Nad armastavad vana antiikset roomlaste raamat, foorumeid nende varemetes suurusega vaadet, mis õhtul üle vanade küngaste avaneb ülegi pressi, teie üksildast. Piiniate. Nad armastavad mõttetuks muutunud sambaid, mis mitte midagi ei kanna marmorastmeid, mis kusagile ei vii. Raamatu Surm Roomast kirjutanud Wolfgang käppen pidiga ise raamat armastama, muidu poleks ta suutnud seda linna niimoodi kirjeldada. Oma kangelasena mina-vormis ta jätkabki. Armastan vanu jumalaid, armastan ilu, mis on kaua maapõues lebanud ja nüüd jälle päevavalgele ilmub. Armastan vanade kujude proportsionaalsust ja nende siledat jahedat kivi nahka. Aga veel enam armastan mar Roomat, nagu ta elab. Nagu ta on. Jah, ennast mulle näitab. Ma armastan tänavaid, nende soppe, treppe, vaikseid õuesid ja kärarikkaid väljakuid hulljulgete materalleri juhtidega. Ma armastan vulisevad purskkaeve ja nende merejumalaid, nümf ja triitoneid. Tunglemist, tõuklemist, värvija pilke, Carsol rikkuse säravaid vaateaknaid, juveliiri vitriine edevus, saada kohvikuid ja nende lustakaid, toole ja kirikuid, päikesevarje. Armastan viirukisuitsu, seid, kunstiteoste ja kaunistustega polsterdatud kirikuid. Armastan tillukesi turge, puuviljamüüjatel lett, et ja kõiki roomakasse, kes pikimüüre luusivad kirjutab Wolfgang käppen raamatus. Surm Roomas. Aeg vahetult pärast teist maailmasõda, mis ärkab ellu Kõppeni raamatus surm raamas seostub kummaliselt viie nomentanna ääres suures pargis seisva hoonega. Villa, Dorloni ja ilusat pühapäeva soovib ikka Helgi Erilaid. Armunud Roomasse. Muud moodi lihtsalt ei saa, kui sul on olnud õnn igavest linna näha. Ja vikerraadios algas teadagi Aja jälg kivis. Päris uskumatu, et siinsamas igaveses linnas, kus pikalt hullumeelse liiklusega viadel korsalt hargneb kümnete kaupa kitsaid käänulisi, vanalinna tänavaid väiksemate ja suuremate väljakute, kirikute, ballatsade ja mälestusmärkidega. Et siinsamas võid sa äkki unustada kogu suure linnaelu ja melu ning leida end mõnest vaiksest pargist, mis ümbritseb iidset paleed või ajaloolist villat. Linnaplaanil tähistavad erkrohelised laigud tiiberi vasakul kaldal, kus laiub suursugune Vatikan. Oma majesteetlik Püha Peetruse kirikuga. Leidub paar õige suurt rohelist laiku villa, tooria, Panfiilija, villa, Meelak, villa tähistab siis nii parki kui selles seisvat lossi villat. Aga jäägem tiiba paremale kaldale. Siin kõrgub peatsedel Poopoli kohal suurel künkal pintsija Park Villa Medici asupaik. Uhket Orgeese paleed ümbritseb villaborgee, see nime kandev park. Aga seal me juba käisime, see kõrtsis villa, tõrlonia linna südamest juba hoopis kaugemal, mis tähendab metroopeatust nimega võlonia. Dark või pigem aed, väga suur linnud, varakevadel juba nii jutukad. Tegelikult on see siin ainus kunstnike kujundatud iluaed roomas puud, künkad, väikesed looklevad teerajad, tiigid ja purskkaevud, lehtlat, eksootilised taimed, piiniad, erinevad palmiliigid, seedrit, ole andrid, viigipuud tammed. See kõik on kaunis ja vaatamist väärt. Aga sa otsid üht kindlat hoonet, neid on pargiavarustes siia-sinna pillatud. Paar tükki on peaaegu varemetes, kaugemale ka üks nagu väike muinasjutuloss. Aga see suur ja uhke antiiktempli moodi sammaste ja ehisviiluga fassaad, milleni viib laiade madalate astmetega kommerts. Jep, see peab küll olema villad, oroonia ise. 1797. aastal polnud Rooma linn veel nende aladeni jõudnud. Rikas pankur isovani Dorlonia ostis sel aastal ära perekond kollannale kuulunud maa koos väikese suvemaja ja seitsmeteistkümnendast sajandist pärit palatsetoga, mis peaks üks tilluke elassike olema. Päris suur valdus seisis praeguse liiklussoone õienomentaana ääres, kus tollal võisid veel talud jämetsarlaiuda. Uuel omanikul Giovanni Dorloonial olid suured plaanid rajada siia uhked paleed ning aiad mis suudaksid võistelda teiste rumaadlikemaalossidega, eriti üllaborgeese ning praeguseks juba hävinud villa luda viisi pom pandiga. Pankurina rikkaks saanud Tarloonia ostis endalegi aadlitiitli ning loodised vägeva lossiga. Suur maavaldus Rooma külje all avab temalegi uksed eliidi sekka. Seda siiski ei juhtunud, aga tema püüd kandis teistsugust vilja. Ta rajas ühe 19. sajandi rooma põnevaimatest ehitistest. Villa Tarlonia. Ajaloo näitelavale astub nüüd rooma kullassepa poeg pevaladier, arhitekt, linnakujundaja arheoloog ning itaalia neoklassitsismi tähtsaim esindaja. Temast kõneleb Roomas paljugi teha Peetruse kiriku kellatorni näiteks ja peatsadel Poopole. Põhiplaan on Vladimiri kujundatud uhkete terrasside ja trepp pidega, mis väljakult pintsio künkale viivad. Josep evoled jeerum, kujundanud rooma teatreid ja palatsasid restaureerinud, kuid jäi kitsaid tänavaid. Ja 1806. aastal alustas arhitekt valadjeer suurt TÖÖD villadorlonias. Ta restaureeris juba olemasoleva väikese palee laiendas seda lisast sammaskäike ja terrasse. Eriti uhke sai ballisaal, mille ainsast suurest poolkaarekujulisest aknast langes valguspeeglitega kaetud seintele muutes ruumi sel kombel heledamaks ja avaramaks. Tõrlonia suri 1832 ning tema poeg Alessandro palkas tööle veel teisegi arhitekti kes oli ka maalikunstnik Joan Batista Garrett. Viimane pidi siis kasiino Novile nagu villadorloonia valduse peahoonet kutsuma oli hakatud veelgi uhkemaks Impasantsemaks muutma. Kareti lisas fassaadile majesteetlik usamaskoja. Hulk nimekaid kunstnikke kaunistas villa, siseruume, maalis seinu ja lagesid ning hulk skulptorid töötas villasse paigutatud kujude kallal. Ka siin on Aabile sai uhke ja suursugune nagu ühele Rooma tähtsale aadlikule kohane. Raha eest saab mõndagi. Raha eest saab jah, Est teist pururikas Tarlonia pankurite pere oli juba 18. sajandi lõpust peale kenade summadega Vatikani toetanud ning kõikvõimsat paavstid jäänud tõrloniate võlglasteks. Vannid. Orloniast sai kiiresti vrakkiano hertsog ja PC IRL-i vürst. Aastate jooksul tiitleid üha lisandus tähtsaim neist Oleitsemitele Cheesy printsi tiitel. Vana aadli suguvõsa oligi tekkinud. 1907 abiellus endise vannipojapoeg Marina Dorloonia Ameerika kõrgklassist pärit Käia stiivsem r-l Simmuuriga. Sellest abielust sündinud tütar printsess Anna-Maria Dorlonia teetseeritele Cheesy. Ai, kas pole uhke nimi. Siis printsess donna Maria läks mehele Ameerika tennisistide Francis Xavier šilsile. Ja nii sai temast praeguse tuntud filmi staarim Ruxilsi vanaema Marina ja Mary Elsi poeg Don Alessandro Dorlonia Chevitele Cheesy viies prints abiellus Hispaania printsessi Beatriitsiga. Miks me praegu seda kõike peaksime teadma? No esiteks sellepärast, et on ju huvitav. Teiseks, ja seda tuleb hetkel küll tähtsamaks pidada. Chivitele cheesy printside meesliin on tihedalt seotud nende esise rajatud villa Turloniaga. Siin uhke peahoone oli nende jaoks kodu kuni aastani 1925 kui ajaloolane lavale oli ilmunud mees, kelleta maailm väga hästi hakkama oleks saanud. Euroopa polnud enam endine, mustad jõud tõstsid siin päid ja Itaalias Nad musti särke. Vana aadlisoo ostetud tiitel, küll, aga ikkagi siis vana aadlisoo esindaja prints Tolloniadi Chivitele cheesy pidi oma esiisade sammastega lossist välja kolima, sest uue võimu peamees Amylcare Andrea Mussolini leidis, et temale sobiks just see hoone suurepäraselt. Prinsterloonia ei jäänud küll lausa peavarjuta, temale sobiks hoopis väiksem, kuid pealtnäha ka hoopis kodusem. Natuke muinasjutulossi moodi, kasinad jälle chi vete Tarlonia paargi kaugemas nurgas sobiski, mis siis üle jäi? Võib-olla prints polnudki selle ümberkolimise üle eriti õnnetu. Eks tema uhkus sai küll riivatud, sest Kesto Benito Mussolini siis õieti oli. Itaalia Euroopa ja terve maailm oli, tõsi küll, Mussolini ehke täitma itaallased vist eriti meenutada ei tahagi, sündis 29. juulil 1883 põhjapoolses Itaalias Emilia romaania maakonnas Forli provintsis väikeses külas. Veneetsia, paistnud juba kooliajal silma sellega, et löönud oma kaaslasele bussiga kätte ning visanud õpetajad tindipotiga. Aga hinded olnud tal päris head. Sõjaväkke kutsumise eest pages Mussolini 1902. aastal Šveitsi ja hakkas seal sotsialistide liikumise vastu huvi tundma. Trento linnas, mis oli tollal Austria-Ungari kontrolli all, tegutses Mussolini kohaliku sotsialistliku Te ei peakorteris ja toimetas partei ajalehte ning kirjutas isegi romaani Claudia partitšella kardinali armuke. Tagasi omas asus Mussolini tööle sotspartei häälekandja vanti edasi toimetuses. Kuid Euroopas kõlasid õige pea juba sõjamarsid ja l oli ärkamas uus ja kohutav ideoloogia. Septembris 1915 kuni veebruarini 1917 oli Mussolini esimese maailmasõja rindel. Ta pidas sõjapäevikuid, milles kirjeldasin karismaatilise kangelase juhina. Tegelikult on teada, et ega ta eesliinil eriti ei jõudnudki ja sõja, millest ta suure numbri tegi, on nad vaid tühine kriimustus. Ja rindelt koju tulles pannata enam kuigivõrd sotsialist venita Mussolini oli endale sobivama ideoloogia leida. Juba 1914.-na lastel oli Mussolini Milanos Fashion ime kandnud rühmitusega ühinenud. Selle liikmed pooldasid sõda, mis tugevdavat ja uuendavat rahvast ning suurte ambitsioonidega Mussolini loodist tol ajal paljude ajaloolaste meelest ka seda, et vana ühiskonnakord kukub sõjaga kokku ja uus aitab tema võimule. Veebruaris 1919 muutis Mussolini Milano fašiia grupi Itaalia võitlevaks liigaks fashi Italiaanidi kombatimenta 200 liiget ja esimene suuri reforme lubav manifest. Kuu aega hiljem oli tegemist juba organiseeritud poliitilise liikumisega. Fašistid moodustasid must särklasteks kutsutud sõjaväe veteranidest relvastatud rühmi, kes teisi parteisid terroriseerisid. Itaalia valitsus vahele ei seganud. Aasta jooksul laienes fašistlik liikumine niivõrd, et Roomas peetud kongressil kuulutasid nad ennast rahvuslikuks fašistide parteiks. Samal, 1921. aastal valiti Benito Mussolini partei juhatusse. Edasi läks kõik väga ruttu rühm rikkaid tööstureid, omanikke toetas fašistlikku parteid. Üha vahetuvad valitsused ei suutnud riigis süveneda, kaosega toime tulla. Ja 1922. aasta oktoobris organiseerisid fašistid demonstratiivselt ähvardava marsi Roomasse millest kujunes tõeline fašistide võiduparaad. Kuningas Vittorio Emanuele kolmas tegi Mussolini, mille ülesandeks uus valitsus moodustada. Niisiis sai 30 üheksaaastasest Benita mozzaliinist kõige noorem peaminister Itaalia ajaloos. Mussolini fašistlik riik kujunes siis välja ligi kümmekond aastat enne Adolf Hitleri võimule tõusmist Saksamaal. Niisiis oli Hitleril, millest eeskuju võtta. Kuidagi kurb ja õudne on neid vanu raipeid sõjamarsse kuulata kui palju raisatud ja hukutatud inimelusid, kui palju valu ja surmamaailm oleks küll võrreldamatult parem paik ilma Hitlerit ja Mussolini deta ka olematuks nendesuguseid ei tee. Niisiis Mussolini, Itaalia peaminister, tema eesmärk oli kindel totalitaarne riik ja tema ise selle kõrgeim juht, Eldutše diktaatoriks saamine võttis tal aega vaid aasta. Must särklaste vaenlased lihtsalt kadusid üksteise järel ja kuningas Vittorio Emanuele samas hirmul fašistide vägivalla ees laskis Mussolini peaministrina jätkata. Fašistide partei äärmuslased heitnud Mussolini-le isegi ette ta liiga vähe poliitilisi vaenlasi hukata oli lasknud. Jaanuaris 1925 pidas Mussolini kõne milles võttis kogu vastutuse must särklaste vägivalla eest enda kanda. Selles kuulsas kõnes, mis tõenäoliselt siiski ei olnud seesama, mis praegu taustal kõlab, teatas Mussolini, et mingit koostööd teiste parteidega ei tule ning kuulutas end totaalseks diktaatoriks. Juba enne kõnet olid must särklased opositsiooni liikmeid lausa peksnud takistanud, vot nende ajalehe ilmumist. Mussolini oli õigesti arvestanud. Niipea kui seni veel kõhklevad parlamendi liikmed näevad, et kogu olukorda kindlalt ja vaimukalt valitseb, astuvad nad temaga ühte leeri. 1925. aasta jooksul vaigistati igasugune vastuhakk praegusele valitsusele. Selline oli siis mees, kes kolis samal, 1925. aastal villadorloniasse, kus seni vaid Itaalia kõrgaadli jaoks vestlike vastuvõtt oli korraldatud. Senisele omanikule maksistik laator igal aastal sümboolset renti. Summa oli üks Liir. Villadorloniasse kolis Benito Mussolini muidugi koos oma naise on Arak keelemussaliiniga ja siin kasvasid tema lapsed, pojad Victoria romaane ja Bruno. Viimane oli lendur, kes 1941. aastal katselennul surma sai. Ja tütred Eda ja Anna-Maria. Siin peeti tema tütre Eda pulma vürst kale sotsianoga, kelle Mussolini veel enne omaenese lõpu reetlikkuse pärast hukata laskis. Ville Tolloniast sai Mussolini ametlik residents kuni aastani 1943 kauni pargi põue laskisilduitse maa-aluseid varjendeid ja käike kaevata. Õhutõrjevarjendi ning gaasivarjendi ja kaevamistööde ajal avastati maa all kolmandast ja neljandast sajandist pärit juudi katakombid mille olemasolust kellelgi seni aimu ei olnud mille Toronia pargis olid Mussolini rajal ka tenniseväljakud ja ratsutamisrajad ja igat sorti spordivõistlustel demonstreerisin Deutsche ajakirjanikele oma suurepärast füüsilist vormi. Fašistliku politseiriigi. Diktaatori meelest pidi Itaalia rahvas teadma, et nende juhil on terve süda kindel käsi ja terav mõistus. Must särklasedki laulsid armastusest, elu on visa, see läheb ikka omasoodu edasi, olgu riigikorrad ükskõik millised. Mussolini jõudis isegi nii kaugele, et parlament tema vastu ei saanud ainult kuningas, kui viimane oleks julgenud midagi ette võtta. Üksikuid julgeid Mussolini vastaseid siiski leidus. Teada on kolm mõrvakatset, kuid kõik need luhtusid. Nii ta siis jagas ja valitses itaalia ainsa partei fašistide partei juht, valitsuse juht aeg-ajalt ka erinevate ministrite kohti täitis. Kuidas ta hakkama sai, peaasjalikult pagandaabiga. Ta oli ajakirjanikutööd teinud press, raadiofilmid, haridussüsteem. Kõik pasundasid üht ja sama illusiooni, et fašism oli 20. sajandi ainus ja õige doktriin mis oli asendanud nii liberalismi kui demokraatia. 1927. aastal laskis lapsepõlves ristimata jäänud Eldutše end roomakatoliku preestril ristida et võita Poola katoliiklik opositsioon, kes oli väga vihane, et fašistlik režiim oli tulnud paavsti varade kallale ja tegeles väljapressimisega Vatikani kõrgvaimulike hulgas. Benito Mussolini oli kõigeks valmis, et oma auahneid jänesekindlaid unistusi ellu viia ning Itaaliat valitseda. Lasin. Läbi. Oli juba eile. Mussolini unistused Vahemerest pidi saama Marenostrum, meie meri. See tähendas suurt heita Itaalia mereväebaaside paigutamist vallutatud Kreeka saartele. Itaalias pidi suur impeerium saama, mis tähendas, et Mussolini armee läks vallutuse julmalt etioopia halastamatult tappes ja keemiarelvi Abixutes. Hispaania kodusõjas oli Mussolini Franco poolel ja sõlmis 1939. aastal liidu Hitleriga, kutsudes seda ise teraselepinguks. Mõnedki nimetasid seda teisiti. Vereleping. Kuid peagi alanud teises maailmasõjas oli Itaalia vaid Hitleri sõjaline ripats. Mussolini sõjavägi muutus pikapeale distsiplineerimatut saamatuks naljanumbriks, keda sakslased alalõpmata keerulistest olukordadest välja pidid aitama. Tuhandete elude hinnaga. Juba 1943.-ks aastaks pärast Itaalia armee korduvaid läbikukkumisi pöördusid mõnedki Mussolini senised mõttekaaslased tema vastu, nende seas ka tema väimees, välisminister vürst Kalevad sotsiana. Varstega hääletas fašistide suur nõukogu oma juhi maha ning kuningas Vittorio Emanuele vallandas ta lõpuks valitsusjuhi ametikohalt. Kui senine yld Uutše kuningapaleest välja oli astunud, arreteeriti ta kohapeal ning saadeti õige pea mägisesse Gransasso külla Kesk-Itaalias. Sakslased üritasid teda muidugi vabastada ja kahe kuu pärast see õnnestuski. Väliselt valitses Mussolini edasi sakslaste mõju all olevas Lombardo. Kuid tegelikult oli tal vahest ainult nii palju võimu, et oma partei vaenlased ka väimees Kalevad sotsiana hukatelast. Aprillikuu 27. päeval 1945 oli liitlaste armee Milanosse jõudmas. Mussolini ja tema armuke Klara petatsi olid teel lennuväljale ette Austriasse põgeneda. Ka oma järve ääres. Tango küla lähedal said Itaalia kommunistidest partisanid nad kätte, et järgmisel päeval hästi Mussolini ja petatsi, kui nende saatjaskond maha. Mussolini ja tema armukese surnukehad riputati jalgupidi üles Milanosse Loretta väljakule. Et rahvas näeks ja teaks, see kohutav diktaator on lõpuks ometi surnud. Nii kuulsusetult lõppes fašistliku tiks laatori Irel dutse Benito Mussolini lugu. Itaallased tundub küll ei tahagi seda suurt meenutada, aga ajaloo vastu ei saa, seda peab tundma ja villa Dorloonias, kus praegu on selle hoone ajaloost jutustav muuseum on välja pandud hulk fotosid sellest ajast, mil Mussolini siin peremeheks oli. 1944 kuni 47 oli siin inglise ja ameerika komandopunkt mis villale nagu võib arvata, sugugi hästi mõjunud. Pärast seda olid mälestused veel aastakümneid liiga valusad. Nii et õieti alles 1900 kaheksakümnendatel asuti territooriumit korrastama ja peahoonet restaureerima ning avastati villadorloonia kompleksi peahoones kasina Noobiles mõndagi ootamatut. Säästud jões mööda suure poolkaarekujulise peatreppi, laiu madalaid astmeid, fassaadi sammaste alt läbi peauksest sisse läbi suure heleda eeskoja, otse väikesesse võidu Kessemm marmorsammaste ja kroonlühtrit tega saali sammastele toetuva friisi kohal kõrgub Arlagi üleni maalija mosaiik täis, värvid säravad, kuld hiilgab. Ning siis võid sa kõndida läbi pikatubade rea. Kaunistused lähevad üha uhkemaks. Nii seinad kui laed on üleni värviliste maalide ja mosaiik idega kaetud. Mis on siin ehtne, mis võlts, sina pole hindaja asjatundja, abi oleks vaja ja näe, Rooma ajalooliste parkide ja villade superintendent Alberta Campitelli on oma arvamus lausa internetti üles riputanud. Tehke siis rännak villa torolooniaga seina, Noobiles kosseniora, Campitelliga ja kasiino. See nimetus ei tähenda siin mitte mängupõrgut, vaid suvemaja itaalia stiilis. Tsiteerigem asjatundjat, senior, Ahcampytellit. Egiptuse teemaline saal on hieroglüüfe täis maalitud hommikus söödi freskode all, mis kujutavad Aleksander suure sõjaretki ja see, mis tänapäeval lausa kitsiliku liialdusena võib tunduda, oli noil aegadel üpris stiilne. Näete, me oleme renessanss saalis, Eastumele ukse, gooti saali. Vaadake ka uksed on üleni maalitud väga kaunilt kullaga ja see on ehtne kuld. Tundub, et me heidame siin pilgu väga elegantses aega roomlaste elus. Samas tuleb välja, et see elu ei erinenud sugugi nii palju praegusest. Vähemasti mis uusrikaste elustiili puutub. Ballisaal on klassikaline näide, tantsijate kohal laiub koopia Rafaeli freeskost. Kohtumine Barnassil, tõeline ajalooline segadus, kreeka poeet Homeros istub tantaligeeri kõrval ja siinsamas lähedal on kõrvutis Aesak Don ning Galileo. See kõik otsekui ütleks, näete, kõik need intelligentsed inimesed on siin minu villas, eks ole ju ma isegi siis tark ja väärikas. Kuulsate poeetide portreede kaunistatud friisil asendati üks nägu Dorlon ja järeltulija omaga. Raha eest vürstiks saanud Dorlonia olevat tahtnud võlsingust egiptuse obeliski tippu oma perekonna risti panna. Tollane paavst teatanud senior tseremooniale, et selles kohas tohib ainult krutsifiksi seista. Senjoora kantitelli tundub nördinuna, kui ta jätkab. Miks küll mõtlev inimene, et maa-ala, kus ammu enne kristluse algusaegu elatide tegutsetud on, tuleks võltsingutega kaunistada. Siit võib isegi 1000 kaheksasajaaastaseid potikildu leida. Üllaturlonia peidetud saladusi on alles hakatud avastama. Kivide alt leiti näiteks väike avaus juurdepääs paigale, mis nägi välja nagu, et Ruski hauakamber oma loomamaalingute ja urnide jaoks mõeldud alkovidega. Kõik tundus ehtsana. Ometi oli see rajatud aastal 1840 ning on andmeid, et siin pidasid vabamüürlased oma salajas eritusi. Senior Campidel jätkab. No ja siis tuli villasse uus rentnik, venita Mussolini, kes tahtis olla sama haritud ja peen nagu eelmised elanikud tundusid olevat pillavalt ja uhkelt. Keppisin Mussolini tütre pulmi ja uus elanik, riigi esimene mees, Benito Mussolini tegi villadorloonias muidugi oma käe järgi mõningaid muudatusi, mis stiili ja maitse poolest eelmisest elanikust kõvasti erinesid. Villa ohtralt kaunistatud ruumide alla sisustas ta lihtsa ja range varjendi paika, kus kunagi tõepoolest iidne hauakamber oli seisnud. See on rooma hauakamber teisest sajandist ning siit leiti äsja restaureerimistööde ajal isegi kolm skeleti. Gaasivarjendisse viis sellest maa-alusest punkrist, tugev ja kindel uks ning sinna oli rajatud ka eriline duširuum, et mürkgaasi maha pesta. Mussolini teadis juba esimese maailmasõja päevilt, mida mürkgaas enesest kujutab ja tema hirm gaasirünnaku ees oli määratu kaid viljad. Orloonia maa-alust varjendit ei jõudnud Mussolini kordagi kasutada. Läbidisiit juba 1943. aastal põgenema. Roona jõudnud liitlasväed vajasid palju ruumi ja villa Dorloonia jäi neist maha sellisena nagu vaip maha jääda. Hoone, mille ajutistel valdajatel on olnud vaid üks eesmärk. Teha oma tööd selles sõjaväelises staabis. Ja sellele järgnes siis rohkem kui 20 aastat unustust, lõpetab seenior Ahcampytellid. Ajalugu ei unusta, ega vist ka ei andesta. Aga eks mälestused ja valu aja jooksul tuhmuvad. Ülle Dorloni aedadesse nuuskevad leebe roheline kevad taas kord antiiktemplit meenutava fassaadiga. Teatrihoone on ikka veel varemetes, aga midagi näib siingi juba toimuvat. Elu peab jätkuma, muud võimalust ei ole. Aja jälg kivis.