On olemas midagi mis on tähtsam kui mina ise. On olemas midagi, mis on tähtsam kui minu looming. Need õndsad orelihääled on vaid üks kahvatu vahemaastik sellel taevase lühisel osaks saamisel. Kõige tähtsam on taevas. Kõige tähtsamad on taevalinnud. Kõige tähtsam on ühisus Kristuses. Miski muu pole mulle oluline. Mitte kõik 20. sajandi helilooja Pole šokeerida tahtnud. Nendegi hulgas leidub kohalike abielumehi, kes oma abikaasasid armastavad, ilma suuremate kriisideta tööd argipäevaselt teevad ja ometi ajalukku lähevad. Üks neist on prantslane Olivier, mis. Tema looming on läbinisti varjatud oma korralikust traditsioonilisest aristokraat, sest kasvatusest, õhkkonnast, kus teda hoiti kõrgete vaimsete väärtustega igapäevaselt ümbritseti. Tema iseloom oli range, vaoshoitud, ometi lõbus ja rõõmus. Milline vahest hakaoseni lärmaka enesekesksus, aga milline vahe kõikide nende hullustustega, millest 20. sajandi muusika ja kubiseb. Olivier Messiaen sündis 10. detsembril 1908. aastal äärmiselt haritud perre Avinioonis. Tema isa, kohaliku lütseumi, inglise keele ja kirjanduse õpetaja oli sügav katoliiklane, aktiivne kirikutegelane üle Prantsusmaa tunnustatud tõlkija. Tema ema, tuntud poetessessilsovaaž, kes hoolimata kõikidest oma pingutustest kahele oma pojale eeskujulik koolitus ja haridus anda jaksas edasikirjutustega tegeleda ning sellega oma poegade hingeelu sügavale katoliiklikule jumala kartlikule, äärmiselt vanale, euroopalikult traditsioonilisele ja ometi lüürilisele põhjale rajada. Neid kasvatati koos kõikide kohustuslike keelte, muusika, maalimise ja kommete õpetusega, tublideks haritlasteks, mis jääni vennast sai kirjanik. Messiaen on öelnud. Mu ema kasvatas mind hingematva poeesia ja legendaarsete saagade maailmas mis hoolimata minu muusiku eluteest on kõige põhjuseks saanud, mida hiljem teinud olen. Väikese oli v me siiani üks esimesi teoseid oli loomulikult tilluke, lauluke oma ema sõnadele naeratus. Kummaline. Tema viimane teos, mille ta kirjutas orkestrile kannab samuti nime naeratus. Esimese maailmasõja puhkedes saadetakse Olivier Messiaen Grenoobli oma vanaema Mariisova ši juurde. Siin avastab ta koos oma vanaemaga mägedes ringi käies kogu looduse ilu, lindude laulu, mis teda hommikustel varajastel tundidel vaimustab kogu jumala poolt loodud imepärase maailma. Ma olen inimene, kirjutab ta, kes jumaldab loodust, metsi, mägesid, lindusid kõik mu vanaema poolt mulle lahti osutatud. See kirg armastada ke loodut eriti aga linde ei kadunud, nagu tihti juhtub pöörase murde eaga vaid jäi talle kogu eluks külge. Tema muusika tõstab seda jumaldamist veelgi, lähenedes kohati juba panteismile. Helilooja ise jääb tagaplaanile. Tänulikuks hingajaks, keset seda lummavat ilu. 1919. aastal astub Mess jään Pariisi Rahvusliku konservatooriumisse kus satub tolleks ajaks juba surnud frangi koolkonna kätesse. Oreliõpetajaks määratakse tema suureks rõõmuks Marcel tipp, see üks franki andekamaid õpilasi. Tema kompositsiooni õpetajaks saab pool Tügaa elavelsaclipeedia kirjutata tema haridusel pole mingi koseid piire. Ta peast kogu Dante loomingut, jah, isegi kogu Euroopa kultuuri tuhandeaastast aja ja millel meie siis seisame, kui mitte Euroopa kultuuri tuhandeaastasele, ajaloole. Levisii, kes Pariisi haritlaskonna suurt soosingut kunagi ei saavutanud, on just äsja surnud. Pariisi konservatooriumis hingab ettevaatlikum õhkkond. Neid vaimustavad frangi peadpööritava grammatismid, selge ülesehitus, klassikaline konstruktsioon, tasakaalukus ja mõõdukus. Kõiges. Messi jääl õpib kõiki heliloojale väärtuslikke aineid maadleb kontrapunktile, häältejuhtimise, harmoonia, seaduspärasust, ega ometi suurele heliloojale omaselt. Talle jääb väheks, ta tahaks midagi enamat. Sand klotildi kirikust ta leiab, mida on otsinud kohalik organist nimega šarl, turniir samuti franki õpilane on teinud juba sammu, mis Jänile vajalikus suunas. Ta lammutab harmoonia seaduspärasusi, võttes aluseks igivana Gregoriaani laulu jättes kõik muud klassikalised häälte juhtimisreeglid omale kohale ja muudab muusikat koos hoidvad funktsioonid oma kohale, jättes täiesti teistsuguseks. Kuulake seda tema õõnsalt kummalist neljahäälset maailma Gregori koraal ülemises hääles. Gregori koraal pole oma viimast sõna veel öelnud. Hõiskab Ness jääl ning asub oma tee otsingutele Gregory laulu harmoonia maailmast. Ta avastab debizzi Temadritoonid. Oma õpetajate eeskujul tegeleb Frankiga tema õrna samas saksapäraselt raske Kromaatilise maailmaga ning hakkab tasapisi saavutama vajalikku tehnilist pagasit, oma annet ja oma usku muusikas väljendada. 1929. aastal püüame, siis jään saavutada kõige prestiižrikkamat auhinda tolajal. Prantsusmaal Rooma preemia. Aga sel aastal antakse need korralikudele läbinisti tonaalsetele teostele mis jään, on liiga. Kaugele oma harmoonilistes otsingutes läinud et nii suurt populaarsust uuendaja ja nii noore mehena saavutada tema eas hoolimata oma õpetajate toetusest oli see talle ränk hoop millest ta isegi veel vanadel päevadel kirjutas ning selle kaela koguni oma hilisemat loominguliste tööde vähedust püüdis veeretada. Hoolimata oma aristokraat, sest ja kergelt jahedast hoiakust, laitmatust, ülalpidamisest ja korraldatud elust oli temagi sees vaid kõige lihtsam haavu, helilooja kellele iganes sugune juhuslik sõnade loopimine. Oma loomingu kohta parandamatult kahju võis teha. Mis jään, ei hooli Todecafooniast, vaid lasku pidamast laadida ja helistikke maailma tai väldid reaalsust. Aga see pole temale ka mingi eesmärk. Ta dramatiseerinud muusikat. Kas te kuulete seal ülal sirisevat jõulukoraali issand on sündinud dramatiseeritud ehmess, jäändliku helistikuta, aga samas idamaiselt tonaalse ala, teadusliku põhjaga harmooniat. 1935. aastal kirjutab 27 aastane mees, jään oma läbimurdeteose orelitsükli, issandas ta vahepeal konservatooriumi lõpetanud ning asunud Pariisi püha kolmainsuse kiriku organisti kohale kus ta muide mängib oma elu lõpuni. Prantsuse ühiskonnas on samal ajal tekkinud aktiivne katoliiklaste liikumine, milles püütakse vastukaaluks ühiskondlikule kõikumisele tagasi leida inimkonna kõige sügavamas. Mal põhjal leiduvad väärtused traditsioonid mis aastasadu inimkonda koos hoidnud on. Tuletagem meelde, mis sel ajal tegelikult Euroopas juhtub. Saksamaal on võimul Hitler, kultuuri taga kiusatakse kogu modernism keelustatud. Müncheni kokkulepe, millega silmapilkselt Tšehhoslovakkia alastatakse. Kiriku juurde naasevad romaan rollaan. Joo too tendents nähtav mujalgi kui ainult Euroopas. Arnold ümberg astub juudi usku olles pikemat aega kõikunud kristlike juutlike põhimõtete vahel, samuti katoliiklaseks käändub Sigrid untset ja paljud teised. Ilme võtab aeg-ajalt visteerilisigiooni. Untset tegeleb vaheldumisi müstika, ekstaažide Jokultismiga, mitmed lõpetavad vaimuhaiglas, kummitustest, piinatuna. Need on rasked haiged ajad kogu Läänemaa emalikule mõtlemisele. Vaid kõige tugevamad ja ausamad jäävad ellu. Mis Jaanil pole vaja oma isiklikku otsust selles võitluses langetada? Tema on sügav katoliiklane. Tema on eelkõige vaimulik, helilooja sügaval kristlikul põhjal ning vaimulik on ka kõik ilmalik, mida ta kirjutab, sest vaimulik on ju ka kõik ilmalik teda maast madalast katoliiklikus vaimus kasvatatud ja see on talle kõige tähtsam, nagu ta kirjutab. See on kõige sügavaim ja olulisem tung tema elus. Puhtus, hingepuhtus, looja suurus, tema enese väiksus, Kristuse evangeelium ja ülestõusmine. Ainult see päästab maailma ja sunnib teda kirjutama. Sunnib kirjutama? Jah, sunnib oma paksu harmoonilist kudet orelil välja paisata. Ta ei hoia oma andekuse jõudu tagasi, vaid laseb sellel ennast tiibadel kanda. Temast on tänu Pariisi koolitusele kasvanud väljapaistev muusikateoreetik. Tema teosed on suhteliselt noore ja kohta läbinisti küpsed hoolimata improvisatoorsusest üdini läbi mõeldud. Ükski noot pole juhuslik. Tema teoreetiline pagas lubab enesel kirjutada 50 minutit kestva geniaalse suurteose ühele instrumendile teda kõige virtuoosliku maalt ära kasutades. Missugune harmooniate maailm? Missugused üleminekud? Suur helilooja oli sündinud. Issanda sind koosneb üheksast osast üheksast meditatsioonist, nagu ta ise kirjutab. Tema teoloogiline mõtterikkus lööksin kõige eredamaid kujul välja. Kogu sõit pole, tabab pärane jõulusündmuste dramatiseerimine vaid armastuse ja läbielamisega Kristuse sünni ootamine, jälgimine, vaatamine, üksgime siiani teos pole vaid harjumuspärane muusikaline oopus. See on ka teoloogiline uurimus. Iga üksiku osa ees on siingi pikad tsitaadid piiblist, millest ta selle osa bioloogilist tagamõtet natukene paotada püüab. Kristuse sündimise ministeeriumi jaotab Mess jään oma orelitsüklis nelja ossa. Kõige esimeseks Kristuse ajaline sünnimoment, Neitsi Maarja lapsuke, Legendaarne Kuulutus karjastele kolmas pala igavesed ette määratused. Keskne predestinatsiooni õpetus katoliku teoloogias. Kaks pala teisest vihikust praktiseerivad Akvino Toomas eeskujul jumala kõikvõimsust sõna- ja kristluse sündi jumala lapsed. Kolmandas osas koondub helilooja oma tähelepanu kõige dramaatilisemalt Televangeelsetele sündmustele. Jeesus, kes on nõus oma tulevasi piinu kandma kus ta läbi selle inimliku sündimise vaeva kristus, laps oma lunastasid emissioonile juba valmistub keset seda taevalikku jõuluõndsust ja mis jäätmeid samas tegevuse kulgu tagasi too seitsmendas-kaheksandas osas näitab, mis jäänud meile sündmuse atribuutikat. Inglid ja kaheksas osa idamaa targad ainsas osas viimasest ihust lähenemisjään kõige sakramentaalsemale mõttele mis kogu ristiusu sümboliks on jumal, meie Kristuse igavene kohalolek maa peal, mis jään, ei illustreerin, vaid mõtestab ja teeb seda rangete konstruktiivsete meetodit. Ehkki tema stiil improvisatoorne välja võib paista selles viimase osa teises pooles puhket alles kogu tsükli lõpuks ragiseb aktsee tuur Tokaadiks. Tuur sümboliseeris, mis Jaanile jumala armastust, armu jumal, meie keskel on osa peagi jumala poeg, kes meie keskele sündinud on täis armastust ja armutäis piinu kogu inimkonna üle täis rõõmu, mida jõuluevangeelium meieni toob, täis kirkust Tra, mida Kristuse sündimine endaga kaasa tõi. Milline eluline kontrast armastuse ja halastuse e-tuur Gregori koraal ülemises hääles, vahehääled nagu sipelgad liugu laskmas Diatoonilises rägastikus, hiljem orel, forte Fortissimas, Tokaatas täiesti omas hiilguses kiires tempos. 1940. aastal mobiliseeritakse, mis jään sõjaväkke ning ta langeb pea kohe sakslaste kätte vangi. Ta üritab põgeneda ja pääseb karistuseks veelgi rangema rezhiimiga koonduslaagrisse Köörlitzi lähedal. Laagris valitsevad maailmalõpumeeleolud. Kõik nälgivad lootmatuses siit kunagi eluga pääseda. Päevasel kellaajal tulistavad sakslased naljaviluks vangide pihta ja vaatavad, kas õnnestub maha lasta. Öösiti tehakse vangidega kõiki tempusid, mida purjuspäi osatakse välja mõelda. Ning need lõpmatuseni tühjaks kurnatud vangid on oma alanduse kaevu põhjas. Mess Jaanil õnnestub kusagilt noodipaberit hankida ning ta püüab ennast normaalsena selles olukorras hoida komponeerides. Kaasvangide hulgast leidub üks viiulimängija üks klarnet-ist, eks tšellist. Nad saavad loa oma kontserdi korraldamiseks ning Messiaen kirjutabki sellele koosseisule ühe oma tuntumatest teostest kvarteti aegade lõpuks. Teos kantakse ette 15. jaanuaril 1941 3000 päisele vangidest publikule. Kvartett põhineb tsitaadile ilmutusraamatust selle 10.-st peatükist. Ja ingel, keda ma nägin seisvat mere ja maa peal tõstis oma käe taeva poole ja vandus selle juures, kes elab ajastute ajastuteni, kes on loonud taeva ja mis seal on ja maa ja mis seal on ja mere ja mis seal on. Et aega ei saa enam olema vaid seitsmenda inglihäälepäevil, kui ta hakkab pasunat puhuma, läheb täide jumala saladus. Nõnda nagu ta seda rõõmsat sõnumit on kuulutanud prohvetitele oma sulastele. Issanda seni eeskujul jaguneb kvartett eri osadesse mis erinevalt vaatenurga alt samale piibli kohale vaatavad. Näiteks selle esimeses osas kristalli liturgia kehastub, nagu ajab soluutsus astronoomiline protsess kaugel kaugel maistest mõõdetest mis jääl ise kasutas selle kohta nimetust muusikaline vitraaž. Tagoons, mitte sünkraalsetest meloodilistes rütmilistest, armoonilistest kordustest siinsoleerivad linnud, keda, mis jään, armastas ümbritsetuna grillerite tolmus etendusest, kadudes puulatvades päeva harmoonilisest vaikimisest, moodustades lõpuks vaja ministeeriumi sissejuhatuseks. Aja müsteeriumi sissejuhatus pole pidulik ja pühalik klarneti. Riiulil sibistab üksik lind kristallid klaveril rangete konstruktsioonide alusel. 17 korduvat vältust ja 29 korduvat dominant. Akordi. Sellol pikatega olid viie heli ja muutumatul rütmil kolmest elemendist. See on traaž aja sissepoole. Aeg ärkab. Selleks, et ükskord lõppeda Kurioosne on, et kvartett aegade lõpust ei lõppegi aja lõpuga. Viimane osa, kus esinevad ainuüksi klaver ja viiul kannab pealkirja ülistas Jeesuse surematusele. Jeesus kui inimene, kes igavikuni üles tõusnud, on. Kvarteti lõpuks muusika astub sammu tagasi. Lahustub kõrgustes, kui Kristus, kes oma isa juurde tagasi läinud on. Mis jään, ise ütles. See on teos piss keset surma kirjutatud olla. Ometi räägib ta elust, elurõõmust, igavikust, elust keset surmalindudest keset talve. 1944. aastal sõja lõpupäevil alustab, mis jääl vangist vabanenud klaverit oli 20 pilku Jeesuslapsele kirjutamist. See üle kahetunnile suurteos valmis Beatööritavalt lühikese ajaga paari nädalaga. Kes nüüd enam teab, mis tal salajaseks inspiratsiooniallikaks võis tollal olla. Igatahes pianistiga, kellele ta need palad kirjutas, abiellus ta 17 aastat hiljem, pärast mis siiani esimese naise surma. Pärast kolmekümnendatel aastatel kirjutatud suurte oreli ja vokaalteoste tuleb, mis jään nüüd klaveri juurde, selleks, et jäädagi 20. pilgus Jeesuslapsele demonstreerib ta esmakordselt oma klaverikäsitlust, mis on erakordselt raske tehniliselt väga raske ja mitmepalgeline. 20 pilku Jeesuslapsele omissiäänil issanda sünnikombel dioloogiline ja samas väga emotsionaalne arutlus Kristuse sünnimomendi üleprantsuskeelset sõnarigaard võisid mõista mitmet moodi pilk, silmamine, vaade, Mess, Jäni järgiga, meditatsioon, visioon. Kasvõi kõik need pealkirjad, isa pilk, tähe pilk, neitsi Maarja pilk, aga samas neitsi Maarja esimene armulaud, igavene sõna, suudle Jeesus-last vaikuse pilk, armastuse kiriku pilt. Tal oli antud kõik. Mis jään, ise on kirjutanud, et kõige rohkem teda inspireerisid keskaegseid kloostrites kirjutatud müstilised teoloogilised traktaadid. Samas ka vanad krabüürid nagu osas suudle jõululapsukest Kobe läänid, õnnistuse õudust tekitav pilk või vanad maalid, nagu see neitsi Maarja esimene ühisus. 1948. aastal kirjutatud Durangaliila sümfoonia olgu kokkuvõte, mis jääli heli loomingulisest tehnikast. Siin on kõik idamaade muusika linnulaul, klaveri üri raske partii, nii raske, et ainult vähesed sellega maha saavad. Ehkki klaver on ainult üks 100-st orkestri instrumendist. Kui mitmepalgeline filosoofiline maailm seekord taustaks all turaaga tähendab sanskriti keeles jooksvat aega liikumist rütmi, hoogu. Liila tähendab armastust, jumala kosmilist mängu loomist, elu ja põrgut. Mis jääl kasutab kõiki võimalikke muusikalisi vahendeid, saavutamaks seda keeruliste vastuolulist maaemaarmastust ja hoogu värvi ja voolu. Ta ei pelga ühtegi võtet ega ühtki trikki. Kas ei meenuta see tähtede verine sära, uljas tänavamuusikat? Aga mingem nüüd hoopis linnukeste tibukest. Mis jääni suureks imetlusobjektiks oli linnulaul. Koos oma abikaasaga käisid nad ainiti metsas koos mikrofoniga rindi. Linnud ütles, mis meie ei tea muusikast mitte midagi. Kogu oma elu on ta linnulaulule põhinevaid teoseid kirjutanud. 1958. aastal koostab ta neist klaveripalade tsükli. Iga üksiku pala peakangelaseks on mõni linnuke kusagil poeetilises kohas koos oma juhusliku ümbruskonnaga. Väike varvas lõoke on selle klaveripala nimi selle juurde, mis jäänud kirjutanud. Ise niimoodi. Väike varvas lõoke. Romaan siis juulikuu kell on kaks, pärast lõunat. Alpid paistavad puudeta kaljud, põõsad ja kübressid. Rohutirtsude monotoonne trummeldamine stacato alarm, tuuletallaja alt natuke eemal, tuttlõoke, kusagil põõsa varjas kaheosalises kontrapunktis varvas, Laakkega kellal neli mahajäetud kivid, intensiivne valgus, tappev kuumus. Üksik väike lühike fraas. Tema arvas Laakelt pärast vaikust. Umbes kell kuus õhtupoolikul lendab ta taevalõoke kõrgele taevasse ja lõõritab oma rõõmsat Stroomi eemal kaugel põldvutt. Meenutab. Mis seal oli kogu pärastsõjaaegse perioodi tunnustatud teoreetik, analüüsija ja õpetaja, pea kõik praegu, kus see muusika suurkujud on vähem või rohkem tema juures õppinud näiteks stock, hausen, sõnakis, pulees. Messi ajal suri 1992. aastal olles võrdlemisi vähe pärast kuuekümnendaid aastaid kirjutanud. Ta süvenes elu lõpus üha rohkematele, millistesse mõtiskluttesse. Askeetlik linnulaulu kuulamisele, kiriku elule, lisade mängimisele, püha kolmainsuse kirikus. Elas üsna kinnist elu. Abikaasa ülesandeks jäi rohkete austaja hordide tagasi käänamine ukses. 1989. aastal kirjutab ta ühe oma viimastest orkestriteostest, naeratus hellalt tagasi, tulles oma kunagise ema sõnadele kirjutatud laulu. Kas see juurde Mess jään, ise ütleb. Kui ma mõtlen naeratusele, tuleb mul esimesena meelde Mozart. Kelle muusika võiks rohkem naeratada, kui mitte Mozarti oma. Olid need seal on öeldud, et tema elus on olnud kolm suurt eesmärki. Neist kõige esimene ja kõige tähtsam on sügav kristlikest. Mul oli õnn sündida katoliiklaseks. Sündisin usklikuks ja seetõttu piibel on kõige tähtsam minu elus. Aga kuna ma olen ka inimene mulloga hellust inimliku armastuse ja seda ma olen kõige rohkem tahtnud oma elus ise saata See on teine asi minu elus. Ja kolmas, kolmas kõige tähtsam asi on loom. Ma leian, et ma olen kõik need kolm Asja oma elus saavutanud. Muusikalise tunni jätkuks kuuleme veel kolme messeani teost. Kõigepealt ülistuslaul Jeesuse igaviku lisusele kvartett dist aegade lõpus esitavad Hugo Fernandez viiulil ja Mariimad Läänbetiid klaveril. Siis osa jumala lapsed. Issanda sünnist esitab Jennifer peitorelil. Ja lõpuks üks viimaseid messeani teoseid. Kristus paradiisi igavene valgus, esitab Basti ooperi orkester sõitši osava juhatusel.