean, mis ma tahan öelda seal või noh, mul on selge, mida ma teen ja ma nägin küll jah, et osa inimesi niheles, osa ei niheleda. Näitlejal ei teki seda küsimust või seda probleemi, seesama, millest siin nii palju räägitakse loomulikus ja kunstlikus, et et hundiproovides saab selle loomulikkuse kätte, mida rollid räägivad, mitte näitlejad, aga samas tundub, et näitlejatel on hea. Aga täiesti laval olnud, tegelikult on see ju normaalne ja elementaarne, et lavastaja teab väga täpselt, mis ta tahab, see on normaalne ja elementaarne, aga paraku reaalses töös ei ole see nii mõneti mõneti normaalne, sest motion on nii erakordne ja nii omapärane persoon hoonete anna, naljakas, midagi ei olnud teha. Ta innustab sellega, kui ta, kui ta miskit asja ette näitab, siis sõnasani pööraselt naljaka seda nii täpselt, just nimelt nii täpne, täpne tal on oma kuidagi käänulised teed tõele lähenemiseks minu meelest ei olegi täiesti vajamegi tavalüüsimistega targutamist, vaid nende vihjete kaudu on kõik selge. Püüda wet sellest näidendist natuke mõelda või mõtestada, et niisugune mudel näidend on, kas, kas oli näiteks ka juttu sellest, millise aja mudel ta on või kas siin oli mingit ajanihet või ajamängu selles mõttes, et? Praeguse kaose mõtestamine ju ka siiski tahab olla või? Ma ei tea, kas kaost saab mõtestada. Kaost saab, saab teha küll ainult ja ainult väga täpselt korrastatud olemast üsna teab täpselt tõesti, mis ta tahab. Ja ta teeb selle mulle niivõrd lihtsalt elementaarselt selgeks, et mul on ka siin käkkimis maad, ma tahan ja mida ma mängin, isegi ei teki mingit küsimust. Polegi vaja mingeid keerulisi, igal aastal siia loosungeid sinna taha, aga seesama, mida publik võib-olla atmosfääriks nimetab, kuidas Mati Undi sünnib, et mis hetkel need muusikad ja valgused ja kuidas need kõik tekkima hakkavad ja kuidas need näitlejad. Toetavad mind, muusika erakordselt aitab ja tundub, et see muusikavalik on tegelikult need lektiline üks Iideeni sealt, kuidas on see võimalik, et miski lugu läheb kokku hoopis mingi teise looga, ütleme Tokynski Polonees, Villu Tammet või noh, aga need paraku ta niimoodi on ja ta ja ta toetama mida midagi teha ja samamoodi valgus ja samamoodi kujundus mind, see aitab, mul on meeles, kui Hamletit tehti ja siis ma vaatasin saalist tüki ja, ja me olime just teinud. Või ei, see ei olnud, Tralkin oli hiljem ühesõnaga midagi halba oli meeles ja omleti solimaatilise ainult kast keset lava oli kokkujutus. Mina vaatan, et issand jumal, et kuidas on see võimalik, üks inimene tuleb, hakkab tegema, proovi, mõtleb kujunduse, panebki omale kasti ja paneb näitlejad sinna liikuma ja kõik oli olemas, teine püüab meeleheitlikult luua mingeid pingelisi stseene, ei tule välja, aga tal lihtsalt kastikesed loa ja kõik toimis, kõik töötas, kindlasti ei ole paljud sellega nõus. On inimesi, kellele hunditeater ei meeldi, aga aga, aga maailm on nii suur. Vaatajaid on seal väga palju ja jagub vaatajaid kõigile. Ühele meeldib üks teisele, teine asi respekteerima, teineteise motiiviks teha siit endale on niimoodi, meie võime ju rõõmsalt kiita seda, sest ta meeldib meile mõnda asja, sa just nagu pead tegema, et mis ei meeldi, aga kuidagi teateid, sest noh, võib-olla see mõnele meeldib see töö, ilusate, ma arvan, sa oled nõudva, kompenseerib nii mõnegi meeldimise väljapressimise vanade Ingmar Bergman, ütlen, et näitlejad ei tohi panna tegema seda, mis on talle vastumeelt. Olen väga kade, õigus, kahjuks see retsept ei ole omandatav, ütleme meil riigi teadlased, maitsed on erinevad, aga suur tarkus on seal sees. Aga seda, kuidas kommenteerite, et see näitemäng ja see hundilavastusest Tartusse kuulub, point on ka ise öelnud, et see draamateatrisse nagu ei saaks. Mati tahab vahel väikest skandaalidest tekitada Nende nende oma avaldustega, aga noh, toredad mõned skandaalid kaunistavad vürtsitavad elu, meie oleme küll väga rõõmsad, et see tükk on meil jõudnud Tartusse jõudnud Tartusse ja meid oodanud veel suurepärased tööd ees ja kus see läheb, see jutt, läheks ta kuskile raamidesse. Kõik oleneb, kust künka otsast vaatad, kui sa vaatad kuskilt natukene kõrgema künka otsast siia, aga on veel kõrgem küngas, kust vaadata seda natukene kõrgemat küngast, siis tundub see natukene kõrgem küngas, tühisem nagu võib tunduda natukene kõrgem, künka peal oli jälle siia vaadata suhteline. Kui siin on nii ilus jutt, et kõik on läinud tõusujoones, aga mis te arvate, kui suur on see kasvuruum nüüd sellel lavastusel nüüd, kus ta alles on publikuga kohtunud või need ressursid, sisemised ootused tõid selle lavastuse käekäigu suhtes ja iseenda suhtes selle sees. Tegelikult minu meelest on selles tükis struktuur päris kõva on sellise tükid, mis, mis just nagu suvevaheaega lagunevad ja sügisel on jõle raske, neid nagu ei saagi ja ei saagi kokku, aga näiteks kasvõi see 12 vihast meest on siiamaani tugevam, siis tema struktuur on nii tugev, et ta ei lagunenud ja mulle tundub, et see väga tugeva struktuuriga Ei saa väga ära vajuda, kasvuruumi kindlasti on veel selles mõttes, et ta mingil määral ikka loksub rohkem paika, kui teda mänginud saksas teine häda jälle teda näiteks nii harva. Ilmselt, sest see ei ole see tikk, mida mängida neli-viis korda kuus. Tahaks loota, et oma publiku ta leiab selles mõttes, et äkki äkki peljatakse kuidagi liiga keeruliseks või, või intellektuaalse. Toona visuaalne küllaltki, kes ei viitsi väga palju kaasa mõelda või noh, selge on see, et laiatarbekaup ta ei ole ju. Hunt hästi meie aega, samuti ühiskonda, kus me elame, kõike seda massikultuuri ja muud taolist deta on osanud selle väga raske teksti sobitada sellistesse raamidesse, et et ka inimene, kes nagu tavaliselt suhtub kultuuri vallas selle nõndanimetatud massikultuuriga leiab sealt midagi endale ja, ja noh, midagi huvitavat, mis talle meelde jääb. Aga noh, kusjuures on taga just see filosoofiline ja ja muud muud vihjed, et mis lähevad võib-olla ja siis valitud seltskonnale Jah, see hundi flirtsele massikultuuriga on kohutavalt võluv tegelikult sellepärast, et et siin on see, et kui üks tark mees mängib selliste mänguasjadega, et siis seda on mul lihtsalt huvitav vaadata, et mis ta sellest kokku paneb ja mulle tuleb meelde ka see, et ta ise kirjutas provintsipäevaraamatu puhul õluvalt, et temale, kombroovitusele on palju ühist, et neile mõlemale meeldib mängida tite. Samal ajal kui nad on üle keskmise erudeeritud inimesed. Kuivõrd palju neil endil võiks ühist olla sina nüüd nagu kombroovitsid tema loomingu kaudu, olles natuke kombanud Mati Undile komprovitšile? Kas mina nüüd olen see? Õige otsustajad, mis neis nii sarnastan? Eks mõlemale ikka kiitus meeldib, aga see meeldib kõigile loovinimestele. Milline kombroovits? Nagu ise sulle tundub, kui ma temal seda päevaraamatut vaatan, siis tundub ta mulle üsna küüniline. Seda on ta jah, kindlasti on küüniline, ei vaidle vastu. Ja noh, mine, mõnes mõttes ta ikkagi haakub mu enda meelelaadiga nii nagu enam-vähem kõik, mis ma olen tõlkinud, ma ei ole pidanud tõlkima neid autoreid, kes mul Leenu vastu hakkavad või ei meeldi, et olen saanud tõlkida neid autoreid, kes kelle teosed mul nagu kaasa kõlavad hinges, et ja ma olen kombroovitšiga enam-vähem kõiges nõus, mis ta päevaraamatus kirjutab. Aga kuivõrd kombroovitši oma elukäik nagu, nagu on mõjutanud seda tema sellist olekut nagu ta, nagu me tema lugeda võime Kombroovitši elukey kui seda nüüd võtta mingisse märksõnasse kokku, siis oleks see üksindus mis oli siis põhjustatud immigratsioonist, immigratsioon oli põhjustatud maailmasõjast ja, ja noh, nii edasi ja, ja selliseid sõja ja üksinduse jälgi on ka kindlasti laulatuses kus, nagu peategelane ka nagu kordab, et ma olen siin täiesti üksi ja, ja ma räägin iseendaga. Et see on jah üks märksõna ja, ja ja Poolas noh, ütleme, et kirjanduselu keskel ja kuskil kirjanduslikus kohvikus istudes vaevalt et kombroovits oleks kirjutanud ka Päevaraamatut. Tema mõtlemine oli niivõrd sõltumatu, et see äratas nagu Sellist tõrkeid nii rahva Poolas kui ka ütleme Poola immigrant huntide seas, kes ajasid mingit rahvusliku või rahvusromantilist joont, et. Proovid seal ikka eelkõige nagu paljastaja inimese ja, ja rahvuse paljastaja ja kellele ikka meeldib, et siin nii alasti kistakse. Aga kus üldse tema need näidendid on olnud kõige õnnelikuma saatusega, on, on sul selle kohta ka mingeid andmeid? Ei, mul nii bibliograafiad ja sellist asja mul käepärast pole, aga aga noh, kõik tema näidendid on tõlgitud paarikümnesse keelde. Ja noh, õnnelikum käekäik, no vast vast seegi oleks mingi näitaja. Näiteks Ingmar Bergman on Yvonat lavastanud neljal korral Rootsis ja siis Saksamaal ja muidugi Prantsusmaal ja ja Saksamaal on ka proovisid üsnagi palju lavastatud. Kas ta on seal siis nagu selline eksootiline tulnukas idast või, või, või noh, nagu võrdne mõtle, võrdne kirjutaja, teiste seas kombroovitsid ikkagi võetakse. Ühe osana sellisest diaatrist keda nüüd autoritena hindaksid, sellised nimed nagu Beckett ja Arrabaljale. Ta on üks osa sellest uuenduslikkus dramaturgia aga tema teosed on sündinud palju varem, kui ütleme Becketti või, või Tihuna 1935 juba ja laulatus 1946. Aga nad ei ole leidnud nagu oma lavastajaid ja seda väljundit teatris. Teisalt võib ka öelda, et, et tänu just nagu selle uuendusliku dramaturgia võidukäigule või noh, nõndanimetatud absurdidraama võidukäigule leidsid soovitsi näidend lavale ja said seal sellise vastukaja osaliseks. Praegu tõlgid, kortovskit töötab tema tekstide kallal poola teatri fenomen, et milles siis ikkagi seisneb, kus nad kõik tulevad oma tarkusega? Katoliiklasest muidugi ei saa mööda ka jumalata komprovitsi juures aga samas ei ole seal nii nii oluline muidugi katoliikluse mõjutanud teda. Aga noh, samas on komprovitši öelnud, et tal pole kunagi jumalat vaja olnud, et isegi mitte lapsepõlves, isegi mitte viieks minutiks. Aga kes seda teab, ta võis valetada ka ju? Poola teatris nagu ikka ikka räägitakse ja millegipärast Me tõlgime nende tekste ja, ja noh, lavastame neid ja. No ma arvan, et üks põhjus on see, et Poola on sajandite vältel Ta oli olnud okupeeritud ikestatud rahvana, pidanud eksisteerima. Nii tsaaririigi all või noh, ütleme Moskvast juhitud rahvavabariigi all, mis oli noh oli tegelikult selline Waba riik pehmemaks väljaandes. Et see on nüüd sajandite vältel sundinud loom inimesi kuidagi. Väljendama mingit sellist rahva vabaduse igatsust ja aga muidu inimesed, kes ei oleks tegelenud kunstiga on sellega tegelenud. Võtame sellesama Jerzy Krotovskigi. Vaevalt et ta vabas ühiskonnas oleks teatrilavastaja vähemalt sellel määral, kui kui ta oli tollal 60.-te aastate poolased. Ta oleks pigem jah olnud mingi kultuurifilosoof või tegelenud mingit taoliste projektidega, aga aga teatri lavastajana vast vast mitte nii palju. Seda näitas ka hiljem tema elukäik, et teater oli tal ikkagi ainult vahend. No see kõik on nagu kuhjanud neid neid asju ja noh, ei saa muidugi sellest möödapuul on ju tegelikult väga suur maa. Et seal on see pinnas, mille pealt nagu Neid lavastajaid ja, ja häid kirjanikke, et see on niivõrd suur 40 miljonit või maailmas kokku 50 miljonit, see on ikkagi määratu määratu hulk. Et meie sinna oma miljoniga või soomlased oma paari miljoniga ei saa sinna midagi nagu kõrvale panna, selles suhtes Jah. Noh, kui Poolast läbi sõita, siis on tõesti tunda, et see maa on suu. Aga kuidas poolakas nagu iseennast tunneb, noh, ütleme nende teiste Euroopa kultuurrahvaste seas ka kombroovitši, sellest päevaraamatus oli mingisuguseid skeptilisi märkusi, poolaka identiteet kui selline, tema vist viskas villast selle arvel natuke suurust. Oli tal ikkagi õigus, jah, eks. Kolakas ikka. Noh, kui me ei räägi nüüd soovitsi taolistest, et siis ta ikka kipub natukene Küll jah, mitte nüüd, et uhustama või kelkimaga ikka ikka see, et, et Mitškeevitš jaa, jaa, näen ja, ja noh nii edasi, kõike, et mis, mis on meil ja, ja sedasi. Aga Heino tähendab, tead poola teatrirahvas nüüd Euroopa ees küll mingit alaväärsus kompleksi põed. Neil Poola teater on tõesti sellisel tasemel, et, et, et noh, et mida, pigem võiks üks lääneeurooplane kadestada. Et neil on seal kogu aeg nagu mingi häda, mida nad ajama peavad, siis sellepärast või juu? Mingi häda ikka on jah, mis inimese Abdiaatriki tegema, ega? Ega ilma ei saa. Ilma põlemiseta ilma hädata ei saa küll jah, eriti midagi. Et rahvast lõbustada, võib ju, noh, niisama ja mingeid asju teha, aga aga kunst sünnib ikka mingist hinge taast või põlemisest või sellistest asjadest.