Oli aasta 1861 fla väär hakkas lõpetama Salamboodia elektrivalgus oli alles hüpoteest. Lawelgjöö siidikasvatajad ühinesid ja kogusid kokku reisiks vajaliku suure summa raha. Kõigile tundus loogiline, et reisi võtab ette vee Shan kujur. Viimane päris, kus Jaapan siis asub sealt otse edasi. Maailma lõpus. Herverson küür asus teele Prantsusmaalt lavilgiest. Ta ületas piirimetsi lähedal, läbis Württembergi ja Baieri jõudis Austriasse, sealt rongiga Viini ja Budapesti, et jätkata teekonda Kiievi suunas. Katis ratsakaks, 1000 kilomeetrit Vene stepi ületas Uurali mäed, saabus Siberisse. Reisis 40 päeva, kuni jõudis Baikali järveni, mille kohta sealsed inimesed ütlesid. Meri liikus alla mööda Amuuri jõge, mis kulges piki Hiina piiri. Ookeanini peatus seal Virki sadamas 11 päeva kuni üks Hollandi salakaubavedajate laev riista teraya neemele jaapani läänerannikul. Niimoodi kirjutab Alessandro rikka raamatust siidärve Shan küür läks nimelt Jaapanisse siidiussimune ostma. Aastal 1861 vältas tema teekond kolm kuud. Nii kaugele oli Jaapani maailma lõpus. Ning elu nendel tol ajal muust maailmast täiesti eraldatud saartel voolas aeglaselt ja kummaliselt muu maailmaga võrreldes. Aga aeg muudab kõike. Tänapäeval mõõdetakse Jaapanisse jõudmise aega veel lennutundides ja tulijad võtavad vastu ker, lääneliku suurlinnad. Ei ole ameti veel kadunud. Traditsioonid elavad kunstis ja muusikas inimeste teadvuses. Iidseid templeid ja losse hoitakse hoolega ja keset lopsakat loodust seisab Himeis piltilus. Pika ajalooga hõbe, haigru või valge haigrow linnus. Ilusat pühapäeva. Helgi Erilaid olen mina ja vikerraadios algas taaskord. Emai linn seisab saareriigi Jaapani suurima saare lääneosas umbes 50 kilomeetri kaugusel rannikulinnast koobest ja päris kaugel 650 kilomeetrit pealinnast Tokyost. Kauged saared kauges idas keset ookeani, Jaapan. See on siit vaadates võõras paik. Keeruline ja võõras oma kommete, uskumuste, arusaamiste ja kultuuri poolest mõtte- ja elulaadi poolest tohutult pikk, ajalooga paik. Siin võib tõlkes palju kaduma minna, kui mitte kõik. Seepärast võiksime täna ehk piirduda vaid sedalaadi ajalooliste seikadega, mis on seatud imeilusa hõbe haigrullossi rajamise ja arenguga. On vaja näiteks teada, et 12.-st 19. sajandini valitsesid Jaapanit sõjaparunid. Taim jood. Väinjoode rõivaste põhitoon oli purpurpunane, see võis ületada Nendest Burturist heledamat edoonideni vastavalt sellele, kui kõrges auastmes olid rüükandjad. Tumedates ja heledates rohelistes toonides rüü tähendasid kõrgemat auastet. Järgmine toon oli punane ja lõpuks must. Kõige kõrgemat taimiood arvati juba aadliseisusse. Muidugi tahtsid feodaalisandate sõjaparunid ikka ja jälle oma valdusi suurendada. Siin olid neil abiks sõdalased, samuraid, kes elasid oma range aukoodeksi järgi, aga kõige kõrgem mees kohalikus sõjaväesfääris oli ülemjuhataja. Šovun ja provintsides käisid pidevad sõjad. On teada, et hõbe haigro linnustasuti ehitama nämbokuid shoajastul murematšiberioodil just nii keeruline tohutu hulga tundmatute nimedega on Jaapani pika ajalugu. Nii et oleks vist õigem võimalikult väheste nimedega läbi ajada, sest meel ei jää neist ühtki. Aga NBA hooajast on jäänud Jaapani ajalukku ka 50 aastat kestnud põhja ja lõuna kuningakoda meievahelise suure sõja ajastana. Lõuna andis alla aastail 1392 Imei hõbe haigro linnust asutigi selle suure sõja ajal ehitama. Ime imeväel oli kunagi iidne tempel seisnud. Nüüd 1346 otsustati siia kindlus rajada. Järgmine teade Imei linnuse kohta on juba aastast 1600 x Mil sõjalord taimio. Keeda Teromaazza ühes tähtsas lahingus väga silmapaistvalt esines tänuks selle eest sai talle osaks sõnhi Mei linnuse ehitustöid jätkata. Üheksa aastat väldanud ehitustööde järel hakkaski Himei linnus või nüüd juba loss praeguse ajal tuntud ilmet omandama. Mõned ajaloolased on väitnud, et ehitustöödel tegid lausa miljonid mehed pikki tööpäevi, sest lisaks hiigelsuurele hoonete kompleksile tuli kaevata ka vallikraavid linnuse ümber. Viimane osa suurehitisest läänering sai valmis 1618 ja just sellisena, nagu ta noil ammustel aegadel ehitati, on hõbehaigro või valge haigrugindlus seisnud siin varsti juba 400 aastat. Aeg ise oma jälgi ei hoia, seda peavad inimesed tegema ja 20. sajandi keskel võeti põhjalikumad parandustööd ette. Ajalugu säästis hõbe, haig ruh kõigist lugematutest lahingutest, mida Jaapani sõjalordid oma muust maailmast eraldatud saartel sajandite jooksul pidanud on. Niimoodi sai sõdadest puutumata jäänud vägevast kindlusest lõpuks uskumatult uhke loss. Kuid see ei mäe lossi 14 10. sajandi keskel just kaitse linnuseks ehitama hakati, paistab tänase päeva. Ta pani välja. Esmatähtis oli paik, kuhu linnus püstitada, strateegiliselt õige paik. Imei ehitati kõrge ka tipu. Keset avarat maastikku seisis ta kaitse vallina ähvardavat vaenlast oodates. Linnuse ümber oli kolm laia sügavat kaitsekraavi. Seesmine keskmine ja välimine. Nende rajamise mõte on kaval ja selge. Vaenlane, kellel oli kaasas hulk sõjamoona relvi ja igasuguseid muid sõja pidamiseks vajalikke asju pidi esimese kaitsekraavini jõudes kogu selle materjali kõigepealt maha laadima, mis ilmselt polnud hoopiski mitte lihtne. Piltidel tunduvad 15. ja 16. sajandi jaapani samuraid hirmuäratavate tulnukatena oma koledaks maalitud maskide, sarviliste, kiivrite, kummaliste mitmekihiliste, kastikujuliste rõivaste ja rohkete relvadega hirmus mõelda, kui mõni selline vihane mees uksele koputaks. Ilmselt tuleks vea selle mehele öelda vaid Ale. Aga üldse taevas teab, millest jutt on. Tulija läheb igatahes üha vihasemaks. Samurai ähvardused need küll vist vaevalt on väga tore kuulata, ikkagi. Aga hea. Kujutlegem siis, et vaenlane oma relvade ja sõjamoonaga jõuab linnuse esimese kaitsekraavini. Kuidagi peab sellest üle saama kõigega, mis tal kaasas on ja siis üle keskmise kraavi ja veel üle seesmise. Võib arvata, et selleks ajaks on ta lõplikult kurnatud ja muist moonagi on tee peal kaduma läinud ja mida ta siis leiab? IMEI lennuse, kõrged siledad, puude latvade ulatuvad alusmüürid. 15 meetri kõrgused kaldus müürid. Palju eksitavalt keerulisi käike linnuse müüride sees. Ründajal pole õrna aimugi, kuhu need hüüa võiksid. Linnuse 84 väravat on tugevate kivi ja puukindlustustega ja kitsad ja madalad. Nii et vaenlased vaid ühekaupa. Nendest läbi mahuvad seintes avaused, millest kutsumata külalistele kive ja keeva vett kaela sajab ja väiksemad augud püssitorude ja noolte jaoks. Tohutus imekindluses on valitsejaruumid, köögid ja panipaigad. Siin on võõra jaoks palju keerulist ja ootamatut, aga nagu öeldud, ühtki lahingut pole selles kindluses iialgi peetud. Ei, me ei, loss on tegelikult tüüpiline jaapani sõjakindlus, nii arhitektuuri kui kaitseehitiste poolest. Kõrgetest alusmüüridest välja kasvavad lumivalged, seinad ülespoole pööratud nurkadega katused iga lossi korruse kohal meenutavadki jaapanlaste kujutlustes õhku tõusvat valget või hõbedast haigrut. Imeloss on suur, mõistatuslik, väga kaunis ja salapärane. Valgehai GRU või ütleme, hõbe, haigro, see kõlabki. Varasemalt loss on täna siis samasugune, nagu ehitas selle peaaegu nelja-aastase aja eest Jaapani lääneprovintside kuberneriks määratud iki tähte rumasse. Tema nimelt valis Himei oma pearesidentsiks, kuid leidis, et sealne linnus pole piisavalt väge väga uhke. Ja ehitas selle üheksa aasta jooksul, nagu me juba teame, piisavalt vägevaks ja uhkeks. Linnuse peatorn oli seni vaid kolm korrust kõrge, terve maasse laskis selle asemele ligi 50 meetri kõrguse viiekorruselise torni ehitada. Nähtavale on jäänud viis korrust. Kas jäävad kivialusesse varjule? Pead on neile. Lisaks on hõbehaigro lossil velgolm, torni ida-lääne ja loodetorn. Näha on nendel vaid kolm korrust. Säravalt valgeks krohvitud loss seisab õieti kahel künkal ja paikneb päris suurel maa-alal. 140 meetrit läänest itta ja 125 meetrit põhjast lõunasse on telgjoonte pikkus. Tornid kujutavad enesest õieti alusmüürist tõusvate imeilusate jaapanimajakeste kogumeid. Neil üksteise peale otsekui laotud maja, kes teil on toredad lainelised ülespoole vaatavate nurkadega. Katused. Esimese nähtava korruse katusest tõuseb välja teise korruse maja. Need majad on suured ja laiad piklike akende ja kaunilt nikerdatud otsaviiludega ning kolmandast korrusest. Ta algab juba tornide tõus. Peatorni iga järgnev korrus on eelmisest väiksem, nii et ülespoole vaatavate nurkadega katused näevad välja otsekui ülalaheneva hiigelsuure trepiastmed. Viimane korrus, seon taas alumisest katusest välja kasvav imekaunis jaapanimajake. Tema võib terve katusega uhkeldada, sellel on kaunilt nikerdatud ääred ja viilud ning kõrget kujud kahel pool otsaviilude kohal. Suurele peatornile päris lähedal seisab kaks madalamat kolmekorruselist torni, nii nende katusemajakesed tippudes sarnanevad peatorni omale kuid on tunduvalt väiksemad selle tohutu kõrgel mäetipul roheluses tõusva eemalt ilmselt jaapani mängu majakesena tunduva lossi lumivalgetel. Nendel pole õieti mingeid kaunistusi näha. Ohtrate otsaviiludega ehitud heledate kord rohekate, kord hallidena, otse langevate päikesekiirtes, isegi roosakatena tunduvatest uhketest katustest aitab täiesti. Päike annab valget hõbe haigro lossi ümbritsevale rohelisele tuhandeid eri toone ja varje. Otse lossi väravasse viiva tee kõrval õitseb suurte roosade õitega põõsastik. Kõik on täpipealt nii, nagu olema peab sest see on Jaapan. Arhitektuuriajalugu tsiteerides just Edo perioodil 1603 kuni 1868 siis samal ajal kui hõbe haigro linnus oma lõpliku näosay kehtestati Jaapanis templite, kloostrite majade ja nende interjööride proportsioonidele ranged mõõdud. Tulemuseks oli väga selgelt eristuv jaapani arhitektuuristiil millel puudus vajadus muutumiseks kuni 19. sajandi keskpaigani. Kui Jaapan läänemaailmale avanema, kas traditsiooniline jaapaniarhitektuur? See on puitehitiste võidukäik? Nii Ama struktuuris kui kujunduses olid need ehitised tõelise puhtuse tunnetuse saavutanud. Ehitise ümbritsesid ikka aiad. Ja kuigi miniatuurse see idee on alati oluline, on paljud kauneimad Jaapani aiad, avaramõõtmelised maastikud, arhitektuur, anaaedadel ka intiimselt seotud. See on rännak ning rännak on sama tähtis kui sihtpunkt. Seedeta aiad, sisaldavadki, nii palju väikesi naudinguid. Täpselt paigutatud ja puhtalt esitatud elemendid. Vesi, taimed, kivid, joad, puud ja sillad. Kas need ei ole naudingud? Need ei ole välju muusikaga, grillipidude aiad. Idamaadetundjad rõhutavad ikka, jaapanlastel on aegade algusest peale oma maa loodusega täiesti erakordne side. Erakordne ühtsustunne. Iidse jaapani jumalad. Olid looduse jumalad, maise taevas, puud, jõed, siin olid jumalate kodud või olid need isegi jumalad. Sellest siis need intiimsed, peened pastelsed, puhaste nappide joontega maastikud, mäed, kosed, üksildased puud ning õied jaapanigraafikas ja siiditrükis kirsiõied, siid, kimanadel miniatuursed aiad, kus tillukesed sillad viivad üle tillukeste, tiikide ja ojade ning igal puul kivil või õielon oma tähendus. Sellest siis ka aeglased laulud lootos, millest ajast sügis nukrast, kuust, Oikoidu valgusest. Hõbehaigre lossi välimus on ühtaegu lihtne ja teatraalne ning tundub nii lõpmata jaapanlik oma ülespoole kallutatud kaduse nurkade ning peente kaunistus kividega räästast sees, nagu kirjutatakse, hargneb siin paras labürint, hulk salakäik kakleb kõikjal ikka selleks, et ründajaid eksitada. Õnneks seda kindlasti ei rünnatud, aga salakäigud ja kitsad labürindis on ikka toredad asjad. Traditsioonilistes jaapanielamutes on ju kõik väga napp ja lihtne. Ise pole näinud, kuid filmid ja fotod aitavad. Ja hõbe haigro lossi labürint, idest hargnevad kaunid puitgaleriid. Tõbede suurust saab liug sirmidega muuta. Põrandatel on väga täpselt oma kohta telepaigutatud õlgmatid sest mida on eluks vaja? Mat? Mille peal magada ja madal laud, mille taga põrandal istudes teed juua traditsioonilise jaapani elama toad on ju sama hästi kui tühjad. Meenutagem film. Vähesed eluks vajalikud asjad on seinaga, pidesse peidetud. Ühes dinee, lossi peatornihoones tehtud fotolt pole midagi muud kui vapustavalt kaunid pastelsed seinapaneelid, kõverad männid, õitsvate kirsside oksad, mägised maastikud. Toa saab liug sirmiga poole väiksemaks muuta. Ja ongi kõik täiesti tühi, on see tuba otsekui näitusesaal. Nii et asjade kummardajatel oleks jaapanlastelt mõndagi õppida. Kuigi pole ju teada, kui paljud inimesed noil kaugetel saartel veel traditsioonide järgi elavad. Uued ajad suurlinnade tulen, aga hõbe haigro lossis ei lase traditsioonid end unustada. Peatorni kagunurgas näiteks asub harakiri maruala. Hingevalus samurai? Vaevalt küll, kuigi natuke sedamoodi kõlab samuraide reid, uhked mehed, kellel oli oma kindel aukoodeks juba väga ammustest aegadest pigem omaenese käe läbi elust lahkuda, kui häbis elada. See oli üks aukoodeksi punkte. Meie tunneme sellist rituaalset enesetapu harakiri nime all, kuid Jaapanis on enamlevinud teine nimetus. Puku. Kõige varasemad teated Sepuku kohta 11.-st sajandist kui mitmed võimsad perekondlikud klannid võitlesid ülemvõimu eest vedaarses jaapanis kuid komme sooritada enesetapp otse lahinguväljal, et mitte vaenlase kätte vangi langeda, olevat veelgi vanem. Rituaalne Sepooku levis laialt ilmselt 15. ja 16. sajandi jaapani kodusõdade aegu. Kuid Tokugawa valitsemise ajal kui ka hõbe haigro loss ehitati see puhkuga Tenama näitlikult ei toetatud. Seitsmeteistkümnenda sajandi esimesel poolel olnud see isegi keelatud kuid praktilises elus jätkunud kõik ikka vanamoodi. Rituaalse enesetapu põhjuseid oli õige mitmesuguseid. Kõigepealt olnud sellest elust lahkumise teed austustavaldava karistusena kasutatud mingi süüteo eest surma mõistetud inimene pääses sel moel häbista vastu hukkamisest. Enesetapuga võis ka elust lahkunud valitsejale või abikaasale oma lõputut leina ja lojaalsust avaldada. Aga selliseid näiteid ajalugu kuigi palju ei paku. Setu kutt või siis härra kirid tehes oli võimalik valitseja otsuste ning tegude vastu protesteerida. See oli küll äärmine protestiavaldus kui kõige tavalisem see Puku vorm oli tõenäoliselt lõpetada oma elu lahinguväljal et häbistavast vangipõlvest pääseda. Kui oli niikuinii selge, et lahing on kaotatud. Milline võiks olla harakiri maru siis rituaalse enesetapu jaoks eraldatud ala hõbe haigro lossi peatorni kagunurgas mitte ei tea, aga vanadel jaapani krabüüridel on näha ka Sepuku sooritajaid. Nad istuvad põrandal ja nende ümberseintel on hieroglüüfi tahvleid. Ühel pildil on jaapanilatern ja sõjamask, teisel dekoratiivne seinamaal merest ja pilvedest. Inimese elu viimaseid hetki ümbritseb jaapanipäraselt napp ilu. Puuk oli ikka vaid samuraide aadel, konna privileeg. Föderaalse Jaapani ajalugu on tulvil sõdu ja igas lahingus pidi üks pool kaotajaks jääma. Kui kaotaja samurai või aadlimees enesetapu tegi, säilitas ta sellega mao võimaluse korral toimetati rituaalne enesetapp kindlate protseduurireeglite järgi. Teinekord võis sellel toimingul isegi pealtvaatajaid olla. Enesetapukandidaat kandis valget kiimanut ning enne jubedat toimingut pidid aadlikest enesetapjad oma surma poeemi kirjutama. Pärast kombekohaseid rituaale pidi õnnetu enesetapja lühikese terava pistodaga kõhu alt vasakult üles paremale lõhki lõikama. Päris kohutav. Seejärel pidi õnnetu pea langetama, et tema selja taga seisnud abiline saaks asja kiiresti lõpuni viia. Mõõgaga enesetapja pea maha raiuda. Abiline Kaisakuunin oli tavaliselt enesetapjale tuttav, vahest isegi tema parim sõber. Üha kohutavam. Lahinguväljal toimetatud Sepuku puhul pidi kõik hoopis kiiremini käima, sest seal polnud Ritaalideks aega. Ja enesetapp polnud sugugi üksnes meeste privileeg. Seda tegid ka naised, lüües terava noa või pika terava juuksenõela otse südamesse. Tänapäeval võib see Puku rituaali näha jaapani k puuki ja no teatrites ning traditsioonilistel puu krabüüridel. Kuid traditsioon ise elab kummalisel kombel ka päriselt edasi. Tõepoolest tudengid võtavad endalt elu, kui nad ülikooli eksamitel läbi kukuvad. Seda tegevat ka pankrotti sattunud ärimehed ja oma töökoha kaotanud töölised. Arenenud tööstusriikides olevat just Jaapanis enesetapjate arv kõige suurem. Võib olla Paide aukoodeks oma jäljed jätnud. Siiski kui ületamatu kuristik argise tööd murdva lääne ja kauge salapärase ida vahel. Võtame Alessandro Parika napi tekstilise raamatu siid. Viimase päeva hommikul väljus vrayerson kuur oma majast ja hakkas mööda küla ringi uitama. Mehed, keda ta nägi, kummardasid tema möödumisel. Naised langetasid pilgu ja naeratasid talle. Ta taipas, et on jõudnud haaracey elamu juurde kui märkas tohutut puuri, milles hoiti uskumatut hulka kõikvõimalikke linde. Tõeline vaatepilt. Haaracey oli taller rääkinud, et ta on lasknud neid igast maailma nurgast kohale tuua. Erversonkuur, peatused silmitseda seda vaimustavat meeletust. Ta oli ühest raamatust lugenud, et idamaa mehed ei kingi oma armukesele truuduse eest mitte ainult ehteid vaid ka väärtuslikke imeilusaid, linde. Haaracey elamneis uppuvat vaikuse järve järverson kuur läks lähemale ja jäi mõne meetri kaugusel sissekäigust seisma. Uksi ei olnud paberseintel mänglesid kord ilmudes, kord kadudes varjud, mis ei külvanud mingit kära. See polnudki nagu elu. Kui seal üldse nimi oli, siis oli see teater. Kõigil neil saatusele loovutatud hetki imbus sellelt kummaliselt näitelavalt vaid varje. Vaikust. Nad lükkasid riisipaberist liugukse ees ning ärve Šankuur astus sisse. Haarake istus, jalad ristis toa kõige kaugemas nurgas maas. Tal oli seljas tume rüü. Ehteid ta ei kandnud. Ainus nähtav tema võimust oli naine, kes lebas liikumatult tema kõrval, pea haaracey süles, silmad kinni. Käsivarsi katmas, avar punane rõivas, mis laius tema ümber tuha kar vaniin matil nagu tuleleek. Erverson, kuur läks läbi toa, ootas ära võõrustaja märguande ja võttis siis tema vastas istet. Nad istusid vaikides teineteisele, otse silma vaadates. Tuli märkamatult teener ja asetas nende ette kaks tassi teega. Haihtus seejärel olematusse. Kuue päeva pärast tasus Šankuur taga okas ühele Hollandi salakaubavedajale kätelaevale mis riista säbirkesse. Sealt sõitis ta piki Hiina piiri üles Baikali järveni katis Siberis ratsaneli, 1000 kilomeetrit maad ületas Uurali mäed, jõudis Kiievisse, sõitis rongiga läbi terve Euroopa idast läände, kuni saabus pärast kolme kuu pikkust reisi Prantsusmaale. Aprillikuu esimesel pühapäeval jõudis ta läbildi jõeväravateni. Kui temalt küsiti, missugune on maailma ots, vastas ta. Nähtamatu Alessandro Parika siid. Emeis sajandeid seisnud hõbehaiglas kas või ka valge haigro loss olevat oma nime saanud sellest, et ta sarnanevad kohe-kohe lendu tõusva linnuga. Ikka see jaapanlik, looduse harmoonia, kivi, puu ja vesi, looduse põhielemendid, ühinenud täiuslikuks elegants seksehitiseks. Jaapanlased tunnevad oma habe haigla lossi ja imetlevad seda kui kaunist kunstitööd. Väga sageli võib imeja lossi televisioonis näha ja filmides James Bondi filmis sa elad vaid kaks korda õun oli niivõrd fuajees on just selles lossis tiger Tänake salajane Niinjade treenimise kool DDR4 töötamise keskus. IMEI loss on jõudnud mitmesse Akira korrassaava filmi ning siin keset kunstlund filmitiga viimane samurai Tom kruiisiga. Kõigest sellest hoolimata. Ta on hõbehaigro loss oma lummuse alles suutnud hoida oma pikasalepärase minevikku kui mitte enam nii salapärase olevikuni. Jaapan pole ju ammu enam eraldatud saareriik. Oma raamatusse kirjutab Alessandro rikku, et aastal 1866 tegi jaapansiidi ussimunade väljaveoriigist seaduslikuks. Tema raamatukangelane siidiussimunadega kaupleb Brežankuur tegi oma reisid sellele kaugele maale suure saladuskatte all vaid mõned aastad varem. Juba ammu on Jaapan maailma jaoks avatud Emaim jaapani jaoks. Ei tea, kas leiaks näiteks Euroopas veel mõne paiga, kus jaapani turiste vastu ei juhtuks. Ja siin on üks plaat, jällo, Mäelduslik, ookestra kollane, maagiline orkester, tantsubänd number üks, Tokyos, nagu kohe kuuleme jaapani söögimenid, palun tõuske püsti. Väikesed naljad iseenese arvel.