Kellukesed trummid, laste hääled, templi õu võib olla. Igatahes on see Jaapan asjatundjad, teatavad jaapanlastel on aegade algusest peale oma maa loodusega täiesti erakordne side. Erakordne ühtsustunne. Iidse jaapani jumalad olid looduse jumalad, maise taevas, puud, jõed, siin olid jumalate kodud või olid need isegi jumalad. Sellest siis need nii intiimsed, peened pastelsed puhastena Pedja joontega maastikud, mäed, kosed õied ja üksildased, puud, jaapanigraafikas ja siiditrükis. Kirsiõied, siitki moonadel, miniatuursed aiad, kus miniatuursed, sillad viivad üle miniatuursete, tiikide ja ojade ning iga puul kivil või õiel anama tähendus. Sellest siis aeglasel laulul, lootoslillest ojast, sügis nukrusest, kuust või koiduvalgusest. Paistab ikka päris sügavse kuristik ida ja lääne vahel. Aga samas. Aga samas kasvavad jaapanineoonist hiilgavatessettidest Torn majad pilvedeni, tehnika areng lööb muu maailma pahviks ja elutempo muutkui, kiireneb. Pangad, korporatsioonid, tööstus ja kuhu sa siin maailmas ka ei juhtuks, igal pool leidub kümnete kaupa malbe idia, kuulekaid, jaapani turistide grupp. Polegi ehk siis nii sügav see kuristik lääne ja ida vahel vist ikka on mõtteviisi, arusaamade, religiooni ja traditsioonide kuristik mistõttu lääne poolt vaadates pole mõtet arutleda, kuidas panlased seal kaugel oma sajandeid elanud traditsioonide ning jõudsalt laiutavate uue elu haarmete vahel hakkama saavad. See seal on teistsugune, eriline maailm, keeruline maailm. Ja lääne inimese jaoks läheb ilmselt väga palju tõlkes kaduma, kui keegi peaks mäletama seda toredat filmi tõlkes kaduma läinud, kus vil mari ühe järjekordse hea rolli tegi. Nii et meie siin võime küll püüdajat tajuda seda kauget erilist maailma, kuid samas on paratamatu seda valesti mõista. Aga imetleda võime ometi täna näiteks maailma suurimat Budat pronksist hiigelkuju, mis seisab, ei seisa. Tegelikult istub maailma suurimas puus templihoones Today chi templis Jaapani iidses pealinnas naeras. Ilusat pühapäeva, siis jälle kartma. Mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas. Kaugete ja eriliste jaapani saarte kõige varasemate, eks elanikeks on peetud ainude esivanemaid. Ainult on siis oletatavasti jaapani põlisasukad. Kuid arvatakse, et juba neljandal või kolmandal sajandil enne Kristust karbuss saartele hõimusid Aasia mandrilt kes tõid kaasa, mis neil kaasa tuua oli niisutuspõllunduse karjanduse metallitöötlemise. Ja peagi asuti kasutama ka rauda mandrilt tulnud Hiina ja Korea hõimud. Tõite jäädagi kaasa ka oma kultuurijama usundid, mis kohalikega segunesid. See keeruline protsess vältas pikki sajandeid. Aastaid 710 kuni 784 kutsutud Jaapani ajaloos naera ajastuks. Siis nimelt asus Jaapani pealinna ras nimi olevat tulnud jaapani sõnast Narašitta mille ligikaudne tõlge võiks olla lamedaks või madalaks tehtud. Naerason hulk kiitseid, budistlikke templeid ja on teada, et budism jõudis Jaapanisse kuuendal sajandil Indiast läbi Hiina ja Korea. Ligi tuhandeaastane rännak, aga Korea kuningas, saatnud siis jaapani valitsejale buda pildi ja mõned õpetussõnad. Teiste ajaloo ürikute järgi olnud siiski tegu väikese buda kujukesega, mille Korea suursaadik 552. aastal jaapani õukonnale annetas. Kingitus pandud väikesesse templisse, kuid katkuepideemia puhkemisel süüdistatud buda kujukest kummardama asunud jaapanlasi selles, et nad oma teguviisiga vanushinto jumalaid pahandanud ja Jaapani rahvale õnnetuse kaela tõmmanud. Tempel põletatud, siis maha ja väike buda kuju visatud kuid niinimetatud võõramaine religioon idanes jaapanis tasapisi edasi. Enne budismi oli Jaapanis valitsenud shintaism iidsetest aegadest pärit usk, mis austas loodust looduslikke püha muid paiku, kus kunagi kummardati päikest, kaljusid puid ja isegi looduse hääli. Kuid kuuendal sajandil Jaapanisse jõudnud budism kui usund tundub mitte pühendatule nii keerulisena, et on ilmselt õigem ta rahule. Eestimaal on ju inimesi, kes on sellesse süvenenud, huvilistele leidub piisavalt materjale, uurigem siis paremini praegu, kes oli soomu Tenno jaapani valitseja nimelt olid võtnud endale tiitli Tenno taeva kuningas. Taeva kuningas homo oli jaapani 45. valitseja kes astus troonile aastal 724 ning tema pealinn linna àra ja jaapani ajalukku on entusiastlik budismi eest võitleja soomu jäänud. Naera hiigelsuure today chi templi rajajana. Templit asuti ehitama õige pea pärast Šomo troonile asumist aastal 728, kui oli ilmale tulnud taeva kuningapoeg, prints motoi kellele küll vaid üksainus aasta elada oli antud. Jaapanis oli tol ajal nimelt lausa epideemiate ja õnnetuste ajastu. Halvad ilmad, hävitasid viljasaake üle maa, käis rõugete epideemia, provintsid, mässasid taeva kuningas, Soome aeg oli nii ebakindel, et ta pidi neli korda oma riigi pealinna vahetama. Ja siis aastal 743 andis imperaator välja seaduse, mille kohaselt kõik riigi elanikud pidid uue, tohutu buda loomisele pühenduma shama oskused, selle buda jõud suudab inimesi aidata ja kaitsta. Annetuste kogujad saadeti provintsides laiali ning Today chi templis säilinud ürikud järgi aitas ligi kaks ja pool miljonit inimest hiigelbuda loomisele kaasa. Täitsee templi ehitamine oli 15 aastat aega võtnud siis hiigelbuda koduks saanud tohutu puu templi ehitamine mis on tänase päeva Taiwani suurim puuehitis kogu maailmas. Fotol saab hoone suurust tegelikult mõista vaid selle sissekäigu ees seisvate tibatillukeste inimkujude järgi. Ja ukse kõrgus neid küündivad nelja inimkasvuni. Tohutut hoonet katavad kaks teineteise kohal seisvat seintest kaugeleulatuvat kõverate servadega katust. Hiinast laenatud motiiv. Need mitmekordsed katused, puhtaid valgeid seinu elustavad lihtsad tumedast puust ornamendid. Ta täisi on tegelikult tohutu kloostrikompleks. Sele tähtsaim hoone on aga toosama 48 meetri pikkune tempel. Taibutsuden, milles paikneb suure budasaal. Templikompleksi peasissepääs on suur lõunavärav. Nõnda emon. Siin on reas õige mitu nelinurkset avaust kõrge puugatuse all. Nandaim on, ehitati 13. sajandil ümber ja siin seisab kaks rohkem kui kaheksa meetri kõrgust valvur kuningat. Ja kohe, kui see suurest lõunaväravast kloostri õuele astunud seisab su ees Tõdaitsee templi hiigelhoone, millel on kaks teineteise kohal kõrguvad lainel, et ülespoole tõusvate servadega katust ja kõrge katuseharja otstes veel kaks tohutu valget kõverat sarve. Aibutsuden suure buda hiigelsuur saal ikka pidanud hiigelsuured olema need paigad kõrgeimate olendite helistamiseks Nende poole palvetamiseks võib-olla ka nende lepitamiseks. Läbi ajaloo on läänemaailmas hiigelkirikuid püsti pandud ning neid imelise ajatu kunstiga kaunistatud. Aga kujud suure Budaga võiksin ehk kõrvutada vaid seitsme maailmaime hulka arvatud Zeusi hiigelkuju Olümpias. Või ligi 12 meetri kõrgust elevandiluust ja kullast valmistatud jumalanna Ateena kuju Ateena partinanis. Kummastki jumalusest pole enam ammu midagi järel, Suur Buda täitši templis on alles ja buda ei ole jumal. Üritage siis buda jumala vahekorrad siin kõige lihtsamal moel pisut selgemaks saada tarkade raamatute abiga, kus on kirjutatud, et Budad jumalaks pidades on lääne inimesed asjadest täiesti valesti aru saanud. Termini jumal tähistab üldtunnustatud arusaama järgi maailma loojat ning valitsejat. Budismis ei ole universumi algläteks ja loojaks mitte jumal, pigem aegade taha varjunud põhjused ja tingimused. Buda on valgustatu see, kes on kogenud nirvanat. Budismis on hulk erinevaid teooriaid ning tõsi see usund tundub olevat lausa keeruliste teooriate ja õpetuste süsteem. Budasidki leidub seal samuti igasuguseid. Nii et veel kord mitte pühendatud tee võib selles labürindis täiesti kindlalt rappa minna. Nii palju siiski, et hiigelbuda maailma suurim pronksbuda Rahto täitši templis on Vairecza Nabuda. Mõiste tähendab säravat eredat päikest, valgustajat, tarkuse kehastust. Idealiseerituna on Vairotsana buda õpetaja, kelleta poleks budismiga Teedvalgustatuseni. Selline buda istuks siis toda templi hiigelsaalis. See budistlik hommikupalve on salvestatud Taiwanil. Aga Nara toide templis leiad sans hiigelsaalis, kus on palju punast puud ja kulda ning kus siis istub too käsitamatult suur ja vägev buda. Istuva hiigelkuju kõrgus varieerub erinevates allikates 15-st meetrist 18-ni. Igatahes nõnda suur naera, Suurbuda, nii teda kutsutakse. Pronks on aja jooksul täiesti tumedaks tõmbunud. Budismi ideaal kujutlusena peaks Vairutsiana buda muuseas täiesti valge olema sest valge on sulam kõikidest värvidest. Ta istub lootosistmel, mida toetab tohutu lõvide staar. Lõvi on loomade kuningas ja kui tema möirgab, vaikivad kõik teised loomad. Tugev kui lõvi, möire on budaõpetus, tark ja võimas, mille taustal kõik inimliku argielu hääled oma tähenduse kaotavad ja hääbuvad. Usutakse, et mediteerimine Vairotsioon aupaistes muudab võhiklik kuse eksi kujutlused Nende arma jutlustatud tarkuseks. Aeratsiana põde väärikas embleem, see on kuldne päikeseketas hiigelkuju taga. Tema parem küünarnukist kõverdatud käsi on tõstetud põlve kohale. Peopesa näitab väljapoole väeti vaataja suunas. Ning küllap on sõrmede asendil teadlikule vaatajale oma kindel sõnum. Põdevasakesilama istuva kuju põlvel peopesa ülespoole. Tal on vabal langev voldilineri suur ümar pea ja märk laubal. Ühel fotol seisab inimesi selle istuva Buda ees ja tundub, et kuju kõrgus on oma kümmekond keskmist inimkasvu. Maailma suurim buda Naras Daiichi templis. See on õhtupalvus ühes India budistlikus kloostris. Aga Nara suure buda loomine ei läinud kaheksanda sajandi keskel kaugeltki mitte lihtsalt. Kolme aasta jooksul tuli pronkskuju kaheksal korral ikka ja jälle ümber valada ning pea ja kael alati kehast eraldi. Ta loodus polnud selle hiigeltöö tegijate vastu armuline. Võib-olla saatsid solvunud shinto jumalad neile mitmeid tulekahjusid ning maavärinaid kaela. Kuid lõpuks, aastaks 751 oli suur buda valmis ja aasta hiljem leidis aset hiigelkuju pidulik avatseremoonia. Küllap oli kõik väga uhke ja pidulik, kui taeva, kuninga sho oma oma perega kõik ülikud preestrid ja lihtsam rahvas kokku 10000 inimest kogunes Nara suure buda silmade avamise tseremooniale. Ainult selle tarvis ehitatud platvormil. Hiigelkuju ees seisis India preester ning maalis tohutu pintsliga suurele pud alles mat pähe. Suure pintsli otsast valgus värvini resid allpool seisvale tähtsale seltskonnale. Niimoodi võtsid nemadki silmade avamise tseremooniast otseselt osa. Muidugi olid kohal ka sajad jaapani buda mungad ning saadikud Hiinast, Indiast ja veelgi kaugematest paikadest. Külalised tõid kaasa hulga kalleid kingitusi, millest päris paljud, sealhulgas ka suure buda silmad avanud tohutu värvimispintsel tänase päevani Today chi kloostri varakambris, Šosso innis, alleson. Aeg pikad aastasajad pole Today chi suurt Budad, kuigi hellalt kohelnud üheksanda sajandi suure maavärina ajal jäidama peast ilma kahel korral, 12. sajandil ja 16. sajandil sulas tulekahju ajal kuju parem käsi. Skulptuur restaureeriti iga kord väga ruttu, kuid kõik see korduv restaureerimine tähendab, et originaal, sest kaheksandal sajandil loodud naera suurest Budast pole arvatavasti enamat järel kui mõned lootuse kroonlehed buda troonil. Ja ka suure budasaal ise Tõdaysi templis vajas pärast looduskatastroofe kõvasti taastamist ning olevat praegu algsest templihoonest ligi kolmandiku võrra väiksem ja ameti suurim puuehitis terves maailmas. Algselt kuulunud hoone juurde veel kaks 100 meetri kõrgust koodi, mis olnud tolle aja maailmas püramiidide kõrval ilmselt kõige kõrgemad ehitised. Maavärin hävitanud ka need. Kogu oma hiilguses mõjub lilleseadete ning kaunilt dekoreeritud jaapani laternate keskel tumedavõitu hiigelruumis istuv tohutu tumebuda tõenäoliselt vägeva ja uhkena, vahest isegi hirmutavana oma äratus liikumatus suuruses. Ikka ümbritsevad teda väikesed inimesed, keda toob siia usk, kunstihuvi või lihtsalt uudishimu ja soov näha midagi, millest suuremat jälle kord maa peal olemas ei ole. Paljud teadjamad otsivad suure buda saalis üles ühe kindla tugipiilari auguga diileri. Tolle augu suuruse ning kuju kohta me andmeid ei leidnud. Kuid nii suur peab ta olema, küll inimene sellest kuidagimoodi läbi mahub. Jaapanlased nimelt uskuvat, et selle jaoks, kes end sellest august läbi suudab suruda, on koht taevas kindlustatud. SUUR Põdaandada esitempli suurim tõmbenumber, kuid siin on uskumatult palju muudki vaadata. Taibutsudenist siis suure buda saalist lahkudes ei tohiks kahe silma vahele jääda pronkslatern välistrepiastmete kõrval. See on seisnud siin rohkem kui 1200 aastat. Today chi templi rajamisest peale. Kaheksanurkne pronks later, millel on lainijate äärtega katus ning mille võrega kaetud külgedel elavad oma elu kaunid, religioossed ja müstilised figuurid. Kilomeetrise läbimõõduga jaapani tähtsaimate ajalooliste templite hulka kuuluva Tõdaitsee templikompleksi keskel kõrgub siis hiigelsuur suure budasaal kuid siin on veel hulk teisi ehitisi ja väga palju kunstiaardeid, nende seas veel kümneid buda kujusid, mis on paigutatud Šossaiini aaretevaramusse. Siinsed hindamatut kunstiesemed, nende seas ka seitsmendast kaheksandast sajandist pärsijast Hiinast, Koreast ja Aasia iidse siiditee riikidest pärinevad aarded pole tähtsad vaid Jaapani heaks. See siin on juba maailma kunstivarasalv. Aga jaapanlased kogunevad igal aastal Today chi templisse pidustustele. Tähendab, et tseremooniaid rituaale on ajaloolises jaapanis lõpmata palju olnud ja hulk neist elab edasi ka praegu. Veerituaalid, näiteks riigi eri paikadest on avastatud veega seotud rituaale vaat et iga sündmuse puhuks inimese elus. Kerge sünnitus, terve laps, kiire toibumine haigusest, edu eksamitel või uues töös hea elukoha leidmine, rohkem raha, pikk eluiga, Rahu ja tarkus välja, et õige veerituaaliga võid sa seda kõike saavutada. Rituaalne, pühitsetud vesi annab ja võtad, ta annab tervist, rikkust ja tarkust. Oma puhtusega uhub ta ära kurjuse halva õnne ja puhastab argielus määrdunud hinge. Naras Tõdatši templis peetakse igal kevadel vee ja tuletseremooniat ehk Shuni e tseremooniat mille tuntumaks nimeks on omis Jutoori. Jaapanis on igasugustel asjadel ikka rohkem kui üks nimi. Öeldakse, et kui omisotoori pidustused lõppevad, siis tuleb varasse kevad. Ame, isotori festival peetakse naerata täitši templis igal aastal esimesest 14. märtsini. Kuukalendri järgi on siis veel veebruar ja Shuni e tähendabki veebruaritseremooniat. See on pikk rida budistlikke rituaale maale, mida on läbi viidud juba ligi 1200 aastat. Templi Nigatsu. Too saalis, mis tähendab tei segu saali. Saali ehitas esmalt munk Joe kaheksandal sajandil, kuid see algne ehitis põles 1667. aasta tule ja Veet festivalil maatasa. Kohe ehitati samasse paika uus tseremoonia. Saal. Kell 752 algas Amisotoori tseremoonia õieti kahetsusrituaaliga milles preestrid palusid 11 pealist jumalannat kannanet andestada inimestele nende ahnus, viha ja rumalus. Sellised inimloomust solvavad omadused rüvetavad inimese hingi, toovad inimestele haigusi ning ei lase neil tõdeda näha. Tseremoonia läbi pidid inimesed oma patte kahetsema oma hingi puhastama rahu ja rõõmu leidma. Kaheksandal sajandil, kui Amisotoori tseremooniaga alustati, oli sellel teistsugune tähendus. Tuletagem meelde, Jaapanis olid siis väga halvad ajad looduskatastroofide epideemiate ja mässude ajad, rituaalist loodeti abi saada ja hommisotoori tseremooniast kujunes suur ja tähtis sündmus 1002 100-ks järgnevaks aastaks ja loodetavasti elab ta veel tulevikus ka pikalt edasi. Juba kaheksa päeva enne tseremooniat asub 11 buda usu preestrit rituaaliks ette valmistama. Nad loobuvad oma tavalisest argielust, et saaksid puhastuda nii nende hinged, meeled kui kehad. 28. veebruari pärastlõunal kolivad Rengi Joshuuks kutsutud preestrid Nigatsuda halli all paiknevasse suletud varjupaika kus elab vaat kogu tseremoonia ja kaks nädalat. See aeg on jagatud kaheks osaks. Esimesed seitse päeva päeva ja viimased seitse päeva. Iga päev jaguneb omakorda kuueks osaks kuue tunnivaatluseks. Keskpäeva vaatlus, päikeseloojangu vaatlus. Varase õhtu vaatlusõhtu, kes osa vaatlus hilise õhtuvaatlus ja koidu vaatluspreestritel on iga vaatluse jaoks erinevad palve. Hommisotaari tule ja veetseremoonia pühitsemine Nara Tõdaitši templis. Tuletseremoonia oda Imatsu iga päev toob 10 preestrit Nigatsuda halli rõdule 10 hiigeltõrvikut. Õhtu esimese vaatluse ajaks Kaheteistkümnendal Päeval tuleb rõdule 11 preestrit 11 tõrvikuga. Seda rituaali kutsutakse daatanics. Suuri tõrvikuid kandes jooksevad preestrid rõdule. Lauldes peibutavad nad keppe kokku, et kõik kurjad vaimud eemale tõrjuda. Nende hiigelvarjud peegelduvad seintel. Nad riputavad põlevaid tõrvikuid, nii et sädemed lendavad sädemed, millel olevat maagiline kurjuse vastane jõud ja inimesed proovivad neid kinni püüda, sest need toovad õnne. Usutakse, et lapsed, kes kannavad Tatani rituaali peakatteid, kasvavad terveteks õnnelikeks. Niisiis saabub tseremoonia järgsel hommikul kohale hulk emasid, kes paluvad preestritel oma lastele Tatani peakatet pähe panna. Veetseremoonia omi sõdori. See on kõige kuulsam rituaal, mis viiakse läbi 13. märtsi varasel tunnil. Umbes kella kahest alates. Tõrvikute valguses tõstavad preestrid Nigatsuda halli all paiknevast vakasa allikast välja lõhnastatud vett. Usutakse, et see võluvesi hoiab inimesi vananemise eest vaid ühel korral aastas. Amisotooriaajal jagatakse seda inimestele ning ohverdatakse ka 11 näoga jumalannale. Cannonile pühitsetud vesi valatakse kahte erinevasse nõusse. Ühes on eelmise aasta omi Sutuaari tseremoonia, vesi, teises kõigi varasemate rituaalide vesi aga omi sotoori. Rituaale on peetud 1200 aastat. Kahju küll, aga hommisotooril Nara toda esitemplis jääb vist käimata. Vananemise vastane vesi oleks küll ära kulunud. Aga juukja Michima raamatus pärast tanketi on seda tseremooniat kenasti kirjeldatud. Kuule, sa oleksid otsekui ise kohal olnud. Nende ees olid kivist astmed, mis viisid üles platvormile. Seal laval pidigi tseremoonia toimuma. Kõrgel ülal kumasid lava kandvad sambad ja veel kõrgemal katuse hiigelsuured kandekaared. Nende alumine pind, sädelus müstiliselt halli piiravate sihvakate Seedrite latvades sirasid tähed. Algas seitsme läkituse rituaal püha tõotuse andnud maani ulatuvas talaris ülempreester viibutas pea kohal lõõmavad tõrvikut ja tõttas mööda kivitreppi üles-alla, ise läkituste tekste hõigetes. Kogu selles rituaalis palve transsi langevas rahva hulgas tõrviku võbelevam lõõmaga kokku sülevas vaatepildis oli tugev annus pühalikkust. Üha valjenev sumin ümberringi andis teada, et tõrvikud on liikuma hakanud templi juurde basseini kaldale oli valmis seatud 12 tohutut tõrvatünni. Laidetud tõrvikud heitsid templi valgele kollaka mustriga seinale kalliskivi sädelust, meenutavaid helke. Äkki lahvatasid leegid taevani. Kepresside kroonid Helendasid leekide meres ja pikad võimsad bambusetüved näisid tules lausa lõõmavad. Trepist sammusid üles noormehed, igaühel ligi 75 kilo kaaluv tõrvik õlal sädemetepilv nende taga sulas paiguti ühte astmetele puistatud karmiinpunaste lootus õitega. Leegid ulatusid Milpama trepi katusepiilarid, mis lõid hõõgvel noormeeste kannul käiv valges riides teenia, pritsis lõuaga vett ja kustutas hõõguvad kolded. Laval alustasid noorukeid, meeletud tõrvikutantsud, nad tormasid leekidesse ja iga viipejuures puistasid nende tõrvikut sädemeid, mis rahvas oma pea kohal hõljusid. Tuli helkis raskelt panustada paraadidel Jazarlak punasel katuseräästa. Pilkases pimedusest kerkis tõrvikute valguses esile rahvahulk, kes hüüdis ülistussõnu Budale. Sädemed hõljusid kuldse pulbrina pealtvaatajate poole alla ning panid grandioosse Nigatsu halli üleni särama. Selline oli omisotoori festivali tuletseremoonia Today chi templis Naras Jaapanis Yukia Michima kirjeldatuna.