Maailm muutub ajad ja kombed muutuvad, paigad muutuvad. Laulud muutuvad. Laulud muutuvad, linnad muutuvad või siiski linnad pigem kasvavad, väärtuslik, vana jääb alles, uued moodsad ehitised tõusevad selle kõrvale või selle ümber. Mõnel pool käivad need asjad kord nii, kord naa, Pariisis näiteks. Sealgi ei lähe kõik alati libedalt. Missugune tohutu protestikoor häält tõstis, kui geniaalne arhitekt ja insener Gustav ESL Pariisi taevakaare taustale oma hiigelkõrge raudteetsisterni püsti tekstist 10 kõige rohkem 20 aastat ennustasid vihaselt kõiketeadjad, siis on see kolakas kadunud ja linnapilt jälle inimlik. Aeg on näidanud, et nad polnudki kõiketeadjad. Nonii nüüd rikuvad Lowry ära, hädaldas protestikoor ligi sadakond aastat hiljem, kui iidse kuningliku hiigelpaleed ohutusse õue tekkisid üks suur ja kaks väikest läbipaistvat klaasrutadest püramiidi hiinlasest Ameerika arhitekti Ming Bei looming. President, mitte rand, oli julge mees. Jospampi too oli samuti julge mees, sest mitte iga president laseks ühe Pariisi vanima linnaosa vahetusse lähedusse vapustavalt moodsat, suurt vägevat ja eriskummalist kunsti ja kultuurikeskust rajada. Niisiis Yospumpi do keskus Pariisis, ilusat pühapäeva, Helgi Erilaid olen mina ja vikerraadios on taas kord alanud. Pariisi ajatelg on pikk ja keeruline nagu ajalugu ise. Aastal 4500 enne Kristust vedanud paadimehed siinkandis inimese üle 100 nii õe leitud nimelt jälginiitsetest asustustest päritaatidest. Kolmandal sajandil enne Kristust seadis end siin sisse Parisi nime kandev keeldi hõim. Paiga nimeks sai luteetseja. Roomlased alustasid Gallia vallutamist 59 aastat enne Kristust. Site Saarele rajati kindlus ja temp. Bel vasakule kaldale ehitati sirgete ristuvate tänavatega linn otsekui hoonete ruudustik, foorum, termid, teater ja suur amfiteater. Keskajal hakkas linn jõudsalt kasvama, 1163 hakati ehitama jumalaema kirikut. Notre Dame 1167 on täna tähtis aastaarv, siis rajati sääni paremale kaldale le halli toiduturg. Saja-aastane sõda Prantsusmaa ja Inglismaa vahel jättis linna varemetesse kuid uued valitsejad elasid Itaalia renessansi lummuses. Elegantne ajalooline Pariis hakkas vähehaaval ilmet võtma. Ja muidugi jätkus tõus hoogsalt suurel sajandil. Nii kutsutakse Prantsusmaal seitsmeteistkümnendat sajandit, Lui 13. ning päikesekuninga lõi Neljateistkümnenda aega. Hiilgavad paleed, luur, versai Silladele, sääni kirikud, aadlike lossid, teatrid. Valgustussajand suured mõtlejad valt äärja russo, ehitati kirikuid ja teatreid. 1782 sai Pariis esimese tänavasillutise teater frantseesi väljakul seitse aastat enne suurt prantsuse revolutsiooni ja siis kulusid tänavakivid revolutsioone vääridele marjaks ära lõi. 16. ja tema kaunis Mariantonet kaotasid giljotiini all pead. No nagu ajaloos ikka teinekord juhtub, ei osanud Pariisi vabaduse, võrdsuse ja vendluse eest võidelnud kodanikud pärast ligi 60000 inimese hukkamist oma võimuga suurt midagi peale hakata. Esimene konsul Napoleon Bonaparte oskas küll tema lasi end keisriks kroonida ja asus Pariisist maailma ilusaimad linna kujundama ning Euroopat vallutama. Tema võitudest jutustavad vägev triumfikaar praegusel täheväljakul ja karusselli võiduga Harlowry ees. Kuid 1815 taim usua tallu. Uus revolutsioon 1848 uus keiser Napoleon kolmas. Tema pani tööle sääni prefekti Parun Hoffmanni, kes seitsmeteistkümne aasta jooksul koos oma ala parimate arhitektide ja inseneridega Pariisist Euroopa kauneima linna tegi. Triumfikaare ümber tekkis tohutu ümmargune tähe välja millest hargnes täpselt ja korrapäraste tähe kiirtena välja 12 Liavenüüd. Uhkeim oli šasselisei. Keskaegsete räpaste kitsaste tänavate asemele ehitati laiad puudega palistatud bulvarid, kaunid väljakud ja suured avarad pargid. Neil läks kõik juba uskumatult ruttu. Veel enne sajandivahetust jõudsid ilmuda autode aeroplaanid, kiino, telefon ja grammofon välja pakkunud ilus aeg. Uue aja Pariis säras juugendstiilis. Selge ja omapärase valgusega mon. Mardri künkale oli kolinud hulk kunstnikke. Impressionism oli õhus ja kohega lõuendil punase veski tiivad keerlesid vahetpidamata, kõik oli uus, kõik oli põnev. Tumedanahaline eksootiline tantsija Darja laulja Silver Meikar saabus Pariisi 1925 ja esines kabaree deskehakatteks vaid suled ja pärlikeed. 20. sajandi kahekümnendatel aastatel tõmbas Pariis otsekui magnetiga kõikjalt kohale kunstnikke, kirjanikke, muusikuid ja filmitegijaid. Järjest arenes uusi kunstisuundi kubism, sürrealism, abstraktsionism, dada ism ning arhitekt, kui see planeeris ultrakaasaegseid hooneid. Üksteise järel alustasid Coco Chaneli eeskujul tööd kuulsad moemajad. Pärast teist maailmasõda alustati pikapeale Pariisi plaani pärast uuendamist ja unarusse jäänud linnaosade restaureerimist. Kauni ajaloolise piduliku vana Pariisi kõrvale kerkis vähehaaval uus. Samale teljele Lowry püramiidi ja võidukaarega ehitati tohutu nelinurkne lagraan. Suur kaar ja selle ümber hiigelsuur moodne ärikeskus. Ladephens. Päris uus avar linnaosa, kus on suurte firmade kontorid. Seati tornmaja näiteks kummaline täispuhutud, hiigelpurje meenutava katusega tööstuskeskus, päratu suur ostukeskus, veel mõned pilvelõhkujad, muruplatsid, purskkaevud, laitmatu ehituskvaliteediga, igavavõitu arhitektuuriga, suur ja kõle paik millel ehtsa Pariisiga eriti midagi ühist ei tundu olevat. Selline moodne linnaosa võiks ükskõik kus seista, köid, midagi pampidu. Keskuse sarnast võis tollal tõusta küll vist ainult Pariisi. Oli aasta 1969 jäi Montaaniale Ottawas rõõmuga Pariisi suurtel Põlvaritel, kui 58 aastasest George Jean Raymond tompi tõust Prantsusmaa president sai on pidu oli õieti kirjandusõpetaja, kuid tema karjäär poliitikas oli kiire ning kindraliseisusest pärast teist maailmasõda vabariigi presidendiks tõusnud Shallegol tõi ta 1962. aastal omavalitsuse peaministriks. Poliitilised vastased ja kaevurite streik 1964. aastal muutsid tollase peaministri elu päris keeruliseks. Aga kõige hullem kriis oli veel ees. Kõige hullem aeg oli 68. aasta mais, kui Pariisis toimus omamoodi revolutsioon. Tudengid ja töölised, võiks öelda, et lausa vallutasid ladina kvartali ning Vietnami sõjavastane meeleavaldus kasvas üle suureks valitsuse vastaseks väljastamiseks. Peaminister. Pampidu tuli küll olukorraga toime tänu tema arvukatele nõupidamistele, nii ametiühingute kui tööandjatega jõuti kokkulepeteni. Kuid pärast 68. aasta Mai rahutusi ei saanud presidente, kool ja peaminister Bon pidu enam nii hästi läbi kui enne. Peaminister nimelt ei mõistnud, miks pannud president talle oma Pariisist lahkumisest teatanud nii, et kogu kriiseybon pidu lahendada. 1969. aasta jaanuaris teades pidu, et ta kandideerib presidendi kohale siis läksid asjad tuks nagu sageli juhtub. Ma tahan kloton, pidu, nimi tõusis esile väikese prantslaslikud skandaali käigus väideti nimelt, et ma tamm olevat oma abikaasat petnud. Ta on pidu, oli kindel, et selle laimu lähteid tulide kooli lähikonnast otsida. Aga ikkagi võitis Jospumpidu valimised ning temast sai Prantsusmaa president. Poed. Bartholomew sulatvas emission. Presidendina tegid Jospon pidu mõndagi selleks Prantsusmaa pealinna moodsamaks ja kaasaegsemaks muuta. See president hindas väga kõrgelt kultuuri. Tal oli märkimisväärne moodsa kunstikogu ja ta oli kirjutanud ka nüüd juba klassikaks saanud prantsuse luule antoloogia. Presidendiks saamise hetkest peale tegi Pompi tõu selgeks ühe asja. Tema kavatseb rajada Pariisi Rahvusliku kunsti ja kultuurikeskuse, mis oleks mitmekülgne ja mitte mingil juhul heli tarne, mis oleks nii muuseum kui loomingu paik, kus kujutav kunst elaks kõrvuti muusika, filmide ja raamatutega ning kus igal inimesel oleks võimalik kõigi nende kunstiliikidega vabalt tutvuda. See oli president Jospon pidu, unistus ja asjad hakkasid liikuma aastal 1971. Väga asjatundlikule rahvusvahelisele žüriile laekus 681 uue keskuse projekti, kuid nende seas kas üle teiste 15.-st juulist 1971. Selle autorid olid itaalia arhitekt, geenos sündinud 34 aastane Lorenzo Piano ja briti arhitektide paar Richerning, šõu Rogers, 38 aastane Rised roogiasseli, tegelikult samuti Itaalias Firenzes ilmale tulnud jäili arhitektuurikoolis kohtus Rodgers Norman Fosteri ka. Kui keegi veel mäletab, siis noorman oli just see, kes Londonisse toreda 40 ühekorruselise ümmarguse kerkini kavandas. Nii et kokku said tulevased maailmakuulsad moodsa arhitektuuriloojad, kes koos ka tööd tegid, kuni Rodgers 1967. aastal itaallase Lorenzo peanoga sobiva loomingulise kooskõla leidis ning üheskoos kavandasid nad Pariisis välja kuulutatud kunsti keskuse konkursi jaoks midagi täiesti rabavat. Eriti veel eelmise sajandi 70.-te alguses. Ja Pariis oli noil aegadel vist küll üks väheseid linnu maailmas, mis sellise hoone välja suutis kannatada sellise eriskummalise ultramodernse fotoristlikult pahupidi pööratud hoone, kus kõik eluks vajalikud elemendid on väliskülgedele toodud. Ventilatsiooni ja veetorud juht, medterassõrestik, liftid, trepid ning otsekui tohutus soolikas ronib mööda seina üles läbipaistev plasttoru, mille sees liigub aeglaselt ühelt korruselt teisele viiv eskalaatori. Toodud Lastmetena ülespoole tõusev hiigeltoru kulgeb diagonaalselt üle terve hoone esiküljel. Kui seisad näoga esikülje poole, siis algab see ilmutis alt vasakult ja lookleb korrapäraste sakkidena mööda maja külge üles, paremale, viimase korruseni välja. Vabandan sellise mitte arhitektuurilise kirjelduse pärast, aga niimoodi see asi on. Kogubam pidukeskus koosneb ülaltvaates kahest teineteise suhtes pisut nihutatud hiigelsuurest rist kirikust. Hoone pikkus on 166 meetrit, laius 60 meetrit ja kõrgus 42 meetrit. Korruseid on kokku kaheksa, riis, neist moodustavad nähtava superstruktuuri. Kui hoone esikülg kõigi oma sõrestik talade Cleva hiigeltoruga jätab mulje pooleliolevast tellingutes hiigelehitisest, siis pidukeskuse tagakülg pakub vaat et veel suurema üllatuse. Heledasõrestiku taga seisavad siin kui sõdureid reas igas suuruses ja igat värvi torud. Naftatöötlemistehas ekson, karmid kritiseerijad seda vaadet nimetanud. Pilt on igatahes erakordselt dekoratiivne ja kui asju pisut lähemalt uurida, tuleb välja, et igal värvil oma tähendus ventilatsioonitorud on sinised, veetorud, rohelised ja elektrikaableid, varjavate orud, kollased liftid ja eskalaatorid, punased tohutu suured, lõigatud otstega, valged lehtrid on tegelikult maa-aluste korruste ventilatsioon, Isahtid karkass, sõrestik on roostevabast terasest. Päikesel valguses säravad kõik need värvid puhtalt ja värskelt. Ja sa vaatad ja mõtled, kui keeruline võib tegelikult olla ühe hiigelhoone struktuur ja millega selle loojad kõik arvestama peavad. Kui nad kõik need torud ja värgid, maja, seinte ja ruumide sisse peavad peitma. Pidukeskus näib ülim modernsem ka nüüd, uuel sajandil, kõige ehitis sai valmis juba aastal 1977. Otse keset ajaloolist pariisi paigas, kuhu säärase hoone rajamine tol ajal küll ülijulge sammuna pidi tunduma. Seekordse ajajälgede tunni alguses sai siin tehtud ülikiire vaade sellest, kuidas Pariis aegade jooksul kasvas ning muutus ja siin leidus üks tähtis aastaarv 1167. Siis rajati seeni paremale kaldale halli toiduturg. Pikki sajandeid müüdi siin ikka liha, puuvilja ja juurvilja, mistõttu Emil Zola seda paika Pariisi kõhuks nimetanud hiigelplatsil seisvat tohutut vihmavarju. Sarnased turupaviljonid jäid aga 20. sajandi paisunud muutunud ja arenenud linnas tihenenud liiklusele juba liialt jalgu. Nii et 1900 kuuekümnendatel aastatel lammutati Pariislaste suurtele protestidele vaatamata maha sedalaadi kaubanduspidi nüüd eeslinnadesse kolima. George Pam pidu eestvõttel ehitati siia maaalune Trooja Röör süsteemilähirongide jaam ning selle kohale moodne kaubandus ja puhkekeskus. Foorum poodide, restoranide, kinode ja basseiniga. Väliselt võiksid foorume pampidu keskus küll omavahel hästi sobida kuid nende vahele jääb siiski ajaloolise Pariisi kvartaleid kaunis park. Viimase Pariisi alles jäänud renessansiaegse purskkaevuga, seal süütute kaev ja kummalise kontrasti pidukeskuse ultramoodne hoone imeilusa 16. sajandi Sant-Marii kirikuga mis seisab temast vaid tänava jagu eemal. Aga uute asjadega siin elus peab harjuma ja sa vaatad ning tajud, et iidne kirik ja pahupidi pööratud uue kunstikeskus saavad omavahel päris kenasti hakkama. Pebuuri keskus, nii kutsuti alguses seda torude ja kaablipundar tega ehitud avangardistliku hoonet, sest ta seisab Pariisi Paremkaldakvartalis, mille nimi, hambe, voor ja lähal. President George kompidu nägi oma suurima unistuse Pariisi uue moodsa kunsti keskuse ehitustööde algust ja käiku, kuid hoone valmimist tal näha ei õnnestunud. Ta lahkus siit ilmast aastail 1974. Pärast seda anti 1977. aastal valminud puurikeskusele Yospon pidu nimi. Üks selle loojaid, briti arhitekt Rised rošess sai aastal 2007 väga prestiižikas Britzgeri arhitektuuriauhinna ning New York Times kirjutas sel puhul, et Bon pidukeskus Pariisis tõstis arhitektuurimaailma pea peale ning tekitas muuseumi ehituses revolutsiooni, muutes kunagised elitaarsed, monumendid sotsiaalse ja kultuurielu keskusteks otse linna südames. Varasügisese pühapäeva hommikul Pariis tundub natuke laisk ja natuke romantiline, kellelgi pole vist kusagile kiire, päike kord paistab, kord kaob pilvedesse. Marju, sa kõnnid läbi kauni väikese pargi, mille igirohelised õrnad taimed su pea kohale kitsaste lehtlatena kokku on kasvatatud sammud veel paarist majade blokist mööda ja valla. Siin ta ongi suur väljak, mille ääres kõrgub tooma ülipõnev pidukeskus. Siinpool on esikülg ja sa näed, kuidas väikesed inimkujud tohutus astmelisest läbipaistvas torus kulgevad eskalaatorid pidi üles-alla, sõidavad hiigelplatsil hoone ees on juba päris palju rahvast. Mõned uudistavad sama pilti, mida sinagi parasjagu imetled. Mõned istuvad tänavaäärsetes kohvikutes, lauseväljaku kivisel serval, joonistusplokid pihus fotokaameratega turiste on ka juba kohal, eriti Jaapanist tulnuid nagu kõikjal Pariisis. Päike tuleb pilve tagant välja ja hoone metallkonstruktsioonid säravad, nii et seda nägu hirmuäratavalt kõrgtehnoloogiline ehitis. Tundub nii rahulikult romantiline. Hoone fuajee on tühi ja tohutu 7500 ruutmeetrit, ütleb tark raamat. Kõik viis keskuse maapealset korrust on 7500 meetrise pinnaga sest kõik asjad, mis seda pinda piirata võiksid, on ju hoone välisseintel kõik eluks vajalikud torud, liftid, eskalaatorid, kõik jäävad väljaspoole, mis tähendab, et sisemist pinda võib maksimaalselt kasutada. Milleks see selgub? Esialgu tahaks kohe ja kangesti üles sõita selle eskalaatori kamis välisseinalt nii hästi kätte paistab. Ja on vist jäänud mainimata, et see läbipaistev klaastoru on metallkaar tega vahvalt lüliliseks muudetud. Näeb välja nagu üks hiigelsuur rõnga suss. Sa sõidad laugelt tõusva eskalaatori ka esimeselt korruselt, teisele kõnnib mõnikümmend sammu, sõidad taas teiselt kolmandale, jälle kõnnid ja jälle sõidad ja sõites tõuseb ikka kõrgemale. Hiigelväljak all jääb üha kaugemale ning inimesed seal üha väiksemateks juba paistavad kuulsad Pariisi katused juba needki üha kaugemal all, nagu ka kirikutornid ja säänis sillad. Ja kogu see vägev linn. Vaade pole nii aga nagu Eiffeli tornist või pumpidu algatusel ehitatud hiigelkõrgest Barnassi tornist aga pilve tagant välja vaatama ja sinna taas kaduva päikesekiirtes riis taas kord sõja algees. Kui suureliselt see ka ei kõlaks. Seal all hoone otsaseina kõrval väljakul, mis ulatub iidse 16.-st sajandist pärit tsentneri kirikuni tabab silm midagi väga värvilist. Suures madalas veesilmas sean Stravinski purskkaev sama nime kandval väljakul. Iba. Oktoobris 1960 loodi Pariisis uus realistlik kunstnike ühendus mille liikmed harrastasid rõõmsalt kõike, mis oli uus ja moderne. Niisiis valmistasid selle kunstnike grupi liikmed Shan ja Liis ja need kiire Sanfal uue moodsa kunsti muuseumi kõrvale madalasse basseini esimese moodsa purskkaevu Pariisis, kuhu pidi see siis veel paremini sobima? Kui just siia? Teete? Ja seisabki seal vees suur värviline kuldse sarvepärjaga ning punase linnu nokalise peaga fantastiline elukas maalitud sinise, punase, rohelise, kollase ja valgega vahvalt triibuliseks täpiliseks. Igast kuldse pärja sarvest purskab vee ju ka õhku eluka kõrval basseinis on tumedaid metall, kirjeldamatult imelikke masinate moodi esemeid, mille abstraktsest kujust ulatub välja rattaid ja sarvi. Ja otsekui kõrgeid tundlaid ja mitmelt poolt purskavad jälle veejoad õhku. Purskkaev ikkagi. Suurest kirevast südamest purskavad, samuti veesambad õhku ja näe, üks hiiglane on siia basseini oma eresinise kollase lilleõiega suvekübara maha unustanud. Jaoskond pidu, kaasaegset kunsti armastav Prantsusmaa president pidas selle keskuse rajamisel esmalt silmas seda, et Pariis saaks endale suure kaasaegse kunstimuuseumi just sellel eesmärgil ehitatud hoonesse kuid hoone sobib veel ka paljuks muuks. Esiteks seepärast, et siin on nii palju vaba põrandapinda ja teiseks sedasama muud pidas silmas ka mõtte algataja ise. Juba foorumis kutsutud hoone hiigelfuajee annab siseruumidest ettekujutuse. Laetalade konstruktsiooni pole siin varjatud, õieti pole selles hoones midagi varjatud, pigem vastupidi. Siin on seinte meres piletimüügilauad suur raamatukaup, pluss uks kinosaali ja kaks treppi vihkaks lifti viivad su üles põhikorruselt esimesele korrusele. Või nagu siin tavaks öelda, esimesele tasemele. Esimesel ja teisel tasemel saad päris uue maailma avastada, mis võib sinu jaoks ootamatu ja kummaline tunduda. Loomingu ristteed nii on hakatud seda maailma siin kutsuma. Kaasaegse kunstimuuseumi juurde kuuluvad elavad etendused, tants, teater, muusika, moeshow'l, avalikud vestlused ja vaidlused loomingu protsessist kunstist, filosoofiast, kirjandusest ka juba suuremad foorumeid, kus mitmete maade teadlased ja asjatundjad tänapäeva maailma probleemidest räägivad. Filmisessioonid kindlatel teemadel või kindlate filmiloojate loomingu põhjal. Edasi kultuurikeskuse tohutu unikaalne avalik raamatukogu ligi 10 kilomeetri pikkuses raamaturiiuleid, 400 internetti ka arvuti kohta. Tee mida tahad, otsi teadustöö materjale. Loe romaane, vaata filme. Kuule muusikat, õpi keeli. Lugemissaalis on 2200 kohta. Edasi edasi keskuse kõrgematel tasemetel ongi Sistotšoospampidu suur unistus moodsa kunsti muuseum Pariisis üks väljapaistvamaid, sellise kunstikogusid kogu maailmas. Maal skulptuur, installatsioon, foto, video ja film. Kõik mahub siinsele tohutule pinnale suurematesse ja väiksematesse galeriides näituseruumidesse. 1990.-te alguses leiti ruumi arhitektuuri ja disaini väljapanekute jaoks ligi 50000 tööd rohkem kui 42000 kunstniku. See peaks vaataja kahekümnendas Nende kunstist päris täiusliku ülevaate saama. Põgus õige põgus ülevaade ehk praegusest siingi. Kogu väljapaneku võiks tinglikult kahte ossa jaotada kunst aastatel 1905 kuni 1960 ja kunst alates 1960.-test aastatest. Esimene osa on rohkem ajalugu, teine kaasaeg. Siis ajalugu sulle meenutatakse, mida õieti 20. sajand kunsti arengus tähendanud on, mida kaasa toonud ja mida muutnud ilmatu hulk uusi kunstivoole. Favism, abstraktsionism, kubism, Ta ism, sürrealism vaid mõned said nimetatud aga Pariisi Moodsa kunsti Muuseumis või neid kõiki näha. Suurmeistrid mattis Picasso kandinski. Väär Miroo, Isako Meti vaid mõned paljudest. Sa saad ülevad ajastu kunstigruppidest ja liikumistest, millele kaasaegne kunst toetub või mis seda mõjutanud on. Sa näed, sürrealistide vaimse juhi on rebratooni ateljeed, kus on väljas ka tema sõpradest sürrealist ide töid on siin küllalt ruumi aega, kui sa seda endale võtad. Moodsa kunsti mõistatuste üle mõtiskleda. Kuus aeg, kunst alates 1960.-test. Aeg tingis paljugi ka kunstis. Reklaami ja massimeedia pealetung, tarbimisühiskond, mis muud sai sellest välja kasvada kui popkunst ja muidugi Ameerikas. Andy Warhol, klaas Oldemburg, rauschenberg, prantslastest neorealistid, Iiv Klein, tseesar, armaan ja teised uskunud, et tavalised esemed saavad erilise kunstilise väärtuse, kui kunstnik neid kasutab. Mis oleks tore? Sadu nimesid, sadu kunstnike pappkunst, geneetiline kunst, abstraktsionismi uued suunad. Viiendal korrusel on hulk töid, mis näitavad, et muuseum peab luguga iroonilisest kunstist. Paar eriskummalist näidet ei teeks siin vist paha. Niisiis seoses 1985. aastal loodud teos kohustus koosneb suurest klaverist ja tohutult paksu vilti korraga kaetud seinast ja laest. No paarkümmend aastat varem mähkis toosama kunstnik klaveri enesehalli pildi sisse tegi sellest pillilega paksud elevandi jalad ning asetas küljele Punase Risti. 80.-te algusest on pärit Nammusun paikideos video gala kus ekraanidel sähvivad läbi akvaariumi. Kiiresti vahelduvad kaadrid uimasest kalast. Maailm on igat sorti uut kunsti täis ja üpris suurt osa sellest võib näosospumpidu nime kandvas moodsa kunsti muuseumis Pariisis. Igal loojal on ikka oma sõnum, mõnikord tõsisem, teinekord lõbusam, mistõttu ehk pole mõtet kõike ka siin nii kangesti tõsiselt võtta. Sa laskud läbipaistvas hiigeltorus liikuval eskalaatoril alla Pariisi vaade aheneb, kaovad tornis, peagi kaovad katused ja oledki jälle maa peal. Inimesed ja kõik muu ümberringi on taas normaalses suuruses. Tabad end mõttelt, et väljaspoolt on see kirev, värviline, pahupidi pööratud hoone olevam kui seestpoolt. Sisu ja vorm sobivad muidugi fantastiliselt hästi kokku ja pole kahtlust, et asjatundjad ning asjahuvilised leiavad selles hoones eksponeeritud tohutust moodsa kunsti väljapanekust väga palju rõõmu. Aga ikkagi, kui üks ehitis on väljaspoolt nii uhke ja põnev, siis näibki, et kogu imetlev rahvas on seda just väljas uudistamas. Kuid fuajee on tühjavõitu näitusesaalides mõni üksik inimene tohutus lumivalgete laudlinade kristalli ja lauahõbedaga restoranist vaid paar lauda hõivatud. Pole parata, kui päike pilvede vahelt välja vaatab. Kirev purskkaev vuliseb ja tänavakohvikud kutsuvad, on väljas lõbusam. Eriti kuise saadi kummalist hiigelhoonet imetleda, mis näib üleni tellingutes olevat, kuid ometi on valmis, kus lüliline läbipaistev toru mööda isi külge lookleb. Ning tagumine külg näib koosnevadki püsti seisvatest sinistest, kollastest, rohelistest torudest, punastest liikuvatest liftidest ja tohututest, valgetest ventilatsiooni sahtide lehtritest. See pole monument, vaid pidu. Linna suur mänguväljak on öelnud üksoone loojaid, itaalia arhitekt Renzo peana.