Üliaeglase laevaga Hiinasse mitte ainult seltskonna nautimiseks nagu laulus võib-olla ka selleks, et valmistuda sisenemiseks teise maailma, mida Hiina, meie kui see heaks ilmselt on. See maailm on suur, tohutu suur ja kummaline ja seal võib leiduda asju, mida kusagil mujal ei ole. Esimese keisri hauda valvab mitme 1000 meheline savisõdurite armee näiteks ja suur Hiina müür mida kuu peal, et siiski näha ei ole, on olnud NASA astronaut Alan piin. Tsiteerin kõik, mida kuu pealtnäha võib, on imeilus väär ümber maakera. Põhiliselt valge Need on pilved siis pisut sinist ookean, mõni kollane laik, kõrb ning kohati ka rohelist, mis on siis taimestik. Ühtki inimkätega valmistatud asja nii kaugelt näha ei ole. Tsitaadi lõpp. Sa oled juba siis, kui kosmoselaev Maa orbiidilt mõne 1000 miili kaugusele jõudnud on, pole võimalik palja silmaga eraldada ühtki inimkätega valmistatud objekti meie kallil Emakesel maal. Kuid radariekraanile ilmub suure Hiina müüri kõrbes asub osa umbes 700 kilomeetrit Pekingist lääne pool. Ta näib õhukese oranži paelana, kus ta on, aga tulnud see lugu suurt Hiina müüri kuu pealtnäha on? Keegi seda täpselt ei tea. Arvatavasti ütles seda mõni ennast tähtsaks pidav tegelane mõnes peokõnes kosmoseprogrammi algaegadel. Nii et pole mõtet sõita kuu peale suurt Hiina müüri vaatama, võib sõita Hiinasse aeglase laevaga. Ilusat pühapäeva taas kord, mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas. Aja jälg kivis. Ühtki nii pikka ehitust pole maailmas iialgi valmis tehtud. Hiina müür on kokkuvõttes ligi 7000 kilomeetrit pikk. Eestist Hiinasse pole ka vist väga palju rohkem maad. Ajaloo asjatundjad on arvanud, et kui müüri poleks ehitatud, oleks Hiina saatus võinud kujuneda samasuguseks nagu Rooma impeeriumi oma. Jääte, praegune ühtne suur riik Hiina peab oma olemasolu eest rahva iidsele tarkusele ning kunagiste keisrite otsustavuse le tänulik olema. Sest Hiina pole alati ühtne riik olnud. Seitsmesajandatel aastatel enne Kristust oli ta jaotanud erinevateks vürstiriikideks, kes omavahel ja pärast pidevalt sõdisid. Juba siis püüdsid Need riigid ennast sisemiste ja ka väljaspoolt sissetungivate vaenlaste eest nööridega kaitsta. Niisiis ei oska keegi täpselt öelda, millal suure Hiina müüri ehitada. Vastamine tegelikult algas pärast pikki sajandeid kestnud võitlusi teise aastasaja lõpul enne Kristust oli järel vaid kaks suurt vürstiriiki synni eks ju. Ning otsustav võitlus. Hiina oli tollal kõige arenenum piirkond maailmas, nii et võitja pidi saama rikka ja tugeva riigi. Vastamisi oli kaks suurt sõjaväge, ratsanikud, kilbid ja mõõgad, vibud ja nooled. Võitlus käis elu ja surma peale ning sinisõjamehed võitsid aastal 221. Teine Kristus sai Chini valitseja jäänud ina esimeseks keisriks kuulutada. Tema oli siis keiser Qin Shi Huang tee toosama, kes riigi ühendas toosama, kes laskis tuhanded savisõdurid oma hauakambrite valvama panna ja toosama, kes asus ehitama ühtset Hiina riiki kaitsvat ühtset Hiina müüri sest heina riigil olid vaenlased, põhja pool elavad rändhõimud Euroopas hunnide nime all tuntud Põhja-Hiinas viljakal pinnasel elasid juba paar sajandit enne Kristust tublid talupojad, kes põllupidamist tundsid. Nad ei saanud röövlitest ratsameestehordide vastu, kes kohale kihutasid, külad põlema pistsid. Elanikud tapsid ning nende kariloomad abikaasa viisid. Vastupanu leidmata tungisid röövlisalgad üha kaugemale. Et riik päästa. Esimene keiser Shi Huang tee ühtse kaitsemüüri, ehitada võimaluse korral ka juba varasemaid väikeste vürstiriikide kaitseks ehitatud rajatisi ära kasutades. Keiser Shi Huang Tiia andis käsu tuleb ehitada müür, mis on viie mehekõrgune, selle alumine osa algu kaheksa hobuselaiune ülemine, kuue hobuselaiune. Ehitustööd algasid aastal 221 enne Kristust. Keisri halastamatut sõdurit kihutasid mööda maad ringi, võtsid kinni kurjategijaid, mässajaid, muusikuid, õpetajaid ning õpetlasi kirjanikke, kunstnikke, vaeseid talupoegi, ühesõnaga kõiki, kes ette juhtusid ning viisid nad põhja suurt Hiina müüri ehitama. Selline oli keisri käsk. Hiina müür, nagu ka Egiptuse püramiidid, ehitati peaasjalikult liivast ja kividest. Kuid müüri mõõtmed olid teised. Kujutluspildid püramiidide püstitamisest seostuvad kiviplokke tirivate ja paigale panevad orjade hulkadega. See oli tohutu töö. Suurt Hiina müüri võiks võrrelda ligi 30 suure püramiidi ka nii siis hoopis hiiglaslikum töö kui see, millega egiptlased hakkama said. Keiser pani seda hiiglaslikku tööd juhtima oma kõige parema kindrali mänkjenny. Tema käsutusse anti sadu tuhandeid töölisi, kes nii ööd kui päevad hullumeelset tööd pidid tegema. Jüri ei ehitatud ju tasasele maale, see pidi kulgema üle mägede ja läbi orgude. Ehitada tuli kohalikest parajasti ehituspaigas olemasolevatest materjalidest. Kui läheduses kive ei olnud, jäid ülevaid kõvaks tambitud liiv ja muld. Mullas ei tohtinud olla juuri ega seemneid. Taimed võisid müürile praod sisse ajada. Puuraamiga ümbritsetud mullavall tambiti tugevate puunuiadega käsitsi kõvaks 10 sentimeetriste kihtide kaupa. Ja kasvatati niimoodi kuue meetri kõrguseks. Selline lihtne mullavall osutus üllatavalt tugevaks. Mõni müüriosa on püsinud kauem kui 2000 aastat. Tavalise ehituse ja pika müüri ehitamise vahel on suur erinevus. Üks tavaline ehitus seisab kindlalt ühe koha peal paigal. Koht, kuhu inimesed tööle tulevad, on üks ja see sama. Müüri puhul liigub tohutu ehitusplats pidevalt 10 aasta jooksul liikusse ehitusplats 4500 kilomeetrit, edasi 40 kilomeetrit kuus ja niimoodi siis rohkem kui üks kilomeetrit päevas. Üle ühe kilomeetri kuue meetri kõrgust müüri päevas püsti panna. See kõlab päris meeletult. Ja hiinlased said sellega hakkama. 200 aastat enne Kristust. Müür lookles läbi soode ja kõrbeda ning mööda paari 1000 meetri kõrguste mägede harju põhja pool. Praeguses Mongoolias oli kohati piisavalt kive, nii et mõnel pool saigi müüri lihtsalt kividest laduda ilma mingi sideaineta nende vahel meile üpris tuttaval kiviaiameetodil. Aga suur Hiina müür polnud küll mingi kiviaed. Ta kerkis vaenlased järsu ning kõrgena väiksemad kivid suuremaid kamakaid paigal hoidmas. Ta osati ehitada just paraja kõrguseni, pisutki kõrgemana oleks ta omaenese raskuse all kokku kukkunud. Müür oli siis kuus meetrit kõrge, umbkaudu iga 100 meetri kohal ehitatud vahitornid olid veel kaks meetrit kõrgemad. Vahitornidest nägid valvurid juba kaugelt vaenlase ratsanike ning hoiatussignaalid saadeti ka teistesse vahitornidesse hunnide ja mongolite üllatus. Rünnakutel oli niimoodi peakepp. 4500 kilomeetrit, kuue meetri kõrgust müüri, 10 aastaga, paljaste käte ning kõige algelisemate tööriistadega. See tundub võimatu. Kindral, kes keisrilt sellise käsu sai, pidi niimoodi arvama. Ka käsk tuli täita. Inimkannatustega mõõdetuna oli müüri hind kujuteldamatult kõrge. Esimese keisriaegse hiina karmid seadused lubasid inimesi väga väikeste eksimus veest müüri ehitusele sunnitööle saata. Töömüüril tähendas nelja aastat orjamist ning kuuma rauaga laupäevale põletatud märki. Aga elumüüril oli nii hull, et vähe oli neid, kes neli aastat vastu pidasid. Ajalooürikud jutustavad, kuidas müüriäärsed ojad käitusid ehitajate surnukehadest. Legendid räägivad, et hukkunute kehadest sai müüri täitematerjal ja müüri olevat kutsutud ka pikaks kalmistuks. Müüri ehituse asjatundjad seda viimast siiski ei usu. Hukkunute kehad oleksid müüri nõrgendanud jalagundanud. Arvatakse, et esimese keisriaegsel Hiina müüri ehitusel kus tõenäoliselt miljon inimest ning suur müür, elab iba neist varastest aegadest alates hiina mütoloogias kaunite õpetavate legendide näol. Näiteks lugu, mäng ja GNU pisaratest. Räägitakse, et ligi 2000 aastata gaasi. Kui keiser Shi Huang suure Hiina müüri ehitamiseks käsu oli andnud viidi nooruk Fanksili ang otse omaenese pulmadest müüri ehitusele. Tema pruutmäng Jaan GNU murdis oma valge ja Teidest juuksepandla pooleks ning andis ühe poole armastuse pandiks oma abikaasale. Mäng yangno ei saanud oma mehelt viie aasta jooksul ühtki teadet. Ühel ööl nägi ta unes, kuidas siliang pidevalt hüüdis. Külm külm. Noor naine arvas, et tema mehel on tööl väga õhukesed riided seljas. Ta valmistas hulga sooje rõivaid ning läks Siliangi otsima. Ta kõndis kaua üle mägede, üle jõgede ja läbi orgude kuni jõudis lõpuks suure müüri ehitusele ning sai teada, et tema mees on surnud ja müüri alla maeti. Kuulnud oma armastatu surmast, istus mängi ang nõu müüri jalamile maha ning hakkas nutma. Ta nuttis terve päeva ja öö müürla lagunes tema pisaratest ja ta nägi seal all oma abikaasa luid. Keiser Shi Huang Tiisay seda kuuldes väga kurjaks ning ta käskis mängi ang nuud karistada. Kui ta väga noort naist nägi, vaimustas viimase ilu keisrit niivõrd, et ta palus kaunitari endale naiseks mängija Nuubidi nõustuma. Tegemist oli ju keisriga, aga ta palus enne oma abikaasale korralikud matused teha. Pärast matuseid viis keiser oma tulevase naise väikesele reisile Hay merel. Mängijang nooh, teadis, et ta ei saa abielluda türaanniga, kes tema mehe surma oli saatnud. Jah, hüppas laugudesse. Väikesele künkale pohai mererannal ehitati mängi andnu mälestuseks tempel selle ees seisab legendi kangelanna. Valge kuju. Hiina esimese keisri jaoks polnud inimohvritel tähtsust, tal oli vaja mari kindlustada. Müür oli paigas ja keiser Saiga vägede aruka kasutamise põhimõtted välja töötada. Tähtsamates kohtades sai nüüd tänu müürile rohkem sõjavägesid koondada. Põhjapiir oli kindlustatud, kuid röövivate rändhõimude kiired ratsanikud leidsid ikka aeg-ajalt müüris nõrku kohti. Psühhoncti armees hakati välja mõtlema uusi relvi, et kaitse tugevam oleks. Parim neist oli omamoodi varrega vibu, millega täpne Hamburg ligi 200 meetri pealt vaenlast tabada võis. Juba tollal sepistati Hiinas esimesed raudmõõgad. Euroopas jõuti nii kaugele alles ligi 1300 aastat hiljem. Muidugi ei saanud rändhõimude pehmed pronksmõõgad hiinlastega realisteraudsete mõõkade vastu. Nii saadi pikapeale rändhõimude rünnakutest lahti, kuid miljonite elude hinnaga. Hiina müür oli neelanud hiigelosa riigi varandusest. Hiinas elas tollal ligi 20 miljonit inimest ja enamus neist pidi müüri ehitusel tööd tegema. Pole ime, et müürist sai kõige vihatum ettevõtmine kogu Hiina ajaloos. Talupoegadel oligi mõõt täis saanud. Pärast esimese keisri surma hakkasid nad mässama ning kukutasid Chin dünastia. Peagi seisis suur Hiina müür hüljatuna ja riigi põhjapoolseid alasid ründasid taas barbarid. Hiinlased vihkasid müüri, kuid said samas aru, et mingit kaitset vaenlase vastu oli ometigi vaja. Kolme aastat kestis Hiinas verine sisestada siis tõusis võimule esimene Han dünastia keiser. Tema püüdis alguses rändhõime kingituste ja kaubavahetusega oma poole üle meelitada, kuid rahupiiril oli ikkagi üpris habras. Ei jäänud hangeidritelgi muud üle kui müüriga tegeleda. Mõnel pool piisas sinna ajastu müüri parandamisest, kuid ehitamist ka jätkata. Tee kohati nii karmidel maadel, et tuli lausa uusi materjale ja meetodeid leiutada. Sellest jutustavad kõrbest leitud müürijäljed. See oli lage Kobi kõrbeala, kohati kruusane, kohati liivasem. Siin tuli müüri teistmoodi ehitada. Kui tasandikel ja mäe harjadel. Materjalideks said kõrbeliiv pilliroog ja pajuoksad müür, tuli kummaliselt kihiline kiht välja ulatuvat roogu ja pajuoksi kiht kruusest liiva. Et liiv püsiks, toetati selle kiht okste vahele. Pikkade ümmarguste Puubalkidega liiv tambiti kõvasti kinni, pandi uus kiht roogu ja oksi nagu uuesti kinni tambitud liivakiht. Ümarad äärepalgid võeti hiljem ära, müür kerkis 10 sentimeetrit tunnis. Obi kõrbes on ehitustel ammustest aegadest pilliroogu ja pajuoksi kasutatud, sest vaid neid on võimalik sealsetes karmides oludes leida. Kui müür vajaliku kõrguse kätte oli saanud, kaeti ta õlise saviga. See tegi vaenlasel müürile ronimise raskemaks ning kaitses teda ühtlasi lagunemise eest. Ilma sõduriteta oleks müür ikkagi kasu tulnud. Hani ajastu keisrid said oma kaitsetaktika müüri taga varitsevatelt nomaadidelt kergetes raudriides. Ratsasalgad valvasid müürist põhja pool ning ründasid, kui vaenlane lähenes. Sõjavägede jaoks rajati müüri kõrvale erilisi hobuste kasvatamise punkte, kuhu võeti tööle hiinlaste poole üle tulnud maade. Nemad teadsid hobustest üpris palju. Nii juhtuski, et kui kuues Han dünastia keiser 141. aastal enne Kristust võimule tuli siis polnudki põhjapoolsetest rändrahvastest nomaadidest enam Hiinale suuremat ohtu. Lääne poole jätkuv müür sai uue tähtsa ülesande. Siiditee valvurina. Siiditee karavani tee Hiinast, Kesk- ja Ees-Aasiasse ning Indiasse. Maalilised kaamelikaravanid läbi kõrbete, mägede ja orgude nädalaid kestvad rasked rännakud Vahemere äärest kaugesse Hiinasse, kuhu tõenäoliselt ainult suure Hiina müüriväravatega siseneda sai. Väravate kohale Talle tekkisid asulad ning kaubakeskused. Teinekord ei lubatud kaupmeestel väravatest siseneda, nii et kaubatehingud sündisidki sealsamas müüri väravatel. 101. aastal enne Kristust kujunes Hiina läänepiirile niinimetatud Jade iidi värav. Päris suur kaubakeskus, kus poolvääriskivi ja tee iit, kuld, kaamelid, väärtuslik Hiina siid ja kalliskivid omanik ja vahetasid 700 sõdurit valvas 10 meetri kõrguste müüride vahel olevat laadaplats. Siin võis korraga olla oma 8000 kaupmeest. Siit käis läbi suuri rikkusi ja kõrbelinn lausa õitses. Ja reidi värav oli otsekui kindlus kahekordsete müüride vahel. Kaubanduskindlus, kus oli 100 meetri ulatuses laoruum. Hea, kui säilituskoht selles paigas ei 100 teinekord aastaid. Kaubakeskuse jää Karel, jätkus Hiina müür taas. Selliseid, kuigi vahest mitte nii suuri laadaplatse tekkis õige mitmetes kohtades müüri ääres. Üks kaameliturg töötavat veel isegi tänapäeval. Han dünastia aegne Hiina müür polnud siiski vaid laatade jaladude jaoks. Piki müüri kulgesid teated ja sõnumid riigi ühest otsast teise ja erakordselt kiiresti. Neid anti edasi ühest Vahitornist teise. Päevasel ajal tehti seda suitsumärkidega öösiti tõrvikutega. Salasignaalid olid teadavaid hiinlastele vaenlased neid ei mõistnud. 200 kahekümnendatel aastatel Han dünastia kukkus ning miljoni inimelu hinnaga ehitatud suur Hiina müür seisis kui 1000 aastat hüljatuna. Vahepeal jõudis kurikuulus Tšingis-khaan mongolite hõimud ühendada ja Hiinat rünnata. Kuni Hiina talupoegadel õnnestus vallutajad minema kihutada ning nende võidukas juht solvang Shan pani aluse Ming dünastiale. Viimane tuli võimule 1368 ning selle dünastia aeg vältas kuni aastani 1644. Mind keisrid otsekui avastasid taas suure Hiina müüri kui riigi põhjapiirikaitsja. Ja sellel ajastul sai müür senisest veel hoopis vägevamaks, tugevamaks ja pikemaks. Ta kasvas peaaegu 7000 kilomeetri pikkuseks. Miks siis see kõik nii suur ja uhke pidi olema? Ilmselt oli siin sõnum ründajatele. Vaadake vaid, mida me suudame. Vaadake seda hiigelmüüri ja mõelge, kelle vastu te astute. See siin on hiina. Aeg oli edasi läinud, Ming dünastia ajastul said müüri ehitajad telliskive ja graniiti kasutada ning hoopis arenenuma kaitsevööndi rajada garnisoni postide ja linnakute keerukate ülekäikude tõkked, vahitornide ning signaaltornidega. Igal neist oli oma kindel ülesanne ja müür ise ehitati hoopis teistsugune. Kõigepealt pandi paika tugev kivine alus sellele laadi tellistest, savist ja kividest trapetsikujuline rajatis, mille ümber ja kohale kerkis järgmine tugevam tellismüür. Sellel tõusid veel sakilised ääred ja tornid. See müür oli ligi seitse ja pool meetrit kõrge. Laius oli neljast ja poolest kuni üheksa meetrini ja et välismüürid olid ehitatud sissepoole kaldu, jäi müüri ülemise osa laiuseks umbes kaks ja pool kuni kolm ja pool meetrit. Kuni kümmekond sõdurit sai siin kõrvuti marssida. Müüri sisemus oli kõvaks tambitud nagu kahanna ajastu müüris. Tugev kiviümbris väljaspool tähendas, et ehitus on kindel ning sellisena püsib. Hirmust nomaadide ees tehti Ming dünastia ajal lausa võimatuna tunduvaid asju. Pekingist põhja pool näiteks ronib müür mööda teravat mäeharja 70 kraadise nurga all üles ja seda rohkem kui 2000 meetri kõrgusel. Müüris äkiliste äärte vahele jääv astmeline käik on seal kohati vaid poole meetri laiune. Üle 400 aasta on see müür talunud tuuli, sadusid ja maavärinaid, kuid seisab ka. Muidugi on uuritud, mis ime see selline on ning avastatud, et ühtlase sakilise tellisekihi all tõuseb müür ülespoole. Täpsete kiviastme täna, mis on võrd, haarsetegolm, nurkade kujulised, nendesse haakuvad teistpidiste, Võrhaarsete kolmnurkade tellistest laotud astmed. Ja kamingajastu nööri. Tellised olnud mingid tavalised, kergelt murenevad telliskivid. Hilisemal ajal tehtud katsed on nende uskumatu tugevust tõestanud. Niisiis, samal ajal kui Euroopa ehitajad lõhutud kive kasutasid, põletati Hiinas kõige tugevamaid telliseid ja mitmed vanad põletusahjud on tänaseni käigus. Need põletusahjutasusid maa sees, nad olid suured alt laiad. Pealt muutusid kõrgemaks tõustes üha kitsamaks ning neil oli hobuseraua kuju. Ahi laotakse põhjast ülespoole tulles telliseid täis ning kaetakse pealt saviseguga. Kive põletatakse vähemalt nädal aega 1150 kraadises temperatuuris. Seejärel lastakse suurtest voolikutest vett ahjukate kihile. See tilgub vähehaaval allapoole, jahutab ahjus olevat kivid. Kogu töötsükkel kestab 12 päeva ja kivid, mis ahjust välja võeti, olid tumedat sinakat värvi. Ming dünastia ajal kui suure Hiina müüri ehitamine käis, läks vaja ilmselt tuhandeid selliseid põletusahje. Endisaegsed hiina käsitöölised olid oma töö üle väga uhked nii uhked, et jäätised mõnele tellisele kirja, kivi valmistamise aja ning koha kohta. Selliseid kive on siiani müüri eri paikades näha. Segu, millega tellised müüri kinnitati, pakkus samuti igaks ajaks mõistatamist. See oli taas uskumatult tugev. Mõnes kohas on tellised murenenud, kuid segu püsib. Nüüdseks on saladus teada selli riisijahu, mida lisati lubjale ning savile. Selliste tarkade leiutiste abiga suudeti Ming dünastia ajal ehitada pikk ning tugev kaitseliin mis kulges üle mäetippude läbi orgude ja kõrbeda. Veel üks tark nipp. Vihmavett ei lastud iial müürist väljaspoole vaenlase poole valguda et sinna kaitsvad taimestikku Egasvaks avaused vihmavee jaoks olid olemas vaid müüriharja piirde sees poolses küljes. Pekingi kaitsmist juhtiva kindrali peasta on tohutus mitmekorruselises müüritornis ja vahitorne seisab selles müüri osas iga paarisaja meetri järel. Tornide vägevaid sisevõlve kannavad tugevad madalad nelinurksed sambad. Siin on tellistest magamisasemeid, mida sisseehitatud ahjud soojendavad. Paksud puust uksed suletakse raskete riividega. Tundub, et siin sees on inimesed täiuslikult kaitstud ja kui vaenlane peaks ründama, heidavad hiinlasedama kindlusest klaasid ning lasevad nooli. Hilisematel aegadel vaatasid nööri sakkidest välja kahuritorud. Ming dünastia ajastul kasutati maailma esimest kahurikuulidest püssirohtu milles oli tapvalt teravaid metalli ja terrakotakilde. Kui vaenlased peaksid lausa müüri äärde pääsema, veeretatakse neile läbi eriliste aukude suuri kive kaela. Ja kui nad müüriharjale peaksid tõusma, ootavad neid seal hiinlased siis pole neil ilmselt pääsu, sest see siin on hiinlaste ala. Nad kaovad äkki müürikäikudesse peidetud nišidesse, kust vaenlane üllatusrünnakut ja mõõgahoopi oodata ei oska. Hiinlaste viimane pelgupaik on kaitsetornid müüriharjast kuus meetrit kõrgemad. Sinna pääseb vaid köis redelitega ja sääraseid asju vallutajad kaasas ei kanna. Niisiis nomaadid ei suutnud iial müüri vallutada, kui nad ka sellele tõustad said. Mingi ajastu müüri läänepoolne haru lõpeb järsaku serval. Siin seisab esimene müüritorn ja siit lookleb ida ida poole mööda Hiina põhjapiiri ligi 7000 kilomeetrit suurt Hiina müüri ulatudes Korea piiri lähedusse. Kuid ka kõigevägevam Hiina müür ei suutnud riiki sisemiste rahutuste ja mässude eest kaitsta. 1644 suured rahvasõja ajal. Ming dünastia kukkus nomaadid. Seekord kirdest tulnud Mandžuud kasutasid kohe võimalust, seda enam, et Hiina daalid ise neid talurahvasõjast hirmunuina appi kutsusid. Mansu ehk Qingi dünastia valitses Hiinat, Mansuuriat, Mongoolias, Tiibet kuni 20. sajandi alguseni välja. Suurel Hiina müüril polnud kaitserajatisena elanda otsust kuid aastasadu olide ameti Hiinat kaitsnud, selle riigikindlust ja rikkust alles aidanud hoida. Aeg läks, maailm avanes, igalt poolt tuli rahvast Hiinasse, seda ehituskunsti imet vaatama. Müürist sai Hiina uhkeim sümbol saavutuste mälestusmärk mis oli sellele rahvale uskumatult palju maksma läinud. Raha ja vara ei olegi oluline, kuid on arvatud, et suure Hiina müüri ehitustöödel hukkus eri aegadel kokku ligi kaheksa miljonit inimest mis tähendab, et iga müürimeeter võttis ühe inimelu. Ehk kuulame veel ühe lugematutest legendidest suure müüri kohta, mida Hiina rahvas põlvest põlve edasi pärandanud. Legend märguande tornist väga ammusest ajast väga õpetlik. Umbkaudu kümmekond sajandit enne Kristust valitses Lääne-Hiina riiki sovdünastia. Kuningas ja homoabikaasa kuninganna paavsii oli rahva seas väga austatud, kuid ta ei naeratanud mitte kunagi. Kuningas kutsus kohale õukonnaorkestri, käskis helistada, kellukesi ja lüüa konge. Kuninganna oli ikka õnnetu. Kästi mängida bambusflööti ja keelpill. Ei midagi. Kaunid neiud tõid veini, laulsid ja tantsisid ikka ei midagi. Kuningas kinkis oma kaasale imekaunist õhkõrna siidi üritas üht kui teist, kuid naise huultele naeratust võluda ei õnnestunud mitte kuidagi. Lõpuks andis kuningas teada see, kes suudab kuninganna Ozzy naeratama panna. Saab 1000 kuldmünti. Reetlik õukondlane guašifuu tulija ütles. Sööta märguande tornis tuli peama sõja peale valikute kulul nalja. Nii tehtigi. Sõjapealikud tõid oma väed otsemaid kohale ja leidsid kuninga ning kuninganna märguande torni lähedal joomas ning pidutsemas. Kuningas saatis oma ihukaitseülema sõja pealikute juurde ütlema, et midagi pole lahti ja et see oli vaid nali. Pealikud olid üllatunud, vihased ja pettunud. Ja kuninganna paassei hakkas suure häälega naerma, nähes, kuidas terve suur asjatult kohale kutsutud sõja olemegi segaduses, lahkus Vošifuusay oma 1000 kuldmünti. Ning kuningas jou tegi sedasama nalja veel mitu korda. Kuni ühel päeval tõepoolest vaenlane kohale ilmus. Kuningas laskis kiiresti märguande tornis tule süüdata, aga tema naljadest tüdinud sõjapealikud ei teinud seekord tulest väljagi. Kuningas tapeti, Saudünastial oli lepp. Selline oli lugu naeratusest, mis maksis 1000 kuldmünt.