Vikerraadio jätkab saatega sarjast kirjutamata memuaare. Seekord elustame mälestusi märtsipäevilt. 55 aastat tagasi. Kuues märts 1944. Kuues märts oli see Narva linna surm, see oli meil sel aastal olime öösel üleval kogu aeg, kui seal ainuke 15 lennukit laines ike lainet ei tule ja kõik kõrgel kogu aeg lassid ka saksa kelgi heitjat võtsid üles lennuki välja küll jah, kõikamised kasu oli, ei lasknud ja nii kõrgele. Taani ja suured, rasked patarei, tassid nad plakid. Aga ei tabanud jõudu, meie, meie väiksed ei jõua kuskile näha, kohe. Kuul läheb ja keerab need leek kuulid üles, lähen näha, keerab otsa, ringide vallapolis, lõhkeb seda õhte käisime linnas, kõik oli ilus, terve, käisime apteegis, see saab kõik rahvale pandud, kõik rohud ja asjad, kõik valmis pandud. Kõik need retsept küljes, rahwaseni ära viib. Ja näe, tulime, läksime, Tal oli rääkima, et seal on palju asju, et peaks nagu ma ütlesin, kohe hommiku mingi kohe tagasi, tooge äramis, annab tuua kõik, mis vaja läheb. Pani nii, et hommikul ei saanud linna, et seda asja küll, aga ei saanud Tallinna maantee puhta kokku kaevanduses katuste põlesid maja ei saanud üldse, läksime küll jala, läksime küll Peetri platsil välja kaapteekule see põld on midagi seal lihtsalt linna maatasa tegemine. See tehtud, täitsa mägesime enne seal majade, see sest et seda me käisime ka palju seal linnas, siis enne seda, kui see pommitamine oli aga juba tühjaks viida, tema juba tühjaks viidud enne seda, kui me narval jõudsime. Seepärast, et ma nägin seal puidutöökoda, oli ilus. Mulle meeldisid, vaatasin ilusa teeolud ja kõik, isegi masinad olid sees, kõike transpiratsiooni rihmadeid peal ja höövel back olid ainult pingi peale aasta oli ka sisse jäänud ja kõik inimesed läksid kõik, kõik jäi sinnapaika. See varandus ja siis kuidas siis Pealt pommitamist siis põles nii ära, et sealt raudteejaama juurest vaatasid vastu kindluse müüril. Puhas lage oli nii et midagi ei olnud. Ainuke, mis jäi see suur vene kiriku kuppel, see suur kuppel jäi plekile pealt õhk minema, pääse kuppeli üles peale, siis hommikuni välja. Sõjajärgsetel aastakümnetel on Nõukogude autorid marssalitest rea meesteni avaldanud mustmiljon köidet sõjamälestusi. Kirjutanud on ka paljud lendurid, küll õhulahingutest Moskva lähistel, küll Berliini pommitamisest. Nende kangelaslugude hulgas ei leidu hämmastaval kombel lehekülgi Eesti linnade pommitamisest. Vaikimine tähendab unustamist. Ei, ma ütlen seda, et me elasime Harju tänav 26, kolmandal korrusel. No ja see päev oli niisugune, mis mulle on meelde jäänud, et väga selge, väga ilus, päikseline. Ja päeval minu väike poeg magas ja mina lippasin kiiresti turule seal Estonia teatri juures tol ajal väga ilus vana turg ja tõin mõned oksad vistoi turvad ja ja mul meelest kassast kase Urvad ka veel olnud ja tõin siis tulen koju ja panen need faasid. Oma mehe isalt päritud ilus sisustus, istun seal ja vaatan mõned faasis oksad, et küll on mul ilus kodu. Meil on kahepoolsed uksed ja ilusat kahhelkividest ahjud, mis väga ruttu ja hästi palju sooja. Andida tahe, kütet, vajasteni, istun ja imetlen. Nii, küll on mul ilus kodu. Nii isu, päeva jätk, kõik, nagu on õhtul poole seitsme paiku meil raadio mängis, käsku kuuleme. Kuule, pommitatakse. Ei ütle, see on raadiost ja seal peaaegu minul praegu on nii meeles jäänudki, peaaegu varsti kohe langesid Me aknad sisse. Adleri mees, elanud seal läbi paar pommitamist varem, aga seda ei olnud seal kunagi juhtunud. Vist see tekitas niisuguse tunde ja tõesti, mürin oli üsna sugeda suur. Kas häired öelnud siis? Ei, see oli nii, et peaaegu korraga minu mälestustes on nii, et ei olnud häired või oli see häire siis see, et tundus, et raadiost, aga samal ajal pommid langesid, nii on meie mälestus. Tavaliselt oli meie alumist, teisel korrusel elas rätsepmeister Kattai kuulus, ta ütles, et tema elas teisel korrusel ja varem oli alati niimoodi, et kui olid need rünnakud paar korda vist oli olnud varem, siis me läksime nende juurde. Ja meil oli niimoodi, et neli korteris, neli tuba, aga kahe toa vahel oli niisugune vannituba tehtud ja me alati istusime seal ja alati meie jutt oli niisugune simman, vähemalt kildude eest kaitstud. Et kui nüüd tuleb pomm otse peale, no siis on selge. Me saame surma, aga vähemalt kui on killud, siis me oleme siin kaitstud ja imelisel kombel. Vaat seda ei oskagi öelda, millest see oli esimene kord, kus me panime ennast riidesse. Ta lapse panin korralikult põhjalikult riidesse, Endale võtsin uued suusasaapad jalga, vana manti suusamütsi ja niimoodi me läksime nende juurde ja nemad ka seekord panid riidesse. Ta nähtavasti. Me tajusime juba ja kui midagi väga tõsist ja oli meil ühine otsus, et me lähme alla trepikotta, sest meil oli niimoodi, et meil kelder oli, aga see oli umbsest õuest sissekäik ja seda me muidugi ütlesime, siia-sinna me iial ei lähe, sest see on ju suletud ring nii-öelda. Ja siis me olime all trepikojas meie meie peredega koosunikaks, võõras mees sinna sattunud. Ju ta sattus siis selle pommitamise hetkel meie juurde, hüppas tänavalt tänavalt sisse ja tema oli muidugi väga, et kuidas tema nüüd saab koju minna või kuidagi, et ta saaks välja, aga see oli nii äge pommitamine, et tõesti, kui me seal all seisime trepikojas, see oli niisugune tunne, et oi, see oli nüüd väga lähedal. Kas hakkab maja varisema? Ei, läks Meelak. Jumal tänatud, jälle uus ja jälle uus, niimoodi. Et kogu aeg oli niisugune tunne, et siinsamas sinu juures kõik siinsamas ei ole mitte kusagil kaugel. Ja siis mees lõpuks ütleb niimoodi meile sealt, et näete, mis, et me peame ära minema, et ainuke väljapääs on veel minna raekoja poole, sest kõik Vabaduse väljaku poolne osa põles ja oli ikka puruks, sest tulid lõhkepommid ja süütepommid. Samuti Vana-Posti tänav põles ja oli puruks. Ja siis meie läksimegi välja ja jooksime siis sinna raekoja poole. See Harju tänav oli kaetud klaasiga akendest, kõik see klaas oli langenud niimoodi, et. Ma isegi mäletan natuke seda, et uue suusasaapatallas nagu libe, aga noh, niimoodi ja me läksime jookstes, me jõudsime umbes võib-olla selle kohani, kus on nüüd Kirjanike maja sissekäik, seal oli siis veel võimalus korraks, seal olid saksa ohvitserid väljas ja meid alla sinna varjendis just ema lapsega lasti alla mitte varjend, vaid keldrisse ja ja nii, et mehed ja need jäeti nagu üles, aga meil siis natuke. Aga see oli ainult umbes 10 minutit, siis oli käsk välja, kuna kõik tulijad selle juba. Ja siis me pöörasime üles, tuli, tuli, tuli tuli järele ja, ja käsk oli välja tulla ja siis me keerasime üles vasakule poole Niguliste tänavale. Ja seal oli üks variant oli Niguliste kiriku vastas ja siis me läksime sinna varjendisse. Olime seal. Seal eriti ma ei mäleta, et oleks seda märganud seda hirmsat nihukest pommide raginat, õudset kukkumist, nii nagu olime oma majal ja siis oligi häirel oli esimese häire lõpp või esimese laine oli lõpetatud ja siis ütles keegi niimoodi. Tulime välja muidugi, ja Niguliste kiriku torn põles ja keegi ütles, nii, õisi peab ära minema, meie viskasime siis muidugi selle pilgu sinna alla, meie tänav põles juba nüüd Niguliste nurgani kaasa arvatud töö, kodu, kõik täpselt kõik põles juba nurga, nii just selle Niguliste tänava nurgani. Ja see põles kõik ja ma pean ütlema, sel hetkel ma vaatasin seda väga rahulikult ja see oli vist mingi niisugune tunne, et mõtle, kui tore Mele melus. Naelasel Toompeal Pika jala tänavas neid mõju ana mu ema juba siit alt linna poolt sisse minna kangi alt läbi paremat kätt kohe see müür, mis seal on, seal olid majad neli või viis vaja. Mina elasin seal esimeses majas, mina olin siis kümneaastane poiss vastast majast, meil olid seal tuttavad ja me elasime neljandal korrusel mängisime kaarti tavaliselt õhtuti, muti. Noh, aga neid häireid õhuärid oli ennem onude suhteliselt, nad olid ja siis nad kadusid ära, ei põrandaga, mingit tähelepanu sellele ei teadnud siis niukene massiline värk, tule siis asi läks hulluks ja siis läksime sellel majal keldrit ei olnud, varjendit ei olnud, aga siis variandid oli nagu teisel korrusel trepikojas oli kõige kindlam koht ja olime siis seal köik nii õudsat mällu polnud keegi ennem kuulnud ja siis ma mäletan seal üks vanem mees või ütles, et kui pommivilinat on kuulda, siis võite kindel olla, siis ta peale ei tule, et see, mis tuleb pealse, tuleb vaikselt. Noh, see nagu röösis minutit hilinenud olid järjest ja järjest neid jõudnud keegi kokku lugeda seal. No ja siis niipalju kui mul meeles on kell 11 nagu oli see esimese rünnakuvaheaeg, siis läksime ülesse, aga meie aknalonist sinna raekoja platsi poole ja sealt lõik näo kardinal segamine, aknad koos raamidega sisse langenud, olid ees, aga niimoodi maha langenud. Ja aknast oli siis näha, kuidas Niguliste kiriku torn põles suure leegiga, siis ta tahtis nagu kukkuda ja siis hakkas nagu kuskile poole paremale poole vajuma ei kukkunud jälle vägisi seisund, palju sädemeid ja siis tulen püsti jälle vasakule poole ja siis mitu korda tegi, niimoodi aega ei oska nagu öelda, ei mäleta, aga ja siis lõpus kukkus alla, niiet kirikutorn sai esimese selle rünnaku, et puud siis oli vaheaeg ja siis üks tüdruk oli ka minuealine, seal siis meid lubati, küsisime, et kas me võime linna minna vaatama öösel peale nihukest suurt pommitamist. Ja siis läksimegi siis ma mäletan pika tänava otsas seal, kus praegu on kohvik, onju. Seal oli siis niisugune elektritarvete kauplus, seal Osram, pirnid olid akende peale, takt olid purud, kõik pirnid olid seal segamini. Siis raekoja platsini läksime aga seal nisukest tuld ja möllu täis ja rohkem ei ole olnud minna, tulime tagasi. Vahepeal seal korrastasid tuba, nii palju, kui see võimalik oli, aga seal jäigi pooleli uus ja läksime jälle sinna teise korruse peale ja ja kell üks algas uuesti. See oli üheksas märts aastal 1944 oli väga ilus päev. Tuulevaikne soe. Ei ühtegi pilve taevas. Üks lennuk lendas linna kohal, kaks prožektorid valgustasid teda alt, võtsid risti sisse, arvatavasti õhukaitse. Tegi sihtimise ajal. Ma jalutasin sinelis, nii soe ikkagi ei olnud, et ilma sinelid oleks saanud minna. Sinelis jalutasin, käisin korra Vabaduse platsil, tuli sealt tagasi mööda Harju tänavat. Jäin kino. Kätte peatuma selle kino nimi veel oli haavor, kino Amori, et te peate, ma vaatasin neid. Reklaampilte seal ja seal jooksis parajasti kuldne linn. Kristiina söderbamiga peaosas. Ma ei olnud seda filmi näinud ja mõtlesin, et ma lähen kinno õhtuni aega oli ja mis ma siin ikkagi üksinda jalutanud. Astun uksest sisse, aga kassas hirmus pikk saba. Mul oli, mõtlesin, et kui ma nüüd siia jään ootamas, peab tükk aega passima, ise veel olitegi tuli rindelt ja hakkasin ka piletisabas passima ja aga ma ei tahtnud oma nüüd sõduri õigusi seal hakkama panna, et ma oleks nüüd ette trüginud, tegelikult seal oli, sõdurid olid sabas, et oleks nüüd ette trügima, alles pileti kindlasti saanud, aga viskasin käega ja tulin välja, sest see oli minu õnn. Kui ma oleks sinna filmi läinud vaatama, siis oleks ma olnud ka seal hunnikus, kuhu jäi terve rahvast. Nüüd ma jalutan aegamööda, jalutan praegu platsi poole, sead läksid mööda mööda pikka tänavat, lähen nüüd siis Suur-Patarei tänavale koju. Kui jõudsin Paksu Margareeta juur, hakkas õhukaitsesireen, mis asus Pika Hermanni tornis, hakkas üürgama. Ja esimesed jamakat kuuldusid juba kusagilt Lasnamäelt. Siis hakkas kostma tumedat lennukimürinat ja esimesed küünlad, eriti küünalde kimbud, tekkisid taevased, kui ma jõudsin elektrijaama juurde. Mina kiirendasin sammu ja panin sammudele pikkust juure sealt elektrijaamas juurest sabub natukene maanteel minna sinnamaani kus mul ema elas. Et jõua nüüd ennem sinna. Ja Ta ta sinna maja keldrisse, sina tuligi maja, inimesed tulid kokku ja siis hakkas möll peale. See möll oli niivõrd kole, et ma ei oska sõnadega seda kirjeldada, ehkki ma olin mitu korda lahingutes olnud. Oled, olen olnud miinipilduja niisamuti ka Katjuša tule all. Kuid nisukest möllu tookord, üheksandal märtsil sai Tallinna linn, ma ei olnud veel üle elanud. Õnn oli see, et ühtegi pommi ei juhtunut meie ligidale ümbruskonda ei juhtunud, aga taevas oli täiesti punane ja hele. Nüüd maalin teatud mõttes ka uudishimulik mapp, viskasin ruttu sineli selga ja läksin linna peale vaatama ja mis ma siis nägin, asepilt oli kohtav terve linn ütlemise kesklinn, kuhu ma läksin, see põles. Estonia teater põles, vastas, tänav oli leekides. Rajastikuma tulin üle raekoja platsi hakas raekoja torn tuld võtma, üks mees tuli minu juure hädise häälega, rääkis poolt saksa keeles, ta ei osanud saksa keelt hästi, nägin, olin vormis. Ütlesid, võtke nüüd midagi ette, te näete küll, torn läheb põlema, aga mis ma saan seal ette võtta? Ma vastasin talle eesti keeles, näete, vaadake Harju tänavat harjuda, haav on üleni leekides, sinna ei saa üldse sisse minnagi, kaks sõjaväe masinad seisid seal. Saksa sõdurid arutasid, voolikud, tahtsid seal hakata kustutama nadi pääsenudki sinna juure üldse. Sealt ma läksin edasi. Kus peadvust, kord seal, vastus on üks kõrge mitmekorruseline maja, kus asus kohvik vensioni, ok vist ja igatahes kohvik oli seal ja seal üleval on ümmargused aknad. See maja põles ja nendest akendest paiskusid leegid nagu hobusesabad välja. Pikalt, kaugele. Aga postkontorimaja ei olnud leekides. Niguliste kirik läks parajasti põlema ja torn oli alla langenud. Puutorn sellest kivist alusest, see oli Cher, jäi nagu pikk korsten sinna seal, siis käisid leegid kõrgele üles ja see põles täie tambiga. Inimesi liikus, oleks võinud, kõik olid paanikas, naised kisasid ja karjusid, lapsed nutsid parajasti Estonias, oli Tubina kratietendus ja need kratid siis jooksid mööda Pärnu maanteed täis seal suures paanikas rind. Narva maanteeots põles Tartu maantee, põles kino moderl, kus esines Shaposin veel oma õe Frido liiniga. Mitmel korral ma käisin teda vaatamas, see põles kõik. Pärnu maantee, niipalju kui silm ulatus Vabaduse platsist eemale vaatama, kõik oli leekides. Mina uitasin ringi seal umbes üks paar tundi aega. Siis hakkas ülevalt jällegist Pika Hermanni tornist kostma sireeni, mis kuulutas voucheri algust. Tallinna pommitamise järel avaldatud sov informbüroo teadaanne on jäänud esimeseks ja viimaseks ründaja poolseks teataks sellest. Tõlgime sõna-sõnalt. Neil päevil sooritas meie lennuvägi tugeva pommirünnaku Tallinna raudteesõlmes asuvale Saksa sõjaväerongide koondistele ja Tallinna sadamas asuvale vaenlase laevadele. Pommitamise tagajärjel tekkisid tulekahjud. Põlesid sõjaväepõletusaine ja laskemoona rongid. Tulekahjusid tahtsid plahvatused, suuri tulekahjusid ja plahvatusi märgitiga vanas sadamas, mereväearsenali, bensiinihoidlate, keemiavabriku ja püssirohuladude maa-alal. Tulekahjud olid nähtavad meie lennukite meeskondadele üle 250 kilomeetri kaugusele. Noh, ja siis olin šansi, seisin kangi all kõiki, rahvas seisis kõikjal ja mina muidugi käes, kus ma just keha ei tea ju, aga seal üteldi veel mingi varjendisse siin mina ei tea, kus variandid üldse oli, ei teadnud midagi. Lennukeid kuulda veel ei olnud, oli tädinukid, käisid üles, leiame pead ja siis mis rahvas tegin, ma vaatasin kõik panijat vini, moodu, küüru ennast. Ja maise pärast, siis ma ütlesin, mis asjana pürudel nagu pomm tuleb niikuinii see, kas sa oled köres, olete dirige, oled niikuinii läinud. Aga nii oli, aga siis seal üle selle vastas selle Harju tänaval vastu seda kino oli jälle üks Keenia kauplus oli. No seal niimoodi ja siis oli tuli järsk, oli nisukene, krahvatus oli niisugune kõik ja sealt läks kõik see põlema, see maja näha, poe katusel põles ja, ja inimesed läksid paanikasse, kõiki. No ei tea, mis teha ja kes tahtis sinnapoole, siis seal oli saksa ohvitserid, see tuli kohe ütles niimoodi, et olge vait, olge vakka. Louie Ruja rahustage, et ärge ärge sinna tänavale ei tohigi minna ja ei lähe. Ees ja hakkas siis minema minu meelest siin, kus Nende on ja kuda ma lähen jumalike, niisuguses olukorras. Kartsin hirmsasti kõik ja ja siis vaatasin juba, kõik hakkas ära minema, siis üks mees läks seal minu ees, seisis, läks, mina mõtlesin, ma olen nüüd selle mehele järgi, et kus see mees läheb, et ma olen ka, siis ta ikka varjupaika läheb ja läksi, õnnitlen. Sain seal õue peale. Oli niisugune nagu üks uks, ise mees sealt uksest sisse läksin siis sellest temal ka järgi. Kuus c5, no vaat, ma ei teadnud, ma nüüd räägin teile, ma ei teadnud isegi, mis asi see, kumma lähen, ise mõtlesin, kuhu ma näen, et kui see inimene läks, tähendab liiklust. Ta teadis, kuhu ta läheb. Ja ma läksin siis ka järgi ja seal oli siis saksa sõdur, seisis Watsoni trepp läks alla, see läks skeldel. Sain aru, et kelder on ja sõdur oli nii ta vaatas linde, nägin, ta sai mu olukorrast aru, andis mulle käe ja ulatus mul käia trepist alla. Ja siis ma läksin stena ruumi, vaatasin, vaatan ringi, Simson, ostsin toidukelder. Ja siis ma nagu pärasse hakas siinse mõtlemini, kui taipasin, tead, et, et see on, mis kulgu löögilised toidu keeliter ja seal oli juba rahvas nii palju sees ja seal oli siis aken oli kottidega liivakottidega täis kaetud kaevliga ja, ja siis oli niimoodi, et kui me sinna sisse, siis läksid kindlust, siis ootas, jäädi vaatesse vist, ja siis tuli see ülevalt tulivad odelli teenistajat tulivad kaks naist alla, rääkisid midagi oma, mina olin kogu aeg kõrv kikkis, et mida nad räägivad. Ja siis kuulsid, ta räägib niimoodi? Jah, et ega enam nii kaua ei ole oodata, et et lähme toome riided ära ja nad läksid siis ära ja siis küsiti nende käest, et mis siis ta ütles nii palju, et ülevalt, esimene korrus, sündmusi siis hetkel seal oligi kõigeminemised ülevalt tähendab, esimene juba põles ja siis nad tulivad nende oma riietega pall mantliga, mis nende seal oli, Tõivad need kõik sinna alla, keldri nägeitsisid keldrisse. No ja siis juba inimeste hakkasid juba paanikas, nii kui natuke läksid, juba ei tea, mis diad keha, et et kuidas ja siit saaks, et juba tuleb, et inimesed tahtsid pääseda välja, siis otsustas ja niimoodi, et võtavad selle akna sealt lahti, et hakkavad sealt ei olnud kõrge hüpata, tegi ukse lahti, siis seal oli šveitsi rollis learningu korraldaja, seal korraldajad sõitsid restoranis šveitsed. Juba seal ülemised korrused ja inimesed läksid sinna peale ja mina siis tahtsin ka minna, see aitas mind veel sinna aknalaua peale, et Vena siis ka ja Sizelatsivad seal mitu tükki, hüppasime välja ja kõik ja ja mina siis olin juba ka niimoodi kükakil seal ja nüüd aga nüppama. Ja juba pea nii ja ka ma ei tea, mingisugune instinkt, mis on maailmas inimesed, võitlesid härra hüpata ja tõmbasin pea nii ja nagu sa pead tõmbasin, siis sealt ülevalt tuli niisugune noh, nii pikk, umbes ümmargune niukene, see põles oli kõik ja ma mõtlesin, jumal, mis nüüd on. Et ei minale. Ta tõmbas, et õigel ajal öelda, praegu on, ma ütlen nii, üks mingisugune vägi mulle ütles, et ära ju õpe ja maitsev pärast põlevlauajupi palgiots, palk, ümarik, niukene oli niukene, Didki ja niisugune, see oli kõik leekides, hüppas kohe seal akna juures, kes enne maha ja jäi sinna maha ja peale selle enam keegi jopanud ja mina siis. Ja ta aitas mind siis maha ja panime uuesti seal akna kinni, panime kotid seal, näete ja kõik niimoodi. No ja siis põleva maja keldrisse see maja põlesite teadsime, ülevad, kõik põleb ja inimesed võtsid, mis teha, ei saa midagi teha, nüüd välja ka ei saa kuskilt. Ja, ja siis hakkasid need lambid elektrilambid hakkasid, olid juba niimoodi virvendama ja kõik teate, nii, muidu iva põles ja kustus ja põles ja kus siis inimesed hakkasid juba mõtlevad, küllap on juba lähedal see. Ja siis ma ei tea, kui palju seal aega läksod, nii ajas ja midagi ütelda. Järsku siis käis üks igavene prämmakas liiga niuke, kõik tulid kaela. Seal kivid ja praht ja mis seal kõik oli nii. Esse õhku sees ei olnud. Nii et inimesed ei saanud, kingad, tantsivad kõik diad ja midagi ei näinud, aga kuulsin küll, kes kuulis, aga mis teha ikusset kude väljas, kui tahad välja, saaks, Eestis oli pime, siis oli lausa pinnakonni, kogu on nagu oleks kuskil maa all olnud kohe niimoodi, mitte midagi. Siis hakkasid inimesed sõeluma nagu läks kuskile ja seal olid siis nii pime käia, seal olid toolid ja mis seal kõik olid maas ja kukkusin seal öötooli. Kukkusin peale üks kord ja teist korda siis oli üks, aitas mind ülesse üks inimene seal. Nii kui tundsin, et see oli meesterahvas, aitas mind ülesse ja siis ta hakkas minema, hakkas kõik reas, tundsin ja siis läksid ja siis minu ees, mina katsusin niimoodi käega, kes seal on ja pakkisin, vaatasime põõnon, sain ära, just meesterahvas on, siis olid need põõna teda mantleid moes loitsima, võõras kinni, praegu ma naeran seda ja ise siis omale, ütlesin. Siin ma lahti ei lase. Niikaua kui käid sina nii kaua, käin minaga kõrvasse ikka kuskile välja, pääsen. Vaid 10 aastat tagasi 1989 süüdistas interliikumise teataja tallinlasi asjatus küünalde süütamises märtsipommitamise mälestusõhtul. Tsitaat oleks, et inimesed süütasid küünlad süütute ohvrite mälestuseks. Aga küünlad olid ju Harju mäekünkal, kus vaevalt et ükski Tallinna elanik hukkus, sest seal elasid ja lõbutsesid peamiselt hitlerlased. Tsirka 40 meest, nelja jaolyner, nagu tubli ja meie töö oli siis algul Harju tänaval Kõigepealt toodi sinna kohale üks buldooser, Tali ekskavaator tegelikult buldooseri ees. Ja see siis lükkas Kesk tänava selle sõidutee keskelt lahti, et üldse liikuda sai, sest muidu ei saanud seal millegiga edasi-tagasi. Ja siis meil jäi siis ülesandeks hakata sealt siis laipu korjama. Aga see töö oli muidugi selle päästet. Ai, see oli seal kohutavalt, sest see oli juba oma ligi kolm nädalat olisi küpsenud, seal mingisuguseid suuremaid töövahendit kasutada ei saa ja meil ei olnudki muud, kui ainult labidad, mõned üksikud kirkad ja paar kangisest varustust. Meil ei olnud sõdurpoiste asi, kust me saime, korjasime sealtsamast kusagilt, kust taime midagi. Ja hakkasime siis lihtsalt nagu öeldakse, et selle haisu räägi seda hunnikut ja, ja seda koristama. Ja sellest siis algul ei saanud suurt midagi aru, kuskohalt midagi tuleb. Ja alles siis, kui me saime sinna selle taga poole selle vareme, sest et selle kõrval vahelt oli mingi kangialune. Ja Harju tänaval oli kukkunud neli pommi, üks oli tabanud seda kino. Üks oli tabanud seda niinimetatud juveeliäri, ma ei tea, mis, mis seal oli, ma ei linna nii palju tundnud, see oli just see Harju tänava hoone sinna kukkunud keskele ja kaks tükki, mina pole kukkunud, nii et ühesõnaga neli pommi tabanud siis sinna Harju tänavale lõhkepomme, aga peale selle kindlasti pommid peale selle, aga need olid lõhkepommid ja nende noh, nagu öeldakse, et kaatrid olid näha. Ja siis hakkasime sealt Asso selle esimese, selle sissekäigu ilmselt need, mis põgenesid sealt kinost ja tänavad tulid, need siis jooksid sealt käigu alla ja ilmselt säält sisse rahasse ja treppi pidi varjendisse, sest ilmselt oli seal siis kast silt või teade üleval, et, et see on varjend seal all. Aga, ja sellest vahekäigust me saime siis, esiteks koheselt oli, oli kolm mehe laipa, need olid ka ainsad, mis meile kogu selle selle aja jooksul oli. Nendest olid siis üks oli noor pikk raudtee, lase vormis mees, selle mehe nimi on mul veel meeles, dokumendid taskusse Ly Kaasik. Teine oli siis, tähendab lennuväeallohvitseri vormis mees. Ja kolmas oli tolleaegse rohelise vormiga pruunis kätist otstega, see oli politseipataljoni vorm. Need olid ainult kolm meesisikut, mida me sealt siis leidsime ja need olid siis selle tunneli või tähendab võlvialuse kokkuvarisenud võlvialuselt leidsime. Ja siis hakkas meil siis need sealt välja kaapimine nendest sellest varemetest ja vareme põhilise esimese esimesed laibad, leidsime salt, läks keerdtrepp, läks alla keldrisse ja selle keerdtreppi oli nagu nüüd kokku surunud, need langevad paekivitükid ja ühesõnaga kogusi, praht seal pommitall pommitabamust ja need inimesed olid jäänud siis selle keerdtreppi nagu kokku surutud karpi. Elanikud, arvates no kas maja elanikud võib või põgenikud või midagi ei oska sellest midagi arvata. Need olid kõik siis nii kiilutud üksteise vastu kelle keelt, trepi masemetel ja no siis ei saanud sealt midagi, siis hakkasime neid lihtsalt tasakesi puulabidatega ja, ja, ja, ja osalt kätega ja lihtsalt tuhast ja kividest lahti päästma. Aga kui arvestada seda, et, et kui seal on ligi kolm nädalat on küpsenud selle kuuma tuhases tuhk oli praegust antud momendil veel nii kuum, et läbi saapataldade nagu põletas isegi. Ja niimoodi ükshaaval siis ainult koos hoidis, need olid riided väga ebamugav, töölo, kohutavamat tööd, mida inimene elus üldse teha, võib-olla see. Aga te tegite ära, selle tuli teha. Midagi ei olnud parata. Ja niimoodi siis sellest trepi keerdtrepist me saime siis noosi, võttis kolm nädalat, kogusid töö, saime kätte kaksteistkümmend laipa, need olid kõik naised. Ja iga laiba peale, mis me kätte saime, need asetasime siis tänavale, sinna. Naiste on vahet Jah. Mõjub praegu veel tervise peal. Teisikuid ei olnud võimalik enam kindlaks teha, väga vähe, väga vähe isikute nimesid, mida see kindlaks teha, sest et vanematel naistel ei olnudki kaasas dokumente, midagi eriti. Ja need siis oli niimoodi, et mis leiti. Ma viisin Ta kohe viiendasse politseijaoskonda. Ja sealt siis tulid politseinikud, kes siis laiba läbi otsisid. Meie seda ei teinud. Põhimõtted, sest et see on juba politsei ülesanne. Ja siis need otsisid läbi, kui paljad leidsid, koostasid akti, mina olen siin allkirjad siit jälle Harju tänavalt leitud, sealt sealt see laip. Ja siis politsei viis need laibad sealt minema. Nii et see oli, see oli 12 ära ja siis hakkas, et no nüüd on otsas. Leidsime, et need on kõik meie töö siis aga saanud, sest kusagilt hakkas veel hullemat laibaaisa tulema. Siis me jandasime üks-kaks-kolm päeva, enne kui me selle tuhamassi ja selle saime sealt. Abitud siis tuli välja, et neid, kellel on terve all, mis kuhu see trepp alla viis. Ja sealt siis aga, aga kuskilt pääse ligi, sest see oli niivõrd kinni mingisugused vahendid sealt selle käigule lahtikaevamiseks, mehaanilist ei ole, käsitsi jõua tangidega, katsu kuidas saad. Lõpuks siis üks meestest avastased külje pääl niukesed keldriaken. Ja noh, selle saime lahti haapida saatja, seal siis paiskus vastu siis niisugust kohutavat haisu, nii et kas need õnnetud olid elavalt maetud, elavalt elavalt maetud ja see on fakt ja surid õhupuudus täpselt nii, ja need, mis keldris olid, see oligi sellest, et et aga, aga keegi meestest ei julge alla minna, ei taha lihtsalt minna. Lõpuks üks üks noormees oli Taali rahvuselt venelane, olin ma nagu mäletan nime. Aga, aga ka päris ei ole nimi kabelis, kes see ütles, et et kuule no mulle üks üks asunik viina. Siis ma lähen alla. No ja siis selle, aga kust ma selle viina võtan, minul raha ei ole, talongi ka ei ole. Lõpuks läksin siis komandatuuri, küsisin, milleks tarvis on? Anti, lubadendab no tõin siis selle jahis, poiss läks siis alla, sidusime köie, siis ümber keha talle. Ja siis ta üks veerand tundi seal all oli ja siis ta ütles, et tuli välja, ütles, et jubedamat pilti, ma tahan. Ja no ja siis ei aita siis midagi muud, kui Ta hakkas käima seal all sest et käik oli niivõrd kõva oma ehituskeldri keller tugevasti ehitatud, kuskil tava sisse teha ei saanud ja siis sellest sama ava, tegime nii palju seal akna lahti, kus ainet parasjagu inimene mahtus läbi siis ta läks alla, pani siis köie ja riided hoidsid koos ja siis sealt sellest august tõmbasime siis välja, neid oli 10 naist. Ja siis nad olid nii, noh, lämbunud ära, sest et kellel oli hinge täis suu ees või taskurätikuid, taia rätiku ots või midagi oli. Põhiliselt olid keskealised, mõni noorem ka. Neid oli siis 10, nii et, et kogusummas sai siis neid kokku sealt Harju tänaval 28 laipa. Nendest kolm oli ainult mehed. Miks ta? Koosist Jörg Nadjeegiad Huvi siis Kaljundi vanad laagribrigaad. Ainult tekitas rahvas tahutud raevu. Näiteks meie meestest, kes seal oli, mehed ütlesid, et nüüd ei aita muud midagi, nüüd lähme teeme kohe tagasi. Ainult et muidugi me olime erariides ja kõige masendavam, mis üldse meestel sabollansi laipade korjamine ja neid oli sadu ja sadu, sest ma käisin ise kaasas. Tähendab, need laibad viidi, sinna, ei olnud võimalik tuvastada. Need viidi Tallinna keskhaigla taha keskhaigla taga, seal see linna keskkalmistu võin ma täpset nimetust ei teagi, kuidas tuli sinna lükatud buldooseriga suured tunnelid sisse ja siis sinna maati need laibad, kellele ei leitud omakseid või kellel oleks laibad sealt välja anda. Need olid kaks suht sellist süvendit. Ja seal oli laip, laiba kõrval olid sellepärast, et see oli väike kogus, mis meie sealt ainult leidsime, sest teiste meestega kokku sattudest tollal rehkendasime mitte nii nagu viit väideti hiljemalt viis-kuussada meie hinnangu järel siis nii ümmarguselt, et neid pidi olema 1000., aga mitte ainult nii vähe.