Siis ta ja lugu sõdurpoiss, signalistist, kes mängib puugivuugid. Aasta 1941. Ühel soojal vihmasel juulikuu õhtupoolikul koguneb grupp ohvitsere ühte paljudest mööda Washingtoni laiali olevatest sõjaministeeriumi ruumidest. Kõigi pilgud on pööratud tsiviilriietes igati traksis hallikate üle pea kammitud juuste ja korralikult pügatud Urukestega brigaadikindral Brehomb sama õuellile. Sõjaministeerium vajab uut peahoonet, lausub dünamiit difani karbikeses hüüdnime välja teeninud tasane kuid vajaduse korral ülikõva samal õuel. Ja pöörab omakorda terase läbilõikava pilgu kohalviibijatele. Ja see saab olema nii suur, et Washingtonis ära ei mahu. Ilusat pühapäeva, Helgi Erilaid olen mina. Ja Raimo Seljamaa, mina ja vikerraadios algas. Linnas on südaööpäevade kaupa on sadanud ja vihm katab tänavad oma sädeleva nahaga. Toidupoe punakas valguses ostab õhtukleidis naine piima. Kollane takso, peatu foori taga. Mööda jookseb kaks musta kaabuga meest. Vihmased päevad, vihmased ööd. Aur tõuseb ning katab kogu linna. Lori Andersson Washingtoni tänavad, hetke fotot Suurlinnast öisest ja vihmasest praegusaegsest, aga seda, mis on, poleks selleta, mis on olnud. See on Ameerika põlisrahvaste indiaanlaste sõjatants. Sõda tuli ju ikka pidada kas omavahel või meretaguste külaliste vastu, kes arvasid enesel õiguse olevat põlisrahvaste maailma pikema jututa ülevõtta, kel jõud, sel õigus. Esimese eurooplasena olevat mööda laia botamagi jõge üles sõitnud Hispaania admiral Pedro Memendes aastal 1571 ning jõudnud vaid mõnekümne kilomeetri kaugusele praeguse Washingtoni asupaigas. Peagi jõudis kohale Inglismaal laevastik ning kuningas Charles. Esimesel loal jäädi Pottomaki jõest põhja ja ida poole katoliiklik koloonia-Inglismaal valitsusi. Protestantlik anglikaani kirik. Koloonia nimeks sai merele anud ja mere tagant kohale purjetanud džentelmenid rajasid Ottamaki kallastele suuri istandusi. Ameerika põlisrahvas indiaani hõimud olid sunnitud selle progressi eest taganema. Surmaomanikke istandustes oli aga ka tööjõudu vaja ja selleks toodi Aafrikast hordide viisi tumedanahalisi orje. Kohale. Nii tüllid tavaliselt ei kesta. Tuli iseseisvussõda, võeti vastu Ameerika iseseisvusdeklaratsioon ja 1789 valiti Ameerika Ühendriikide esimeseks presidendiks George Washington, kes asus noorele riigile pealinna rajama. Uue pealinnaplaanide tegemiseks palgati prantsuse päritolu arhitekt Pier Sharel Lanfant ja need olid uhked prantsuspäraselt suursugused plaanid. Tänavad 30 kuni 40 meetrit laiad, Ave, need üle 50 meetri üks suurem. Lai ja kaks kilomeetrit pikk. Siinne rahvas polnud aga Euroopa suursuguste residentsi täht kas või versai mõõtmetega harjunud. Ameerikas maast küll puudust ei tuntud, aga maal oli ametihind. Hullu prantslase ideid asuti siiski ellu viima, sest need olid muljetavaldavalt suured joonelised plaanidel troonis uhke kapitoolium. Siit hargnesid tähe kujuliselt avenüüd, mis kandsid Ameerika Ühendriikide osariikide nimesid. Kui tema valdustest 10 küünega kinni hoidvad maaomanikud olid väga vihased, piirkonna jõukaim mees Lordallington oli endale just uut mõisahoonet ehitama hakanud Lanfanti plaanidele jäise jalgu ning prantslane laskis ehitise maatasa teha. Sellest tõusis nüüd nii suur tüli, et president Washington ise pidi vahele astuma ning lan fund ei saanudki oma suurejoonelisi plaane ellu viia. Ta suri vaesuses ja murtud mehena 1825, kuid 84 aastat hiljem maeti tema põrm austusavalduste saatel väikeselt meierei ländi surnuaialt ümber kuulsale Arlingtoni kalmistule sest Washingtoni rajamisel kasutati ikkagi tema uhkeid plaane. Riigi esimene president George Washington oli pealinnale oma nime andnud, kuid ei jõudnud ära oodata Kapitooliumi hoonega valge maja valmimist. Kuid pealinn Washington kasvas suureks ega on üks Euroopa stiilis linnaks, kus on palju avarust ja park. Ja ei ole pilvelõhkujaid. Õieti tuleks küll öelda Washington DC, mis tähendab seda, et linn moodustab Pottomake jõe ääres asuva Kalambia föderaalringkonna District of Kalambia. Siit mõte oli selles, et pealinn ei kuuluks mingisse kindlasse osariiki kuigi selle kasvanud eeslinnad asuvad siiski nime relendid kui osariigis ikkagi hiigelriigi pealinn. Washingtonis näib tihti vihma sadat aga tol juulipäeva pärastlõunal 1941, kui seekordne lugu õieti algas. Ja Raimo, sa rääkisid siis ühe hoone ehitamise plaanidest, mismoodi selle hoone ehitamisega edasi läks. See uus hoone, uus sõjaministeeriumihoone hakkas kindlalt kuju võtma. Uue sõjaministeeriumihoone osas olid küll omad soovid, ka president Roosevelt teel puudutasid eelkõige maja suurust ja kuju kuid kindlameelne Samuel nendega ei arvestanud. Projekteerimine usaldati kohe veel samal päeval, 18. juulil kogenud arhitektile 65 aastasele George Edwin Pöks droomile ja juba 34 päeva hiljem D arutelude ja plaanidega ühele poole. Kopp löödi maasse 11. septembril 1941 peatöövõtt Giaks John McCain kampani. Philadelphiast. Töö käigus esialgsed plaanid küll aeg-ajalt muutusid. Pärast Pearl Harbori sündmusi otsustati esialgse kolme asemel teha neli, seejärel aga koguni viis korrust. Kokku oli ehitusega seotud 327 arhitekti ja inseneri, kellel abiks 117 ehituse järelevaatajat. Tööd tehti kolmes vahetuses 24 tundi ööpäevas. Tipphetkel oli ehitajaid objektil 15000 ja asi oli tehtud 15.-ks jaanuariks 1943, nii et hoone valmis 16 kuuga. Tõsi küll, esimesed töötajad uude asupaika kolisid juba 30. aprillil 1942. Ja ehituskulud nagu ikka, olid suuremad, kui esialgu plaaniti. 63 miljonit dollarit muutust 83-ks miljoniks dollariks. Neoklassitsistlikus stiilis ehitatud Pentagon sisaldab tegelikult, et siis viit Pentagoni, mis on omavahel ühendatud 10 galeriiga. Hooned kannavad tähenimetusi, alustades kõige seesmisest A B, C, D, E pluss kaks keldrikorrust, f ja g. Räägitakse, et arvude keel on üks konkreetne selge keel, nii et jätkame siis Lionel Hamptoni seltsis. Hoone kõrgus 24 meetrit ruutmeetreid kokku 620000 koridoride, kogupikkus üle 28 kilomeetri aknaid 7754, telefonikaablid 160000 kilomeetrit 103 ainult üks trepi eskalaatorid, U19 Lif 13 kõige välimise Pentagoni külje pikkus on 280 meetrit. Pentagoni siseõu kuis teisiti, suurimaid maailmas 20000 ruutmeetrit. Külma sõja ajal hakati seda naljatades nimetama ground Siroux, oletades et mõni Nõukogude Liidu tuumarakett on vast ikka õue keskpunkti suunatud. Siin asus ka kraan Sirov nimeline kohvik, mis peale renoveerimistöid muutus restoraniks. Kas sa seda ka oskad öelda, kuidas Pentagon seestpoolt välja näeb? Tänu normann meilerile ma võin põgusalt mingi kirjanduse siseruumidest anda ja see on raamatust tee aamis suhtenaid. Armeed. Hoone sees ei ole tegelikult ühtegi selgesti äratuntavat objekti. Pikad, erakordselt üksluised, koridorid, täpsete vahemaade kaugusel korduvad uksed, millest pääseb väikestesse ruumidesse, kust pääseb edasi sama ebamäärastes ruumidesse. Administraator relatiivsissepääs on hoone põhjaküljel. Selles hoonetiivas asuvad mõnede Ameerika tähtsamate meeste näiteks kaitseministri ja staabiülemate tööruumid. Ja kuigi administratiivosa viiest aulast nelja seintel rippuvad maalid põhiliselt sõjas ja laevastikuteemalised. Ja kuigi ruumid on siin suuremad ja vaibad põrandal ja kuigi siinsed koridorid on kirkalt kollased ja näeb koguni pähklipuuga kaetud pindasid ei saa keegi väita, et maksumaksja raha raisatakse Pentagoni luksuslikuks sisustamiseks kaunistamiseks. Ja siis on sünge, kehvalt valgustatud ruum suuruse poolest kui kaetud väljak. See on Pentagoni ostukeskus. Selle tohutu sammas, koridori ühel küljel on avar kohvik, palju müügipunkte, busside metroo juurde viivaid trepp lennupiletite müügil, et meeste naiste riideärid, raamatukauplus ja kindlasti müüakse seal ka suveniire. Ja kõik viis Pentagoni seina annavad ilmselt Luuvri mõõdu välja, nii et vaevalt on maailmas teist sama tohutut ja igavat ehitist. Aga selle hoone kuju on liiga omapärane, et seda tähelepanuta jätta. Pentagon, Pentagon on viisnurk. Geomeetrias kutsutakse Pentagon yks tavaliselt korrapärast kumerad, viisnurka, mille kõik küljed pikkused ja kõik sisenurgad 108 kraadi. Kui ühendame omavahel joontega Pentagoni sisenurgad, saame pentagrammi korrapärase täht viisnurga. Ja kui meil on nüüd tähtviisnurk pentagramm, siis põde ühendamisel saame taas kumera kujuga viis nurga Pentagoni. Mõlemad kujutised on tuttavad, eriti täht, viisnurk, pentagramm. Seda sümbolit tunti maa peal juba tuhandeid aastaid enne Kristust kui paganliku usu sümbolit. Kuid eri aegadel ja erinevates kultuurides on tal ka erinev tähendus olnud. Pentagrammi leiab mitmete salaühingute ja muistsete vennaskondade sümbolite hulgast. Targad allikad nimetavad siinkohal illuminaadid, kate satanist ja vabam müürlasi. Nendel salas hektidel on pika ajalugu oma salajased reeglid, rituaalid ja sümbolid, mille tähendust tunnevad väid asjasse pühendatud. Sellest kõigest on pakse köiteid ja uurimusi kirjutatud ning igasuguseid teooriaid välja töötatud. Kogu teema on niisiis tohutult lai. Meid võiks huvitada see, et vabamüürlaste sümboolikat on mõned asjatundjad just Washington tiišist tõepoolest uskumatult palju avastanud linna planeeringust kuni arvukate mälestusmärkideni välja. Kogu pealinna põhiskeem tundub olevat täis püramiide kolmnurki tähtviisnurki Sis pentagramme. Ja iseenesest mõista seisab siin Pentagon ise. Kumer korrapärane viisnurk. Ühendriikide kaitseministeeriumi peakorter oli Washingtoni linnaplaneerijatele rajajatel mingi seos vabamüürlaste ja illuminaatide. Ega see ei ole tänane teema. Tänane teema on Pentagon. Selle hiigelsuure hoone ehitamisega oli kiire, sellest oleme täna juba kuulnud. Hoonele tuli aga kõigepealt koht leida. Väga arukas armee. Ehitusinsener kolonelleitnant Hiiu keisi avastas võimaluse Arlingtoni kalmistust ida pool, kus oli laiunud põllumajandusministeeriumile katsetamiseks eraldatud tohutu maala Aarlington faar. Just 1940. aastal oli president Roosevelt selle maale sõjaministeeriumi käsutusse andnud. Aarlington haaram laius patamagi jõe ääres ja otse üle jõe kõrgub kauguses valge ja sale Washingtoni monument. Tuli aga välja, et farmi maa-alal oli kummaline ebasümmeetrilise Pentagoni kuju, mida viiest küljest ümbritsesid teed või teise tee ehitised. Ja nii kujuneski pikapeale välja uusklassikalise hiigelehitis plik kuju. Korrapärane kumer viisnurk, mis hoonele ka nime andis. Pentagon. Paik ise tingis ehitise kuju, nii et pole vist mõtet insener keissi. Arhitekt George Edwin pöördus tsunami ning nende arvukate abiliste hulgast otsida seoseid vabamüürlaste võillumina pidega. Samas ei või iial teada. Ja iseenesest mõista ei saame teada pooli asjugi Californiast New York aelandeni ulatuva hiigelsuure maa riigisaladustest tulvil kaitseministeeriumi kohta. Kuid mõni ootamatu lugu on ametiajalukku jäänud. Raimo. Jah ja ajalukku on läinud ka lendlehe tekst, mille noor mammeilar Diaamis suhtena raamatus üleski on tähendanud. 21. oktoober 1967 Washington DC juuessey jumala raa, Jehoova Anubise Guatsel, Kõudli Allahhi, Krišna, Chuck Kuuru oliisa puulu uva kaali, Siiva suure vaimu jahve teonüümsuse Isise Jeesus Kristuse maid Tree ja buda ja raama nimel. Meie kõik, kandes endas kogu värvispektrit, maname Lähme välja kurjuse mis on ainult müüridega ümbritsenud viis tahukas varjunud haarates võimu totaalse masinavärgi ja tema sigitise vesinikpommiteenistusse ning alistanud maa planeedi elanikud Ameerika rahva ja mägede, metsade, jõgede ja ookeanide poolt loodu kohutavasse vaimsesse ja füüsilisse piina ning lõplikku hukku alalisse hirmu lugedes seda lendlehte osalete pühas rituaalis ja et teha seda veelgi sügavamalt, keskendage oma mõtted kurjuse väljaajamisele. Jumala armu veel, kes on kõik meie miljardi Linnutee miljardid tähed on su võim ja ääretu sinu nimi. Lincolni mälestusmärgi juures peeti kõnesid ja seejärel marssis inimmass New York Timesi hinnangul 50000 üle Aarlington noorial silla. Vahemärkusena on ka allikaid, mis räägivad 100-st 1000-st meele avaldajast. Pentagoni hinnangul Nende hoone ees oli kuni 35000. Oli palju oli, aga teede ääres jälgis neid ja Pentagoni juures ootasid 1500 pealinna politseiniku 2500 Washingtoni Rahvuskaart last. Üle maa kokku toodud ligi 200 sherifi. Tundmatu arv ei julgeolekumehi, valgemad ja kongressi turvamehed 6000 legendaarse 82. õhudiviisi meest. Sõjaväepolitsei üksused Californiast Texasest lisaks kusagil lähistel tundmatus paigas igaks juhuks veel 20000 meest. Ja nüüd sündmuspaigale ikka koos Norman meilariga. Seal ta kükitas geomeetriliselt kujund justkui merest esile kerkiv kahvatukollased seinad kui plastmass, kurk ja kõrvu kandus muusikat. See oli defax veoauto kastis. Kogu kirju pilt aga, mis Pentagoni ümber avanes, meenutas Shakes piirliku vaatemängu. Näidendit. Kohale saabunu mõistis, et see oli püha riituse algus, see, millest ajalehed, meeleavaldajad, et ühe juhi eibi Hoffmanni suu läbi nii suure numbri olid teinud. Hoffmann oli pöördunud ametijõudude poole taotlusega ümbritseda Pentagon 1200 inimesega ja ühise mediteerimise jõul hoone 100 meetri kõrgusele õhku tõsta. See järele pidi hoone muutma, värvi, oranžiks ja värisema seni, kuni kõik kurjad vaimud on sealt põgenenud olnud. Ja siis lõpeb ka Vietnami sõda. Luba anti, mitte Pentagoni sissepiiramiseks, küll aga õhku tõstmiseks tingimusel, et hooned kergitatakse vaid kolme meetri jagu. Loomulikult vaimude väljaajamine sellisel kõrgusel ja ilma niinimetatud teatud võlu ringita oli kui kokakunst ilma tuledeta. Tõsi, hiljem siiski oli ka neid, kes kaljukindlalt väitsid, et välja välja pahad vaimud tagasi pimedusse välja väljamanamine oli ikkagi sedavõrd mõjunud, et ehitis oli paigast liikunud. No kui see tohutu hoone tõepoolest liikus finaal ja siis tuleb vist öelda, et mõttejõudu ei maksa kunagi alahinnata. Seda kindlasti. Aga kas raamatu autor on ka oma arvamuse välja öelnud selle selle sündmuse kohta? Kirjanik arutleb nii. Raamat on kirjutatud kahel erineval tasandil. Esimese poole pealkiri on ajalugu, romaani vormis ja teise maanajaloolaadis. On ilmselge, et esimene osa on ajalugu valekostüümis ja teine tõeline õigemini ehtne ja ei midagi vähemat kui romaan esitatuna ajaloo tekstiplaadis. Samas muidugi kõik autor kaasa arvatud, räägivad ikkagi esimesest osast, kui romaanist ja teisest ajaloona. Vormilises mõttes saab esimene osa olla vaid isiklik ajalugu, kuigi see on kirjutatud täpselt kirjaniku mälu järgi ja on seetõttu kui dokument teine osa, kuigi seegi järgib täpselt kõiki kasutuses olevaid allikaid artikleid, Pealtnägijate meenutusi, ajaloolisi vaatekohti, stiile osutub aga hoopis mingiks kollektiivse romaani resümeega. Pentagoni Marsi müsteerium kummagi poole info selle kohta nendest sündmustest on niivõrd segane, sedavõrd ebatäpne, vastuoluline, pahatahtlik, koguni eksitustele põhinev, et mingit täpset ajalugu ei ole võimalik üldse ettegi kujutada. Ja pealegi ajalugu on ju alati sisemine seesmine, sest ükski paber ega dokument ei ole kunagi iialgi piisavalt tunde sügav, vaimne, moraalne ja suure tähega kogemuslik. 1993 ilmus Frank Zappa Ühendriikide kriitiline album kollane haikala millel on kahe ja pooleminutine lugu, Pentagoni õhtupoolik. Kuulame hetkeks veel seda. No see on meeleolu, mis nüüd tagantjärele võiks tunduda äreva sisse juhatusena ühele hommikule kaheksa aastat hiljem ja täpselt 60 aastat hiljem. Pentagoni ehitustöid alustati mäletatavasti 11. septembril 1941. 11. septembri hommikul 2001 asus Washingtonist tallese rahvusvaheliselt lennuväljalt Los Angelese poole teele Boeing seitse viis, seitse. Kaks, kaks, kolm. See oli igahommikune. Lend number 77. Lennukis oli kaks pilooti, neli stjuuardessi 53 reisijat. Lennuk tõusis õhku kell kaheksa. 20. Kell 846 sööstis esimene terroristide kaaperdatud lennuk ühte kahest maailma kaubanduskeskuse hiigeltornist New Yorgis Manhattanil. Uurimiskomisjoni hilisemate väidete kohaselt kaaperdas viis nugade ja bussidega relvastatud ristilennu number 77 kella kaheksa 51 ja kaheksa 54 vahel. Raadioühenduslennuga katkes kaheksa 50. Nagu selgus, pöördus lend number 77 oma tavaliselt marsruudi kell kaheksa 54 lõuna poole. Autopiloodi määratud lõppsihiks oli siis seatud Washingtoni Ronald Regani nimeline lennuväli, mis asub üpris lähedal pentagonile. Selleks ajaks oli paanika juba alanud. Hommikune lend number 11 oli siis juba ühte New Yorgi maailma kaubanduskeskuse kahest hiigeltornist sisse tormanud. Lennukompanii American Jerlents teadis, et ka Lennon number 175 olnud lennukil olid terroristid ning lennuk oli Manhattani poole teel. Lennukompanii jaoks oli lootusetu midagi ette võtta. Kes oleks osanud aimata, kui paljudes lennukites veel terroristi tegutsema võiksid hakata. Igatahes olid nad seda teinud Lennon, number 77. Dallase lennujaama kontroll radaritele ilmus lennuk uuesti, kui see tohutu kiirusega pöördus ning madalamale laskus. Lennuki suur kiirus ja manööverdamisvõime viisid maapealseid jälgijad isegi korraks mõttele, et tegemist on sõjalennukiga, aga ei olnud. Tav terroristist, piloot Hani Anžuur pidi oma tööd tundma, sest lennuk kihutas kindlalt oma eesmärgi suunas ning prahvates otse sisse Pentagoni läänekülge Washington DC keskusest lõuna pool Arlingtoni maakonnas mürsinjas. Kahel lennukis viibinud oli lennu ajal õnnestunud maa peale helistada. Stjuardess René Mei helistas oma emale las Vegasesse ning rääkis, et terroristid on lennuki kaaperdanud ja palus sellest kiiresti lennukompaniile teada anda, mida tema vanemad tegid. Reisija Barbara Olson, kes oli CNNi telekomment senaator ning teel oma saate salvestamisele helistas oma abikaasale, Ühendriikide justiitsministeeriumi advokaadile Theodor Alsonile kaks korda. Ta ütles, et lennuk on kaaperdatud ja et nii reisijad kui ka piloodid on sunnitud olema lennuki tagumises osas. Theodor Orson teatas kohe justiitsministeeriumi komandokeskusse. Kaitseministritel tabada ei õnnestunud. Midagi ei suudetud ette võtta Ameerika olisel. Kõik on väga raskelt haavata saanud. Ja mitte keegi siin maailmas ei suuda ette kujutada õudust, hirmu ja paanikat, mis sellel hommikul kolmes hukule määratud lennukis valitseda võis. Pole ka kedagi, kes sellest jutustada võiks. Lennul number 77 oli 53 reisijat, riis, terroristi ja kuus meeskonnaliiget. Kõik hukkusid katastroofipaiga läheduses, põhiliselt ümberkaudsetel. Maanteedel liikus selgi hommikul hulganisti autosid, mistõttu leiti ka päris palju sündmuse pealtnägijaid. Mõned jõudsid ka seda filmida ja üht-teist leiti ka turvaga kaamerate video osalvestustelt, mistõttu sai võimalikuks need kohutavad hetked mingil kombel reprodutseerida. Küllap kostis kõigepealt üha lähenev kõrvu lukustavaks muutuv müra kui lennuk Pentagoni hoonele umbes 100 kilomeetri tunnikiirusega lähenes vaid paarikümne meetri kõrgusel ümbritsevate autoteede kohal ja juba vähem kui kümnekonna meetri kõrgusel Washingtoni bulvari kohal. Hiigellennuk lõi maha mitu laternaposti, üks kukkus otse Põlvaril liikunud taksol ja vigastas selle juhti. Lennuki parem tiib purustas oma teel Pentagoni tagavarageneraatorihoone. Ka vasakpoolne mootori tegi maatasaköitmist teele. Ta jäi ning paari sekundi jooksul plahvatas lennuk tohutu kiirusega otse Pentagoni läänekülge sisse. Seejärel rullus ta kergelt vasakule, parem tiib õhus püsti. Kokkupõrkes purunes lennuki kere esiosa Gideks keskija sabaosa murdusid lahti ja liikusid edasi. Lennuki sabarusud paiskusid kaugemale hoonesse ja igale poole laiali. Kokkupõrke ajal töötas Pentagoni hoonesse umbes 18000 inimest mis oli 4000 võrra vähem kui enne 1998. aastal alustatud remonditöid. Remont oli pooleli parasjagu just hoone lääneküljes. Tänu sellele olid siin paljud ruumid tühjad ja inimesed, kes seal muidu töötanud oleksid, pääsesid surmast. Kokkupõrge ning sellele järgnenud tulekahju hävitasid läänekülje kolm välisringi ringid, e-d ja c. Kuid laiali paiskunud rusud vigastasid ka sisemisi A ja B rinde. Plahvatus oli nii tugev, et lennuki rususid leedus veel sadade meetrite kaugusel Pentagoni hoonest. Lennuk tormas hoonesse peaaegu maapinna tasandil, nii et kaks läänekülje ülemist korrust jäi esialgu püsti. Kukkusid kokku umbes 45 minutit pärast kokkupõrget. Nii jõudsid seal töötanud inimesed majast välja. Pärast katastroofi asuti Pentagoni hoonet parandama ja remont Dima vastavalt projektile, millel oli tähendusrikas nimi fööniks juba vähem kui aasta pärast. Augustis 2002 olid asjad nii kaugele, et Pentagoni töötajad võisid vähehaaval läänekülje parandatud ja remonditud ruumidesse sisse hakata kolima. Hoone võib küll tuhast tõusta kui imelinud sööniks kuid hukkunuid ei too miski tagasi. Nende mälestuseks seisab nüüd Pentagonis memoriaal. Lend number 77 ei ole enam seesama. Marsruut kannab praegu numbrit 149. Aga hiigelsuur Pentagon, Ameerika Ühendriikide kaitseministeeriumi peakorter seisab siis nüüd juba varsti 67 aastat oma kohal Arlingtonis. Kümned tuhanded inimesed teevad siin päev päeva kõrval oma tööd ja tööd on neil läbi aegade jätkunud. Siinsamas Arlingtonis laiub tohutu sõjaväe kalmistu. Ühendriikide patriootilistes filmides on näha lugematu hulk pikki lumivalgete ristide ridu. Ja neid riste tuleb üha juurde, kui kirstud Iraagist koju jõuavad. Siinsamas Washingtonis seisab pidulik ja kaunis memoriaal, madal lõputuna tunduv mustast graniidist sein, millele on graveeritud 58000 Vietnami sõjas langenud Ameerika sõduri nimed. See sein on ligi 150 meetrit pikk. Ta tõuseb sujuvalt maapinnalt kolme meetri kõrgusele oma keskosas teeb seal 125 kraadise pöörde ja langeb taas sujuvalt maapinnani. Üks memoriaali tiib osutab Washingtoni monumendile teine Lincolni memoriaalil. Vaevalt et kumbki neist kuulsusrikastest presidentidest oma riigile nii sõjakad ja nii raskelt ohvriterit. Kas tuleviku oleks soovinud aga kaitseministeeriumi peakorter, Pentagon, muutkui jätkab usinad töö tegemist. Sõjavastased käisid sama teed kui riigimehed, kes sõda juhtisid ainult vastupidises suunas. Ja oleks ajalugu ometi niisama lihtne, nagu seda on ajakirjandus, tõdeb ja ohkab Henry, Kissinger. Saladust ei iial. Näe. Saladus on igihaljas.