Eesti sõduritund. Sügiskuu sõduri tund viib kuulaja septembris 1944. See tähendas tol ajal viimast vastupanu kodupaikadele, loovutamist ja lahkumisi, võimalik, et igaveseks. Rinnet püüdsid hoida siis ka juba piirikaitse rügement idesse koondatud vanematele. AEG vikatimees ja Vene vangilaagrid on nende hulgas teinud oma tööd. Need on meie saates harva kuuldud veel harvem rügemendi ohvitsere. Kuuenda piirikaitse rügemendi kompanii ülem leitnant Juhan Raadik mäletab 44. aasta septembrit nii. Siis oli siiski võrdlemisi vaikne, vaikne aeg seal, kui siis nii 20 nurgas, teisel septembril või siis kutsuti sinna rügemendi staapi kompaniiülemad ja ja siis öeldi, et tuleb hakata taganema, et oh, et meil on seal jõhvi kandis ja seal on rinne olemas, et lihtsalt trende seal õgvendamise otstarbel ja julgestuseks ja siis tõmbame sinna tagasi. Naasia oligi siis 23. hommikul vist oli, 23. septembri hommikul. Hakkasime siis kompaniiga minema noaga, seal tee peal juba tuli tagantpoolt sakslasi ja ja siis suurtükid olid juba tee ääres seal kraavis ja ja vaatasime, et ei, see pole kellelegi. Noh, taganemine, põgenemine see läks juba nii segamini pudru, kõik, kõik läks sassi ja segamini saime siis õhtuks. Ei mäletagi enam, kus ma see oli. Jõudsime 75 kilomeetrit, umbes, käisime sele päevaga maha, seal kõik oli nii segapudru, mis sealt tuli, ööbisime seal ühes, ühes lakkas esimese rühma ülem, see oli ka minu juures ja seal oli siis teisi ka ja ja siis hakkasime järgmise päeva jälle minema ja, ja siis, kui jõudsime umbes sinna tudujaama juurde, siis üks lennuk tuli sealt madallennul ja tulistas seal. Ja siis mina sain kõhtu haavata, kuul tungis siit, aga huvitav, et soolikate vahelt ta läks läbi ja praegugi istub mul selgroo juures sees seal, aga nii et muidugi ta oli paar kuud enne, kui see asi kõik ära paranes, aga aga siis jälle noh, siis pandi mind seal pataljoni arst tuli ka ja sidus siis kinni veel sealt mind ja kuidas te pihta saite, olite te püsti või lamasid, Eesti just oli lennuk, lennuk lendas, nägime ja et no tahtsin hüpata. Taavi ja, ja just selle kraaviga ta peal kohe see paremalt poolt siin kõhtu tulisi kuul, sõbrad aitasid välja. Ei, seal mina, vann käe siia haava peale ja olin siis seal kraavis natukene aega ja siis läksin maja seina ääres teise tiiruga läks sinna. Nii et noh, eriti eriti hull siis just see tunne ei olnud. Aga. Hiljem hiljem kui juba jah, oli kinni seotud ja siis tulid sealt tagant vankritega seal meie oma Eesti need meie rügemendi sõdurid ja hobustega noh, sõitsid ikka siia kodu poole ja pandi mind vankri peale ja siis, aga siis hakkasid valud ja ja siis Porkuni all oli veel niisugune igavene möll ja, ja tõristamine, sead ja aga siiski vankriga nad põrutasid edasi ja siis, kui mitu päeva olin ikka vankri peal ja siis muidugi need ütlesid, et süüa ei maksa, ma ei söönud ka. Ja siis ühel õhtul siis läksime ühte tallu tallu sisse ja kõigi sinna magama ja kui tulid, siis öeldi, et et see noh, see Eesti korpuse mehed, et need on juba siin samusel ja no ja siis võeti ja pandi Lähme vankri peale ja ja teisi muidugi oli ka seal neid sõjavange. Ja siis et me viime, lähme Tallinna olidki korpuse mehed korpuse mehed ja ütlesid, et võtku oma pagunid pealt maha ja siis käigel võeti ära ja et niikuinii see venelased tõmbavad ära ja, ja siis sai loksuda. Tükk aega läks, ma ei tea, üks aega, kui Tallinna jõudsime, no siis Tallinna spandi no pakkusid siia-sinna ja siis sinna tennisehaiglasse, siis sai sinna. Tollal septembris seisid Emajõe rindel punaarmeega vastamisi Eesti politseipataljonid 37. ja 38. relvur Endel Kaseoja jätkab septembrikuus seitsmeteistkümnenda päeva sündmustest. Nagu seal üle Emajõe tulid anti kell kaheksaseid taganile käsk ja. Otsad ümber ja selle kursi peale. Koogi kõrtsi juures sealt kahuritäidis kaks kahurdamise ei katmajad seda taganemist pataljonid. Tangid, tangitud päeviasjalist. Kahuri meeskond oli surma saanud. Vennad Veide tulid Tartul poksija surma saanud seal koogi juures vene kahuritükid, teine teine kauniga kõlastusele. Kurssi kursis, siis läksime sinna Puurmanis kurssi, jäi siis pataljon rapsis suude ja Anett üldis Puurmusi välja tagantjärgi. Puurmanis Annikverre Novi oli päevaga positsiooni öösi Kablutad Annik verest siis läbi Põltsamaa. Ja siis sellesse Kolga, Taani, Ship, Põltsamaa sillast üle just mineeritledes, kõik saksa üksis hääled, mineeritlejad, ruttu-ruttu-ruttu. Kolga Nonii nüüd siis öelda, niisama puhata. Aga nüüd on siin see suur Parika raba eestiad. Siit läbi ei tule minagi lõuna aegu jumala turri ja Ewamiinid tuli säält läksiva. Läks jälle valgel Kablutamine lahti. Viljandi ta õhtul Viljandis Viljandi põles Viljandist läbi Mustla. Mustla heitlik. Nüüd kaevame sissegi midagi kaevude pool valmis uuesti Karksi. Karksi saime õhtuks ja siis õhtul hirmust põletamine jälle ainult laskemoon, toit, muud, mitte midagi, jälle. Kõikjale jõuab värk, praad, ülikonnad, Vitulle, mitte midagi ei ole, siis pani viis otseris Lemsalu peale Limbaži läti keeles linna leidmiseks läbi, et no nüüd on rahulik. Küla seal küünistet veel postil väljas juba jälle hurraa. Seal siis veel tagasi Riia poole, seal valmis tehtud punkrit. Kahel pool natuke 10 meetrit kaalikud kah siis sellele lagedale. Ah, jälle niuksed punktid ja see oli, see oli, ma ei mäleta, mis kuupäeva seal oli, nii kaua võis. Esimese hommikuni. Oktoobrini. Seal sai enne veel, kui ta suurrünnak oli vist 29. suur rünnakulijad. Esimesel saime vist Riiga Magazine järgmine remondile päeval, teisel sõitsime välja teisel oktoobril. Aga enne seda siis kudusuude surma sai surmavalt haavata ja seal oli veel see murdsid sisse. Venelane sai surma, sai veel leidnud varjak, Se käskija võlg tuli. Räpina poiss rääkis niisugust. Kui hakkasin, Need räägime, mitte mitte midagi aru ei saanud teadvokas kääname seda räpina, murrakut, jäneste nimeline. Tullakse järele, et ära tuua, nii sai tema kahju ja on maetud lemmisusi pihklõbule kaks järve kõrvuti Kazja alla'l maetud, nad mõlemad meie pataljoni köökulise viidi sinna ja sinna oli maetud. Aga teised mehedki seal veel surma said. Seda ma ei mäleta, minek, uus poisemi surmale, rünnakovi haavatut. 30. septembri öösel, kuradi käskonti, nii et esimene lõunaks saime riigiga seal koolimaja, kus me magasime ja siis järgmine päev pantis teisel Balti hommikul laadima meie pataljon 30-ga väiksest Läti tsiviillaeva peale Doonau ja teise pealelõunal sõitis Kotenafisse. Kolm laeval konvois. Üks lasti küll tagant ära, meie laevastiku torpeedo mööda läinud. Viimased. Ja kui siin ka ja kaadi Tuur on ta meid. Ja. Siin pall ja. Lehka. Kaugel järve? Ega. Hõivatud. Et saada ja ka mees saatel Sõitu. Ma ei Pea. Maran. See aga ei tulla. Aasta talv oli ema rinnal. Loo ju vaata kui. Ära. Järgneva mõistmiseks meenutagem, et Eesti vabariigi taastamist üritades määras septembri lahingute aegu Jüri Uluots ametisse Otto Tiefi valitsuse. Admiral Pitka koondas samal eesmärgil vabatahtlikke omanimelisse löögiüksusse. Klooga õppelaagris õpetati sõdima veel viimasel minutil saksa vormi selga saanud mehi meenutab üks nendest. Elmar Lubi. Nagu ikka õppustel vesi ja vile. Ja seda kuni septembri 20.-ni Klooga laagris ja 20. reorganiseeriti meid üheks teise nimetusega väeosaks ja vahetati ära relvad, vahetati relvad ära, meiega ravimid võeti ja anti meil asemele ühed Itaalia Itaalia püsid, muidugi nad olid täiesti uued, vajasid puhastamist ja nii edasi ja, ja märksa kergemad. Aga pärast selgus, et mitte ühte padrunit ei ole. Järelikult me olime rõlvitada ja see oli juba sakslaste poolt ilmselt planeeritud, mis mõttega? No ma arvan, et mõte oli selles et eks nendeni imbus ka välja see admiral Pitka organiseeritud Eesti löögiüksus, et toetada Otto Tiefi Tallinnas moodustatud ajutist valitsust. Ja eks nad kartsid ka, et mine tea, mis need eestlased ette võtavad. Näiteks mitu, mitu meest oled mehed vormis mehed käisid selgitamas. Et ei ole mõtet lasta ennast sõidutada vaaterlandi Saksamaale vaid Pitka organiseerib sellist üksust ja Otto Tiefi valitsuse ajutise valitsuse toetuseks, et kaitsta Tallinnat ja astuda vastu punaarmeele. Ja kuna me olime kõik aatilised poisid ega oli nii ühte kui teist, kes läksid koju kes läksid Paldiski sadamasse laevale minna ja kes läksid siis pikaüksusesse? Mina otsustasin minna Pitka ütlusesse ja siis sattusin Keila lahingusse. 20. oli reorganiseerimine ja siis laevale transportimine jala muidugi tuli minna, aga ohvitserid seal ja kuid erilist survet ei avaldatud, et igaüks valib ise oma tee. Ja meie pöörasime sealt tagasi grupiga, et omale relvi saada ja siis multijuba relvaladu lahti relvalaod üldse. Ja siis igaüks võttis, kust sai ja mida sai. Ja siis saime sealt ka karabiini diasaime laskemoona ja püstolkuulipildujad ja raskerelvi küll ei olnud ja piisis grupiga läksime, seal asusid meid juhtima siis Soome kesikud, Vändrikud. Edasi paigutati meid siis teeäärte valve olukorda ja atvat nüüd siin on teie kaitsepiirkond ja ilma käsuta tulistada ei tohi. Ja nii me seal siis kiviaia taga pisut edasi kus on praegune mälestuskivi pisut edasi kummna teeristi poole. Seal me siis veetsime kiviaia taga hommikuni, vat siis kuskil kell, no täpselt kellaaega ma ei tea, umbes 10 11 või tulid seal autoga. Ilmselt olid siis viis, seal oli siis väike lahing ja see auto võeti ära. Aga edasi oli siis kulda juba tanki roomikutel õhinat. Kui tankid juba näha, olid tanki fetidel istusite sõdurid vormis sõduritele sõdurid. Ja mitte üks pauke tehtud. Sealt oleks saanud nad kõik ära, aga kuna käsklust ei olnud, omaalgatus teha ei tohtinud ja nii tuligi ja alustasid tulistamist. Mina kuulsin ainult esimest lasku. Sest ilmselt teine lask mürsk, mis kukkus küllalt lähedale, sealt ma sain haavata ja sealt siis oli langenud ka kindlasti palju leidma, ei näinud. Kas te kaotasite teadvuse ja, ja ma kaotasin teadvuse ja ma olin kaks ja pool päeva teadvuseta. Mis järgnes? Järgnes jaht Pitka poistele ülekuulamised, pinnimised ja kinnised tribunali istungid. Üks suurimaid protsesse peeti Pitka staabiülema kapten Laamani üle, kelle võitluskaaslane ja seal siis kaassüüdistatav oli. Elmar sammusson. Kus protsess peeti ja millal see protsess peeti 14 kuni 16, november. 45 Lauristini või praeguse roosikrantsi tänaval? Noh, mõistvat email'e Karud Tamm 20 aastat ja minulaja sor Zapala 15. Haruldane mees oli üks Frandilt pikaüksusesse tulnud eesti poiss Sarkse. Tõuske üles ja ja tema käest küsitlejad. Naete olita võitlesid. Ja pandud, et te olete 500 nõukogude sõdurit tapnud. Tõuseb püsti ja ütles, et kuidas nii palju 500 sõdurit. Ja ta ütles, et ülekuulaja tahtis Priit 100. Aga palju siis tegelikult olevat ta tapnud. Ja siis Ma ei mäleta, kas ta ütles siis 350 või 250 ja mitte üks, ei rohkem ega vähem. Ühesõnaga minu poolt on jutt lõppenud. Ja näitas veel käega ei rohkem ega vähem, 250. Nii kirjutage, istus jalad risti jälle ja jälle norskab. Ja ma ütlesin, et kuule, Sa pead, Dali Tartul Dali noh. Tavaline töölislaps krundilt, tuld, kes kaitses oma kodumaad. Tema, tema, ma ütlesin, et katsu ikka tagasihoidlikum olla. Ta ütles, et ma ütlesin sulle, ma seda jama kaasa ei tee. Ja koos me läksimegi temaga koos Siberisse. Aga ta võttis seda asja nii nagu külma. Kas protsessil oli juttu ka Pitkast ja pika saata? Toimus kõik vene keeles, mis ta rääkis seal sõda. Ja ühel poisil oli ka kaitsja, advokaat võetud vanemate poolt või kuidagi. Natuke kergem karistus, kas te mäletate tribunali koosseisu ja siis oja ei mäleta, aga seda on võimalik ajaloo arhiivis, mis rahvusest olid, eesti keelt oskasid ka, kas kaasistujad oskasid või ei, ei tea, aga siis eesistuja ütles eesti keeles ka ikka sõnu, kas nad olid Vorwis vormis, kõik kõik vormis kõik olid vormis, aga Laaman vastaskuse ja mees ja Laaman, nii nagu ta ütles, ta palus, et et tema, tema on ikka noh nagu sõjamees olnud eluaeg ja vabadussõjast osa võtnud ta midagi ei salga Salanutega niiviisi ja ütles, et et ma ei tea, kas ta palus mind mitte maha lasta, aga kui otsus ette loeti, siis öeldi, et meile selge sõnaga, et sunnitööd. Kas selle protsessi käigus kuulati üle tunnistajaid, aga? See, mis kirjas oli, see oli kirjas igatahes minu ülekuulamistel kas viis või kuus või rohkem ülekuulamist lõpuks, kui ma nägin ära, et see on üks jama ja jant, ütlesin, et kirjutage, mis soovite. Et viige siit keldrist mind minema kuhugi niikuinii oli teada, et lahti sind ei lasta, tahetakse maha lasta, lase maha. Igatahes mingi tunnistajatega, mida sealt temal oli ju kõik paberi peal kirjas, mis talle meeldis, seda ta kirjutas. Kuidas kapten laabunud, tribunali otsuse lastud. Laamann oli lõpuni mees, ta, ta oli niisugune eliitohvitser, kuigi ta oli vana mees juba. Aga kõik, just nii. Tänan väga. Küsimusi on seda ikka, vastas Nika kiht majale. Küsisin, et tähendab Pauligi astaltes, mitte mingisuguseid. Nika kih vastas, ta ei ole küsimusi ja, aga kui otsese ette? Olime kõik niivõrd töödeldud seal, et siin ei saa öelda nii, et ma olin kange mees. Sarxapoli serblased ma seda jama kaasa ei tee. Aga tema oli kõige külmema kõhuga. Aga me mitte midagi. Igal öösel Heatules meeskonna soovida. Kui hommik koidab. Made oli. Kallis, kas mõttes kui päeva igatsen ma siin nüüd sügis käes, Jalingi nõmmel nuud ära ja küsin su. Heatu stiilis Slovydavad. Hommik koidab. Ma tean, see on. Sõduritund tahab käesolevas saates korrata Eesti vabadusvõitlejate liidu esimehe Heino Kerde sõnu, millega ta pöördus suvisel suur kokkutulekul teie poole. Endised rindemehed. Täna peame endale esitama küsimuse, kas meie võitlused võideldud või on meil vanadel meestel veel kohustusi, mida tuleb täita. Meil ei ole enam palju alla 10 protsendi neist, kellega koos kaitsesime, teised Eesti vabadussõjas oma kodumaad võõrvallutajate vastu. Enamus meie relvavendi vanglas lahingutes langenud vangla laagrites surnuks piinatud läinud igavikuteedele pärast sõda. On meil veel kohustusi nende teha seda, mida nemad enam teha ei saa. Kahtlemata on. Meil tuleb kaitsta kõige kallimat, mis meile on jäänud. Meie võitlus on õiglane. Meie veendumuste puhkust, sellest ilmselt meie viimases võitluses ei tohi me loota ainult oma sõpradele, vaid peame olema ka ise rivid. Eesti sõdur teises maailmasõjas. Sellist raamatut ei ole veel kirjutatud. Sellist raamatut, mis põhineb faktidel, ei ainult faktidele ja milles toodud, ei suuda keegi ümber lükata. Aga sellist raamatut on vaja. Meid ei ole selle töö tegijat enamik. Kuid me peame aru saama, et meiega koos kaob selle töö tegemiseks hindamatu tõe allikas. Ainult meie saame täpselt öelda, miks me sõdisime, millised olid meie veendumused, mis meid võitlusesse viis mis tegelikult toimub. Ja seetõttu peame tegema kõik selleks, et see allikmaterjal jõuaks selle raamatu, kirjutati, ei kaoks koos meiega. Saadame. Viia oli. Ja sopeed ära. Me ei varja. Korda. Piirang. On maatundmise ja mehi. Ja. Me ei saa. Ja võimsa. Iial. Saateminuti hind on kallim minuti hinnast. Sõduri tunnitoimetajana olen mõnigi kord endalt küsinud, mida jõuaks inimene rääkida sõjast, elust ja surmast vaid ühe minutiga. Ja siin on teile näide sellest. Minul oli esimeses lahingus eestiumi juures, oli, mina olin raskekuulipilduja peal, olin ja siis teine mees tuli ja vahetas mind välja. Nii kui tema sinna üles läks, tema sai kuulipilduja täistabamuse, ta lõigati siit läbi ja see pool keha tuli mulle, kus ma olin seal, kaevikus tuli mulle otsa ja nii et mina langesin, olin uimane, langesin maha jaguma, silma lahti tegin, siis ma vaatasin kaks venelast issid, istusid selle kaeviku mere peal ja tegid keerasemale platskidega. Narva pataljon proovisime igalt poolt, need kõik need ümberkaudsed külad läbib, proovisime, et saab läbi, aga kuskilt läbi saanud ja meie ainuke võimalus oli siis läbi tulla piki venelaste rinnet maanteed mööda ainult kõhuli maas roomates, meie olime ühelt poolt maanteekraavis venelane olides ja nii et vahe oli kuskil meetrid. Ja niimoodi romatasime, hiljuti pidime tulema umbes kolm, neli kilomeetrit, enne kui siis venelaste rinne keerast tee pealt paremale ja siis me julgesime juba siis püsti tõusta. Ja üks juhus oli see, kui piiramisrõngast tõnime välja minu ees oli, tähendab saksa ohvitser oli, tal oli ja püstol Walter. Ja Ma läksin täpselt ta surnud ja seal on lubatud ka võt relva. Aga mulle öeldi ära midagi niimoodi. Minedas. Sa oled niivõrd palju aega olnud, tähendab, võta rihmast lükata. Väga lihtne liigutus. Aga näed keetes ja sealt muidugi mehi tagantjärgi teadja. Mina sain vist 30 meetrit või või natuke rohkem. Tähendab, tuli teine mees võttis siis seda püstolit klassist põlvili ennast sellises põlvili ja täistabamus mullas täpselt niisama palju aega läinud. Mõned ütlevad, et me olime nii-ütelda nagu seikluse imur, et seda meil ei ole, mina läksin sellepärast, et mul tapeti sugulane maha, ka NKVD saab magada. Ja siis ma olin nii vihane. Ma võltsisin dokumendid ära, sest ma olen tegelikult 26. aasta poiss ja ma läksin, siis läksin, vabatahtlikud läksid dokumente ära ja läksin sinna. Narva pataljon, tulin ära, ma teen kaks korda oma kergelt haavata saanud. Ja ma pole üheski tahinguste Raul. Narva. Pataljon lahingus meie kõrval, samas öeldi, siin on rahulik, parempoolne tiib on Kaitud, meil pole vaja hirmu tunda. Tähendab, rindel olles, kui ta teab, et tiivad on kaitstud, aga meil oli tihti niimoodi mu meeled, une-ärkvel taganesid ära. Nii kraat, Milder tuli meile teatama, poisid, tõmmake tagasi, vegan venelane kilomeetri mööda neid juba akus vasakul, paremal tiival. Veermad, nad on ammu lahkunud, juba, tähendab Ladon rindelt lahkunud meile teatamata. Meie peame rinnet kinni kaevikute tangidega. Aga see oli ainult saatuslik õnn, et inimesed ei sattunud seal vungi, laveerisid välja ja tihtipeale niimoodi ööpimeduses läbi minna. Nii oli juhus, et praegu kirjeldad raamatuga, kus minti ära naase. Need olid viis meest kolme poole minuti jooksul. Aga need olid ka Narva pataljoni mehed. Nende ja teistegi meeste mälestusi võiksite lugeda teosest terasest tugevamad. Seal leidub nende läbielatud 800-l leheküljel terasest tugevamad nadolid, seda. Elus kõige taga?