Pärismaa hingeülendav südant rõõmustav mate retk saan rähmandepre, millest ta nii bril ja meil siin laulab. Kuulus žanrman, three sääni vasakul kaldal. Pärisi vanim kirik, sädermani bulvaria, ajaloolised kunstikohvikud ja klubid, raamatupoed, baarid, hotellid. Hotellid käsele Edgreco ja maailma tervise pärastlõuna, armastuse hotell, seoni, Pariis lausa saare Mande pree vastas keset Tseeni jõge seisab site saar oma jumalaema kirikuga. Kõige läänepoolsem sild, mis seda saart 100-ni. Mõlema kaldega ühendab Antontne Pariisi kõige vanem sild, mille avas pidulikult kuningas Henry neljas aastal 1607 ning toosama kivist kuningas istub nüüd oma hobuse seljas, palun keskel väikesersk vääril, mis lõpetab sidesaare. Neljas keda prantslased kutsuvad Klemranud suuranoreeneljas ja kes on otseselt seotud paigaga, mis meile seekord huvi pakub. Sest lugu on nii. Just sääshomen Debree kõrval 100-ni ääres laiub teine kuulus Pariisi piirkond, ladina kvartal, Sorbonni Ülikooli jäseme shelli bulvariga ning sellest lõuna pool juba Luksemburgi kvartal Luxembourgi palee ja Luksemburgi aiaga. Sinna olemegi nüüd oodatud. Ilusat pühapäeva, taas kord. Mina olen Helgi Erilaid, vikerraadios on alanud. Aja jälg. Kuninglikud fanfaari seitsmeteistkümnendal sajandil Prantsusmaa õukonnas. Urva anri hea kuningas, anri valitses riiki 1589 kuni 1610. Tema ema, kuninganna Jean Bree kasvatas ta protestandiks ja see saigi lõpuks žanrile saatuslikuks. Prantsusmaa katoliiklased ei andnud oma kuningale iial tema väärusku andeks. 1572, kui 19 aastane on Riia abiellus Valoa Marcheri taga, kavandasid andunud katoliiklased Pariisi kogunevate protestantliku pulmakülaliste verist tapmist ja veresaun leviska Pariisist väljapoole. Anri ise pääses eluga ainult tänu sellele, et teeskles katoliku kiriku rüppe astumist olles ise tegelikult hugenotid. Nii kutsuti Prantsusmaa kalministe üha keerulisem. Kokkuvõttes ususõjad olid fanaatilised ja verised ning mõrvad ulatusid kuningaga ta välja ja et kõikvõimalikud valitseja kandidaadid üksteise järel oma vägivaldse otsa leidsid, krooniti Navarra kuningas Henry kolmas 1589. aastal ka Prantsusmaa kuningaks. Anri neljandana. Kuninglikud fanfaarid, kuningas Henry neljanda esimene abielu osutus õnnetuks viljatuks. Valvan markereid elaski kauges maa lossis juba enne seda, kui on Rikuningaks sai misjärel tema abilised talle üksteise võidu hakkasid selgeks tegema, et Prantsusmaa vajab seaduslikku troonipärijat. Harry oli täiesti nõus tühistama oma abielu Marcheriidiga ning sõlmima uue abielu oma kauaaegse armukesega Brieldest raiega, kes oli talle juba kolm last kinkinud. Õukondlikud nõuandjad olid absoluutselt selle vastu, kuid Gabrielli ootamatu surm pärast nurisünnitust aprillis 1599 lahendas probleemi. 1599 abiellus Henri neljas marjade meeritšiga Toscana suurhertsogi Francisco de Medici. Imekauni tütrega. Tundmatu meistri vanal maalil on noor Maria tõepoolest imekaunis väga korrapärased, puhtad peened näojooned, malbe pilk ja harras ilme. Hoopis hilisem Rubensi maal kuivatab aga juba vaimukat hiigelsuured Ärgeldatud lits. Kraega matavad tooni, kes näib olevat harjunud saama kõike seda, mida ta tahab. Aga nagu ajaloost teada, piirdusid Prantsusmaa kuningad harva ainuüksi oma abikaasa tähelepanuga. Ikka oli neil õukonnas vähemalt üks kindel soosik favoriit. Sellist suhet ei mõistetudki kuigivõrd. Intriigid Jarmo lood tegid elu huvitavamaks. Polnud ju suurel õukonna seltskonnal oma päevade käsud midagi rohkemat peale hakata. Kuid keevavereline itaallanna Maria Timeditš ei kavatsenud sellisest netiketist kinni pidada. Tülitses Andrei neljanda tollase favoriidi Katrina Debal Sact Andraažiga, nii et pool Lowry lossi kajas sõnadega, mis peene prantsuse õukonnadaamid minestuse äärele viisid. Sellest oli vähe abi, kuningas oma kombeid ei muutnud, mis tähendas, et õukonnas läks üha põnevamaks tülid, kokkupõrked, poliitilised intriigid, pettused, reetmised, see kõik oli igapäevane asi. Ometi jõudis kuningas Henry neljas selle kõige keskel oma riigi heaks ka midagi korda saata. Need on küll sõja fanfaari, kuid Andrei, neljas proovis ilma nendeta läbi saada. Ta oli ettenägelik, vapper ja julge mees ning arukas valitseja, kes ei tahtnud sõdadega oma maad ja rahvast nõrgestada. Temale on omistatud selline fraas. Jumala tahtel, olgu igal minu kuningriigi töömehel vähemasti igal pühapäeval kanasupipotis. Aastakümneid oli Prantsusmaaususõdades piinelnud ja mitte ükski valitseja polnud oma alamate toidulauale mõelnud enne anrei neljandat ega mõelnud sellest ka pärast teda kuni suure prantsuse revolutsioonini välja. Ikka oli prantsuse rahvas nälginud ja kuningakoda luksuses pidutsenud ning suurest igavusest intriige sepitsenud. Pole siis ime, ta on neljas oma rahva seas nii armastatud ja hinnatud oli koos oma lähima abilise sülli hertsogiga tegi ta teoks suuri plaane, arendas põllumajandust, kuivatas soid, rajas kuningliku kolledži, laskis ehitada teid, sildu ja kanaleid. Ta võttis ette ka uuendusi oma pealinnas Pariisis ja laskis ehitada esimese silla üleseni Pontnerfi ja kuningliku palee wowski väljakule. Lowryle lisandus tema ajal suur galerii rohkem kui 400 meetrit pikk ehitis mis muutis Lowry kõige pikemaks paleeks tollases maailmas. Tema ajastu kunsti arhitektuuri hakatigi anriin neljanda stiiliks kutsuma. Sõjal siis vaenlase jagadestajaid ei oleks. Viimased püüdsid õige mitmel korral anrei neljandat mõrvata ning usufanaatik Franso Rava Jakil. See lõpuks, 1610. aasta mai kuusk õnnestus. Ta pussitas kuninga surnuks, kui viimane oma tõllas läbi Pariisi sõites. Andrei neljanda ratsamonument paigutati Pontne üle juba neli aastat pärast kuninga surma. Suure prantsuse revolutsiooni ajal see küll hävitati nagu kõik kuningate mälestusmärgid, kuid restauratsiooni ajal oli justan rei Nelienda monument, see, mis esimesena oma kohale tagasi pandi. Andrei neljas sai Prantsusmaal omamoodi kultusvalitsejaks, keda hakati siis kutsuma anri lagranud. Suur anrei. Vägev Matroonali saanud, vaatame, mida onu reedevalzac temast kirjutanud Anna-Maria de Medici on pääsenud häbistmis temani ime varjutama peaks. Ta vaid kulutas, on riivanud randustega püüdnudki end puhtaks pesta kahtlusest, et kuninga mõrvamise plaan oli talle juba ette teada. On tõestatud, et kuninganna intiimse per Teppernoon tundis mõrvarrawayaki juba õige Hamm. Nii kirjutabalsakama essees Katerina dimeetšist. Igatahes vaid paar tundi pärast Reinelienda mõrvamist kinnitas Pariisi parlament Mariedemmeeridži asevalitsejaks. Tema jaoks kättemaksu aeg. Kuninga favoriit, õukonnast kaduma, väga head tööd teinud minister, te seal lee vallandati ja kuninganna leidis, et temal enesel võiks Pariisis olla üks seisusekohane loss. Luuvris polnud ta end iial koduselt tundnud. Sääni vasakul kaldal seisis hertsog François de Luxembourg-ile kuuluv loss ja Marie de Medici, otsustas, et just siia tuleb tema kuninglik palee. Ta tahtis tõelist Firenze stiilis paleed nagu tema kodune Palazz Apiti näiteks ja pani tööle kuningliku õue arhitekti Salomon Debrossi. Prossi mõjul oli prantsuse barokk astumas kainem asja klassitsistliku mas suunas lausa Pitti paleed keset Pariisi rajatud luksemburgi pale. Põhiplaan oli prantsuse arhitektuurile tüüpiliselt U-kujuline. Tiivad piirasid siseõue ja ka kolmekordse fassaadi tiib korpused sirutused esile. Läänetiivas paiknesid Peter Paul Rubens simaalid marjade meditšist. Nagu kirjutab Maicel Liiway oma kunstiajaloos from jotohtu sisanud Marie de Medici kuulsuseid tõelu muutis Rubens oma maalides hiilgavaks ajalooliseks vaatemänguks. Lopsakakse külluslikuks, väljamõeldis, eks see on allegoriseeritud imeliseks kujutluseks maalil kuninganna saabumine marsseisse laeva ümber mässab meres kalasabadega nümfia merejumalaid. Lipud lehvivad tuules, taevased heeroldid puhuvad pasunaid ja laevalt maale lasku vahvel noore ja saleda kuninganna. Aitäh punasele vaibale. On põlvitama sõja kiivris ja rooma tuunikas ihukaitsja. Rubensi hilisemal portree-l istub Maria de Medici lausa majesteetlik, kuna ta on suur. Ta on vägev ja tema ilmes on võidurõõmu ning kalkust. Arhitekt Salomon Debros alustas oma elu tähtsaima töö Luksemburgi palee ehitamist aastal 1615 ana võrdlemisi tahumatute kivimüüride ning sammastega meenutesse palee ehk tõepoolest rohkem ference biti paleed kui ükski teine ehitis Pariisis, nagu Marie de Medici oli soovinud. Ainult et kuningannale ei õnnestunud oma palee valmimist näha ega tähistada. Ajalugu tegi Marie de Medici jaoks ootamatu ja kummalise pöörde, aga nagu öeldakse, külvad tuult, lõikad tormi. Niisiis Marie de Medici oli asevalitseja kuni oma poja Lui 13. kuningaks saamiseni. Väärikas tulevase kuninga ema, kes kuigi väärikalt ei käitunud mitte eriti tark, erakordselt jonnakas, üha üle kaalukamaks muutuv naine oli peagi oma jõhkra jep, Ausa itaallasest favoriidi konsiinagantsiini täieliku mõju all. Nende kahe eestkostel lootsid katoliiklased protestantismi Prantsusmaalt välja juurida ning lisaks soosis kuninganna haaps sburgeja Hispaaniat. Siis kõike, mille vastu arry neljas võidelnud oli. Kuid noor kuningas Lui 13. oli rohkem oma isa kui hema poeg. Tema poole hoidis ka tulevane väga mõjukas kardinal Richelieu ja nii võttis 16 aastane Lui 13. 1600 seitsmeteistkümnendal aastal võimu oma kätte, keeras ema absburgisoosiva poliitika pea peale, laskis Kontšiini mõrvata ning saatis marjade meeritsi, mulloa lossi asumisele. Uus kuningas oli kõnelnud. Aga marjade meierei chi jõudis veel mõndagi korda saata Moloa lossist põgeneda oma teise poja Kastooni Lui 13. vastu ässitada ja režiljööga võidelda kuni elu lõpuni. Oma kuningast poja lõi 13.-ga reppis Marie de Medici 1621. aastal siiski ära. Ning mõned aastad said aga oma luksemburgi palees viibida, mille ta eriti luksuslikus sisustas. Tollal Rubens pisut lipitsevad maalid marjade meeridžist. Aga eks kuninganna pidev vastutöötamine kardinal Richelieu ööle tähendas tema järjekordset väljasaatmist Pariisist. Ta põgenes taas Amsterdami, kus teda võeti vastu, nagu oleks ta ikka veel valitsev kuninganna. Marjade meeris punus väsimatult intriige kardinal Richelieu vastu kuni oma surmani kolonnis aastal 1642. Selline oli naine, kellele me peame tänulikud olema selle eest, et Pariisis sääni vasakul kaldal seisab kaunis Luxembourgi palee ja selle ümber laiub imeline Luksemburgi aed. Meister Aleksandr maakeelde ja iseloomustab põhjalikult oma kangelasi, ehitab üles põnevaid tegevusliine ning sepitseb keha haaravaid dialooge, kuid tegevuspaiku ei pea ta vajalikuks eriti kirjeldada. Ometi on tema kolmes musket pärisellu ärganud just täpselt seesama ajastu, millest siingi äsja juttu oli. 1625 algab kolme musketäri tegevus. Luuvrist valitseb riiki Maria de Medici poeg Lui 13.. Tema kõrval on kuninganna Austria Anna. Kardinal Richelieu punub oma intriige. Aga tollast Pariis ei taha tüma kohe kuidagi kirjeldada. Samas Luxemburgi lossi nimetatakse heege mitmes kohas läbi terve raamatu. Pärast esimest kohtumist teatan Jaaniga eemaldust raamist tänavat mööda, mis viis üles Luxemburgi lossi juurde. Luxembourgis tallide juures asuval väljakul mängiti juba toll külal pommi nime kandvad pallimängud aatos elaski ainult paari sammu kaugusel luksemburgi lossist. Ja kord kohtus neli sõpra Luxemburgi lossi taga asuval üksildase alal kõrgest soost inglastega. Nagu ütleb maa, karjatati seal tollal kitsi. Kai Marie Timedishi Pariisist lõplikult lahkuma pidi sai Luxemburgi lossi päranduseks Maria pojaga stoni tütar pensee hertsoginna Ann Marii lõist Orleans. Lograanmad ma selleks kutsutud ann ajalukku jäänud omal või 14. valitsemisajast jutustavat Emaaridega. Ta elas Luxembourgi palees oma viimased aastad ja suri sealsamas aastal 1693. Palee jäi tühjaks, kuni selle ostis endale Pavansi hertsog, lõi 16. vend. Suure prantsuse revolutsiooni ajal oli siin vangla, hiljem Prantsusmaa esimese konsuli Napoleon bana Kaardiresidents. 19. sajandil elas Luxembourgi palee üle põhjalikud uuendused. Hoone sai lausa uue hele taia poolse fassaa teening. Kunstnik Shen lagroa maalis lossi raamatukogu jaoks terve piltide sarja. Kui saksa armee teise maailmasõja ajal Pariisi okupeerinud oli muutis Hermann Göring Luxembourgi palee Saksa Luftwaffe siis lennuväe pea staabiks Prantsusmaal ning võttis endaga Tartusse luksuslikud kuninglikud ruumid. Õnneks sai palee viimastes Pariisis peetud lahingutes augustist 1944 vaid õige vähe kannatada. 1946. aastal peeti siin rahukonverentsi ning praegu teeb selles imelises paigas oma tööd prantsuse sena. Kõik imelised paigad Pariisis ja veel üks ändalusambaag Luksemburgi aed. Palju nägusid on luksemburgi aial, vihmase päeva nägu ja pilvise päeva nägu ja päikesepäeva nägu rääkimata hommikusest päevasest ja õhtusest näost ning suve, sügise, talve ja kevade näost. No ega ma ei teegi nägu, nagu oleksin kõiki noid nägusid näinud, vaid varakevadist, väikese vihmasabina k ja hilissuvist särava päikesega. Luksemburgi aial on õige mitu väravat astugem seekord sisse peaväravast mošeraalne jämeditsi tänava nurgal. Kohe sinusse lähemal seisab tohutu Luxembourgi palee siis praegune senatihoone vasakul pool vanade varjuliste puude vahel paistab aga midagi, mis annab sulle aimu, et see pole sugugi mingisse tavalisse hiigelparki astunud. Peegelsi läbiklik tiik, kus öeldakse kuldkalu elavad kahel pool suurte kivifaasidega liigendatud, palus traadid ning tiigi varjulises otsas imeline meeditsi purskkaev. Tõenäoliselt palee arhitektiks salamoondeprossi enesetöö. Otsekui koopasuu, mille juurde tõusevad tiigivees tumedad astmed ja siis monumendina tunduv kõrgehki vigar ehitud sammaste, skulptuuride, kivi, pärgade ja ornamentidega keskel sammaste vahel. Poolkaarekujulises nišis on tardunud kiviseid kreeka jumalusi. Aga nemad. Ta on siia sattunud juba 19. sajandil. Meritsi purskkaev, jõuline barokk keset lopsakat rohelust, päikeselaikude imemuster peegelduma stigi ühtlaselt siledal pinnal. Luxembourgi aeda. Palee sulatab kaugusse tohutu piklik väljak puhtad muruplatsid, lillepeenar tega ümbritsetud laiad heledad pargid, ideed suurtes puukastides hõredalt paigutatud palmid ja ilupuud neid pole liiga palju. Palju on õhku ja päikest. Palee piduliku heledafassaadiga täpselt ühel joonel ja muruväljakute ning paargi teedega ühel tasemel. Terraste vahel laiub tohutu peegelsile kaheksanurkne tiik. Ranbasse tiigi keskel seisab väike purskkaev ja lapsed ujutavad tiigi äärde vees tillukesi purjekaid lõiked. Elan siin kusagil oma kodu ja pariislased ning Pariisi külalised on siin ka nagu kodus. Muruväljakute ääres seisab nimelt kivipinke, aga ka hulk lahtisi kergeid, mõnusaid toole, käte ja seljatugedega. Neid võib asetada nii, nagu sulle meeldib, sinna, kuhu sa just soovid vast ainult, mitte lausa tiigi serva äärde. Ja siis võtavad pariislased ning Pariisi külalised neil toolidel mõnusasti istet loevad, ajavad juttu, joovad ja söövad, kui tahavad või lasevad end lihtsalt päikesel paitada ja imetlevad seda ajatut rohelist oaasi keset hiigellinna, mille hääled siia ei jõua. Siin on oma peaaegu hääletu muusika. Säästud lossi esise hiigelväljaku päikesepaistest, mõned trepiastmed kõrvale ja ülesväljakut piirav kahel poolt madal palustraadidega terrass, mille heledates kivigaasides õitsevad tohutul lillesülemid. Siin pikal alleel, vanade puude all seisavad lõputuna tunduvas reas Prantsusmaa kunagised kuningannad kiri tardunud, vaiksed emalik. Uskumatult palju on Prantsusmaal kuninganna Sid olnud. Alustatud on seda riviga päris varasest ajast Pariisi kaitse pühakust püha Schenieviewist, kes küll kuninganna ei olnud, kuid tema palvetanud Pariisi eest aastal 451, kui hunnid linna tungisid, et Pariis hukka ei saaks ja tema palveid võetud ka kuulda. Ta kindlasti seisab siin kusagil Prantsusmaa vahest ehk kuulsaim kuninganna õnnetu Marie Antoinette. Ning kindlasti on omal kohal ka Maria de Medici ise, kellele me kogu selle ilu eest siis ilmselt tänulikud peame olema. Sa jalutad luksemburgi aia kaugetesse sügavustesse ja teed ühe avastuse teise järel. Lilled, õitsvad, põõsad ja puud, väiksemad tiigid ja purskkaevud, korrapärasteks kujunditest lõigatud kõrged läbipääsmatud põõsas, hekid labürindis tohutuna tunduval maa-alal vaid lihtsad, kitsamad ja laiemad pargiteed. Muruplatside vahel kastanid allpuude varjus istuvad eakad härrasmehed malelaudade taga. Lapsed sõidavad ponide seljas, lastel ongi siin tõeline väike paradiis. Mänguväljakud ja nukuteater, k. Täiskasvanutele on tenniseväljakud kohvikulauad puude all. Ja iga hetk võid sa midagi avastada pika varjulise Alley. Nii lopsakas roheluses, et ükski päikesekiir sellest läbi ei suuda murda. Üksildase plekkidest ümbritsetud aianurga, kus on vaid paar pinki. Jah, tillukesel muruväljakul sulle seltsiks kaunis kiviskulptuur, Paan näiteks. Või väikese tasa vuliseva purskkaevu. Luksemburgi aed, õieti 25 hektari suurune roheline oaas Soini vasakul kaldal Pariisis, kus sa saad puhata ja jõudu koguda, et taas sukelduda selle muinasjutulinnakeerisesse. Mul hakkavad ülivõrdeid vist juba vähehaaval korduma, aga Pariisist kõneldes on neil läbi aegade ikka ja alati kasutatud. Võtame või ajakirjanikku, kelle nimi on pool tšanssi. Ta kolis kodustest ühendriikidest Pariisi ega suuda selle linna ilu kuidagi ära imetleda. Tema ütleb nii. Pärisi pargid, see on kunstpuu, tema olid purskkaevude akvarellid orhideerajad kulgemas läbi roheluse lõuendi. Need on elavad muuseumid, mida külastavad elavad skulptuurid ja ka meie, nii sina kui mina oleme seal vaatamiseks välja pandud. Pariisi aedade galeriis on Luksemburg. Näed üks linna kõige kaunimaid teoseid ütleb pool Jentsi.